Eurovisiooni eelkaja

Pühapäeva keskpäev Malmös. Päike paistab mõnusalt, ilm on soe, kuhugi õieti kiiret pole. Eesti eurolaulikud on äsja lõpetanud oma esinemise Eurovisiooni eelpeol. Rahvas tiirleb ümber lauakeste, kus jagatakse Eesti- ja Birgiti-teemalist nänni, fotograafid teevad pilti, eesti keelt on ümberringi harjumatult palju...

"Tere! ETV tülitab," on äkitselt kaamera ja mikrofon mu nina all. "Kuidas teile tänane kontsert meeldis?"
No kuidas on võimalik, et mina, kes ma olen kõikse hallim kuju kogu sellest eestikeelses summas (see ei ole tagasihoidlikkusest öeldud, ma tõepoolest olin beeži-halliseguses riietuses, millega on täiesti võimatu silma jääda), nopitakse kaamera ette? Ehh... No hea küll.
"Einoh, täitsa tore oli. Tundus, et lauljad tundsid ennast laval üsna koduselt, nii et selline kodune kontsert oli". Mida iganes 'kodune kontsert' peaks tähendama, aga ei tulnud sel hetkel paremat sõna pähe.
"Kes teile kõige rohkem meeldis?"
"Nad olid kõik head..." Njah, ma teadsin küll, et ta ootab vastuseks Birgitit, aga no ei ole see asi minu maitse. Aga valetama ka ei hakka. "...aga ütleme siis, et Tanel tegi oma šõu ära. Nii et Tanel".
"Kuidas te muidu Birigiti eurolooga rahul olete?"
Tuli ära. Ikka suunab ta mind sinna Birgiti kiitmise poole. "Eks ta maitse asi on, ma ise oleks eelistanud Winny Puhhi siin laval näha". Reporteri kulmud tõusevad kolm sentimeetrit ülespoole. Ilmselgelt seda vastust ta ei oodanud. Okei-okei, ütlen siis midagi Birgiti kohta ka. "Aga Birgit oli väga tubli!" Mida ta ka oli. Hääl on tal ju hea. Mis teha, kui lugu on selline, et pärast kolmandat nooti tahad magama jääda.
"Kas te elate või töötate siin Rootsis?"
Selle küsimuse juures hakkasin esimest korda kokutama. Kuidas sa paari lausega võtad kokku seda, et tegelikult ma ei ole üldse Rootsist, olen tegelikult Taanist, aga tegelikult ka mitte Taanist, sest ma tegelikult elan Eestis, aga kuna minu kaunim ja töökam pool on ajutiselt Taanis tööl, siis tegelikult olen ma ajutiselt Taanis ja mina tegelikult ei tööta Taanis ja tegelikult varsti lähen üldse Eestisse tagasi, kui just mujale ei lähetata, sel juhul olen ma tegelikult...
"Eee... Mu abikaasa... töötab tegelikult hoopis Taanis ja ma... olen temaga lihtsalt niisama kaasas... Nii et ma päris Rootsist ei ole jah," oli siis see, mida ma lõpuks suutsin kokku klopsida. Aga mis seal põdeda, eks nad lõikavad mu koperdamise kenasti välja, sest teised küsimused olid täitsa kenasti vastatud.
"Nii et te tulite siia hoopis Taanist?"
 Nonäe, tubli poiss, aru said! "Jah!"
"Ja kas tasus ära?"
"Igal juhul!"
Ja saigi intervjuu otsa. Loomulikult unustasin ma küsida, mis saates ma nüüd siis ennast näha saan, aga palju neid võimalusi ikka on.

Järgmisel õhtul "Ringvaates", umbes saate 49. minutil tulebki kaua oodatud lõiguke: "Eee... Mu abikaasa... töötab tegelikult hoopis Taanis ja ma... olen temaga lihtsalt niisama kaasas... Nii et ma päris Rootsist ei ole jah," on ainuke lause, mis kogu meie jutuajamisest eetrisse läks.
Vaat nii juhtub, kui sa loodad Birgiti asemel Eurovisioonil Winny Puhhi näha.

PS. Kopenhaagen reklaamis linnas toimuvaid Eurovisiooni üritusi sellise pildiga:

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 7. Panga-eri

Märtsikuu viimane päev Kopenhaageni lennujaamas. Olin just saabunud Eestist, aga seekord läbi Helsingi. Olin kulutatud mõned tunnid rohkem kui otselennuga, saades vastutasuks mõningase rahalise kokkuhoiu võrreldes Eesti Õhu üsna õhku täis hindadega. Aga järgmisel korral Eesti-sõitu planeerides mõtlen natuke põhjalikumalt, sest oma naiivsuses olin kokku liitnud küll kõik transpordikulud Kopenhaagen-Helsingi-Tallinn-Helsingi-Kopenhaagen liinil, aga seda, et päeva jooksul inimene ka sööma-jooma peab, ma loomulikult ei arvestanud. Eriti kui inimesel on lapsed, kes iga kord, kui nad kuskil kodunt väljapool mõnda söögikohta näevad, langevad nõrkedes kokku, sest nad on niiiiiiiii näljased ja ei jaksa sammugi edasi astuda, kui nad kohe süüa ei saa. Hoolimata vahetult (ma kordan: vahetult) enne kodunt väljatulekut nauditud korralikust lõunasöögist. Mis tuleb neile meelde siis, kui nad on oma "niiiiiiiiii tühja kõhu" peale võtnud esimese ampsu. Millele järgneb inimese monoloog teemal "aga ma ju ütlesin, et teil ei saa kõhud tühjad olla". Loomulikult on sellise monoloogi kasutegur suur. Ja ümmargune. Null.
Nii et jah, edasi-tagasi sõidu kokkuvõttes mingi kokkuhoiu isegi saavutas, aga märkimisväärselt väiksema, kui ma alguses eeldasin. Järgmine kord tuleb endas see igipõline ihnuskoi alla suruda ja minna siiski otselennuga.
Umbes selliste mõtetega seisin ma pagasilindi juures, kui mu naissoost targem ja ilusam pool (ei, ma ei räägi oma lõhestunud isiksusest) küsis "Kuule, kas sa lapsi oled näinud?" Seekord, erinevalt tavapärasest, ei olnud vist tegemist retoorilise küsimusega, millele küsija ise vastust teadis ja ootas lihtsalt jaatavat vastust (teate ju küll neid "Kuidas ma välja näen?" või "Mulle jäi see seelik silma, mis sa sellest arvad?"-stiilis küsimusi, mille ainus vastus saab olla positiivne). Astusin siis automaatselt sammukese seina äärest eemale, et vähe paremini ümbrust silmata. Samal hetkel kostus lähistel pidurite krigin. Oleksin peaaegu ette astunud elektrilisele autolaadsele asjandusele, mis aeg-ajalt mööda lennujaama sõidab ja enda taga midagi pagasikärude taolist tarib. Reaalset ohtu siiski ei tekkinud, sest minu ja käru eeldatava trajektoori vahele jäi paras poolemeetrine vahe. Ootsin siis, et millal käru edasi sõidab, et saaksin oma otsinguid jätkata. Võõramaalasliku väljanägemisega naissoost kärujuht aga ei kavatsenudki veel liikuma asuda. Umbes kolm sekundit minu vabandavalt naeratavasse näkku äraütlemata vihase pilguga otsa vaadanuna lausus ta lõpuks tugeva aktsendiga: "Something wrong in the head!" ja sõitis edasi. Mina aga mõtlen, et "Vaat kus selgeltnägija, isegi seljatagant oskab diagnoosi panna". Muidugi selleks ajaks, kui ma aru sain, et tegemist oli solvanguga, oli käru oma vagunitega kaugusesse sõitnud ja minu poolvalju "Heiii..."-hüüe paistis kõrvalseisjatele äsjapandud diagnoosi õigsust ainult kinnitavat. Ah et kus siis lapsed olid? Meist paar meetrit eemal seina ääres.

Aga reedel oli Taanis Suur Palvepäev. Vaba päev. Püha päev. Ikkagi usklik rahvas, mõtlete. Skadinaavlased ju teada-tuntud usklik rahvas, mõtlete. Mitte nagu eestlased, eksole, kes väidetavalt on Euroopa kõige mitteusklikum rahvas, aga kellest suurem enamus sellegipoolest usub "millessegi kõrgemasse". Aga see pole ju usklikkus ega midagi, mõtlete. Vaat taanlased, kellest 85% elanikkonnast kuulub riigikirikusse, vaat nemad on usklikud, eksole. Missest, et kirikud on pühapäeviti tühjad, kirikust lahkujate hulk püstitab üha uusi rekordeid ja surmajärgsesse eksistentsi usub napp kümnendik elanikkonnast. Aga see ei loe midagi, eksole. Ikkagi usklikud. Taanlased ise ütlevad, et ainus mida Suurel Palvepäeval palutakse, on et oleks ilus ilm - siis ikka mõnus õlle libistada ja piknikku pidada. Üks suurematest toidukaubakettidest (meie mõistes midagi Selveri taolist) saatis oma iganädalase reklaami, kus ilutses suur pealkiri "Ega sa Suureks Palvepäevaks joogipoolist pole unustanud varuda?". Ja selle all ei reklaamitud mitte sugugi karastusjooke. Sest kes siis ikka Suurel Palvepäeval karastusjooke tarbib. Vaat sellised usklikud on need taanlased.

Teatavasti viisakas inimene ei räägi rahast, poliitikast ega religioonist. Nii et mind see ei puuduta. Kuid kuna mul neil teemadel hetkel rohkem midagi öelda pole, siis tagasi reaal-elulise eksperimendi juurde, mida ma tinglikult nimetan Taanis äri tegemiseks.

Nagu varasemalt mainitud, olin ma uue aasta alguseks kõik vajalikud formaalsused firma asutamiseks teinud, saanud kätte registrikoodi ja muud vajalikud paberid. Asusin siis täitma viimast loogilist sammu, mis pidi mu äsja asutatud filiaali viima auväärsesse ritta kõigi teiste suurepäraste Taani ettevõtetega: pangakonto avamine. Selleks et konto avada, tuleb kõigepealt pank välja valida, eksole. Ega siin see väga suur mõttetegevuse koht pole, sest Danske Banki sildid ilutsevad igal nurgal ja küllap on neil ka kõige suuremad kogemused alustavate ettevõtete kontode osas. Interneti teel suhtlemine on muutunud viimasel mõnel aastal kõige populaarsemaks suhtlusvahendiks ja nii võtsin ka mina nende kodulehe lahti, suht kerge vaevaga leidsin koha "Uue ettevõtte konto avamine", täitsin vajalikud lahtrid, "Send"-nupp ja valmis. Edasi pidin ootama, et millal minuga pangast ühendust võetakse. Siin sellist üle interneti stardikonto avamist pole võimalik teha, nagu Eestis. Hoolimata sellest, et Danske Bank peab oma internetipanka täiesti revolutsiooniliseks leiutiseks, on nad Eesti mõistes veel omadega üsna kiviajas. Umbes kolm aastat tagasi jõudsid nad oma arengus sinnamaale, et enam ei peagi internetipanga kasutamiseks laskma enda arvutisse installeerida eraldi programmi, vaid sa pääsed sellele ligi igast internetti ühendatud arvutist. Vau! Autoriseerimine käib neil aga jätkuvalt püsiparoolide ja koodilehe abil. Nende saamine on aga omaette ooper: kõigepealt lähed sa panka ja sõlmid pangaga lepingu. Siis lähed koju ja paari päeva möödudes saabub sulle kiri. Selles on püsiparool ja koodikaart. Sama kiri ütleb, et mõne päeva pärast tuleb sulle veel üks kiri, milles on kood ja selle koodi abil saad sa oma internetipanga teenuse aktiveerida. Miks neid asju korraga pangast kätte ei saa? Ei pidavat turvaline olema. Aga näe lihtkirjana posti teel saatmine on turvaline.
Mingist PIN-kalkulaatorist pole nad kuulnudki, meie mõistes digitaalset allkirja neil ka pole (kuigi nad ise nimetavad digiallkirjaks sedasama püsiparoolist ja koodikaardist koosnevat kombinatsiooni, mida saab lisaks pangale kasutada ka mõnede riigistruktuuridega suhtlemisel), ID kaart ja mobiil-ID on üldse ulmevaldkonda kuuluvad leiutised. Internetipank on suht lihtne: saad teha ülekandeid ja vaadata oma kontojääki, isegi otsekorraldusi teenuste osutajatele saab teha, aktsiaid saab ka osta. Aga näiteks e-teenused panga kaudu, rahaplaneerijad, püsimaksekorraldused, laenu, liisingu või kindlustustoodete taotlemine läbi netipanga on siin täiesti tundmatud. Kusjuures ma räägin praegu Danskest, kellel on kõige kaasaegsem ja moodsam netipank ning ühena vähestest (kui mitte ainsana) võimalus kasutada seda inglise keeles. Näiteks Taani Nordeal ja SEB-l (teistest ainult Taanis olevatest pankadest rääkimata) on netipank ainult taani keeles. Ma ei tea, kuidas nad endale rahvusvahelisi kliente suudavad meelitada. Ja ärge püüdkegi taanlastele selgeks teha, et internetipank ei ole Taani leiutis. Seda, et kuskil Ida-Euroopa pärapõrgus on mingi Eesti-nimeline riik, teab ainult vanem ja haritum rahvas. Enamuse jaoks on kusagil Venemaal olemas riik nimega Baltikum, mille pealinnaks Riia ja kus räägitakse leedu keelt. Aga et selles Eesti-nimelises riigis on brauseripõhine internetipank olemas juba ligi 20 aastat, seda ei usuks mitte ükski taanlane. Sest vaadake, Taanis on kõik kõige parem: nii juhtimine, valitsemine, toit, elustiil ja loomulikult ka pangandus. Kõik teised vaatavad Taanit alt üles, kadedusehelk silmis ja unistavad sellest, kuidas ka kunagi Taani-suguseks saada. Nagu mu üks poolenisti taanlasest tuttav ütles: taanlaste mõttelaad on nii enesekeskne, et Taani võiks olla omaette kontinent.
Et teemast veel kaugemale minna: Taanis on millalgi varsti tulemas kohalike omavalitsuste valimised ja sellega seoses tekkis tuline diskussioon internetipõhise hääletussüsteemi teemal. Midagi sarnast, nagu Eestis, mõtlete? Noo... mitte päris. Elektrooniline süsteem oleks tähendanud seda, et inimene peab minema valimisjaoskonda, aga selle asemel, et omakäeliselt paber täita ja see kasti panna, läheb ta sinna ülespandud arvuti juurde, sisestab oma püsiparooli ja koodikaardilt koodi ning seejärel "hääletab" oma kandidaadi poolt. Seekordne "piirenihutavalt uudne lahendus" jäi siiski tegemata, sest seda peeti liiga ebaturvaliseks. Ajakirjanduses toodi korduvalt välja, et erinevates Lääne-Euroopa riikides on samalaadsed katsetused lõppenud alati läbikukkumisega ja seetõttu ei peaks ka Taani sellesse ämbrisse astuma. Eesti toimivast e-valimiste süsteemist ei olnud kusagil poole sõnagagi juttu.

Ent tagasi minu konto avamise saaga juurde. Hea küll, sain läbi selle revolutsioonilise sidepidamise kaudu pangale soovi saadetud ja umbes nädala pärast tuligi kiri vastu. Otse loomulikult ootasin ma, et see sisaldaks lühikest "Tere tulemast Danske Banki kliendiks" teadet ja kuupäeva, millal ma saaks oma paberid lõplikult korda ajada. Võite juba arvata, et mu ootused olid ilmselgelt ebarealistlikud. Jutt oli pikk ja keeruline, aga sisu kokkuvõte selline: "Aitäh, et soovite Danske Banki kliendiks saada" (algus oli paljutõotav). "Kõigepealt palume teil esitada oma ettevõtte äriplaani ja eelarve" (okei, see on mõistlik, ikkagi uus ettevõte ja tahetakse selgeks teha, millega ma tegelen). "Kuna tegemist on välisettevõttega..." (oot mida, ma ju sellepärast registreerisingi Taani filiaali, et mind käsitletaks kohaliku firmana!) "...siis peame teostama teie kohta taustauuringu. Dokumentide läbitöötamiseks palume teil tasuda 5000 Taani krooni [670 eurot]" (miiiiiisasja?! Panga lehel oli kirjas, et ettevõtte pakett on tasuta!) "...ja kui esialgse kontrolli järel selgub, et meil on vajalik saada täiendavat infot hankida, siis esitame teile kulude hüvitamiseks täiendava arve." (Köh-köh... et see 5000 Taani krooni on alles algus? No vähemalt on siis tagatud, et ma saan konto avatud) "Kui pärast kontrolli selgub, et te ei vasta Taani rahapesu tõkestamise regulatsioonile, on Danske Bankil õigus konto avamisest keelduda" (Ahah, eksisin). "Küsimuste korral võtke ühendust [nimi ja kontaktid]"
Küsimuste korral? Küsimuste korral?! Kogu see kiri ongi üks suur küsimärk, vabandage väga. Mis mõttes te tahate mult kõigepealt vähemalt, ma rõhutan - VÄHEMALT - 5000 Taani krooni saada ja siis veel ütlete, et "a siis me vaatame õune pealt, kas me üldse sulle konto avame"?!
Loomulikult haarasin paberi ja sule (tänapäevakeeles arvuti), kastsin sule tindipotti (ehk avasin oma meilboksi) ja asusin raevukate suletõmmetega (klahviklõbinal) kirjutama. Rõhusin oma viisakalt solvunud stiilis, et mul on siiski olemas ettevõte, millel on Taani äriregistri number, ma elan ise Taanis kehtiva elamisloa alusel ja mind peaks käsitletama kui kohalikku ettevõtjat, mitte panema mind ühte patta Taga-Mongoolia ja Nigeeria "ärimeestega". Pidasin vajalikuks rõhutada ka seda, et kuna me kõik oleme üks Euroopa Liit ja mul on juba Eesti Danske Bankis konto avatud, siis nad saavad oma rahapesu-teemaliste kahtluste kummutamiseks kogu vajaliku info oma Eesti tütarettevõtjalt kätte. Olles ise ülimalt rahul oma hea argumentatsiooni üle, millele lihtsalt ei olnud võimalik teistmoodi vastata, kui "Jah, teil on õigus, meie eksisime, tulge lepingut allkirjastama", saatsin kirja ära.
Mõni päev hiljem saabus vastus. "Täname kirja eest. Paraku kuna te ei arvelda meil isiklikult..." (natuke raske isiklikult arveldada, kui ma olen töötu ja ei saa isegi teoreetiliselt toetuda Taani ülevoolavale sotsiaalabisüsteemile) "...samuti ei ole Taani isikukoodi, siis ei saa me teid käsitleda residendina ja seoses sellega käsitleme ka teie firmad välisettevõttena".

Ja vaat siit koorub välja üks järjekordne näide sellest, kuidas Taani võiks omaette kontinent olla. Taanis on isikukood midagi naha alla paigutatud kiibi taolist - kui sul on see olemas, siis oled sa "süsteemi osa". Kui mitte, siis oled sa "süsteemiväline" ja seega ääretult kahtlane tegelane. Sellel, kas sa oled Euroopa Liidust või Mehhiko läänerannikult, ei ole mingit vahet. "Süsteemivälised" ei saa näiteks mobiilifirmaga liitumist teha, isegi kõnekaarti pole võimalik omandada, samuti ei saa see inimene käia jõusaalis, laenutada raamatukogust raamatuid, käia arsti juures, kasutada postiautomaate, rääkimata kõikidest teenustest, mis on ette nähtud ainult kodanikele. Ühesõnaga - ilma isikukoodita oled sa nagu sibi. Isegi mitte sibi, sest sibiks olemiseks peab sul ka isikukood olema. Ütleme siis nagu illegaalne sibi. Mina päris illegaalne sibi ei ole, sest mul on mingi kood, mis peaks teoorias asendama isikukoodi, aga praktikas pole ma siiani leidnud veel ühtegi kohta, kus see toimiks. Arsti juures ma käia saan, aga näiteks telefonifirmaga liitumist ma ise teha ei saanud. Samuti ei ole mul võimalik saada tasuta keelekursuseid - need on ette nähtud kõikidele sisserännanutele, on nad siis üliõpilased või pagulased või välistöölised, kellele iganes on võimalus saada isikukood. Aga vaat mina ei kvalifitseeru. Spordiklubiga liitumiseks pidid nad käsitsi mind kuskile enda andmebaasidesse sisestama ja seda oskas ka enam-vähem üks inimene teha. Ja nagu näha, ei olnud mu salapärasest koodist kasu ka firmale pangakonto avamiseks.

Aga ma ei kavatsenudki niisama alla anda. Kõigepealt kirjutasin, et ma tegelikult olen küll nende klient, mul on isegi nende endi poolt väljastatud krediitkaart (millega ma, tõsi küll, kasutan oma naise arvet) ja teiseks on mul see salapärane kood, mis peab teoorias asendama Taani isikukoodi. Selle peale helistati mulle. Pärast viisakat sissejuhatust öeldi konkreetselt "Teil ei ole Taani isikukoodi ja me kohtleme teid kui välisettevõtet. See on reegel ja sellest kõrvale kalduda ei ole võimalik". Nagu ma mõnes varasemas postituses olen maininud, siis Taanis on reeglid pühad. 80% reeglitest on küll sellised, millest kodanikel aimugi pole, aga niipea, kui neid on vaja inimese vastu kasutada, saavad nood kohe ka aimu selliste reeglite olemasolust. Ja reegleid siin riigis painutada ei saa. "Okei," ütlesin ma, "käsitlege mind kui välismaalast, kui soovite, aga see 5000 Taani krooni on alustava ettevõtte jaoks täiesti ulmeline summa. Tehke siis vähemalt sellest mingi erand." Vastaspool kostis selle peale, et meil on seoses dokumentide ülevaatamisega vaja tööd teha ja keegi ei taha ju tööd tasuta teha. Kahjuks jäi mul küsimata, et kas te vaesekesed pangalt siis palka ei saagi, peategi toetuma välisettevõtete "dokumentide läbivaatamise" tasu peale. Päris niru töö siis. Aga üllatuslikult pakkus toru teises otsas olev härrasmees välja lahenduse.
"Üllatuslikult" sellepärast, et taanlane reeglina ei käitu selliselt. Kui sul on näiteks advokaadi abi vaja, siis ta mitte ei räägi sulle pikalt ja laialt, mis on kõige parem käitumisjuhis ja millised on iga käitumisega seotud riskid, vaid ootab sinult suunavaid küsimusi. Igale küsimusele saad umbes ühelauselise vastuse, millest võib, aga ei pruugi kasu olla. Sama oli hiljuti arsti juures: "Jah, teie tütrel on sarlakid. Ma kirjutan välja antibiootikumid". "Okei, aga... millal ta kooli võib minna?" "Kahe päeva pärast". "Ahah, aga... kas teised pereliikmed peaksid temast eemale hoidma?" "Väiksed lapsed esimese kahe päeva jooksul küll jah". "Selge, aga... kas sarlakite läbipõdemine annab immuunsuse? "Jah". Ja kui sa unustad mingi asja üle küsida, siis on su enda süü. Seda, et arst kogu selle info sulle ilma küsimiseta annaks, ära loodagi. Üleüldse jäetakse kirjeldamist nõudvad küsimused, mis eeldavad natuke põhjalikumat infojagamist, lihtsalt ilma vastuseta, seda nii riiklike struktuuridega suheldes kui ka erasfääris.

Okei, aga seekord oli toru teises otsas kas ebatüüpiline taanlane või tahtis ta lihtsalt minust kiiremini lahti saada, ma ei tea. Igatahes soovitas ta mul ühendust võtta Eesti Danske Bankiga, kuna neil pidavat olema ühine pangasüsteem ja nad saavad mulle sealtkaudu odavamalt konto avada. Tänasin lahkete juhiste eest ja juba ma kribasingi oma soovi Eesti Danskesse.

Siia vahele pean ma kirjeldama oma esimest kogemust Eesti Danskega. Mul ei olnud varasemalt vaja nendega tegemist teha, aga kuna ma teadsin (okei-okei, lootsin), et Eesti ja Taani vahel on mul vaja tulevikus hakata raha liigutama ja Danske pakkus oma kodulehel lahkelt välja võimaluse seda tasuta teha, siis astusin ühel 2012. aasta detsembrikuu päeval Ülemiste Keskuse Danske kontorisse. Mul oli üsna äsjane kogemus ettevõttele konto avamisega Swedbankis, mis võttis kokku vist mingi seitse minutit. Selle ajaga oli mul vastatud vajalikele rahapesu tõkestamisega seotud küsimustele, allkirjastatud konto avamise leping, sõlmitud internetipangaleping ja lisaks saadud kätte ka deebet-krediitkaart. Danskelt, mis on samuti Skandinaavia mõistes suur pank, ei oodanud ma sugugi vähem ajaefektiivset käitumist. Mhmh...
Leti taga asuv neiu oli väga viisakas ja tore, teda ei saa tõesti milleski süüdistada. Kui ta kuulis, et ma soovin äriühingule kontot avada, oli ta esimene küsimus, et kas see on uus firma. Ma ei saanud küll aru, mis see asjasse puutub, aga vastasin et no nii paarikuune jah. "Ahah, sel juhul läheb see komiteesse otsustamisele ja me anname teile kahe nädala jooksul teada, kas me oleme teile nõus kontot avama". Möh?! Ma tahan arvelduskontot. Ei, mitte laenu, mitte krediitkaarti, isegi mitte deebetkaarti. Tavalist arvelduskontot! Ja selleks on vaja otsust, mille saamiseks läheb kaks nädalat?! "Jah, see on panga reegel". Viimast lauset sain ma meie vestluse jooksul veel korduvalt kuulda. Aga selleks, et otsustada, kas arvelduskontot avada, oli vaja firma kohta infot. Selle saamiseks trükkis neiu välja äriregistri väljavõtte, siis ulatas mulle eraldi paberilehe, kuhu ma pidin kirja panema oma ettevõtte... äriregistri andmed! Palusin selgitust, miks ma pean käsitsi ümber kirjutama selle, mille ta just hetk tagasi riiklikust andmebaasist välja trükkis. Tema vastus oli: "Aga võib-olla on teie andmed muutunud". Minu palvele, et aga andke mulle see väljatrükk ja ma kinnitan oma allkirjaga, et kõik on õige, sain vastuseks, et ei saa, sest see on (trummipõrin-trummipõrin) panga reegel. Ehh... No hea küll. Edasi järgnes hulk küsimusi, millele vastates tõmbas teenindaja enda kontroll-lehele järjest ristikesi. Neid kogunes lõpuks oma paar-kolmkümmend. Üks küsimustest oli "Kes on teie peamised koostööpartnerid?" Ma vastasin, et hetkel on mul seda väga raske öelda, sest mul on alustav ettevõte ja kuigi ma olen mõne firmaga tõepoolest kontakti võtnud, ei saa neid kuidagi koostööpartneriteks nimetada. Swedbankis oldi selle vastusega rahul, aga Danskes... "Ei, ma ei saa seda lahtrit täitmata jätta, muidu ei lase süsteem mul järgmisi andmeid sisestada". Mis mul üle jäi, ladusin mingi suvalise firma nime letti, kuigi ma ei tea, mismoodi sellest minu firmale hinnangu andmise osas mingisugustki tolku sai olla. Noh, vähemalt sai lahtri täidetud. Edasi pidin ennustama veel oma käibeid, mis olid jällegi laest võetud numbrid ja lisama veel paar infojuppi, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt täiesti kasutud olid. Kui meie kohustuslik intervjuu läbitud sai, oli kellaosuti liikunud 25 minutit edasi. Natuke rohkem kui nädala pärast sain rõõmusõnumi, et mu firmale ollakse valmis konto avama, juurde lisatud lausega "Pakkumine kehtib 30 päeva". Et siis 31. päeval muutun mingiks kahtlaseks elemendiks, nagu Tuhkatriinu pärast kahteteist kellalööki? Panga reeglid, mis teha.

Igatahes olin ma eelmainitud e-kirja saatmise ajaks Eesti Danskes juba paar nädalat kliendiks olnud. Kirjeldasin lühidalt olukorda ja palusin neil teada anda, mis dokumente on vaja, et Taani Danskes konto avatud saaks. Edasi järgnes nädalatepikkune kirjavahetus, kust oli näha, et minu soov oli nende jaoks harvaesinev. Näiteks tuli välja, nagu ma peaks lisaks Eesti Danskele dokumentide edastamise tasule maksma veel Taani Danskele ikkagi ka selle kurikuulsa summa 5000 Taani krooni - mis muudaks kogu Eesti kaudu asjaajamise absurdiks. Ja siis selgus, et nad ikka ise ei saa kontot avada, seda peab tegema Taani Danske - hoolimata sellest, et ma olin Taani Danskelt just vastupidise kinnituse saanud. Ühesõnaga ei tundunud kuskilt otsast, et ma nende kaudu konto avatud saaks ja samal ajal raha kokku hoiaks.

Vahepeal olin aga vaadanud ka teiste Eestis tegutsevate pankade kodulehtedele ja avastanud enda rõõmuks, et ka nemad pakuvad välisriigi pankades kontode avamise teenust, seda kusjuures palju odavamalt kui Danske. Jätsin siis Danskega vaidlemise sinnapaika ja võtsin ühendust teise pangaga, mis Taanis üsna laialt esindatud on ja millel ka Eestis märkimisväärne esindatus - Nordeaga. Nendega väga pikka juttu polnud: "Aitäh, aga kui te pole vähemalt 6 kuud meil ettevõttena arveldanud, siis unustage ära". Loomulikult viisakamas vormis, aga sisu jääb samaks. Igaks juhuks küsisin ka Taani Nordeast. Vastust ma juba teadsin. Kuid ohoo! Minu suurimale skepsisele vastupidiselt tuli hoopis kiri: "Muidugi saab! Pole probleemi! Ma saadan teile kohe dokumendid, täidate ära ja teeme ära!" Rõõm oli suur, äraütlemata suur. Lõpuks ometi pank, kes tahab endale kliente saada! Ma saan firmale konto! Ma saan hakata Taani kliente teenindama! Aga midagi jäi kripeldama. Sest teadupoolest kui miski tundub liiga hea, et tõsi olla, siis on see tavaliselt amoraalne või paksukstegev. Seekord polnud see üht ega teist, aga reaalsus lõi näkku kohe järgmise kirjaga, kus sinnamaani ülimalt postiivne äriklienditoe haldur teatas lühidalt, et pärast oma kontorijuhatajaga konsulteerimist tuli ikkagi välja, et mu firmale ei saa kontot avada. Põhjus selles, et ma pole neil eraisikuna klient olnud. Natuke kiusamise tuju tuli peale ja ma lihtsalt pidin vastu kirjutama, et hea küll, ma tulen teile kliendiks, aga kuna ma olen töötu ja välismaalane, siis loodetavasti pole takistuseks minu sissetulekute puudumine. Muidugi täpsustati sellepeale, et ei, ikka sissetulek peab ka olema.

Kokkuvõttes olin jõudnud nokk kinni, saba lahti olukorrani: tahaks kontot avada, aga ei saa, sest ma pole klient ja kui ma ka olen klient, siis ei avata kontot, sest mul pole sissetulekut. Sissetulekut aga ei saa olla, sest firmale, mis mulle sissetulekut hakkaks tekitama, ei olda nõus kontot avama.

Viimases hädas pöördusin oma endise tööandja Swedbank Eesti poole. Taanis on nad küll üsna nirult esindatud, omades ainult ühte kontorit, aga ega mul rohkemat polegi vaja. Taaskord kirjeldasin ennast kui Eesti majanduse päästeinglit, kes on võtnud endale südameasjaks Eesti väiketootjate kaupa viia maailma määratutesse avarustesse, teha põllumehest taas põlise rikka ja Swedbank saaks sellele kaasa aidates hüüda veel kõvemini "Et Eesti elu edeneks!". Hea küll, reaalsuses oli kiri oluliselt vähem emotsionaalne. Ma olen ikkagi asjalik ärimees eksole ja ei lasku nii madalale, et hakkan tunnete tasandil teistega manipuleerima. Aga see oli nähtavasti viga, sest paari päeva pärast laekus vastus: "Kuna teie firma pole vähemalt kuus kuud meil arveldanud..." (seda on natuke raske teha tõesti, kui firma ise on neli kuud vana) "...siis ei saa me teid aidata. Pöörduge palun oma sooviga Taani Swedbanki poole". Kas ma teadsin, mis vastus Taani Swedbankist tuleb? Teadsin? Muidugi teadsin. "Aitäh huvi tundmast, aga palun pöörduge konto avamiseks Eesti Swedbanki poole".
Ütleme nii, et hing sai siis juba üsna kurjust täis. No mis mõttes räägitakse mingeid suuri ergutusjutte sellest, kuidas ikka inimesed peaksid ettevõtjateks hakkama? Ma püüan siin kõigest väest tegeleda asjaga, millest kõige rohkem peaks kasu olema. Tuleb äkki tuttav ette see sõna - "eksport"? Teate küll, see väike asi, mis väidetavalt Eesti majandust kõrgustesse upitama peaks! Kas ma tõesti pean selleks kõigepealt kindlasti Eestis äri tegema, ennast tõestama, enne kui mul "lubatakse" kusagil välisriigis kontot avada? Ja mida siis reaalsuses tähendab Euroopa Liit, piiriülesed teenused, vaba kapitali liikumine ja mis kõik veel? Mitte midagi! Sa ei saa isegi kõige tavalisemat, elementaarsemat, lihtsamat arvelduskontot avada! Ega ma kogu seda kurjust saanud enda sisse ka jätta, osa sellest (küll tsenseeritud vormis) läks teele ka Eesti Swedbankile.
Okei, natuke hinge tagasi tõmmates sain ma aru muidugi, et eks neid ühepäevaliblikatest rahapesule suunatud OÜ-sid on Eestis piisavalt palju ja pankuritelgi on raske vahet teha, kes tahab raha pesta ja kes äri teha. Aga olles ise nende reeglite ja piirangute hammasrataste vahel, ei muutnud see arusaamine mu enesetunnet sugugi paremaks.

Kätte oli jõudnud veebruari teine pool. Ühel üsna aktiivsust täis päeval helises telefon. Helistaja oli Swedbankist, Eesti omast siis. Ilmnes, et minu viimatine pettumusest läbi imbunud kiri oli neile muljet avaldanud ja pannud mõtlema, et äkki nad ikka saavad erandi teha. Et äkki ma vastaks veel mõnele täpsustavale küsimusele ja vaatame siis edasi. Midagi pole öelda, olin ise selleks hetkeks juba üsna käega löönud ja leppinud mõttega, et see äriajamise värk leiab oma loomuliku lõpu. Selle kõne peale hakkas aga koomas patsient ennast liigutama. Veel paar kirja hiljem hakkas äsja tekkinud lootuskiir üha eredamaid toone võtma, koomas patsient võttis jalad alla ja märtsikuu teisel poolel, kui olin Eestis kevadvaheaega pidamas, kutsutigi mind Swedbanki peakontorisse vajalikke pabereid täitma. Paar nädalat hiljem sain Taani Swedbankist paberid, mis kinnitasid, et minu firmal on konto olemas.


Minu esimesest katsest Taanis firmale konto avada oli möödunud kolm kuud ja kaksteist päeva.

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 6

Mul on Taani üliõpilastest kahju. Uus valitsus, kes möödunud aastal võimule tuli, otsustas nimelt, et peaks hakkama raha kokku hoidma. Ja nagu ikka, sattusid löögi alla just need kõige haavatavamad. Kujutage ette, vaesed lapsukesed, kelle kõrghariduse omandamise eest Taani riik mitte ainuüksi ei küsi öörigi, vaid hoopis maksab neile peale, peavad kodus koos vanematega elades (kes nende eest niikuinii kõik kodus elamisega kulud katavad) hakkama saama ainult 356 euroga kuus, senise niigi väikese 384 euro asemel. Õudne! Pole siis imestada, et sajad üliõpilased valetavad oma elukohaks vanematest eraldi asuva eluruumi (iseseisvalt elavad tarkuseammutajad saavad nimelt kaks korda kõrgemat toetust), et natukenegi oma närust elujärge parandada, kuid sedagi tegevust on repressiivsed korrakaitseorganid asunud alatult tõkestama. Kas ka teid valdavad neid ridu lugedes vihavärinad? Ei imesta. Aga, see pole sugugi kõik! Reformi kohaselt sunnitakse nimelt üliõpilasi läbima ülikool nominaalse õppeajaga, vastasel juhul  kaotavad nad ületatud ajal õiguse saada riigipoolset õppetoetust! Mõelge peaga, neid sunnitakse väevõimuga läbima kool õige aja jooksul! See nii vajalik rahaline toetus kuuenda aasta eest, mida sai siiani kasutada praktika tegemiseks või poole kohaga tööl käimiseks (loe: pidutsemiseks ja reisimiseks), võetakse lihtsalt ära. Õppetoetuse (mille rahvakeelne nimetus on "kohvikuraha") reetliku vähendamise tõkestamiseks tuli tänavatele 5000 (politsei hinnang) kuni 25 000 (korraldajate hinnang) inimest.

Taani on muide riik, kus ülikooli lõpetanute keskmine vanus on 29 - see on maailmas kõrgeim näitaja. Nagu üks välismaine ajakirjanik ütles: "Seal, kust mina tulen, lõpetad sa ülikooli 22selt, oled oma teises töökohas 26selt ja ostad maja 29selt. Taanis tuleb nendele numbritele panna otsa vähemalt viis aastat ja ka siis pead olema valmis selleks, et aidata neil lihtsat CV-d koostada". Nii et ei tasu imestada, kui 30-aastase tüübiga vestlusesse asudes selgub, et tegemist on täiskohaga üliõpilasega, kes pole päevagi oma elus töötanud ja kelle peamine mure on, missuguses maailma nurgas oma kolmekuulist koolivaheaega veeta. Jah.

Raske elu neil.

Aga mina, kes ma olen eakohaselt ka oma teise töökoha juba seljataha jätnud, püüan nüüd pisarad ära pühkida, nende hirmsalt koheldud pseudo-täiskasvanute pärast nutmise järgi jätta ja kirjeldada, kuidas siin türannide maal suure äri ettevalmistamine edasi läks.

Kätte oli jõudnud detsembrikuu. Olin juba selleks hetkeks leppinud kurva faktiga, et sel aastal ei õnnestu mul Taani jõuluturgudest osa võtta ja kõik need suured rahamäed, mis pidid rikaste taanlaste taskust minu kaevust sügavamasse kaukasse voolama, jäid seekord tabamatuks miraažiks. Hoolimata sellest edastasin oma sünnipäeva paiku Taani Äriregistrile dokumendid, et minu Eesti firma saaks registreeritud püsiva tegevuskohaga Taanis. Tuli välja, et muidu Eestiga võrdluses tehnoloogiliselt ajale jalgu jäänud Taani riik oli suutnud tekitada täitsa mõistliku interneti lehekülje (inglise keeles muide), mille kaudu sai vajalikud dokumendid äriregistrisse otse edastada. Juhised olid väga selged, pidi nad lihtsalt sisseskännitud paberid ükshaaval üles laadima, vajutama "Upload"-nuppu ja korras. Oli ka võimalik e-maili või posti teel saata, aga no milleks seda teha, kui saab ka lihtsamalt. Rahuliku südamega - või nii rahulikuga, kui see rahahunnikutest ilmajäämise tõttu olla sai - lendasin Eestisse jõulupuhkusele. Jajah, mõnikord peab puhkusest puhkama, ei saa koguaeg nii, et oled välismaal puhkamas ja sellest üldse välja ei puhka. Nii võib stressi jääda ju.

Möödusid päevad. Teadsin, et dokumentide edastamisest kuni firma registreerimiseni läheb seitse päeva. Igaks juhuks käisin vastaval netilehel juba üks päev varem vaatamas, et kas ma nüüd olen juba täieõiguslik Taani maksumaksja, aga ei. Seitsmes päev möödas, ikka veel mitte. No hea küll, taanlased ju alustavad oma jõuluaega varakult, küllap läks mõni pidu pikale, ei jõudnud tööd teha, kannatame ära. Üheksandal päeval ei pidanud enam närv vastu, otsisin välja telefoni ja helistasin Taani Äriregistrisse. Igaks juhuks võtsin lahti ka eelmainitud inglisekeelse lehe (millel muide oli pealkirjaks "Basic requirements" ehk siis registreerimisega seotud kõige elementaarsemad nõuded).
- "Halloo!"
- "Tervist, helistan seoses välismaise ettevõtte registreerimisega Taanis. Ma laadisin vajalikud dokumendid üles juba üheksa päeva tagasi, aga ma ei näe, et mu firma oleks äriregistris üleval"
- "Mis mõttes laadisite üles?"
- "No läksin inglisekeelsele "Basic requirements" lehele, järgisin täht-tähelt toodud juhiseid ja laadisin dokumendid üles"
- "Aga neid dokumente saab ainult posti teel edastada"
- "Oot... Kuidas palun? Ma olen praegu Taani Äriregistri enda poolt koostatud inglisekeelsel leheküljel, siin on juhised..."
- "Ma ei tea, mis seal lehel kirjas on, aga neid dokumente saab esitada ainult posti teel"
- "Aaaaga siin on ju ka e-maili aadress antud [lugesin aadressi ette], kas see siis ka ei tööta?"
- "Ei, sellelt aadressilt saab tellida ainult tasulisi äriregistri teenuseid"
- "Ei ole võimalik... Okei, ma saadan siis posti teel need paberid uuesti. Kas see postiaadress on siis vähemalt õige [lugesin maha internetis olnud aadressi]?"
- "Ei, see ei ole õige aadress. Õige aadress on [sain siis ühe teise aadressi]"
- "Aga öelge, mis mõte siis sellel internetilehel on? Seal on ju konkreetselt kirjas, et kõik ettevõtted, kes tahavad Taani turule tulla teenuseid pakkuma, peavad nendest juhistest lähtuma!"
- "Ma ei tea mis leht see on ja ma vabandan, et seal selline info on, aga ma lasen selle ära parandada"

Nende ridade kirjutamine toimub märtsi keskpaigas, kolm kuud pärast eeltoodud vestlust. Ei ole vaja vast märkidagi, et loomulikult pole sel lehel sõnagi parandatud.

Olles telefonikõne lõpetanud, vandusin tulist kurja (mitte eriti ropult, ma teadupärast ei ropenda, eksole) ja ei suutnud taanlasi ära kiruda. Lõpuks hingasin sügavalt sisse ja välja, leppisin olukorraga, et "igal maal omad kombed" ja otsustasin, et saadan veel samal õhtul dokumendid teele. Seekord postiga. Seekord õigele aadressile. Lootuses, et see ikka on õige aadress.
Asusin siis vaatama, kus mul need dokumendid täpsemalt arvutis on, kui helises telefon. Tegemist oli minu naissoost teise poolega, keda ka rahvakeeli abikaasaks nimetatakse. Tema oli nimelt veel Taanis. Töö selline, mis teha. Hea oli, et oli. Ta helistas selleks, et teatada: "Kuule, su firma filiaali registreerimise paberid saabusid." No selge, ju siis sealsed reeglid ei luba dokumente hunti saata, küllap siis saatsid need lihtsalt tagasi. "Eiei, siin on kirjas, et filiaal on registreeritud, äriregistrikoodid ja kõik muu seal juures".
Miiiiiis?!
Ma ju...
Ma ju spetsiaalselt saatsin kirja, selgitasin üle, et ma ei taha - EI TAHA - filiaali registreerida! Ja mulle vastati "OK!" Mille kohta see vastus siis käis? "OK, mul pole prügikasti, nii et ma saadan need paberid ikka edasi"? "OK, mida iganes sa loll ida-eurooplane kirjutasid, ma ikka teen nii, nagu ma ise tahan"? "OK, sa vist tahtsid midagi teistmoodi, aga kuna ma niikuinii mitte millegi eest ei vastuta, siis ma ei pea sinu tahtmist mööda tegema"?

Vahemärkuseks olgu öeldud, et Taani ametiasutustes paistab silma totaalne vastutuse puudumine. Lähed sa kohalikku kommuuni ja tahad haigekassakaarti uuendada - see unustatakse ära ja lõpuks, pärast umbes kolmekordset meeldetuletust, saadetakse täiesti valede andmetega kaardid. Tahad migratsioonibüroost nõu saada, kuidas mingeid dokumente korda ajada, saad kolmelt inimeselt täiesti kolm üksteisele vastukäivat vastust. Maksuameti tädi ütleb päringu peale, et ma annan sulle küll vastuse, aga see on mitteametlik ja kui sa tahad siduvat vastust saada, siis maksa 300 Taani krooni ja oota kuu aega. Mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest. Asjad, mille eest Eestis oleks juba kolm korda lahti lastud käivad siin edasi aastaid ja aastaid, ajakirjandusest saad lugeda ühte lugu, mis on uskumatum kui teine - ja mitte midagi ei muutu. Nii juhtub riigiga, kus tervelt pool tööealisest elanikkonnast töötab avalikus sektoris.

Aga heakene küll. Vaatasin siis internetist ka järgi, tõepoolest - minu firma filiaal oli kenasti üleval. Eks siis peab leidma mõne raamatupidaja, kes mul aitab filiaali numbreid kokku lüüa ja õigetesse kohtadesse vajalikud paberid saata, saame hakkama. Vähemalt on mul nüüd olemas mingi keha, mille kaudu ma saan hakata Taani klientidele (kui need kunagi peaksid tekkima) kaupa müüma. Eriti oluline oli aga see, et nüüd, kui mul on olemas äriregistri kood, siis saan lõpuks ometi avada mõnes Taani pangas konto. Nii saab kenasti maksud maksuametile maksta ja ka kliendid (ma ei tea, miks ma jätkuvalt olin nii kindel, et ühel päeval on mul Taanis kliendid?) saavad mugavamalt makseid teha - pole vaja mingi välismaksega jännata, saab rahulikult Taani siseriiklikuga hakkama. Ei hakanud jõulude ajal pankasid pommitama, niikuinii tühi töö. Alates detsembri keskpaigast kuni enam-vähem kolmekuningapäevani elu Taanis seisab. Tööalases mõttes. Näiteks Äriregistri lehel oligi konkreetselt üleval, et alates detsembri keskpaigast on nende töötajad kollektiivpuhkusel. Ega siis pangad ka palju erinevad pole. Võib-olla vabandused töö mittetegemiseks on vähe teistsugused, aga kokkuvõttes pole enne jaanuari teist nädalat mõtet neid tülitada.
Nii et mingis mõttes sain kergemalt hingata. Raskemad toimingud olid tehtud, Taani bürokraatlikest mehhanismidest oli läbi murtud, ees oli veel ainult üks väike formaalsus - pangakonto avamine.

Üks väike,

lihtne

formaalsus.

Jaa-jah...


Jätkub :)

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 5

Mõned nädalad tagasi lõi Taani meedias laineid Aarhusi linnas asetleidnud juhtum, kus poolõde ja poolvend olid saanud omavahel lapse. Hea küll, eks igasugu asju on maailmas juhtunud, need liigitatakse kurioossete perverssuste alla ja elu läheb edasi. Nii oleks see mujal maailmas. Aga mitte Taanis. Oi ei. Taanis hakati täiesti tõsimeelselt arutama, et äkki olekski aeg loobuda "groteskselt vanamoelisest lähenemisest sugu- ja pereelule" ja et "parlament ei peaks sekkuma inimeste eraellu". Kopenhaageni Ärikooli õigusteaduse professori sõnul "puuduvad igasugused loogilised põhjused", miks ei võiks näiteks täiskasvanud lapsevanemad olla seksuaalsuhtes oma täiskasvanud lastega, kui see toimub mõlema poole nõusolekul. Üks Kopenhaageni Ülikooli professor ütles, et - ja ma tsiteerin - "me keskendume liigselt intsesti negatiivsetele külgedele, selle asemel, et näha selle positiivseid pooli. Näiteks taanlaste kuulsad sinised silmad on just kunagiste intsestide positiivne kaasnähtus". Lootuses, et mind kümne aasta pärast "pedofoobiks" või "intsestofoobiks" ei hakata pidama, julgen ma väita, et niisugust juttu saavad suust välja ajada inimesed, kelle vanemad omavahel väga tihedas suguluses pidid olema.

Võimalik, et ka minul on kusagil sugupuus midagi segamini läinud, igatahes päris normaalse arengutasemega inimene ei hakkaks ilma igasuguse erialase hariduseta ja kogemusteta Taani-taolises riigis äri ajama. No mis teha. Eks looduses on natuke pooletoobiseid ka vaja. Vähemalt ma loodan nii.

Igatahes, nagu eelmises postituses märgitud sai, laekus mulle kohalikust Äriregistrist või Ettevõtlusametist (kuidas iganes selle eestikeelne vaste võiks olla) e-kiri. Kerge hingevärina ja ootusärevusega klõpsasin sellel ja - mulle teatati, et olen võitnud 10 miljonit Taani krooni ja ma pean selle kättesaamiseks kandma ühele Nigeeria arvele 25 000 dollarit! Okei-okei, päris nii ajuvaba see kiri siiski polnud, kuid sinna lähedale läks küll. Minu silme ees avanes taanikeelne tekst - seda hoolimata asjaolust, et olin kõik oma dokumendid saatnud inglisekeelsena. Hea küll, minu truu abimees google translator aitas taas hädast välja. Tekst oli selline: "Sain teie dokumendid kätte. Ma pean tunnistama, et pole kindel, kas filiaalid on ikka käibemaksukohustuslased. Panen siia kirjale kaasa filiaalide registreerimise kohta kehtestatud korra. Olge head, lugege see läbi ja kui leiate, et filiaal peab olema käibemakuskohustuslasena registreeritud, siis võtke minuga ühendust". Manusena oli lisatud umbes 100-leheküljeline taanikeelne pdf-dokument, kus väidetavalt oli kirjas kõik, mis on seotud filiaali registreerimisega.

Et siis...? Kas nagu päriselt...? Või...?

Vaadake, pea kolmandiku oma elust töötasin ma juristina (jah, ma olen NII vana). Põhimõtteliselt oli siin tegemist sama olukorraga, kui keegi oleks minu poole pöördunud juriidilise (sealjuures minu kompetentsi kuuluva) küsimusega ja ma oleksin talle vastanud, et "tead, mina ka sellele küsimusele vastust ei tea, aga näe, siin on seadus, äkki sa oled nii hea ja loed ise, sest no ei saa mina sellest tekstist aru, see nii keeruline. Ja kui sa oled vastuse saanud, siis ole hea, ütle mulle ka, siis ma saan su küsimusele vastuse anda".

Pärast esimest tardumust jõudsin mõttesähvatuseni, et tegemist on google'i tõlkeveaga. Et sama lugu, nagu paned eesti keeles sinna sõna "toormoos" ja loodad sellele adekvaatse inglisekeelse vaste saada. Saatsin siis kirja edasi oma tuttavale, kes on juhtumisi taani keele filoloog, selgitasin talle, et näe, google viskas mulle vimkat ja äkki tõlgid mulle selle kirja ära. Hämmastaval kombel oli tema tõlge täpselt samasugune, nagu google'i oma! Nonii. Küllap siis oli juhtunud see, mida tuli ette siis, kui ma veel pangas töötasin, et tahtsin kirja saata kolleegile ülevaatamiseks, aga kogemata läks otse kliendile. Sellistel puhkudel oli muidugi piinlik ja pidin ilusa vabanduskirja järgi saatma, lisades juurde, et kirjavahetuses märgitud "pagana tainapea, kes meid jälle oma lollide küsimustega pommitab" polnud mitte klient, vaid hoopis keegi... no kolleeg näiteks. Juhtub, eksole. Minu "ups!"-teooriat toetas asjaolu, et kiri oli saadetud taani keeles ja ma ju tean kui hästi tegelikult taanlased inglise keelt valdavad. Pealegi püüavad nad meeleheitlikult endale välisinvesteeringuid ligi meelitada, seega on ju elementaarne, et välismaise firmaga suheldes kasutatakse ikka inglise keelt. Jäin siis ootama, et millal laekub mu postkasti piinlik vabandustelaviin, kus selgitatakse, et loomulikult ei tahetud minupoolset panust asjade väljauurimisel, mis ilmselgelt kuulub nende kompetentsi ja et lähipäevil saab kõik korda. Aga sellist kirja ei tulnudki.

Ühel nädalavahetusel pidin korra Eestis käima. Ühendasin vajaliku kasulikuga ja käisin külas ühel raamatupidamisbürool, kes väidetavalt suudab numbreid pidada nii Eesti firma kui selle Taani filiaali osas. Nende küsimuse peale, et miks ma just filiaali tegin, tunnistasin puhtsüdamlikult üles, et "üki-kaki-kommi-nommi"-meetodi rakendamine andis just sellise tulemuse. Ilmnes, et see meetod, hoolimata korduvatest teaduslikest ja populaarteaduslikest eksperimentidest, ei olnud osutunud siiski lollikindlaks. No okei, natuke vähem lolliga oleks ehk isegi töötanud, aga minuga igatahes mitte. Ehk siis Eesti ettevõte püsiva tegevuskohaga Taanis oleks olnud natukese parem variant. Õnneks tuli mul aga meede, et filiaal ei olnud veel registreeritud ja tagasi Kopenhaagenisse lennates oli mul juba Taani Äriregistrile saadetav tekst peas välja mõeldud.

"Aitäh kirja eest," olin ma viisakas, kuigi kuri tahtmine oli lisada, et nii rumala kirja saatmise eest peaks vastutava isiku küll lahti laskma. "Olen siiski otsustanud, et ma ei soovi filiaali asutada ja seetõttu palun minu poolt edastatud dokumendid makulatuuri saata". Loomulikult olin mina, kelle taani keele oskus piirdub jätkuvalt kõikehõlmavate väljenditega "Hej!" ja "Tak!", oma kirjas kasutanud enda mõtete väljendamiseks inglise keelt. Ma ei tea, kas vastuvõtjale jäi arusaamatuks sõna "makulatuur" või oli mu inglise keel tabamatult vilets, igatahes tuli mulle järgmisel päeval vastu kiri - taas taanikeelne -, mis google translatori (oi ma armastan seda vidinat) kohaselt ütles nii: "Kas te arvate, et teil siis ei olegi registreeringut vaja?". Ei saanud küll täpselt küsimusest aru, aga küllap arvas kirjutaja, et ma olin kogu temapoolse materjali põhjalikult läbi töötanud ja jõudnud järeldusele, et filiaal ei ole käibemaksukohustuslane ja seega pole teda vaja maksuametis registreerida. Vastasin talle siis veidi pikemalt, et "Ei, registreerida on kindlasti vaja, aga ma ei soovi seda teha filiaalina, vaid Eesti firmana püsiva tegevuskohaga Taanis". Lisasin juurde ka lingi, kus oli kenasti kirjas, mismoodi peab välismaine firma käituma, kui ta soovib ennast niimoodi registreerida. Leides järgmisel päeval postkastist kirja, mille ainus sisu oli "OK" (peab möönma, et Taani ametiasutused muutuvad üsna kiiresti suhtlemisel familiaarseks), ohkasin kergendatult, et selle asjaga on nüüd ühel pool.

Jättes loomulikult kõrvale asjaolu, et ma olen Taanis.

Ja Taanis ei ole asjad kunagi ühel pool.


Jätkub...

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 4

Taanlased on viimaste uuringute kohaselt kõige õnnelikumad inimesed maailmas. Tänavapildis on seda näha küll - nende õnne väljendavad eredalt mornid, tühja pilguga kujutletavat horisonti vaatavad ja "kõneta keda iganes, aga mitte mind"-näod. Eriti õnnelikud on nad autodega liigeldes, viibutades üksteisele sõbralikult keskmist näppu, tuudutades umbes kümme sekundit järjest, kui keegi neile liiga lähedale satub, kohati jätab bussijuht isegi bussi seisma, teeb esiukse lahti, et väga valjuhäälselt avaldada armastust selle autojuhi vastu, kes hetk tagasi tema ees äkkpidurdusega hakkama sai. Jah, õnnelikkus on vaataja silmades. Lihtsalt minu silmanägemine on pisut kehv.

Aga mõnda asja ei saa isegi kehva silmanägemise süüks ajada. Nagu ma mõned kuud tagasi avaldasin, ratsutasin ma ehtsa kauboi kombel karmile ärimaastikule, eesmärgiga harida kohalikke indiaanlasi (loe: taanlasi) eestimaiste roogade vallas. Hoolimata esimestest vastulöökidest otsustasin ettevõetud teekonda Metsiku Lääne südamesse jätkata kuni võiduka lõpuni või häbistava hävinguni. Viimati külastasin niisiis kurja indiaanlasest (loe: taanlasest) ärinaist Ellat, kes oma lõksuseadmise osavuse ja rünnakuga suutis pähe panna kahtlused minu püha ürituse mõttekuse osas. Tuleb tunnistada, et olin juba valmis ratsult maha hüppama ja lasso varna heitma, kuid õnneks oli vapper kauboi seekord võtnud kaasa elunäinud šerifi: AS-i Viljapea juhi härra Elmari, kes - nagu ootamatult ilmnes - ei pidanud Ella ähvardusi ja noomimist millekski ning suutis ka mitte-enam-nii-vapra kauboi tagasi ratsu selga meelitada. Sellest ajast on muidugi palju vett meres ära kuivanud, aga kauboi on vaikselt ja võiks öelda suisa hiilivalt seadmas valmis uut lassot, millega siinseid valgustamata matse õilsa Eesti toidu juurde tirida.

Ma nüüd igaks juhuks jätan selle kujundi kauboist sinnapaika, sest tõtt-öelda ei ole minu teadmised Metsikust Läänest ja sellega seonduvast kuigi laialdased, seetõttu võin komistada mõne väga kohatu, et mitte öelda piinliku võrdluse otsa, mis mitte käesoleva kirjatüki lugemisel kasuks ei pruugi tulla.

Oli oktoober aastal 2012, kui ma pärast pikka Taani ärimaastiku uurimist ja mõne kursuse läbimist olin valmis mõelnud, kuidas AS-i Viljapea toodetega Taani turule tulla. Loomulikult oli esimeseks sammuks luua oma firma. Mõeldud-teh... Ei, siinkohal see ütlemine ei sobi. Pigem mõeldud-kõik-endast-olenev-tehtud. Vaadake, ega siin ei ole asjatamisega päris nii nagu Eestis, et lendad peale, 5 minutit rapsimist ja valmis. Firma tegemist pean silmas (kui kellelgi arusaamatuks jäi). Taanlased ise seda muidugi ei arva. Nemad peavad ise Taanit kõige lihtsama ärimaastikuga riigiks maailmas. Seda toetavad muide taaskord mingid peened uuringud. Kusjuures, iseenesest võib see isegi õige olla, aga seda eeldusel, et sa omad taani isikukoodi, sa kavatsed teha meie mõistes osaühingu või aktsiaseltsi või hakkad füüsilisest isikust ettevõtjaks ja oskad soravalt taani keelt. Kui aga tulevad sisse mõised "välismaalane", "välisriigi ettevõtte filiaal" või (hoidku selle eest) "isik, kes ei oska taani keelt", siis on asjad juba väga palju keerulisemad. Seda tean ma praegu. Aga oktoobris aastal 2012 ma seda veel ei teadnud.

Esimene samm - Eestis firma asutamine. 5 minutit (okei 35 minutit) rahmeldamist ja valmis. Ah et miks Eesti firma? Lugu selles, et välisriigi filiaalidele kehtivad siin oluliselt lõdvemad raporteermisnormid kui kohalikele osaühingutele ja aktsiaseltsidele. Pealegi ei nõua filiaali asutamine mingi osakapitali olemasolu (mis minusugusele vaesele eestlasele on väga suur argument) ja raamatupidamisteenuse saan ka Eestist tellida. Need asjad olin ma internetist taanikeelseid tekste läbisõeludes teada saanud. Vahelepõikena olgu öeldud, et kes iganes julgeb google translatori nimelist keskkonda kiruda, on hoobilt minu isiklikus mustas nimekirjas. Ilma selle imevidinata ei mõtleks ma kolme sekundit ka mingi äri ajamise peale kuskil (väidetavate) viikingite järeltulijate kantsis. Aga nüüd, copy-paste ja - voila! ongi kogu tekst sellest imelikust kurguhaigete keelest täiesti loetavasse inimkeelde ümber seatud.

Nonii, baasinfo internetist käes, läksin lootusrikkalt Kopenhaageni linna poolt korraldatavale tasuta kursusele, mis nime poolest pidi põhjalikult selgeks tegema, kuidas Taanis äri alustada. Kursus oli muide täitsa inglisekeelne ja mõeldudki kohalikele sisserändajatele, kes oma naiivsuses arvavad, et neil on võimalik siinmail oma rahanatukest kohalike rikkurite kulul kasvatada. Tutvustusringi käigus ilmnes, et paarikümnepealise õpirühma seas oli kolm lätlast, kaks leedukat, mõned ameeriklased, inglased, hindu, lisaks veel tšehh, rumeenlane ja veel mõned ida-eurooplased. Kirju seltskond igatahes. Rahuloluga võisin tõdeda, et kohaletulnutest oli ärihai omadustega (ehk siis jutukaid, aktiivseid, lektori jutule julmalt vahele segavaid) tüüpe ehk ainult paar-kolm. Neile vastukaaluks olid osad, kellele näis juba kahelauseline enesetutvustus täiesti ületamatuks raskuseks olevat ja ülejäänud olid enamuses lihtsalt igavlevad koduperenaised, kes otsisid oma elule mingitki väljundit.
Olles oma tund aega kuulanud, kuidas saada füüsilisest isikust ettevõtjaks, luua osaühing või aktsiaselts ja kuidas ennast registreerida maksuametis, tegin siis ka ärihai näo pähe ja küsisin et "Aga kuidas on välismaise filiaali asutamisega?". Vastus oli "Jah, see on võimalik". Punkt. Jäin ootama, et mis täpsustav info nüüd järgneb, aga... ei järgnenudki! Ta võttis hoopis järgmise küsija ja hakkas talle vastama. Piinlik oli nagu jälle sama teema üles võtta, kuigi põhimõtteliselt kogu auditoorium oli täis välismaalasi, keda see teema oleks võinud rohkem huvitada. Õnneks leidus keegi, kellel ei olnud piinlik ja küsis "Oot, kuidas selle filiaali asutamisega siis ikkagi on?", millele vastus oli "Mina selle kohta lähemalt ei tea, te peate selle kohta maksuametist küsima". Seda ütles siis spetsialist, kelle ülesanne oli tutvustada erinevaid ettevõtlusega tegelemise vorme välismaalastele. Nojah.

Kodus tagasi olles vaatasin veel veidi netis ringi ja tuvastasin, et lisaks filiaalile on olemas ka võimalus registreerida välisriigi ettevõte Taanis ka niimoodi ära, et filiaali ei asuta, vaid paned ennast lihtsalt kohalikku äriregistrisse ja maksuametisse kirja kui välisriigi ettevõte. Arusaamatuks jäi, et mis on sellisel registreeringul vahet filiaali asutamisega. Aga mis ma seal ikka omaette arutan (kuigi - tuleb tunnistada, et kõige targemaga on ikka aeg-ajalt tore asju arutada), saadan parem maksuametile kirja ja küsin järgi. Vastust ma kirja teel ei saanud, küll aga tuli mõni päev hiljem telefonikõne. Tugeva slaavi aktsendiga maksuametnik rääkis mulle, et maksustamise kohapealt vahet filiaaliga ei olegi, aga kas muus osas mingi vahe on, selle kohta peaks ma küsima Taani Ettevõtlusametilt. Sain isegi e-posti aadressi, kuhu kirjutada. Okei. Kiri antud aadressile teele ja üsna kiiresti tuligi vastus. Vastus oli aga, et see e-posti aadress, kuhu ma küsimuse olin saatnud, ei olnud üldse õige aadress ja ma peaks teisele aadressile kirjutama. Kirjutasin teisele. Ka sealt tuli kiire tagasiside. Selle sisuks olid siirad tänusõnad, et ma nendega ühendust võtsin ja tumepunases rasvases kirjaviisis rõhutati, et vastuse saamiseks läheb vähemalt kaks nädalat. Mina aga nii kaua oodata ei tahtnud, sest jõulud olid juba ukse ees ja ma tahtsin kindlasti mingi hulga AS-i Viljapea toodangust jõululaatadel müüki paisata. Polnud mul aega kahte nädalat oodata, tegutseda on vaja! Tegin siis üki-kaki-kommi-nommi ja otsustasin, et saadan ikkagi vajalikud paberid filiaali asutamiseks teele. Nõutavate paberite hulgas oli ka näiteks inglisekeelne põhikiri ja emaettevõtja (ehk siis minu Eesti firma) volitus filiaali juhatajale (ehk siis mulle). Otsustasin minna riski peale, tõlkisin ise põhikirja ära ja tegin ka väga sisutühja volituse iseendale - et siis asjad nagu vormiliselt korras ja ma ju tean, kuidas taanlastele meeldib sisu asemel vormi järgida. Küll aga olin üsna kindel, et kuna mu põhikiri ei omanud mitte mingit märget tõlke õigsuse kohta ja volituski oli selline, mille kirjutamisel oli mul endise juristina häbipuna palgel, siis saadetakse mulle need paberid kenasti tagasi ja kästakse ümber teha. Et ikka vandetõlgi poolt kinnitatud tõlge ja notariaalne volikiri ja nii. Nagu Eestis eksole. Läks mööda mõni päev ja potsataski e-postile kiri Taani Ettevõtlusametilt. Ma juba aimasin, mida see ütleb. Teate küll, aimdus. See kindel veendumus ja sisetunne selle kohta, mis tulemas on. Aga seekord võisin ma oma aimduse küll sinnasamusesse saata. Sest seda, mida ma sellest kirjast leidsin, ei osanud ma küll mitte mingi aimdusega ette tunda.

Jätkub...

Vaadake, ma pildistasin seent!*

*rida artisti "HU" samanimelisest loost

Eelmisel nädalal oli huvitav kogemus. Läksin oma kodu lähedal asuvasse poodi, kus ma olen viimase aasta ja mõne kuu jooksul korduvalt käinud. Nagu tavaliselt, ladusin korvi head-paremat täis ja siirdusin kassasse. Järjekorras seistes tuli meelde, et ma pean lastele miskite raamatute ostmiseks panema kooli kaasa sularaha. Kes ei tea, siis kõige väiksem paberraha Taani Kuningriigis on 50-kroonine. Sellest väiksemad on kõik mündid. Sel korral oligi nii, et kooli saadetav rahahulk ei olnud täissajaline ega ka täis-viiekümneline, vaid ma pidin ümbrikusse lisama ka mõned "kopikad". Et aga suurem osa elust käib siin ikkagi pangakaardi abil, siis ega seda kõlisevat tavalise poeskäiguga sinna taskupõhja ei teki. Seega tuleb võtta automaadist mõni 100-kroonine paberraha (väiksemat automaat ei anna) ja vahetada see kuskil peenemaks. Täpselt nii ma ka käituda tahtsin. Kui minu järjekord kätte jõudis, maksin korvitäie eest kaardiga ja siis palusin oma sajaka müntideks teha. "Meil ei ole seda lubatud teha" ütles kassapidaja ootamatult. Minu "Whaaaat?" küsimuse peale teatas ta, et neil on olnud inimesi, kes püüavad valerahast niimoodi pärisraha teha. Tajudes järjekorras olevate inimeste paluvaid "palun ära hakka vaidlema, meil on kiire"-pilkusid, noogutasin lihtsalt, nagu oleks kassapidaja jutt kõlanud jube loogiliselt. Nii jäigi mul küsimata, et aga kui ma püüaks selle kupüüriga tasuda näiteks 3-kroonise kommi eest, kas ta siis keelduks mul't seda vastu võtmast? Arvatavasti mitte. Seega - kui tahad 100-kroonist müntideks vahetada, oled eeldatavalt pätt ja valerahategija, aga kui ostad paarikroonise kommi, siis kuldaväärt klient. Loogiline?

Aga see selleks. Võidelgu nemad oma valerahategijatega kuidas tahavad. Minu arvates oleks küll odavam osta sinist valgust kiirgav aparaat, mis valeraha koheselt tuvastada suudaks, selle asemel, et oma kliente varasteks ja pättideks tembeldada, aga mida ka mina ärist tean. Nagu paljudest muudest asjadestki.

Nagu näiteks pildistamisest.

Ma pean ütlema, et minust on see pildistamise hullus täie kaarega mööda läinud. Ei oska mõnu tunda iga sündmuse tuhandekaadrilisest talletamisest, loodusfotosid võin ka internetist otsida, selle asemel, et kell 5 hommikul järjekordset udust raba pildistada, mesilastest ja muudest sitikatest on ilma minutagi tehtud juba sadu ja tuhandeid (täpselt ühesuguseid) makrofotosid, külmaks jätavad nii kompositsioonid, plaanid kui säriajad, millest viimasel ajal massiliselt tärganud fotograafiahuvilised fanaatiliste pilkudega pajatavad. Eks see huvipuudus muidugi kajastub ka minu tehtud piltide kvaliteedis, aga peaasi, et ma ise rahul olen eksole. Igatahes on minu tuimus fotonduse osas viinud selleni, et ega mul siitmaalt väga pildi kujul meenutusi Eestisse kaasa võtta polegi. Mõned asjad siiski on ette jäänud. Osaliselt olen need aja jooksul paigutanud ka vanematesse blogi sissekannetesse, aga siinkohal paar sellist, mis vähemalt hetkeks panid mõtlema, et "WTF" või siis eesti keeles väljendatuna "oot misasi see nüüd siis oli?"

Nojah. 
Aga kui M'ei tea ja S'ei tea - kes siis teab?
Ei m'tea.

 
See siin on juuksurisalong. Üsna hea vist. Vähemalt nii arvavad nad ise.

Kuulutus: "Üürile anda poepind aadressil Østerbrogade 49A, Kopenhaagen"

Teatavatel põhjustel otsisin ma mõni aeg tagasi siin Kopenhaagenis äripinda. Tuleb tunnistada, et võrreldes Eesti portaalidega tekib siinmail küll tunne, et üürileandja teeb kõik selleks, et tema pinna vastu huvi ei tuntaks. Infot jagatakse üsna puudulikult, pilte kas pole või on jäädvustatud täiesti ebaolulisi asju (näiteks ainsaks "informatiivseks" fotoks on jäädvustus majaseinast). Juuresolev kuulutus ületas aga kõik teised. Pilt, mida te kuulutust illustreerimas näete, on ainus, mis selle äripinna kohta avaldati. Ei saagi aru, kas üürile antakse naine (no sel juhul oleks võinud ta näo ka avaldada), riiulid, kingad või see punane sohva, mille peal ta lebab. Kes arvab, et tegemist on mingi juhusliku eksitusega, siis ei, see kuulutus on selle pildiga üleval olnud vähemalt viimased kolm-neli kuud.

Kui keegi arvas, et Big Ben asub Londonis, siis ta eksis rängalt. Ja miks see koht üle maailma kuulus peaks olema, jääb mulle üsna arusaamatuks - täiesti tavaline kella remonditöökoda. Aga mulle jäävadki paljud asjad arusaamatuks.

Meie kortermajja sisenemiseks on vajalik kas:
- helistada fonolukuga õigesse korterisse; või
- avada uks võtmega (uks paistab pildi vasakus servas).
Hoolsal vaatamisel võib aga märgata, et lisaks fonolukule on seina sees veel kolm erinevat lukuauku. Misjaoks need on? Ei kes seda teab. Ja ega kedagi eriti huvita ka. Peale mõne lollaka välismaalase, kes sellest kohe pildi teeb ja oma blogisse üles riputab.

See on juba norimine, aga ikkagi. Tegemist on meie kortermaja siseõue viiva vaheuksega ja nagu näha, siis on üks ukse klaasidest katki. Lugu selles, et ta oli katki ka siis, kui me siia sisse kolisime. Sellest on möödas aasta ja kaks kuud. Ja nagu imeväel oli keegi hea inimene just eelmisel nädalal selle klaasi lõpuks paika saanud. "Ei läinud aastatki," nagu ütlevad eestlased.

Või noh, tegelikult läks küll.
Ja natuke veel pealegi.

"Ma lahkusin töölt olles muusika mõju all"

Kui ma töölt lahkusin, kirjutasin ma kolleegidele äramineku puhul väikse sarkastilis-humoorilis-iroonilise kirjatüki, mis lõppes Ameerika filmidest tuttavate sõnadega "you can't fire me, I quit!" (ehk siis "sa ei saa mind lahti lasta, ma lahkun ise"). Seda silti nähes mõtlesin, et huvitav, kui ma läheks oma endise ülemuse juurde ja paluks ennast sellise vabandusega tööle ennistada, siis kas see läheks läbi?
Vaevalt küll.
Aga hea vabandus sellegipoolest.

Mønt - münt. Vask - pesu. Kokku: rahapesu

Taanlased on ikka uuendusmeelsed. Kõigepealt lubasid nad teatavad meelemürgid Kristiania linnaosas, siis olid ühed esimestest, kes legaliseerisid samasooliste abielud, nüüd siis viljelevad täiesti avalikult rahapesu.
Ja meie oma Eestimaal veel võitleme sellega.
Pff...

Olete näinud internetis ringlemas pilte pealkirjaga "Only in Russia", kus on kujutatud näiteks hooneid, mille välisuks on teisel korrusel, aga allaminekuks treppi pole ehitatud?
Olgu siis selle pildi nimi "Not only in Russia".

Et siis misasi?! Ja kuskohas?!!

Ei saagi aru, kas siin reklaamitakse väga halva kvaliteediga kulda või on tegemist seninägematu seksuaalelu propagandaga.

Siiami banaanid

Siiami kaksikud on looduses täiesti normaalne nähtus. Isegi banaanid on sellised.

Okei, te võite ju leegion olla, aga tõsiseltvõetavuseks võiks vähemalt õigekirja selgeks saada.
Lisaks muidugi asjaolule, et te oma sõnumeid kaubanduskeskuse peldiku uksepiidale jätate.

Swedbanki kunagisest ambitsioonikast plaanist vallutada Taani turg on alles jäänud vaid tolmune plekk kaubanduskeskuse seinal.








Ja lõpetuseks - midagi ilusat.

:)

Ühe autojuhi pihtimus

Eile tegin ma rahu.
Veega.
Nii imelik kui see ka pole, ei ole mind viimase kümnekonna aasta jooksul mitte miski suutnud basseini meelitada. Jah, ma olen seal käinud, kuid sunnitult. On see siis laste tahtmine ujumist selgeks saada või mingi sotsiaalne üritus, vahepeal isegi miski pangasisene võistlus, mis andis hea võimaluse endale kinkekaart välja ujuda. Aga vabast tahtest, nii sama basseini ronida - ei. Imelik on see paus sellepärast, et ma tegelesin kaheksandast eluaastast ujumisega igapäevaselt. Alguses oli kooli 2. klassi kohustuslik ujumine (ma ei teagi, kas sellist asja tänapäeval veel on), kus ma sain siiani mõistetamatul põhjusel hindeks "viie" - huh, ma siiamaani mäletan seda tunnet, kuidas ma ühest basseini otsast teise jõudnuna olin siiralt rõõmus, et ma selle rabelemise jooksul ära ei uppunud. Siis kui hinded ette loeti, olin üsna kindel, et keegi teeb minu kulul julma nalja, luges kogemata vale nime ette või vaadati minu asemel kedagi teist ujumas. Aga vist siiski mitte. Kõik "viielised" rivistati pärast viimast ujumistundi üles ja öeldi, et meil on võimalus minna edasi ujumistrenni. Ma tundsin ennast nii uhke ja väljavalituna - kuidas sa siis ikka ütled, et ei aitäh. Muidugi läksin. Ja jäin. Kaheksaks aastaks lausa. Kusjuures, praegu tagantjärgi mõeldes ei saa ma päris hästi isegi aru, miks. Okei, paar aastat, saad ujumise selgeks ja mine otsi mingi muu asi. Korvpall näiteks (mis mulle tollal kohutavalt meeldis). Aga ei. Mingi kohusetunne või hirm tundmatus kohas vette hüppamise ees (niiöelda) või teadmine, et kehva silmanägemisega on korvpallitrennis raske hakkama saada - mis iganes see ka polnud, ei suutnud ma ennast sellest keerisest välja ujuda (niiöelda). Mõelda - sundida ennast iga päev tegelema asjaga, mis tegelikult suurt midagi ei paku. Üheksa korda nädalas. Suisa vastikusega meenutan neid varaseid hommikuid, kui enne koolitundide algust pidid ennast unise pea ja voodisoojusest rammestunud kehaga hüppama jahedasse (mis sel hetkel tundus jäiselt külm) basseinivette. Prr... Igatahes viis see pidev enese sundimine mind sinnamaale, et kui keerulistel üheksakümnendatel, pärast kaheksat aastat trennis käimist meie treening-grupp lõpuks lagunes, sattusin ma basseini järjest vähem, kuni lõpuks vältisin kõike, mis ujumisega seotud oli.
Kuni eilseni.
Miks? Eks neid põhjusi on mitu, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et küllap ma olen muutunud. Mõtlemine on muutunud.

Isiksus on muutunud.

Isiksuse muutmisega on seotud mu üks tähelepanekutest, mis arvatavasti pole midagi uudset, aga mis mind ennast üllatas, kui ma ennast kõrvalt jälgima hakkasin. Ma tean, et üks inimene ei saa teist inimest muuta. Jah, teised su ümber võivad anda soovitusi, suunata, õpetada, aga muutumise peab su enese seest tulema. Küll aga pole ma üldse kindel, et mõni elutu asi ei saa isiksust mõjutada. Näiteks auto (jah, nimetan seda elutuks, hoolimata sellest, et nii mõnigi autopede on täiesti veendunud auto hinge olemasolus).
Ma mäletan üsna selgelt seda aega, kui mul autot ei olnud. See aeg ulatus sügavalt minu täiskasvanu ellu, seega on mul olnud üsna mitu sellist aastat, kus mu eakaaslastel on auto olemas olnud, aga minul mitte. Sageli oli nii, et saime sõprade kuskil kesklinnas kokku, käisime kinos või muidu linnapeal hängimas ja pärast igaüks oma koju tagasi. Minu kodu aga pole kunagi olnud kesklinna lähedal, ikka nii kümmekond kilomeetrit eemal. Ja kuidas sa vaene (üli)õpilane liikuma saad, ikka ühistranspordiga. Aga sellega pole ju nii, nagu autoga, et paistab päike või sajab pussnuge - ikka hüppad lihtsalt sisse ja sõidad. Kõigepealt peab ju selle transpordivahendi peale saama. Minu puhul tähendas see parimal juhul mõnesaja meetri kaugusele rongijaama jooksmist, halvemal juhul paarikilomeetrist sörki bussipeatusesse. Lisaks peab seda va rongi või bussi ootama. Ja see pole lõbus. Esiteks võid sa sellest napilt maha jääda (mis automaatselt lisab su arvestatud teekonna läbimise ajale pool tundi otsa), teiseks võib ta küll bussi/rongiplaanis kirjas olla, aga ta lihtsalt jätab tulemata, kolmandaks võib too transpordivahend olla nii täis, et sa lihtsalt füüsiliselt ei mahu peale, neljandaks võib ilm olla tuuline, vihmane, lörtsine, jäine, lumine (või kõige eelneva segu), viiendaks... No eks iga ühistranspordi mõnudega tuttav inimene oskab seda loetelu omal viisil pikendada. Nii et igal juhul pidin ma linna jõudmiseks või sealt tagasi tulemiseks arvestama minimaalselt tunni, sageli pikema ajaga ja samas võitlema kõikvõimalike ebameeldivustega. Ja mind pani alati imestama, et mu sõbrad pakkusid üsna harva: "kuule, ma viin su ära". Minu arvates ei oleks see nende jaoks ju midagi eriti aega võtnud - 20 minutiga oleks nad minu juures olnud (mis oli sageli see aeg, kaua ma bussi pidin ootama) ja isegi kui nad oleksid ise kesklinnas elanud, oleks nad enda koju tagasi jõudnud kiiremini kui mina ühistranspordiga poolele koduteele. Samas oli mul endal neilt küüti piinlik paluda ka. Noh, ühe-kaks korda võid seda teha, aga mingist hetkest enam ei sobi - nad pole ju mul mingid isiklikud taksojuhid. Aga ühel sellisel jubedal sügisõhtul, kus taevast sadas alla defineerimatut löga, mu riided olid juba pärast paarikümne meetrist kõndimist läbi ligunenud ja jalanõude vastupanuvõime välistele teguritele muutus nullilähedaseks, andsin ma lubaduse, et kui mina kord auto saan, siis hakkan ma igal juhul pakkuma koju viimist nendele, kellel autot pole. Loomulikult pidasin ma silmas oma sõpru-tuttavaid. Aga võib-olla ka võõraid. See viimane mõte käis mul peas siis, kui ma teismelisena ühele sünnipäevale kuskil Mustamäel liiga kauaks olin jäänud ja viimasest bussist mahajäänuna suht õnnetult teeservas passides mööduvaid autosid vahtisin.

Aega läks, asja sai (teisisõnu läksin tööle) ja varsti olingi õnnelik auto-omanik. Värskete mälestustega kohutavatest ühistranspordi kogemustest pakkusingi sageli oma tuttavatele transporditeenust. Reeglina oli tegemist naisterahvastega (no ei tea mina, mis värk see on, et poistel on juba 16-aastaselt rattad all, aga tüdrukutel läheb selleks terve igavik), mis muidugi pani sõprade seas mulle külge parandamatu naistemehe märgi. Aga mind see ei heidutanud, sest mina täitsin lihtsalt enesele võetud lubadust. Ühel hetkel aga märkasin, et aeg on hakanud liikuma hoopis teises dimensioonis. Kui ma varem arvestasin, et ainuüksi kodunt linna minek võttis aega tunnikese, sealt edasi Piritale veel pool tundi, siis nüüd jõudsin ma sõita ära Mustamäele, koju, siis linna, Lasnamäele, uuesti linna tagasi ja ikka veel jäi aega üle. Mingist hetkest alates ei tundunud ka teiste koju viimine kuskile kümne kilomeetri kaugusele eriti tore tegevus, sest see võttis nii kohutavalt aega! Ma oleks selle ajaga ju ammuilma kodus olnud ja juba tervelt 20 minutit telekat vaadanud, nüüd aga sõida nagu mingi loll siin ühest linna otsast teise...

Aga ajamõiste pole sugugi ainuke, mis auto omamisega on muutunud. Kõik distantsid on hoopis pikemaks või lühemaks võrreldes varasema reaalsusega. Näiteks kui on vaja Tartusse sõita, siis see on ju "ainult" 180 kilomeetrit. Aga kui ma lähen poodi, siis ma võin veeta üsna mitu minutit ringi tiirutades ainult selleks, et leida võimalikult peasissepääsule kõige lähemal asuv parkimiskoht. Kusjuures, takistavaks asjaoluks ei ole ka see, kui leitud koht on kahe auto vahel selliselt, et ma vaevu-vaevu saan juhiukse lahti teha ja ennast välja litsuda. Aga näiteks alles eile olin ma siiralt vihane selle peale, et kodutänavas võttis minu ees sõitev auto ära parkimiskoha, mis oli mu koduuksest nii umbes 15-20 meetri kaugusel. Kurja saatust sajatades pidin ma sõitma paralleeltänavale, parkima sinna ja omaette torisedes astuma maailma kõige pikemad 200 meetrit.

Mis puutub veel sajatamisesse, siis kunagi ütles autokooli õpetaja: "autoroolis õpivad kõik ropendama". Pff... Mida iganes. Ma pole varemgi mingi ropendaja olnud (lihtsalt põhimõtte pärast), ei tea miks peaks mingi autoga sõitmine mu olemust muutma. "Oh jeerum" ja "pagan" olid piisavad selleks, et oma negatiivset suhtumist väljendada. Või vähemalt nii ma arvasin. Mõnikord (eriti siin Taanis muide) taban ma ennast mõttelt, et kui keegi paneks salaja mu autosse lindistusseadme, siis ma küll ei tahaks pärast kuulata, mis tekst sinna peale jäi. See on täiesti uskumatu, milline emotsioonide laviin võib ühte nohikust introverti tabada, kui see autorooli panna! Ja kui keegi korra sust selle esimese sarvilise suust välja ajab, siis jagub seda kohe pikemaks ajaks! Seda muidugi üksi sõites. Lapsed ja naine aitavad natukenegi tagasi hoida, aga kui ikka mingi tüüp oma kaherattalisega kuskilt pimedast tänavanurgast sind jälle poolsurnuks ehmatab, siis pean endaga ikka päris tugevalt võitlema, et mingisugustki väärikust säilitada.

Fantaasiamaailma ergutab autosõit ka. Ei, mitte selles mõttes, mis enamusel sõnaga "fantaasia" pähe tuleb. Pigem hakkad asju ette kujutama. No näiteks - sõidan maanteel ja mingi tüüp sõidab ees ja passib. "Passimine" tähendab loomulikult seda, et ta sõidab umbes 1-2 km/h aeglasemalt, kui mina ise tahaksin sõita. "Mida sa passid nüüd siin? Lolli mängid mu'ga vä?" ja hops! gaasipedaal põhja, sõidan tast mööda. Jube rahul olen endaga. Mitte et mul möödasõiduks vajadust oleks olnud. Mitte et ma nüüd oluliselt kiiremini punktist A punkti B jõuaksin. Lihtsalt. Oli vaja.
Või siis linnas. Valgusfoor. Punane tuli. Kõrvale ilmub auto. Roheline tuli. Võidusõit algab. Mitte et keegi oleks võistlust välja kuulutanud. Mitte et keegi selle mõnikümmend liitrit sajale kilomeetrit võtvale kiirenduse võitjale mingi autasu annaks. Aga küll on hea mõnekümne meetri pärast naeratada ja omaette ümiseda "Luuuuseer!". Seda muidugi juhul, kui vastaseks pole BMW või Porche. Nendega ma võidu ei sõida. Nad las võistlevad omavahel.
Või siis teiste autojuhtidega rääkimine, arvates et see midagi paremaks muudab. Aknad kinni muidugi. Nii et keegi sind ei kuule. "No kuhu sa tuled nüüd? Mine oma ritta tagasi! Hei, kas sa ei näe, et sul roheline tuli põleb vä? Mine-mine! Kuule tropp, sa ei näe, et mul on eesõigus vä? Kes sulle üldse load andis?!".
Või siis valgusfoori taga rohelise tule ootamine. Pärast umbes kahekümne sekundi möödumist hakkab minus tekkima kahtlus, et äkki on foor rikkis. Kolmekümne sekundi möödudes tõstan juba jala ettevaatlikult pidurilt üles ja valmistun punase tule alt läbi sõitma. Veel viis sekundit ja... Lõpuks ometi roheline! Läks ikka aega! Ma mõtlesin, et ma jäängi siia. 
Või siis endale ette kujutamine, kuidas paarikümne kilomeetrise ringi tegemine on oluliselt kiirem linna jõudmise viis kui kümme minutit väga aeglases autode rivis venimine. Kiirem liikumine - järelikult ka kiirem kohalejõudmine, eksole. Eriti ei morjenda ka see, et reaalsuses on see loogika lootuselt vigane ja linnas olen hoopis kümme minutit hiljem, kui "ummikus" passides.
Või siis kaherealisel teel pidevalt "kiirema" rea otsimine. Zuts! ja ühes reas. Zuts! nüüd juba teises. Rõõmuga vaatan tahavaatepeeglisse, kuidas orientiiriks võetud valge Volkswagen tervelt kolme auto võrra tahaapoole on jäänud. Nii ja kui ma nüüd veel lähen siia vahele... Zuts! ja... Oot, misasja, miks see rida nüüd ei liigu? Heh, ega need teised väga palju edasi ei saanudki, näe, see valge Volkswagen on mu'st ainult kolm autot eespool.
Ja. Nii. Edasi.

Kui ma siis mõnikord võtan endale selle hetke, et ennast kõrvalt vaadata ja kui kogu see pilt mu ees lahti laotub... Masendav. See on see moment, kus ma ennast ära ei tunne. See on keegi teine. Mina... Mina olen ju rahulik. Sõbralik. Ei ropenda. Soovin kõigile head. Mul on aega. Ma pole ka invaliid, vähemalt mitte veel. Mis võiks ju tähendada, et ma suudan ilma liigse pingutuseta jalutada rohkem kui sada meetrit, ilma, et see mu päeva ära peaks rikkuma. Ja siiralt rõõmustamine lihtsalt sellepärast, et keegi otse mu koduukse ees vabastas parkimiskoha (ja et ma sain selle enda taga sõitva "jobu" eest ära napsata) peaks olema ebanormaalne. Peaks.

Aga ei ole.
:)