Kolmapäev, 16. november 2011

Kuidas ma ükskord Tallinnas peaaegu ei käinud

Kell oli nii umbes-täpselt kaheksa laupäeva hommikul, kui ma asusin oma kodunt (põhimõtteliselt võib Kopenhaageni korterit ju koduks nimetada) teele lennujaama poole. Nagu ikka, olin ka sel korral jätnud mineku viimasele hetkele ja seetõttu olin kerges ärevuses, kas ma ikka jõuan õigeks ajaks kohale. Õnneks tuli üsna kiiresti buss - vahemärkusena olgu öeldud, et lennujaama jõudmiseks pean ma sõitma paar peatust bussiga ja siis mõned peatused rongiga - ja kiirete arvutuste tulemusena jõudsin järeldusele, et ootamatuste mitteilmnemisel saan kenasti nii rongile kui lennukile piisava ajavaruga.

Ootamatused aga ei lasknud ennast kaua oodata. Kes Kopenhaageni ühistranspordiga on sõitnud, see teab, et siin on üsna levinud nn "klippekort"-id. Need on sellised kümne korra piletid, mida peab iga kord bussi või rongi sisenedes kompostrisse panema ja aparaat paneb sellele peale templi ning naksab ära ühe "klipi" - ergo nimi "klippekort". Panin siis minagi oma natuke kortsunud klippekorti masinasse ja... ei midagi. Ei mingit tuttavat klõpsu, ei muud häälitsust, mida võiks tekitada masin, mille ainumas ülesanne on teha klõps ja naks. Pärast korduvat proovimist soovitas lahke araablasest bussijuht, et ma teeks pileti magnetriba (ma pold varem tähelegi pannud, et sel magnetriba on) veidi oma süljega märjaks ja prooviks uuesti. Ei midagi. Siis võttis ta pileti enda kätte, tegi enda süljega kokku ja proovis uuesti. Ikka ei miskit. Andis mulle pileti tagasi ja ütles midagi taani keeles, mis võis tähendada, et okei, saad siis tasuta sõita. Nii ma siis istusin veidi nõutult, araablase ja enda tati seguga pilet käes ning mõtlesin, et siin võis ju hästi minna, aga mul veel rongisõit ka ees.

Rongi väljumiseni oli mu kella järgi jäänud kaks minutit, kui mina ummisjalu platvormi poole tormasin. Kergenduseks nägin, et rong polnud veel jaama jõudnud, seega oli mul aega veidike sealseid klippekorti hammustajaid proovida. Esimene - ei miskit. Teine - vaikus. Kerge paanika hinges jooksin platvormi teise otsa, ise juba oma meeltes ette kujutades, kuidas ma rongis saan kontrolöriga vaielda teemal pileti mulgustamise võimatus ja minu siiras soov oma sõidu eest tasuda. Sel rongil pole küll kunagi kontrolli peal olnud - vähemalt mitte nendel kümnekorral sõidul, mis mina olin sellega teinud - aga iial ei või teada. Jõudsin hingeldades järgmiste kollaste masinateni, samal hetkel saabus rong. Veel viimane pileti muljumine, palve kõrgemate jõudude poole, pilet mulku ja "KLÕPS!". Tempel olemas, klipp lännu, jess! Kui vähe on vaja inimese õnnelikuks tegemiseks. Paar jooksusammu ja mõne hetke pärast olingi päästva rongi sisemuses, suundumas lennujaama poole.
Kahe peatusevahe pärast saabus kontroll. Rahulolu viimasel hetkel saadud klõpsu üle saavutas haripunkti.

Lennujaama terminali ustest sisse astudes olin õnnelik, et check-in'i lõppemiseni on aega tervelt 17 minutit. Kastrupi (ehk siis Kopenhaageni) lennujaamas on süsteem, et kõik check in'id tehakse terminali paigutatud iseteenindusmasinate abil. Sarnased, nagu Tallinna lennujaamaski, aga neid on Kastrupis mitmeid kordi rohkem. Letis saad ainult pagasi ära anda ja kui üritad pagasi järjekorda minna ilma aparaadist saadud pileti ja/või pagasikleebiseta, saadetakse sind masina juurde tagasi. Nii ma siis läksin enesekindlalt esimese ettejuhtuva nutika roboteeritud abimehe juurde, sisestasin koodi (nagu ma seda korduvalt varem olin teinud) ja... error. "Pöörduge check-in'i abistava personali poole". No mis seal ikka, küllap on paber otsas või miskit. Lähen järgmise juurde, kood sisse ja... sama sõnum. Nüüd hakkas juba veidi kõhe. Esiteks ei teadnud ma, kuskohast võiks leida "check-in'i abistavat personali" ja teiseks oli mul nüüd juba aega ainult 15 minutit. Paaril-kolmel masinal lasin veel endale suunavat teadet anda enne, kui läksin abistavat inimest otsima. Õnneks ei läinud õige leti leidmiseni kaua aega, kuid oma ehmatuseks avastasin, et lette on ainult üks ja sellegi ees lookleb ähvardavalt pikk saba. Veidi rahustav oli see, et enamus inimesi oli vales kohas ja selleks eraldi palgatud inimene saatis suure osa seltskonnast kas pagasi järjekorda või uuesti sissetšekkimise aparaadi juurde. Mina olin aga täitsa õiges järjekorras, nii et mul lubati edasi seista. Hoolimata äraaetud rahvamassist jäi minu ette ometi veel mingi hulk rahvast ja kell muudkui tiksus...

Kes ei tea, siis tänapäeval on enamus lennujaamades süsteem selline, et kui check-in'i lõpuaeg kukub, siis ta kukub. Miskid turvalisuse reeglid jälle. Ei aita palumine ega anumine - kui jäid hiljaks, siis oled lennukist maas. Vahet ei ole, kas selle süüks oli su hilinemine lennujaama või tehniline rike kuskil iseteenindusautomaadis. Ainus variant on piletid ümber vahetada. Õnnetuseks oli minu pakett selline, et selle ümbervahetamine oleks läinud sama kalliks kui uued piletid. Selle perspektiivi reaalsuseks muutumine oli just sel hetkel üsna päevakorral ja ei muutnud mind sugugi rahulikuks.

Kui minu lennule registreerimise lõpuni oli jäänud veel 7 minutit, oli minu ees üks seltskond, kes tahtis vist Ameerikasse lennata, üks perekond, kel mingi probleem laste piletite või pagasiga ning veel paar inimest, kes lendasid nähtavasti täitsa omapäi. Suuremal seltskonnal oli miski keerulisem probleem, sest neiuke leti taga rippus koguaeg telefoni otsas ja püüdis õiget inimest toru otsa saada. Aega kulus ja asja ei saanud. Lõpuks ometi avati teine abistav kassa ja järjekorras oodanud perekond liikus sinna. Minul oli jäänud saatusliku hetkeni 3 minutit. Perekonnal leti ees oli tore, teenindajal oli tore, juttu jagus kauemaks, laste käest küsiti reisi kohta põnevaid küsimusi ja minu närvid keerasid järjest suuremaid krusse peale. Mulle ei meeldi absoluutselt järjekorras ette trügida ja seegi kord tundsin ilmselget vastikust selle mõtte ees, kuid võtsin ennast siiski kokku ja küsisin eesolevate inimeste käest, et kas ma tohin pärast seda lustakat perekonda minna teenindaja vastuvõtule. Millegipärast olid nad nõus. Aga sellest oli vähe abi, sest teenindajal oli vaja veel vahetada ema-isa-lastega elutarkusi, printida pileteid ja kleebistada pagasit. Ja siis saabus minu hetk. Tormasin leti ette ja ütlesin teenindajale, et "tegelikult lõppes mu lennule check-in..." pilguheit kellale "...nüüd".
Järgmise sekundi murdosa jooksul läks neiu nägu kurjakuulutavalt murelikuks. Kiire klõbistamine arvutis, pilk ekraanile ja - "you made it, no problem".
Sel hetkel oli tunne, nagu oleks keset sünget lörtsi korraga varakevadine päike välja tulnud. Kergendusohe oli küll selline, mis pidi lennujaama teise otsa kostuma. Noh, tegelikult küll mitte, me räägime ikkagi väga suurest lennujaamast eksole, aga mõte jääb samaks. Saanud oma pileti kätte, hõljusin suures rõõmupilves oma värava poole, omamata vähimatki ebameeldivat emotsiooni tuleva 1,5 tunni ees - mis minusuguse kerge lennukartusega inimese jaoks ei ole sugugi tavaline asi. Õige gate'i juures vaatasin, et näe, lennukit polegi veel, aga veidike silmi pingutades selgus, et ikkagi oli. Udu oli lihtsalt lennumasina osavalt enda sisse mässinud. "Küllap saame siin nüüd oodata paar tundi udu hajumist," käis mõte peast läbi. Aga ei. Mõne hetke pärast avati värav ja stjuuardesside naeratuse saatel saime oma istekohad hõivata. Arutlesin omaette, et ühel hetkel nad avastavad ikka ise ka, et läbi vati pole mõtet hoovõturajale minna. Seda avastust aga ei toimunudki. Lennumasin hakkas liikuma ja piloodikabiinist soovis reisijatele head lendu kapten... Juri Gagarin. Väga lohutav.

Sellega mu seiklused ka sisuliselt lõppesid. Lend oli sujuv, ilm Tallinnas ilus ja kohaloldud paari päeva jooksul ei juhtunud ka midagi põrutavat.

Kui välja arvata tagasitulek. Kui keegi veel ei teadnud, siis käsipagasi keelatud vedelike (ehk määrangu "muud samalaadse konsistentsiga kaubanimetused) alla käivad ka majonees ja kohupiim. Või nagu tollitöötaja ütles: "Majonees on nii vedelik kui veel olla saab". 40 eurot täiendava pagasi eest maksnuna on see mul nüüd pikka aega meeles.

Reede, 4. november 2011

Kohtumine tundmatuga

"Kui sind lähemalt tundma õppida, siis oled sa oma sisimas selline... viriseja," ütles kord mu sõber, kui me Londoni lennujaamas Tallinna lennukit oodates kohvi jõime. Tõepoolest, tuleb omaks võtta. "Küll on halb, küll on paha, virr-virr-virr". Vaadake kasvõi seniseid sissekandeid siinsamas blogis, eksole.

Mulle tuli see ütlemine meelde täna hommikul, kui ma tegin taas oma tavapärast ümbruskonna avastamise jalutustiiru. Siin on tegelikult igasuguseid huvitavaid kohti, olgu need siis keskaegsed kindlused, rohelust täis pargid, suursugused kirikud või justnagu-lasteraamatust-väljahüpanud värvilised majakesed. Ma pole veel kuigi kaugele oma retkedega jõudnud, aga õnneks on mul seda aega ümbruskonnaga tutvumiseks vähe rohkem kui keskmisel (töö)inimesel. Olen siinoldud aja jooksul muuhulgas korduvalt käinud mööda ühest ilusast punastest tellistest kirikust, mis mõjub hoolimata oma lihtsusest kuidagi majesteetlikult. Mingil põhjusel polnud ma sinna kunagi sisse astunud, aga seekord otsustasin oma vea parandada.

Olin just uksest sisse saanud, kui mulle astus kiriku võlvide alt vastu üks vanem härrasmees. Ta ütles midagi taani keeles - mida ma pidasin iseenesestmõistetavalt hoiatuseks, et maja on kinni või midagi sellesarnast - kuid läks minu tavapärase fraasi "sorry, English only" peale üle soravale inglise keelele. Ei olnud midagi kinni, tahtis hoopis öelda, et kas pole tore, et see kirik on hommikupoolikuti kõigile avatud. Jäime vestlema ja ilmnes, et ta on 88-aastane, oli oma naisega olnud 54 aastat abielus, kuid ta suri aasta tagasi. Kirikus käis ta aeg-ajalt istumas, sest ta igatses oma naise järgi ja seal istumine "aitab tal meenutada, kus ta abikaasa nüüd on ja siis pole enam nii valus".

Tema silmad pani aga särama see, kui ta sai rääkida oma lastelastest ja nende lastest. Nende üle oli tal nii hea meel, üks neist pidavat Inglismaal elama ja aitama pankadel rasketa aegadega toime tulla. Vaimustusega rääkis ta sellest, kuidas ta oma lapselapse üleskasvamist sai näha ja kes nüüd on juba 20-aastane ning ise juba lapsevanemaks saanud. Ja siis ta ütles: "Tead, ma kogun laste naeratusi. Kui mu lapselaps külla tuleb, siis võtab ta mõnikord oma lapse kaasa. Siis ma istun selle väikse 1,5-aastase olevuse juurde ja räägin temaga. Alguses ta küll pelgab mind veidi, kuid siis ta harjub mu häälega ja ühel hetkel ta naeratab. Ja tead - tema naeratus on nii siiras ja nii puhas..." Seda öeldes muutus ta pilk nii helgeks, nagu näeks ta sedasama naeratust justnüüd oma silme ees. "See muudab mind õnnelikuks. Nii ma kogungi neid naeratusi ja panen need siia," näidates oma südamele "ja võtan need siis välja, kui mul ei ole just kõige päikselisem tuju. Siis on kohe parem olla".

See oli ilus.

Kolmapäev, 2. november 2011

Tulles tagasi algusesse

Nonäe - juba ongi kolm kuud siin oldud. Nii imelik, kui see ka pole, siis tundub see aeg ka just sellisena - kolme kuuna. Mitte nii nagu varem, kus jõuludest jaanipäevani oli justkui kolm nädalat ja jaanidest jõuludeni veel lühem aeg. Mida kõike võib töötus inimesega teha, eksole.

Ma tuleks korra tagasi oma esimeste kokkupuudete juurde Taani ja iseäranis Kopenhaageniga. Nagu vast suur osa eestlastest, kujutasin ka mina Taanit ette igava põhjamaaga, kus inimese elu on ära planeeritud juba enne, kui ta sündinudki on, kus kõik on stabiilne, rahulik ja kus rahvas maksab üle mõistuse kõrgeid makse (ja on sealjuures jube rahulolevad), sest ainult nii suudetakse tagada olemasoleva heaoluühiskonna säilimine. Ning loomulikult on see riik, kus hinnatakse põhjamaiseid väärtusi nagu ausus, viisakus ja vastutulelikkus. Noh, mu ettekujutus oli õige. Suuremalt jaolt.

Teatavasti kui sa kuhugi riiki elama pead asuma, siis on loomulik, et sul peab olema ka koht, kus elada. Selleks aga, et see leida, pead ise vaeva nägema Nii imelik kui see ka ei ole, siis guugeldamisest Kopenhaagenisse elukoha leidmisel suuremat abi pole. Õieti on, aga sel juhul pead sa teadma õigeid otsingusõnasid ja lisaks pead sa oskama mingil määral taani keelt. Nende teadmisteni jõudsin ma mitmekümne tunniste otsingute käigus, mille tulemusena jõudsin siis välja nende firmade lehtedele, kes vahendasid kortereid välisfirmadele ja saatkondadele - ehk siis just sinna kuhu vaja. Võite ju mõelda, et no mis sul viga, firma otsib sulle korteri ja sina kolid aga hopsti sisse. Aga vaat ei ole nii. Kopenhaagenis on nimelt möbleeritud korterite turg äärmiselt väike. Otsid möbleerimata kortereid, siis jah, on isegi mille hulgast valida. Aga vaat möbleeritutega on asi halvasti. Ja kui sul on veel erinõudeid (nagu meie puhul, et peab olema vähemalt kolm magamistuba), siis on olukord ikka eriti täbar. Aga ega's mina teadnud ka, et see olukord nii kehvake on. Vaatasin, et firmade kodulehtedel on infot vähe ja olemasolevate juurde lisatud pildid (kui neid üldse oli) ei andnud mitte mingit infot edasi - peale selle, et mõnes toas on peegel, kummut ja valged seinad. Saatsin aga firmadele oma nõudmised ja jäin vastuseid ootama. Mõne puhul ootan siiamaani, aga mõni vastas ka. Tõsi küll, enamasti oli vastuseks, et "sorry, aga meil sellist korterit küll ei ole pakkuda". Kaheksast firmast tervelt üks pakkus välja ka võimalikke alternatiive, teised nautisid vist lihtsalt "ei"-ütlemise rõõmu. Pärast kuudepikkust otsimist õnnestus siis suve keskpaigaks leida mõned korterid, mida tasus ka vaatama minna. 

Ja siis hakkas juhtuma.
Saime siis ühe maakleriga kokku, kes pidi meile näitama neljatoalist korterit, kus on kolm magamistuba. Maja ise oli väärikas, ikkagi aastast 1830, piirkonna vanim maja (noh, seda oli ka väljast näha). Lähme korterisse, vaatame ühe toa üle, teise, kolmanda... Aga neljandat mitte kuskil. Küsime siis maakleri käest, et kas nagu midagi puudu ei ole või. Tema ei saa alguses aru, aga kui me talle tubade arvule tähelepanu juhtisime, siis oli vastus, et "Aaa... Okei... Siin on vist jah mingi viga sees. Ma lähen kohe kontorisse tagasi ja lasen selle kuulutuse ära parandada". Kaks kuud hiljem oli sama korteri kuulutus muutmata kujul jätkuvalt üleval.

Saime siis teise maakleriga kokku. Tema viis meid vaatama korterit, mis pidi mõõtmete järgi täpselt meie nõudmistele sobima, samuti pidavat olema kolm magamistuba ja elutuba. Lähme sisse ja vaatame - üks pisike laste magamistuba, teine pisike laste magamistuba, kolmas pisike laste magamistuba (mida kõiki ühendas pikk kitsas koridor) ja koridori lõpus mitte just kõige suurem köök-elutuba. Küsisime siis, et okei, laste magamistoad on olemas, aga kuhu vanemad mahuvad? Maakler siis sügab kukalt ja ütleb, et tõepoolest, kui mõnda neist tubadest panna kaheinimese voodi, siis nagu muud sinna ei mahugi. Imestasime ka, et kuidas saab nii pisike korter olla 105 ruutmeetrine, mille peale oli vastus, et aga neil on ju korralik rõdu. Vastusest koorus välja taanlaste komme arvestada korteri pindala maja välisseinast arvutatuna, samuti loetakse korteri pindala hulka nii rõdud mõnikord isegi osa koridorist (mõttega nähtavasti, et kesse teine ikka su ukse taha ronib, kui mitte sina ise). Aga enamasti korteri suuruse osas lihtsalt... valetatakse.

Kolmas korter, kus pidi olema väidetavalt kuus tuba, millest kolm on magamistoad, jäi meil külastuskõlbulike korterite nimistusse sellepärast, et me lihtsalt tahtsime näha, millised siis need suuremad korterid on. Lisaks oli suht meelitav kuulutuse tekst, mille kohaselt on kõik selle firma poolt pakutavad korterid värskelt remonditud ja kujundatud professionaalse sisekujundaja poolt. Saame maakleriga kokku ja tõepoolest - korter on avaram, aga kindlasti mitte nii suur kui kuulutuses mainitud. Loeme siis tubasid ka: üks, kaks, kolm, neli, viis... Ja jälle üks tuba vähem! Loeme magamistubasid: üks, kaks... No ei ole kolmandat! Seekordne maakler isegi ei vabandanud mitte, vaid ütles lihtsalt, et "Nojah, nii ongi". Ilma et me oleks aru saanud vajadusest näidata tuba kuulutuses kuuetoalisena küsisime, et kuhu siis üks magamistuba on kadunud. "Aga kontorist" (mis oli üks viiest toast) "saate ju teha magamistoa" kõlas vastus, mis tema arvates oli täitsa loogiline. See, et kontoris puudus magamistoale iseloomulik mööbliese - nimelt voodi - ei omanud üldse mingit tähtsust. Kuulutuses räägitud remondi osa jäi meil väheke arusaamatuks, sest ühes toas oli laest värv lahti koorunud, põrandad nagisesid hullupööra ja seintel tehtud värvimistöö oli suisa koomiliselt ebakvaliteetne. Sisustus oli iseenesest kena, aga öelda, et seal oli sisekujundaja kätt tunda, oleks olnud ilmselge liialdus.

Kõikide otsingute lõpuks olimegi siis sunnitud eeltoodutest kolmanda korteri kasuks otsustama. Tulime Eestisse tagasi ja jäime lepingut ootama. Mõne päeva pärast see saabuski, paluti lahtrid ära täita, allkirjastada ja tagasi saata. Noh, kõik oli väga kena, ainult et kogu lepingu tekst oli taanikeelne. Olles veendunud, et tegemist on eksitusega - vastaspooleks oli siiski firma, kes vahendas kortereid rahvusvahelistele firmadele ja saatkondadele - palusime neil saata inglisekeelne leping. Vastus oli, et ei, meil on ainult taanikeelne leping. Me siis püüdsime selgeks teha, et taani keel ei ole meie võõrkeelte varastus just esimene ega ka teine ja et kuidas me saame lepingut aktsepteerida, kui me sellest arugi ei saa. Nemad (õieti tema - ehk maakler) vastu, et kui teil on probleem, siis meil on korteri tahtjatest ukse taga järjekord (ei, ma ei liialda, vastuse sisu oli just selline). Mis seal's ikka, kui sul pole turult kuskilt paremaid kortereid võtta, ju siis tuleb leppida ka sellise jabura vastusega ja kuidagi hakkama saada. Hirmsa pusimise ja sõnaraamatus tuulamise peale saime siis enam-vähem aru, mida meilt taheti ja saatsime neile oma muudatusettepanekud. (näiteks maksekuupäeva muutmine 1. kuupäeva pealt 8.-ks, sissekolimise aeg 1. juulist 1.augustiks ja muud taolist nipet-näpet). Vastus tuli, et ei, me ei muuda mitte midagi. Et mis põhjusel ei muuda? Põhjust ei olnudki. Et me aga ei kavatsenudki ühe kuu üüri tühja maksta (me pidime just 1. augustist kolima), siis olid järgnevad päevad ja nädalad täis telefonikõnesid ja meilivahetust, mille jooksul saime korduvalt kogeda, et mingisugusest viisakusest võid sa sellise firmaga suhtlemise puhul ainult unistada. Maakler konkreetselt karjus telefoni, pidas meie soove absurdseks, keeldus aru saamast ükskõik missugustest argumentidest ja ähvardas pidevalt, et annab korteri kellelegi teisele. Lõpuks aga selgus lihtne tõde (millest arusaamine oleks üsna palju närvirakke alles hoidnud), et kui tahad midagi lahendada, siis pöördu ülemuse poole. Nagu imeväel saime ühe päevaga asjad korda. Või siis nii korda, kui see võimalik oli.

Kui me siis pärast kõiki neid seiklusi sisse kolisime, siis isegi ei jaksanud vihastada, et korteris ei põle tervelt viis lambipirni ja et üks laualamp on lihtsalt katki, lisaks otsustab lift kuus keskmiselt korra rikki minna. Kuulsime sama firma vahendusel eluruumi saanud perekonna käest, et nende korteris ei töötanud dušš ja wc jupsis pidevalt ning nende kordasaamiseks pidid nad nädalate kaupa abi ootama. Nii et selles mõttes läks meil isegi hästi.

Aga üldiselt võttes on siin elu hea. Just selline, nagu ma kujutasin ette, et ühes igavas põhjala riigis peakski olema.
Või noh, peaaegu. 

Aga sellest juba mõni teine kord.