Tulles tagasi algusesse

Nonäe - juba ongi kolm kuud siin oldud. Nii imelik, kui see ka pole, siis tundub see aeg ka just sellisena - kolme kuuna. Mitte nii nagu varem, kus jõuludest jaanipäevani oli justkui kolm nädalat ja jaanidest jõuludeni veel lühem aeg. Mida kõike võib töötus inimesega teha, eksole.

Ma tuleks korra tagasi oma esimeste kokkupuudete juurde Taani ja iseäranis Kopenhaageniga. Nagu vast suur osa eestlastest, kujutasin ka mina Taanit ette igava põhjamaaga, kus inimese elu on ära planeeritud juba enne, kui ta sündinudki on, kus kõik on stabiilne, rahulik ja kus rahvas maksab üle mõistuse kõrgeid makse (ja on sealjuures jube rahulolevad), sest ainult nii suudetakse tagada olemasoleva heaoluühiskonna säilimine. Ning loomulikult on see riik, kus hinnatakse põhjamaiseid väärtusi nagu ausus, viisakus ja vastutulelikkus. Noh, mu ettekujutus oli õige. Suuremalt jaolt.

Teatavasti kui sa kuhugi riiki elama pead asuma, siis on loomulik, et sul peab olema ka koht, kus elada. Selleks aga, et see leida, pead ise vaeva nägema Nii imelik kui see ka ei ole, siis guugeldamisest Kopenhaagenisse elukoha leidmisel suuremat abi pole. Õieti on, aga sel juhul pead sa teadma õigeid otsingusõnasid ja lisaks pead sa oskama mingil määral taani keelt. Nende teadmisteni jõudsin ma mitmekümne tunniste otsingute käigus, mille tulemusena jõudsin siis välja nende firmade lehtedele, kes vahendasid kortereid välisfirmadele ja saatkondadele - ehk siis just sinna kuhu vaja. Võite ju mõelda, et no mis sul viga, firma otsib sulle korteri ja sina kolid aga hopsti sisse. Aga vaat ei ole nii. Kopenhaagenis on nimelt möbleeritud korterite turg äärmiselt väike. Otsid möbleerimata kortereid, siis jah, on isegi mille hulgast valida. Aga vaat möbleeritutega on asi halvasti. Ja kui sul on veel erinõudeid (nagu meie puhul, et peab olema vähemalt kolm magamistuba), siis on olukord ikka eriti täbar. Aga ega's mina teadnud ka, et see olukord nii kehvake on. Vaatasin, et firmade kodulehtedel on infot vähe ja olemasolevate juurde lisatud pildid (kui neid üldse oli) ei andnud mitte mingit infot edasi - peale selle, et mõnes toas on peegel, kummut ja valged seinad. Saatsin aga firmadele oma nõudmised ja jäin vastuseid ootama. Mõne puhul ootan siiamaani, aga mõni vastas ka. Tõsi küll, enamasti oli vastuseks, et "sorry, aga meil sellist korterit küll ei ole pakkuda". Kaheksast firmast tervelt üks pakkus välja ka võimalikke alternatiive, teised nautisid vist lihtsalt "ei"-ütlemise rõõmu. Pärast kuudepikkust otsimist õnnestus siis suve keskpaigaks leida mõned korterid, mida tasus ka vaatama minna. 

Ja siis hakkas juhtuma.
Saime siis ühe maakleriga kokku, kes pidi meile näitama neljatoalist korterit, kus on kolm magamistuba. Maja ise oli väärikas, ikkagi aastast 1830, piirkonna vanim maja (noh, seda oli ka väljast näha). Lähme korterisse, vaatame ühe toa üle, teise, kolmanda... Aga neljandat mitte kuskil. Küsime siis maakleri käest, et kas nagu midagi puudu ei ole või. Tema ei saa alguses aru, aga kui me talle tubade arvule tähelepanu juhtisime, siis oli vastus, et "Aaa... Okei... Siin on vist jah mingi viga sees. Ma lähen kohe kontorisse tagasi ja lasen selle kuulutuse ära parandada". Kaks kuud hiljem oli sama korteri kuulutus muutmata kujul jätkuvalt üleval.

Saime siis teise maakleriga kokku. Tema viis meid vaatama korterit, mis pidi mõõtmete järgi täpselt meie nõudmistele sobima, samuti pidavat olema kolm magamistuba ja elutuba. Lähme sisse ja vaatame - üks pisike laste magamistuba, teine pisike laste magamistuba, kolmas pisike laste magamistuba (mida kõiki ühendas pikk kitsas koridor) ja koridori lõpus mitte just kõige suurem köök-elutuba. Küsisime siis, et okei, laste magamistoad on olemas, aga kuhu vanemad mahuvad? Maakler siis sügab kukalt ja ütleb, et tõepoolest, kui mõnda neist tubadest panna kaheinimese voodi, siis nagu muud sinna ei mahugi. Imestasime ka, et kuidas saab nii pisike korter olla 105 ruutmeetrine, mille peale oli vastus, et aga neil on ju korralik rõdu. Vastusest koorus välja taanlaste komme arvestada korteri pindala maja välisseinast arvutatuna, samuti loetakse korteri pindala hulka nii rõdud mõnikord isegi osa koridorist (mõttega nähtavasti, et kesse teine ikka su ukse taha ronib, kui mitte sina ise). Aga enamasti korteri suuruse osas lihtsalt... valetatakse.

Kolmas korter, kus pidi olema väidetavalt kuus tuba, millest kolm on magamistoad, jäi meil külastuskõlbulike korterite nimistusse sellepärast, et me lihtsalt tahtsime näha, millised siis need suuremad korterid on. Lisaks oli suht meelitav kuulutuse tekst, mille kohaselt on kõik selle firma poolt pakutavad korterid värskelt remonditud ja kujundatud professionaalse sisekujundaja poolt. Saame maakleriga kokku ja tõepoolest - korter on avaram, aga kindlasti mitte nii suur kui kuulutuses mainitud. Loeme siis tubasid ka: üks, kaks, kolm, neli, viis... Ja jälle üks tuba vähem! Loeme magamistubasid: üks, kaks... No ei ole kolmandat! Seekordne maakler isegi ei vabandanud mitte, vaid ütles lihtsalt, et "Nojah, nii ongi". Ilma et me oleks aru saanud vajadusest näidata tuba kuulutuses kuuetoalisena küsisime, et kuhu siis üks magamistuba on kadunud. "Aga kontorist" (mis oli üks viiest toast) "saate ju teha magamistoa" kõlas vastus, mis tema arvates oli täitsa loogiline. See, et kontoris puudus magamistoale iseloomulik mööbliese - nimelt voodi - ei omanud üldse mingit tähtsust. Kuulutuses räägitud remondi osa jäi meil väheke arusaamatuks, sest ühes toas oli laest värv lahti koorunud, põrandad nagisesid hullupööra ja seintel tehtud värvimistöö oli suisa koomiliselt ebakvaliteetne. Sisustus oli iseenesest kena, aga öelda, et seal oli sisekujundaja kätt tunda, oleks olnud ilmselge liialdus.

Kõikide otsingute lõpuks olimegi siis sunnitud eeltoodutest kolmanda korteri kasuks otsustama. Tulime Eestisse tagasi ja jäime lepingut ootama. Mõne päeva pärast see saabuski, paluti lahtrid ära täita, allkirjastada ja tagasi saata. Noh, kõik oli väga kena, ainult et kogu lepingu tekst oli taanikeelne. Olles veendunud, et tegemist on eksitusega - vastaspooleks oli siiski firma, kes vahendas kortereid rahvusvahelistele firmadele ja saatkondadele - palusime neil saata inglisekeelne leping. Vastus oli, et ei, meil on ainult taanikeelne leping. Me siis püüdsime selgeks teha, et taani keel ei ole meie võõrkeelte varastus just esimene ega ka teine ja et kuidas me saame lepingut aktsepteerida, kui me sellest arugi ei saa. Nemad (õieti tema - ehk maakler) vastu, et kui teil on probleem, siis meil on korteri tahtjatest ukse taga järjekord (ei, ma ei liialda, vastuse sisu oli just selline). Mis seal's ikka, kui sul pole turult kuskilt paremaid kortereid võtta, ju siis tuleb leppida ka sellise jabura vastusega ja kuidagi hakkama saada. Hirmsa pusimise ja sõnaraamatus tuulamise peale saime siis enam-vähem aru, mida meilt taheti ja saatsime neile oma muudatusettepanekud. (näiteks maksekuupäeva muutmine 1. kuupäeva pealt 8.-ks, sissekolimise aeg 1. juulist 1.augustiks ja muud taolist nipet-näpet). Vastus tuli, et ei, me ei muuda mitte midagi. Et mis põhjusel ei muuda? Põhjust ei olnudki. Et me aga ei kavatsenudki ühe kuu üüri tühja maksta (me pidime just 1. augustist kolima), siis olid järgnevad päevad ja nädalad täis telefonikõnesid ja meilivahetust, mille jooksul saime korduvalt kogeda, et mingisugusest viisakusest võid sa sellise firmaga suhtlemise puhul ainult unistada. Maakler konkreetselt karjus telefoni, pidas meie soove absurdseks, keeldus aru saamast ükskõik missugustest argumentidest ja ähvardas pidevalt, et annab korteri kellelegi teisele. Lõpuks aga selgus lihtne tõde (millest arusaamine oleks üsna palju närvirakke alles hoidnud), et kui tahad midagi lahendada, siis pöördu ülemuse poole. Nagu imeväel saime ühe päevaga asjad korda. Või siis nii korda, kui see võimalik oli.

Kui me siis pärast kõiki neid seiklusi sisse kolisime, siis isegi ei jaksanud vihastada, et korteris ei põle tervelt viis lambipirni ja et üks laualamp on lihtsalt katki, lisaks otsustab lift kuus keskmiselt korra rikki minna. Kuulsime sama firma vahendusel eluruumi saanud perekonna käest, et nende korteris ei töötanud dušš ja wc jupsis pidevalt ning nende kordasaamiseks pidid nad nädalate kaupa abi ootama. Nii et selles mõttes läks meil isegi hästi.

Aga üldiselt võttes on siin elu hea. Just selline, nagu ma kujutasin ette, et ühes igavas põhjala riigis peakski olema.
Või noh, peaaegu. 

Aga sellest juba mõni teine kord.