Pühapäev, 18. detsember 2011

Mida sa seal üldse teed?

Täna sadas meil siin esimest korda lund. Mitte et see maha oleks jäänud. Õieti sulas ta enne ära kui maapinnalegi jõudis. Selline tavaline Taani lumi. Nii et suvekummid on mu autol all ka praegu, ilma et ma peaks muretsema võimaliku musta jää või muude sõitmist ohustavate asjaoludega. Kas te teadsite, et Taani on ainuke Skandinaavia riik, kus talvekummid ei ole kohustuslikud? Nüüd siis teate.

Vaat siis selliste teadmiste kogumise ja ilmavaatlusega tegelen ma siin. Aga mitte ainult. Riskides teadlikult võimalusega, et mul ei ole järgmisel korral teiega kohtudes mitte millestki rääkida - sest siin on juba kõik kirjas - vastan ma ikkagi küsimusele, mida mul't pea iga kord küsitud on. Ehk siis - millega ma ikkagi täidan neid päevi, mil kedagi teist pole kodus, kui väljas ulub lõppematu ookeanilt maabunud tuulehoog ja kui mu ainsaks kaaslaseks on kõige targem inimene siin ilmas - mina ise?

No kõigepealt alustan ma päeva sellega, et tekitan olukorra, kus peale minu ei häiri mu eksistentsi mitte keegi teine. See tähendab, et viin lapsed kooli ja naise tööle. Mõnikord jõuame õigeks ajaks, reeglina siiski jääme hiljaks. Jah, mõned asjad siin ilmas ei muutu. Igatahes, kui see tehtud, siis algab "minu aeg", mille ma püüan täita tegevustega, mis kõige enam rahuldust pakuvad. Või noh, peaaegu kõige enam.

Eks see järgmine jutt väheke piinlik on (ei - mitte nii piinlik, kui tavalise rikutud inimese pea välja oskab mõelda, kuid siiski), aga ma siiski räägin välja: ühe osa päevast ma lihtsalt mõtlen. Mõnikord kõva häälega, sest see aitab mõtteid struktuuri seada, aga jah, istun lihtsalt diivanile, otsin toas mõne punkti, mis oma olemasoluga minu olemasolu ei häiriks ja mõtlen. Mõnikord pool tundi, vahest vähem, teinekord kauem. Ah et millest? No ikka elust enesest. Mõnikord väikestest asjadest nagu mida tänase päevaga peale hakata, aga mõnikord jõuan nende "suurte" küsimusteni, millele tegelikult vastuseid ei olegi. Nii et jah, ma ei tea ikka veel, mis elu mõte on :)

Siis olen ma veidi aega internetis. Tunnistan, et see on sõltuvus. Nagu hommikune kohvigi. Selle vahega, et internetist eemalolek ei tekita erinevalt kohvi joomata jätmisest peavalu. Küll aga seletamatut rahutust ja millestki olulisest ilma jäämise tunnet. Nii ma siis annan iga päev oma sõltuvusele järgi. Loen uudiseid, sirvin feissbukki, kirjutan blogi, veedan aega ajutegevust pärssivate arvutimängude seltsis. Piiran ennast küll ja tavaliselt ma alates kella 11st püüan midagi targemat teha, aga alati see ei õnnestu. Kui ma siis näiteks pool üks avastan, et ma olen terve hommikupooliku ära raisanud, siis on samasugune tunne, nagu pärast Big Maci einet - kõht on justkui täis, aga peas on mõte, et "oli nüüd seda siis vaja või?".

Kui siis sõltuvus on rahuldatud, on aeg meeleheitel koduperemeheks hakata. Õnneks ei tähenda see (veel) telekast õudsate mehhiko seebikate vaatamist (mis kirjelduse järgi tunduvad olevat täpselt ühesuguse süžeega), küll aga koristamist, nõudepesemist ja muude kodu korrashoidu sisaldavate toimingute tegemist. Selle peale ütles üks mu sõber, kelle jaoks kõik majapidamistööd on rangelt naiste pärusmaa, et "oh, ma loodan, et kui sa Eestisse tagasi tuled, saab sinust jälle mees". Kõik feministid ja muud naiste õiguste seisjad - saatke mulle e-mail, ma edastan selle härra aadressi, siis saate ta maja minna munadega loopima :)

Ahjaa, poes tuleb ka mõnikord käia. Muidu võib nälga jääda eksole. Aga süüa ma teha ei taha. Võib-olla isegi saaks kuidagimoodi hakkama (tegelikult paar korda juba olen ka hakkama saanud), aga vaat ei taha. No ei saa mina retseptist aru, mida tähendab "sega, kuni segu on piisavalt paksenenud" või "lisa vastavalt enda maitsele [siia tuleb mõne toidu- või maitseaine nimetus]" või "pruunista kergel tulel". Loomulikult pärast umbes kümnekordset katsetamist oleks ka kõik need terminid mulle täitsa inimkeelsed, aga miski ei meelita mind tegema tundidepikkuseid katseid, et siis tulisoolane, "piisavalt paksenenud" ja panni külge kinni jäänud või "kergel tulel pruunistatud" põhjakõrbenud toit prügikasti visata. Sügavkülmutatud tooted on selles mõttes head asjad, et keegi on minu eest kõik asjad juba ära teind ja ma pean tema loomingu lihtsalt ahjus üles sulatama. Ning seda teen ma hea meelega :)

Ja kui ma siis olen põlle eest võtnud ja juuksed krunnist lahti päästnud...

- hehee -

...asun natuke mehisemate tegemiste juurde.

Nagu magamine näiteks.

Okei, seda ei tee ma iga päev, aga see talvine kaamos on küll olemise märkimisväärselt unisemaks teinud. Mõned korrad nädalas suudan ennast siiski kokku võtta ja seada sammud jõusaali poole, rumalas lootuses, et äkki on paari aasta pärast praeguse kena õllelihase (või siis one-pack'i) asemel midagi natuke vähem esiletungivat või suisa kuuspakiks nimetatav lihaskogum. Aga kui ilm on ilus - mida ta praegusel aastaajal peaaegu kunagi pole - siis teen hoopis väikse jalutus-/kiirkõnni-/vaatamisväärsustega tutvumise tuuri, mille käigus võib nii mõndagi huvitavat juhtuda.

Need mehisust taastavad toimingud seljataga, asun autojuhi rolli ja toon järeltuleva põlve koolist ära. Mõnikord tuleb üks neist ujuma toimetada, teinekord teine klaveritundi, igal juhul on mingi hulk autosõitu lahutamatu õhtupooliku osa. Praeguste halliseguste ilmadega on sellega seoses adrenaliinilaks garanteeritud. On selle pakkujaks siis tuledeta jalgratturid, täiesti suvalises kohas teed ületavad jalakäijad või punase tulega ristmikut ületavad taksod, ilma vahejuhtumiteta õnnestub siin linnas autoga väga harva teekonda läbida. Muide, siinmail lisati liikluseeskirjadesse alles natuke aega tagasi nõue, et reavahetusel tuleb suunatuld näidata. Enamus autojuhte käitub muidugi ikka veel vanade eeskirjade järgi. Ei ole tore, tõesti ei ole.

Nohja õhtu on siis selline, nagu igal teiselgi pereinimesel. Selle vahega, et mina olen päev läbi saanud tegeleda asjadega, mis mulle meeldivad, tänu millele möödub ka õhtupoolik veidi kvaliteetsemas olekus kui "iga teise pereinimese" tööpäevajärgne pool-vegetatiivses seisundis viibimine :)

Nii ta siis on, see töötu ja Eesti riigi poolt 1,2-kordse (uuest aastast 2-kordse) miinimumpalga eest ülalpeetava mehepoja elu. Olen ma rahul?

Absoluutselt.



Kolmapäev, 16. november 2011

Kuidas ma ükskord Tallinnas peaaegu ei käinud

Kell oli nii umbes-täpselt kaheksa laupäeva hommikul, kui ma asusin oma kodunt (põhimõtteliselt võib Kopenhaageni korterit ju koduks nimetada) teele lennujaama poole. Nagu ikka, olin ka sel korral jätnud mineku viimasele hetkele ja seetõttu olin kerges ärevuses, kas ma ikka jõuan õigeks ajaks kohale. Õnneks tuli üsna kiiresti buss - vahemärkusena olgu öeldud, et lennujaama jõudmiseks pean ma sõitma paar peatust bussiga ja siis mõned peatused rongiga - ja kiirete arvutuste tulemusena jõudsin järeldusele, et ootamatuste mitteilmnemisel saan kenasti nii rongile kui lennukile piisava ajavaruga.

Ootamatused aga ei lasknud ennast kaua oodata. Kes Kopenhaageni ühistranspordiga on sõitnud, see teab, et siin on üsna levinud nn "klippekort"-id. Need on sellised kümne korra piletid, mida peab iga kord bussi või rongi sisenedes kompostrisse panema ja aparaat paneb sellele peale templi ning naksab ära ühe "klipi" - ergo nimi "klippekort". Panin siis minagi oma natuke kortsunud klippekorti masinasse ja... ei midagi. Ei mingit tuttavat klõpsu, ei muud häälitsust, mida võiks tekitada masin, mille ainumas ülesanne on teha klõps ja naks. Pärast korduvat proovimist soovitas lahke araablasest bussijuht, et ma teeks pileti magnetriba (ma pold varem tähelegi pannud, et sel magnetriba on) veidi oma süljega märjaks ja prooviks uuesti. Ei midagi. Siis võttis ta pileti enda kätte, tegi enda süljega kokku ja proovis uuesti. Ikka ei miskit. Andis mulle pileti tagasi ja ütles midagi taani keeles, mis võis tähendada, et okei, saad siis tasuta sõita. Nii ma siis istusin veidi nõutult, araablase ja enda tati seguga pilet käes ning mõtlesin, et siin võis ju hästi minna, aga mul veel rongisõit ka ees.

Rongi väljumiseni oli mu kella järgi jäänud kaks minutit, kui mina ummisjalu platvormi poole tormasin. Kergenduseks nägin, et rong polnud veel jaama jõudnud, seega oli mul aega veidike sealseid klippekorti hammustajaid proovida. Esimene - ei miskit. Teine - vaikus. Kerge paanika hinges jooksin platvormi teise otsa, ise juba oma meeltes ette kujutades, kuidas ma rongis saan kontrolöriga vaielda teemal pileti mulgustamise võimatus ja minu siiras soov oma sõidu eest tasuda. Sel rongil pole küll kunagi kontrolli peal olnud - vähemalt mitte nendel kümnekorral sõidul, mis mina olin sellega teinud - aga iial ei või teada. Jõudsin hingeldades järgmiste kollaste masinateni, samal hetkel saabus rong. Veel viimane pileti muljumine, palve kõrgemate jõudude poole, pilet mulku ja "KLÕPS!". Tempel olemas, klipp lännu, jess! Kui vähe on vaja inimese õnnelikuks tegemiseks. Paar jooksusammu ja mõne hetke pärast olingi päästva rongi sisemuses, suundumas lennujaama poole.
Kahe peatusevahe pärast saabus kontroll. Rahulolu viimasel hetkel saadud klõpsu üle saavutas haripunkti.

Lennujaama terminali ustest sisse astudes olin õnnelik, et check-in'i lõppemiseni on aega tervelt 17 minutit. Kastrupi (ehk siis Kopenhaageni) lennujaamas on süsteem, et kõik check in'id tehakse terminali paigutatud iseteenindusmasinate abil. Sarnased, nagu Tallinna lennujaamaski, aga neid on Kastrupis mitmeid kordi rohkem. Letis saad ainult pagasi ära anda ja kui üritad pagasi järjekorda minna ilma aparaadist saadud pileti ja/või pagasikleebiseta, saadetakse sind masina juurde tagasi. Nii ma siis läksin enesekindlalt esimese ettejuhtuva nutika roboteeritud abimehe juurde, sisestasin koodi (nagu ma seda korduvalt varem olin teinud) ja... error. "Pöörduge check-in'i abistava personali poole". No mis seal ikka, küllap on paber otsas või miskit. Lähen järgmise juurde, kood sisse ja... sama sõnum. Nüüd hakkas juba veidi kõhe. Esiteks ei teadnud ma, kuskohast võiks leida "check-in'i abistavat personali" ja teiseks oli mul nüüd juba aega ainult 15 minutit. Paaril-kolmel masinal lasin veel endale suunavat teadet anda enne, kui läksin abistavat inimest otsima. Õnneks ei läinud õige leti leidmiseni kaua aega, kuid oma ehmatuseks avastasin, et lette on ainult üks ja sellegi ees lookleb ähvardavalt pikk saba. Veidi rahustav oli see, et enamus inimesi oli vales kohas ja selleks eraldi palgatud inimene saatis suure osa seltskonnast kas pagasi järjekorda või uuesti sissetšekkimise aparaadi juurde. Mina olin aga täitsa õiges järjekorras, nii et mul lubati edasi seista. Hoolimata äraaetud rahvamassist jäi minu ette ometi veel mingi hulk rahvast ja kell muudkui tiksus...

Kes ei tea, siis tänapäeval on enamus lennujaamades süsteem selline, et kui check-in'i lõpuaeg kukub, siis ta kukub. Miskid turvalisuse reeglid jälle. Ei aita palumine ega anumine - kui jäid hiljaks, siis oled lennukist maas. Vahet ei ole, kas selle süüks oli su hilinemine lennujaama või tehniline rike kuskil iseteenindusautomaadis. Ainus variant on piletid ümber vahetada. Õnnetuseks oli minu pakett selline, et selle ümbervahetamine oleks läinud sama kalliks kui uued piletid. Selle perspektiivi reaalsuseks muutumine oli just sel hetkel üsna päevakorral ja ei muutnud mind sugugi rahulikuks.

Kui minu lennule registreerimise lõpuni oli jäänud veel 7 minutit, oli minu ees üks seltskond, kes tahtis vist Ameerikasse lennata, üks perekond, kel mingi probleem laste piletite või pagasiga ning veel paar inimest, kes lendasid nähtavasti täitsa omapäi. Suuremal seltskonnal oli miski keerulisem probleem, sest neiuke leti taga rippus koguaeg telefoni otsas ja püüdis õiget inimest toru otsa saada. Aega kulus ja asja ei saanud. Lõpuks ometi avati teine abistav kassa ja järjekorras oodanud perekond liikus sinna. Minul oli jäänud saatusliku hetkeni 3 minutit. Perekonnal leti ees oli tore, teenindajal oli tore, juttu jagus kauemaks, laste käest küsiti reisi kohta põnevaid küsimusi ja minu närvid keerasid järjest suuremaid krusse peale. Mulle ei meeldi absoluutselt järjekorras ette trügida ja seegi kord tundsin ilmselget vastikust selle mõtte ees, kuid võtsin ennast siiski kokku ja küsisin eesolevate inimeste käest, et kas ma tohin pärast seda lustakat perekonda minna teenindaja vastuvõtule. Millegipärast olid nad nõus. Aga sellest oli vähe abi, sest teenindajal oli vaja veel vahetada ema-isa-lastega elutarkusi, printida pileteid ja kleebistada pagasit. Ja siis saabus minu hetk. Tormasin leti ette ja ütlesin teenindajale, et "tegelikult lõppes mu lennule check-in..." pilguheit kellale "...nüüd".
Järgmise sekundi murdosa jooksul läks neiu nägu kurjakuulutavalt murelikuks. Kiire klõbistamine arvutis, pilk ekraanile ja - "you made it, no problem".
Sel hetkel oli tunne, nagu oleks keset sünget lörtsi korraga varakevadine päike välja tulnud. Kergendusohe oli küll selline, mis pidi lennujaama teise otsa kostuma. Noh, tegelikult küll mitte, me räägime ikkagi väga suurest lennujaamast eksole, aga mõte jääb samaks. Saanud oma pileti kätte, hõljusin suures rõõmupilves oma värava poole, omamata vähimatki ebameeldivat emotsiooni tuleva 1,5 tunni ees - mis minusuguse kerge lennukartusega inimese jaoks ei ole sugugi tavaline asi. Õige gate'i juures vaatasin, et näe, lennukit polegi veel, aga veidike silmi pingutades selgus, et ikkagi oli. Udu oli lihtsalt lennumasina osavalt enda sisse mässinud. "Küllap saame siin nüüd oodata paar tundi udu hajumist," käis mõte peast läbi. Aga ei. Mõne hetke pärast avati värav ja stjuuardesside naeratuse saatel saime oma istekohad hõivata. Arutlesin omaette, et ühel hetkel nad avastavad ikka ise ka, et läbi vati pole mõtet hoovõturajale minna. Seda avastust aga ei toimunudki. Lennumasin hakkas liikuma ja piloodikabiinist soovis reisijatele head lendu kapten... Juri Gagarin. Väga lohutav.

Sellega mu seiklused ka sisuliselt lõppesid. Lend oli sujuv, ilm Tallinnas ilus ja kohaloldud paari päeva jooksul ei juhtunud ka midagi põrutavat.

Kui välja arvata tagasitulek. Kui keegi veel ei teadnud, siis käsipagasi keelatud vedelike (ehk määrangu "muud samalaadse konsistentsiga kaubanimetused) alla käivad ka majonees ja kohupiim. Või nagu tollitöötaja ütles: "Majonees on nii vedelik kui veel olla saab". 40 eurot täiendava pagasi eest maksnuna on see mul nüüd pikka aega meeles.

Reede, 4. november 2011

Kohtumine tundmatuga

"Kui sind lähemalt tundma õppida, siis oled sa oma sisimas selline... viriseja," ütles kord mu sõber, kui me Londoni lennujaamas Tallinna lennukit oodates kohvi jõime. Tõepoolest, tuleb omaks võtta. "Küll on halb, küll on paha, virr-virr-virr". Vaadake kasvõi seniseid sissekandeid siinsamas blogis, eksole.

Mulle tuli see ütlemine meelde täna hommikul, kui ma tegin taas oma tavapärast ümbruskonna avastamise jalutustiiru. Siin on tegelikult igasuguseid huvitavaid kohti, olgu need siis keskaegsed kindlused, rohelust täis pargid, suursugused kirikud või justnagu-lasteraamatust-väljahüpanud värvilised majakesed. Ma pole veel kuigi kaugele oma retkedega jõudnud, aga õnneks on mul seda aega ümbruskonnaga tutvumiseks vähe rohkem kui keskmisel (töö)inimesel. Olen siinoldud aja jooksul muuhulgas korduvalt käinud mööda ühest ilusast punastest tellistest kirikust, mis mõjub hoolimata oma lihtsusest kuidagi majesteetlikult. Mingil põhjusel polnud ma sinna kunagi sisse astunud, aga seekord otsustasin oma vea parandada.

Olin just uksest sisse saanud, kui mulle astus kiriku võlvide alt vastu üks vanem härrasmees. Ta ütles midagi taani keeles - mida ma pidasin iseenesestmõistetavalt hoiatuseks, et maja on kinni või midagi sellesarnast - kuid läks minu tavapärase fraasi "sorry, English only" peale üle soravale inglise keelele. Ei olnud midagi kinni, tahtis hoopis öelda, et kas pole tore, et see kirik on hommikupoolikuti kõigile avatud. Jäime vestlema ja ilmnes, et ta on 88-aastane, oli oma naisega olnud 54 aastat abielus, kuid ta suri aasta tagasi. Kirikus käis ta aeg-ajalt istumas, sest ta igatses oma naise järgi ja seal istumine "aitab tal meenutada, kus ta abikaasa nüüd on ja siis pole enam nii valus".

Tema silmad pani aga särama see, kui ta sai rääkida oma lastelastest ja nende lastest. Nende üle oli tal nii hea meel, üks neist pidavat Inglismaal elama ja aitama pankadel rasketa aegadega toime tulla. Vaimustusega rääkis ta sellest, kuidas ta oma lapselapse üleskasvamist sai näha ja kes nüüd on juba 20-aastane ning ise juba lapsevanemaks saanud. Ja siis ta ütles: "Tead, ma kogun laste naeratusi. Kui mu lapselaps külla tuleb, siis võtab ta mõnikord oma lapse kaasa. Siis ma istun selle väikse 1,5-aastase olevuse juurde ja räägin temaga. Alguses ta küll pelgab mind veidi, kuid siis ta harjub mu häälega ja ühel hetkel ta naeratab. Ja tead - tema naeratus on nii siiras ja nii puhas..." Seda öeldes muutus ta pilk nii helgeks, nagu näeks ta sedasama naeratust justnüüd oma silme ees. "See muudab mind õnnelikuks. Nii ma kogungi neid naeratusi ja panen need siia," näidates oma südamele "ja võtan need siis välja, kui mul ei ole just kõige päikselisem tuju. Siis on kohe parem olla".

See oli ilus.

Kolmapäev, 2. november 2011

Tulles tagasi algusesse

Nonäe - juba ongi kolm kuud siin oldud. Nii imelik, kui see ka pole, siis tundub see aeg ka just sellisena - kolme kuuna. Mitte nii nagu varem, kus jõuludest jaanipäevani oli justkui kolm nädalat ja jaanidest jõuludeni veel lühem aeg. Mida kõike võib töötus inimesega teha, eksole.

Ma tuleks korra tagasi oma esimeste kokkupuudete juurde Taani ja iseäranis Kopenhaageniga. Nagu vast suur osa eestlastest, kujutasin ka mina Taanit ette igava põhjamaaga, kus inimese elu on ära planeeritud juba enne, kui ta sündinudki on, kus kõik on stabiilne, rahulik ja kus rahvas maksab üle mõistuse kõrgeid makse (ja on sealjuures jube rahulolevad), sest ainult nii suudetakse tagada olemasoleva heaoluühiskonna säilimine. Ning loomulikult on see riik, kus hinnatakse põhjamaiseid väärtusi nagu ausus, viisakus ja vastutulelikkus. Noh, mu ettekujutus oli õige. Suuremalt jaolt.

Teatavasti kui sa kuhugi riiki elama pead asuma, siis on loomulik, et sul peab olema ka koht, kus elada. Selleks aga, et see leida, pead ise vaeva nägema Nii imelik kui see ka ei ole, siis guugeldamisest Kopenhaagenisse elukoha leidmisel suuremat abi pole. Õieti on, aga sel juhul pead sa teadma õigeid otsingusõnasid ja lisaks pead sa oskama mingil määral taani keelt. Nende teadmisteni jõudsin ma mitmekümne tunniste otsingute käigus, mille tulemusena jõudsin siis välja nende firmade lehtedele, kes vahendasid kortereid välisfirmadele ja saatkondadele - ehk siis just sinna kuhu vaja. Võite ju mõelda, et no mis sul viga, firma otsib sulle korteri ja sina kolid aga hopsti sisse. Aga vaat ei ole nii. Kopenhaagenis on nimelt möbleeritud korterite turg äärmiselt väike. Otsid möbleerimata kortereid, siis jah, on isegi mille hulgast valida. Aga vaat möbleeritutega on asi halvasti. Ja kui sul on veel erinõudeid (nagu meie puhul, et peab olema vähemalt kolm magamistuba), siis on olukord ikka eriti täbar. Aga ega's mina teadnud ka, et see olukord nii kehvake on. Vaatasin, et firmade kodulehtedel on infot vähe ja olemasolevate juurde lisatud pildid (kui neid üldse oli) ei andnud mitte mingit infot edasi - peale selle, et mõnes toas on peegel, kummut ja valged seinad. Saatsin aga firmadele oma nõudmised ja jäin vastuseid ootama. Mõne puhul ootan siiamaani, aga mõni vastas ka. Tõsi küll, enamasti oli vastuseks, et "sorry, aga meil sellist korterit küll ei ole pakkuda". Kaheksast firmast tervelt üks pakkus välja ka võimalikke alternatiive, teised nautisid vist lihtsalt "ei"-ütlemise rõõmu. Pärast kuudepikkust otsimist õnnestus siis suve keskpaigaks leida mõned korterid, mida tasus ka vaatama minna. 

Ja siis hakkas juhtuma.
Saime siis ühe maakleriga kokku, kes pidi meile näitama neljatoalist korterit, kus on kolm magamistuba. Maja ise oli väärikas, ikkagi aastast 1830, piirkonna vanim maja (noh, seda oli ka väljast näha). Lähme korterisse, vaatame ühe toa üle, teise, kolmanda... Aga neljandat mitte kuskil. Küsime siis maakleri käest, et kas nagu midagi puudu ei ole või. Tema ei saa alguses aru, aga kui me talle tubade arvule tähelepanu juhtisime, siis oli vastus, et "Aaa... Okei... Siin on vist jah mingi viga sees. Ma lähen kohe kontorisse tagasi ja lasen selle kuulutuse ära parandada". Kaks kuud hiljem oli sama korteri kuulutus muutmata kujul jätkuvalt üleval.

Saime siis teise maakleriga kokku. Tema viis meid vaatama korterit, mis pidi mõõtmete järgi täpselt meie nõudmistele sobima, samuti pidavat olema kolm magamistuba ja elutuba. Lähme sisse ja vaatame - üks pisike laste magamistuba, teine pisike laste magamistuba, kolmas pisike laste magamistuba (mida kõiki ühendas pikk kitsas koridor) ja koridori lõpus mitte just kõige suurem köök-elutuba. Küsisime siis, et okei, laste magamistoad on olemas, aga kuhu vanemad mahuvad? Maakler siis sügab kukalt ja ütleb, et tõepoolest, kui mõnda neist tubadest panna kaheinimese voodi, siis nagu muud sinna ei mahugi. Imestasime ka, et kuidas saab nii pisike korter olla 105 ruutmeetrine, mille peale oli vastus, et aga neil on ju korralik rõdu. Vastusest koorus välja taanlaste komme arvestada korteri pindala maja välisseinast arvutatuna, samuti loetakse korteri pindala hulka nii rõdud mõnikord isegi osa koridorist (mõttega nähtavasti, et kesse teine ikka su ukse taha ronib, kui mitte sina ise). Aga enamasti korteri suuruse osas lihtsalt... valetatakse.

Kolmas korter, kus pidi olema väidetavalt kuus tuba, millest kolm on magamistoad, jäi meil külastuskõlbulike korterite nimistusse sellepärast, et me lihtsalt tahtsime näha, millised siis need suuremad korterid on. Lisaks oli suht meelitav kuulutuse tekst, mille kohaselt on kõik selle firma poolt pakutavad korterid värskelt remonditud ja kujundatud professionaalse sisekujundaja poolt. Saame maakleriga kokku ja tõepoolest - korter on avaram, aga kindlasti mitte nii suur kui kuulutuses mainitud. Loeme siis tubasid ka: üks, kaks, kolm, neli, viis... Ja jälle üks tuba vähem! Loeme magamistubasid: üks, kaks... No ei ole kolmandat! Seekordne maakler isegi ei vabandanud mitte, vaid ütles lihtsalt, et "Nojah, nii ongi". Ilma et me oleks aru saanud vajadusest näidata tuba kuulutuses kuuetoalisena küsisime, et kuhu siis üks magamistuba on kadunud. "Aga kontorist" (mis oli üks viiest toast) "saate ju teha magamistoa" kõlas vastus, mis tema arvates oli täitsa loogiline. See, et kontoris puudus magamistoale iseloomulik mööbliese - nimelt voodi - ei omanud üldse mingit tähtsust. Kuulutuses räägitud remondi osa jäi meil väheke arusaamatuks, sest ühes toas oli laest värv lahti koorunud, põrandad nagisesid hullupööra ja seintel tehtud värvimistöö oli suisa koomiliselt ebakvaliteetne. Sisustus oli iseenesest kena, aga öelda, et seal oli sisekujundaja kätt tunda, oleks olnud ilmselge liialdus.

Kõikide otsingute lõpuks olimegi siis sunnitud eeltoodutest kolmanda korteri kasuks otsustama. Tulime Eestisse tagasi ja jäime lepingut ootama. Mõne päeva pärast see saabuski, paluti lahtrid ära täita, allkirjastada ja tagasi saata. Noh, kõik oli väga kena, ainult et kogu lepingu tekst oli taanikeelne. Olles veendunud, et tegemist on eksitusega - vastaspooleks oli siiski firma, kes vahendas kortereid rahvusvahelistele firmadele ja saatkondadele - palusime neil saata inglisekeelne leping. Vastus oli, et ei, meil on ainult taanikeelne leping. Me siis püüdsime selgeks teha, et taani keel ei ole meie võõrkeelte varastus just esimene ega ka teine ja et kuidas me saame lepingut aktsepteerida, kui me sellest arugi ei saa. Nemad (õieti tema - ehk maakler) vastu, et kui teil on probleem, siis meil on korteri tahtjatest ukse taga järjekord (ei, ma ei liialda, vastuse sisu oli just selline). Mis seal's ikka, kui sul pole turult kuskilt paremaid kortereid võtta, ju siis tuleb leppida ka sellise jabura vastusega ja kuidagi hakkama saada. Hirmsa pusimise ja sõnaraamatus tuulamise peale saime siis enam-vähem aru, mida meilt taheti ja saatsime neile oma muudatusettepanekud. (näiteks maksekuupäeva muutmine 1. kuupäeva pealt 8.-ks, sissekolimise aeg 1. juulist 1.augustiks ja muud taolist nipet-näpet). Vastus tuli, et ei, me ei muuda mitte midagi. Et mis põhjusel ei muuda? Põhjust ei olnudki. Et me aga ei kavatsenudki ühe kuu üüri tühja maksta (me pidime just 1. augustist kolima), siis olid järgnevad päevad ja nädalad täis telefonikõnesid ja meilivahetust, mille jooksul saime korduvalt kogeda, et mingisugusest viisakusest võid sa sellise firmaga suhtlemise puhul ainult unistada. Maakler konkreetselt karjus telefoni, pidas meie soove absurdseks, keeldus aru saamast ükskõik missugustest argumentidest ja ähvardas pidevalt, et annab korteri kellelegi teisele. Lõpuks aga selgus lihtne tõde (millest arusaamine oleks üsna palju närvirakke alles hoidnud), et kui tahad midagi lahendada, siis pöördu ülemuse poole. Nagu imeväel saime ühe päevaga asjad korda. Või siis nii korda, kui see võimalik oli.

Kui me siis pärast kõiki neid seiklusi sisse kolisime, siis isegi ei jaksanud vihastada, et korteris ei põle tervelt viis lambipirni ja et üks laualamp on lihtsalt katki, lisaks otsustab lift kuus keskmiselt korra rikki minna. Kuulsime sama firma vahendusel eluruumi saanud perekonna käest, et nende korteris ei töötanud dušš ja wc jupsis pidevalt ning nende kordasaamiseks pidid nad nädalate kaupa abi ootama. Nii et selles mõttes läks meil isegi hästi.

Aga üldiselt võttes on siin elu hea. Just selline, nagu ma kujutasin ette, et ühes igavas põhjala riigis peakski olema.
Või noh, peaaegu. 

Aga sellest juba mõni teine kord.





Pühapäev, 16. oktoober 2011

Kohtumine tädikesega

Esmaspäeva pärastlõuna ühel Kopenhaageni kõrvaltänaval.

Istun autosse, käivitan mootori.
Võtan välja oma äsjaomandatud GPS-i.
Püüan seda kinnitada auto esiklaasile.
Ei õnnestu.
Püüan veel.
Ei miskit.
Järgneb hulk vandesõnu, mida siinkohal pole paslik korrata.
Tegevus kestab oma hea minuti.

Ootamatu koputus aknale.
Akna taga võõras tädi.
Avan akna.
Arusaamatu taanikeelne mula.
"Sorry, English only!"

Järgneb dialoog (muutmata kujul):
Tädi (üsna kurjalt): "Kas sa sõidad ära?"
Mina (selgitavalt): "Jah, ma panen ainult oma GPS-i paika"
Tädi (käskivalt): "Aga lülita mootor välja"
Mina (hämmeldunult): "Ehmm... Miks?"
Tädi ("daaa-loll-oled-või"-toonil): "Siin majas elavad väikesed lapsed"


Mina (seost auto mootori ja laste vahel leidmata): "Ah tõesti?"
Tädi (manitsevalt): "Jah - sa võid nad niimoodi ära tappa!"

Keerasin võtit ja mootor vaikis.
Tädi lahkus.
Olin sõnatu.

Kolmapäev, 5. oktoober 2011

Imelikest kaheksakoivalistest

Hoolimata sellest, et Taani peab ennast justkui põhjamaaks, on siin kasvutingimused loodusele vist küll ideaalsemad kui troopikas. Igatahes on pikalt Viimsi korteris varjusurmas olnud lilled ärganud siin uuele elule, poeõunast saadud seemnest on potis sirgumas juba esimene alge sellest, millest kunagi saab õunapuu ja rohtu peavad siinsed aiaomanikud vist küll kaks korda päevas pügama.

Ja siis on veel siin ühed olendid, kellele siinne kliima meeldib: ämblikud.


Neid on ikka igal pool, olenemata paikkonnast. Näiteks esimesel või teisel saabumisnädalal kutsuti meid külla ühte Kopenhaageni kesklinna korterisse. Ühel hetkel aknast välja vaadates avanes omamoodi vaade: kõigil kolmel aknal, mis söögituba õuest eraldasid, piilusid meid oma võrgukiikedes ämblikud - igal aknal üks. Kunstnik oleks vast näinud selles mingit peent taiest, aga meie jaoks tekitas see pigem küsimust, et kui neid ainuüksi ühe kesklinna korteri toa akendel on selline kogus, siis palju neid siin linnas (rääkimata maapiirkondadest) olla võiks.

Vastus on, et palju. Mitte nii palju kui jalgrattureid, aga nad on arvukuselt kindlasti teisel kohal. Nende võrke näeb kõikjal. Kui murdeeas poisile piisab erutumiseks kasvõi virsiku vaatamisest, siis tundub, et ämblike jaoks tekitavad vastupandamatud tungi kõikvõimalikud nurgad ja nurgakesed. Kujutan ette, kuidas nad aknaruutu või ukseava nähes zombistuvalt pomisevad: "Pean... kuduma... võrku... nüüd...". Ja vahet pole, kui väiksed nad on, kohati on suisa tunne, et tüüp pole veel õieti ämbliku kujugi omandanud, aga näe niidikesi tõmbab, nagu oleks seda aastaid harjutanud.

Nii et kui meie külalisi tabab liftist välja astudes (meil viib lift nimelt rõdule) see eriskummaline aisting näol või kaelal, mida tekitab võrgutabamus, siis peame selgitama, et me ausõna ei hoia koristusvahenditelt kokku ja hari-kühvel-tolmuhari on jätkuvalt meie kodus aukohal. Lihtsalt need punujad on nii kiired, et isegi kui iga päev nende kodusid hävitada, on nad öö jooksul mitu uut jõudnud teha.

Aga õnneks ei ole nad tuppa roninud. Veel. Kärbsed on küll ennast aknatihendite vahele talvituma seadnud (ajasin neid just mõni päev tagasi parvede kaupa sealt minema), aga ämblikutel on vist veel õueski piisavalt mõnus olla. Loodetavasti jäävad nad sinna pikemaks ajaks, sest nad ei ole just kõikse romantilisemad kaas-üürilised, tuleb tunnistada. Meenub üks hommikune ärkamine lapsepõlvest. Tundus, et silmad on seekord kuidagi eriti unesegased, kuigi kell võis olla juba keskpäeva kandis ja suur päev aknast sisse vaatamas. Igatahes oli silme ees miski segav asi ja tavaline pilgutamine ei olnud selge silmavaate saamiseks sugugi piisav. Pühkisin siis käega üle näo ja etskae - ilmnes, et pikakoivaline oli ennast minu silmaava peale magama sättinud ja oma ärkamisega olin nüüd temagi üles ajanud. Kõrval soojamüüri peal vaatasid aktsiooni pealt veel kaks isendit ja teki peal kolmaski. Ütleme, et inimlapse jaoks, kellele ämblik isegi eemalt vaadates tekitas vastikusvärinaid, polnud see just suurem asi ärkamine.
Või siis teine episood vähe hilisemast ajast, kui ma juba kohvijoodikuks olin hakanud. Hommik oli unine, tuiasin kuidagimoodi kööki, kus tol ajal oli veel puudega köetav pliit ja nõusid kuivatati selle kohale asetatud resti peal. Võtsin siis nõuderestist tassi, kallasin kohvi sisse ja nautisin. Terve tassitäie nautisin. Mõnus must kohv oli. Ainult viimase sõõmu järel tassi põhja heidetud pilk võinuks olemata olla. Üks pikkade jalgadega olevus oli leidnud endale "musta surma". Ja kuigi mu kohvitassid ei kuiva enam ammu pliidi kohal, heidan siiamaani enne joogi sissekallamist millegipärast pilgu kruusi põhja :)

Üldiselt on mul ämblikutest natuke kahju ka. Ega nemad siis selles süüdi pole, et neil ebaproportsionaalselt pikad (ja mõnikord ka karvased) jalad on. Kujutan ette, kuidas kärbsed ja muud mutukad neid mõnitavad: "Kuule, kui sul sealt žiletiga paljaks ajada, kus jalad lõppevad, kas sa siis jääd kiilakaks vä?" või "Sulle ei pea vist mitu korda ütlema, et "aja jalad laiali"". Vähe ise ei hakkaks sihukese jutu peale võrku punuma ja verejanulselt saaki ootama.

Aga nüüd pean lõpetama, keegi vist ronis mulle just krae vahele...

Esmaspäev, 26. september 2011

Veerevatest pool-jumalustest

Ah et miks vähetõotav? No sellepärast, et ma ei tunne ühtegi taanlast. Ma näen neid küll tänaval ja maksimaalne suhtlus, mis nendega on, toimub poes. Kassapidajaid pean silmas. Needki pole teab-mis-jutukad, eriti kui selgub, et ma olen turist või (oh hirmu!) järjekordne sisserändaja. Aga see ei takista mul ometi tegemast nende kohta oma eksimatuid ja täiesti objektiivseid järeldusi, eksole.

Mis jääb Taanis esimesena silma? Jalgrattad. Taanis on palju jalgrattaid. Ei, mitte palju, vaid hullumeelselt palju. Selline tunne, et kui sul jalgratast ei ole, siis pole sa päris inimene. Ja neid jalgrattaid on igasuguseid: kaherattalisi, mille ees on poekorv või mille taga on lapse vedamise tool; kolmerattalisi, mille ees on kast - selles veetakse muide reeglina lapsi; jäätiseratas, mis on vist natuke motoriseeritud, sest ma ei kujuta ette, kuidas muidu sellega nii kiiresti on võimalik sõita; tandemrattad, mis on kokku keevitatud suure inimese ja lapse rattast; ja siis veel igasugu vahepealseid versioone. Küll aga on enamus neist tõelised logud. Sellised roostes ja kriuksuvad, väljanägemiselt meie mõistes uunikumid. See on seotud asjaoluga, et siinkandis on rattavargused veel tavapärasemad kui Tallinnas. Nii et kui õhtul tuled metroo pealt maha, lähed ilmatuma suurde rattaparklasse ja vaatad, et sinu rattakoha peal haigutab tühjus, siis kas võtad kellegi teise oma (no ega siis keegi viitsi eriti rattalukke kasutada) või siis vantsid poodi ja ostad järgmise romu. Kui ma oma Eesti mõistes keskpärase mõneteistkümne käigulise jalgrattaga liiklusesse sukeldusin, siis vaadati mind küll sellise pilguga, et no mujale pold raha raisata või. Sest siledamat riiki kui Taani on üsna raske leida ja rattal läheb käike sama vähe vaja kui eskimol lund. Eeldusel, et ta ikka Arktikas on eksole.
Üks neist imelikest kolmerattalistest

Ja jalgrattur on Taanis jumal. Tõsiselt. Tema järgi on seatud kogu liiklus. Igal pool on jalgrattateed - ja mitte mingid poolemeetrised sõidutee äärde joonitud surmapõlgurite rajakesed, vaid ikka korralikud paari-kolme meetri laiused teed, kuhu muide mitte mingil juhul ei tohi jalakäija astuda - sisuliselt võrduks see sõiduteel käimisega. Selle vahega, et sõiduteel antakse sulle võib-olla veel armu, jalgratta teel tehakse sulle aga kohe selgeks, et sa oled lihtsurelikuna sattunud müütiliste kaherattaliste julm-olendite maailma, kust eluga pääsemiseks oleks targem ruttu kõnniteele tagasi minna. Lisaks teedele on jalgratturitele veel omad jalgrattafoorid, jalgrattaparklad, rongides jalgrattavagunid... Ainult bussi ei tohi ratast viia. Aga küll nad selle reegli ka varsti ära muudavad.

Kui meie oleme harjunud jalgratast võtma kui trennitegemise vahendit, mille puhul on ka riietus vastav, siis siinsed ratturid liiguvad just nendes ürpides, mida neil sihtpunktis vaja on. Seega on hommikuti tänavad täis ülikonnastatud ja kontoririietuses rattureid, õhtuti ja nädalavahetustel paitavad aga silma miniseelikutega näitsikud, kes ei lase ennast häirida tugeval tuulel ega meessoo pilkudel. Sinna vahele jäävad surmale sendi võlgu penskarid, kergelt alatreenitud pontšik-inimesed, õhtukleitides daamid ja pubi-tuurile suunduvad noorsandid. Ja muide - ilm ei ole kunagi takistuseks jalgrattaga liikumisel. Ma lund ei ole siinmail veel näinud, aga lausvihm või rahe pole mingi põhjus ratta kojujätmiseks ja näiteks ühistranspordiga liikumiseks. Vihmakeep või muu veidi kaitsvam kiht selga ja - pojehali!

Loomulikult on jalgratturil alati eesõigus. Alati. Nii et kui auto või jalakäija peaks jalgrattale ette jääma, siis häda talle. Autojuht saab kergemal juhul sõimata, halvemal juhul pannakse vangi. Jalakäija pihta karjutakse kõige hullemaid taanikeelseid roppusi või sõidetakse lihtsalt vigaseks. Põhimõtteliselt ongi liikluses hierarhia selline: jalgratturid, siis tükk tühja maad, siis jalakäijad, siis bussid, siis taas tükk tühja maad ja siis autod. Mul läks tükk aega aru saamiseks, et kui ma sõidan mööda suurimaid Kopenhaageni teid autoga, siis ei satu ma mitte kunagi rohelisse lainesse. Pidevalt ühe punase tagant teise taha. Lõpuks lõin lahti ühe Kopenhaageni reisijuhi ja etskae! Roheline laine on seatud... nooh, mis te arvate? Õige! Jalgratturite liikumiskiiruse järgi!
"Roheline laine esmaspäevast reedeni kl 6.00-10.00, kui sõidad 20 km/h"


Autojuhina oli alguses jube harjumatu, et parem- või vasakpöörde tegemisel pidid lisaks jalakäijatele (vabandust, enne jalakäijaid) vaatama, ega kuskilt mõnda jalgratast ei lähene. Kui lähenes, siis seisid. Kasvõi risti-põiki üle sõiduraja seistes ja kogu liiklust seisma jättes - jumaluse PEAB läbi laskma. Ja loota jalgratturi viisakusele, et äkki ta vajutaks kah vahelduseks pidurit ja laseks mõnel autol vasakpööre lõpetada... Unista edasi.

Jalgratturid asuvad väljaspool seadust. Või kuidas teisiti selgitada asjaolu, et nii jalgrattale kui jalgratturile on ette nähtud terve rida nõudeid, millest mitte keegi kinni ei pea. Näiteks on kohustuslik rattasõidu element kiiver. Seda siis teoorias. Praktikas kannavad siin kiivrit ainult sportlased, võõramaalased või trendi-inimesed. Viimased paistavad siis silma mingi potikujulise asjaga peas. Lapsi transporditakse sageli, nagu ma eespool mainisin, mingites kastides. Ma ei taha mõeldagi, mis siis saab, kui selline kastiratas peaks läbi tegema kokkupõrke mingi seisva või liikuva objektiga. Tõsi, vähemalt lastele on nüüd hakatud kiivreid pähe panema. Ema-isa aga, kes neid veab, ei tohi loomulikult oma soengut sassi ajada. Või siis väldivad nad oma aju ülekuumenemist, ei tea. Võtame teise reegli: õhtuti peavad kõikidel ratastel tuled põlema. Nii ees kui taga. Korra tegin ma selle vea, et läksin liiklusesse pimedal ajal. Ma sain enam-vähem iga paarisaja meetri tagant ehmatuse osaliseks, kui jälle kuskil üks "nähtamatu" sell välja ilmus, kellel polnud isegi mitte helkurit ratta küljes, rääkimata tuledest. Rikkumiseks on mõldud ka reeglid ülekäigurajast ratas käe kõrval ülemineku, kõnniteel jalgrattaga mittesõitmise ja kõikvõimalike muude olukordade kohta, mille järgmimine nähtavasti riivab olulisel määral ratturi inimväärikust või ähvardab vähendada tema kui ülim-liikleja autoriteeti.

Nii et autojuhina olen ma siin selle lühikese aja jooksul juba korduvalt kas seaks vihastanud või kaameks ehmatanud. Aga küll on mõnus, kui istud ratta selga, võtad suuna kõige liiklustihedama tsooni peale ja jääd varitsema juhust, mil saaks sirutada välja kätt, mille tippu ehib keskmine sõrm :)

Reede, 16. september 2011

Millestki peab ükskord alustama.

"Ma ei tea, kuidas on võimalik luua nii lühikese ajaga inimeste kohta arvamus," heitis mulle ette endine töökaaslane kui ma julgesin pärast üht kolmepäevast weekend-trippi avaldada arvamust iirlaste kohta.

Näis siis, kas kolm aastat on piisav, et saada mingitki aimu, mida need taanlased endast kujutavad ja mis maa see on, see Taanimaa.

Algus on igatahes vähetõotav.