reede, 15. märts 2013

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 6

Mul on Taani üliõpilastest kahju. Uus valitsus, kes möödunud aastal võimule tuli, otsustas nimelt, et peaks hakkama raha kokku hoidma. Ja nagu ikka, sattusid löögi alla just need kõige haavatavamad. Kujutage ette, vaesed lapsukesed, kelle kõrghariduse omandamise eest Taani riik mitte ainuüksi ei küsi öörigi, vaid hoopis maksab neile peale, peavad kodus koos vanematega elades (kes nende eest niikuinii kõik kodus elamisega kulud katavad) hakkama saama ainult 356 euroga kuus, senise niigi väikese 384 euro asemel. Õudne! Pole siis imestada, et sajad üliõpilased valetavad oma elukohaks vanematest eraldi asuva eluruumi (iseseisvalt elavad tarkuseammutajad saavad nimelt kaks korda kõrgemat toetust), et natukenegi oma närust elujärge parandada, kuid sedagi tegevust on repressiivsed korrakaitseorganid asunud alatult tõkestama. Kas ka teid valdavad neid ridu lugedes vihavärinad? Ei imesta. Aga, see pole sugugi kõik! Reformi kohaselt sunnitakse nimelt üliõpilasi läbima ülikool nominaalse õppeajaga, vastasel juhul  kaotavad nad ületatud ajal õiguse saada riigipoolset õppetoetust! Mõelge peaga, neid sunnitakse väevõimuga läbima kool õige aja jooksul! See nii vajalik rahaline toetus kuuenda aasta eest, mida sai siiani kasutada praktika tegemiseks või poole kohaga tööl käimiseks (loe: pidutsemiseks ja reisimiseks), võetakse lihtsalt ära. Õppetoetuse (mille rahvakeelne nimetus on "kohvikuraha") reetliku vähendamise tõkestamiseks tuli tänavatele 5000 (politsei hinnang) kuni 25 000 (korraldajate hinnang) inimest.

Taani on muide riik, kus ülikooli lõpetanute keskmine vanus on 29 - see on maailmas kõrgeim näitaja. Nagu üks välismaine ajakirjanik ütles: "Seal, kust mina tulen, lõpetad sa ülikooli 22selt, oled oma teises töökohas 26selt ja ostad maja 29selt. Taanis tuleb nendele numbritele panna otsa vähemalt viis aastat ja ka siis pead olema valmis selleks, et aidata neil lihtsat CV-d koostada". Nii et ei tasu imestada, kui 30-aastase tüübiga vestlusesse asudes selgub, et tegemist on täiskohaga üliõpilasega, kes pole päevagi oma elus töötanud ja kelle peamine mure on, missuguses maailma nurgas oma kolmekuulist koolivaheaega veeta. Jah.

Raske elu neil.

Aga mina, kes ma olen eakohaselt ka oma teise töökoha juba seljataha jätnud, püüan nüüd pisarad ära pühkida, nende hirmsalt koheldud pseudo-täiskasvanute pärast nutmise järgi jätta ja kirjeldada, kuidas siin türannide maal suure äri ettevalmistamine edasi läks.

Kätte oli jõudnud detsembrikuu. Olin juba selleks hetkeks leppinud kurva faktiga, et sel aastal ei õnnestu mul Taani jõuluturgudest osa võtta ja kõik need suured rahamäed, mis pidid rikaste taanlaste taskust minu kaevust sügavamasse kaukasse voolama, jäid seekord tabamatuks miraažiks. Hoolimata sellest edastasin oma sünnipäeva paiku Taani Äriregistrile dokumendid, et minu Eesti firma saaks registreeritud püsiva tegevuskohaga Taanis. Tuli välja, et muidu Eestiga võrdluses tehnoloogiliselt ajale jalgu jäänud Taani riik oli suutnud tekitada täitsa mõistliku interneti lehekülje (inglise keeles muide), mille kaudu sai vajalikud dokumendid äriregistrisse otse edastada. Juhised olid väga selged, pidi nad lihtsalt sisseskännitud paberid ükshaaval üles laadima, vajutama "Upload"-nuppu ja korras. Oli ka võimalik e-maili või posti teel saata, aga no milleks seda teha, kui saab ka lihtsamalt. Rahuliku südamega - või nii rahulikuga, kui see rahahunnikutest ilmajäämise tõttu olla sai - lendasin Eestisse jõulupuhkusele. Jajah, mõnikord peab puhkusest puhkama, ei saa koguaeg nii, et oled välismaal puhkamas ja sellest üldse välja ei puhka. Nii võib stressi jääda ju.

Möödusid päevad. Teadsin, et dokumentide edastamisest kuni firma registreerimiseni läheb seitse päeva. Igaks juhuks käisin vastaval netilehel juba üks päev varem vaatamas, et kas ma nüüd olen juba täieõiguslik Taani maksumaksja, aga ei. Seitsmes päev möödas, ikka veel mitte. No hea küll, taanlased ju alustavad oma jõuluaega varakult, küllap läks mõni pidu pikale, ei jõudnud tööd teha, kannatame ära. Üheksandal päeval ei pidanud enam närv vastu, otsisin välja telefoni ja helistasin Taani Äriregistrisse. Igaks juhuks võtsin lahti ka eelmainitud inglisekeelse lehe (millel muide oli pealkirjaks "Basic requirements" ehk siis registreerimisega seotud kõige elementaarsemad nõuded).
- "Halloo!"
- "Tervist, helistan seoses välismaise ettevõtte registreerimisega Taanis. Ma laadisin vajalikud dokumendid üles juba üheksa päeva tagasi, aga ma ei näe, et mu firma oleks äriregistris üleval"
- "Mis mõttes laadisite üles?"
- "No läksin inglisekeelsele "Basic requirements" lehele, järgisin täht-tähelt toodud juhiseid ja laadisin dokumendid üles"
- "Aga neid dokumente saab ainult posti teel edastada"
- "Oot... Kuidas palun? Ma olen praegu Taani Äriregistri enda poolt koostatud inglisekeelsel leheküljel, siin on juhised..."
- "Ma ei tea, mis seal lehel kirjas on, aga neid dokumente saab esitada ainult posti teel"
- "Aaaaga siin on ju ka e-maili aadress antud [lugesin aadressi ette], kas see siis ka ei tööta?"
- "Ei, sellelt aadressilt saab tellida ainult tasulisi äriregistri teenuseid"
- "Ei ole võimalik... Okei, ma saadan siis posti teel need paberid uuesti. Kas see postiaadress on siis vähemalt õige [lugesin maha internetis olnud aadressi]?"
- "Ei, see ei ole õige aadress. Õige aadress on [sain siis ühe teise aadressi]"
- "Aga öelge, mis mõte siis sellel internetilehel on? Seal on ju konkreetselt kirjas, et kõik ettevõtted, kes tahavad Taani turule tulla teenuseid pakkuma, peavad nendest juhistest lähtuma!"
- "Ma ei tea mis leht see on ja ma vabandan, et seal selline info on, aga ma lasen selle ära parandada"

Nende ridade kirjutamine toimub märtsi keskpaigas, kolm kuud pärast eeltoodud vestlust. Ei ole vaja vast märkidagi, et loomulikult pole sel lehel sõnagi parandatud.

Olles telefonikõne lõpetanud, vandusin tulist kurja (mitte eriti ropult, ma teadupärast ei ropenda, eksole) ja ei suutnud taanlasi ära kiruda. Lõpuks hingasin sügavalt sisse ja välja, leppisin olukorraga, et "igal maal omad kombed" ja otsustasin, et saadan veel samal õhtul dokumendid teele. Seekord postiga. Seekord õigele aadressile. Lootuses, et see ikka on õige aadress.
Asusin siis vaatama, kus mul need dokumendid täpsemalt arvutis on, kui helises telefon. Tegemist oli minu naissoost teise poolega, keda ka rahvakeeli abikaasaks nimetatakse. Tema oli nimelt veel Taanis. Töö selline, mis teha. Hea oli, et oli. Ta helistas selleks, et teatada: "Kuule, su firma filiaali registreerimise paberid saabusid." No selge, ju siis sealsed reeglid ei luba dokumente hunti saata, küllap siis saatsid need lihtsalt tagasi. "Eiei, siin on kirjas, et filiaal on registreeritud, äriregistrikoodid ja kõik muu seal juures".
Miiiiiis?!
Ma ju...
Ma ju spetsiaalselt saatsin kirja, selgitasin üle, et ma ei taha - EI TAHA - filiaali registreerida! Ja mulle vastati "OK!" Mille kohta see vastus siis käis? "OK, mul pole prügikasti, nii et ma saadan need paberid ikka edasi"? "OK, mida iganes sa loll ida-eurooplane kirjutasid, ma ikka teen nii, nagu ma ise tahan"? "OK, sa vist tahtsid midagi teistmoodi, aga kuna ma niikuinii mitte millegi eest ei vastuta, siis ma ei pea sinu tahtmist mööda tegema"?

Vahemärkuseks olgu öeldud, et Taani ametiasutustes paistab silma totaalne vastutuse puudumine. Lähed sa kohalikku kommuuni ja tahad haigekassakaarti uuendada - see unustatakse ära ja lõpuks, pärast umbes kolmekordset meeldetuletust, saadetakse täiesti valede andmetega kaardid. Tahad migratsioonibüroost nõu saada, kuidas mingeid dokumente korda ajada, saad kolmelt inimeselt täiesti kolm üksteisele vastukäivat vastust. Maksuameti tädi ütleb päringu peale, et ma annan sulle küll vastuse, aga see on mitteametlik ja kui sa tahad siduvat vastust saada, siis maksa 300 Taani krooni ja oota kuu aega. Mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest. Asjad, mille eest Eestis oleks juba kolm korda lahti lastud käivad siin edasi aastaid ja aastaid, ajakirjandusest saad lugeda ühte lugu, mis on uskumatum kui teine - ja mitte midagi ei muutu. Nii juhtub riigiga, kus tervelt pool tööealisest elanikkonnast töötab avalikus sektoris.

Aga heakene küll. Vaatasin siis internetist ka järgi, tõepoolest - minu firma filiaal oli kenasti üleval. Eks siis peab leidma mõne raamatupidaja, kes mul aitab filiaali numbreid kokku lüüa ja õigetesse kohtadesse vajalikud paberid saata, saame hakkama. Vähemalt on mul nüüd olemas mingi keha, mille kaudu ma saan hakata Taani klientidele (kui need kunagi peaksid tekkima) kaupa müüma. Eriti oluline oli aga see, et nüüd, kui mul on olemas äriregistri kood, siis saan lõpuks ometi avada mõnes Taani pangas konto. Nii saab kenasti maksud maksuametile maksta ja ka kliendid (ma ei tea, miks ma jätkuvalt olin nii kindel, et ühel päeval on mul Taanis kliendid?) saavad mugavamalt makseid teha - pole vaja mingi välismaksega jännata, saab rahulikult Taani siseriiklikuga hakkama. Ei hakanud jõulude ajal pankasid pommitama, niikuinii tühi töö. Alates detsembri keskpaigast kuni enam-vähem kolmekuningapäevani elu Taanis seisab. Tööalases mõttes. Näiteks Äriregistri lehel oligi konkreetselt üleval, et alates detsembri keskpaigast on nende töötajad kollektiivpuhkusel. Ega siis pangad ka palju erinevad pole. Võib-olla vabandused töö mittetegemiseks on vähe teistsugused, aga kokkuvõttes pole enne jaanuari teist nädalat mõtet neid tülitada.
Nii et mingis mõttes sain kergemalt hingata. Raskemad toimingud olid tehtud, Taani bürokraatlikest mehhanismidest oli läbi murtud, ees oli veel ainult üks väike formaalsus - pangakonto avamine.

Üks väike,

lihtne

formaalsus.

Jaa-jah...


Jätkub :)