Kolmapäev, 10. september 2014

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol. viimane (vist)

Huh, kolimine peaaegu seljataga ja tegelikult peaks nüüd muutma blogi nime ära millekski, mis viitab mu uuele elukohale. Aga teeme siis nii, et praeguses bloginimes sisalduv "...ja muustki" katab ka Norra ära. Pealegi on veel mälestus Taanist üsna värske ja mõned lõpetamata jutuotsad vajavad kokkutõmbamist.

Ma just eile tabasin ennast mõttelt, et kui pole pikka aega Eestis käinud, siis tundub Taani eluolu täiesti tavalise ja igapäevasena - just nagu oleks see igal pool samasugune. Ainult aeg-ajalt külas käivad kodumaalased tuletavad meelde, et metsik kogus jalgrattureid ja õhtupimeduses säravad kardinateta aknad ei ole sugugi tavapärane nähtus. Kui esimesel poolaastal võttis iga poeskäik kergelt pisara silma - nii valus oli nende hindadega toime tulla - siis praegu olen jube rõõmus, kui saan Royal Copenhageni tassi ainult ca 60 euro eest. Et misasi see Royal Copenhagen on? Pole viga, mina enne siiatulekut ka ei teadnud. Taanlased ise peavad seda maailmakuulsaks ja noh, eks teatud ringkondades võib see nii ka olla. Mina lihtsalt pole sellesse ringkonda kunagi kuulunud. Aga teile võhikutele ja ilmselgelt harimatutele väikekodanlastele teadmiseks: tegemist on ühe portselani valmistava ettevõttega. Ja mitte niisama portselani, vaid ikka maailma parima portselani  Mis omakorda tähendab, et nende hinnad on ka vastavad. Nii et see soodushinnaga 60 eurot maksev tass on normaalhinnaga 87 eurot. See on üks odavamaid asju seal poes. Võid osta ka näiteks supitirina, selle saad kätte 616 euroga. Kui aga oled oma rahakoti peale eriliselt kuri, siis näiteks 850 cl mahutav kaanega kauss maksab "ainult" 4561 eurot. Nüüd mõtlete, et need on kindlasti kaunistatud kulla ja teemantitega? Oh ei. Kõigest üsna tagasihoidliku käsitsimaalitud sinise mustriga - kui sedagi. Võid valida ka täiesti valge portselani, mida eristab "Made in China" analoogidest peale kümneid kordi kõrgema hinnasildi ka märk toote allosas, mis ütleb, et tegemist on Royal Copenhageni toodanguga. Taanis on ju kõik kallis, ütlete. Eriti kui tegemist on Taani käsitööga, eksole. Ja kõik mida üks taanlane puudutab, muutub ju iseenesest kullaks. Njah. Ainult et kui te nüüd veel korra sinna ilusa portselantassi või -kausi alla vaatate, näete kahtlustäratavat märget: "Designed in Denmark". See tähendab, et toode on disainitud küll Taanis, aga valmistatud - Tais! Tulles nüüd tagasi küsimuse juurde, et mis eristab seda maailma kalleimat portselani Hiina või Tai analoogidest, jääb vastuseks, et ainult hinnasilt. Ahjaa, paar sarja sama tootja kollektsioonis on tõepoolest värvilised, lillemotiividega ja sisaldavad ka kuldseid pintslitõmbeid. Ja seal on hinnasildid veel vägevamast klassist. Näiteks supitirina saab kätte 16 284 ja mulle arusaamatu funktsiooniga Ice Bell and Stand-nimelise eseme 30 591 euro (jajah, euro, mitte Taani krooni) eest.

Tõsiselt - misasi see on?


Nagu aru võite saada, on mu äri läinud täie hooga käima. Vaatan ainult kõige kallimat portselani, sõidan ringi Maybachiga ja igal nädalavahetusel lendan oma eralennukiga lõunamere saarele, mille ma endale sünnipäevakingiks soetasin. No vähemalt paralleeluniversumis ja unenägudes on see täpselt nii. Ärkvelolles on aga mu kohv ikka nendes samades Ikea tassides, mis aastategi eest, istumise all teist noorust läbi elav Mazda ja Ryanairiga lendan kord aastas saarele, mis mingil imelikul põhjusel sugugi minu oma pole. Teisisõnu - midagi eriti muutunud ei ole. Mis ei tähenda, et midagi vahepeal toimunud ei oleks.

Pool aastat tagasi hakkasin taipama, et niisama lihtsalt võõrale turule sissesöömine siiski ei käi. Tarbijad, kes uusi asju tahaksid proovida, on täiesti olemas. Kahjuks ei ole neid piisavalt palju selleks, et täiesti tundmatute toodetega edukat äri teha. Enne lõplikku otste kokkutõmbamist otsustasin siiski teha veel viimase pingutuse ja panin ennast taaskord ühele Taani toidumessile kirja. Kuna ma teadsin, et boksi sisustamiseks mul seekord midagi erilist vaja pole - sain sellise pool-viimistlusega koha, kus laud ja seinad olid juba olemas - siis ei hakanud ma enne viimast minutit väga vaevama mõtetega, et kus mu erinevad messi atribuudid on. Visiitkaardid, pastakad, tšekid ja muu träni on niikuinii olemas. Peaasi, et plakatit maha ei unustaks, muidu jääb boks ikka hirmus lahjaks. Õnneks ma teadsin ilma kontrollimatagi, kus see oli - ta jäi mulle pidevalt millegipärast ette. Ja nii ma lasin südamerahus kuupäeval ligineda. Kirjutasin veel mõned e-mailid nendele kontaktidele, kes oma visiitkaardid olid eelmise aasta messil mulle andnud ja seejärel kuhugi ära kadunud ja lootsin, et äkki vähemalt mõni võtab seekord vaevaks vastata. Ja etskae õnne - kümnest kirjasaajast tervelt üks vastaski! Ja ütles, et tahaks tõepoolest minuga veel enne messi algust kohtuda. Et aga messini oli ainult paar päeva aega ja toimumiskoht ei olnud seekord mitte Kopenhaagen, vaid paarsada kilomeetrit eemal asuv Jüütimaal paiknev väikelinn, siis leppisime kokku, et kohtumine leiabki aset just sealsamas linnakeses messile eelneval õhtul.

Õnnis päev oli saabunud. Laadisin oma kaubanäidised ja messitarbed autole, läksin veel korraks tuppa tagasi, et võtta viimane (aga kõige olulisem) asi - plakat. Nonii, kiirpilk kapi otsa ja seal ta oli... ei olnud! Ootootoot. Aga kus ta siis on? Voodi all? Ei. Toanurgas? Eip. Teistes tubades? Nope. Njet. Nein. Mitte kusagil polnud. Ja ei olnudki. Siiamaani pole ma aru saanud, kuhu ta kadus, sest isegi kolimise ajal (kui kõik kadunud asjad müstilisel kombel välja ilmuvad) seda plakatit välja ei ilmunud. Nojah, mis seal's ikka, eks lähen ilma plakatita. Etteruttavalt olgu öeldud, et nii piinlikult lagedat boksi ei olnud terves messikeskuses mitte ainsamatki. Ma olin seal nagu mingi talumees, kes pani oma kaalikaleti keset kuninglikult ehitud messikeskust üles ja teeb nägu, et ta on täpselt samasugune kunn, nagu need kõik teised. Ohjah.

Vahet pole, mõtlesin ma. Vähemalt on mul bisnes-lantš kokku lepitud ja kui ma ennast seal kenasti üleval pean, kes teab, äkki saab isegi ühe kliendi juurde. Oli messile eelnev õhtu ja messikeskuses (mis oli väikese linna kohta ebanormaalselt suur) oli viimane aeg oma boks üles seada. Ilmnes, et minu kontakt, kes ainsana mu meilile vastas (lihtsuse huvides ütleme, et ta nimi on härra Jensen)(sest Taanis on põhimõtteliselt iga teine perekonnanimi Jensen)(kui ta just Hansen või Nielsen pole) pani oma boksi üles samas saalis, minust kõigest paarkümmend meetrit eemal. Kui töö oli valmis, läksime äri-õhtusöögile (minu esimene muide) ja ajasime juttu. Üllataval kombel oli ta väga minu poolt pakutavatest toodetest huvitatud ja pikka juttu lühidalt kokku võttes pidime pärast messi juba Kopenhaagenis kokku saama ja edasise äri ajamise detailid kokku leppima. See andis järgmiste päevade osas väga positiivse fooni, sest nüüd ma tundsin, et juba ainuüksi see õhtusöök tasus messile tulemise ära ja kõik ülejäänu saab olema ainult boonus.

Mess ise oli üllatustevaene. Inimesed käisid, maitsesid, mõned kiitsid taevani, teised laitsid maha. Kiitjaid oli muidugi mäekõrguselt rohkem, aga kuna ma olen kriitika suhtes üsna tundlik, siis jäid need hapud näod ikkagi meelde.

See oli vist teine päev (üritus ise kestis kolm päeva), kui ühel hetkel tuli mu laua juurde üks härrasmees, küsis, kas ma olen huvitatud oma toodetele edasimüüja leidmisest, ulatas oma visiitkaardi ja kadus rahvasumma. Tuli välja, et toosama härra oli oma stendiga väljas mõned boksid eemal. "Meil on tootenimistus üle 40 000 toote!" oli ta firma loosung. Nooh, järelikult ei saa olla tegemist just väga väikse ettevõttega, oli minu mõte. Nonäe! Järgmine hea põhjus, miks ma siin olen! Huvitatuid jagus veelgi. Üks Taani suurimaid lagritsatootjaid tahtis minuga kaupa teha, palus, et ma kindlasti ühendust võtaks. Siis oli veel üks suur valmistoitude firma esindaja, kes küll visiitkaarti ei andnud, aga lubas ise ühendust võtta. Palju neid kontakte kokku ei tulnud, aga need mõned, mis ma sain, polnud pahad. Polnud üldse pahad.

Vähemalt nii ma arvasin.

Pärast messi võtsin oma visiitkaartide paki ja hakkasin kirju saatma. Vaikus. Nädal hiljem uued kirjad teele (seekord igaks juhuks teise meiliaadressi pealt) - ikka vaikus. Ei tasu vast mainidagi, et need, kes ise lubasid ühendust võtta, ei teinud seda. Veel nädal hiljem hakkasin helistama. Mõned ei vastanud. Lihtsalt lasid kutsuda ja kõik. Tagasi ka ei helistanud. Kätte õnnestus aga saada lagritsafirma esindaja. "Tere, mina olen see ja see tollest ja tollest firmast, te käisite minu toodetega tutvumas ja soovisite, et ma igal juhul teiega ühendust võtaksin. Kas te olete mu e-mailid kätte saanud?" "Eee... Ei, vist ei ole. Kes te olete?" "No ma olen see ja see, kes pakkus selliseid ja selliseid tooteid, te olite neist väga huvitatud ja soovisite, et ma teiega ühendust võtaks" "Eee... Tähendab, ma ei mäleta teid, aga ma arvan, et ma sain messil kogu info juba kätte. Head aega". Mäh?! Aga ta ju ise... Mis mõttes ei mäleta? Ja mis mu e-kirjadest sai, mis ma saatsin? Segane värk. Nojah. Edasi võtsin selle 40 000 tootega firma ette. Jutu algus toru teises otsas oleva härraga (ütleme siis, et tema on hr. Nielsen) oli enam-vähem samasugune, aga siis talle ikkagi meenus, kes ma olen ja minu suureks rõõmuks ütles ta, et jah, ta on mu toodetest huvitatud, tahab kokku saada ja äri käima panna. Vaat nõnda! Nii see juba läheb! Veel üks kõne hr. Jensenile, kellel sel hetkel oli küll kiire, aga leppisime kokku, et võtame paari nädala pärast jälle ühendust. Tuleb tunnistada, et tunne oli hea. Isegi väga hea. Lõpuks ometi hakkavad mu ponnistused vilja kandma. Mul on vähemalt kaks tõsist huvilist, kes on huvitatud põhimõtteliselt kõikidest minu poolt pakutavatest toodetest ja nüüd on vaja asi ainult ära vormistada.

Kahe nädala möödudes võtsin härra Jenseniga ühendust. "Tead, mul on hetkel Coopiga probleem. Nad tellisid mul't suure koguse kaupa ja nüüd keelduvad seda müüki võtmast." Coop on muide kaupmeeste seas sõimusõna. Jah, kui sa neile saad midagi müüdud, siis nad ostavad suurtes kogustes. Samas pressivad nad hinnad meeletult alla ja iga väiksemagi rikkumise eest on ette nähtud tohutud trahvid, samal ajal enda rikkumiste eest ei vastuta nad üldse. Nüüd siis oli samasse orki sattunud ka härra Jensen. "Nii et kahjuks ei saa ma sinu toodetega praegu tegeleda. Võib-olla hiljem." Teisisõnu: võid mu telefoni numbri oma mälust ära kustutada.

Dämmit.
No vähemalt oli veel härra Nielsen.

Tõepoolest - härra Nielseniga oli nädal hiljem väga konstruktiivne jutuajamine. Muuhulgas ilmnes ka põhjus, miks enamus minu e-kirja saajatest polnud mulle vastanud. Nad ei saanud neid lihtsalt kätte! Nimelt kasutavad praktiliselt kõik ettevõtted e-maili pakkujana Google'i kohalikku haru. Ja nemad pakuvad sellist meiliteenust, mis automaatselt suunab kõik mitte-taanikeelsed kirjad prügikirjade kausta või ei lase isegi neil sinna laekuda. Kirja kohaletoimetamiseks peab vähemalt subjecti rida olema taanikeelne, soovitatavalt aga kogu kiri. Kuidas saavad need firmad rahvusvahelist äri ajada, jäigi mulle lõpuni arusaamatuks. Ka härra Nielsen oli mu kirjad enda prügikastist leidnud. Aga vähemalt sai ta need sealt kätte ja nüüd võis äri alata. Pidin talle saatma lõplikud hinnad koos transpordikuludega, misjärel ta valib neist välja esimesed kõige huvitavamad tooted ja kui need on kenasti tarbijate poolt vastu võetud, siis võtab teisi tooteid juurde. Super! Mõne päeva pärast olidki hinnakirjad teele pandud ja jäin tellimust ootama. Kahjuks oli kätte jõudnud juuni lõpp, mis tähendas paratamatult, et Taanis suri sisuliselt kogu elu välja. Sedasi nad lihtsalt elavad - suvi on lühike ja seda ei kulutata töö tegemisele. Juulikuus kellegiga tööalaselt kontaktivõtmine on põhimõtteliselt võimatu. See kehtib nii erafirmade, aga eelkõige avalikule sektori osas. Nii ma ei imestanud eriti, kui esimest tellimust kohe ei saabunudki. Mulle sobis see tegelikult hästi, sest ma pidin juba kolimise asjadega tegelema ja sealt kõrvalt poleks väga palju aega ärile jäänud. Saabus august ja oligi õige aeg uuesti ühendust võtta. Telefonis number valitud, kutsub. Kutsub. Ja kutsub. Kuni enam ei kutsu. Hmm. Ju siis on kiired ajad. Järgmisel päeval kordus sama stsenaarium. Ja ka ülejärgmisel. Nagu ka sellest järgmisel. Ega ma jonni ei jätnud. Saatsin järjest e-maile, helistasin, uuesti e-mailid, helistamised. Mitte midagi. Vaikus.

Septembri esimestel päevadel pani härra Nielsen oma firma kodulehele teksti: "Kahjuks oleme sunnitud oma tegevuse lõpetama. Kõike paremat!"

---

Ja nii ta läks.
Kolm aastat Taanis, neist kahel aastal läbi viidud (võrdlemisi kallis) sotsiaal-majanduslik eksperiment nimega "Võhik teeb äri" ja tulemus - nagu arvata võiski - null.
Või siiski, mitte päris. Üks klient on tellinud kaupa küll. Viimase aasta jooksul suisa kaks korda. Päris korraliku koguse. Loodetavasti tellib varsti veel. Aga sellise tempoga tellimusi saades jõuab mu firma kasumisse umbes 120 aasta pärast.
Ja siis on teine klient veel. Tema vahendab tooteid Lähis-Ida riikidesse ja väidetavalt ollakse seal minu kaupadest väga huvitatud. Paraku on sealne asjaajamise tempo aeglasem kui toatemperatuuril pigi sulamine. Seega pean ma lihtsalt ootama.
Nii et lootust nagu on.
Ma arvan.
Vist.


Kolmapäev, 12. märts 2014

Müüdimurdja

Ilus kevadine pärastlõuna. Istub naine (või mees)(siin riigis on neil mõnikord üsna raske vahet teha)(aga ütleme, et selles loos on ta siis naine) akna all, vahib pingsalt naabri hoovi. Ühes käes hoiab telefoni, teises Coca-Cola purki. Selge, räägib kellegagi. Lõpetab kõne ja rüüpab rahuloleva näoga sõõmu kihisevat hambahävitajat.

Mis on sellel pildil valesti? (see lause on viimasel ajal nii populaarseks saanud, et ma ei suutnud oodata, kuhu ma enda kirjatükkides selle paigutada saaks ja - lõpuks ometi!)

Tegelikult ei olegi midagi. Naine täitis lihtsalt oma kodanikukohust ja helistas maksuametisse. Miks? Sest talle tundus, et naaber (kes parasjagu oma kodus ulatuslikku remonti tegi) kasutab tööjõuna poolakaid. Ja üsna kindlasti töötavad need poolakad "mustalt", teisisõnu maksuvabalt, ümbrikupalgaga. Ning see ongi piisav põhjus, et maksuameti poole pöörduda. See pole muide taanlaste seas absoluutselt haruldane, pigem vastupidi. Neid õpetatakse sõna otseses mõttes algklassidest alates, et kui kellelgi on kahtlus reeglite rikkumise osas, siis tuleb sellest kindlasti teada anda. Hiljaaegu tahtis maksuamet laiendada pealekaebamise võimalusi senisest veelgi - kui siiani pidi pealekaebaja avaldama ka enda nime, siis nüüd taheti avada anonüümne "teabeliin", mis pidi julgustama inimesi veelgi rohkem nende poole pöörduma. See plaan jäi viimasel hetkel katki. Asja eesmärk on muidugi õilis - teadaolevalt baseerub Taani ühiskond solidaarsusele, mis tähendab, et kõik peavad korralikult makse maksma, ainult selliselt on võimalik senise elukorralduse säilimine. Kui nüüd keegi petab ja jätab maksud maksmata, siis on see sisuliselt sama, kui keegi varas küünitaks oma räpased vargakäpad sinu ausalt teenitud kroonide ja ööride poole. Loogiline?

Jah, ainult et...

Nagu te ehk tähele panite, rüüpas meie loo peakangelanna tumedat kihisevat jooki, mis kannab rahvusvaheliselt tuntud kaubamärgi nime. Tal on seda keldris veel. Ja mitte vähe. Tervelt viisteist kasti. Miks ei peakski olema, ta õemees käis just Saksamaal kaubikuga enda toiduvarusid täiendamas ja küsis, et kas ta saab ka temale midagi tuua. Noh, ta siis telliski mõned kastid Coca-Colat, siis mõned kastid head saksa õlut, paarkümmend karpi šokolaade ja veel nipet näpet. Nüüd on kelder head-paremat täis, kusjuures maksma läks see ainult murdosa sellest, mida ta Taanis oleks pidanud maksma. Õemees on selline tore mees. Ta käib Saksamaal kuus paar korda ja toob oma tuttavatele-sõpradele ja mitte nii tuttavatele (et mitte öelda võõrastele) igasugu head kraami. Vaheltkasu pidavat ainult 10% võtma, omadelt natuke vähem, võõrastelt rohkem. Ehh, ikka tore kui on selline õemees.

Tegelikult ei ole naine rumal. Ta teab küll, et selline kauplemine on seadusevastane. Ja ta teab seda ka, et ta ostab sisuliselt salakaupa. Aga no see on ju õemees! Ja no paljukest ta ikka selle kaubikuga jõuab tuua, paarkümmend kasti ühele, sama palju teisele ja mõnele veel. Ega see nüüd küll kellelegi kahju tee. Aga vaat see naabrimees...

See hiljaaegu mitte-taanikeelses seltskonnas kuuldud jutuke iseloomustab minu arvates kõige paremini taanlaste valikulist seadusekuulekust. Tegelikult ei puuduta see ainult seadusi, vaid üleüldse pilti, kuidas taanlasel meeldib ennast näidata (antud juhul siis äärmuseni kalduv seadusekuulekus koos kodanikukohustuste hulga kuuluva pealekaebamisega) ja seda teist poolt, millest lihtsalt eelistatakse vaikida. Maakeeli on selle asja nimi kahepalgelisus.

Üldse on taanlased enda kohta loonud igasuguseid müüte, mida nad siiralt usuvad enda suhtes kehtivat. Sirvisin mõni aeg tagasi sellist väljaannet nagu "Silmaringi reisijuht. Top 10 Kopenhaagen" (mis muide on üks väga vähestest reisijuhtidest, mis Taani kohta eesti keeles välja on antud). Päris hea väljaanne, soovitan igal juhul enne Kopenhaagenisse sõitmist muretseda, isegi kui on plaan tulla päevaks-paariks. Seal on igasugu head soovitused vaatamisväärsuste ja toidukohtade (millest küll mõned on tänaseks oma uksed sulgenud) kohta, samuti erinevaid marsruute, mida mööda liikudes kõige rohkem linna näeb. Välja on see teos antud juba viis aastat tagasi, aga selle aja jooksul ei jõua siinmail kuigi palju muutuda (taanlased selle väitega muidugi nõus pole, sest ühe levinud müüdi kohaselt on taanlased ühed kaasaegsemaid ja eesrindlikumaid rahvaid üldse). Sellesama väljaande lõpus on rubriik "Mida vältida", ehk siis negatiivne käitumine, mis Taanis justkui kindlasti taunitav on. Ja vaat see on koht, mis väga eredalt näitab taanlaste kahepalgelisust. Mõned näited:

"1. Hooletu liiklemine
Taanlased ei lähe kunagi vales kohas üle tee, isegi kui tee on täiesti vaba. /.../ Ületage teed ainult ülekäigukohtades, rohelise tulega".

Kes iganes selle kirjutas, pidi olema kas pime, patoloogline valetaja või peast taanlane. No võtke auto ja sõitke mööda mõnda peatänavat paar kilomeetrit ja vaadake, mis toimub. Vähe sellest, et nad vales kohas üle lähevad, nad kohati isegi ei vaevu vaatama, kas mõni auto on lähenemas või mitte. Massiliselt. Igal pool. Täiesti tavapärane nähtus on, et inimesed seisavad keset neljarealist aktiivse liiklusega tänavat (no esimesed kaks rida olid ju vabad ja neist pidi üle jooksma!) ja teevad seal aeg-ajalt liigutusi, mis näitavad, et nad kavatsevad kohe-kohe läheneva auto rataste alla hüpata. Selle peale  nõrganärvilisemad autojuhid hüppavad piduritele, teised teevad möödapõike, millega riskitakse teisele autole küljelt sisse sadada ja kolmandad (peamiselt kohalikud) sõidavad sirgjoones edasi. Küllap nad teavad, et tegelikult ju ei liigu nad sealt kuhugi. Või noh, mõnikord liiguvad ka, aga see on ainult mõnikord. Siiski, on üks koht, kus taanlastest jalakäijad tõepoolest tee ääres seisavad (ja kust on ilmselt tulnud müüt taanlasest kui hoolsast liiklejast): valgusfoori taga. Siis on tõesti tunne, et sa vaatad hirvekarja, kes on autotulede särast lummatuna kivistunud ja ootavad kollektiivselt rohelise tule süttimist. Kasvõi kell kolm öösel. Kui lähema kilomeetri raadiuses ei liigu ühtegi autot. Aga kui punane tuli liiga kaua põleb, siis astutakse paarkümmend sammu eemale ja minnakse sealt üle tee. Olenemata kellaajast.

"2. Kiiruse ületamine ja joobes juhtimine"
Joobes juhtimise osas ei oska ma palju kaasa rääkida, aga vaadates liikluspilti, siis on küll selline tunne, et pooled juhid on purjus: paremast reast vasakpöörde sooritamine, suunatuledeta ridadevahetus, vaheletrügimine, punasega ristmiku ületamine - kõik on nii igapäevane, et ma isegi ei viitsi nende peale isegi enam vihastada. Mis aga kiiruseületamisesse puutub, siis jah, linna piires hoitakse tõepoolest enam-vähem piirkiirusest kinni. Selles aga ei tasu näha taanlaste seadusekuulekust, vaid hirmu tohutute trahvide ees, mis igal aastal vägevate hüpetega ülespoole liiguvad. Kui ikka 40 km/h alas 60ga sõitmise eest sulle mobiilse kiiruskaamera abil 400 eurone "hoiatustrahv" väänatakse, siis eriti tihti seda avantüüri ette ei võta. Hoopis teine pilt avaneb aga linnast väljas, kus kiiruskaameraid sisuliselt ei ole. Vaat seal on küll nii, et kiirust piiravaid märke võetakse pigem kui soovitusliku iseloomuga teadaandeid. Isegi teetööde alal, kus kiirus on piiratud 80 km/h peale, ei peeta paljuks 110ga sõita. Ja seda mitte üksikute "rullnokkade" poolt, see on ikka üsna tavapärane käitumine. Küllap siis lastakse niimoodi sisimas peituv loom välja, kes linnaliikluses on taltsaks muudetud ja kes nüüd maanteel mõnuga täiest kõrist möirata saab.

"3. Narkootikumide ostmine.
/.../ Varem oli Kristiaania Narkoäri tänavalt narkootikumide ostmine vastupandamatu ahvatlus. Tänapäeval on aga Narkoäri tänaval kauplemine lõpetatud ja avalikult narkootikume osta ei saa".
Esiteks, kui keegi läheb Kristiaaniasse ja püüab seal leida Narkoäri tänavat, siis edu otsimisel. Tallinnasse tulevad inglisekeelsed turistid peaks tänavanimede tõlkimise traditsioone järgides suunama sel juhul Sandwide või Great War Hill tänavale. Jätame ikka Kristiaania peatänava Pusher Street'iks ja juhatame teed küsivaid Tallinna turiste jätkuvalt Liivalaia või Suur-Sõjamäe tänavale, eksole.
Teiseks - jah, põhimõtteliselt keelati Kristiaanias narkokauplemine ära küll. Õieti on seal kangete narkootikumide müük olnud alati keelatud, kuid kanepist toodetud erinevad suitsetamise abil naudingut tekitavad produktid olid pikka aega tolereeritud. Siis otsustasid linnavõimud, et aitab küll ja panid suurte protestide saatel kauplemisele piiri. Teooria ja praktika ei kulge siin riigis aga sageli käsikäes ja möödunud sügisel seal oma vanematele ekskursiooni tehes pidin õhus levivast väga spetsiifilise lõhnaga tossust peaaegu ise pilve jääma. Lisaks ei sisaldanud need kümnetel lettidel erinevates rohekates värvitoonides müügil olnud pakikesed kindlasti mitte raviteede segusid ja neid said osta kõik soovijad. Keda ei olnud muidugi vähe. Häguse pilguga turiste olid kõik kohvikud-restoranid täis. Mõne nädala tagant tehakse sinna reidid, võetakse kauplejatelt kraami vähemaks, aga mõne aja pärast jätkub kõik jälle samamoodi. Muide - Kopenhaagenis on üsna kõva häälega arutama hakatud, et äkki peaks ikka suitsetatavad kanepitooted legaalseks tegema, aga hetkel jääb veel poliitikutel julgusest vajaka.

Viimase paari aasta suurim müüt on muidugi taanlased kui kõige õnnelikum rahvas maailmas. Nad on nüüd isegi Kopehaageni lennujaama pannud üle-inimese suurused sildid: "Tere tulemast maailma kõige õnnelikumasse riiki!" Ühelt poolt on kõik õige - siin on väga hea sotsiaaltoetuste süsteem, mis aitab sind sünnist surmani ära elada nii, et sul ei saagi õieti mingit stressi tekkida. Mugav ju, kui sul on töötukindlustus, mis hoiab sind pärast koondamist päris pikka aega samal elatustasemel või siis õppetoetused, mille tõttu ei pea sa ülikoolis muretsema oma igapäevaste kulutuste katmise pärast või siis tasuta haridus ja tasuta haiglaravi, mille üle taanlased väga uhked on. Väärtushinnangud ei lase samuti õnnetundel langeda: töö ei ole esimese kolme prioriteedi hulgas. Kõigepealt on perekond, siis sõbrad, hobid ja seda kõike punase niidina läbiv (kuri)kuulus hygge ehk õdus äraolemine. Töö on lihtsalt tüütu vahend äraelamiseks ja see tuleb kuidagi moodi ära teha, aga sealgi on hygge'l oma koht, näiteks töökaaslastega peetavad iga-reedesed ühised hommikusöögid, mis kestavad mõnikord kella 12ni (loe: töölt äramineku kellaajani) välja. Aga see kõik, nii hea ja mõnus kui see ka pole, on ju väline. Ja välistel asjadel on teatavasti väga piiratud mõju inimese sisemise õnnetundele. Õnnetunne peab seestpoolt tulema. Ja see ei kipu taanlastel kuidagi iseenesest tulema. Ise nad ütlevad, et Taanis pole piisavalt päikest, mis omakorda tähendab, et pole piisavalt D-vitamiini, mis omakorda tekitab negatiivseid emotsioone ja depressiooni. Nõnda siis ongi huvitav lugu, et kuigi taanlased oma järjekordse müüdi kohaselt on nii farmaatsiat võõrastavad tüübid, et sa ei leia siinsetest apteekidest isegi mitte kõige tavalisemat paratsetamooli (rääkimata Coldrexidest ja muudest "kangetest" ravimitest)(päriselt ka, neid tuuakse Saksamaalt salakaubana sisse)(ja kui sa perearstile kurdad, et jube paha on, palavik ja külmavärinad ja peavalu, siis ta patsutab sulle lihtsalt õlale ja ütleb "mine koju teki alla, tee oma olemine mugavaks, joo kuuma teed ja küll kõik saab korda")(ja see pole legend)(tegelt ka), siis on nad viimase OECD aruande kohaselt siiski antidepressantide tarbimise osas maailmas kolmandal kohal. No mis viga nii õnnelik olla! Ajad aga "õnnepilli" - nagu nad seda siin hellitavalt kutsuvad - sisse ja muidugi oled õnnelik. Kasvõi mitu päeva järjest ja iga päev. Aga see on ju sohk. See on sama, nagu sa ütleks, et "meil on maailma kõige tugevamad sportlased" ja jätad targu mainimata, et nad on kõik pealaest jalatallani dopingut täis pumbatud.

Aga ega see kõik mind enam nii väga ei häirigi. Mõni kuu veel ja võin oma jalad sellest kahepalgelisusest puhtaks pühkida ja siirduda sirge seljaga Eestimaale, kus inimesed on siirad, seadusekuulekad, ühepalgelised, liiklevad hoolsalt, ei istu kunagi purjus peaga rooli, kus sõna "narkootikumid" on tundmatu võõrsõna ja kuigi nad on koguaeg õnnetud, keelduvad nad kategooriliselt antidepressante tarbimast. Pärast seda, kui ma olen paari suvekuu jooksul avastanud, et mu illusioonid kodumaa osas on siiski kergelt vildakad, põgenen paariks aastaks riiki, mille mägede vahel liiguvad absoluutselt normaalsed inimesed, kelle ainus mure siin elus on: "Aga mida rebane ütleb?"