Teisipäev, 24. aprill 2012

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 3.

"Avasta kevadist Kopenhaagenit „Pilvede all“ sarja radadel!
Populaarne teleseriaal "Pilvede all" viib Su Kopenhaagenisse teleri vahendusel, Wris viib Su sinna päriselt!
Avasta kevadist Kopenhaagenit „Pilvede all“ sarja radadel!"

Selline reklaam siis reisibüroo lehel. Õnneks pole veel hullunud fännide hordid hakanud Pireti elupaika sisse trügima ja õue vaadates ei ole ka kedagi näha pea kuklas, õigeid aknaid otsimas. Samas - peaks äkki ise selle bürooga ühendust võtma ja diili tegema? Et noh, teatava lisatasu eest on võimalikud ka täiendavad vaatamisväärsused peale Väikse Merineitsi ja Kopenhaageni keskraudteejaama? Aga parem mitte. See tähendaks, et ma peaks kogu aeg korterit koristama ja see ei tasu nüüd küll seda vaeva ära. Pealegi oleks hard-core fännidele raske selgeks teha, miks Heldur, kes (hoolimata esialgsest segadusest) ei peaks Piretiga kuigi intiimseid suhteid omama, võtab neid siiski Pireti korteri uksel vastu ja käitub nagu omas kodus.

Ei. Ma tegelen selle asemel äriga.

Kohvitassid olid laigulise mustriga. Nagu väiksed lehmad. Ainult et portselanist. Või tegelikult vast ikka mingist savist. Ja laual oli vakstu. Mitte selline nõuka-aja vakstu, aga midagi riide ja vakstu vahepealset. Päris laudlina oleks kalliks läinud. Ikkagi kodufirma. Ja Ellal oli seljas...

Okei-okei, mis ma teist ikka piinan, lähen pointi juurde.

Niisiis, asusime kohvi jooma ja laua taga hargnes enam-vähem sellise sisuga kolmekõne:
Ella: "Nonii, mis plaanid teil siis siin Taanis on?"
Elmar: "Oh teate, ma tegelikult tahaksin alustuseks hoopis natuke rääkida meie toodetest."
Järgnes firmajuhi, kes oli väga uhke oma toodangu üle, positiivsetes toonides kirjeldus sellest, mida ta toodab, kuidas toodab, kus need tooted müügil on...
Ella: "Oo, see on väga huvitav. Aga mis plaanid teil siin Taanis on?"
Elmar: "Jah, selle juurde ma kohe jõuan, aga enne..." ja kiidulaul jätkus. Ma võin öelda, et Elmari jutt oli nii siiras, et kui ma juba enne ei oleks uskunud tema kauba headusesse, siis pärast seda juttu oleks ma kindlasti olnud usku pööratud.
Ella: "Aga siiski, mis plaanid teil siin Taanis on?" Pilk oli Ellal jätkuvalt väga lahke, siiski jäi kolmandat korda sama küsimust esitades mulje, et ta muutub natuke kannatamatuks.
Elmar: "Nooh, esialgu püüaks siinsete kaupmeestega jutule saada, alguses natuke suurematega ja kui ei õnnestu, siis veidi väiksematega..."
Ella: "Teil on kolmapäeval Kopenhaagenis presentatsioon jah? Kes teil sinna tulemas on?"
Nüüd liitusin vestlusega mina. Ikkagi esitluse organiseerija ja nii.
Mina: "Seda ei oska nüüd täpselt öelda, aga kutsed saatsime laiali nii paarikümnele ettevõttele."
Ella: "Ahah. Ja kes täpsemalt kutsed said?" Selle küsimuse juures võttis ta lähemale paberi ja pastaka, mis tal juba kohtumise algusest käe juures olid.
Mina: "No suurematest võiks nimetada [firma 1], [firma 2] ja siis veel mõned väiksemad ettevõtted."
Ella hakkas antud nimesid üles kirjutama. Mis oli imelik. Mis tal sellest, keda me kutsunud oleme? Ega ta ometi kavatse seda infot oma kliendile (ja meie tulevasele kaubaostjale) edasi laduda? Tuleb kuidagi sõnumit pehmendada.
Mina: "Aga noh, tegelikult on küll olukord see, et ega vist kuigi paljud sinna kohale ei tule. Samas peame valmis olema, et keegi tuleb, sest kutsed läksid ikka üsna mitmele firmale välja ja..."
Ella: "Mhmh. See kõik on väga tore, aga..."
Hetk vaikust.
Võib-olla mulle tundub ainult tagantjärgi, et selle "aga" ja ülejäänud jutu vahel paus oli. Sest pausi see moment igatahes vääris.
Ella: "...mul on juba viimased poolteist aastat teie firma toodete ainumüügiõigus Taanis."

Vaatasin talle otsa muigega, et "hahaa, mingi imelik nali jah". Kuigi ma ei saanud ise ka aru, kus see huumor siinkohal pidi olema. Umbes nagu siis, kui õpetaja nalja teeb ja kogu klass on tõsine, õpetaja üksi naerab. Aga Ella ei naernud. Isegi ei naeratanud mitte. Et siis... misasja? Vaatasin ka Elmarile otsa, tema nägu väljendas vähemalt sama suurt segadust kui minu oma. Vaatasin Ellat. Tema nägu ei olnud enam üldse nii lahke. Võiks pigem öelda, et selles väljendus mingi sõnulseletamatu pinge. Ta siis ei teegi nalja? Oot, kas siis... mingit "huvitatud firmat" pole kunagi olemas olnudki? Ja selle olematu firma ostujuht, kes väidetavalt pidavat koguaeg ringi sõitma ja kellega teekondade ühildamine oli terve nädalavahetuse kestnud meilivahetuse peateemaks - see oli lihtsalt kattevari, mille alt sai mu käest vaikselt infot meie Taani plaanide kohta välja pumbata?

Ma sattusin hiljaaegu ühele multikale Cartoon Networkist. Muide - see on täiesti haige kanal, aga lastele hirmsasti meeldib. Ma ei saa aru miks, mu meelest peaks need normaalse mõistusega inimese mõne tunniga ära pöörama. Eks ma siis saan tulevikus suuremaid summasid pühhiaatritele maksta. Igatahes, seal multikas oli episood, kus üks laste seltskond mängis oma toredaid mänge. Nende juurde tuli hästi sõbralik, aga natuke kurb poiss, kes hirmsasti lunis, et teda ka mängu võetaks. Teised lapsed alguses ei tahtnud, aga lasid ennast siiski poisi nukrameelsest palumisest pehmeks rääkida. Kuid niipea, kui nad seda teinud olid, muutus sõbralik poiss äkitselt hiigelsuureks koletis-montstriks, hakkas põrgulikku naeru naerma ja karjuma (oluliselt jämenenud häälega), kuidas ta kõik teised lapsed kohe ära sööb. Vaat umbes selline tunne oli mul sel hetkel Ella juttu kuulates. Mõistetavalt täitis koletis-monsteri rolli Ella. Kes polnud küll poiss, aga mis siis. Muidugi võiks paralleeli tuua ka Hansukese ja Gretekese looga, aga see on suhteliselt oma aja ära elanud ja ei hirmuta tänapäeval lapsigi, rääkimata täiskasvanutest. Cartoon Network on ikka palju hirmsam.

Aga tulles multifilmimaailmast pärisellu (kuigi sel hetkel ma lootsin küll, et see kõik on kõigest multikas, mis kohe oma positiivse lõpu saab): kas Ella oli meid tõesti siia lihtsalt kohale meelitanud, selleks et meid lõksu tõmmata? See ei saanud ometi tõsi olla. Kindlasti on kogu asjale loogiline selgitus.

Mina: "Kuidas palun?"
Ella: "Jah, nii see on. Ja ma olen selle peale tohutult aega kulutanud, teinud presentatsioone, käinud laatadel, hankinud lubasid ja see kõik on võtnud väga -VÄGA - palju raha. Nüüd tulete teie siia ja kavatsete minu seljataga mingit asja hakata ajama. Et siis - mis toimub?"
Vahepeal sai ka Elmar oma hämmingust võitu ja sekkus vestlusesse.
Elmar: "Aga... Mina olen ju tootja ja ma ei ole mitte kellegagi mingit eksklusiivlepingut sõlminud!"
Ella: "Olete küll, teie turundusfirma kaudu."
 
Vaikselt hakkas selguma, mis toimunud oli. AS Viljapea juht oli nimelt tootmise algusaastatel otsustanud, et tema tegeleb ainult tootmisega. Turundamist ta enda firmasse ei tahtnud, mis tähendas, et tal endal mingit turundusega tegelevad osakonda ei olnud, vaid ta kasutas oma toodete müügiks eraldi ettevõtteid. Erinevalt tavapärasest ei olnud need aga tütarettevõtted, vaid täiesti eraldiseisvad juriidilised kehad. Üks nendest müügifirmadest oli aga natuke rohkem firmaga seotud, kui teised (ütleme siis et ta nimi on OÜ Turundusüksus) ja nii ta reklaamiski ennast kui AS-i Viljapea toodete ametlikku turundajat. Reaalsuses aga nägi asi välja nii, et OÜ Turundusüksus ostis AS-ilt Viljapea laost kaupa ja müüs seda oma klientidele edasi. Kes need kliendid konkreetselt olid, seda AS Viljapea ei teadnud ja ega teda huvitanudki. Peaasi, et raha sisse tuleb. Ühel hetkel aga arvas OÜ Turundusüksus, et ta võib müügi edendamiseks kasutada ükskõik missuguseid vahendeid ja nii ta sõlmiski Ella firmaga eksklusiivse müügiõiguse lepingu, millega Ella firma võis ainsana Taanis AS-i Viljapea kaupa turustada. Otse loomulikult ei olnud ta sellest kokkuleppest AS-i Viljapea teavitanud ja nii me siis nüüd istusime seal Taani talus, vahtimise Ellale otsa, ühel lollim nägu peas kui teisel.

Järgmine tund-poolteist aega kulus sellele, et kuulata koletis-monstri Ella ähvardusi teemal, kuidas ta kavatseb meie jaoks turule sisenemise võimatuks teha, sest tal on NII palju kontakte, kellele piisab ainult mõne telefonikõne tegemisest ja kui palju ta ikka on raha ja aega kulutanud ja kuidas AS Viljapea on lepingut rikkunud ja kuidas Ella kavatseb kõikide kulude hüvitamist nõuda. Meie katsed umbes paarkümmend korda öelda, et me tõepoolest ei teadnud sellest lepingust mitte kui midagi kõlasid kurtidele kõrvadele stiilis "ärge tulge mulle lolli juttu ajama, muidugi teadsite". Püüdsime ka rääkida, et OÜ-l Turundusüksus polnud mingit õigust sellist lepingut sõlmida, aga see jäi talle veel arusaamatumaks. Õhkkond oli nii pingeline, et kui seda oleks saanud pillikeelega võrrelda, siis oleks see küll üsna katkemise piiri peal olnud. Pärast ohtrat süüdistuste kaelasaamist ja meiepoolsete selgituste jagamist jõudsime siiski sinnamaale, et Elmar lubas Eestis asja edasi uurida ja siis juba Ellaga ühendust võtta, et kas ja kuidas koostöö jätkuda (õieti küll tekkida) võiks. Lahkumisel lausutud "Aitäh kohvi eest" oli vist ainuke siiralt positiivne lause, mis kogu selle kohtumise jooksul öeldud sai.

Tagasitee polndu just meeldivate killast. Päike paistis nõmedalt silma, isegi päikseprillid ei suutnud silmade kissiajamist takistada. Mine juba pilve taha, sa jobukakk! Vastikult pikk tee. 200 kilomeetrit. Kes terve mõistusega inimene ronib üldse kuskile kahesaja kilomeetri kaugusele Kopenhaagenist elama?! A no muidugi, Ella polegi ju terve mõistusega. Ja nüüd mingi sillamaks! 35 eurot! Kolmkümmend viis eurot! Ma juba ühe korra maksin, mis te tahate, et ma selle silla ära ostaksin vä?! Ja mida te siin ees jobutate oma 120-ga sõites? Aru ei saa, et see on kiirtee? Liigu-liigu!!!

Umbes midagi sellist oli mu sisimas toimumas.
Aga seltskond autos oli vaikne.
Palju vaiksem, kui teises suunas sõites.

Kopenhaagenisse jõudes viisin seltskonna hotelli. Kodu poole sõites püüdsin jätkuvalt selgeks teha, ega ma mingisse nõmedasse unenäkku kinni pole jäänud. Näpistasin ennast. Valus oli. Järelikult polnud uni.


Epiloog
Elmar oma saatjaskonnaga oli Kopenhaagenis veel paar päeva. Vaatasid linna ja tutvusid kohalike vaatamisväärsustega. Ilmad olid ilusad - vist kõige soojemad kogu selle kevade jooksul - nii et vähemalt turismireisina läks käik asja ette.
Emotsioonid jõudsid selle aja peale muidugi lahtuda ja Elmar ise - vanakooli ärimees nagu ta on - võttis kogu olukorda stoilise rahuga: "Oh selle väikse asja ajame korda. Ellaga vaatame edasi, mis saab, aga mul on selline plaan..."
Ja ta rääkis.

Hästi rääkis.
:)


Teisipäev, 17. aprill 2012

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 2.

Eelmises osas:
Juan Antonio jäi piksetabamusest pimedaks, koperdas loomaaiast põgenenud jääkaru otsa, tasakaalu kaotanuna sattus otse tänavale, kust temast sõitis üle auto, mida roolis tema lihane äi (kes tegelikult oli tema vend, aga seda Juan Antonio ei teadnud, sest tema õde, kes hiljem osutus kurjaks võõrasemaks, oli seda kiivalt tema eest varjanud). Nüüd, lebades koomas, ootame põnevusega, kas Esmeralda suudlus suudab teda äratada ja panna teda armuma oma elupäästjasse või...

Oot, see oli vist mingi muu seebikas.

Minu seebikas siin Taani pilvede all (mis küll sarnanes äravahetamiseni päriseluga) oli just muutunud päikeselisemaks, kui olin saanud rõõmustava kirja proualt, kes lugemise lihtsustamiseks kannab edaspidi nime Ella. Meil oli klient! Meil oli üsna kindlasti klient! Sest kui Ella juba ütleb, et tal on huvitatud firma ja ta ei taha meie kokkusaamise eest isegi raha saada, siis peab asi ikka väga lootustandev olema.

Päev oli siis neljapäev, AS-i Viljapea juht pidi saabuma esmaspäeval. Nii et sellises väikeses ajaraamistikus olin ma tegutsemas. Nädalavahetus möödus Ellaga kirjavahetust pidades, sest ta ei osanud täpselt öelda, mis päeval ja kuskohas täpsemalt me huvitatud vastaspoolega kokku võiks saada. Nimelt pidavat firma ostujuht liikuma palju ringi ja ta lootis, et saab meie teekondasid kuidagi omavahel ühildada. Selleks aga oli vaja võimalikult detailset kava, kuskohas ja millal me liigume. Ega ma ei tahtnud ju otse öelda ka, et kallis Ella, sinu poolt pakutud kontakt ongi ainuke, mis meil üldse päevakavas on. Nii ma siis väheke ilustasin reaalsust ja ütlesin, et esmaspäeval erilisi plaane ei ole, teisipäev on veel lahtine (ka see polnud vale, sest AS-i Viljapea juht lootis enda Eesti kontaktide kaudu leida kedagi, kellega trehvata), aga vaat kolmapäeva päeval on Kopenhaagenis presentatsioon. Seda ma ei öelnud, et presentatsioonile kedagi kohale tulemas ei ole, sest hoolimata haigutavast tühjusest registreerunute lehel oli teoreetiliselt ikkagi olemas võimalus, et keegi ennast näole annab. Lootus sureb ikka viimasena (tegelikult sureb lootus ikka oluliselt varem, aga lihtsalt mingi rumal ütlemine on selline) ja ma siis hoidsin sellest omal moel kinni, kui ma Ellale meie päevaplaane tutvustasin. Mingil imelikul põhjusel saatis ta veel pühapäevalgi kirja, et mis teil ikkagi täpsemalt plaanis on (kuigi ma alles reedel olin talle suht ülevaatliku plaani esitanud), aga ma panin selle Ella suure töökoormuse arvele - siis kipub ikka asju meelest ära minema. AS-i Viljapea juht... Ma arvan, et nüüd on viimane aeg ka talle miski mängunimi välja mõelda. Ütleme siis Elmar. Viljar oleks nagu väheke halva luuletuse moodi: "AS-i Viljapea juht Viljar" ja Helduri nimi on siin Taanis juba pseudonüümina kasutusel olnud. Ühesõnaga, AS-i Viljapea juht härra Elmar oli minu käest samuti saanud rõõmustava sõnumi, et niisama kevadise ilma nautimisega ta seekord siiski piirduma ei pea ja ees on tõsine ärikohtumine. Elmar oli rõõmus. Kindlasti mitte nii rõõmus kui mina, sest eks ta natuke lootis ja ootas, et ma suudan siiski natuke rohkem huvilisi kokku ajada, aga vähemalt ei pidanud ta päris tühja sõitu ette võtma.

Ja nii jõudiski kätte kauaoodatud esmaspäev. Ei pannud ma millekski über-varajast ärkamise kohustust, et Elmarile ja tema kaheliikmelisele kaaskonnale lennujaama vastu minna. Vähene uneaeg ongi teatavasti äritegemise lahutamatu osa, nii et pidin sellega harjuma. Loomulikult (juhuks, kui keegi arvas, et midagi on ajas muutunud) jäin ma lennujaama natuke hiljaks. Kuid enda õigustuseks saan öelda, et kui lennuplaani järgi peab raudlinnuke oma rattad maha panema kell 7.15, siis ei saa mõistlikkuse printsiibist lähtudes oodata, et ta tegelik maandumisaeg on 6.48. Just nii aga sel korral juhtus. Aga sest polnud midagi. Elmar ja kompanii tulid just sel hetkel Kastrupi lennujaama 3. terminali välisuksest välja, kui mina autoga neist sajakonna meetri kaugusele parkisin. Ei olnud neil miskit väikse lennujaama ümbrusega tutvumise vastu. Pool tunnikest ootamist käib ju äritegemise juurde (näete, kui palju ma lühikese perioodi jooksul olin juba äritegemisest õppinud!). Pärast väikest kohviga turgutamist asusime teele oma sihtpunkti, mille Ella oli mulle pühapäeva õhtul saatnud. Aadress oli millegipärast Ella enda firma oma, aga küllap siis oli neil meie tulevase kliendiga miski oma jutt rääkida või tahtis Ella lihtsalt protsessi juures abiks olla. Igal juhul ei hakanud ma sellega eriti enda pead vaevama.

Teate kui hea on autoga sõita, kui ilm on kevadiselt ilus, päike paistab, tee on hea ja sa tead, et tee lõpus ootab sind võimalus. Kas just võimalus rikkaks saada, aga vähemalt võimalus luua kontakt kellegagi, kes heade asjaolude kokkusattumisel võib osutuda just selleks, tänu kellele ei pea sa võib-olla paar järgmist aastat eriti oma sissetuleku pärast muretsema. Teekond oli paarisaja kilomeetri ligi, GPS-i järgi oli sõiduaeg täpselt kaks tundi. Mina olin elevil, kaaskond oli elevil, ei häirinud neid seljataha jäänud magamata öö, ei seganud mind ka asjaolu, et pean miski suure silla ületamise eest 35 eurot välja käima (no mis on 35 eurot nende võimaluste eest, mis kohe-kohe minu silme ees avanemas?). Maast ja ilmast lobisedes läks aeg lennates ja ei jäänud üle muud, kui teekonda nautida.

Olime Ellaga leppinud kokku, et kohtumine algab kell 13. Ella pakkus tegelikult kahte aega - kas 11 või 13, aga kuna lennukite liikumises ei saa kunagi päris kindel olla ja nii pika teekonna jooksul võib nii mõnigi tööhimuline teelappija oma palka olla välja teenimas, leppisime kokkusaamise kella 13 peale. Asjad läksid aga sujuvamalt kui ma ette olin näinud (ja see oli hea enne!), nii et olime sihtpunkti lähedal juba kell 12. Oma vaimusilmas olin näinud kontorit suures hoones, mis on linna peatänava ääres, selle ümber sagivad lõunale minevad ja tööle tormavad lipsustatud härrad ja lipsustamata daamid, pöördukse juures istub turvamees, kes küsib, kuhu me soovime minna ja saadab meid liftile, mis toimetab meid ühele kõrgematest korrustest... Okei-okei, ma olen liiga palju Hollywoodi filme vaadanud. Muidugi pole iga linn New York ja päris kindlasti ei leia sa Taanis tööle tormavaid inimesi. Nii et päriselu oli veidi teistsugune. Tegelikult kohe täiesti ja 180 kraadi teistsugune. Või noh, üks kokkulangevus siiski kujutelma ja reaalsuse vahel oli: kontor asus majas. Aga see oli ka ainuke sarnasus. Maja oli nimelt eramaja, võiks suisa öelda et talu, see asus mõni kilomeeter linnast väljas, keset põldu (ei, mitte kujundlikult keset põldu, vaid päris keset ehtsat põldu) ja esialgu arvasin ma, et GPS on mind jälle kuskile võpsikusse juhatanud. Märk, et me oleme siiski õiges kohas, oli talu juurde viiva kruusatee otsas - seal oli lisaks maja numbrile ka Ella firma nimi. "No kui nii siis nii, küllap siinmail tehakse suurt äri ka väikestes kohtades," lohutasime ennast. Et kella üheni oli veel tunnike aega, mõtlesime algul otsa ringi pöörata ja natuke linnas ringi tuulata, aga igaks juhuks ikkagi helistasin Ellale, et äkki saame kohe löögile. "Ojaa, ma näen teid aknast, tulge edasi! Ei sellest pole midagi!" vastas Ella rõõmsalt, kui ma väljendasin muret meie ebastandardsel kellaajal saabumise üle. Parkisin auto ära, ust avades tõmbasin kopsudesse sõõmu sõnnikuaroomi ja koos reisiseltskonnaga astusime lahke perenaise järel majja. "Teil on pikk sõit seljataga, kindlasti soovite kohvi", pakkus Ella. Suurima heameelega olime nõus ja juba ta läkski meile ergastavat võlujooki tooma. Ella klienti ei paistnud kohal olevat, aga see polnud ka imekspandav, sest kokkulepitud ajani oli ju veel tunnike aega. Just täpselt paras aeg, et presentatsioonimaterjalid lauale paigutada ja peas veel mõtteid korrastada, et mis argumentidega veenda firmat just meie käest kaupa ostma. Põgus ringivaatamine andis märku, et see on tõepoolest lihtsalt elumaja. Kuskil riiulil olid laste riided korralikult kokku volditud, esikus paistis mänguasju ja ruum, kuhu meid oli sisse kutsutud, oli kõikse tavalisem söögituba. Trepp paistis viivat teisele korrusele. Maja oli puust ja ka siseviimistlus tundus olevat üsna looduslähedane. Aga - nagu juba öeldud - küllap siis on Taanis kombeks ka kodunt äri teha.
Hetke pärast oli naerusuine Ella auravate kohvitassidega tagasi.

Jätkub...

Neljapäev, 12. aprill 2012

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 1.

Rõõmustagem.

Jah, Kaia Kanepi võitis just mängu Babosi vastu, aga see pole peamine. Neli kuud ja neli päeva pärast korteris toimunud veeõnnetust, peale lugematuid telefonikõnesid ja e-maile käis mul külas elektrik. Vahetas kaks pirni ära ja igaks juhuks ühe juhtme ka. Vaibale, mis rõdul on vist juba hakanud uusi eluvorme tekitama, lubati järgi tulla "as soon as possible" - teisisõnu hallitab see seal lihtsalt edasi. Aga vahet pole. Vähemalt ei pea ma kartma, et kuskil lae all mõni leegike ennast ilmutama hakkab ja oma sõpradega ühe tulikuuma peo maha peab. Ja kaotatud - või siis minu poolt leitud - võtme osas öeldi pärast järjekordset päringut, et tõepoolest olevat üks remondimeestest talle antud võtme ära kaotanud, aga sellest polevat midagi, sest neil on üks tagavaravõti veel. Lohutus missugune. Ah et miks nad mulle sellest ise teada ei andnud? Et kas nad ei näinud selles tõesti mitte mingisugust turvalisusriski, kui minu korteri aadressi kandev võti läks teadmata suunas jalutama? Ei tea. Aga küll ma küsin üle. Kuigi peale "no anna andeks, oleme ikka sõbrad edasi"-vastuse ei looda ma sealt saada.


Kui eelmisel aastal Taani tulek juba kindlamaid piirjooni hakkas võtma, siis lubasin kõigile, et esimene pool aastat ma kindlasti midagi asjalikku ei tee ja pärast seda hakkan uurima, mida ja kuidas peale hakata. Eks meeles mõlkus mingi äritegemise variant, aga kes mind lähemalt tunneb, see teab, et ega ma suurem asi ärimees pole. No ei oska mina igaühega "kontakte luua", et pärast kõigi ees kelkida, kui hea sõber ma ühe või teise äriparuni või ministriga olen. Mis sest, et see "sõbrast" ärikunn või valitsuse liige ei oma õrnemat aimugi, kes mina olen. Ärge saage valesti aru, ma ei mõista neid inimesi sugugi hukka ja kohati isegi kadestan neid nende võrdlemisi pinnapealse ellusuhtumise ja inimeste ärakasutamise oskuse pärast - lihtsalt mulle endale pole neid omadusi antud ja nende tekitamine ei ole sugugi niisama lihtne. Samas olen ma elus igasugu lollusi teinud, miks siis mitte proovida tegeleda asjaga, millest mul suuremat aimu pole.

Nii et kui pool aastat puhatud sai, sattus tänu ühele tuttavale mu kätte kontakt Eesti tootjaga, kelle nime ma loomulikult siinkohal ei avalda. Ütleme siis, et tegemist on põllumajandussaadustega tegeleva ettevõttega, kes soovib oma tegevust laiendada Põhjamaadesse ja mujalegi Euroopa Liitu. Edaspidise lugemise hõlbustamiseks nimetegem teda  tinglikult AS-iks Viljapea (tegelik nimi on toimetusele teada). Võtsin siis nendega ühendust, saime suisa kokkugi, tutvusin nende toodetega ja rääkisime võimalusest turustada nende kaupa Taanis. Hoolimata mitmekordsetest hoiatustest, et Taani üleküllastatud toiduainete turule on väga raske siseneda, oli AS-i Viljapea juht siiski täis optimismi ja sisuliselt nõudis, et ma asjaga ikkagi tegeleksin. Mis seal ikka. Võtsin siis oma tuttava kampa, uurisime väheke kohapealset turgu sarnaste toodete osas, otsisime välja kohalike ettevõtete ostujuhid, panime hinnakirja paika ja hakkasime arutama, mis strateegiaga peale lennata. Olgu vahemärkusena öeldud, et mu tuttaval on äri tegemises sama palju kogemusi, kui minulgi, seega olime vähemalt võrdses seisus. Aga noh, pime võib ju pimedaga koos käia, ega nad sellest siis veel nägijaks saa. Kauboi-entusiasmist ei olnud meil aga kummalgi puudust, seega otsustasimegi, et teeme kirjalikud kutsed nii 15-20 suuremale ettevõttele ja kutsume nad tooteesitlusele ühte konkreetsesse kohta Kopenhaageni linnas. Meie mõte oli, et kui kutsututest kasvõi 3-4 kohale ilmuks, oleks ju suur asi ja küll sealt saab juba asja edasi arendada. Et asi kindlam oleks, tegime kõigepealt taanikeelsed kirjad elektroonilses vormis, saatsime need e-maili teel otse ostujuhtidele ja päev hiljem läksid samad kutsed ka veel paberkujul välja. AS-i Viljapea juht leidis, et eriti hea oleks veel see, kui tema ise ka Kopenhaagenisse esitlusele tuleb - ikkagi tootja ise kohal, see lisab ka usaldusväärsust. Ideel oli jumet ja juba ta oligi lennukipiletid ära ostnud ja hotellikohad broneerinud.

Esitluseni oli sel hetkel aega kolm nädalat. Taani mõistes oli see muidugi väga lühike aeg. Nagu mu tuttav ütles, siis siin ei ole nagu eestlastel, et "hommikul ärkan ja õhtul on laulupidu" (poldki sellist ütlust varem kuulnud). Taanlased plaanivad oma elu ikka pikalt ette ja seegi vähendas võimalust, et päris kõik kutsutud kohale ilmuvad. Ehk siis ootused olid võrdlemisi madalad. Kui aga kutses oli märgitud "palun vastake e-maili või telefoni teel hiljemalt kuupäevaks x" ja see kuupäev x lähenema hakkas ning e-postkastides ulgus virtuaalne tuul (noh tegelikult ei saa seal tuul puhuda eksole, muidu puhuks kõik kirjad laiali) ja telefonid vaikisid, siis hakkas meil vaikselt tekkima halb eelaimdus. Asi oli selles, et meie strateegia nägi ette kas positiivsete või negatiivsete vastuste saamist. Siis oleksime saanud vastava isikuga asuda kirjavahetusse või telefonivestlusesse eesmärgiga leida kummalegi poolele sobiv aeg toodete esitluse tegemiseks kas siis nende või meie pakutud kohas. Kuid vastuse mittesaamine polnud plaani sisse kirjutatud. No kui sa ikka oled kultuursel Põhjamaal, siis ei oska oodata, et paarikümnest kirja saanud isikust mitte ükski (jah, numbrina väljendades 0, sõnades "null", "zero", "nada") ei vaevu isegi üherealist vastust saatma. Isegi Eestis, kus kahest sõnast pikemat juttu peetakse lobisemiseks, tuleb mingisugunegi reaktsioon. Aga just sellise õppetunni kohalikult ärimaastikult ma sain: kui kirjale ei vastata, siis pole see mühaklikkus, vaid viisakalt eitav vastus.

Esitluseni oli jäänud veel vaid nädal. Kuigi ma olin AS-i Viljapea juhile andnud edasi hoiatuse, et esitlus võib minust mitte olenevatel asjaoludel minna vett minna vedama ja hoolimata tema optimismist, et "pole viga, siis saan vähemalt Kopenhaagenit lähemalt vaadata", oli mul ikkagi tunne, nagu oleksin ise täielik äpu. No mis mõttes ei suuda ma isegi paari inimest kohale meelitada? Meeleheitlikud ajad nõuavad meeleheitlikke tegusid - teisisõnu võtsime telefoni ja asusime kirja saajaid isiklikult pommitama. Eiei, mitte ei visanud neid telefoniga (kui kellelgi selline mõte pähe tuli), vaid hakkasime helistama. Algus oli isegi paljutõotav. Ühe suurima kaubandusketi esindaja numbrile vastas meeldiv naisterahvas, kellel ma palusin lasta ühendada ostujuhiga. "One moment please!" oli vastus, mida ma tegelikult ei oodanud. Kas nii lihtne ongi, et helistad ja ühendatakse ja räägid oma jutu ära ja ongi asi korras? Miks ma kohe sellest ei alustanud? Veel mitmeid enesekriitilisi mõtteid jõudis mu peast läbi käia, samal ajal kui telefon vastaspoolt tooniga kutsus. Ja kutsus. Ja kutsus veel natuke. Kuni läks postkasti. Ega's ma papist poiss pole. Jätsin viisaka sõnumi, et olen AS-i Viljapea esindaja, saatsime teile kutse ja olge hea, võtke minuga ühendust. Järgmine kõne. Taaskord võeti kohe toru, ühendati vajaliku inimesega ja telefon kutsus. Ja kutsus. Ja... Noh, saate isegi aru, kuhu ma pürin. Nii lihtsalt saingi teise ärialase õppetunni Taani turult: ostujuhtide nimed ja telefoninumbrid on vaid vormitäide, mida iga soliidne ja endast lugupidav ettevõte peab oma kodulehel näitama. Nii illusiooniks, et "me oleme alati kättesaadavad ja kui te meid kohe kätte ei saa, proovige hiljem uuesti". Ja kui mõni loll seda uskuma jääb, siis võib ta sel numbril helistada ja helistada ja helistada, kuni surm teda siit maailmast lahutab. Või siis nii kaua, kuni ta lõpuks ise aru saab, kui mõttetu tema üritus on. Mul läks sellest aru saamiseks kõigest kolm päeva.
Kusjuures - mul isegi õnnestus paar inimest kätte saada. Tegemist oli ka väiksemate firmadega, nii et mingis mõttes oli nende tabamine isegi loogiline. Sel juhul alustasin kõnet sõnadega "Ma olen AS-i Viljapea esindaja, saatsime teile kutse presentatsioonile, kas te olete selle kätte saanud?", mille peale oli teisel pool toru natuke aega piinlikku vaikust, siis küsiti üle, et kesasi ma selline ikka olen ja pärast kogu jutu uuesti kordamist öeldi kostis vastuseks "eee... ei ma pole seda vist kätte saanud". Nojah, kes teab, võib-olla just selle inimese e-maili teenuse pakkuja filtreeris minu kirja rämpspostiks ja küllap just temale saadetud paberkutse oli Taani Posti kohmaka kirjakandja postikoti põhja kinni jäänud. Missest, et see oli A4 formaadis ja vägagi valget värvi ümbrikus. A no võib-olla oli tal väga suur postikott, ei tea. Igatahes jätkasin juttu ostujuhiga, rääkisin kui head tooted AS-il Viljapea on ja et ta peaks neist väga huvitatud olema. Vastaspool oli viisakas, kuid resoluutne: me oleme oma tooraine valikul väga konservatiivsed, eelistades kodumaist ja lähinaabrite toodangud. Kui ma püüdsin selgitada, et Eesti ongi ju lähinaaber, siis selles osas valgustas ta mulle kohe taanlase vaatepilti. Taani lähinaaber on Rootsi, võib-olla ka Norra ja kui natuke veel pingutada, siis tinglikult ka Saksamaa põhjaosa. "Aga-aga-aga..." "Vabandust, me pole huvitatud". Kõne lõpp.
Muide, ma olen seda ka kohalikku ajakirjandust sirvides märganud, et peale Rootsi, Norra ja Saksamaa sisuliselt muud maailma taanlase jaoks olemas ei ole. Sedagi laiema silmaringiga kodanike puhul. Selle kohta on kohalikel eneseirooniline näide, et kui taanlane läheb välismaale, siis see tähendab Fyn'i saarele sõitmist (selgitus: Fyn'i saar, kus asub näiteks Odense linn, on kohe Sjaelland'i saare, kus asub Kopenhaagen, kõrval ja geograafiliselt täiesti Taani keskel. Ehk meie mõistes poleks see isegi mitte mandrilt Saaremaale sõiduga võrreldav). Pole siis ime, et taanlane täiesti siiralt arvab, et nende elukorraldus on maailma parim, nende firmad maailma parimad ning et rukkileib on nende leiutis, mida ei leidu mitte kusagil mujal maailmas. Igasugused vastuväited selles osas lähevad kurtidele kõrvadele. Küllap nad peavad ka 2010. aastal tehtud internetipanga arendust - mille tulemusena ei pea enam netipanka pääsemiseks installima igasse arvutisse eraldi programmi, vaid saab sisse logida igast internetiga ühendatud arvutist (wow!) - enda revolutsiooniliseks leiutiseks.

Ühesõnaga olin ma mõned päevad enne AS-i Viljapea juhi Taani saabumist väga halvas seisus. Null isikut presentatsioonile tulemas, null ettevõttega positiivne kontakt saavutatud, null võimalust, et AS-i Viljapea juht siia muud kui kena kevadilma saab tulla nautima. Sedagi juhul, kui vihma ei saja. Kus aga häda kõige suurem, seal WC kõige kaugemal. Või midagi sellist. Igatahes tuli mul meelde, et siinmail pidavat tegutsema üks ettevõte, kelle äriks on erinevate välisettevõtete kokkuviimine Taani vastava ala ettevõtetega. Ma ei olnud sellega enne ühendust võtnud, sest ma teadsin, et see teenus pole sugugi odav ja "kui raske see Taani firmadega ühenduse saamine ikka on"-mõttelaad lihtsalt ei lubanud mul varem seda sammu astuda. Nüüd aga lihtsalt ei jäänud muud üle. Kiirelt paar rida AS-i Viljapea kohta, natuke tema toodetest ja palve stiilis "äkki teil on kedagi, kes teab kedagi, kes võiks juba järgmise nädala alguses tahta meiega kohtuda". Sügav hingetõmme sisse, "send"-nupule vajutus ja väljahingamise jooksul kujutasin elavalt ette, kuidas kirja saaja vastavalt kohalikele kommetele kas a) saadab kirja otse prügikasti, b) irvitab natuke aega mu naiivsuse üle ja läheb punkti a) juurde, või c) kirjutab mulle mittemidagiütleva vastuse "aitäh ühenduse võtmise eest, vastame esimesel võimalusel". Ja siis läheb punkti a) juurde. Ega ma kaua oma kujutlustes olla ei saanud, kui helises telefon. Tundmatu number, kuid siiski Taani oma. Järelikult ei püüta mind õnge tõmmata miski Boliivia telefoninumbriga, millele tagasihelistades tuleb 100-eurost arvet maksta. "Halloo?" "Tere, teie saatsite hetk tagasi e-maili, jah?" kõlas teiselt poolt inglisekeelne naisterahva hääl. Mõtlesin, mis pagana nali see nüüd on. Taanlane ei vasta mitte mingil juhul nii kiiresti kirjale, seega peab see olema mingi telekommunikatsiooni firma, kes mu e-maili liiklust jälgib või FBI-taoline terroriste püüdev organisatsioon, kes mu kirjas mõnda kahtlast sõna märkas. "Jah, saatsin küll," vastasin hoolimata võimalusest, et järgmisel hetkel mustades maskides mehed mu uksest sisse ründavad ja arreteerivad kahtlustatuna eriti ohtlike põllumajandusproduktide smugeldamise katses. "Väga tore. Ma mõtlesin küll e-maili saata, aga telefoni teel saab kiiremini asju aetud," jätkas naisterahva hääl toru otsas. Ilmnes, et minu arusaamine taanlaste reageerimiskiirusest oli ilmselgelt vildakas, nii et minu vestluspartneriks oli tõepoolest toosama firma, kes mu e-kirja adressaadiks oli olnud. Edasi jätkus kõne täpsustustega, et mida AS Viljapea ikkagi veel toodab, palve saata täpsem tutvustus ja toodete hinnakiri. Pärast kõne lõppu nägin tunneli lõpus valguskiirt ja lootuses, et see pole rong, saatsin soovitud materjalid teele. Tagasi tuli kiri, mis minu algaja ärimehe südame pani hoopis kõvemini põksuma. Tuli välja, et just selliste toodete vastu on ühel ettevõttel huvi olemas ning see firma on ka valmis kohe mõne päeva pärast ka AS-i Viljapea juhi ja minuga kohtuma.

Jätkub...