kolmapäev, 20. november 2013

Kui silmad ei peta

Mõnikord on kohe nii, et vaatad ja ei usu.
Vaatad veelkord ja siis teed igaks juhuks pilti.
Nohja siis riputad pildid enda blogisse.

 Käesoleval nädalal jäi mulle näppu selline reklaam:


Kes keelt ei mõista, siis neile siinkohal tõlge: "Suvine kruiis Baltikumi, otse Kopenhaagenist". Illustratsiooniks on loomulikult kõige suurim vaatamisväärsus kõikide Balti riikide peale: Vene õigeusu kiriku kuplid.

No okei, veidi edasi uurinuna leidsin ka kirjelduse selle kruiisi kohta:


Tõlge: "Seila Costa Cruise pardal unikaalsele reisile Baltikumi pealinnadesse, algusega otse meie kaunist pealinnast" (st. Kopenhaagenist - minupoolne vahemärkus). "Külasta Stockholmi vanalinna, avasta põnevat ajalugu Tallinnas ja naudi reisi kõrgpunkti - Sankt Peterburgi, mida tuntakse ka Põhjala Veneetsia nime all".

Illustratsiooniks on lisatud kaart:


Me ju Eestis alati muretseme, et me oleme nii väiksed ja keegi meid ei tea-ei tunne, meid peetakse Venemaa osaks, parimal juhul üheks Baltikumi kääbuseks, mille pealinn on Riia ja kus riigikeeleks on leedu keel. Aga nüüd on need ajad möödas! Alates tulevast suvest on Euroopa jagatud kolmeks Balti riigiks, milleks on Saksamaa (uue pealinnaga Warnemünde), Soome (mis hõlmab nüüdsest ka endist Rootsit ja on viinud oma pealinna Stockholmi) ja Eesti (mille pealinn on vastavalt maitsele kas Tallinn või Sankt Peterburg). Molotov-Ribbentropi pakt on selle kõrval poisike. Nagu kaardiltki näha, hõlmab Eesti alates tulevast suvest tervet piirkonda, mida siiani tunti Baltikumi ja Venemaana, Tallinn paisub sama suureks kui praegune Harjumaa ja pool Läänemaad. Balti riikide täpsemad piirid ei ole veel paika pandud, aga see on tehniline detail ja usutavasti saab suveks sellega ühele poole. Oi sõbrad, uhke on olla eestlane, meie aeg suurrahvana võib alata!

Kainematele meie seast aga soovitus: kui te peaksite tahtma Taani kolida, siis ärge palun kunagi - mitte kunagi - viige oma lapsi Taani kooli. Nagu juuresolevalt pildilt näha, võib nende maailmapilt sealsetes geograafiatundides moonduda tundmatuseni.


Aga hea küll. Möödunud suvel tegime abikaasaga väikse Suurbritannia tuuri. Muuhulgas hõlmas see ka EasyJetiga lendu Londonist Edinburghi. Nagu igal korralikul lennufirmal, on ka EasyJetil oma pardaajakiri. Räägiti uutest sihtkohtadest, reklaamiti uusi "revolutsioonilisi" ilutooteid ja tehti juttu kuulsustega - ei midagi erilist, eksole. Jäin mina lugema ühte lugu, mis tehtud näitlejast super(või hüper- või mega-, aga võib-olla ka giga-)modelliga, kelle nimi inglise keeles oli Svetlana Khodchenkova. No vaadake ise, ilus naine, muidugi peab sellist artiklit lugema:


Ega ta midagi huvitavat ei rääkinud, rohkem oli selline Wolverine'i-filmi promomine ja mõned isiklikumat laadi lausejupid sekka. Aga vaat üks lõik oli põnev:


Ehk siis meie emakeeles kõlaks see umbes nii: "Me keeldun reisimast üle vee, sest mul oli ükskord kohutav kogemus. Ma reisisin liinilaevaga Soomest Šveitsi ja me sattusime tormi kätte. Ma kartsin kohutavalt ja palvetasin, et Leonardo DiCaprio tuleks ja päästaks meid".

Ausaltöeldes kardaks mina ka kohutavalt, kui keegi üritaks mind laevaga Soomest Šveitsi transportida. Torm ei oleks vast see kõige hullem asi, aga kui ikka laev üritab kusagilt Saksamaa kandist alates läbi raiuda sadu kilomeetreid puhast maismaad, lihtsalt selleks et ühte näitlejast modellihakatist Šveitsi toimetada, siis see võib ikka päris jube kogemus olla. Kardetavasti pole seal ka Leonardo DiCapriost abi. Tema on harjunud ikka merevees uppuvate laevadega.

Tulevast suvest alates muidugi pole meritsi Švetsi sõitmine enam mingi probleem, sest siis on arvatavasti ka see Kesk-Euroopa väikeriik juba Baltikumi osa ja teadaolevalt on kõik Balti riigid mereäärsed.
Küllap see meri siis sinna Šveitsini ka ära tehakse.
Küll te näete.

neljapäev, 31. oktoober 2013

Tormi-iilide järelkuma

Minu arvates on Statoil üks hiiglama hea koht. Päriselt ka. Seal on täitsa mõnusad hot dogid, kohv on hea, saiakesed on head. Ja seal saab kasutada tolmuimejat, mis võtab su autost ära igasuguse sodi, mille allaneelamise tagajärjel keelduks tavaline tolmuimeja edaspidi igasugusest koostööst.

Ma kujutan ette, et ärksamad kujud juba taipavad, millest jutt tuleb. Jah, teil on õigus ja edasi ei pea lugema. Teie aga, kellele veel hommikune kohv mõjuma pole hakanud või on juba ära lahtunud, ma siis selgitan.

Nagu mõningad võisid märgata, tegin ma 28. oktoobril Näoraamatus reportaaži Taanimaale kohalejõudnud tormist. Tulid need iilid ju värskelt Lääne-Euroopa poolt ja see andis hea võimaluse anda eelaimdust, milleks võiks Eestimaa valmis olla. Nii tore oli aknast välja vaadata. Tänaval lendasid reklaamid (siin on peatselt kohalike omavalitsuste valimised tulemas, seega oli neid kohe rohkesti), murdusid oksad või - nagu ma ka Facebookis pidulikult raporteerisin - kukkusid puud suisa tervikuna autodele peale. Äge looduse stiihia, mida võiks vaatama jäädagi. Samal ajal muidugi tuleb kindel olla, et endale midagi aknast sisse ei lenda. Seda õnneks ei juhtunud ja nagu ma kerge pettumuse noodiga mõni tund hiljem teatasin, möödus kõik enne, kui oli õieti alatagi jõudnud.

Ja selle teadmisega läksin ma õhtul ka magama.

Muide, kes iganes ütles, et "hommik on õhtust targem" või "ära hõiska enne õhtut" pole asjadest vist väga hästi aru saanud. Minu hõiskamine toimus vägagi õhtul ja hommik oli sellegipoolest äärmiselt loll.

Nagu igal hommikul, ärkasin ma seegi kord uniselt (ei saa minust hommiku-inimest, mis teha), ajasin lapsed maast üles, lürpisin kohvi ja närisin võileiba. Ja nagu igal hommikul, saime ka seekord uksest välja viimasel hetkel või veidi pärast seda. Tänavale jõudes kõndisime väikse kahjutundega mööda autost, millele noor puu oli peale kukkunud. Kuigi tavaliselt ei kipu auto langeva puuga võideldes võitjana välja tulema, tundus, et seekord võis auto omanik kergendusega hinge tõmmata. Üks suurem oks oli küll vaevumärgatava mõlgi tekitanud, aga aknad olid terved, kriimusid ja muid hädasti parandamist vajavaid vigastusi polnud kusagil näha. "Nonäed, inimestel ikka veab," mõtlesin endamisi (vist isegi kõva häälega. Ma ju olen harjunud omaette kõva häälega mõtlema ja mõnikord ma unustan ära, et teised inimesed ümber on). Nonii, olemegi oma auto juures. Hoolimata sellest, et ta oli keset kõige tugevamat tormi otse kõrvalmaja tellingute juures, nägi auto väga kena ja vigastustevaba välja.

Teate ju küll seda ütlemist, et inimesel võib ju kena naeratav nägu olla, aga ega keegi ei tea, mis selle naeratava näo taga on. Ei tea? Vahet pole, ega ma ka ei tea. Aga igal juhul minu auto naeratas mulle, kui ma talle näkku vaatasin. Aga mis selle näo (hea küll, kere) taga oli, sain ma küll kohe teada.
Killud.
Palju kilde.
Tühjus.
Haigutav tühjus koha peal, kus pidi asetsema tagumise luugi akna klaas.
Lohk.
Selle koha peal, kus tagumisel põrkeraual pidi olema muhk, oli lohk. Väga kriimuline ja kole lohk. Ja põrkeraua külgmine osa mitte ainult ei naeratanud, vaid suisa lagistas lahtise suuga naerda.
Teised autod ümberringi oli kindlasti samas seisus, kujutate ette? Et kui ikka üks tellingujupp alla lajatab, siis vaevalt ta ühe autoga piirdub? Vale. Või mitte täiesti. Kõrvalauto peal oli katuse serva peal kraapimistunnustega koht, mis lubas järeldada, et mis iganes sealt ülevalt alla kukkus, tegi salakavala rikošeti naaberauto peal ja lajatas siis täie jõuga minu omasse. Kõik ülejäänud autod samas rivis oli puutumatud nagu kombekad neiud enne pulmaööd. Misasi see oli, mis sellist hävingut põhjustas? Pole õrna aimugi. Tellingud olid kõrval terved, auto juures polnud mitte midagi, mis oleks reetnud langenud objekti olemust. Katusekivi? Lillevaas? Meteoriit? Ei tea. Aga midagi suurt ja kõva ja kõrgelt kukkuvat pidi see olema.

Olles veidi sisse ja välja hinganud, petnud ennast sõnadega "see on ju lihtsalt auto, peaasi, et ma ise terve olen" (lihtsalt auto?! dämmit, see "lihtsalt auto" remont läheb terve varanduse maksma! okei, kindlustus maksab suurema osa, aga mingi paar tonni omavastutust maksta ei ole mõnus, ei ole! ja mismoodi ma sihukese lõhkise riistapuuga sõidan?!), siirdusime tagasi tuppa. Veidi soojemad riided selga ja bussi peale minek. Lapsed peavad ju kuidagi kooli saama. Paarikümne minutilist hilinemist ei pannud klassijuhataja pahaks: "Oh, täna hommikul tulevad paljud sama vabandusega," oli ta ainuke reaktsioon. Küllap siis oli torm ikka kellegi teise varandust ka räsinud. Hiljem selgus muidugi, et ega ikka ei olnud küll ja hilinemise põhjuseks olid peamiselt teele langenud puud.

Värske õhk aitas veidi rahuneda. Tükk kilet ja mõned meetrid teipi katsid ära kõikse haigutavama koha. Killud aga ei olnud küll sellised, mida väga näppudega tahaks puutuda. Mina muidugi seda ei teadnud. Aga pärast paariminutilist tegutsemist oma näppude pealt veritsevate mikrohaavade kokkulugemist olin jälle veidi targem ja otsustasin oma koristustegevuse pooleli jätta.
Ja siin jõuamegi tagasi minu Statoili-teemalise kiidulaulu juurde. Ei täitnud ma seekord kõhtu rammusa hot dogiga, ei lürpinud unisust peletavat kohvi ega nautinud lõhnavaid saiakesi. Aga tolmuimejal lasin suriseda küll. Kohe kaks korda. Et oleks ikka kindel. Sest ega see väga mõnus poleks, kui äkkpidurduse tulemusel peaks enda peakolu seest väikseid klaasikillukesi välja nokkima. Heh, see oleks tegelt päris hull vaatepilt - auto näeb välja nigu peksa saanud joodik, rooli tagant tuleb välja tulist kurja vanduv sohver, veri tilgub ja killud peas kinni. Hmm. Äkki peaks hoopis filmi stsenaariumi kirjutama. Õuduskomöödia. "Tappev tagaklaas".

Igatahes, auto sain kildudest vabaks ja kohe tekkis tunne, nagu auto oleks poole tervem. Mida ta muidugi polnud. Oli sama lõhkine ja kole, aga kuidagi viisakam.
Siinkohal ma peaaegu lõpetaks. Ühtlasi vabandan kõigi inimeste ees, kelle elu tormis tegelikult ka räsida sai - oli see siis maja peale kukkunud puu või elektikatkestustest tingitud kannatuste pärast - ja kelle jaoks minu õnnetus lihtlabase vingumisena tundub.

Aga lool peab olema ka epiloog eksole. Minu lugu lõppes (vähemalt ajutiselt) auto viimisega kahjukäsitlemist teostava firma juurde. Nagu ikka, tehakse kõigepealt kahjudest pildid, saadetakse need koos hinnapakkumisega kindlustusse ja positiivse vastuse korral saab remonti tegema hakata. Mina pidin siis kõigepealt viima oma romustunud modelli pildistamisele. Fotografeerijaks oli vanem meesterahvas. Rääkis inglise keelt küll, aga oli näha, et parema meelega suhtleks ta taani keeles. Seda rõõmu ma talle kahjuks pakkuda ei saanud, sest kuigi ma hakkan juba mingeid võtmesõnasid taanikeelsetest lausetest hoomama, olen ma siiski sisuliselt selles osas täiesti null. Nonii. Jõuame auto juurde, ta vaatab vigastusi, näitab vaheldumisi katkise autoklaasi ja lohku virutatud põrkeraua peale ning küsib: "This or this?" (tõlge "see või see?"). Ma vaatan talle otsa, kerin oma peas korra veel küsimuse üle, olemaks kindel, et ma õigesti kuulsin ja ei saa aru, kas ta teeb minuga õelat taanipärast nalja või on ta lihtsalt loll. Mis mõttes see või see? "Both!" (tõlge: "mõlemad!") "Yes-yes, so this or this?" küsib ta uuesti. Siis oli tunne, nagu ma oleks mingisse absurditeatrisse sattunud. Kas ta nagu tõsiselt küsib mu käest, et kas ma tahan lasta parandada ühe või teise vigastuse? Ma olin küll oma eelmises elus jurist ja enda arust lugesin kindlustuslepingut ka, aga kas seal tõesti oli kirjas selline lause, et kui õnnetus on põhjustanud mitu vigastust, siis parandatakse neist ainult üks? Et nagu mingi haiglane kulude kokkuhoid või? Aga üks asi, mis ma olen Taanis olles õppinud on see, et kui sa midagi tahad, et sinu tahtmise järgi tehtaks, siis pead endale kindlaks jääma ja nõudma oma õigust taga. "Both!" lajatasin ma uuesti. "Yes, yes, I understand, but this is all, yes?" (tõlge: "Jah, jah, ma saan aru, aga see on kõik, jah?"). Ja alles siis sain ma aru, mida ta öelnud oli. Ta rääkis inglise-taani segakeelt. Ehk siis see lühike o-tähega sõna, mida ta kahe "this"-i vahel kasutas, ei olnud mitte inglisekeelne "or" ("või"), vaid taanikeelne "og" ehk "ja" ning kokkuvõtvalt tahtis ta uurida, kas peale nende kahe vigastuse on veel midagi, mida ta peaks märkama.
Oli piinlik. Oli küll.
Aga vähemalt sain ma samal õhtul firmast kõne, et ma võin auto neile remonti viia. Nädal aja pärast. Enne seda võib mind näha liikumas just sellise kaunitariga:

Vaat nii.

teisipäev, 10. september 2013

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 9. Messi-eri jätk.

Olen paaril korral varem maininud, et taanlaste suhtumine immigrantidesse on väga avameelselt negatiivne. Ei, ma ei räägi Rootsi-taolisest käitumisviisist, kus väliselt näitavad kõik ennast musterlastena, kes tolereerivad kõiki vähemusi, aga samas anna paar õlut sisse ja saunalaval saad teada, mida nad tegelikult asjast arvavad. Eiei. Siin pannakse nii valitsusliikmete kui parlamendi tasemel ikka väga konkreetselt paika, kes on kes. Paar näidet viimasel ajal ajakirjanduses kajastatud tsitaatidest: "Ida-Eurooplased on nagu rohutirtsud, kes hüppavad ühest riigist teise, imedes heaoluühiskondi elust tühjaks" (Konsevatiivse erakonna kõneisik); "Kodutud immigrandid tuleb tagasi koju saata. Kõik muud meetmed on poolikud" (Taani Rahvapartei kõneisik); "Paraku statistika näitab, et paljud elamisloaga immigrandid ei osale kohalike omvalitsuste valimisel. Pole ka imestada - kui ma oleks kolinud siia kuskilt Aafrika Hula-Bula riigist, siis poleks ka minul piisavat ülevaadet kohalikust poliitilisest olukorrast" (Taani rahvapartei kõrge poliitik). Asja pole paremaks teinud ka viimasel ajal uudistes kajastatud teated, kuidas moslemite kommete austamiseks on järjest rohkem Taani lasteaedasid ja haiglaid loobunud sealiha pakkumisest või pakutakse ainult "halal" liha (ehk siis moslemi kommete kohaselt tapetud looma liha). Eri poliitikute sõnavõtud immigrantide aadressil on muutunud kohati nii räigeteks, et äriringkonnad on ametlikult palunud kasutada veidi korrektsemat retoorikat, kartes, et vastasel juhul jätavad mitmed välisspetsialistid lihtsalt riiki tulemata. Et võõravaenulikkus ei ole iseloomulik mitte ainult poliitilistele ringkondadele, näitab kasvõi mõne nädala tagune sündmus Aarhusi linnas, kus üks ööklubi keeldus sisse laskmast mustanahalisi peohuvilisi. Põhjus? Üks somaallane olevat ühel ööl samast klubist varastanud mitmeid rahakotte ja muid väärtuslikke esemeid. Seega - kõik mustanahalised olid kohe "mustas nimekirjas". Hiljem, kui turvakaamera lindistusi üle vaadati, tuli välja, et see "somaallane" oli nii valge taanlane, kui veel üks valge taanlane saab olla. Nii et oled sa ida-eurooplane, aafriklane, moslem - vahet pole, igal juhul oled sa vähem või rohkem kahtlane element, kelle kraesse saab kõik ilmahädad määrida.

Üks selline kahtlane element (kes pole küll Hula-Bula riigist, aga ikkagi) püüab neile siis kaela määrida väga kahtlasi tooteid, mis on väga kahtlast päritolu. Vähemalt sama kahtlast, kui ta ise. Aga seekord on see kahtlane tüüp hoopis arvuti taga ja mõtleb. Mõtleb, et tulemas on mess. Mitte väga kaugel Taanist. Göteborgis. Ainult 300 kilomeetrit eemal. Väga hea mess. Just mõeldud nende kahtlaste toodete jaoks, mis kahtlasel elemendil on. "Kui seda metsa ees ei oleks", ütles Juhan Liiv oma teoses nimega "Vari". Kahtlase elemendi jaoks oli metsaks raha. Õieti selle puudumine. Või noh... Tegelikult, kui väga pingutada ja skeemitada ja riskida, siis äkki ajaks midagi kokku... Eieiei. Liiga suur risk. Aga ikkagi, äkki peaks... Ei. Ole mõistlik. See on ju jube suur summa. Samas, teisest küljest, kui sealt messilt tuleb kasvõi paar lubavat kontakti, siis tasuks see avantüür ennast ära. Ja vaata nüüd seda messilehte: kõik kiidavad, kui hea üritus see on ja kui palju kontakte saadi. Mõtleme veel... Ah, mis seal mõelda. Kes ei riski, see šampust ei joo. Hea küll, ma ei joo niisamagi šampust. Ma söön selle asemel šokolaadi. Nii et kes ei riski, see šokolaadi ei söö. Tervete pähklitega. Fazeri oma. Nämm-nämm.

Ja nii oligi. Haarasin oma sisemisel jänesel kõrvust kinni, keerasin tal kaela kahekorra ja viskasin välja. Lõvi oli sündinud. Algasid tormilised ettevalmistustööd, mis sisaldasid uue portsu visiitkaartide tellimist, boksi sisustuse hankimist, kindlustuse korraldamist (need hullud olid oma messi osalemistingimustesse pannud kirja, et kõikidel osalejatel peab olema esitada vastutuskindlustus summas 2 miljonit briti naela, mille peale näiteks Ergo kindlustus kirjutas: "Lugedes Teie soovi, tunduvad teise osapoole nõudmised päris utoopilised"), kõikvõimalike blankettide täitmist, abiliste otsimist ja muud pudi-padi. Heh, "muud pudi-padi". Vaat kus ütles. Räägib juba nagu mingi proff. "Ah tead küll, kogu see messi korraldamise pudi-padi". Heh. Igatahes, tööd jagus, aga kuna kogemus oli juba all, siis polnud see sugugi nii stressirohke, kui esimene kord. Andsin ka härra Elmarile teada, et ma nüüd ikkagi lähen. Tema vastu, et oh, väga hea, kui sobib, siis ma tulen ka. Mis mul selle vastu ikka sai olla. Palusin siis, et kuna ma olen ise kõik ettevalmistused oma kulu ja kirjadega teinud, siis ehk ta oleks nii lahke ja võtaks enda toodete näidised ise kaasa. Palve tundus mõistlik olema nii mulle kui talle ja nii oligi mul üks mure vähem.

Kauaoodatud päev jõudis kätte. Õieti kauaoodatud päeva eelnev päev, sest messiboksi sisustamise peab hiljemalt eelmisel päeval ära tegema. Organisatoorne pool nägi ette, et härra Elmar tuleb lennukiga Kopenhaagenisse ja siit lähme siis koos edasi Göteborgi. Kopenhaagenist pidi kaasa tulema ka üks neiu, kes oli mulle abiks eelmisel messil ja kes nõustus tulema minuga kaasa ka seekord. Niisiis haaranuks ma tema teepealt peale, siis koos lennujaama, härra Elmar peale ja meie sõit Rootsi kunni juurde võinuks alata.

Võinuks.

Härra Elmari lennu saabumiseni oli aega napp tunnike, kui helises mu mobiil. Teisel pool toru oli - jah, arvasite õigesti - härra Elmar. Kes ei tea, siis lend Riiast Kopenhaagenisse kestab umbes-täpselt poolteist tundi, seega vähem kui tund enne maandumist kõnet saades aimas mu süda halba. Kartus osutus paraku ka tõeks - härra Elmar oli lennukist maha jäänud. Mitte et ta unemüts oleks olnud, ei, põhjus oli hoopis proosalisem. Riia lennujaamas oli ootamatult Kopenhaageni lennu väravat vahetatud ja tema polnud sellest enne aru saanud, kui lennuk juba õhus oli. Nojah. Juhtub. Ta siis pakkus välja, et ta tuleb siis järgmise lennuga Göteborgi, vahemaandumisega Stockholmis. Küsisin, et kuidas siis pagasiga saab. "Ei pagasiga pole probleemi, see tõsteti maha ja pannakse mu lennu peale". Väga hea, sest see oleks ikka paras košmaar, kui ma messile ilma näidisteta peaks minema. Pöidlad pihku surutud, et härra Elmar ikka järgmise lennuki peale jõuab, asusin ise autoga Göteborgi poole teele. Enne minekut pakkisin igaks juhuks mõned enda käes olnud tootenäidised ka kaasa. Palju neid polnud, aga midagi ikka - no nii igaks juhuks. Iial ei või teada ju, mis juhtuda võib, eksole.

Pärast pisut enam kui kolmetunnist sõitu jõudsingi Göteborgi. Peagi helises telefon. Härra Elmar oli saabunud. Huh, see oli hea uudis. Kuna lennujaam on kesklinnast üle 10 km kaugusel ja tulijal olid suured kohvrid kaasas, siis oli mõistlik minna talle autoga vastu. Mõeldud-tehtud. Härra Elmar ootas juba lennujaama ukse juures, surus käe pihku ja ütles: "Kuule, äkki sa tuled vaatad, kuskohta mu pagas võis minna. Ma ootasin selle lindi juures, kuhu ta oleks pidanud tulema, aga mina teda ei näinud". Mul jooksis külm jutt üle selja. Ära nüüd palun ütle, et see oli just see kohver, kus tootenäidised sees on... "See oleks küll vaja üles leida, sest ma käsipagasisse võtsin ainult riided, aga kõik näidised jäid kohvrisse".
Eieieiei.
Ei saa olla nii...
Ei ole nii!
Aga oli.
Kohvrit ei olnud. Tootenäidiseid ei olnud. Ja mess algas järgmisel päeval. Lahe. Muidugi asutasime oma sammud kohe lennujaama kaotatud pagasi osakonda, andsime pagasikviitungi ja kohvri kirjelduse, aga lennujaama töötaja poolt pagasiteeninduse elektoonilisse andmebaasi (see pidavat väidetavalt ühendama kõiki Skandinaavia lennujaamade pagasiteenindusi - ikka täielik e-värk) esitatud esialgne päring ei andnud mingeid tulemusi. Võeti siis meie kontaktandmed, härra Elmarile ulatati aga hädaabi pakike (see on sihuke kotike, kus on sees hambahari, žilett, habemevaht ja muu taoline) ja lubati kohe ühendust võtta, kui midagi selgemaks saab. Minu mitmekordsele pärimisele, et kas on mingisugunegi ettekujutus, kui kaua kohvri asukoha tuvastamine aega võiks võtta, keeldus teenindaja konkreetset vastust andmast. Et asi väga hapuks ei läheks, käskis Elmar oma Eestis olevatel alamatel panna DHL-iga teele ka varupakk. Kaua selle kohaletoimetamine aega võiks võtta, ei osatud kohe öelda. Üsna mõru meelega lahkusime lennujaamast, jäädes siiski parimat lootma.

Parimat aga ei juhtunud. Järgmisel hommikul saime Eestist kõne, et "varupakk" on küll teel, aga see jõuab Göteborgi alles õhtuks. Seega polnud ka sellest meeleheitlikust ponnestusest erilist kasu meie messiboksi täitmisel. Nii ma siis olin oma abilisega messiboksis, mida me eelmisel õhtul palehigis sisustanud olime, laud hõre nagu kasemets pärast võsaraiet. Südames oli lootus, et äkki esimesel päeval (mess kestis kaks päeva) väga palju rahvast ei tule ja saame oma varudega hakkama. Mingis mõttes absurdne olukord - ühest küljest on ju just väga vaja, et tuleks palju inimesi, sest kontaktide rohkus oli jällegi hädavajalik. Teisest küljest aga on väga nõme esmamulje, kui tullakse laua juurde kauba vaatamise sooviga, pead käed üles tõstma ning Jorh Adniel Kiire moodi hüüdma: "Ukraadina, ukraadina!"

Pidasime päeva kuidagi vastu. Jah, kontakte oli, aga õnneks mitte nii palju, et oleksime viimastele pidanud tühja lauda näitama. Lootus oli, et mis algab kehvasti, see lõpeb hästi. Et lõpp hea kõik hea või midagi sellist. Ja juba hakkaski paremaks minema. Elmar, kes oli poole päeva pealt messikeskusest hotelli puhkama läinud, andis teada, et tema kadunud kohver on leitud ja hotelli toimetatud. Umbes paarikümne minuti pärast tuli uus kõne, et Eestist saadetud "hädapakk" on ka lennujaamas kohal. Väga hea. Vähemalt ei jää me nüüd näidiste osas hätta. Võtsime parklast auto, haarasime härra Elmari ka hotellist peale ja lennujaama poole teele. "Hmm... Kuidagi nõrk on olla, mul on tunne, et olen palaviku külge saanud," kostis härra Elmar äkitselt. Vaadake, härra Elmar ei ole - hoolimata oma väga nooruslikust olemisest - just oma esimeses nooruses. Keset messi haigeks jääda pole ka noorematele eksemplaridele teab mis tore uudis, seda enam siis veel vähe vanematele. Ta ise oli muidugi optimistlik, et "ah, võtan tableti sisse ja lähen vara magama, küll saab korda", aga eks me kõik teadsime, et päris nii lihtsalt need asjad ei käi. Ohjah. Nojah, vähemalt paki saime lennujaamast kätte ja sain oma abilisega näidiseid järgmiseks päevaks ette valmistada.

Hommikul ei olnud härra Elmaril kuigi palju parem. Mida võiski arvata. Aga oma kangekaelsuses keeldus ta hotelli jäämast ja tuli vapralt messile kaasa. Mis seal ikka. Tegime check-outi ära, pakkisime asjad autosse ja sõitsime messikeskuse juurde. Püüdsin auto parkimismajas võimalikult messikeskuse sissepääsu lähedale saada, et siis ei pea pikalt kõndima ja ega need eelmisel õhtul saabunud näidistepakidki kerged polnud. Imekombel õnnestuski saada kõige parem parkimiskoht. Parkimismajast viisid nimelt ühe koha pealt koridorid nii messikeskusesse, samas hoones paiknevasse suurde toidupoodi ja üle tee asuva lõbustuspargi juurde. Minul õnnestus auto paigutada just nende koridoride suudme juurde, seega nii lähedale meie sellepäevasele töökohale, kui üleüldse võimalik. Rõõmsalt haarasime tooted sülle, panin autouksed lukku ja läksime.

Näidised kenasti paika pandud, jäime ootele. Kui esimene päev oli tagasihoidlik ja külastajaid oli vähem kui ma lootsin, siis teisel päeval jagus huvilisi üldse ainult ennelõunaks. Lõpus sai nii 3 tundi täitsa tühjalt seista ja oodata. Kui ma õigesti arvutasin, siis käis meie juurest kahe päeva jooksul kokku läbi mitte rohkem kui 100 inimest. Pärast messi hõiskas korraldaja, et hurraa, järjekordne õnnestunud üritus, külastajaid oli üle 1900! Kuhu need ülejäänud 1800 inimest kadusid, jäi mulle arusaamatuks. See polnud nii mega suur saal ka, et kõiki bokse ei jõuaks läbi käia. Nii et kas korraldajad bluffisid või siis tõesti sai enamusel saali lõppu jõudes jaks otsa ja ei viitsitud uurima tullagi, mida me pakume - ei tea. Seega hoolimata paarist üsna lootusrikkast kontaktist pidin tõdema, et julge hundi rind on seekord haavleid täis. Ja see polnud üldse hea tunne. Võtta sihuke rahaline risk ja lõpuks kõrbeda... Huh. Oleks pidanud vist selle jänese endale põue jätma. Aga siis ma oleks kindlasti põdema jäänud, et miks ma ei riskinud, kindlasti oleks ära tasunud. Nii et kokkuvõtvalt võib tõdeda, et seal messil käimine oli omamoodi paratamatus.

Viskasin need muremõtted messi viimase minuti möödudes siiski peast ära ja hakkasin koos abilistega boksi kokku pakkima. Natuke kippus juba kiireks ka minema, sest auto oli pargitud konkreetse kellaajani - oli selline parkimismaja, kus pidid ette ennustama, kauaks sa jääd ja siis vastavat kellaaega näitava parkimispileti masinast muretsema ning esiakna alla nähtavale kohale paigutama. Oleks ise küll eelistanud tõkkepuudega süsteemi, et oled kaua oled ja siis pärast maksad, aga noh, polnud minu valida. Igatahes kiirustades saime oma kodinad kokku pakitud ja vedasime need auto juurde. Mahutamisega võis tekkida probleeme, sest meil olid juba ees kõik enda asjad, lisaks härra Elmari kohver, natuke mööblit, veel paar kasti ja see kõik pidi mu väiksesse Mazdasse ära mahtuma. Ah, mis seal ikka muretseda. Tegin puldist auto uksed lahti ja vaatasin, kuidas oleks kõige mõistlikum need värgid ära paigutada. "Heikki, kas sa panid mu läpaka kusagile ära?" kostus mu naissoost abilise hääl kusagilt auto seest. Pidin tunnistama, et mul polnud tema läpaka asukohast aimugi. Ma ei teadnud isegi seda, et see autos oli. "Huvitav..." jätkas ta otsimist. Aga mida polnud, oli läpakas. Ta olevat selle veel esiistme alla pannud, et siis ei jää silma, kui väljast vaadata. "Ära jama," aimas mu süda juba kõige halvemat. "Kui siin tõesti sees käidud on, siis on raudselt läinud ka..." avasin kindalaeka, kus veel mõni tund tagasi oli olnud TomTomi nimeline abimees, "...GPS".

Jah.

Minu auto, mis oli pargitud kogu parkimismaja kõige läbikäidavamasse, kõige nähtavamasse ja justkui kõige turvalisemasse kohta, oli pikanäpumeeste poolt filigraanselt väärtesemetest puhtaks tehtud. Sealjuures olid terveks jäänud aknaklaasid ja lukud, seega oli ilmselt kasutatud vana head signaali segamise nippi, mis mulle jättis mulje, et auto uksed läksid kinni, aga tegelikult jäid need lahti. Parkimislipik näitas neile ka ilusasti ära, et mul on kavas olla autost eemal terve päeva. Alles olid jäetud kõik riided ja mitteväärtuslikud esemed, rahulikult oli sobratud kottide sisus, kust oli läinud pisut sularaha ja mõned mitte kõige väärtuslikumad ehted (kui isiklik väärtus välja arvata). Varaline kahju ei olnud seega kuigi suur, aga kuna läpaka omanik ei olnud teinud arvuti sisust varukoopiat, siis läksid kaduma väärtuslikud fotod, koolimaterjalid, tööks vajalikud failid ja kõik muu, mida üks kahekümnendates eluaastates neiu ikka oma arvuti kõvakettal hoiab. Tegin muidugi varguse kohta kõne ka politseisse, aga see oli rohkem vormitäiteks. Et äkki läheb kindlustuses vaja. Etteruttavalt olgu öeldud, et mu kindlustus sellist juhtumit siiski ei katnud, nii et igasugusest hüvitisest võisin suu puhtaks pühkida. Parkimismaja töötajad tulid ka kohapeale, vangutasid pead ja ütlesid, et kahjuks ei saa nemadki abiks olla, sest just sel päeval toimus parkimismaja kaamerate väljavahetamine, mis tähendas, et mitte ükski neist ei töötanud ja võimalike süüdlaste tabamine nende abil oli võimatu. Küllap olid vargad ka sellest asjaolust teadlikud.

Tee Kopenhaagenisse oli pikk. Umbes kakssada tuhat korda küsisin ma endalt, mida ma oleks võinud teisti teha. Ma oleks võinud pärast puldinupu vajutamist minna kontrollima, kas ikka uksed läksid kinni. See oleks olnud raske, sest käed olid asju täis, aga mitte võimatu. Ma oleks võinud käia messi ajal korrakski auto juures, lihtsalt kontrolliks, missest et ma ei näinud selle järgi mingit tarvidust. Ma oleks võinud GPS-i endaga kaasa võtta, aga ma olin Kopenhaageni turvalisusega nii ära harjunud (ma olen seal näiteks kogemata auto aknad tundideks lahti jätnud, samal ajal GPS kindalaekas, juhe kenasti välja ulatumas ja mitte kedagi ei huvitanud), et laiendasin selle automaatselt ka vaid paarsada kilomeetrit eemal asuvale Göteborgile. Ma oleks võinud küsida oma naissoost kaaslaselt, et ega ta ometi oma läpakat autosse ei jätnud, kuigi ma olin kindel, et ta ei jätaks seda mingil juhul autosse. Ma oleks võinud... Njah, mida iganes.

Vastik.

Tõeliselt vastik, kui keegi on su autos käinud, sinu asju näppinud, sinu asjad ära varastanud, olnud sinu "kodus" nagu enda omas. Jõuetu viha on vist selle emotsiooni nimi, mis sellise olukorra kohta välja on mõeldud. Tahaks kedagi lüüa, kellelegi kallale minna, midagi teha, midagigi - aga mitte midagi pole teha. Mitte midagi. Ja lihtsalt peadki sellega leppima.

Vastik.

Olemist ei teinud paremaks ka teadmine, mis meid Kopenhaagenis ees ootab. Härra Elmar oli ju ostnud lennukipileti Riia-Kopenhaagen-Riia. Aga Riiast ei lennanud ta ju sugugi mitte Kopenhaagenisse, nagu te eestpoolt juba teada saite, vaid hoopis Stockholmi ja sealt Göteborgi. Kes lennureeglitega kursis on, see teab, et edasi-tagasi pileti puhul peab kindlasti esimese otsa ära kasutama, vastasel juhul tühistatakse tagasilennu ots lihtsalt ära. See oli järgi uuritud ka härra Elmari Eesti kolleegide poolt, kes lennufirmasse helistanud olid. Seega ootas härra Elmarit ees ebanormaalselt kõrge hinnaga viimase hetke pileti ostmine, et koju tagasi saada. Aga me ei kavatsenud ilma võitluseta alla anda. Olime kõik valmis oma frustratsiooni välja elama esimese lennujaama töötaja peal, kes julgeb öelda välja sõnad "Kahjuks ei ole teie pilet kehtiv". Ega see meid ei huvita, et tema teeb lihtsalt tööd. Meie viha tahtis väljavalamist ja tema (kes iganes see "tema" ka olla võis) peab selle välja kannatama.

Pärast enneolematult pikkade kilomeetrite läbimist jõudsime lõpuks Kopenhaageni lennujaama. "Tead mis, proovime kõigepealt nende iseteenindavate automaatide peal check-in'i teha," oli ettepanek, mis kogu seltskonna heakskiidu leidis. Me teadsime, mida see loll aparaat meile kohe ütleb, aga vähemalt me oleme proovinud. Koodid sisse, nimi ka ja... "Prindin pardakaarti" oli sõnum, mis ekraanile ilmus. Oot... Mismoodi? Ja tuligi pardakaart välja! Check-in oli tehtud. Aga kuidas? Pärast esimeste hämmeldushetkede möödumist tuli muidugi välja milles asi: härra Elmar oli ju Riia lennujaamas check-in'i ära teinud, seega virtuaalselt oli ta justkui lennukile läinud ja esimese lennuotsa ära kasutanud, missest et ta lennuki õhkutõusmisel hoopis Riia lennujaama hoones sees oli. Seetõttu oli Riia-Kopenhaageni reis justkui tehtud ja süsteem lubas tal ka tagasi sõita. Seekord õnneks mitte ainult virtuaalselt, vaid ikka päris reaalselt. Ausõna. Pärast kontrollisin järgi.

Ja nii see meie Rootsi-seiklus lõppeski. Viimane akord oli justkui positiivne. Et siis lõpp hea - kõik hea? Mmm... Pigem mitte. Vähemalt sellist tunnet sisse küll ei jäänud. Oleks ikka tahtnud vähemalt ühe lennujaama töötaja läbi sõimata. Nüüd pidi pingete mahalaadimiseks mingi muu võimaluse leidma. Mis polnud üldse lihtne.

Aga ühe "elu-on-nagu-šokolaadikarp"-elamuse võrra olin rikkamaks saanud küll.

Ja noh - asi seegi.




pühapäev, 18. august 2013

Üks inglise härrasmees tuleb linna.

Mõni nädal tagasi käisin tolle Briti saarte alama kontserdil. Olla teine tuntud ja teatud üle maailma. Ja kuigi ma ei ole isiklikult väga suur härra Williamsi fänn, siis on tegemist vaieldamatult ühe ääretult hea šõumehega, kelle kontserdist osavõtmist pidasin ma vajalikuks. Kohe alustuseks pean ütlema, et ma ei pidanud pettuma. Mees teab, kuidas seda asja teha.
Küll aga osutusid teatavaks ebameeldivuseks (kui viisakalt väljenduda) publik ja tema nähtavasti aegade jooksul sisseharjutatud kombestik. Õieti selle puudumine. See, et taanlane joob õlut, pole mingi uudis. Alustatakse tolle kombega juba enne kui karvastik ihule hakkab tekkima ja läheb enamasti välja kuni surmani. Ka Eestis armastatakse õlut. Ja kahtlemata on ka Eestis inimesi, kellele meeldib väike "sumin" peakolu sisse ajada enne ürituse algust. Aga vaatepilt Kopenhaageni tänaval ja staadioni väravas, kus täiesti liialdamata 95% inimestest hoiab käes kas siidri- või õlletopsi - see oli hämmastav. Ma ei saa küll hästi aru, miks on vaja enne kontserti ennast uimaseks juua. Hirmu pärast või? Kardad kontserdile minna ja vajad mingit julgustust? Et äkki lärm liiga kõva ja rahvast liiga palju? No ma ei tea, siis tasuks parem DVD osta ja kuulata kodus täpselt nii kõvasti, kui su närvikava võimaldab. Või nagu mõni mees "joob naised ilusaks", teeb sedasama kontserdile minnes ja "joob artisti paremaks"? Siis tekib küsimus, et mispärast sa, kulla sõber, sellise papi pileti alla panid magama, kui sulle see esineja üldse ei meeldi?
No hea küll, las siis koguvad seal staadioni värava taga julgust, kui see nende elu ilusamaks teeb. Sees on vast rahulikum. Nii võiks ju eeldada. Pärast umbes kolmekordset pileti- ja turvakontrolli jõudsime lõpuks staadionile. Ja arvake mis - seal oli täpselt sama vaatepilt! Selline tunne, et inimestel on õlletopsid nagu lisaraskuseks käe küljes, ilma milleta kardetakse pikali kukkuda. Omades kerget eelaimdust, mida võib tähendada ilma kaaneta topsi käes hoidev kontserdihuviline, püüdsime leida ümbrust, kus on need 5% isikutest, kes ei pea joogist julgust ammutama. Mõningase otsimise peale selline koht leiduski. Vähemalt nii ma arvasin. Soojendusesineja oli lõpetanud, Robbie polnud veel saabunud, kui nii vasakul, paremal, ees kui taga olevate isikute kätte olid ei-tea-kust ilmunud pooleliitrised kollast vedelikku täis plastanumad. Ei saa öelda, et edasine kontserdi jälgimine mõnusalt oleks kulgenud. Edasi-tagasi kilavate silmadega siiberdavad kodanikud, kes otsivad wc-d või järgmist topsitäitmise võimalust, täidetud topsidega tüübid, kes "oma kohale" või oma sõprade juurde püüavad tagasiteed leida - tüütu. Lihtsalt tüütu.

Pikk lugu lühikeseks, mõned näpunäited kahe päeva pärast toimuvale Tallinna kontserdi külastajale:
Esiteks - ära palun osta õlut.
Teiseks - kui sa ikka kuidagi ei saa, osta see õlu ära, aga ära mine sellega rahva sekka. See läheb ühel või teisel viisil teiste külastajate peale. Eieieiei, ära tule mulle seletama "aaaaga ma olen mitu korda seda teinud, mul ei juhtu midagi". Juhtub küll. Sa ei pane seda ise tähelegi, aga inimesed, kellest sa "hoolikalt" mööda trügisid, panevad sinu üleloksunud kesvamärjukest oma riietel tähele küll. Nii et ei, õlu ei ole aurustunud sinu teekonnal punktis A punkti B, see oli puhas füüsika, mis su topsi tühjendas.
Kolmandaks - kui sa oled lõpuks oma õllega jõudnud punkti B, siis ole hea, joo see allesjäänud jook, mis teepeal "ära ei auranud", võimalikult kiiresti ära. Sest kohe-kohe tuleb Robbie lavale, paneb rahva rokkima ja su keelekaste hakkab kümnel erineval moel liikuma kõikidesse muudesse kohtadesse peale sinu suu.
Neljandaks - pea meeles, et õllel on halb omadus tahta võimalikult kiiresti su kehast jalga lasta. See tähendab, et pärast topsi tühjendamist tuleb sul laul kuni paar vahele jätta, et trügida ülerahvastatud ja mitte kõige hügieenilisematesse peldikutesse. Usu mind, see trügimine ei ole ainult sulle tülikas, see segab väga ja väga kõiki neid, kes tulid kontserti nautima ja kelle naudingut sinu meeleheitlik trügimine mitte kuidagi ei suurenda. Seega - vaata uuesti esimest näpunäidet.
Viiendaks - okei, kui sa pead peldikusse tormama, siis selle trügimise me anname sulle andeks. Aga kui sul tuleb potil olles hea idee (teadupärast just seal tulevadki need kõige paremad mõtted) uus õlu endale ja - oh õudust - oma kümnele sõbrale osta, siis ole hea ja jäta see idee teostamata. See ei ole - ma kordan: ei ole - hea mõte. Küllap saad sellest isegi aru, kui oled mingi imenipiga kõik kehaosad, mis kandmisel abiks võivad olla, rakendanud lähkrite kandmisele ja hakkad läbi mitmetuhandelise rahvahulga tagasi "oma kohale" trügima. Joo oma õlu sealsamas ära ja naudi ülejäänud kontserti tagareast. See on hind, mida sa pead maksma. Su sõbrad mõistavad sind, võid kindel olla. Päris kindlasti ei mõista sind ükski inimene, kellest sa tagasiteel "oma kohale" sisuliselt läbi trügid, neile päris märkimisväärsel hulgal vedelikke peale kallad ja kelle pahameele sa "vabandust" pomisedes vaigistada püüad.
Kuuendaks - pea piiri. Õlu ei ole - hoolimata paadunud õllesõprade kinnitusest - karastusjook. Õlu hakkab pähe. See mõjutab su otsustusvõimet, su koordinatsiooni ja võimekust topsist kinni hoida. "Aaaaaga ma olen mitu korda ja mul pole midagi..." Jah, ma usun, et sama vabandus oli ka minu kõrval olnud neiul, kes minu ja veel vähemalt kuue inimese jalavarjud õllejumalatele ohverdas. Või siis härrasmehel, kes suurema osa janukustutajast omaenda nais-kaaslase kampsuni peale valas ja millest veel veidi minu ja paari kodaniku pükstelegi jagus. Ja seda vabandust kasutasid ka ilmselt kümned neiud, kes turvameeste poolt keset kontserti staadionilt ära lohistati, sest nad lihtsalt ei suutnud oma jalgadel enam seista.

Mitte et neist soovitustest midagi kasu on, aga kirja panemata kah ei suutnud jätta.

Muide, nii räpast rahvast kui taanlased, on vist küll raske leida. Vähemalt selline mulle selle kontserdi vältel tekkis. Mitte ükski kontserdikülastaja isegi ei püüdnud oma tühjale õlletopsile prügikasti leida. Tops tühi - viskan maha. Kõik  Pärast lisalugude lõppemist ja tulede põlemapanemist pidid kõik lihtsalt sumpama läbi poolemeetrise vaiba, mis  mahavisatud topsidest oli moodustunud. Aga see on vist kultuuriline eripära. Kopenhaageni tänavatel on räpasuse ohjeldamiseks prügikastidele pandud neoonkirjadega sildid "Puhas Kopenhaagen" ja selle juurde on tänavale värvitud erk-kollased jalajäljed, mis peaksid siis kodanikud prügikasti poole suunama. Igapäeva-elus on sellest vast isegi kasu, aga jalgpallimatšile või kontserdile minnes lööb ürgolemus nähtavasti jälle välja.

Igatahes - soovitan kõigil ülehomme Lauluväljakule minna ja demonstreerida härra Williamsile, mida tähendab, et "eestlane on laulurahvas".

Ilma õlleta, kui võimalik.




reede, 19. juuli 2013

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 8. Messi-eri.

"Einoh, sellist raiskamist lubatakse küll ainult Eesti-taolises banaanivabariigis, mujal Euroopas sellist asja küll ei näe, mujal Euroopas poleks see võimalik, mujal Euroopas...". Suht sagedased kommentaarid nüüdseks juba vaikselt unustuse-hõlma vajunud Evelini kleididraama, Eesti Energia välisprojektide raha-asjade ja Estonian Airi elu eest võitlemise kohta, kas pole? Eestis olles kusjuures täiesti mõistetav kriitika, sest no kas keegi on ajalehest lugenud või uudistest kuulnud, et keegi kuskil niimoodi karistamatult raiskab? Ei ole ju. Ja kui on, siis on räägitud mõnest Rootsi ministrist, kes riigi raha eest ostis paari sukkpükse ja pidi sellepärast oma ametipositsiooniga hüvasti jätma. Selle peale on hea kaasa noogutada ja öelda, "vaat, niimoodi on õige, niimoodi tehakse mujal Euroopas, aga meil [siia lisandub tavaliselt roppustest kubisev sõim]".
Njah.
Nii kummaline, kui see ka pole, on asju, millest Eesti ajakirjanduses ei räägita. Muu Euroopa osas ei oska ma kaasa rääkida, sest - nii kummaline, kui see ka pole - ei räägita Taani ajakirjanduses samuti kuigi palju elust mujal maailmas. Aga Taani asjadest siin räägitakse. Õieti räägitakse siin AINULT Taani asjadest. Ja on ka millest rääkida. Näiteks sellest, et Taani riiklik raudteefirma DSB (meie mõistes Eesti Raudtee) suudab raha põletada kiiremini kui trükimasin uusi rahatähti juurde suudab printida. Nii telliti aastal 2000 Itaaliast 711 miljoni euro (jah, euro, mitte Taani krooni) eest 83 "odavat" kiirrongi, mis pidid Taani raudteel olema kolme aasta pärast. Nüüd, kolmteist aastat hiljem, pärast tootjapoolseid tarneraskuseid ja tarnitud veeremite eluohtlikke tehnilisi probleeme, pole liinil neist mitte ainsamatki. Kui need ka liinile pääsevad, on oodatav kulu kerkinud juba üle 858 miljoni euro. Lisaks sama raudteefirma ebaõnnestunud laienemine naaberriikidesse Rootsi ja Saksamaale, mille maksumus oli kõigest 94 miljonit eurot, viimatine möödapanek on aga katkestatud IT projekt mahus 13,5 miljonit eurot. Nii et mõned aastad ja miljardike - viuh - õhku haihtunud. Oleks tegemist eraettevõttega, oleks äriregistris selle nime taga juba aastaid tagasi märge "pankrotis", aga näe, see sindrinahk küsib veel raha juurde, maksab vagunites töötavatele reisisaatjatele (need, kes kohvi, teed ja võileibu pakuvad) rohkem palka, kui riik maksab näiteks politseinikele - ja paneb edasi. Või siis riiklik energiafirma Dong Energy (meie mõistes Eesti Energia), mis oma halbade investeeringutega Euroopa gaasimajandusse ja elektriautode laadimistaristusse suutis ainuüksi eelmisel aastal saada 537 miljonit eurot puhaskahjumit ja oma varasemate aastate laenukohustuste tõttu istub nüüd 4,5 miljardi euro suuruse võlakoorma otsas. See aga ei takistanud firma (nüüdseks juba endisel) tegevjuhil palgata firmasse suvalistele ametipositsioonidele oma tuttavaid, kellele ta määras üle poole miljoni euroseid aastapalkasid, millele lisandus kuni 1,4 miljoni ulatuses täiendavaid hüvitisi. Kehtestatud piire ületavad kulutused esinduskohustusi täitvatele inimeste poolt pole siinmail samuti võõras nähtus. Kuninglik perekond, kelle ülalpidamiseks eraldab Taani riik igal aastal 10,5 miljonit eurot, läks möödunud aastal eelarvega lõhki, kulutades üle 241 000 euro rohkem, kui tohtinuks. Tõsi küll, see ei põhjustanud kuigi suurt furoori, sest kuningaperel on piisavad isiklikud tagavarad, millest puudujääk kenasti ära kaeti. Aga kuna see oli esimene kord pärast 2004. aastat, kui selline asi juhtus, leidis see meedias siiski omajagu kõlapinda.

Novot niimoodi on asjad "mujal Euroopas". Või vähemalt ühes maakitsukeses, mida Taanimaaks nimetatakse. Ja selles maakitsukeses on ka üks põhja-ida-eurooplane, kes oskab ka päris hästi investeerida, ainult et tulude poolega on vähe kehvasti. Kaup on iseenesest hea, see on kiidusõnu saanud paremalt ja vasakult. Selleks aga, et kuludele lisaks ka tulusid tekiks, peab leidma kedagi, kes mitte ainult kaupa ei kiida, vaid lõpuks ostma ka hakkab. Parimaks võimaluseks on selleks teadagi messid.

Nii nagu ei ole ma varem äriga tegelenud, on ka messide maailm minu jaoks võõras. Olen jah käinud külastajana mõnda kaemas, aga niimoodi peale vaadates ei saa ju korraldusliku poole pealt kuigi palju targemaks. Aga mis seal ikka, esimene kord iga asja jaoks. Võtsin igaks juhuks appi ka vana-hea meetodi "kus häda kõige suurem, seal Google kõige lähem", lootes leida kamaluga juhiseid, mida iga messil osaleja peaks teadma. Peab aga tunnistama, et seekord ei olnud internetiavarustest suurt abi. Infot oli, aga pigem ikkagi nende jaoks, kes juba teavad, mida nad teevad. No mida teen ma teadmisega "loo endale eesmärk, mitu müügikontakti sa tahad luua, vaata et su meeskond ka seda teab ja hakka tööle". Jah, aga paluks mulle juhtnööre, mida ma üleüldse esimest korda messile minnes peaks teadma, kuidas kasvõi boksi asukohta valida, kuidas seda sisustada, missugused on tüüpilisemad vead esmakordsetel messile minejatel, mida kindlasti tasub teha, millest hoiduda jmt. Tundub, et see on vist asi, mida igaüks peab ise välja mõtlema. Eks ta mingis mõttes loogiline on ju ka - ega's ehitusmaterjalide messil esitleja pole samade probleemide küüsis, mis näiteks meremessi oma, rääkimata toidumessist. Samas - mingeid baas-juhtnööre võiks ju jagada. Ei ole nii, et igal firmal on oma turundusosakond, kes selliste asjade eest hoolt kannab. Või siis ei käi sellised firmad lihtsalt messidel, ma ka ei tea.

Igatahes, oma esimesele messile Kopenhaagenis minnes võtsin appi oma talupoja-mõistuse (okei, linnapoisi-mõistuse) (sest talupoiss pole ma kunagi olnud) (mis talupoiss ma saan olla, kui mulle ei meeldi isegi ämblikutega ühes toas olla) (ega lakas magada) (sest seal on lisaks ämblikele veel igasuguseid satikalisi, kes mu magusat verd himustavad ja hommikuks mind täitsa punasetäpiliseks purevad) (mitte et ma seda praktika põhjal teaks) (sest ma pole kunagi lakas maganud) ja tegin siis nii, nagu ise paremaks arvasin. Tuleb tunnistada, et esimese korra kohta ei läinudki nii halvasti. Tõsi, boksi kujundamisega jäin vähe hiljapeale, mis tähendas, et seinapealse värvilise plakati asemel oli esimesel messipäeval A3-formaadis must-valge väga kodukootud stiilis leht koos mõningate A4 formaadis värviprinterist väljalastud piltidega. Aga see polnud suur mure. Rahvast käis päris palju ja mu visiitkaartide tagavara kahanes ärevakstegeva kiirusega. Ma küll ei tea, mida nad nende visiitkaartidega tegid, sest kuigi fraasi "ma võtan kindlasti ühendust" kuulsin ma kolme päeva jooksul paarsada korda, ei ole siiani neist pea keegi endast märku andnud. Mõned siiski kirjutasid ja mõnega läks asi ka konkreetsemaks. Igal juhul lugesin oma esimese messikogemuse õnnestumiseks. Olles sellest innustust saanud ja lasknud pähe mõtte "heh - see ärivärk polegi nii raske", panin ennast kirja juba järgmisele messile. Seekord Rootsi, täpsemalt Göteborgi.

Teate ju ütlust, et "elu on nagu šokolaadikarp, iial ei tea, mis sa sealt leida võid" (jajah, filmist Forrest Gump) (mis on tehtud samanimelise raamatu järgi) (kus muide sellist tsitaati üleüldse kirjas pole) (pealegi pole see ütlus sugugi täpne, sest reeglina tean ma väga hästi, mis šokolaadikarbi sees on) (kõik on ju karbi peal kirjas) (aga ütleme siis, et seekord ma ei teadnud) (põnev-põnev). Minu šokolaadikarp ootas mind siis Rootsis.

Et kõike algusest alustada, tuleb alustada algusest, nagu ütles... noh näiteks... mina. Ja algas see kõik umbes märtsikuus, ühel tavaliselt kevadisel päeval. Linnud laulsid ja lilled õitsesid, akna taga olid vaheldumisi päike ja vihm. Hea küll. See oli nüüd kunstiline liialdus. Mul pole õrna aimugi, mis ilm akna taga oli. Milles mul aimdus on, õieti milles ma kindel olen, on see, et ma olin arvutis. Internetis. Surfamas. Ja kui ma olen arvutis, internetis, surfamas, siis pole mul ümbritsevast elust suurt aimugi ja päris kindlasti ei tea ma, mis ilm akna taga on ja kas üleüldse mõni lind kuskil lendab. Enivei. Nagu öeldud, olin ma arvutis, internetis, surfamas ja otsisin erinevaid messide variante, kus osaleda võiks. Ja voila! Pärast mõneminutilist otsimist leidsingi just endale sobiva. Leiab see aset Rootsis, pealegi Lõuna-Rootsis, kuhu autoga on napp kolme tunni sõit. Väga hea. Messi iseloom vastas väga täpselt nendele toodetele, mida ma tahtsin esitleda, mess ise pidi olema suunatud oma ala spetsialistidele, senised osalejad kiitsid messikorraldust ja kontaktide hulka taevani - kõik suurepärane. Ainult osavõtutasu... Oh-sina-jeerum-jeerum! See oli ikka liig mis liig. Ma ei hakka seda numbrit siinkohal välja tooma, aga see oli minu jaoks ikka über-kallis. Kirjutasin siis härra Elmarile AS-ist Viljapea (kes nüüd juhuslikult ei tea, kes on härra Elmar, siis varasematest postitustest leiab tema kohta infot), et vaat leidsin tema toodetele just selle kõikse sobivama messi, ta kindlasti tahab oma firmaga seal osaleda. Ta võttis kohe ideest kinni, aga kui kuulis osavõtutasu suurust, siis oi-oi-oi'atas ta mõnda aega ja ütles, et sellist raha ta küll ei jaksa praegu välja käia. Nojah. Kahju küll, aga kui mina ei saa minna ja tema ei saa minna, las siis jääb minemata.

Ja nii jäigi.

Või noh, nii oleks võinud jääda.

jätkub...


teisipäev, 14. mai 2013

Eurovisiooni eelkaja

Pühapäeva keskpäev Malmös. Päike paistab mõnusalt, ilm on soe, kuhugi õieti kiiret pole. Eesti eurolaulikud on äsja lõpetanud oma esinemise Eurovisiooni eelpeol. Rahvas tiirleb ümber lauakeste, kus jagatakse Eesti- ja Birgiti-teemalist nänni, fotograafid teevad pilti, eesti keelt on ümberringi harjumatult palju...

"Tere! ETV tülitab," on äkitselt kaamera ja mikrofon mu nina all. "Kuidas teile tänane kontsert meeldis?"
No kuidas on võimalik, et mina, kes ma olen kõikse hallim kuju kogu sellest eestikeelses summas (see ei ole tagasihoidlikkusest öeldud, ma tõepoolest olin beeži-halliseguses riietuses, millega on täiesti võimatu silma jääda), nopitakse kaamera ette? Ehh... No hea küll.
"Einoh, täitsa tore oli. Tundus, et lauljad tundsid ennast laval üsna koduselt, nii et selline kodune kontsert oli". Mida iganes 'kodune kontsert' peaks tähendama, aga ei tulnud sel hetkel paremat sõna pähe.
"Kes teile kõige rohkem meeldis?"
"Nad olid kõik head..." Njah, ma teadsin küll, et ta ootab vastuseks Birgitit, aga no ei ole see asi minu maitse. Aga valetama ka ei hakka. "...aga ütleme siis, et Tanel tegi oma šõu ära. Nii et Tanel".
"Kuidas te muidu Birigiti eurolooga rahul olete?"
Tuli ära. Ikka suunab ta mind sinna Birgiti kiitmise poole. "Eks ta maitse asi on, ma ise oleks eelistanud Winny Puhhi siin laval näha". Reporteri kulmud tõusevad kolm sentimeetrit ülespoole. Ilmselgelt seda vastust ta ei oodanud. Okei-okei, ütlen siis midagi Birgiti kohta ka. "Aga Birgit oli väga tubli!" Mida ta ka oli. Hääl on tal ju hea. Mis teha, kui lugu on selline, et pärast kolmandat nooti tahad magama jääda.
"Kas te elate või töötate siin Rootsis?"
Selle küsimuse juures hakkasin esimest korda kokutama. Kuidas sa paari lausega võtad kokku seda, et tegelikult ma ei ole üldse Rootsist, olen tegelikult Taanist, aga tegelikult ka mitte Taanist, sest ma tegelikult elan Eestis, aga kuna minu kaunim ja töökam pool on ajutiselt Taanis tööl, siis tegelikult olen ma ajutiselt Taanis ja mina tegelikult ei tööta Taanis ja tegelikult varsti lähen üldse Eestisse tagasi, kui just mujale ei lähetata, sel juhul olen ma tegelikult...
"Eee... Mu abikaasa... töötab tegelikult hoopis Taanis ja ma... olen temaga lihtsalt niisama kaasas... Nii et ma päris Rootsist ei ole jah," oli siis see, mida ma lõpuks suutsin kokku klopsida. Aga mis seal põdeda, eks nad lõikavad mu koperdamise kenasti välja, sest teised küsimused olid täitsa kenasti vastatud.
"Nii et te tulite siia hoopis Taanist?"
 Nonäe, tubli poiss, aru said! "Jah!"
"Ja kas tasus ära?"
"Igal juhul!"
Ja saigi intervjuu otsa. Loomulikult unustasin ma küsida, mis saates ma nüüd siis ennast näha saan, aga palju neid võimalusi ikka on.

Järgmisel õhtul "Ringvaates", umbes saate 49. minutil tulebki kaua oodatud lõiguke: "Eee... Mu abikaasa... töötab tegelikult hoopis Taanis ja ma... olen temaga lihtsalt niisama kaasas... Nii et ma päris Rootsist ei ole jah," on ainuke lause, mis kogu meie jutuajamisest eetrisse läks.
Vaat nii juhtub, kui sa loodad Birgiti asemel Eurovisioonil Winny Puhhi näha.

PS. Kopenhaagen reklaamis linnas toimuvaid Eurovisiooni üritusi sellise pildiga:

teisipäev, 30. aprill 2013

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 7. Panga-eri

Märtsikuu viimane päev Kopenhaageni lennujaamas. Olin just saabunud Eestist, aga seekord läbi Helsingi. Olin kulutatud mõned tunnid rohkem kui otselennuga, saades vastutasuks mõningase rahalise kokkuhoiu võrreldes Eesti Õhu üsna õhku täis hindadega. Aga järgmisel korral Eesti-sõitu planeerides mõtlen natuke põhjalikumalt, sest oma naiivsuses olin kokku liitnud küll kõik transpordikulud Kopenhaagen-Helsingi-Tallinn-Helsingi-Kopenhaagen liinil, aga seda, et päeva jooksul inimene ka sööma-jooma peab, ma loomulikult ei arvestanud. Eriti kui inimesel on lapsed, kes iga kord, kui nad kuskil kodunt väljapool mõnda söögikohta näevad, langevad nõrkedes kokku, sest nad on niiiiiiiii näljased ja ei jaksa sammugi edasi astuda, kui nad kohe süüa ei saa. Hoolimata vahetult (ma kordan: vahetult) enne kodunt väljatulekut nauditud korralikust lõunasöögist. Mis tuleb neile meelde siis, kui nad on oma "niiiiiiiiii tühja kõhu" peale võtnud esimese ampsu. Millele järgneb inimese monoloog teemal "aga ma ju ütlesin, et teil ei saa kõhud tühjad olla". Loomulikult on sellise monoloogi kasutegur suur. Ja ümmargune. Null.
Nii et jah, edasi-tagasi sõidu kokkuvõttes mingi kokkuhoiu isegi saavutas, aga märkimisväärselt väiksema, kui ma alguses eeldasin. Järgmine kord tuleb endas see igipõline ihnuskoi alla suruda ja minna siiski otselennuga.
Umbes selliste mõtetega seisin ma pagasilindi juures, kui mu naissoost targem ja ilusam pool (ei, ma ei räägi oma lõhestunud isiksusest) küsis "Kuule, kas sa lapsi oled näinud?" Seekord, erinevalt tavapärasest, ei olnud vist tegemist retoorilise küsimusega, millele küsija ise vastust teadis ja ootas lihtsalt jaatavat vastust (teate ju küll neid "Kuidas ma välja näen?" või "Mulle jäi see seelik silma, mis sa sellest arvad?"-stiilis küsimusi, mille ainus vastus saab olla positiivne). Astusin siis automaatselt sammukese seina äärest eemale, et vähe paremini ümbrust silmata. Samal hetkel kostus lähistel pidurite krigin. Oleksin peaaegu ette astunud elektrilisele autolaadsele asjandusele, mis aeg-ajalt mööda lennujaama sõidab ja enda taga midagi pagasikärude taolist tarib. Reaalset ohtu siiski ei tekkinud, sest minu ja käru eeldatava trajektoori vahele jäi paras poolemeetrine vahe. Ootsin siis, et millal käru edasi sõidab, et saaksin oma otsinguid jätkata. Võõramaalasliku väljanägemisega naissoost kärujuht aga ei kavatsenudki veel liikuma asuda. Umbes kolm sekundit minu vabandavalt naeratavasse näkku äraütlemata vihase pilguga otsa vaadanuna lausus ta lõpuks tugeva aktsendiga: "Something wrong in the head!" ja sõitis edasi. Mina aga mõtlen, et "Vaat kus selgeltnägija, isegi seljatagant oskab diagnoosi panna". Muidugi selleks ajaks, kui ma aru sain, et tegemist oli solvanguga, oli käru oma vagunitega kaugusesse sõitnud ja minu poolvalju "Heiii..."-hüüe paistis kõrvalseisjatele äsjapandud diagnoosi õigsust ainult kinnitavat. Ah et kus siis lapsed olid? Meist paar meetrit eemal seina ääres.

Aga reedel oli Taanis Suur Palvepäev. Vaba päev. Püha päev. Ikkagi usklik rahvas, mõtlete. Skadinaavlased ju teada-tuntud usklik rahvas, mõtlete. Mitte nagu eestlased, eksole, kes väidetavalt on Euroopa kõige mitteusklikum rahvas, aga kellest suurem enamus sellegipoolest usub "millessegi kõrgemasse". Aga see pole ju usklikkus ega midagi, mõtlete. Vaat taanlased, kellest 85% elanikkonnast kuulub riigikirikusse, vaat nemad on usklikud, eksole. Missest, et kirikud on pühapäeviti tühjad, kirikust lahkujate hulk püstitab üha uusi rekordeid ja surmajärgsesse eksistentsi usub napp kümnendik elanikkonnast. Aga see ei loe midagi, eksole. Ikkagi usklikud. Taanlased ise ütlevad, et ainus mida Suurel Palvepäeval palutakse, on et oleks ilus ilm - siis ikka mõnus õlle libistada ja piknikku pidada. Üks suurematest toidukaubakettidest (meie mõistes midagi Selveri taolist) saatis oma iganädalase reklaami, kus ilutses suur pealkiri "Ega sa Suureks Palvepäevaks joogipoolist pole unustanud varuda?". Ja selle all ei reklaamitud mitte sugugi karastusjooke. Sest kes siis ikka Suurel Palvepäeval karastusjooke tarbib. Vaat sellised usklikud on need taanlased.

Teatavasti viisakas inimene ei räägi rahast, poliitikast ega religioonist. Nii et mind see ei puuduta. Kuid kuna mul neil teemadel hetkel rohkem midagi öelda pole, siis tagasi reaal-elulise eksperimendi juurde, mida ma tinglikult nimetan Taanis äri tegemiseks.

Nagu varasemalt mainitud, olin ma uue aasta alguseks kõik vajalikud formaalsused firma asutamiseks teinud, saanud kätte registrikoodi ja muud vajalikud paberid. Asusin siis täitma viimast loogilist sammu, mis pidi mu äsja asutatud filiaali viima auväärsesse ritta kõigi teiste suurepäraste Taani ettevõtetega: pangakonto avamine. Selleks et konto avada, tuleb kõigepealt pank välja valida, eksole. Ega siin see väga suur mõttetegevuse koht pole, sest Danske Banki sildid ilutsevad igal nurgal ja küllap on neil ka kõige suuremad kogemused alustavate ettevõtete kontode osas. Interneti teel suhtlemine on muutunud viimasel mõnel aastal kõige populaarsemaks suhtlusvahendiks ja nii võtsin ka mina nende kodulehe lahti, suht kerge vaevaga leidsin koha "Uue ettevõtte konto avamine", täitsin vajalikud lahtrid, "Send"-nupp ja valmis. Edasi pidin ootama, et millal minuga pangast ühendust võetakse. Siin sellist üle interneti stardikonto avamist pole võimalik teha, nagu Eestis. Hoolimata sellest, et Danske Bank peab oma internetipanka täiesti revolutsiooniliseks leiutiseks, on nad Eesti mõistes veel omadega üsna kiviajas. Umbes kolm aastat tagasi jõudsid nad oma arengus sinnamaale, et enam ei peagi internetipanga kasutamiseks laskma enda arvutisse installeerida eraldi programmi, vaid sa pääsed sellele ligi igast internetti ühendatud arvutist. Vau! Autoriseerimine käib neil aga jätkuvalt püsiparoolide ja koodilehe abil. Nende saamine on aga omaette ooper: kõigepealt lähed sa panka ja sõlmid pangaga lepingu. Siis lähed koju ja paari päeva möödudes saabub sulle kiri. Selles on püsiparool ja koodikaart. Sama kiri ütleb, et mõne päeva pärast tuleb sulle veel üks kiri, milles on kood ja selle koodi abil saad sa oma internetipanga teenuse aktiveerida. Miks neid asju korraga pangast kätte ei saa? Ei pidavat turvaline olema. Aga näe lihtkirjana posti teel saatmine on turvaline.
Mingist PIN-kalkulaatorist pole nad kuulnudki, meie mõistes digitaalset allkirja neil ka pole (kuigi nad ise nimetavad digiallkirjaks sedasama püsiparoolist ja koodikaardist koosnevat kombinatsiooni, mida saab lisaks pangale kasutada ka mõnede riigistruktuuridega suhtlemisel), ID kaart ja mobiil-ID on üldse ulmevaldkonda kuuluvad leiutised. Internetipank on suht lihtne: saad teha ülekandeid ja vaadata oma kontojääki, isegi otsekorraldusi teenuste osutajatele saab teha, aktsiaid saab ka osta. Aga näiteks e-teenused panga kaudu, rahaplaneerijad, püsimaksekorraldused, laenu, liisingu või kindlustustoodete taotlemine läbi netipanga on siin täiesti tundmatud. Kusjuures ma räägin praegu Danskest, kellel on kõige kaasaegsem ja moodsam netipank ning ühena vähestest (kui mitte ainsana) võimalus kasutada seda inglise keeles. Näiteks Taani Nordeal ja SEB-l (teistest ainult Taanis olevatest pankadest rääkimata) on netipank ainult taani keeles. Ma ei tea, kuidas nad endale rahvusvahelisi kliente suudavad meelitada. Ja ärge püüdkegi taanlastele selgeks teha, et internetipank ei ole Taani leiutis. Seda, et kuskil Ida-Euroopa pärapõrgus on mingi Eesti-nimeline riik, teab ainult vanem ja haritum rahvas. Enamuse jaoks on kusagil Venemaal olemas riik nimega Baltikum, mille pealinnaks Riia ja kus räägitakse leedu keelt. Aga et selles Eesti-nimelises riigis on brauseripõhine internetipank olemas juba ligi 20 aastat, seda ei usuks mitte ükski taanlane. Sest vaadake, Taanis on kõik kõige parem: nii juhtimine, valitsemine, toit, elustiil ja loomulikult ka pangandus. Kõik teised vaatavad Taanit alt üles, kadedusehelk silmis ja unistavad sellest, kuidas ka kunagi Taani-suguseks saada. Nagu mu üks poolenisti taanlasest tuttav ütles: taanlaste mõttelaad on nii enesekeskne, et Taani võiks olla omaette kontinent.
Et teemast veel kaugemale minna: Taanis on millalgi varsti tulemas kohalike omavalitsuste valimised ja sellega seoses tekkis tuline diskussioon internetipõhise hääletussüsteemi teemal. Midagi sarnast, nagu Eestis, mõtlete? Noo... mitte päris. Elektrooniline süsteem oleks tähendanud seda, et inimene peab minema valimisjaoskonda, aga selle asemel, et omakäeliselt paber täita ja see kasti panna, läheb ta sinna ülespandud arvuti juurde, sisestab oma püsiparooli ja koodikaardilt koodi ning seejärel "hääletab" oma kandidaadi poolt. Seekordne "piirenihutavalt uudne lahendus" jäi siiski tegemata, sest seda peeti liiga ebaturvaliseks. Ajakirjanduses toodi korduvalt välja, et erinevates Lääne-Euroopa riikides on samalaadsed katsetused lõppenud alati läbikukkumisega ja seetõttu ei peaks ka Taani sellesse ämbrisse astuma. Eesti toimivast e-valimiste süsteemist ei olnud kusagil poole sõnagagi juttu.

Ent tagasi minu konto avamise saaga juurde. Hea küll, sain läbi selle revolutsioonilise sidepidamise kaudu pangale soovi saadetud ja umbes nädala pärast tuligi kiri vastu. Otse loomulikult ootasin ma, et see sisaldaks lühikest "Tere tulemast Danske Banki kliendiks" teadet ja kuupäeva, millal ma saaks oma paberid lõplikult korda ajada. Võite juba arvata, et mu ootused olid ilmselgelt ebarealistlikud. Jutt oli pikk ja keeruline, aga sisu kokkuvõte selline: "Aitäh, et soovite Danske Banki kliendiks saada" (algus oli paljutõotav). "Kõigepealt palume teil esitada oma ettevõtte äriplaani ja eelarve" (okei, see on mõistlik, ikkagi uus ettevõte ja tahetakse selgeks teha, millega ma tegelen). "Kuna tegemist on välisettevõttega..." (oot mida, ma ju sellepärast registreerisingi Taani filiaali, et mind käsitletaks kohaliku firmana!) "...siis peame teostama teie kohta taustauuringu. Dokumentide läbitöötamiseks palume teil tasuda 5000 Taani krooni [670 eurot]" (miiiiiisasja?! Panga lehel oli kirjas, et ettevõtte pakett on tasuta!) "...ja kui esialgse kontrolli järel selgub, et meil on vajalik saada täiendavat infot hankida, siis esitame teile kulude hüvitamiseks täiendava arve." (Köh-köh... et see 5000 Taani krooni on alles algus? No vähemalt on siis tagatud, et ma saan konto avatud) "Kui pärast kontrolli selgub, et te ei vasta Taani rahapesu tõkestamise regulatsioonile, on Danske Bankil õigus konto avamisest keelduda" (Ahah, eksisin). "Küsimuste korral võtke ühendust [nimi ja kontaktid]"
Küsimuste korral? Küsimuste korral?! Kogu see kiri ongi üks suur küsimärk, vabandage väga. Mis mõttes te tahate mult kõigepealt vähemalt, ma rõhutan - VÄHEMALT - 5000 Taani krooni saada ja siis veel ütlete, et "a siis me vaatame õune pealt, kas me üldse sulle konto avame"?!
Loomulikult haarasin paberi ja sule (tänapäevakeeles arvuti), kastsin sule tindipotti (ehk avasin oma meilboksi) ja asusin raevukate suletõmmetega (klahviklõbinal) kirjutama. Rõhusin oma viisakalt solvunud stiilis, et mul on siiski olemas ettevõte, millel on Taani äriregistri number, ma elan ise Taanis kehtiva elamisloa alusel ja mind peaks käsitletama kui kohalikku ettevõtjat, mitte panema mind ühte patta Taga-Mongoolia ja Nigeeria "ärimeestega". Pidasin vajalikuks rõhutada ka seda, et kuna me kõik oleme üks Euroopa Liit ja mul on juba Eesti Danske Bankis konto avatud, siis nad saavad oma rahapesu-teemaliste kahtluste kummutamiseks kogu vajaliku info oma Eesti tütarettevõtjalt kätte. Olles ise ülimalt rahul oma hea argumentatsiooni üle, millele lihtsalt ei olnud võimalik teistmoodi vastata, kui "Jah, teil on õigus, meie eksisime, tulge lepingut allkirjastama", saatsin kirja ära.
Mõni päev hiljem saabus vastus. "Täname kirja eest. Paraku kuna te ei arvelda meil isiklikult..." (natuke raske isiklikult arveldada, kui ma olen töötu ja ei saa isegi teoreetiliselt toetuda Taani ülevoolavale sotsiaalabisüsteemile) "...samuti ei ole Taani isikukoodi, siis ei saa me teid käsitleda residendina ja seoses sellega käsitleme ka teie firmad välisettevõttena".

Ja vaat siit koorub välja üks järjekordne näide sellest, kuidas Taani võiks omaette kontinent olla. Taanis on isikukood midagi naha alla paigutatud kiibi taolist - kui sul on see olemas, siis oled sa "süsteemi osa". Kui mitte, siis oled sa "süsteemiväline" ja seega ääretult kahtlane tegelane. Sellel, kas sa oled Euroopa Liidust või Mehhiko läänerannikult, ei ole mingit vahet. "Süsteemivälised" ei saa näiteks mobiilifirmaga liitumist teha, isegi kõnekaarti pole võimalik omandada, samuti ei saa see inimene käia jõusaalis, laenutada raamatukogust raamatuid, käia arsti juures, kasutada postiautomaate, rääkimata kõikidest teenustest, mis on ette nähtud ainult kodanikele. Ühesõnaga - ilma isikukoodita oled sa nagu sibi. Isegi mitte sibi, sest sibiks olemiseks peab sul ka isikukood olema. Ütleme siis nagu illegaalne sibi. Mina päris illegaalne sibi ei ole, sest mul on mingi kood, mis peaks teoorias asendama isikukoodi, aga praktikas pole ma siiani leidnud veel ühtegi kohta, kus see toimiks. Arsti juures ma käia saan, aga näiteks telefonifirmaga liitumist ma ise teha ei saanud. Samuti ei ole mul võimalik saada tasuta keelekursuseid - need on ette nähtud kõikidele sisserännanutele, on nad siis üliõpilased või pagulased või välistöölised, kellele iganes on võimalus saada isikukood. Aga vaat mina ei kvalifitseeru. Spordiklubiga liitumiseks pidid nad käsitsi mind kuskile enda andmebaasidesse sisestama ja seda oskas ka enam-vähem üks inimene teha. Ja nagu näha, ei olnud mu salapärasest koodist kasu ka firmale pangakonto avamiseks.

Aga ma ei kavatsenudki niisama alla anda. Kõigepealt kirjutasin, et ma tegelikult olen küll nende klient, mul on isegi nende endi poolt väljastatud krediitkaart (millega ma, tõsi küll, kasutan oma naise arvet) ja teiseks on mul see salapärane kood, mis peab teoorias asendama Taani isikukoodi. Selle peale helistati mulle. Pärast viisakat sissejuhatust öeldi konkreetselt "Teil ei ole Taani isikukoodi ja me kohtleme teid kui välisettevõtet. See on reegel ja sellest kõrvale kalduda ei ole võimalik". Nagu ma mõnes varasemas postituses olen maininud, siis Taanis on reeglid pühad. 80% reeglitest on küll sellised, millest kodanikel aimugi pole, aga niipea, kui neid on vaja inimese vastu kasutada, saavad nood kohe ka aimu selliste reeglite olemasolust. Ja reegleid siin riigis painutada ei saa. "Okei," ütlesin ma, "käsitlege mind kui välismaalast, kui soovite, aga see 5000 Taani krooni on alustava ettevõtte jaoks täiesti ulmeline summa. Tehke siis vähemalt sellest mingi erand." Vastaspool kostis selle peale, et meil on seoses dokumentide ülevaatamisega vaja tööd teha ja keegi ei taha ju tööd tasuta teha. Kahjuks jäi mul küsimata, et kas te vaesekesed pangalt siis palka ei saagi, peategi toetuma välisettevõtete "dokumentide läbivaatamise" tasu peale. Päris niru töö siis. Aga üllatuslikult pakkus toru teises otsas olev härrasmees välja lahenduse.
"Üllatuslikult" sellepärast, et taanlane reeglina ei käitu selliselt. Kui sul on näiteks advokaadi abi vaja, siis ta mitte ei räägi sulle pikalt ja laialt, mis on kõige parem käitumisjuhis ja millised on iga käitumisega seotud riskid, vaid ootab sinult suunavaid küsimusi. Igale küsimusele saad umbes ühelauselise vastuse, millest võib, aga ei pruugi kasu olla. Sama oli hiljuti arsti juures: "Jah, teie tütrel on sarlakid. Ma kirjutan välja antibiootikumid". "Okei, aga... millal ta kooli võib minna?" "Kahe päeva pärast". "Ahah, aga... kas teised pereliikmed peaksid temast eemale hoidma?" "Väiksed lapsed esimese kahe päeva jooksul küll jah". "Selge, aga... kas sarlakite läbipõdemine annab immuunsuse? "Jah". Ja kui sa unustad mingi asja üle küsida, siis on su enda süü. Seda, et arst kogu selle info sulle ilma küsimiseta annaks, ära loodagi. Üleüldse jäetakse kirjeldamist nõudvad küsimused, mis eeldavad natuke põhjalikumat infojagamist, lihtsalt ilma vastuseta, seda nii riiklike struktuuridega suheldes kui ka erasfääris.

Okei, aga seekord oli toru teises otsas kas ebatüüpiline taanlane või tahtis ta lihtsalt minust kiiremini lahti saada, ma ei tea. Igatahes soovitas ta mul ühendust võtta Eesti Danske Bankiga, kuna neil pidavat olema ühine pangasüsteem ja nad saavad mulle sealtkaudu odavamalt konto avada. Tänasin lahkete juhiste eest ja juba ma kribasingi oma soovi Eesti Danskesse.

Siia vahele pean ma kirjeldama oma esimest kogemust Eesti Danskega. Mul ei olnud varasemalt vaja nendega tegemist teha, aga kuna ma teadsin (okei-okei, lootsin), et Eesti ja Taani vahel on mul vaja tulevikus hakata raha liigutama ja Danske pakkus oma kodulehel lahkelt välja võimaluse seda tasuta teha, siis astusin ühel 2012. aasta detsembrikuu päeval Ülemiste Keskuse Danske kontorisse. Mul oli üsna äsjane kogemus ettevõttele konto avamisega Swedbankis, mis võttis kokku vist mingi seitse minutit. Selle ajaga oli mul vastatud vajalikele rahapesu tõkestamisega seotud küsimustele, allkirjastatud konto avamise leping, sõlmitud internetipangaleping ja lisaks saadud kätte ka deebet-krediitkaart. Danskelt, mis on samuti Skandinaavia mõistes suur pank, ei oodanud ma sugugi vähem ajaefektiivset käitumist. Mhmh...
Leti taga asuv neiu oli väga viisakas ja tore, teda ei saa tõesti milleski süüdistada. Kui ta kuulis, et ma soovin äriühingule kontot avada, oli ta esimene küsimus, et kas see on uus firma. Ma ei saanud küll aru, mis see asjasse puutub, aga vastasin et no nii paarikuune jah. "Ahah, sel juhul läheb see komiteesse otsustamisele ja me anname teile kahe nädala jooksul teada, kas me oleme teile nõus kontot avama". Möh?! Ma tahan arvelduskontot. Ei, mitte laenu, mitte krediitkaarti, isegi mitte deebetkaarti. Tavalist arvelduskontot! Ja selleks on vaja otsust, mille saamiseks läheb kaks nädalat?! "Jah, see on panga reegel". Viimast lauset sain ma meie vestluse jooksul veel korduvalt kuulda. Aga selleks, et otsustada, kas arvelduskontot avada, oli vaja firma kohta infot. Selle saamiseks trükkis neiu välja äriregistri väljavõtte, siis ulatas mulle eraldi paberilehe, kuhu ma pidin kirja panema oma ettevõtte... äriregistri andmed! Palusin selgitust, miks ma pean käsitsi ümber kirjutama selle, mille ta just hetk tagasi riiklikust andmebaasist välja trükkis. Tema vastus oli: "Aga võib-olla on teie andmed muutunud". Minu palvele, et aga andke mulle see väljatrükk ja ma kinnitan oma allkirjaga, et kõik on õige, sain vastuseks, et ei saa, sest see on (trummipõrin-trummipõrin) panga reegel. Ehh... No hea küll. Edasi järgnes hulk küsimusi, millele vastates tõmbas teenindaja enda kontroll-lehele järjest ristikesi. Neid kogunes lõpuks oma paar-kolmkümmend. Üks küsimustest oli "Kes on teie peamised koostööpartnerid?" Ma vastasin, et hetkel on mul seda väga raske öelda, sest mul on alustav ettevõte ja kuigi ma olen mõne firmaga tõepoolest kontakti võtnud, ei saa neid kuidagi koostööpartneriteks nimetada. Swedbankis oldi selle vastusega rahul, aga Danskes... "Ei, ma ei saa seda lahtrit täitmata jätta, muidu ei lase süsteem mul järgmisi andmeid sisestada". Mis mul üle jäi, ladusin mingi suvalise firma nime letti, kuigi ma ei tea, mismoodi sellest minu firmale hinnangu andmise osas mingisugustki tolku sai olla. Noh, vähemalt sai lahtri täidetud. Edasi pidin ennustama veel oma käibeid, mis olid jällegi laest võetud numbrid ja lisama veel paar infojuppi, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt täiesti kasutud olid. Kui meie kohustuslik intervjuu läbitud sai, oli kellaosuti liikunud 25 minutit edasi. Natuke rohkem kui nädala pärast sain rõõmusõnumi, et mu firmale ollakse valmis konto avama, juurde lisatud lausega "Pakkumine kehtib 30 päeva". Et siis 31. päeval muutun mingiks kahtlaseks elemendiks, nagu Tuhkatriinu pärast kahteteist kellalööki? Panga reeglid, mis teha.

Igatahes olin ma eelmainitud e-kirja saatmise ajaks Eesti Danskes juba paar nädalat kliendiks olnud. Kirjeldasin lühidalt olukorda ja palusin neil teada anda, mis dokumente on vaja, et Taani Danskes konto avatud saaks. Edasi järgnes nädalatepikkune kirjavahetus, kust oli näha, et minu soov oli nende jaoks harvaesinev. Näiteks tuli välja, nagu ma peaks lisaks Eesti Danskele dokumentide edastamise tasule maksma veel Taani Danskele ikkagi ka selle kurikuulsa summa 5000 Taani krooni - mis muudaks kogu Eesti kaudu asjaajamise absurdiks. Ja siis selgus, et nad ikka ise ei saa kontot avada, seda peab tegema Taani Danske - hoolimata sellest, et ma olin Taani Danskelt just vastupidise kinnituse saanud. Ühesõnaga ei tundunud kuskilt otsast, et ma nende kaudu konto avatud saaks ja samal ajal raha kokku hoiaks.

Vahepeal olin aga vaadanud ka teiste Eestis tegutsevate pankade kodulehtedele ja avastanud enda rõõmuks, et ka nemad pakuvad välisriigi pankades kontode avamise teenust, seda kusjuures palju odavamalt kui Danske. Jätsin siis Danskega vaidlemise sinnapaika ja võtsin ühendust teise pangaga, mis Taanis üsna laialt esindatud on ja millel ka Eestis märkimisväärne esindatus - Nordeaga. Nendega väga pikka juttu polnud: "Aitäh, aga kui te pole vähemalt 6 kuud meil ettevõttena arveldanud, siis unustage ära". Loomulikult viisakamas vormis, aga sisu jääb samaks. Igaks juhuks küsisin ka Taani Nordeast. Vastust ma juba teadsin. Kuid ohoo! Minu suurimale skepsisele vastupidiselt tuli hoopis kiri: "Muidugi saab! Pole probleemi! Ma saadan teile kohe dokumendid, täidate ära ja teeme ära!" Rõõm oli suur, äraütlemata suur. Lõpuks ometi pank, kes tahab endale kliente saada! Ma saan firmale konto! Ma saan hakata Taani kliente teenindama! Aga midagi jäi kripeldama. Sest teadupoolest kui miski tundub liiga hea, et tõsi olla, siis on see tavaliselt amoraalne või paksukstegev. Seekord polnud see üht ega teist, aga reaalsus lõi näkku kohe järgmise kirjaga, kus sinnamaani ülimalt postiivne äriklienditoe haldur teatas lühidalt, et pärast oma kontorijuhatajaga konsulteerimist tuli ikkagi välja, et mu firmale ei saa kontot avada. Põhjus selles, et ma pole neil eraisikuna klient olnud. Natuke kiusamise tuju tuli peale ja ma lihtsalt pidin vastu kirjutama, et hea küll, ma tulen teile kliendiks, aga kuna ma olen töötu ja välismaalane, siis loodetavasti pole takistuseks minu sissetulekute puudumine. Muidugi täpsustati sellepeale, et ei, ikka sissetulek peab ka olema.

Kokkuvõttes olin jõudnud nokk kinni, saba lahti olukorrani: tahaks kontot avada, aga ei saa, sest ma pole klient ja kui ma ka olen klient, siis ei avata kontot, sest mul pole sissetulekut. Sissetulekut aga ei saa olla, sest firmale, mis mulle sissetulekut hakkaks tekitama, ei olda nõus kontot avama.

Viimases hädas pöördusin oma endise tööandja Swedbank Eesti poole. Taanis on nad küll üsna nirult esindatud, omades ainult ühte kontorit, aga ega mul rohkemat polegi vaja. Taaskord kirjeldasin ennast kui Eesti majanduse päästeinglit, kes on võtnud endale südameasjaks Eesti väiketootjate kaupa viia maailma määratutesse avarustesse, teha põllumehest taas põlise rikka ja Swedbank saaks sellele kaasa aidates hüüda veel kõvemini "Et Eesti elu edeneks!". Hea küll, reaalsuses oli kiri oluliselt vähem emotsionaalne. Ma olen ikkagi asjalik ärimees eksole ja ei lasku nii madalale, et hakkan tunnete tasandil teistega manipuleerima. Aga see oli nähtavasti viga, sest paari päeva pärast laekus vastus: "Kuna teie firma pole vähemalt kuus kuud meil arveldanud..." (seda on natuke raske teha tõesti, kui firma ise on neli kuud vana) "...siis ei saa me teid aidata. Pöörduge palun oma sooviga Taani Swedbanki poole". Kas ma teadsin, mis vastus Taani Swedbankist tuleb? Teadsin? Muidugi teadsin. "Aitäh huvi tundmast, aga palun pöörduge konto avamiseks Eesti Swedbanki poole".
Ütleme nii, et hing sai siis juba üsna kurjust täis. No mis mõttes räägitakse mingeid suuri ergutusjutte sellest, kuidas ikka inimesed peaksid ettevõtjateks hakkama? Ma püüan siin kõigest väest tegeleda asjaga, millest kõige rohkem peaks kasu olema. Tuleb äkki tuttav ette see sõna - "eksport"? Teate küll, see väike asi, mis väidetavalt Eesti majandust kõrgustesse upitama peaks! Kas ma tõesti pean selleks kõigepealt kindlasti Eestis äri tegema, ennast tõestama, enne kui mul "lubatakse" kusagil välisriigis kontot avada? Ja mida siis reaalsuses tähendab Euroopa Liit, piiriülesed teenused, vaba kapitali liikumine ja mis kõik veel? Mitte midagi! Sa ei saa isegi kõige tavalisemat, elementaarsemat, lihtsamat arvelduskontot avada! Ega ma kogu seda kurjust saanud enda sisse ka jätta, osa sellest (küll tsenseeritud vormis) läks teele ka Eesti Swedbankile.
Okei, natuke hinge tagasi tõmmates sain ma aru muidugi, et eks neid ühepäevaliblikatest rahapesule suunatud OÜ-sid on Eestis piisavalt palju ja pankuritelgi on raske vahet teha, kes tahab raha pesta ja kes äri teha. Aga olles ise nende reeglite ja piirangute hammasrataste vahel, ei muutnud see arusaamine mu enesetunnet sugugi paremaks.

Kätte oli jõudnud veebruari teine pool. Ühel üsna aktiivsust täis päeval helises telefon. Helistaja oli Swedbankist, Eesti omast siis. Ilmnes, et minu viimatine pettumusest läbi imbunud kiri oli neile muljet avaldanud ja pannud mõtlema, et äkki nad ikka saavad erandi teha. Et äkki ma vastaks veel mõnele täpsustavale küsimusele ja vaatame siis edasi. Midagi pole öelda, olin ise selleks hetkeks juba üsna käega löönud ja leppinud mõttega, et see äriajamise värk leiab oma loomuliku lõpu. Selle kõne peale hakkas aga koomas patsient ennast liigutama. Veel paar kirja hiljem hakkas äsja tekkinud lootuskiir üha eredamaid toone võtma, koomas patsient võttis jalad alla ja märtsikuu teisel poolel, kui olin Eestis kevadvaheaega pidamas, kutsutigi mind Swedbanki peakontorisse vajalikke pabereid täitma. Paar nädalat hiljem sain Taani Swedbankist paberid, mis kinnitasid, et minu firmal on konto olemas.


Minu esimesest katsest Taanis firmale konto avada oli möödunud kolm kuud ja kaksteist päeva.

reede, 15. märts 2013

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 6

Mul on Taani üliõpilastest kahju. Uus valitsus, kes möödunud aastal võimule tuli, otsustas nimelt, et peaks hakkama raha kokku hoidma. Ja nagu ikka, sattusid löögi alla just need kõige haavatavamad. Kujutage ette, vaesed lapsukesed, kelle kõrghariduse omandamise eest Taani riik mitte ainuüksi ei küsi öörigi, vaid hoopis maksab neile peale, peavad kodus koos vanematega elades (kes nende eest niikuinii kõik kodus elamisega kulud katavad) hakkama saama ainult 356 euroga kuus, senise niigi väikese 384 euro asemel. Õudne! Pole siis imestada, et sajad üliõpilased valetavad oma elukohaks vanematest eraldi asuva eluruumi (iseseisvalt elavad tarkuseammutajad saavad nimelt kaks korda kõrgemat toetust), et natukenegi oma närust elujärge parandada, kuid sedagi tegevust on repressiivsed korrakaitseorganid asunud alatult tõkestama. Kas ka teid valdavad neid ridu lugedes vihavärinad? Ei imesta. Aga, see pole sugugi kõik! Reformi kohaselt sunnitakse nimelt üliõpilasi läbima ülikool nominaalse õppeajaga, vastasel juhul  kaotavad nad ületatud ajal õiguse saada riigipoolset õppetoetust! Mõelge peaga, neid sunnitakse väevõimuga läbima kool õige aja jooksul! See nii vajalik rahaline toetus kuuenda aasta eest, mida sai siiani kasutada praktika tegemiseks või poole kohaga tööl käimiseks (loe: pidutsemiseks ja reisimiseks), võetakse lihtsalt ära. Õppetoetuse (mille rahvakeelne nimetus on "kohvikuraha") reetliku vähendamise tõkestamiseks tuli tänavatele 5000 (politsei hinnang) kuni 25 000 (korraldajate hinnang) inimest.

Taani on muide riik, kus ülikooli lõpetanute keskmine vanus on 29 - see on maailmas kõrgeim näitaja. Nagu üks välismaine ajakirjanik ütles: "Seal, kust mina tulen, lõpetad sa ülikooli 22selt, oled oma teises töökohas 26selt ja ostad maja 29selt. Taanis tuleb nendele numbritele panna otsa vähemalt viis aastat ja ka siis pead olema valmis selleks, et aidata neil lihtsat CV-d koostada". Nii et ei tasu imestada, kui 30-aastase tüübiga vestlusesse asudes selgub, et tegemist on täiskohaga üliõpilasega, kes pole päevagi oma elus töötanud ja kelle peamine mure on, missuguses maailma nurgas oma kolmekuulist koolivaheaega veeta. Jah.

Raske elu neil.

Aga mina, kes ma olen eakohaselt ka oma teise töökoha juba seljataha jätnud, püüan nüüd pisarad ära pühkida, nende hirmsalt koheldud pseudo-täiskasvanute pärast nutmise järgi jätta ja kirjeldada, kuidas siin türannide maal suure äri ettevalmistamine edasi läks.

Kätte oli jõudnud detsembrikuu. Olin juba selleks hetkeks leppinud kurva faktiga, et sel aastal ei õnnestu mul Taani jõuluturgudest osa võtta ja kõik need suured rahamäed, mis pidid rikaste taanlaste taskust minu kaevust sügavamasse kaukasse voolama, jäid seekord tabamatuks miraažiks. Hoolimata sellest edastasin oma sünnipäeva paiku Taani Äriregistrile dokumendid, et minu Eesti firma saaks registreeritud püsiva tegevuskohaga Taanis. Tuli välja, et muidu Eestiga võrdluses tehnoloogiliselt ajale jalgu jäänud Taani riik oli suutnud tekitada täitsa mõistliku interneti lehekülje (inglise keeles muide), mille kaudu sai vajalikud dokumendid äriregistrisse otse edastada. Juhised olid väga selged, pidi nad lihtsalt sisseskännitud paberid ükshaaval üles laadima, vajutama "Upload"-nuppu ja korras. Oli ka võimalik e-maili või posti teel saata, aga no milleks seda teha, kui saab ka lihtsamalt. Rahuliku südamega - või nii rahulikuga, kui see rahahunnikutest ilmajäämise tõttu olla sai - lendasin Eestisse jõulupuhkusele. Jajah, mõnikord peab puhkusest puhkama, ei saa koguaeg nii, et oled välismaal puhkamas ja sellest üldse välja ei puhka. Nii võib stressi jääda ju.

Möödusid päevad. Teadsin, et dokumentide edastamisest kuni firma registreerimiseni läheb seitse päeva. Igaks juhuks käisin vastaval netilehel juba üks päev varem vaatamas, et kas ma nüüd olen juba täieõiguslik Taani maksumaksja, aga ei. Seitsmes päev möödas, ikka veel mitte. No hea küll, taanlased ju alustavad oma jõuluaega varakult, küllap läks mõni pidu pikale, ei jõudnud tööd teha, kannatame ära. Üheksandal päeval ei pidanud enam närv vastu, otsisin välja telefoni ja helistasin Taani Äriregistrisse. Igaks juhuks võtsin lahti ka eelmainitud inglisekeelse lehe (millel muide oli pealkirjaks "Basic requirements" ehk siis registreerimisega seotud kõige elementaarsemad nõuded).
- "Halloo!"
- "Tervist, helistan seoses välismaise ettevõtte registreerimisega Taanis. Ma laadisin vajalikud dokumendid üles juba üheksa päeva tagasi, aga ma ei näe, et mu firma oleks äriregistris üleval"
- "Mis mõttes laadisite üles?"
- "No läksin inglisekeelsele "Basic requirements" lehele, järgisin täht-tähelt toodud juhiseid ja laadisin dokumendid üles"
- "Aga neid dokumente saab ainult posti teel edastada"
- "Oot... Kuidas palun? Ma olen praegu Taani Äriregistri enda poolt koostatud inglisekeelsel leheküljel, siin on juhised..."
- "Ma ei tea, mis seal lehel kirjas on, aga neid dokumente saab esitada ainult posti teel"
- "Aaaaga siin on ju ka e-maili aadress antud [lugesin aadressi ette], kas see siis ka ei tööta?"
- "Ei, sellelt aadressilt saab tellida ainult tasulisi äriregistri teenuseid"
- "Ei ole võimalik... Okei, ma saadan siis posti teel need paberid uuesti. Kas see postiaadress on siis vähemalt õige [lugesin maha internetis olnud aadressi]?"
- "Ei, see ei ole õige aadress. Õige aadress on [sain siis ühe teise aadressi]"
- "Aga öelge, mis mõte siis sellel internetilehel on? Seal on ju konkreetselt kirjas, et kõik ettevõtted, kes tahavad Taani turule tulla teenuseid pakkuma, peavad nendest juhistest lähtuma!"
- "Ma ei tea mis leht see on ja ma vabandan, et seal selline info on, aga ma lasen selle ära parandada"

Nende ridade kirjutamine toimub märtsi keskpaigas, kolm kuud pärast eeltoodud vestlust. Ei ole vaja vast märkidagi, et loomulikult pole sel lehel sõnagi parandatud.

Olles telefonikõne lõpetanud, vandusin tulist kurja (mitte eriti ropult, ma teadupärast ei ropenda, eksole) ja ei suutnud taanlasi ära kiruda. Lõpuks hingasin sügavalt sisse ja välja, leppisin olukorraga, et "igal maal omad kombed" ja otsustasin, et saadan veel samal õhtul dokumendid teele. Seekord postiga. Seekord õigele aadressile. Lootuses, et see ikka on õige aadress.
Asusin siis vaatama, kus mul need dokumendid täpsemalt arvutis on, kui helises telefon. Tegemist oli minu naissoost teise poolega, keda ka rahvakeeli abikaasaks nimetatakse. Tema oli nimelt veel Taanis. Töö selline, mis teha. Hea oli, et oli. Ta helistas selleks, et teatada: "Kuule, su firma filiaali registreerimise paberid saabusid." No selge, ju siis sealsed reeglid ei luba dokumente hunti saata, küllap siis saatsid need lihtsalt tagasi. "Eiei, siin on kirjas, et filiaal on registreeritud, äriregistrikoodid ja kõik muu seal juures".
Miiiiiis?!
Ma ju...
Ma ju spetsiaalselt saatsin kirja, selgitasin üle, et ma ei taha - EI TAHA - filiaali registreerida! Ja mulle vastati "OK!" Mille kohta see vastus siis käis? "OK, mul pole prügikasti, nii et ma saadan need paberid ikka edasi"? "OK, mida iganes sa loll ida-eurooplane kirjutasid, ma ikka teen nii, nagu ma ise tahan"? "OK, sa vist tahtsid midagi teistmoodi, aga kuna ma niikuinii mitte millegi eest ei vastuta, siis ma ei pea sinu tahtmist mööda tegema"?

Vahemärkuseks olgu öeldud, et Taani ametiasutustes paistab silma totaalne vastutuse puudumine. Lähed sa kohalikku kommuuni ja tahad haigekassakaarti uuendada - see unustatakse ära ja lõpuks, pärast umbes kolmekordset meeldetuletust, saadetakse täiesti valede andmetega kaardid. Tahad migratsioonibüroost nõu saada, kuidas mingeid dokumente korda ajada, saad kolmelt inimeselt täiesti kolm üksteisele vastukäivat vastust. Maksuameti tädi ütleb päringu peale, et ma annan sulle küll vastuse, aga see on mitteametlik ja kui sa tahad siduvat vastust saada, siis maksa 300 Taani krooni ja oota kuu aega. Mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest. Asjad, mille eest Eestis oleks juba kolm korda lahti lastud käivad siin edasi aastaid ja aastaid, ajakirjandusest saad lugeda ühte lugu, mis on uskumatum kui teine - ja mitte midagi ei muutu. Nii juhtub riigiga, kus tervelt pool tööealisest elanikkonnast töötab avalikus sektoris.

Aga heakene küll. Vaatasin siis internetist ka järgi, tõepoolest - minu firma filiaal oli kenasti üleval. Eks siis peab leidma mõne raamatupidaja, kes mul aitab filiaali numbreid kokku lüüa ja õigetesse kohtadesse vajalikud paberid saata, saame hakkama. Vähemalt on mul nüüd olemas mingi keha, mille kaudu ma saan hakata Taani klientidele (kui need kunagi peaksid tekkima) kaupa müüma. Eriti oluline oli aga see, et nüüd, kui mul on olemas äriregistri kood, siis saan lõpuks ometi avada mõnes Taani pangas konto. Nii saab kenasti maksud maksuametile maksta ja ka kliendid (ma ei tea, miks ma jätkuvalt olin nii kindel, et ühel päeval on mul Taanis kliendid?) saavad mugavamalt makseid teha - pole vaja mingi välismaksega jännata, saab rahulikult Taani siseriiklikuga hakkama. Ei hakanud jõulude ajal pankasid pommitama, niikuinii tühi töö. Alates detsembri keskpaigast kuni enam-vähem kolmekuningapäevani elu Taanis seisab. Tööalases mõttes. Näiteks Äriregistri lehel oligi konkreetselt üleval, et alates detsembri keskpaigast on nende töötajad kollektiivpuhkusel. Ega siis pangad ka palju erinevad pole. Võib-olla vabandused töö mittetegemiseks on vähe teistsugused, aga kokkuvõttes pole enne jaanuari teist nädalat mõtet neid tülitada.
Nii et mingis mõttes sain kergemalt hingata. Raskemad toimingud olid tehtud, Taani bürokraatlikest mehhanismidest oli läbi murtud, ees oli veel ainult üks väike formaalsus - pangakonto avamine.

Üks väike,

lihtne

formaalsus.

Jaa-jah...


Jätkub :)

neljapäev, 14. veebruar 2013

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 5

Mõned nädalad tagasi lõi Taani meedias laineid Aarhusi linnas asetleidnud juhtum, kus poolõde ja poolvend olid saanud omavahel lapse. Hea küll, eks igasugu asju on maailmas juhtunud, need liigitatakse kurioossete perverssuste alla ja elu läheb edasi. Nii oleks see mujal maailmas. Aga mitte Taanis. Oi ei. Taanis hakati täiesti tõsimeelselt arutama, et äkki olekski aeg loobuda "groteskselt vanamoelisest lähenemisest sugu- ja pereelule" ja et "parlament ei peaks sekkuma inimeste eraellu". Kopenhaageni Ärikooli õigusteaduse professori sõnul "puuduvad igasugused loogilised põhjused", miks ei võiks näiteks täiskasvanud lapsevanemad olla seksuaalsuhtes oma täiskasvanud lastega, kui see toimub mõlema poole nõusolekul. Üks Kopenhaageni Ülikooli professor ütles, et - ja ma tsiteerin - "me keskendume liigselt intsesti negatiivsetele külgedele, selle asemel, et näha selle positiivseid pooli. Näiteks taanlaste kuulsad sinised silmad on just kunagiste intsestide positiivne kaasnähtus". Lootuses, et mind kümne aasta pärast "pedofoobiks" või "intsestofoobiks" ei hakata pidama, julgen ma väita, et niisugust juttu saavad suust välja ajada inimesed, kelle vanemad omavahel väga tihedas suguluses pidid olema.

Võimalik, et ka minul on kusagil sugupuus midagi segamini läinud, igatahes päris normaalse arengutasemega inimene ei hakkaks ilma igasuguse erialase hariduseta ja kogemusteta Taani-taolises riigis äri ajama. No mis teha. Eks looduses on natuke pooletoobiseid ka vaja. Vähemalt ma loodan nii.

Igatahes, nagu eelmises postituses märgitud sai, laekus mulle kohalikust Äriregistrist või Ettevõtlusametist (kuidas iganes selle eestikeelne vaste võiks olla) e-kiri. Kerge hingevärina ja ootusärevusega klõpsasin sellel ja - mulle teatati, et olen võitnud 10 miljonit Taani krooni ja ma pean selle kättesaamiseks kandma ühele Nigeeria arvele 25 000 dollarit! Okei-okei, päris nii ajuvaba see kiri siiski polnud, kuid sinna lähedale läks küll. Minu silme ees avanes taanikeelne tekst - seda hoolimata asjaolust, et olin kõik oma dokumendid saatnud inglisekeelsena. Hea küll, minu truu abimees google translator aitas taas hädast välja. Tekst oli selline: "Sain teie dokumendid kätte. Ma pean tunnistama, et pole kindel, kas filiaalid on ikka käibemaksukohustuslased. Panen siia kirjale kaasa filiaalide registreerimise kohta kehtestatud korra. Olge head, lugege see läbi ja kui leiate, et filiaal peab olema käibemakuskohustuslasena registreeritud, siis võtke minuga ühendust". Manusena oli lisatud umbes 100-leheküljeline taanikeelne pdf-dokument, kus väidetavalt oli kirjas kõik, mis on seotud filiaali registreerimisega.

Et siis...? Kas nagu päriselt...? Või...?

Vaadake, pea kolmandiku oma elust töötasin ma juristina (jah, ma olen NII vana). Põhimõtteliselt oli siin tegemist sama olukorraga, kui keegi oleks minu poole pöördunud juriidilise (sealjuures minu kompetentsi kuuluva) küsimusega ja ma oleksin talle vastanud, et "tead, mina ka sellele küsimusele vastust ei tea, aga näe, siin on seadus, äkki sa oled nii hea ja loed ise, sest no ei saa mina sellest tekstist aru, see nii keeruline. Ja kui sa oled vastuse saanud, siis ole hea, ütle mulle ka, siis ma saan su küsimusele vastuse anda".

Pärast esimest tardumust jõudsin mõttesähvatuseni, et tegemist on google'i tõlkeveaga. Et sama lugu, nagu paned eesti keeles sinna sõna "toormoos" ja loodad sellele adekvaatse inglisekeelse vaste saada. Saatsin siis kirja edasi oma tuttavale, kes on juhtumisi taani keele filoloog, selgitasin talle, et näe, google viskas mulle vimkat ja äkki tõlgid mulle selle kirja ära. Hämmastaval kombel oli tema tõlge täpselt samasugune, nagu google'i oma! Nonii. Küllap siis oli juhtunud see, mida tuli ette siis, kui ma veel pangas töötasin, et tahtsin kirja saata kolleegile ülevaatamiseks, aga kogemata läks otse kliendile. Sellistel puhkudel oli muidugi piinlik ja pidin ilusa vabanduskirja järgi saatma, lisades juurde, et kirjavahetuses märgitud "pagana tainapea, kes meid jälle oma lollide küsimustega pommitab" polnud mitte klient, vaid hoopis keegi... no kolleeg näiteks. Juhtub, eksole. Minu "ups!"-teooriat toetas asjaolu, et kiri oli saadetud taani keeles ja ma ju tean kui hästi tegelikult taanlased inglise keelt valdavad. Pealegi püüavad nad meeleheitlikult endale välisinvesteeringuid ligi meelitada, seega on ju elementaarne, et välismaise firmaga suheldes kasutatakse ikka inglise keelt. Jäin siis ootama, et millal laekub mu postkasti piinlik vabandustelaviin, kus selgitatakse, et loomulikult ei tahetud minupoolset panust asjade väljauurimisel, mis ilmselgelt kuulub nende kompetentsi ja et lähipäevil saab kõik korda. Aga sellist kirja ei tulnudki.

Ühel nädalavahetusel pidin korra Eestis käima. Ühendasin vajaliku kasulikuga ja käisin külas ühel raamatupidamisbürool, kes väidetavalt suudab numbreid pidada nii Eesti firma kui selle Taani filiaali osas. Nende küsimuse peale, et miks ma just filiaali tegin, tunnistasin puhtsüdamlikult üles, et "üki-kaki-kommi-nommi"-meetodi rakendamine andis just sellise tulemuse. Ilmnes, et see meetod, hoolimata korduvatest teaduslikest ja populaarteaduslikest eksperimentidest, ei olnud osutunud siiski lollikindlaks. No okei, natuke vähem lolliga oleks ehk isegi töötanud, aga minuga igatahes mitte. Ehk siis Eesti ettevõte püsiva tegevuskohaga Taanis oleks olnud natukese parem variant. Õnneks tuli mul aga meede, et filiaal ei olnud veel registreeritud ja tagasi Kopenhaagenisse lennates oli mul juba Taani Äriregistrile saadetav tekst peas välja mõeldud.

"Aitäh kirja eest," olin ma viisakas, kuigi kuri tahtmine oli lisada, et nii rumala kirja saatmise eest peaks vastutava isiku küll lahti laskma. "Olen siiski otsustanud, et ma ei soovi filiaali asutada ja seetõttu palun minu poolt edastatud dokumendid makulatuuri saata". Loomulikult olin mina, kelle taani keele oskus piirdub jätkuvalt kõikehõlmavate väljenditega "Hej!" ja "Tak!", oma kirjas kasutanud enda mõtete väljendamiseks inglise keelt. Ma ei tea, kas vastuvõtjale jäi arusaamatuks sõna "makulatuur" või oli mu inglise keel tabamatult vilets, igatahes tuli mulle järgmisel päeval vastu kiri - taas taanikeelne -, mis google translatori (oi ma armastan seda vidinat) kohaselt ütles nii: "Kas te arvate, et teil siis ei olegi registreeringut vaja?". Ei saanud küll täpselt küsimusest aru, aga küllap arvas kirjutaja, et ma olin kogu temapoolse materjali põhjalikult läbi töötanud ja jõudnud järeldusele, et filiaal ei ole käibemaksukohustuslane ja seega pole teda vaja maksuametis registreerida. Vastasin talle siis veidi pikemalt, et "Ei, registreerida on kindlasti vaja, aga ma ei soovi seda teha filiaalina, vaid Eesti firmana püsiva tegevuskohaga Taanis". Lisasin juurde ka lingi, kus oli kenasti kirjas, mismoodi peab välismaine firma käituma, kui ta soovib ennast niimoodi registreerida. Leides järgmisel päeval postkastist kirja, mille ainus sisu oli "OK" (peab möönma, et Taani ametiasutused muutuvad üsna kiiresti suhtlemisel familiaarseks), ohkasin kergendatult, et selle asjaga on nüüd ühel pool.

Jättes loomulikult kõrvale asjaolu, et ma olen Taanis.

Ja Taanis ei ole asjad kunagi ühel pool.


Jätkub...

esmaspäev, 21. jaanuar 2013

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 4

Taanlased on viimaste uuringute kohaselt kõige õnnelikumad inimesed maailmas. Tänavapildis on seda näha küll - nende õnne väljendavad eredalt mornid, tühja pilguga kujutletavat horisonti vaatavad ja "kõneta keda iganes, aga mitte mind"-näod. Eriti õnnelikud on nad autodega liigeldes, viibutades üksteisele sõbralikult keskmist näppu, tuudutades umbes kümme sekundit järjest, kui keegi neile liiga lähedale satub, kohati jätab bussijuht isegi bussi seisma, teeb esiukse lahti, et väga valjuhäälselt avaldada armastust selle autojuhi vastu, kes hetk tagasi tema ees äkkpidurdusega hakkama sai. Jah, õnnelikkus on vaataja silmades. Lihtsalt minu silmanägemine on pisut kehv.

Aga mõnda asja ei saa isegi kehva silmanägemise süüks ajada. Nagu ma mõned kuud tagasi avaldasin, ratsutasin ma ehtsa kauboi kombel karmile ärimaastikule, eesmärgiga harida kohalikke indiaanlasi (loe: taanlasi) eestimaiste roogade vallas. Hoolimata esimestest vastulöökidest otsustasin ettevõetud teekonda Metsiku Lääne südamesse jätkata kuni võiduka lõpuni või häbistava hävinguni. Viimati külastasin niisiis kurja indiaanlasest (loe: taanlasest) ärinaist Ellat, kes oma lõksuseadmise osavuse ja rünnakuga suutis pähe panna kahtlused minu püha ürituse mõttekuse osas. Tuleb tunnistada, et olin juba valmis ratsult maha hüppama ja lasso varna heitma, kuid õnneks oli vapper kauboi seekord võtnud kaasa elunäinud šerifi: AS-i Viljapea juhi härra Elmari, kes - nagu ootamatult ilmnes - ei pidanud Ella ähvardusi ja noomimist millekski ning suutis ka mitte-enam-nii-vapra kauboi tagasi ratsu selga meelitada. Sellest ajast on muidugi palju vett meres ära kuivanud, aga kauboi on vaikselt ja võiks öelda suisa hiilivalt seadmas valmis uut lassot, millega siinseid valgustamata matse õilsa Eesti toidu juurde tirida.

Ma nüüd igaks juhuks jätan selle kujundi kauboist sinnapaika, sest tõtt-öelda ei ole minu teadmised Metsikust Läänest ja sellega seonduvast kuigi laialdased, seetõttu võin komistada mõne väga kohatu, et mitte öelda piinliku võrdluse otsa, mis mitte käesoleva kirjatüki lugemisel kasuks ei pruugi tulla.

Oli oktoober aastal 2012, kui ma pärast pikka Taani ärimaastiku uurimist ja mõne kursuse läbimist olin valmis mõelnud, kuidas AS-i Viljapea toodetega Taani turule tulla. Loomulikult oli esimeseks sammuks luua oma firma. Mõeldud-teh... Ei, siinkohal see ütlemine ei sobi. Pigem mõeldud-kõik-endast-olenev-tehtud. Vaadake, ega siin ei ole asjatamisega päris nii nagu Eestis, et lendad peale, 5 minutit rapsimist ja valmis. Firma tegemist pean silmas (kui kellelgi arusaamatuks jäi). Taanlased ise seda muidugi ei arva. Nemad peavad ise Taanit kõige lihtsama ärimaastikuga riigiks maailmas. Seda toetavad muide taaskord mingid peened uuringud. Kusjuures, iseenesest võib see isegi õige olla, aga seda eeldusel, et sa omad taani isikukoodi, sa kavatsed teha meie mõistes osaühingu või aktsiaseltsi või hakkad füüsilisest isikust ettevõtjaks ja oskad soravalt taani keelt. Kui aga tulevad sisse mõised "välismaalane", "välisriigi ettevõtte filiaal" või (hoidku selle eest) "isik, kes ei oska taani keelt", siis on asjad juba väga palju keerulisemad. Seda tean ma praegu. Aga oktoobris aastal 2012 ma seda veel ei teadnud.

Esimene samm - Eestis firma asutamine. 5 minutit (okei 35 minutit) rahmeldamist ja valmis. Ah et miks Eesti firma? Lugu selles, et välisriigi filiaalidele kehtivad siin oluliselt lõdvemad raporteermisnormid kui kohalikele osaühingutele ja aktsiaseltsidele. Pealegi ei nõua filiaali asutamine mingi osakapitali olemasolu (mis minusugusele vaesele eestlasele on väga suur argument) ja raamatupidamisteenuse saan ka Eestist tellida. Need asjad olin ma internetist taanikeelseid tekste läbisõeludes teada saanud. Vahelepõikena olgu öeldud, et kes iganes julgeb google translatori nimelist keskkonda kiruda, on hoobilt minu isiklikus mustas nimekirjas. Ilma selle imevidinata ei mõtleks ma kolme sekundit ka mingi äri ajamise peale kuskil (väidetavate) viikingite järeltulijate kantsis. Aga nüüd, copy-paste ja - voila! ongi kogu tekst sellest imelikust kurguhaigete keelest täiesti loetavasse inimkeelde ümber seatud.

Nonii, baasinfo internetist käes, läksin lootusrikkalt Kopenhaageni linna poolt korraldatavale tasuta kursusele, mis nime poolest pidi põhjalikult selgeks tegema, kuidas Taanis äri alustada. Kursus oli muide täitsa inglisekeelne ja mõeldudki kohalikele sisserändajatele, kes oma naiivsuses arvavad, et neil on võimalik siinmail oma rahanatukest kohalike rikkurite kulul kasvatada. Tutvustusringi käigus ilmnes, et paarikümnepealise õpirühma seas oli kolm lätlast, kaks leedukat, mõned ameeriklased, inglased, hindu, lisaks veel tšehh, rumeenlane ja veel mõned ida-eurooplased. Kirju seltskond igatahes. Rahuloluga võisin tõdeda, et kohaletulnutest oli ärihai omadustega (ehk siis jutukaid, aktiivseid, lektori jutule julmalt vahele segavaid) tüüpe ehk ainult paar-kolm. Neile vastukaaluks olid osad, kellele näis juba kahelauseline enesetutvustus täiesti ületamatuks raskuseks olevat ja ülejäänud olid enamuses lihtsalt igavlevad koduperenaised, kes otsisid oma elule mingitki väljundit.
Olles oma tund aega kuulanud, kuidas saada füüsilisest isikust ettevõtjaks, luua osaühing või aktsiaselts ja kuidas ennast registreerida maksuametis, tegin siis ka ärihai näo pähe ja küsisin et "Aga kuidas on välismaise filiaali asutamisega?". Vastus oli "Jah, see on võimalik". Punkt. Jäin ootama, et mis täpsustav info nüüd järgneb, aga... ei järgnenudki! Ta võttis hoopis järgmise küsija ja hakkas talle vastama. Piinlik oli nagu jälle sama teema üles võtta, kuigi põhimõtteliselt kogu auditoorium oli täis välismaalasi, keda see teema oleks võinud rohkem huvitada. Õnneks leidus keegi, kellel ei olnud piinlik ja küsis "Oot, kuidas selle filiaali asutamisega siis ikkagi on?", millele vastus oli "Mina selle kohta lähemalt ei tea, te peate selle kohta maksuametist küsima". Seda ütles siis spetsialist, kelle ülesanne oli tutvustada erinevaid ettevõtlusega tegelemise vorme välismaalastele. Nojah.

Kodus tagasi olles vaatasin veel veidi netis ringi ja tuvastasin, et lisaks filiaalile on olemas ka võimalus registreerida välisriigi ettevõte Taanis ka niimoodi ära, et filiaali ei asuta, vaid paned ennast lihtsalt kohalikku äriregistrisse ja maksuametisse kirja kui välisriigi ettevõte. Arusaamatuks jäi, et mis on sellisel registreeringul vahet filiaali asutamisega. Aga mis ma seal ikka omaette arutan (kuigi - tuleb tunnistada, et kõige targemaga on ikka aeg-ajalt tore asju arutada), saadan parem maksuametile kirja ja küsin järgi. Vastust ma kirja teel ei saanud, küll aga tuli mõni päev hiljem telefonikõne. Tugeva slaavi aktsendiga maksuametnik rääkis mulle, et maksustamise kohapealt vahet filiaaliga ei olegi, aga kas muus osas mingi vahe on, selle kohta peaks ma küsima Taani Ettevõtlusametilt. Sain isegi e-posti aadressi, kuhu kirjutada. Okei. Kiri antud aadressile teele ja üsna kiiresti tuligi vastus. Vastus oli aga, et see e-posti aadress, kuhu ma küsimuse olin saatnud, ei olnud üldse õige aadress ja ma peaks teisele aadressile kirjutama. Kirjutasin teisele. Ka sealt tuli kiire tagasiside. Selle sisuks olid siirad tänusõnad, et ma nendega ühendust võtsin ja tumepunases rasvases kirjaviisis rõhutati, et vastuse saamiseks läheb vähemalt kaks nädalat. Mina aga nii kaua oodata ei tahtnud, sest jõulud olid juba ukse ees ja ma tahtsin kindlasti mingi hulga AS-i Viljapea toodangust jõululaatadel müüki paisata. Polnud mul aega kahte nädalat oodata, tegutseda on vaja! Tegin siis üki-kaki-kommi-nommi ja otsustasin, et saadan ikkagi vajalikud paberid filiaali asutamiseks teele. Nõutavate paberite hulgas oli ka näiteks inglisekeelne põhikiri ja emaettevõtja (ehk siis minu Eesti firma) volitus filiaali juhatajale (ehk siis mulle). Otsustasin minna riski peale, tõlkisin ise põhikirja ära ja tegin ka väga sisutühja volituse iseendale - et siis asjad nagu vormiliselt korras ja ma ju tean, kuidas taanlastele meeldib sisu asemel vormi järgida. Küll aga olin üsna kindel, et kuna mu põhikiri ei omanud mitte mingit märget tõlke õigsuse kohta ja volituski oli selline, mille kirjutamisel oli mul endise juristina häbipuna palgel, siis saadetakse mulle need paberid kenasti tagasi ja kästakse ümber teha. Et ikka vandetõlgi poolt kinnitatud tõlge ja notariaalne volikiri ja nii. Nagu Eestis eksole. Läks mööda mõni päev ja potsataski e-postile kiri Taani Ettevõtlusametilt. Ma juba aimasin, mida see ütleb. Teate küll, aimdus. See kindel veendumus ja sisetunne selle kohta, mis tulemas on. Aga seekord võisin ma oma aimduse küll sinnasamusesse saata. Sest seda, mida ma sellest kirjast leidsin, ei osanud ma küll mitte mingi aimdusega ette tunda.

Jätkub...