Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 5

Mõned nädalad tagasi lõi Taani meedias laineid Aarhusi linnas asetleidnud juhtum, kus poolõde ja poolvend olid saanud omavahel lapse. Hea küll, eks igasugu asju on maailmas juhtunud, need liigitatakse kurioossete perverssuste alla ja elu läheb edasi. Nii oleks see mujal maailmas. Aga mitte Taanis. Oi ei. Taanis hakati täiesti tõsimeelselt arutama, et äkki olekski aeg loobuda "groteskselt vanamoelisest lähenemisest sugu- ja pereelule" ja et "parlament ei peaks sekkuma inimeste eraellu". Kopenhaageni Ärikooli õigusteaduse professori sõnul "puuduvad igasugused loogilised põhjused", miks ei võiks näiteks täiskasvanud lapsevanemad olla seksuaalsuhtes oma täiskasvanud lastega, kui see toimub mõlema poole nõusolekul. Üks Kopenhaageni Ülikooli professor ütles, et - ja ma tsiteerin - "me keskendume liigselt intsesti negatiivsetele külgedele, selle asemel, et näha selle positiivseid pooli. Näiteks taanlaste kuulsad sinised silmad on just kunagiste intsestide positiivne kaasnähtus". Lootuses, et mind kümne aasta pärast "pedofoobiks" või "intsestofoobiks" ei hakata pidama, julgen ma väita, et niisugust juttu saavad suust välja ajada inimesed, kelle vanemad omavahel väga tihedas suguluses pidid olema.

Võimalik, et ka minul on kusagil sugupuus midagi segamini läinud, igatahes päris normaalse arengutasemega inimene ei hakkaks ilma igasuguse erialase hariduseta ja kogemusteta Taani-taolises riigis äri ajama. No mis teha. Eks looduses on natuke pooletoobiseid ka vaja. Vähemalt ma loodan nii.

Igatahes, nagu eelmises postituses märgitud sai, laekus mulle kohalikust Äriregistrist või Ettevõtlusametist (kuidas iganes selle eestikeelne vaste võiks olla) e-kiri. Kerge hingevärina ja ootusärevusega klõpsasin sellel ja - mulle teatati, et olen võitnud 10 miljonit Taani krooni ja ma pean selle kättesaamiseks kandma ühele Nigeeria arvele 25 000 dollarit! Okei-okei, päris nii ajuvaba see kiri siiski polnud, kuid sinna lähedale läks küll. Minu silme ees avanes taanikeelne tekst - seda hoolimata asjaolust, et olin kõik oma dokumendid saatnud inglisekeelsena. Hea küll, minu truu abimees google translator aitas taas hädast välja. Tekst oli selline: "Sain teie dokumendid kätte. Ma pean tunnistama, et pole kindel, kas filiaalid on ikka käibemaksukohustuslased. Panen siia kirjale kaasa filiaalide registreerimise kohta kehtestatud korra. Olge head, lugege see läbi ja kui leiate, et filiaal peab olema käibemakuskohustuslasena registreeritud, siis võtke minuga ühendust". Manusena oli lisatud umbes 100-leheküljeline taanikeelne pdf-dokument, kus väidetavalt oli kirjas kõik, mis on seotud filiaali registreerimisega.

Et siis...? Kas nagu päriselt...? Või...?

Vaadake, pea kolmandiku oma elust töötasin ma juristina (jah, ma olen NII vana). Põhimõtteliselt oli siin tegemist sama olukorraga, kui keegi oleks minu poole pöördunud juriidilise (sealjuures minu kompetentsi kuuluva) küsimusega ja ma oleksin talle vastanud, et "tead, mina ka sellele küsimusele vastust ei tea, aga näe, siin on seadus, äkki sa oled nii hea ja loed ise, sest no ei saa mina sellest tekstist aru, see nii keeruline. Ja kui sa oled vastuse saanud, siis ole hea, ütle mulle ka, siis ma saan su küsimusele vastuse anda".

Pärast esimest tardumust jõudsin mõttesähvatuseni, et tegemist on google'i tõlkeveaga. Et sama lugu, nagu paned eesti keeles sinna sõna "toormoos" ja loodad sellele adekvaatse inglisekeelse vaste saada. Saatsin siis kirja edasi oma tuttavale, kes on juhtumisi taani keele filoloog, selgitasin talle, et näe, google viskas mulle vimkat ja äkki tõlgid mulle selle kirja ära. Hämmastaval kombel oli tema tõlge täpselt samasugune, nagu google'i oma! Nonii. Küllap siis oli juhtunud see, mida tuli ette siis, kui ma veel pangas töötasin, et tahtsin kirja saata kolleegile ülevaatamiseks, aga kogemata läks otse kliendile. Sellistel puhkudel oli muidugi piinlik ja pidin ilusa vabanduskirja järgi saatma, lisades juurde, et kirjavahetuses märgitud "pagana tainapea, kes meid jälle oma lollide küsimustega pommitab" polnud mitte klient, vaid hoopis keegi... no kolleeg näiteks. Juhtub, eksole. Minu "ups!"-teooriat toetas asjaolu, et kiri oli saadetud taani keeles ja ma ju tean kui hästi tegelikult taanlased inglise keelt valdavad. Pealegi püüavad nad meeleheitlikult endale välisinvesteeringuid ligi meelitada, seega on ju elementaarne, et välismaise firmaga suheldes kasutatakse ikka inglise keelt. Jäin siis ootama, et millal laekub mu postkasti piinlik vabandustelaviin, kus selgitatakse, et loomulikult ei tahetud minupoolset panust asjade väljauurimisel, mis ilmselgelt kuulub nende kompetentsi ja et lähipäevil saab kõik korda. Aga sellist kirja ei tulnudki.

Ühel nädalavahetusel pidin korra Eestis käima. Ühendasin vajaliku kasulikuga ja käisin külas ühel raamatupidamisbürool, kes väidetavalt suudab numbreid pidada nii Eesti firma kui selle Taani filiaali osas. Nende küsimuse peale, et miks ma just filiaali tegin, tunnistasin puhtsüdamlikult üles, et "üki-kaki-kommi-nommi"-meetodi rakendamine andis just sellise tulemuse. Ilmnes, et see meetod, hoolimata korduvatest teaduslikest ja populaarteaduslikest eksperimentidest, ei olnud osutunud siiski lollikindlaks. No okei, natuke vähem lolliga oleks ehk isegi töötanud, aga minuga igatahes mitte. Ehk siis Eesti ettevõte püsiva tegevuskohaga Taanis oleks olnud natukese parem variant. Õnneks tuli mul aga meede, et filiaal ei olnud veel registreeritud ja tagasi Kopenhaagenisse lennates oli mul juba Taani Äriregistrile saadetav tekst peas välja mõeldud.

"Aitäh kirja eest," olin ma viisakas, kuigi kuri tahtmine oli lisada, et nii rumala kirja saatmise eest peaks vastutava isiku küll lahti laskma. "Olen siiski otsustanud, et ma ei soovi filiaali asutada ja seetõttu palun minu poolt edastatud dokumendid makulatuuri saata". Loomulikult olin mina, kelle taani keele oskus piirdub jätkuvalt kõikehõlmavate väljenditega "Hej!" ja "Tak!", oma kirjas kasutanud enda mõtete väljendamiseks inglise keelt. Ma ei tea, kas vastuvõtjale jäi arusaamatuks sõna "makulatuur" või oli mu inglise keel tabamatult vilets, igatahes tuli mulle järgmisel päeval vastu kiri - taas taanikeelne -, mis google translatori (oi ma armastan seda vidinat) kohaselt ütles nii: "Kas te arvate, et teil siis ei olegi registreeringut vaja?". Ei saanud küll täpselt küsimusest aru, aga küllap arvas kirjutaja, et ma olin kogu temapoolse materjali põhjalikult läbi töötanud ja jõudnud järeldusele, et filiaal ei ole käibemaksukohustuslane ja seega pole teda vaja maksuametis registreerida. Vastasin talle siis veidi pikemalt, et "Ei, registreerida on kindlasti vaja, aga ma ei soovi seda teha filiaalina, vaid Eesti firmana püsiva tegevuskohaga Taanis". Lisasin juurde ka lingi, kus oli kenasti kirjas, mismoodi peab välismaine firma käituma, kui ta soovib ennast niimoodi registreerida. Leides järgmisel päeval postkastist kirja, mille ainus sisu oli "OK" (peab möönma, et Taani ametiasutused muutuvad üsna kiiresti suhtlemisel familiaarseks), ohkasin kergendatult, et selle asjaga on nüüd ühel pool.

Jättes loomulikult kõrvale asjaolu, et ma olen Taanis.

Ja Taanis ei ole asjad kunagi ühel pool.


Jätkub...