Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 4

Taanlased on viimaste uuringute kohaselt kõige õnnelikumad inimesed maailmas. Tänavapildis on seda näha küll - nende õnne väljendavad eredalt mornid, tühja pilguga kujutletavat horisonti vaatavad ja "kõneta keda iganes, aga mitte mind"-näod. Eriti õnnelikud on nad autodega liigeldes, viibutades üksteisele sõbralikult keskmist näppu, tuudutades umbes kümme sekundit järjest, kui keegi neile liiga lähedale satub, kohati jätab bussijuht isegi bussi seisma, teeb esiukse lahti, et väga valjuhäälselt avaldada armastust selle autojuhi vastu, kes hetk tagasi tema ees äkkpidurdusega hakkama sai. Jah, õnnelikkus on vaataja silmades. Lihtsalt minu silmanägemine on pisut kehv.

Aga mõnda asja ei saa isegi kehva silmanägemise süüks ajada. Nagu ma mõned kuud tagasi avaldasin, ratsutasin ma ehtsa kauboi kombel karmile ärimaastikule, eesmärgiga harida kohalikke indiaanlasi (loe: taanlasi) eestimaiste roogade vallas. Hoolimata esimestest vastulöökidest otsustasin ettevõetud teekonda Metsiku Lääne südamesse jätkata kuni võiduka lõpuni või häbistava hävinguni. Viimati külastasin niisiis kurja indiaanlasest (loe: taanlasest) ärinaist Ellat, kes oma lõksuseadmise osavuse ja rünnakuga suutis pähe panna kahtlused minu püha ürituse mõttekuse osas. Tuleb tunnistada, et olin juba valmis ratsult maha hüppama ja lasso varna heitma, kuid õnneks oli vapper kauboi seekord võtnud kaasa elunäinud šerifi: AS-i Viljapea juhi härra Elmari, kes - nagu ootamatult ilmnes - ei pidanud Ella ähvardusi ja noomimist millekski ning suutis ka mitte-enam-nii-vapra kauboi tagasi ratsu selga meelitada. Sellest ajast on muidugi palju vett meres ära kuivanud, aga kauboi on vaikselt ja võiks öelda suisa hiilivalt seadmas valmis uut lassot, millega siinseid valgustamata matse õilsa Eesti toidu juurde tirida.

Ma nüüd igaks juhuks jätan selle kujundi kauboist sinnapaika, sest tõtt-öelda ei ole minu teadmised Metsikust Läänest ja sellega seonduvast kuigi laialdased, seetõttu võin komistada mõne väga kohatu, et mitte öelda piinliku võrdluse otsa, mis mitte käesoleva kirjatüki lugemisel kasuks ei pruugi tulla.

Oli oktoober aastal 2012, kui ma pärast pikka Taani ärimaastiku uurimist ja mõne kursuse läbimist olin valmis mõelnud, kuidas AS-i Viljapea toodetega Taani turule tulla. Loomulikult oli esimeseks sammuks luua oma firma. Mõeldud-teh... Ei, siinkohal see ütlemine ei sobi. Pigem mõeldud-kõik-endast-olenev-tehtud. Vaadake, ega siin ei ole asjatamisega päris nii nagu Eestis, et lendad peale, 5 minutit rapsimist ja valmis. Firma tegemist pean silmas (kui kellelgi arusaamatuks jäi). Taanlased ise seda muidugi ei arva. Nemad peavad ise Taanit kõige lihtsama ärimaastikuga riigiks maailmas. Seda toetavad muide taaskord mingid peened uuringud. Kusjuures, iseenesest võib see isegi õige olla, aga seda eeldusel, et sa omad taani isikukoodi, sa kavatsed teha meie mõistes osaühingu või aktsiaseltsi või hakkad füüsilisest isikust ettevõtjaks ja oskad soravalt taani keelt. Kui aga tulevad sisse mõised "välismaalane", "välisriigi ettevõtte filiaal" või (hoidku selle eest) "isik, kes ei oska taani keelt", siis on asjad juba väga palju keerulisemad. Seda tean ma praegu. Aga oktoobris aastal 2012 ma seda veel ei teadnud.

Esimene samm - Eestis firma asutamine. 5 minutit (okei 35 minutit) rahmeldamist ja valmis. Ah et miks Eesti firma? Lugu selles, et välisriigi filiaalidele kehtivad siin oluliselt lõdvemad raporteermisnormid kui kohalikele osaühingutele ja aktsiaseltsidele. Pealegi ei nõua filiaali asutamine mingi osakapitali olemasolu (mis minusugusele vaesele eestlasele on väga suur argument) ja raamatupidamisteenuse saan ka Eestist tellida. Need asjad olin ma internetist taanikeelseid tekste läbisõeludes teada saanud. Vahelepõikena olgu öeldud, et kes iganes julgeb google translatori nimelist keskkonda kiruda, on hoobilt minu isiklikus mustas nimekirjas. Ilma selle imevidinata ei mõtleks ma kolme sekundit ka mingi äri ajamise peale kuskil (väidetavate) viikingite järeltulijate kantsis. Aga nüüd, copy-paste ja - voila! ongi kogu tekst sellest imelikust kurguhaigete keelest täiesti loetavasse inimkeelde ümber seatud.

Nonii, baasinfo internetist käes, läksin lootusrikkalt Kopenhaageni linna poolt korraldatavale tasuta kursusele, mis nime poolest pidi põhjalikult selgeks tegema, kuidas Taanis äri alustada. Kursus oli muide täitsa inglisekeelne ja mõeldudki kohalikele sisserändajatele, kes oma naiivsuses arvavad, et neil on võimalik siinmail oma rahanatukest kohalike rikkurite kulul kasvatada. Tutvustusringi käigus ilmnes, et paarikümnepealise õpirühma seas oli kolm lätlast, kaks leedukat, mõned ameeriklased, inglased, hindu, lisaks veel tšehh, rumeenlane ja veel mõned ida-eurooplased. Kirju seltskond igatahes. Rahuloluga võisin tõdeda, et kohaletulnutest oli ärihai omadustega (ehk siis jutukaid, aktiivseid, lektori jutule julmalt vahele segavaid) tüüpe ehk ainult paar-kolm. Neile vastukaaluks olid osad, kellele näis juba kahelauseline enesetutvustus täiesti ületamatuks raskuseks olevat ja ülejäänud olid enamuses lihtsalt igavlevad koduperenaised, kes otsisid oma elule mingitki väljundit.
Olles oma tund aega kuulanud, kuidas saada füüsilisest isikust ettevõtjaks, luua osaühing või aktsiaselts ja kuidas ennast registreerida maksuametis, tegin siis ka ärihai näo pähe ja küsisin et "Aga kuidas on välismaise filiaali asutamisega?". Vastus oli "Jah, see on võimalik". Punkt. Jäin ootama, et mis täpsustav info nüüd järgneb, aga... ei järgnenudki! Ta võttis hoopis järgmise küsija ja hakkas talle vastama. Piinlik oli nagu jälle sama teema üles võtta, kuigi põhimõtteliselt kogu auditoorium oli täis välismaalasi, keda see teema oleks võinud rohkem huvitada. Õnneks leidus keegi, kellel ei olnud piinlik ja küsis "Oot, kuidas selle filiaali asutamisega siis ikkagi on?", millele vastus oli "Mina selle kohta lähemalt ei tea, te peate selle kohta maksuametist küsima". Seda ütles siis spetsialist, kelle ülesanne oli tutvustada erinevaid ettevõtlusega tegelemise vorme välismaalastele. Nojah.

Kodus tagasi olles vaatasin veel veidi netis ringi ja tuvastasin, et lisaks filiaalile on olemas ka võimalus registreerida välisriigi ettevõte Taanis ka niimoodi ära, et filiaali ei asuta, vaid paned ennast lihtsalt kohalikku äriregistrisse ja maksuametisse kirja kui välisriigi ettevõte. Arusaamatuks jäi, et mis on sellisel registreeringul vahet filiaali asutamisega. Aga mis ma seal ikka omaette arutan (kuigi - tuleb tunnistada, et kõige targemaga on ikka aeg-ajalt tore asju arutada), saadan parem maksuametile kirja ja küsin järgi. Vastust ma kirja teel ei saanud, küll aga tuli mõni päev hiljem telefonikõne. Tugeva slaavi aktsendiga maksuametnik rääkis mulle, et maksustamise kohapealt vahet filiaaliga ei olegi, aga kas muus osas mingi vahe on, selle kohta peaks ma küsima Taani Ettevõtlusametilt. Sain isegi e-posti aadressi, kuhu kirjutada. Okei. Kiri antud aadressile teele ja üsna kiiresti tuligi vastus. Vastus oli aga, et see e-posti aadress, kuhu ma küsimuse olin saatnud, ei olnud üldse õige aadress ja ma peaks teisele aadressile kirjutama. Kirjutasin teisele. Ka sealt tuli kiire tagasiside. Selle sisuks olid siirad tänusõnad, et ma nendega ühendust võtsin ja tumepunases rasvases kirjaviisis rõhutati, et vastuse saamiseks läheb vähemalt kaks nädalat. Mina aga nii kaua oodata ei tahtnud, sest jõulud olid juba ukse ees ja ma tahtsin kindlasti mingi hulga AS-i Viljapea toodangust jõululaatadel müüki paisata. Polnud mul aega kahte nädalat oodata, tegutseda on vaja! Tegin siis üki-kaki-kommi-nommi ja otsustasin, et saadan ikkagi vajalikud paberid filiaali asutamiseks teele. Nõutavate paberite hulgas oli ka näiteks inglisekeelne põhikiri ja emaettevõtja (ehk siis minu Eesti firma) volitus filiaali juhatajale (ehk siis mulle). Otsustasin minna riski peale, tõlkisin ise põhikirja ära ja tegin ka väga sisutühja volituse iseendale - et siis asjad nagu vormiliselt korras ja ma ju tean, kuidas taanlastele meeldib sisu asemel vormi järgida. Küll aga olin üsna kindel, et kuna mu põhikiri ei omanud mitte mingit märget tõlke õigsuse kohta ja volituski oli selline, mille kirjutamisel oli mul endise juristina häbipuna palgel, siis saadetakse mulle need paberid kenasti tagasi ja kästakse ümber teha. Et ikka vandetõlgi poolt kinnitatud tõlge ja notariaalne volikiri ja nii. Nagu Eestis eksole. Läks mööda mõni päev ja potsataski e-postile kiri Taani Ettevõtlusametilt. Ma juba aimasin, mida see ütleb. Teate küll, aimdus. See kindel veendumus ja sisetunne selle kohta, mis tulemas on. Aga seekord võisin ma oma aimduse küll sinnasamusesse saata. Sest seda, mida ma sellest kirjast leidsin, ei osanud ma küll mitte mingi aimdusega ette tunda.

Jätkub...