Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 7. Panga-eri

Märtsikuu viimane päev Kopenhaageni lennujaamas. Olin just saabunud Eestist, aga seekord läbi Helsingi. Olin kulutatud mõned tunnid rohkem kui otselennuga, saades vastutasuks mõningase rahalise kokkuhoiu võrreldes Eesti Õhu üsna õhku täis hindadega. Aga järgmisel korral Eesti-sõitu planeerides mõtlen natuke põhjalikumalt, sest oma naiivsuses olin kokku liitnud küll kõik transpordikulud Kopenhaagen-Helsingi-Tallinn-Helsingi-Kopenhaagen liinil, aga seda, et päeva jooksul inimene ka sööma-jooma peab, ma loomulikult ei arvestanud. Eriti kui inimesel on lapsed, kes iga kord, kui nad kuskil kodunt väljapool mõnda söögikohta näevad, langevad nõrkedes kokku, sest nad on niiiiiiiii näljased ja ei jaksa sammugi edasi astuda, kui nad kohe süüa ei saa. Hoolimata vahetult (ma kordan: vahetult) enne kodunt väljatulekut nauditud korralikust lõunasöögist. Mis tuleb neile meelde siis, kui nad on oma "niiiiiiiiii tühja kõhu" peale võtnud esimese ampsu. Millele järgneb inimese monoloog teemal "aga ma ju ütlesin, et teil ei saa kõhud tühjad olla". Loomulikult on sellise monoloogi kasutegur suur. Ja ümmargune. Null.
Nii et jah, edasi-tagasi sõidu kokkuvõttes mingi kokkuhoiu isegi saavutas, aga märkimisväärselt väiksema, kui ma alguses eeldasin. Järgmine kord tuleb endas see igipõline ihnuskoi alla suruda ja minna siiski otselennuga.
Umbes selliste mõtetega seisin ma pagasilindi juures, kui mu naissoost targem ja ilusam pool (ei, ma ei räägi oma lõhestunud isiksusest) küsis "Kuule, kas sa lapsi oled näinud?" Seekord, erinevalt tavapärasest, ei olnud vist tegemist retoorilise küsimusega, millele küsija ise vastust teadis ja ootas lihtsalt jaatavat vastust (teate ju küll neid "Kuidas ma välja näen?" või "Mulle jäi see seelik silma, mis sa sellest arvad?"-stiilis küsimusi, mille ainus vastus saab olla positiivne). Astusin siis automaatselt sammukese seina äärest eemale, et vähe paremini ümbrust silmata. Samal hetkel kostus lähistel pidurite krigin. Oleksin peaaegu ette astunud elektrilisele autolaadsele asjandusele, mis aeg-ajalt mööda lennujaama sõidab ja enda taga midagi pagasikärude taolist tarib. Reaalset ohtu siiski ei tekkinud, sest minu ja käru eeldatava trajektoori vahele jäi paras poolemeetrine vahe. Ootsin siis, et millal käru edasi sõidab, et saaksin oma otsinguid jätkata. Võõramaalasliku väljanägemisega naissoost kärujuht aga ei kavatsenudki veel liikuma asuda. Umbes kolm sekundit minu vabandavalt naeratavasse näkku äraütlemata vihase pilguga otsa vaadanuna lausus ta lõpuks tugeva aktsendiga: "Something wrong in the head!" ja sõitis edasi. Mina aga mõtlen, et "Vaat kus selgeltnägija, isegi seljatagant oskab diagnoosi panna". Muidugi selleks ajaks, kui ma aru sain, et tegemist oli solvanguga, oli käru oma vagunitega kaugusesse sõitnud ja minu poolvalju "Heiii..."-hüüe paistis kõrvalseisjatele äsjapandud diagnoosi õigsust ainult kinnitavat. Ah et kus siis lapsed olid? Meist paar meetrit eemal seina ääres.

Aga reedel oli Taanis Suur Palvepäev. Vaba päev. Püha päev. Ikkagi usklik rahvas, mõtlete. Skadinaavlased ju teada-tuntud usklik rahvas, mõtlete. Mitte nagu eestlased, eksole, kes väidetavalt on Euroopa kõige mitteusklikum rahvas, aga kellest suurem enamus sellegipoolest usub "millessegi kõrgemasse". Aga see pole ju usklikkus ega midagi, mõtlete. Vaat taanlased, kellest 85% elanikkonnast kuulub riigikirikusse, vaat nemad on usklikud, eksole. Missest, et kirikud on pühapäeviti tühjad, kirikust lahkujate hulk püstitab üha uusi rekordeid ja surmajärgsesse eksistentsi usub napp kümnendik elanikkonnast. Aga see ei loe midagi, eksole. Ikkagi usklikud. Taanlased ise ütlevad, et ainus mida Suurel Palvepäeval palutakse, on et oleks ilus ilm - siis ikka mõnus õlle libistada ja piknikku pidada. Üks suurematest toidukaubakettidest (meie mõistes midagi Selveri taolist) saatis oma iganädalase reklaami, kus ilutses suur pealkiri "Ega sa Suureks Palvepäevaks joogipoolist pole unustanud varuda?". Ja selle all ei reklaamitud mitte sugugi karastusjooke. Sest kes siis ikka Suurel Palvepäeval karastusjooke tarbib. Vaat sellised usklikud on need taanlased.

Teatavasti viisakas inimene ei räägi rahast, poliitikast ega religioonist. Nii et mind see ei puuduta. Kuid kuna mul neil teemadel hetkel rohkem midagi öelda pole, siis tagasi reaal-elulise eksperimendi juurde, mida ma tinglikult nimetan Taanis äri tegemiseks.

Nagu varasemalt mainitud, olin ma uue aasta alguseks kõik vajalikud formaalsused firma asutamiseks teinud, saanud kätte registrikoodi ja muud vajalikud paberid. Asusin siis täitma viimast loogilist sammu, mis pidi mu äsja asutatud filiaali viima auväärsesse ritta kõigi teiste suurepäraste Taani ettevõtetega: pangakonto avamine. Selleks et konto avada, tuleb kõigepealt pank välja valida, eksole. Ega siin see väga suur mõttetegevuse koht pole, sest Danske Banki sildid ilutsevad igal nurgal ja küllap on neil ka kõige suuremad kogemused alustavate ettevõtete kontode osas. Interneti teel suhtlemine on muutunud viimasel mõnel aastal kõige populaarsemaks suhtlusvahendiks ja nii võtsin ka mina nende kodulehe lahti, suht kerge vaevaga leidsin koha "Uue ettevõtte konto avamine", täitsin vajalikud lahtrid, "Send"-nupp ja valmis. Edasi pidin ootama, et millal minuga pangast ühendust võetakse. Siin sellist üle interneti stardikonto avamist pole võimalik teha, nagu Eestis. Hoolimata sellest, et Danske Bank peab oma internetipanka täiesti revolutsiooniliseks leiutiseks, on nad Eesti mõistes veel omadega üsna kiviajas. Umbes kolm aastat tagasi jõudsid nad oma arengus sinnamaale, et enam ei peagi internetipanga kasutamiseks laskma enda arvutisse installeerida eraldi programmi, vaid sa pääsed sellele ligi igast internetti ühendatud arvutist. Vau! Autoriseerimine käib neil aga jätkuvalt püsiparoolide ja koodilehe abil. Nende saamine on aga omaette ooper: kõigepealt lähed sa panka ja sõlmid pangaga lepingu. Siis lähed koju ja paari päeva möödudes saabub sulle kiri. Selles on püsiparool ja koodikaart. Sama kiri ütleb, et mõne päeva pärast tuleb sulle veel üks kiri, milles on kood ja selle koodi abil saad sa oma internetipanga teenuse aktiveerida. Miks neid asju korraga pangast kätte ei saa? Ei pidavat turvaline olema. Aga näe lihtkirjana posti teel saatmine on turvaline.
Mingist PIN-kalkulaatorist pole nad kuulnudki, meie mõistes digitaalset allkirja neil ka pole (kuigi nad ise nimetavad digiallkirjaks sedasama püsiparoolist ja koodikaardist koosnevat kombinatsiooni, mida saab lisaks pangale kasutada ka mõnede riigistruktuuridega suhtlemisel), ID kaart ja mobiil-ID on üldse ulmevaldkonda kuuluvad leiutised. Internetipank on suht lihtne: saad teha ülekandeid ja vaadata oma kontojääki, isegi otsekorraldusi teenuste osutajatele saab teha, aktsiaid saab ka osta. Aga näiteks e-teenused panga kaudu, rahaplaneerijad, püsimaksekorraldused, laenu, liisingu või kindlustustoodete taotlemine läbi netipanga on siin täiesti tundmatud. Kusjuures ma räägin praegu Danskest, kellel on kõige kaasaegsem ja moodsam netipank ning ühena vähestest (kui mitte ainsana) võimalus kasutada seda inglise keeles. Näiteks Taani Nordeal ja SEB-l (teistest ainult Taanis olevatest pankadest rääkimata) on netipank ainult taani keeles. Ma ei tea, kuidas nad endale rahvusvahelisi kliente suudavad meelitada. Ja ärge püüdkegi taanlastele selgeks teha, et internetipank ei ole Taani leiutis. Seda, et kuskil Ida-Euroopa pärapõrgus on mingi Eesti-nimeline riik, teab ainult vanem ja haritum rahvas. Enamuse jaoks on kusagil Venemaal olemas riik nimega Baltikum, mille pealinnaks Riia ja kus räägitakse leedu keelt. Aga et selles Eesti-nimelises riigis on brauseripõhine internetipank olemas juba ligi 20 aastat, seda ei usuks mitte ükski taanlane. Sest vaadake, Taanis on kõik kõige parem: nii juhtimine, valitsemine, toit, elustiil ja loomulikult ka pangandus. Kõik teised vaatavad Taanit alt üles, kadedusehelk silmis ja unistavad sellest, kuidas ka kunagi Taani-suguseks saada. Nagu mu üks poolenisti taanlasest tuttav ütles: taanlaste mõttelaad on nii enesekeskne, et Taani võiks olla omaette kontinent.
Et teemast veel kaugemale minna: Taanis on millalgi varsti tulemas kohalike omavalitsuste valimised ja sellega seoses tekkis tuline diskussioon internetipõhise hääletussüsteemi teemal. Midagi sarnast, nagu Eestis, mõtlete? Noo... mitte päris. Elektrooniline süsteem oleks tähendanud seda, et inimene peab minema valimisjaoskonda, aga selle asemel, et omakäeliselt paber täita ja see kasti panna, läheb ta sinna ülespandud arvuti juurde, sisestab oma püsiparooli ja koodikaardilt koodi ning seejärel "hääletab" oma kandidaadi poolt. Seekordne "piirenihutavalt uudne lahendus" jäi siiski tegemata, sest seda peeti liiga ebaturvaliseks. Ajakirjanduses toodi korduvalt välja, et erinevates Lääne-Euroopa riikides on samalaadsed katsetused lõppenud alati läbikukkumisega ja seetõttu ei peaks ka Taani sellesse ämbrisse astuma. Eesti toimivast e-valimiste süsteemist ei olnud kusagil poole sõnagagi juttu.

Ent tagasi minu konto avamise saaga juurde. Hea küll, sain läbi selle revolutsioonilise sidepidamise kaudu pangale soovi saadetud ja umbes nädala pärast tuligi kiri vastu. Otse loomulikult ootasin ma, et see sisaldaks lühikest "Tere tulemast Danske Banki kliendiks" teadet ja kuupäeva, millal ma saaks oma paberid lõplikult korda ajada. Võite juba arvata, et mu ootused olid ilmselgelt ebarealistlikud. Jutt oli pikk ja keeruline, aga sisu kokkuvõte selline: "Aitäh, et soovite Danske Banki kliendiks saada" (algus oli paljutõotav). "Kõigepealt palume teil esitada oma ettevõtte äriplaani ja eelarve" (okei, see on mõistlik, ikkagi uus ettevõte ja tahetakse selgeks teha, millega ma tegelen). "Kuna tegemist on välisettevõttega..." (oot mida, ma ju sellepärast registreerisingi Taani filiaali, et mind käsitletaks kohaliku firmana!) "...siis peame teostama teie kohta taustauuringu. Dokumentide läbitöötamiseks palume teil tasuda 5000 Taani krooni [670 eurot]" (miiiiiisasja?! Panga lehel oli kirjas, et ettevõtte pakett on tasuta!) "...ja kui esialgse kontrolli järel selgub, et meil on vajalik saada täiendavat infot hankida, siis esitame teile kulude hüvitamiseks täiendava arve." (Köh-köh... et see 5000 Taani krooni on alles algus? No vähemalt on siis tagatud, et ma saan konto avatud) "Kui pärast kontrolli selgub, et te ei vasta Taani rahapesu tõkestamise regulatsioonile, on Danske Bankil õigus konto avamisest keelduda" (Ahah, eksisin). "Küsimuste korral võtke ühendust [nimi ja kontaktid]"
Küsimuste korral? Küsimuste korral?! Kogu see kiri ongi üks suur küsimärk, vabandage väga. Mis mõttes te tahate mult kõigepealt vähemalt, ma rõhutan - VÄHEMALT - 5000 Taani krooni saada ja siis veel ütlete, et "a siis me vaatame õune pealt, kas me üldse sulle konto avame"?!
Loomulikult haarasin paberi ja sule (tänapäevakeeles arvuti), kastsin sule tindipotti (ehk avasin oma meilboksi) ja asusin raevukate suletõmmetega (klahviklõbinal) kirjutama. Rõhusin oma viisakalt solvunud stiilis, et mul on siiski olemas ettevõte, millel on Taani äriregistri number, ma elan ise Taanis kehtiva elamisloa alusel ja mind peaks käsitletama kui kohalikku ettevõtjat, mitte panema mind ühte patta Taga-Mongoolia ja Nigeeria "ärimeestega". Pidasin vajalikuks rõhutada ka seda, et kuna me kõik oleme üks Euroopa Liit ja mul on juba Eesti Danske Bankis konto avatud, siis nad saavad oma rahapesu-teemaliste kahtluste kummutamiseks kogu vajaliku info oma Eesti tütarettevõtjalt kätte. Olles ise ülimalt rahul oma hea argumentatsiooni üle, millele lihtsalt ei olnud võimalik teistmoodi vastata, kui "Jah, teil on õigus, meie eksisime, tulge lepingut allkirjastama", saatsin kirja ära.
Mõni päev hiljem saabus vastus. "Täname kirja eest. Paraku kuna te ei arvelda meil isiklikult..." (natuke raske isiklikult arveldada, kui ma olen töötu ja ei saa isegi teoreetiliselt toetuda Taani ülevoolavale sotsiaalabisüsteemile) "...samuti ei ole Taani isikukoodi, siis ei saa me teid käsitleda residendina ja seoses sellega käsitleme ka teie firmad välisettevõttena".

Ja vaat siit koorub välja üks järjekordne näide sellest, kuidas Taani võiks omaette kontinent olla. Taanis on isikukood midagi naha alla paigutatud kiibi taolist - kui sul on see olemas, siis oled sa "süsteemi osa". Kui mitte, siis oled sa "süsteemiväline" ja seega ääretult kahtlane tegelane. Sellel, kas sa oled Euroopa Liidust või Mehhiko läänerannikult, ei ole mingit vahet. "Süsteemivälised" ei saa näiteks mobiilifirmaga liitumist teha, isegi kõnekaarti pole võimalik omandada, samuti ei saa see inimene käia jõusaalis, laenutada raamatukogust raamatuid, käia arsti juures, kasutada postiautomaate, rääkimata kõikidest teenustest, mis on ette nähtud ainult kodanikele. Ühesõnaga - ilma isikukoodita oled sa nagu sibi. Isegi mitte sibi, sest sibiks olemiseks peab sul ka isikukood olema. Ütleme siis nagu illegaalne sibi. Mina päris illegaalne sibi ei ole, sest mul on mingi kood, mis peaks teoorias asendama isikukoodi, aga praktikas pole ma siiani leidnud veel ühtegi kohta, kus see toimiks. Arsti juures ma käia saan, aga näiteks telefonifirmaga liitumist ma ise teha ei saanud. Samuti ei ole mul võimalik saada tasuta keelekursuseid - need on ette nähtud kõikidele sisserännanutele, on nad siis üliõpilased või pagulased või välistöölised, kellele iganes on võimalus saada isikukood. Aga vaat mina ei kvalifitseeru. Spordiklubiga liitumiseks pidid nad käsitsi mind kuskile enda andmebaasidesse sisestama ja seda oskas ka enam-vähem üks inimene teha. Ja nagu näha, ei olnud mu salapärasest koodist kasu ka firmale pangakonto avamiseks.

Aga ma ei kavatsenudki niisama alla anda. Kõigepealt kirjutasin, et ma tegelikult olen küll nende klient, mul on isegi nende endi poolt väljastatud krediitkaart (millega ma, tõsi küll, kasutan oma naise arvet) ja teiseks on mul see salapärane kood, mis peab teoorias asendama Taani isikukoodi. Selle peale helistati mulle. Pärast viisakat sissejuhatust öeldi konkreetselt "Teil ei ole Taani isikukoodi ja me kohtleme teid kui välisettevõtet. See on reegel ja sellest kõrvale kalduda ei ole võimalik". Nagu ma mõnes varasemas postituses olen maininud, siis Taanis on reeglid pühad. 80% reeglitest on küll sellised, millest kodanikel aimugi pole, aga niipea, kui neid on vaja inimese vastu kasutada, saavad nood kohe ka aimu selliste reeglite olemasolust. Ja reegleid siin riigis painutada ei saa. "Okei," ütlesin ma, "käsitlege mind kui välismaalast, kui soovite, aga see 5000 Taani krooni on alustava ettevõtte jaoks täiesti ulmeline summa. Tehke siis vähemalt sellest mingi erand." Vastaspool kostis selle peale, et meil on seoses dokumentide ülevaatamisega vaja tööd teha ja keegi ei taha ju tööd tasuta teha. Kahjuks jäi mul küsimata, et kas te vaesekesed pangalt siis palka ei saagi, peategi toetuma välisettevõtete "dokumentide läbivaatamise" tasu peale. Päris niru töö siis. Aga üllatuslikult pakkus toru teises otsas olev härrasmees välja lahenduse.
"Üllatuslikult" sellepärast, et taanlane reeglina ei käitu selliselt. Kui sul on näiteks advokaadi abi vaja, siis ta mitte ei räägi sulle pikalt ja laialt, mis on kõige parem käitumisjuhis ja millised on iga käitumisega seotud riskid, vaid ootab sinult suunavaid küsimusi. Igale küsimusele saad umbes ühelauselise vastuse, millest võib, aga ei pruugi kasu olla. Sama oli hiljuti arsti juures: "Jah, teie tütrel on sarlakid. Ma kirjutan välja antibiootikumid". "Okei, aga... millal ta kooli võib minna?" "Kahe päeva pärast". "Ahah, aga... kas teised pereliikmed peaksid temast eemale hoidma?" "Väiksed lapsed esimese kahe päeva jooksul küll jah". "Selge, aga... kas sarlakite läbipõdemine annab immuunsuse? "Jah". Ja kui sa unustad mingi asja üle küsida, siis on su enda süü. Seda, et arst kogu selle info sulle ilma küsimiseta annaks, ära loodagi. Üleüldse jäetakse kirjeldamist nõudvad küsimused, mis eeldavad natuke põhjalikumat infojagamist, lihtsalt ilma vastuseta, seda nii riiklike struktuuridega suheldes kui ka erasfääris.

Okei, aga seekord oli toru teises otsas kas ebatüüpiline taanlane või tahtis ta lihtsalt minust kiiremini lahti saada, ma ei tea. Igatahes soovitas ta mul ühendust võtta Eesti Danske Bankiga, kuna neil pidavat olema ühine pangasüsteem ja nad saavad mulle sealtkaudu odavamalt konto avada. Tänasin lahkete juhiste eest ja juba ma kribasingi oma soovi Eesti Danskesse.

Siia vahele pean ma kirjeldama oma esimest kogemust Eesti Danskega. Mul ei olnud varasemalt vaja nendega tegemist teha, aga kuna ma teadsin (okei-okei, lootsin), et Eesti ja Taani vahel on mul vaja tulevikus hakata raha liigutama ja Danske pakkus oma kodulehel lahkelt välja võimaluse seda tasuta teha, siis astusin ühel 2012. aasta detsembrikuu päeval Ülemiste Keskuse Danske kontorisse. Mul oli üsna äsjane kogemus ettevõttele konto avamisega Swedbankis, mis võttis kokku vist mingi seitse minutit. Selle ajaga oli mul vastatud vajalikele rahapesu tõkestamisega seotud küsimustele, allkirjastatud konto avamise leping, sõlmitud internetipangaleping ja lisaks saadud kätte ka deebet-krediitkaart. Danskelt, mis on samuti Skandinaavia mõistes suur pank, ei oodanud ma sugugi vähem ajaefektiivset käitumist. Mhmh...
Leti taga asuv neiu oli väga viisakas ja tore, teda ei saa tõesti milleski süüdistada. Kui ta kuulis, et ma soovin äriühingule kontot avada, oli ta esimene küsimus, et kas see on uus firma. Ma ei saanud küll aru, mis see asjasse puutub, aga vastasin et no nii paarikuune jah. "Ahah, sel juhul läheb see komiteesse otsustamisele ja me anname teile kahe nädala jooksul teada, kas me oleme teile nõus kontot avama". Möh?! Ma tahan arvelduskontot. Ei, mitte laenu, mitte krediitkaarti, isegi mitte deebetkaarti. Tavalist arvelduskontot! Ja selleks on vaja otsust, mille saamiseks läheb kaks nädalat?! "Jah, see on panga reegel". Viimast lauset sain ma meie vestluse jooksul veel korduvalt kuulda. Aga selleks, et otsustada, kas arvelduskontot avada, oli vaja firma kohta infot. Selle saamiseks trükkis neiu välja äriregistri väljavõtte, siis ulatas mulle eraldi paberilehe, kuhu ma pidin kirja panema oma ettevõtte... äriregistri andmed! Palusin selgitust, miks ma pean käsitsi ümber kirjutama selle, mille ta just hetk tagasi riiklikust andmebaasist välja trükkis. Tema vastus oli: "Aga võib-olla on teie andmed muutunud". Minu palvele, et aga andke mulle see väljatrükk ja ma kinnitan oma allkirjaga, et kõik on õige, sain vastuseks, et ei saa, sest see on (trummipõrin-trummipõrin) panga reegel. Ehh... No hea küll. Edasi järgnes hulk küsimusi, millele vastates tõmbas teenindaja enda kontroll-lehele järjest ristikesi. Neid kogunes lõpuks oma paar-kolmkümmend. Üks küsimustest oli "Kes on teie peamised koostööpartnerid?" Ma vastasin, et hetkel on mul seda väga raske öelda, sest mul on alustav ettevõte ja kuigi ma olen mõne firmaga tõepoolest kontakti võtnud, ei saa neid kuidagi koostööpartneriteks nimetada. Swedbankis oldi selle vastusega rahul, aga Danskes... "Ei, ma ei saa seda lahtrit täitmata jätta, muidu ei lase süsteem mul järgmisi andmeid sisestada". Mis mul üle jäi, ladusin mingi suvalise firma nime letti, kuigi ma ei tea, mismoodi sellest minu firmale hinnangu andmise osas mingisugustki tolku sai olla. Noh, vähemalt sai lahtri täidetud. Edasi pidin ennustama veel oma käibeid, mis olid jällegi laest võetud numbrid ja lisama veel paar infojuppi, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt täiesti kasutud olid. Kui meie kohustuslik intervjuu läbitud sai, oli kellaosuti liikunud 25 minutit edasi. Natuke rohkem kui nädala pärast sain rõõmusõnumi, et mu firmale ollakse valmis konto avama, juurde lisatud lausega "Pakkumine kehtib 30 päeva". Et siis 31. päeval muutun mingiks kahtlaseks elemendiks, nagu Tuhkatriinu pärast kahteteist kellalööki? Panga reeglid, mis teha.

Igatahes olin ma eelmainitud e-kirja saatmise ajaks Eesti Danskes juba paar nädalat kliendiks olnud. Kirjeldasin lühidalt olukorda ja palusin neil teada anda, mis dokumente on vaja, et Taani Danskes konto avatud saaks. Edasi järgnes nädalatepikkune kirjavahetus, kust oli näha, et minu soov oli nende jaoks harvaesinev. Näiteks tuli välja, nagu ma peaks lisaks Eesti Danskele dokumentide edastamise tasule maksma veel Taani Danskele ikkagi ka selle kurikuulsa summa 5000 Taani krooni - mis muudaks kogu Eesti kaudu asjaajamise absurdiks. Ja siis selgus, et nad ikka ise ei saa kontot avada, seda peab tegema Taani Danske - hoolimata sellest, et ma olin Taani Danskelt just vastupidise kinnituse saanud. Ühesõnaga ei tundunud kuskilt otsast, et ma nende kaudu konto avatud saaks ja samal ajal raha kokku hoiaks.

Vahepeal olin aga vaadanud ka teiste Eestis tegutsevate pankade kodulehtedele ja avastanud enda rõõmuks, et ka nemad pakuvad välisriigi pankades kontode avamise teenust, seda kusjuures palju odavamalt kui Danske. Jätsin siis Danskega vaidlemise sinnapaika ja võtsin ühendust teise pangaga, mis Taanis üsna laialt esindatud on ja millel ka Eestis märkimisväärne esindatus - Nordeaga. Nendega väga pikka juttu polnud: "Aitäh, aga kui te pole vähemalt 6 kuud meil ettevõttena arveldanud, siis unustage ära". Loomulikult viisakamas vormis, aga sisu jääb samaks. Igaks juhuks küsisin ka Taani Nordeast. Vastust ma juba teadsin. Kuid ohoo! Minu suurimale skepsisele vastupidiselt tuli hoopis kiri: "Muidugi saab! Pole probleemi! Ma saadan teile kohe dokumendid, täidate ära ja teeme ära!" Rõõm oli suur, äraütlemata suur. Lõpuks ometi pank, kes tahab endale kliente saada! Ma saan firmale konto! Ma saan hakata Taani kliente teenindama! Aga midagi jäi kripeldama. Sest teadupoolest kui miski tundub liiga hea, et tõsi olla, siis on see tavaliselt amoraalne või paksukstegev. Seekord polnud see üht ega teist, aga reaalsus lõi näkku kohe järgmise kirjaga, kus sinnamaani ülimalt postiivne äriklienditoe haldur teatas lühidalt, et pärast oma kontorijuhatajaga konsulteerimist tuli ikkagi välja, et mu firmale ei saa kontot avada. Põhjus selles, et ma pole neil eraisikuna klient olnud. Natuke kiusamise tuju tuli peale ja ma lihtsalt pidin vastu kirjutama, et hea küll, ma tulen teile kliendiks, aga kuna ma olen töötu ja välismaalane, siis loodetavasti pole takistuseks minu sissetulekute puudumine. Muidugi täpsustati sellepeale, et ei, ikka sissetulek peab ka olema.

Kokkuvõttes olin jõudnud nokk kinni, saba lahti olukorrani: tahaks kontot avada, aga ei saa, sest ma pole klient ja kui ma ka olen klient, siis ei avata kontot, sest mul pole sissetulekut. Sissetulekut aga ei saa olla, sest firmale, mis mulle sissetulekut hakkaks tekitama, ei olda nõus kontot avama.

Viimases hädas pöördusin oma endise tööandja Swedbank Eesti poole. Taanis on nad küll üsna nirult esindatud, omades ainult ühte kontorit, aga ega mul rohkemat polegi vaja. Taaskord kirjeldasin ennast kui Eesti majanduse päästeinglit, kes on võtnud endale südameasjaks Eesti väiketootjate kaupa viia maailma määratutesse avarustesse, teha põllumehest taas põlise rikka ja Swedbank saaks sellele kaasa aidates hüüda veel kõvemini "Et Eesti elu edeneks!". Hea küll, reaalsuses oli kiri oluliselt vähem emotsionaalne. Ma olen ikkagi asjalik ärimees eksole ja ei lasku nii madalale, et hakkan tunnete tasandil teistega manipuleerima. Aga see oli nähtavasti viga, sest paari päeva pärast laekus vastus: "Kuna teie firma pole vähemalt kuus kuud meil arveldanud..." (seda on natuke raske teha tõesti, kui firma ise on neli kuud vana) "...siis ei saa me teid aidata. Pöörduge palun oma sooviga Taani Swedbanki poole". Kas ma teadsin, mis vastus Taani Swedbankist tuleb? Teadsin? Muidugi teadsin. "Aitäh huvi tundmast, aga palun pöörduge konto avamiseks Eesti Swedbanki poole".
Ütleme nii, et hing sai siis juba üsna kurjust täis. No mis mõttes räägitakse mingeid suuri ergutusjutte sellest, kuidas ikka inimesed peaksid ettevõtjateks hakkama? Ma püüan siin kõigest väest tegeleda asjaga, millest kõige rohkem peaks kasu olema. Tuleb äkki tuttav ette see sõna - "eksport"? Teate küll, see väike asi, mis väidetavalt Eesti majandust kõrgustesse upitama peaks! Kas ma tõesti pean selleks kõigepealt kindlasti Eestis äri tegema, ennast tõestama, enne kui mul "lubatakse" kusagil välisriigis kontot avada? Ja mida siis reaalsuses tähendab Euroopa Liit, piiriülesed teenused, vaba kapitali liikumine ja mis kõik veel? Mitte midagi! Sa ei saa isegi kõige tavalisemat, elementaarsemat, lihtsamat arvelduskontot avada! Ega ma kogu seda kurjust saanud enda sisse ka jätta, osa sellest (küll tsenseeritud vormis) läks teele ka Eesti Swedbankile.
Okei, natuke hinge tagasi tõmmates sain ma aru muidugi, et eks neid ühepäevaliblikatest rahapesule suunatud OÜ-sid on Eestis piisavalt palju ja pankuritelgi on raske vahet teha, kes tahab raha pesta ja kes äri teha. Aga olles ise nende reeglite ja piirangute hammasrataste vahel, ei muutnud see arusaamine mu enesetunnet sugugi paremaks.

Kätte oli jõudnud veebruari teine pool. Ühel üsna aktiivsust täis päeval helises telefon. Helistaja oli Swedbankist, Eesti omast siis. Ilmnes, et minu viimatine pettumusest läbi imbunud kiri oli neile muljet avaldanud ja pannud mõtlema, et äkki nad ikka saavad erandi teha. Et äkki ma vastaks veel mõnele täpsustavale küsimusele ja vaatame siis edasi. Midagi pole öelda, olin ise selleks hetkeks juba üsna käega löönud ja leppinud mõttega, et see äriajamise värk leiab oma loomuliku lõpu. Selle kõne peale hakkas aga koomas patsient ennast liigutama. Veel paar kirja hiljem hakkas äsja tekkinud lootuskiir üha eredamaid toone võtma, koomas patsient võttis jalad alla ja märtsikuu teisel poolel, kui olin Eestis kevadvaheaega pidamas, kutsutigi mind Swedbanki peakontorisse vajalikke pabereid täitma. Paar nädalat hiljem sain Taani Swedbankist paberid, mis kinnitasid, et minu firmal on konto olemas.


Minu esimesest katsest Taanis firmale konto avada oli möödunud kolm kuud ja kaksteist päeva.