Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 3.

"Avasta kevadist Kopenhaagenit „Pilvede all“ sarja radadel!
Populaarne teleseriaal "Pilvede all" viib Su Kopenhaagenisse teleri vahendusel, Wris viib Su sinna päriselt!
Avasta kevadist Kopenhaagenit „Pilvede all“ sarja radadel!"

Selline reklaam siis reisibüroo lehel. Õnneks pole veel hullunud fännide hordid hakanud Pireti elupaika sisse trügima ja õue vaadates ei ole ka kedagi näha pea kuklas, õigeid aknaid otsimas. Samas - peaks äkki ise selle bürooga ühendust võtma ja diili tegema? Et noh, teatava lisatasu eest on võimalikud ka täiendavad vaatamisväärsused peale Väikse Merineitsi ja Kopenhaageni keskraudteejaama? Aga parem mitte. See tähendaks, et ma peaks kogu aeg korterit koristama ja see ei tasu nüüd küll seda vaeva ära. Pealegi oleks hard-core fännidele raske selgeks teha, miks Heldur, kes (hoolimata esialgsest segadusest) ei peaks Piretiga kuigi intiimseid suhteid omama, võtab neid siiski Pireti korteri uksel vastu ja käitub nagu omas kodus.

Ei. Ma tegelen selle asemel äriga.

Kohvitassid olid laigulise mustriga. Nagu väiksed lehmad. Ainult et portselanist. Või tegelikult vast ikka mingist savist. Ja laual oli vakstu. Mitte selline nõuka-aja vakstu, aga midagi riide ja vakstu vahepealset. Päris laudlina oleks kalliks läinud. Ikkagi kodufirma. Ja Ellal oli seljas...

Okei-okei, mis ma teist ikka piinan, lähen pointi juurde.

Niisiis, asusime kohvi jooma ja laua taga hargnes enam-vähem sellise sisuga kolmekõne:
Ella: "Nonii, mis plaanid teil siis siin Taanis on?"
Elmar: "Oh teate, ma tegelikult tahaksin alustuseks hoopis natuke rääkida meie toodetest."
Järgnes firmajuhi, kes oli väga uhke oma toodangu üle, positiivsetes toonides kirjeldus sellest, mida ta toodab, kuidas toodab, kus need tooted müügil on...
Ella: "Oo, see on väga huvitav. Aga mis plaanid teil siin Taanis on?"
Elmar: "Jah, selle juurde ma kohe jõuan, aga enne..." ja kiidulaul jätkus. Ma võin öelda, et Elmari jutt oli nii siiras, et kui ma juba enne ei oleks uskunud tema kauba headusesse, siis pärast seda juttu oleks ma kindlasti olnud usku pööratud.
Ella: "Aga siiski, mis plaanid teil siin Taanis on?" Pilk oli Ellal jätkuvalt väga lahke, siiski jäi kolmandat korda sama küsimust esitades mulje, et ta muutub natuke kannatamatuks.
Elmar: "Nooh, esialgu püüaks siinsete kaupmeestega jutule saada, alguses natuke suurematega ja kui ei õnnestu, siis veidi väiksematega..."
Ella: "Teil on kolmapäeval Kopenhaagenis presentatsioon jah? Kes teil sinna tulemas on?"
Nüüd liitusin vestlusega mina. Ikkagi esitluse organiseerija ja nii.
Mina: "Seda ei oska nüüd täpselt öelda, aga kutsed saatsime laiali nii paarikümnele ettevõttele."
Ella: "Ahah. Ja kes täpsemalt kutsed said?" Selle küsimuse juures võttis ta lähemale paberi ja pastaka, mis tal juba kohtumise algusest käe juures olid.
Mina: "No suurematest võiks nimetada [firma 1], [firma 2] ja siis veel mõned väiksemad ettevõtted."
Ella hakkas antud nimesid üles kirjutama. Mis oli imelik. Mis tal sellest, keda me kutsunud oleme? Ega ta ometi kavatse seda infot oma kliendile (ja meie tulevasele kaubaostjale) edasi laduda? Tuleb kuidagi sõnumit pehmendada.
Mina: "Aga noh, tegelikult on küll olukord see, et ega vist kuigi paljud sinna kohale ei tule. Samas peame valmis olema, et keegi tuleb, sest kutsed läksid ikka üsna mitmele firmale välja ja..."
Ella: "Mhmh. See kõik on väga tore, aga..."
Hetk vaikust.
Võib-olla mulle tundub ainult tagantjärgi, et selle "aga" ja ülejäänud jutu vahel paus oli. Sest pausi see moment igatahes vääris.
Ella: "...mul on juba viimased poolteist aastat teie firma toodete ainumüügiõigus Taanis."

Vaatasin talle otsa muigega, et "hahaa, mingi imelik nali jah". Kuigi ma ei saanud ise ka aru, kus see huumor siinkohal pidi olema. Umbes nagu siis, kui õpetaja nalja teeb ja kogu klass on tõsine, õpetaja üksi naerab. Aga Ella ei naernud. Isegi ei naeratanud mitte. Et siis... misasja? Vaatasin ka Elmarile otsa, tema nägu väljendas vähemalt sama suurt segadust kui minu oma. Vaatasin Ellat. Tema nägu ei olnud enam üldse nii lahke. Võiks pigem öelda, et selles väljendus mingi sõnulseletamatu pinge. Ta siis ei teegi nalja? Oot, kas siis... mingit "huvitatud firmat" pole kunagi olemas olnudki? Ja selle olematu firma ostujuht, kes väidetavalt pidavat koguaeg ringi sõitma ja kellega teekondade ühildamine oli terve nädalavahetuse kestnud meilivahetuse peateemaks - see oli lihtsalt kattevari, mille alt sai mu käest vaikselt infot meie Taani plaanide kohta välja pumbata?

Ma sattusin hiljaaegu ühele multikale Cartoon Networkist. Muide - see on täiesti haige kanal, aga lastele hirmsasti meeldib. Ma ei saa aru miks, mu meelest peaks need normaalse mõistusega inimese mõne tunniga ära pöörama. Eks ma siis saan tulevikus suuremaid summasid pühhiaatritele maksta. Igatahes, seal multikas oli episood, kus üks laste seltskond mängis oma toredaid mänge. Nende juurde tuli hästi sõbralik, aga natuke kurb poiss, kes hirmsasti lunis, et teda ka mängu võetaks. Teised lapsed alguses ei tahtnud, aga lasid ennast siiski poisi nukrameelsest palumisest pehmeks rääkida. Kuid niipea, kui nad seda teinud olid, muutus sõbralik poiss äkitselt hiigelsuureks koletis-montstriks, hakkas põrgulikku naeru naerma ja karjuma (oluliselt jämenenud häälega), kuidas ta kõik teised lapsed kohe ära sööb. Vaat umbes selline tunne oli mul sel hetkel Ella juttu kuulates. Mõistetavalt täitis koletis-monsteri rolli Ella. Kes polnud küll poiss, aga mis siis. Muidugi võiks paralleeli tuua ka Hansukese ja Gretekese looga, aga see on suhteliselt oma aja ära elanud ja ei hirmuta tänapäeval lapsigi, rääkimata täiskasvanutest. Cartoon Network on ikka palju hirmsam.

Aga tulles multifilmimaailmast pärisellu (kuigi sel hetkel ma lootsin küll, et see kõik on kõigest multikas, mis kohe oma positiivse lõpu saab): kas Ella oli meid tõesti siia lihtsalt kohale meelitanud, selleks et meid lõksu tõmmata? See ei saanud ometi tõsi olla. Kindlasti on kogu asjale loogiline selgitus.

Mina: "Kuidas palun?"
Ella: "Jah, nii see on. Ja ma olen selle peale tohutult aega kulutanud, teinud presentatsioone, käinud laatadel, hankinud lubasid ja see kõik on võtnud väga -VÄGA - palju raha. Nüüd tulete teie siia ja kavatsete minu seljataga mingit asja hakata ajama. Et siis - mis toimub?"
Vahepeal sai ka Elmar oma hämmingust võitu ja sekkus vestlusesse.
Elmar: "Aga... Mina olen ju tootja ja ma ei ole mitte kellegagi mingit eksklusiivlepingut sõlminud!"
Ella: "Olete küll, teie turundusfirma kaudu."
 
Vaikselt hakkas selguma, mis toimunud oli. AS Viljapea juht oli nimelt tootmise algusaastatel otsustanud, et tema tegeleb ainult tootmisega. Turundamist ta enda firmasse ei tahtnud, mis tähendas, et tal endal mingit turundusega tegelevad osakonda ei olnud, vaid ta kasutas oma toodete müügiks eraldi ettevõtteid. Erinevalt tavapärasest ei olnud need aga tütarettevõtted, vaid täiesti eraldiseisvad juriidilised kehad. Üks nendest müügifirmadest oli aga natuke rohkem firmaga seotud, kui teised (ütleme siis et ta nimi on OÜ Turundusüksus) ja nii ta reklaamiski ennast kui AS-i Viljapea toodete ametlikku turundajat. Reaalsuses aga nägi asi välja nii, et OÜ Turundusüksus ostis AS-ilt Viljapea laost kaupa ja müüs seda oma klientidele edasi. Kes need kliendid konkreetselt olid, seda AS Viljapea ei teadnud ja ega teda huvitanudki. Peaasi, et raha sisse tuleb. Ühel hetkel aga arvas OÜ Turundusüksus, et ta võib müügi edendamiseks kasutada ükskõik missuguseid vahendeid ja nii ta sõlmiski Ella firmaga eksklusiivse müügiõiguse lepingu, millega Ella firma võis ainsana Taanis AS-i Viljapea kaupa turustada. Otse loomulikult ei olnud ta sellest kokkuleppest AS-i Viljapea teavitanud ja nii me siis nüüd istusime seal Taani talus, vahtimise Ellale otsa, ühel lollim nägu peas kui teisel.

Järgmine tund-poolteist aega kulus sellele, et kuulata koletis-monstri Ella ähvardusi teemal, kuidas ta kavatseb meie jaoks turule sisenemise võimatuks teha, sest tal on NII palju kontakte, kellele piisab ainult mõne telefonikõne tegemisest ja kui palju ta ikka on raha ja aega kulutanud ja kuidas AS Viljapea on lepingut rikkunud ja kuidas Ella kavatseb kõikide kulude hüvitamist nõuda. Meie katsed umbes paarkümmend korda öelda, et me tõepoolest ei teadnud sellest lepingust mitte kui midagi kõlasid kurtidele kõrvadele stiilis "ärge tulge mulle lolli juttu ajama, muidugi teadsite". Püüdsime ka rääkida, et OÜ-l Turundusüksus polnud mingit õigust sellist lepingut sõlmida, aga see jäi talle veel arusaamatumaks. Õhkkond oli nii pingeline, et kui seda oleks saanud pillikeelega võrrelda, siis oleks see küll üsna katkemise piiri peal olnud. Pärast ohtrat süüdistuste kaelasaamist ja meiepoolsete selgituste jagamist jõudsime siiski sinnamaale, et Elmar lubas Eestis asja edasi uurida ja siis juba Ellaga ühendust võtta, et kas ja kuidas koostöö jätkuda (õieti küll tekkida) võiks. Lahkumisel lausutud "Aitäh kohvi eest" oli vist ainuke siiralt positiivne lause, mis kogu selle kohtumise jooksul öeldud sai.

Tagasitee polndu just meeldivate killast. Päike paistis nõmedalt silma, isegi päikseprillid ei suutnud silmade kissiajamist takistada. Mine juba pilve taha, sa jobukakk! Vastikult pikk tee. 200 kilomeetrit. Kes terve mõistusega inimene ronib üldse kuskile kahesaja kilomeetri kaugusele Kopenhaagenist elama?! A no muidugi, Ella polegi ju terve mõistusega. Ja nüüd mingi sillamaks! 35 eurot! Kolmkümmend viis eurot! Ma juba ühe korra maksin, mis te tahate, et ma selle silla ära ostaksin vä?! Ja mida te siin ees jobutate oma 120-ga sõites? Aru ei saa, et see on kiirtee? Liigu-liigu!!!

Umbes midagi sellist oli mu sisimas toimumas.
Aga seltskond autos oli vaikne.
Palju vaiksem, kui teises suunas sõites.

Kopenhaagenisse jõudes viisin seltskonna hotelli. Kodu poole sõites püüdsin jätkuvalt selgeks teha, ega ma mingisse nõmedasse unenäkku kinni pole jäänud. Näpistasin ennast. Valus oli. Järelikult polnud uni.


Epiloog
Elmar oma saatjaskonnaga oli Kopenhaagenis veel paar päeva. Vaatasid linna ja tutvusid kohalike vaatamisväärsustega. Ilmad olid ilusad - vist kõige soojemad kogu selle kevade jooksul - nii et vähemalt turismireisina läks käik asja ette.
Emotsioonid jõudsid selle aja peale muidugi lahtuda ja Elmar ise - vanakooli ärimees nagu ta on - võttis kogu olukorda stoilise rahuga: "Oh selle väikse asja ajame korda. Ellaga vaatame edasi, mis saab, aga mul on selline plaan..."
Ja ta rääkis.

Hästi rääkis.
:)