Haned läinud - hallad maas, juristid läinud - räigelt soe.

No vähemalt seekord juhtus nii. Käisid endised kolleegid (kusjuures mul pole siiamaani päris kohale jõudnud, et nad on endised) külas, nautisid poolpidust Taani vihma-päiksesegu, läksid ära ja - oligi suvi käes.
Mis on siinmail üsna erakordne.
Taanis on talvel tavaline temperatuur nulli ümber ja ülejäänud aasta 10-15 plusskraadi ümber. See, et nädal aega järjest on 25 kraadi varjus, on erand. Kohe suur erand. Aga pole viga, juba nädala alguses läks temperatuur tagasi sinna, kus ta olema peab ja ennustuste järgi jääbki nii kogu suveks. Mis on halb. Aga vähemalt sääski pole. Ja see on hea. Aga ämblikud on küll. Mis jällegi on halb. Samas toas neid seni veel pole. Mis on... arvatavasti ajutine nähtus, kui ma aknaid jätkuvalt lahti hoian.
Mida ma panin selle kuumalaine juures tähele, on teatav muster taanlaste käitumises. Kui päike välja tuleb, on pargid, väljakud, trepipealsed vallutatud inimestest, kes lihtsalt istuvad, pea kuklas ja naudivad. Olenemata kellaajast ja nädalapäevast. Kõige huvitavam koht, kus ma sellist nautlejat nägin, oli kahe elava liiklusega sõidurea vahele paigutatud ohutussaar. Lihtsalt lamaskles seal naeratus näol. Ei, ta ei olnud autoga pihta saanud ja irve tema näol ei olnud koolnukangestus. Ta liigutas ka vahepeal. Ma ise nägin. Kui see just mingi tõmblus polnud...

Päiksepaisteline ilm iseenesest ei ole eriti suureks ohuallikaks, vähemalt mitte kaasinimestele. Siin reeglina nimelt puhub üsna lõikav põhjasuunaline tuul, mis ajab inimesed tuulevaiksesse nurgatagusesse ja siis nad lihtsalt istuvad seal. Küll aga on hull lugu siis, kui soojaks läheb. Siis tekib taanlasel omamoodi Pavlovi refleks. Kui Pavlovi koeral hakkasid kellukese helinat kuuldes süljenäärmed tööle, siis taanlasele näita päikest ja anna soe ilm - ning tüüp kukub jooma. Olenemata kellaajast ja nädalapäevast. Sellega kaasnevad omamoodi ilmingud, nagu täiesti kontrollimatu liiklemine. Autoroolis on sel ajal päris paha olla, sest sel perioodil ei kehti jalakäijatele punane foorituli. Kohe üldse mitte. Noh, tavalisel päeval ka ei kehti, aga vähemalt siis nad saavad aru, et kui auto läheneb, siis tasub eest ära põigata. Sooja ilmaga see reegel ei kehti. Üleüldse ületatakse teed seal, kus tahetakse, reeglina kambakesi, aga pahatihti ka üksikute isendite kaupa, äkitselt päheturgatanud mõte (või alkohol) paneb neid aga väga ootamatult liikumissuunda ja -kiirust vahetama, mis nõuab autojuhilt üsna ebameeldivate manööverdamisvõtete kasutamist. Kusjuures ka autod liiklevad teistmoodi. Reavahetus, mis ilma suunatule näitamiseta on niigi tavapärane, muutub korraga üle kahe rea parempöörde sooritamiseks, ristmikul vaatavad autojuhid enne väljasõitmist (ilmselt energia kokkuhoidu silmas pidades) ainult ühele poole ja äsjasüttinud punane tuli on rohkem soovitusliku iseloomuga kui päris peatumiseks mõeldud. Aga noh, õnneks on see kõik juba etteaimatav, nii et kui ma näen hommikul päikest ja kraadiklaas põrutab kiirenevas tempos 20 suunas, siis ma tean, et täna on jälle "see päev".

Ei teagi, kas asi on selles, et ma olengi siinse eluga ära harjunud, aga viimasel ajal polegi enam märganud suurt selliseid asju, mis väga imestama paneks. Heaoluühiskonnale omaseid veidrusi muidugi leidub. Näiteks otsustas valitsus, et pikaajalistele töötutele hakatakse töö leidmise korral maksma igakuist "preemiat" 600 krooni (ligi 81 eurot) kuus. Ja nii kaks aastat järjest. Asja iva on selles, et töötud koormavad üsna rängalt sotsiaaltoetuste süsteemi ja kõige väiksema tõenäosusega leiavad endale töö just need inimesed, kes pole pikka aega tööl käinud. Nüüd siis selleks, et panna neid oma tagumikku sohva küljest lahti kangutama ja minema ikkagi tööpõldu harima, on riik neile nõus peale maksma. Tulles süsteemist, kus pikaajaline töötus tähendab sisuliselt puu all (või vanemate juures) elamist ja töö leidmine ei ole vajalik mitte südametunnistuse piinade leevendamiseks stiilis "no kuidas ma ikka nii kaua riiki oma kodus istumisega koorman", vaid ellujäämiseks, siis on selline premeerimissüsteem natuke muigama panev küll.

Või siis uus revolutsioon kaubanduses, mis küll jõuab realsesse ellu oktoobrikuust: kõikidel kauplustel kaotatakse piirang, kui kaua ja mis päevadel nad võivad lahti olla. Hetkel kehtiva süsteemi järgi peavad poed olema pühapäeviti kinni, välja arvatud iga kuu esimene ja viimane pühapäev, välja arvatud juhul, kui nendele pühapäevadele satuvad riiklikud pühad (ehk siis riiklikel pühadel peavad nad kinni olema), aga nende erandist tehtud erandi kompenseerimiseks on võimalik - erandina - olla kuu keskel mõni pühapäev avatud. Erandina kõigest eelnevast võivad poed olla pühapäeviti avatud jõuluperioodil, teisisõnu novembri keskpaigast detsembri lõpuni. Millest omakorda erandiks muidugi jõulupühad ise. Ja see pole veel kõik. Kuu esimesel ja viimasel pühapäeval võivad olla lahti kauplused, mille käive ja mõned muud näitajad vastavad riigi poolt ettenähtud tingimustele, teised poed peavad kinni olema. Ning siis on veel kauplused, millele ükski eeltoodud piirang mingil põhjusel ei kehti ja mis võivad lahti olla iga päev, olenemata sellest, kas tegemist on pühapäeva või riikliku pühaga.
Loomulikult tervitasid kaupmehed sellise keerulise süsteemi kaotamist ja juba on suuremad kaubanduskeskused teavitanud, et nad kavatsevad hakata poode "märkimisväärselt" kauem lahti hoidma. Eks siis näis, mida see reaaluses tähedab.

Kui juba poodidest juttu tuli, siis - varem oli tavaline, et inimesed käisid poes süüa ostmas tööpäeva sees, tööajast. Sel lihtsal põhjusel, et kauplus sulges uksed nii umbes viis või kuus, laupäeval-pühapäeval oldi lihtsalt kinni. Sellega seoses tekkis üsna tragikoomilisi situatsioone. Nimelt olid poed ju kinni ka riiklikel pühadel ja nn "sillapäevadel" (seda nime kannab päev, mis jääb nädalavahetuse ja riikliku püha vahele - olgu selleks siis reede või esmaspäev - ja mis traditsiooniliselt on vaba päev). Mõnikord aga juhtus, et koos kõikide nende päevade üksteise järele sattumisega olid toidupoed kinni neli-viis päeva järjest. Nii et kui unustasid näiteks neljapäeval piima osta, siis enne järgmise nädala teisipäeva polnud sul võimalust eriti oma varusid täiendada (kui välja arvata mõned üksikud "avariipoed", mis olid aga  üsna ülerahvastatud ja suht tühjaks ostetud).
Siis aga hakkasid mõned kaupmehed pikendama lahtiolekuaegu. Algul seitsmeni, siis kaheksani ja üsna varsti juba üheksani. Reklaamides rõhuti aga sellele, et "enam ei pea sa tööaega kulutama poeskäigu peale, võid vabalt koju minna, puhata, riided vahetada ja alles siis minna toidu järgi". Ja kujutage ette, asi töötas! Avastati, et inimesed tõepoolest tahavad õhtuti poes käia. Laupäevased-pühapäevased lahtiolekud (nii palju kui seadus seda võimaldas) oli asja loogiline jätk. Nüüd on sisuliselt kõik suuremad ketid kaheksa-üheksani lahti, mõned toidupoed omadega nii kaugele läinud, et on avatud iga päev (ja ma ei pea silmas ainult tööpäevi, vaid ka nädalavahetustel) südaööni välja - asi, mis oleks veel aasta-kaks tagasi olnud täiesti mõeldamatu. Nii et järjest rohkem on see sotsialistlik Taani riik siirdumas kapitalismi leeri. Eks veel pikk maa on käia, aga küll nad jõuavad.


Ja kohalikest uudistest veel: maksuamet otsustas, et maailma suurim spermapank, mis asub Aarhusis, siiski - erinevalt varasemast käsitlusest - osutab teenust ja peab nüüd hakkama maksma 25%-suurust käibemaksu. Selle peale ütles pank, et ta kolib Taanist minema.

Et nüüd te siis teate.