Rõõmustagem.
Jah, Kaia Kanepi võitis just mängu Babosi vastu, aga see pole peamine. Neli kuud ja neli päeva pärast korteris toimunud veeõnnetust, peale lugematuid telefonikõnesid ja e-maile käis mul külas elektrik. Vahetas kaks pirni ära ja igaks juhuks ühe juhtme ka. Vaibale, mis rõdul on vist juba hakanud uusi eluvorme tekitama, lubati järgi tulla "as soon as possible" - teisisõnu hallitab see seal lihtsalt edasi. Aga vahet pole. Vähemalt ei pea ma kartma, et kuskil lae all mõni leegike ennast ilmutama hakkab ja oma sõpradega ühe tulikuuma peo maha peab. Ja kaotatud - või siis minu poolt leitud - võtme osas öeldi pärast järjekordset päringut, et tõepoolest olevat üks remondimeestest talle antud võtme ära kaotanud, aga sellest polevat midagi, sest neil on üks tagavaravõti veel. Lohutus missugune. Ah et miks nad mulle sellest ise teada ei andnud? Et kas nad ei näinud selles tõesti mitte mingisugust turvalisusriski, kui minu korteri aadressi kandev võti läks teadmata suunas jalutama? Ei tea. Aga küll ma küsin üle. Kuigi peale "no anna andeks, oleme ikka sõbrad edasi"-vastuse ei looda ma sealt saada.
Kui eelmisel aastal Taani tulek juba kindlamaid piirjooni hakkas võtma, siis lubasin kõigile, et esimene pool aastat ma kindlasti midagi asjalikku ei tee ja pärast seda hakkan uurima, mida ja kuidas peale hakata. Eks meeles mõlkus mingi äritegemise variant, aga kes mind lähemalt tunneb, see teab, et ega ma suurem asi ärimees pole. No ei oska mina igaühega "kontakte luua", et pärast kõigi ees kelkida, kui hea sõber ma ühe või teise äriparuni või ministriga olen. Mis sest, et see "sõbrast" ärikunn või valitsuse liige ei oma õrnemat aimugi, kes mina olen. Ärge saage valesti aru, ma ei mõista neid inimesi sugugi hukka ja kohati isegi kadestan neid nende võrdlemisi pinnapealse ellusuhtumise ja inimeste ärakasutamise oskuse pärast - lihtsalt mulle endale pole neid omadusi antud ja nende tekitamine ei ole sugugi niisama lihtne. Samas olen ma elus igasugu lollusi teinud, miks siis mitte proovida tegeleda asjaga, millest mul suuremat aimu pole.
Nii et kui pool aastat puhatud sai, sattus tänu ühele tuttavale mu kätte kontakt Eesti tootjaga, kelle nime ma loomulikult siinkohal ei avalda. Ütleme siis, et tegemist on põllumajandussaadustega tegeleva ettevõttega, kes soovib oma tegevust laiendada Põhjamaadesse ja mujalegi Euroopa Liitu. Edaspidise lugemise hõlbustamiseks nimetegem teda tinglikult AS-iks Viljapea (tegelik nimi on toimetusele teada). Võtsin siis nendega ühendust, saime suisa kokkugi, tutvusin nende toodetega ja rääkisime võimalusest turustada nende kaupa Taanis. Hoolimata mitmekordsetest hoiatustest, et Taani üleküllastatud toiduainete turule on väga raske siseneda, oli AS-i Viljapea juht siiski täis optimismi ja sisuliselt nõudis, et ma asjaga ikkagi tegeleksin. Mis seal ikka. Võtsin siis oma tuttava kampa, uurisime väheke kohapealset turgu sarnaste toodete osas, otsisime välja kohalike ettevõtete ostujuhid, panime hinnakirja paika ja hakkasime arutama, mis strateegiaga peale lennata. Olgu vahemärkusena öeldud, et mu tuttaval on äri tegemises sama palju kogemusi, kui minulgi, seega olime vähemalt võrdses seisus. Aga noh, pime võib ju pimedaga koos käia, ega nad sellest siis veel nägijaks saa. Kauboi-entusiasmist ei olnud meil aga kummalgi puudust, seega otsustasimegi, et teeme kirjalikud kutsed nii 15-20 suuremale ettevõttele ja kutsume nad tooteesitlusele ühte konkreetsesse kohta Kopenhaageni linnas. Meie mõte oli, et kui kutsututest kasvõi 3-4 kohale ilmuks, oleks ju suur asi ja küll sealt saab juba asja edasi arendada. Et asi kindlam oleks, tegime kõigepealt taanikeelsed kirjad elektroonilses vormis, saatsime need e-maili teel otse ostujuhtidele ja päev hiljem läksid samad kutsed ka veel paberkujul välja. AS-i Viljapea juht leidis, et eriti hea oleks veel see, kui tema ise ka Kopenhaagenisse esitlusele tuleb - ikkagi tootja ise kohal, see lisab ka usaldusväärsust. Ideel oli jumet ja juba ta oligi lennukipiletid ära ostnud ja hotellikohad broneerinud.
Esitluseni oli sel hetkel aega kolm nädalat. Taani mõistes oli see muidugi väga lühike aeg. Nagu mu tuttav ütles, siis siin ei ole nagu eestlastel, et "hommikul ärkan ja õhtul on laulupidu" (poldki sellist ütlust varem kuulnud). Taanlased plaanivad oma elu ikka pikalt ette ja seegi vähendas võimalust, et päris kõik kutsutud kohale ilmuvad. Ehk siis ootused olid võrdlemisi madalad. Kui aga kutses oli märgitud "palun vastake e-maili või telefoni teel hiljemalt kuupäevaks x" ja see kuupäev x lähenema hakkas ning e-postkastides ulgus virtuaalne tuul (noh tegelikult ei saa seal tuul puhuda eksole, muidu puhuks kõik kirjad laiali) ja telefonid vaikisid, siis hakkas meil vaikselt tekkima halb eelaimdus. Asi oli selles, et meie strateegia nägi ette kas positiivsete või negatiivsete vastuste saamist. Siis oleksime saanud vastava isikuga asuda kirjavahetusse või telefonivestlusesse eesmärgiga leida kummalegi poolele sobiv aeg toodete esitluse tegemiseks kas siis nende või meie pakutud kohas. Kuid vastuse mittesaamine polnud plaani sisse kirjutatud. No kui sa ikka oled kultuursel Põhjamaal, siis ei oska oodata, et paarikümnest kirja saanud isikust mitte ükski (jah, numbrina väljendades 0, sõnades "null", "zero", "nada") ei vaevu isegi üherealist vastust saatma. Isegi Eestis, kus kahest sõnast pikemat juttu peetakse lobisemiseks, tuleb mingisugunegi reaktsioon. Aga just sellise õppetunni kohalikult ärimaastikult ma sain: kui kirjale ei vastata, siis pole see mühaklikkus, vaid viisakalt eitav vastus.
Esitluseni oli jäänud veel vaid nädal. Kuigi ma olin AS-i Viljapea juhile andnud edasi hoiatuse, et esitlus võib minust mitte olenevatel asjaoludel minna vett minna vedama ja hoolimata tema optimismist, et "pole viga, siis saan vähemalt Kopenhaagenit lähemalt vaadata", oli mul ikkagi tunne, nagu oleksin ise täielik äpu. No mis mõttes ei suuda ma isegi paari inimest kohale meelitada? Meeleheitlikud ajad nõuavad meeleheitlikke tegusid - teisisõnu võtsime telefoni ja asusime kirja saajaid isiklikult pommitama. Eiei, mitte ei visanud neid telefoniga (kui kellelgi selline mõte pähe tuli), vaid hakkasime helistama. Algus oli isegi paljutõotav. Ühe suurima kaubandusketi esindaja numbrile vastas meeldiv naisterahvas, kellel ma palusin lasta ühendada ostujuhiga. "One moment please!" oli vastus, mida ma tegelikult ei oodanud. Kas nii lihtne ongi, et helistad ja ühendatakse ja räägid oma jutu ära ja ongi asi korras? Miks ma kohe sellest ei alustanud? Veel mitmeid enesekriitilisi mõtteid jõudis mu peast läbi käia, samal ajal kui telefon vastaspoolt tooniga kutsus. Ja kutsus. Ja kutsus veel natuke. Kuni läks postkasti. Ega's ma papist poiss pole. Jätsin viisaka sõnumi, et olen AS-i Viljapea esindaja, saatsime teile kutse ja olge hea, võtke minuga ühendust. Järgmine kõne. Taaskord võeti kohe toru, ühendati vajaliku inimesega ja telefon kutsus. Ja kutsus. Ja... Noh, saate isegi aru, kuhu ma pürin. Nii lihtsalt saingi teise ärialase õppetunni Taani turult: ostujuhtide nimed ja telefoninumbrid on vaid vormitäide, mida iga soliidne ja endast lugupidav ettevõte peab oma kodulehel näitama. Nii illusiooniks, et "me oleme alati kättesaadavad ja kui te meid kohe kätte ei saa, proovige hiljem uuesti". Ja kui mõni loll seda uskuma jääb, siis võib ta sel numbril helistada ja helistada ja helistada, kuni surm teda siit maailmast lahutab. Või siis nii kaua, kuni ta lõpuks ise aru saab, kui mõttetu tema üritus on. Mul läks sellest aru saamiseks kõigest kolm päeva.
Kusjuures - mul isegi õnnestus paar inimest kätte saada. Tegemist oli ka väiksemate firmadega, nii et mingis mõttes oli nende tabamine isegi loogiline. Sel juhul alustasin kõnet sõnadega "Ma olen AS-i Viljapea esindaja, saatsime teile kutse presentatsioonile, kas te olete selle kätte saanud?", mille peale oli teisel pool toru natuke aega piinlikku vaikust, siis küsiti üle, et kesasi ma selline ikka olen ja pärast kogu jutu uuesti kordamist öeldi kostis vastuseks "eee... ei ma pole seda vist kätte saanud". Nojah, kes teab, võib-olla just selle inimese e-maili teenuse pakkuja filtreeris minu kirja rämpspostiks ja küllap just temale saadetud paberkutse oli Taani Posti kohmaka kirjakandja postikoti põhja kinni jäänud. Missest, et see oli A4 formaadis ja vägagi valget värvi ümbrikus. A no võib-olla oli tal väga suur postikott, ei tea. Igatahes jätkasin juttu ostujuhiga, rääkisin kui head tooted AS-il Viljapea on ja et ta peaks neist väga huvitatud olema. Vastaspool oli viisakas, kuid resoluutne: me oleme oma tooraine valikul väga konservatiivsed, eelistades kodumaist ja lähinaabrite toodangud. Kui ma püüdsin selgitada, et Eesti ongi ju lähinaaber, siis selles osas valgustas ta mulle kohe taanlase vaatepilti. Taani lähinaaber on Rootsi, võib-olla ka Norra ja kui natuke veel pingutada, siis tinglikult ka Saksamaa põhjaosa. "Aga-aga-aga..." "Vabandust, me pole huvitatud". Kõne lõpp.
Muide, ma olen seda ka kohalikku ajakirjandust sirvides märganud, et peale Rootsi, Norra ja Saksamaa sisuliselt muud maailma taanlase jaoks olemas ei ole. Sedagi laiema silmaringiga kodanike puhul. Selle kohta on kohalikel eneseirooniline näide, et kui taanlane läheb välismaale, siis see tähendab Fyn'i saarele sõitmist (selgitus: Fyn'i saar, kus asub näiteks Odense linn, on kohe Sjaelland'i saare, kus asub Kopenhaagen, kõrval ja geograafiliselt täiesti Taani keskel. Ehk meie mõistes poleks see isegi mitte mandrilt Saaremaale sõiduga võrreldav). Pole siis ime, et taanlane täiesti siiralt arvab, et nende elukorraldus on maailma parim, nende firmad maailma parimad ning et rukkileib on nende leiutis, mida ei leidu mitte kusagil mujal maailmas. Igasugused vastuväited selles osas lähevad kurtidele kõrvadele. Küllap nad peavad ka 2010. aastal tehtud internetipanga arendust - mille tulemusena ei pea enam netipanka pääsemiseks installima igasse arvutisse eraldi programmi, vaid saab sisse logida igast internetiga ühendatud arvutist (wow!) - enda revolutsiooniliseks leiutiseks.
Ühesõnaga olin ma mõned päevad enne AS-i Viljapea juhi Taani saabumist väga halvas seisus. Null isikut presentatsioonile tulemas, null ettevõttega positiivne kontakt saavutatud, null võimalust, et AS-i Viljapea juht siia muud kui kena kevadilma saab tulla nautima. Sedagi juhul, kui vihma ei saja. Kus aga häda kõige suurem, seal WC kõige kaugemal. Või midagi sellist. Igatahes tuli mul meelde, et siinmail pidavat tegutsema üks ettevõte, kelle äriks on erinevate välisettevõtete kokkuviimine Taani vastava ala ettevõtetega. Ma ei olnud sellega enne ühendust võtnud, sest ma teadsin, et see teenus pole sugugi odav ja "kui raske see Taani firmadega ühenduse saamine ikka on"-mõttelaad lihtsalt ei lubanud mul varem seda sammu astuda. Nüüd aga lihtsalt ei jäänud muud üle. Kiirelt paar rida AS-i Viljapea kohta, natuke tema toodetest ja palve stiilis "äkki teil on kedagi, kes teab kedagi, kes võiks juba järgmise nädala alguses tahta meiega kohtuda". Sügav hingetõmme sisse, "send"-nupule vajutus ja väljahingamise jooksul kujutasin elavalt ette, kuidas kirja saaja vastavalt kohalikele kommetele kas a) saadab kirja otse prügikasti, b) irvitab natuke aega mu naiivsuse üle ja läheb punkti a) juurde, või c) kirjutab mulle mittemidagiütleva vastuse "aitäh ühenduse võtmise eest, vastame esimesel võimalusel". Ja siis läheb punkti a) juurde. Ega ma kaua oma kujutlustes olla ei saanud, kui helises telefon. Tundmatu number, kuid siiski Taani oma. Järelikult ei püüta mind õnge tõmmata miski Boliivia telefoninumbriga, millele tagasihelistades tuleb 100-eurost arvet maksta. "Halloo?" "Tere, teie saatsite hetk tagasi e-maili, jah?" kõlas teiselt poolt inglisekeelne naisterahva hääl. Mõtlesin, mis pagana nali see nüüd on. Taanlane ei vasta mitte mingil juhul nii kiiresti kirjale, seega peab see olema mingi telekommunikatsiooni firma, kes mu e-maili liiklust jälgib või FBI-taoline terroriste püüdev organisatsioon, kes mu kirjas mõnda kahtlast sõna märkas. "Jah, saatsin küll," vastasin hoolimata võimalusest, et järgmisel hetkel mustades maskides mehed mu uksest sisse ründavad ja arreteerivad kahtlustatuna eriti ohtlike põllumajandusproduktide smugeldamise katses. "Väga tore. Ma mõtlesin küll e-maili saata, aga telefoni teel saab kiiremini asju aetud," jätkas naisterahva hääl toru otsas. Ilmnes, et minu arusaamine taanlaste reageerimiskiirusest oli ilmselgelt vildakas, nii et minu vestluspartneriks oli tõepoolest toosama firma, kes mu e-kirja adressaadiks oli olnud. Edasi jätkus kõne täpsustustega, et mida AS Viljapea ikkagi veel toodab, palve saata täpsem tutvustus ja toodete hinnakiri. Pärast kõne lõppu nägin tunneli lõpus valguskiirt ja lootuses, et see pole rong, saatsin soovitud materjalid teele. Tagasi tuli kiri, mis minu algaja ärimehe südame pani hoopis kõvemini põksuma. Tuli välja, et just selliste toodete vastu on ühel ettevõttel huvi olemas ning see firma on ka valmis kohe mõne päeva pärast ka AS-i Viljapea juhi ja minuga kohtuma.
Jätkub...
neljapäev, 12. aprill 2012
neljapäev, 8. märts 2012
8. märtsi mõtisklus
Mis oleks elu,
kui poleks neid,
keda mõnikord ekslikult
nõrgemaks sugupooleks,
haavatavateks
ja suisa õrnukesteks
peetakse?
Ei hinnata neid ülearu,
ei öelda piisavalt
häid sõnu.
Ja kui veel
peaks juhtuma,
et mingis eluetapis
neil mõne muu
kehaosa asemel
hoopis kõht on saanud
kõige esiletungivamaks,
siis õelustega kitsi
ei olda mitte üks raas.
On rajatud temale
terve ootuste plejaad,
ta kodus peab korda,
tööl rahanatukest orjab,
lapsi rööpasse ohjab
ja
õhtul voodisse minnes
kaasagi eest hoolitsema peab.
Pole ime siis,
et mõnele koorem
liig raskeks on saamas
ja kõigele käega
ta lüüa tahaks.
Kuid ka raskeimal hetkel,
taas siiski tõuseb ta
ja läheb tegema mis vaja,
sest ta teab:
ei saaks sest elust asja,
kui poleks teda,
tarkadest targeimat,
tugevamatest tugevaimat,
parimatest parimat,
looduse kuningat -
Meest.
Aga naised on muidugi ka olulised.
Head naistepäeva!
kui poleks neid,
keda mõnikord ekslikult
nõrgemaks sugupooleks,
haavatavateks
ja suisa õrnukesteks
peetakse?
Ei hinnata neid ülearu,
ei öelda piisavalt
häid sõnu.
Ja kui veel
peaks juhtuma,
et mingis eluetapis
neil mõne muu
kehaosa asemel
hoopis kõht on saanud
kõige esiletungivamaks,
siis õelustega kitsi
ei olda mitte üks raas.
On rajatud temale
terve ootuste plejaad,
ta kodus peab korda,
tööl rahanatukest orjab,
lapsi rööpasse ohjab
ja
õhtul voodisse minnes
kaasagi eest hoolitsema peab.
Pole ime siis,
et mõnele koorem
liig raskeks on saamas
ja kõigele käega
ta lüüa tahaks.
Kuid ka raskeimal hetkel,
taas siiski tõuseb ta
ja läheb tegema mis vaja,
sest ta teab:
ei saaks sest elust asja,
kui poleks teda,
tarkadest targeimat,
tugevamatest tugevaimat,
parimatest parimat,
looduse kuningat -
Meest.
Aga naised on muidugi ka olulised.
Head naistepäeva!
reede, 24. veebruar 2012
Asjad, mis vajavad harjumist. Vol 3. Poe-eri.
Nii uskumatu kui see ka pole, siis kõrvaltoas käib tõepoolest remont. Viiendat päeva juba. Sellele eelnes muidugi taaskord meeldetuletus üürileandjale, et "Halloo, oleks vaja remonti teha, ei taha enam kolletuvas toas ööbida! Ja lamp ka laes säriseb jätkuvalt, äkki te ikka tahaksite enne tulekahju midagi ette võtta?" Noh, saatsid siis maalri. Ta pidavat kõik korda tegema. Küsin tolle käest, et kas ta teeb elektritööd ka, tema vastu, et ta tuli ainult värvima, aga küsib oma ülemuselt üle. Järgmine päev tuli teine maaler. Tema ei teadnud esimese maalri jutust midagi ja minu taaskordse küsimuse peale elektri osas lubas ülemuselt järgi küsida. Paari päeva pärast siis ilmnes, et ülemus oli pöördunud minu üürileandja poole ja nad olevat lubanud kellegi saata, kes kõik korda teeb. Ehk teisisõnu pean ma eeldatavalt paari nädala pärast neile jälle kirjutama. Kui korter vahepeal maha põlenud pole.
Ja teine seik oli veel. Läksin mina ükspäev õue. Vahetult enne välisust on stend, mille peal on majaelu korraldavad teated, sise-eeskirjad ja muu taoline mudru. Aga seekord oli seal ka üks võti, võtme küljes lipik, millel paistis olema korteri aadress. Mõtlesin, et lähen vaatan, kesse vaeseke oma võtme siis kaotanud on ja... Minu korteri võti! Seina peal! Ukse juures, kus igaüks saab sisse astuda ja soovi korral selle sealt kaasa võtta! Kust see siia sai?! Minul on enda oma alles, järelikult peab see naise oma olema. Muidugi võtsin kohe kõne, olles eelnevalt välja mõelnud sada teravmeelsust, millega oma naist võtme kaotamise puhul kostitada. "No hei, kus su võti on?" "Kotis" "Eee... Kindel?" "Jah, mul on praegu kott käes ja sealt vaatab mulle võti vastu". Te võite muidugi ette kujutada, kui pettunud ma olin, et ei saanudki oma sarkasmi-arsenalist ühtegi lasku kõmmutada. Kuid samas tabas mind täielik hämmeldus, sest rohkem võtmeid meie perel pole. Eks loomulikult on see olemas ka üürileandjal, aga ta oleks kindlasti teada andnud, kui ta nii suure turvalisuseriskiga apsaka nagu korterivõtme (millel on aadress ka peal!) kaotamine. Panin siis üürileandjale koos remondivajadust rõhutava kirjaga teele ka teksti oma võtme leidmise kohta ja palusin teatada, palju neid võtmeid veel ilma peal laiali võib olla. Vastust sellele pole saabunud. Küll aga oli maaler käinud neilt minu korteri võtit küsimas (jah, siin on selline tava, et remondimehed käivad ise võtmega korteris töid tegemas, korteriomaniku kohalolek pole absoluutselt oluline), siis oli vastatud, et neil seda pole. Hm, ei tea miks küll? Eks ma kirjutan neile varsti jälle ja pärin aru. See on asi, millega nemad peavad harjuma.
Täna hommikul käisin poes ja imestasin, kui kergesti võib iseenesest mõistetavana võtta asju, mis veel pool aastat tagasi panid silmi suureks ajama. See, et pood laieneb osaliselt tänavale, ei ole Põhjamaades kuigi tavapäratu. Küll aga paistab siin silma see, et siin on tänaval kaupa kohe riiulite kaupa ja ilma igasuguste turvaelementideta. Vahet pole, kas tegemist on toidu-, riiete-, jalanõude- või tarbekaupade poega, iga kaupluse auasi on tänav oma kaupa täis toppida.
Ma kujutan ette, kuidas vastavat praktikas juurutav poekett läheks Tallinnas esimese kahe nädalaga pankrotti. Siin aga ei lähe. Veel mitte. Muidugi kui piirid peaksid rohkem lahti minema ja nad on sunnitud teiste kultuuridega tutvust tegema, küll siis ka tänavad kaupadest tühjenevad. Teeb seda siis kaupmees või "tarbija".
Poes sees löövad uustulnukal hinge kinni muidugi hinnad. Võtame alustuseks toidupoe. Üldreegel on see, et söök on siin umbes kaks korda kallim kui Eestis. Mõni asi on aga veel kallim. Kohe mitte ei tahtnud alguses käsi painduda kõige tavalisema leiva (meie mõistes pigem Saib'i) järgi, mille eest üle kahe ja poole euro tuli maksta. Või siis piima järgi, mille liiter olenevalt poest on 0.81 kuni 1,34 eurot - eeldusel, et sa ei osta ökoloogilist (mis on loomulikult kallim) ja/või mingit 0,5%-list lurri (mis on mõni sent odavam). Kohutavalt kallis on kala (hoolimata asjaolust, et Norra on siinsamas külje all ja sealt võiks tuua lõhet täiesti olematu hinnaga), mille puhastamata kujul ostmise korral käid välja nii umbes 25 eurot kilo eest, puhastatud ja maitsestatud kala kilo hind võib aga isegi 100 euroni ulatuda - sel juhul müüakse seda muidugi 100 grammistes pakkides.
On see siis kõrge hind või taanlaste kalapõlgus, aga üldiselt on siin kalaletid üsna tagasihoidlikud. Mõnes poes (ja ma räägin ikka suurematest ketipoodidest) on kala jaoks eraldatud külmleti üks väike nurk, ülejäänud kolm-neli letti on liha täis. Ega liha pole ka teab-mis odav (sealiha kilo 9-14 eur/kg, loomaliha 12-44 eur/kg, vasikas 27-35 eur/kg, kana 5-19 eur/kg), aga vähemalt on selles osas valikut. Valiku osas ei saa nuriseda ka puu-, juur- ja köögiviljade osas. Nagu juba varem öeldud, siis on siin näiteks vaarikad-maasikad-mustikad saadaval pea aastaringselt. Näiteks praegu saab 150-grammise paki kätte 2,3-4,7 euroga. Kusjuures maitsevad täitsa nagu päris marjad, mitte nagu papitükid. Eks annab tunda, et Hispaania on Taanile lähemal kui Eestile ja kokkuostuhinnad on nii kõrged, et marju tasub isegi Lõuna-Aafrikast siia saata. Igapäevasematest asjadest on viinamarjad (mis muide on igal pool müügil ilma seemneteta) saadaval 6-10 eur/kg , kartul 0,6-4 eur/kg, 1-2 eur/kg eest. Päris harjumatu oli alguses see, et enamus värsket kraami on müügil tükihinnaga. Sellepärast ei tasu küsida, et palju maksab näiteks banaanikilo, sest neid müüakse tükihinnaga, samamoodi ploome, õunu, pirne, kiivisid, mandariine (kõik on hinnavahemikus 0,3-0,5 eur/tk) jne. Võib ju öelda, et aga see on ju täiesti ebaloogiline - osad banaanid või õunad või kasvõi kapsad on ju hoopis suuremad kui teised. Aga näe, nii lihtsalt on. Kusjuures, siin on äärmiselt levinud see, et mida rohkem ostad, seda odavamalt saad. Tavaliselt on välja pandud suurelt mitte tükihind, vaid ütleme 10 banaani hind ja imeväikselt (noh umbes nagu meil olid krooniajal eurohinnad juurde märgitud) ühe banaani hind, kui ostad neid alla 10. See ei kehti ainult värske kraami, vaid ka kõikvõimaliku muu toidukauba korral. Alguses ajas see täiesti segadusse, sest Eestis on teatavasti suurelt näidatud ühe ühiku hind ja kui siis peaks mingi soodustus kahe või enama ühiku ostmisel olema, on see hinnasildile väikselt märgitud. Ja sellised "osta-palju-maksa-vähem" hinnad ei ole sugugi mitte kampaania korras, vaid igal nädalal ja väga laias valikus kaupadele. Lisaks on siin pidevalt erinevatel kaubagruppidel allahindlused, mille suurus omandab aeg-ajalt absurdi mõõtmed. Näiteks oli möödunud aasta lõpus ühes kaubanduskeskuses müügil Actimel, millele kehtis soodushind. Tavahind oli ühel neljasel pakil 17 Taani krooni (2,29 eur), aga ostes kolm pakki, oli hind kokku 10 Taani krooni (1,34 eur). Ehk kui sul oli sel hetkel Actimeli isu peal, aga eriti suur selle toote sõber pole, siis oli sul ikkagi mõistlik osta kolm pakki ja pärast nendest kaks näiteks ära visata, selmet piirduda ühe pakiga. Allahindlused 40-50% on täiesti igapäevased, kohati tuleb ka 70-90%-lisi ette ja nendest annavad kõik kauplusteketid suurima heameelega ka tarbijatele teada. Nii et kui ma siiamaani olin üleskutsetele "Jälgi reklaami!" üsna immuunne ja Selveri laadapäevade pakkumised lendasid esimesse prügikasti, siis nüüd lappan ausaltöeldes enne poodi minekut nii mõnegi hinnatutvustuse läbi. Poes peab ka üsna ettevaatlik olema, sest ühe ja sama asja eest võid maksta nii 1 kui ka 10 eurot (pähklid näiteks). Hinda mõjutab nii tootja, päritolumaa kui lihtsalt brändi tuntus. Reegel on see, et Taani toode on kallim kui välismaa oma. Samas pole välismaa kaupa kuigi palju müügil, sest taanlased on äärmiselt oma maa kauba eelistajad. "Eelista Taanimaist"-taolistel kampaaniatel oleks siin sama palju mõtet, kui Eestis kampaanial "Eelista Eesti Energiat" - sageli puudub Taani tootele lihtsalt välismaine alternatiiv ja mida sa ikka monopoli promod.
Toiduhindade puhul tuleb silmas pidada ka seda, et praktiliselt kõikidel toitudel olemas ökoloogiline või mahepõllunduslik vaste, mille hind võib olla isegi kümme korda kallim nn tavatootest.
Vahemärkusena - oma ökoloogilisusega on taanlased läinud ikka täitsa hulluks kätte. Okei, see, et bussidele on paigaldatud hübriidmootorid ja riietele on märgitud, et need on toodetud ökoloogilisest puuvillast, on mõistetav. Aga kui ma nägin tänavanurgal silti, mis reklaamis ökoloogilist juuksurit, siis astusid mu kulmud küll kaks sammu üles poole. Ma juba kujutasin ette, kuidas miski murueidetütreke seal oma loomaluudest tehtud kääridega toimetab, aga päris nii see vast pole.
Riidepoodide osas mul väga palju kogemusi pole. Küll olen aga aru saanud, et siin tasub vältida spetsialiseeunud riide- ja jalatsipoode. Selle asemel tasub käia kas H&M-is või siis suuremates kaubanduskeskustes, kus on meie Prisma või Rimiga võrreldavad kauplused, mis müüvad nii toidu- kui tööstuskaupasid. Need pakuvad täiesti aktsepteeritavas valikus naiste-meeste-lasteriideid ja hinnad on ja on kohati isegi odavamad kui Eestis ning kordades (täiesti liialdamata muide) odavamad kui "spetspoodides". No näiteks möödunud suvel pidi mu naine müüja käest üle küsima, et kas see on ikka õige hind, kui ta kõige tavalisemate suvekleitide hinnalipikukelt leidis numbrid, mis eurorahas vastaks 200-470 ühikule. Ja nii üsna mitmes poekeses. Samuti on üsna kõrgelt hinnatud spordikaubad, mille hinnad on keskmiselt 2-3 korda kõrgemad kui näiteks Sportlandis. Viimane on kummaline just sellepärast, et riik ja kohalikud omavalitsused toetavad spordi tegemist igati, spordi tegemine on odav ja kättesaadav, tänu millele ka on keskmine taanlane üsna sportlik - seega peaks justkui pidev nõudlus spordikaupade järele olemas olema. Aga siin ei kehti printsiip, et suurem nõudlus toob hinnad alla. See muide on täitsa avalik saladus, et mitmete kaupade osas kehtivad kaupmeeste vahel kartellikokkulepped. Teadaolevalt on lastekaubad (kui H&M välja arvata) absurdselt kõrgete hindadega, samuti räägitakse toidupoodide ja mõningate tööstuskaupu müüvate ettevõtete omavahelistest kokkulepetest, mis ei lase hindu alla tuua. Ajakirjandus on seetõttu nii mõnelgi korral kutsunud tarbijaid üles mitte ostlema Taani poodides ja käima šoppamas hoopis Rootsis või Saksamaal. Paljud seda ka teevad, aga nähtavasti see kohalikke kaupmehi ei morjenda.
Kaubanduskeskusi on Kopenhaagenis üllatavalt vähe. Päris linnas endas on neid ainult paar tükki, aga piirkonnas, mida nimetatakse Suur-Kopenhaageniks (meie mõistes siis Tallinn koos Viimsi, Saue, Keila jt lähiasulatega), on mõned veel. Siiski võib julgelt öelda, et suurte kaubanduskeskuste kontsentratsioon elaniku kohta on Tallinnas oluliselt suurem kui siin. See aga ei tähenda, et siinsetel elanikel kusagil šopata poleks, oh ei. Keskustest jäetud tühimiku täidavad butiigitänavad. Kujutage näiteks ette, et kõikide Kalamajas või Kadriorus olevate esimeste korruste ruumid on kauplused. Kauplusepinnad ei ole kuigi suured, aga neid asustavad nii riidepoed, toidukauplused, telefonioperaatorite esindused kui ka kõikvõimalike tööstuskaupade müügikohad. Loomulikult ei puudu kohvikud, restoranid, pizzakohad ja Taani "rahvustoidu" - sandwichi - söögiurkad. Ja nii mitte tänavate, vaid tervete linnaosade kaupa. Põhimõtteliselt on võetud poekesed, mis tavaliselt moodustavad kaubanduskeskuse, ja laotatud mööda tänavaid ja majade esimesi korruseid laiali. Ainuke vahe on selles, et ühest poest teise minekuks pead õuest läbi käima. Nohja see ka, et mitte kusagil pole majajuhti, mis viiks sind sulle vajaliku kaupluseni. Nii ongi siin ringijalutamine nagu üks suur avastusretk, mille käigus võid kusagilt kõrvaltänavalt avastada poekese, kus müüakse käsitsitehtud jalanõusid või mini-vabriku, kus valmistatakse hirmkallist šokolaadi. Aga kuidas siis leida seda poodi, mida sul vaja on - näiteks elektritarvete oma? No ega seal muud polegi, kui et võtad aga ühe suurema tänava ette ja hakkad jalutama. Lõpuks jõuad ikka õigesse kohta välja. Võid muidugi interneti ka lahti võtta, aga sealt õige poe leidmine teeb nõela ja heinakuhja võrdkuju üsna tabavaks. Eks muidugi on ka siin oma ala suured tegijad, kelle leidmine on oluliselt kergem, aga siis kaob ju otsimise lõbu ära, eksole.
Üldiselt on nende kõrgete hindadega nii, et sellega lihtsalt pead ära harjuma. Kui igat ostukorvi hakata Eesti kroonidesse või eurodesse ümber arvutama, siis võid peast halliks minna. Parem lihtsalt lepid selle kui paratamatusega, lähed kassasse ja maksad ära. Mitte et see maksminegi ilma komplikatsioonideta oleks. Nimelt kui sul pole just sularaha, lahterdatakse sind julmalt "omaks" või "võõraks". Võõras on see, kes tuleb vehkima oma välismaise deebet- või krediitkaardiga. Paremal juhul õnnestub sul sellega küll maksta, kuid siis lisatakse arvele 3% teenustasu. See on nimelt tasu, mille pank võtab kaupmehelt ja ega siis kaupmees seda oma kuludesse ometi ei hakka võtma. Halvemal juhul... Toon näite. Möödunud suvel, kui tulime naisega Kopenhaagenisse kortereid vaatama, läks meil vahepeal kõht tühjaks. Võtsime välja Kopenhaageni lennujaamast võetud turistidele suunatud linnakaardi, kuhu olid kenasti märgitud mitmed söögikohad. Oligi üks kena pizzeria, mis kaardi järgi oli üsna meie asupaiga lähedal. Tellime ära, võtame välja oma Swedbanki krediitkaardi ja... "No-no-no, local cards only!" tabas meid itaalia aktsendiga inglisekeelne hüüatus. Et siis mis mõttes? Sa reklaamid oma söögikohta turistidele suunatud brošüüris ja sa ei võta mind välismaise krediitkaardiga üldse jutule? Aga nii ongi. Taani pangad väljastavad nimelt "omadele" deebet- ja krediitkaardi segu, mida nimetatakse DanKort'iks. Alles hiljaaegu oli see ainult Taani siseselt kasutatav, kuid revolutsioonilise uuendusena lisati sellele umbes aasta tagasi Visa krediitkaardi funktsioon, mis tähendab, et seda saab ka välismaal kasutada. Siseriiklikult saad DanKorti kasutada sisuliselt kõikides müügi ja teenuste pakkumisega tegelevates kohtades. DanKort'i aga ei anta sugugi igaühele. Selleks pead sa lisaks pangas arve avamisele laskma vähemalt kolm kuud oma regulaarse sissetuleku kanda kontole. Seejärel tuleb pangas kolme kuu jooksul kokku komisjon, kes peab otsustama, kas sulle väljastada DanKort või mitte. Internetifoorumites oli üsna naljakas lugeda siia tööle tulnud välismaalaste katsumustest, kes olid avanud pangas konto, palunud väljastada DanKort'i, kaotanud seda oodates kannatuse, läinud teise panka (arvates, et sealt saab kiiremini) ja läbinud seal samasuguse kadalipu. Kui siis lõpuks kaart käes, oli selline tunne, nagu oleks lotoga võitnud. Meil õnneks nii hullusti ei läinud, aga sel konkreetsel korral seal pizza-urkas tänasime õnne, et meil oli oidu Taani kroone Eestist kaasa võtta.
Nii et tegelikult olid juba meie esimesel Kopenhaageni külastusel märgid õhus, et ega siin päris ilma sekelduste-seiklusteta hakkama saa. Vähemalt sel korral märgid ei eksinud.
Ja teine seik oli veel. Läksin mina ükspäev õue. Vahetult enne välisust on stend, mille peal on majaelu korraldavad teated, sise-eeskirjad ja muu taoline mudru. Aga seekord oli seal ka üks võti, võtme küljes lipik, millel paistis olema korteri aadress. Mõtlesin, et lähen vaatan, kesse vaeseke oma võtme siis kaotanud on ja... Minu korteri võti! Seina peal! Ukse juures, kus igaüks saab sisse astuda ja soovi korral selle sealt kaasa võtta! Kust see siia sai?! Minul on enda oma alles, järelikult peab see naise oma olema. Muidugi võtsin kohe kõne, olles eelnevalt välja mõelnud sada teravmeelsust, millega oma naist võtme kaotamise puhul kostitada. "No hei, kus su võti on?" "Kotis" "Eee... Kindel?" "Jah, mul on praegu kott käes ja sealt vaatab mulle võti vastu". Te võite muidugi ette kujutada, kui pettunud ma olin, et ei saanudki oma sarkasmi-arsenalist ühtegi lasku kõmmutada. Kuid samas tabas mind täielik hämmeldus, sest rohkem võtmeid meie perel pole. Eks loomulikult on see olemas ka üürileandjal, aga ta oleks kindlasti teada andnud, kui ta nii suure turvalisuseriskiga apsaka nagu korterivõtme (millel on aadress ka peal!) kaotamine. Panin siis üürileandjale koos remondivajadust rõhutava kirjaga teele ka teksti oma võtme leidmise kohta ja palusin teatada, palju neid võtmeid veel ilma peal laiali võib olla. Vastust sellele pole saabunud. Küll aga oli maaler käinud neilt minu korteri võtit küsimas (jah, siin on selline tava, et remondimehed käivad ise võtmega korteris töid tegemas, korteriomaniku kohalolek pole absoluutselt oluline), siis oli vastatud, et neil seda pole. Hm, ei tea miks küll? Eks ma kirjutan neile varsti jälle ja pärin aru. See on asi, millega nemad peavad harjuma.
Täna hommikul käisin poes ja imestasin, kui kergesti võib iseenesest mõistetavana võtta asju, mis veel pool aastat tagasi panid silmi suureks ajama. See, et pood laieneb osaliselt tänavale, ei ole Põhjamaades kuigi tavapäratu. Küll aga paistab siin silma see, et siin on tänaval kaupa kohe riiulite kaupa ja ilma igasuguste turvaelementideta. Vahet pole, kas tegemist on toidu-, riiete-, jalanõude- või tarbekaupade poega, iga kaupluse auasi on tänav oma kaupa täis toppida.
| Üks näide, kuidas pood laiutab oma kaubaga tänaval |
Ma kujutan ette, kuidas vastavat praktikas juurutav poekett läheks Tallinnas esimese kahe nädalaga pankrotti. Siin aga ei lähe. Veel mitte. Muidugi kui piirid peaksid rohkem lahti minema ja nad on sunnitud teiste kultuuridega tutvust tegema, küll siis ka tänavad kaupadest tühjenevad. Teeb seda siis kaupmees või "tarbija".
Poes sees löövad uustulnukal hinge kinni muidugi hinnad. Võtame alustuseks toidupoe. Üldreegel on see, et söök on siin umbes kaks korda kallim kui Eestis. Mõni asi on aga veel kallim. Kohe mitte ei tahtnud alguses käsi painduda kõige tavalisema leiva (meie mõistes pigem Saib'i) järgi, mille eest üle kahe ja poole euro tuli maksta. Või siis piima järgi, mille liiter olenevalt poest on 0.81 kuni 1,34 eurot - eeldusel, et sa ei osta ökoloogilist (mis on loomulikult kallim) ja/või mingit 0,5%-list lurri (mis on mõni sent odavam). Kohutavalt kallis on kala (hoolimata asjaolust, et Norra on siinsamas külje all ja sealt võiks tuua lõhet täiesti olematu hinnaga), mille puhastamata kujul ostmise korral käid välja nii umbes 25 eurot kilo eest, puhastatud ja maitsestatud kala kilo hind võib aga isegi 100 euroni ulatuda - sel juhul müüakse seda muidugi 100 grammistes pakkides.
![]() | ||
| Ökolõhe, 100g pakk, kilohind eurodes 100.50 €. |
On see siis kõrge hind või taanlaste kalapõlgus, aga üldiselt on siin kalaletid üsna tagasihoidlikud. Mõnes poes (ja ma räägin ikka suurematest ketipoodidest) on kala jaoks eraldatud külmleti üks väike nurk, ülejäänud kolm-neli letti on liha täis. Ega liha pole ka teab-mis odav (sealiha kilo 9-14 eur/kg, loomaliha 12-44 eur/kg, vasikas 27-35 eur/kg, kana 5-19 eur/kg), aga vähemalt on selles osas valikut. Valiku osas ei saa nuriseda ka puu-, juur- ja köögiviljade osas. Nagu juba varem öeldud, siis on siin näiteks vaarikad-maasikad-mustikad saadaval pea aastaringselt. Näiteks praegu saab 150-grammise paki kätte 2,3-4,7 euroga. Kusjuures maitsevad täitsa nagu päris marjad, mitte nagu papitükid. Eks annab tunda, et Hispaania on Taanile lähemal kui Eestile ja kokkuostuhinnad on nii kõrged, et marju tasub isegi Lõuna-Aafrikast siia saata. Igapäevasematest asjadest on viinamarjad (mis muide on igal pool müügil ilma seemneteta) saadaval 6-10 eur/kg , kartul 0,6-4 eur/kg, 1-2 eur/kg eest. Päris harjumatu oli alguses see, et enamus värsket kraami on müügil tükihinnaga. Sellepärast ei tasu küsida, et palju maksab näiteks banaanikilo, sest neid müüakse tükihinnaga, samamoodi ploome, õunu, pirne, kiivisid, mandariine (kõik on hinnavahemikus 0,3-0,5 eur/tk) jne. Võib ju öelda, et aga see on ju täiesti ebaloogiline - osad banaanid või õunad või kasvõi kapsad on ju hoopis suuremad kui teised. Aga näe, nii lihtsalt on. Kusjuures, siin on äärmiselt levinud see, et mida rohkem ostad, seda odavamalt saad. Tavaliselt on välja pandud suurelt mitte tükihind, vaid ütleme 10 banaani hind ja imeväikselt (noh umbes nagu meil olid krooniajal eurohinnad juurde märgitud) ühe banaani hind, kui ostad neid alla 10. See ei kehti ainult värske kraami, vaid ka kõikvõimaliku muu toidukauba korral. Alguses ajas see täiesti segadusse, sest Eestis on teatavasti suurelt näidatud ühe ühiku hind ja kui siis peaks mingi soodustus kahe või enama ühiku ostmisel olema, on see hinnasildile väikselt märgitud. Ja sellised "osta-palju-maksa-vähem" hinnad ei ole sugugi mitte kampaania korras, vaid igal nädalal ja väga laias valikus kaupadele. Lisaks on siin pidevalt erinevatel kaubagruppidel allahindlused, mille suurus omandab aeg-ajalt absurdi mõõtmed. Näiteks oli möödunud aasta lõpus ühes kaubanduskeskuses müügil Actimel, millele kehtis soodushind. Tavahind oli ühel neljasel pakil 17 Taani krooni (2,29 eur), aga ostes kolm pakki, oli hind kokku 10 Taani krooni (1,34 eur). Ehk kui sul oli sel hetkel Actimeli isu peal, aga eriti suur selle toote sõber pole, siis oli sul ikkagi mõistlik osta kolm pakki ja pärast nendest kaks näiteks ära visata, selmet piirduda ühe pakiga. Allahindlused 40-50% on täiesti igapäevased, kohati tuleb ka 70-90%-lisi ette ja nendest annavad kõik kauplusteketid suurima heameelega ka tarbijatele teada. Nii et kui ma siiamaani olin üleskutsetele "Jälgi reklaami!" üsna immuunne ja Selveri laadapäevade pakkumised lendasid esimesse prügikasti, siis nüüd lappan ausaltöeldes enne poodi minekut nii mõnegi hinnatutvustuse läbi. Poes peab ka üsna ettevaatlik olema, sest ühe ja sama asja eest võid maksta nii 1 kui ka 10 eurot (pähklid näiteks). Hinda mõjutab nii tootja, päritolumaa kui lihtsalt brändi tuntus. Reegel on see, et Taani toode on kallim kui välismaa oma. Samas pole välismaa kaupa kuigi palju müügil, sest taanlased on äärmiselt oma maa kauba eelistajad. "Eelista Taanimaist"-taolistel kampaaniatel oleks siin sama palju mõtet, kui Eestis kampaanial "Eelista Eesti Energiat" - sageli puudub Taani tootele lihtsalt välismaine alternatiiv ja mida sa ikka monopoli promod.
Toiduhindade puhul tuleb silmas pidada ka seda, et praktiliselt kõikidel toitudel olemas ökoloogiline või mahepõllunduslik vaste, mille hind võib olla isegi kümme korda kallim nn tavatootest.
Vahemärkusena - oma ökoloogilisusega on taanlased läinud ikka täitsa hulluks kätte. Okei, see, et bussidele on paigaldatud hübriidmootorid ja riietele on märgitud, et need on toodetud ökoloogilisest puuvillast, on mõistetav. Aga kui ma nägin tänavanurgal silti, mis reklaamis ökoloogilist juuksurit, siis astusid mu kulmud küll kaks sammu üles poole. Ma juba kujutasin ette, kuidas miski murueidetütreke seal oma loomaluudest tehtud kääridega toimetab, aga päris nii see vast pole.
Riidepoodide osas mul väga palju kogemusi pole. Küll olen aga aru saanud, et siin tasub vältida spetsialiseeunud riide- ja jalatsipoode. Selle asemel tasub käia kas H&M-is või siis suuremates kaubanduskeskustes, kus on meie Prisma või Rimiga võrreldavad kauplused, mis müüvad nii toidu- kui tööstuskaupasid. Need pakuvad täiesti aktsepteeritavas valikus naiste-meeste-lasteriideid ja hinnad on ja on kohati isegi odavamad kui Eestis ning kordades (täiesti liialdamata muide) odavamad kui "spetspoodides". No näiteks möödunud suvel pidi mu naine müüja käest üle küsima, et kas see on ikka õige hind, kui ta kõige tavalisemate suvekleitide hinnalipikukelt leidis numbrid, mis eurorahas vastaks 200-470 ühikule. Ja nii üsna mitmes poekeses. Samuti on üsna kõrgelt hinnatud spordikaubad, mille hinnad on keskmiselt 2-3 korda kõrgemad kui näiteks Sportlandis. Viimane on kummaline just sellepärast, et riik ja kohalikud omavalitsused toetavad spordi tegemist igati, spordi tegemine on odav ja kättesaadav, tänu millele ka on keskmine taanlane üsna sportlik - seega peaks justkui pidev nõudlus spordikaupade järele olemas olema. Aga siin ei kehti printsiip, et suurem nõudlus toob hinnad alla. See muide on täitsa avalik saladus, et mitmete kaupade osas kehtivad kaupmeeste vahel kartellikokkulepped. Teadaolevalt on lastekaubad (kui H&M välja arvata) absurdselt kõrgete hindadega, samuti räägitakse toidupoodide ja mõningate tööstuskaupu müüvate ettevõtete omavahelistest kokkulepetest, mis ei lase hindu alla tuua. Ajakirjandus on seetõttu nii mõnelgi korral kutsunud tarbijaid üles mitte ostlema Taani poodides ja käima šoppamas hoopis Rootsis või Saksamaal. Paljud seda ka teevad, aga nähtavasti see kohalikke kaupmehi ei morjenda.
Kaubanduskeskusi on Kopenhaagenis üllatavalt vähe. Päris linnas endas on neid ainult paar tükki, aga piirkonnas, mida nimetatakse Suur-Kopenhaageniks (meie mõistes siis Tallinn koos Viimsi, Saue, Keila jt lähiasulatega), on mõned veel. Siiski võib julgelt öelda, et suurte kaubanduskeskuste kontsentratsioon elaniku kohta on Tallinnas oluliselt suurem kui siin. See aga ei tähenda, et siinsetel elanikel kusagil šopata poleks, oh ei. Keskustest jäetud tühimiku täidavad butiigitänavad. Kujutage näiteks ette, et kõikide Kalamajas või Kadriorus olevate esimeste korruste ruumid on kauplused. Kauplusepinnad ei ole kuigi suured, aga neid asustavad nii riidepoed, toidukauplused, telefonioperaatorite esindused kui ka kõikvõimalike tööstuskaupade müügikohad. Loomulikult ei puudu kohvikud, restoranid, pizzakohad ja Taani "rahvustoidu" - sandwichi - söögiurkad. Ja nii mitte tänavate, vaid tervete linnaosade kaupa. Põhimõtteliselt on võetud poekesed, mis tavaliselt moodustavad kaubanduskeskuse, ja laotatud mööda tänavaid ja majade esimesi korruseid laiali. Ainuke vahe on selles, et ühest poest teise minekuks pead õuest läbi käima. Nohja see ka, et mitte kusagil pole majajuhti, mis viiks sind sulle vajaliku kaupluseni. Nii ongi siin ringijalutamine nagu üks suur avastusretk, mille käigus võid kusagilt kõrvaltänavalt avastada poekese, kus müüakse käsitsitehtud jalanõusid või mini-vabriku, kus valmistatakse hirmkallist šokolaadi. Aga kuidas siis leida seda poodi, mida sul vaja on - näiteks elektritarvete oma? No ega seal muud polegi, kui et võtad aga ühe suurema tänava ette ja hakkad jalutama. Lõpuks jõuad ikka õigesse kohta välja. Võid muidugi interneti ka lahti võtta, aga sealt õige poe leidmine teeb nõela ja heinakuhja võrdkuju üsna tabavaks. Eks muidugi on ka siin oma ala suured tegijad, kelle leidmine on oluliselt kergem, aga siis kaob ju otsimise lõbu ära, eksole.
Üldiselt on nende kõrgete hindadega nii, et sellega lihtsalt pead ära harjuma. Kui igat ostukorvi hakata Eesti kroonidesse või eurodesse ümber arvutama, siis võid peast halliks minna. Parem lihtsalt lepid selle kui paratamatusega, lähed kassasse ja maksad ära. Mitte et see maksminegi ilma komplikatsioonideta oleks. Nimelt kui sul pole just sularaha, lahterdatakse sind julmalt "omaks" või "võõraks". Võõras on see, kes tuleb vehkima oma välismaise deebet- või krediitkaardiga. Paremal juhul õnnestub sul sellega küll maksta, kuid siis lisatakse arvele 3% teenustasu. See on nimelt tasu, mille pank võtab kaupmehelt ja ega siis kaupmees seda oma kuludesse ometi ei hakka võtma. Halvemal juhul... Toon näite. Möödunud suvel, kui tulime naisega Kopenhaagenisse kortereid vaatama, läks meil vahepeal kõht tühjaks. Võtsime välja Kopenhaageni lennujaamast võetud turistidele suunatud linnakaardi, kuhu olid kenasti märgitud mitmed söögikohad. Oligi üks kena pizzeria, mis kaardi järgi oli üsna meie asupaiga lähedal. Tellime ära, võtame välja oma Swedbanki krediitkaardi ja... "No-no-no, local cards only!" tabas meid itaalia aktsendiga inglisekeelne hüüatus. Et siis mis mõttes? Sa reklaamid oma söögikohta turistidele suunatud brošüüris ja sa ei võta mind välismaise krediitkaardiga üldse jutule? Aga nii ongi. Taani pangad väljastavad nimelt "omadele" deebet- ja krediitkaardi segu, mida nimetatakse DanKort'iks. Alles hiljaaegu oli see ainult Taani siseselt kasutatav, kuid revolutsioonilise uuendusena lisati sellele umbes aasta tagasi Visa krediitkaardi funktsioon, mis tähendab, et seda saab ka välismaal kasutada. Siseriiklikult saad DanKorti kasutada sisuliselt kõikides müügi ja teenuste pakkumisega tegelevates kohtades. DanKort'i aga ei anta sugugi igaühele. Selleks pead sa lisaks pangas arve avamisele laskma vähemalt kolm kuud oma regulaarse sissetuleku kanda kontole. Seejärel tuleb pangas kolme kuu jooksul kokku komisjon, kes peab otsustama, kas sulle väljastada DanKort või mitte. Internetifoorumites oli üsna naljakas lugeda siia tööle tulnud välismaalaste katsumustest, kes olid avanud pangas konto, palunud väljastada DanKort'i, kaotanud seda oodates kannatuse, läinud teise panka (arvates, et sealt saab kiiremini) ja läbinud seal samasuguse kadalipu. Kui siis lõpuks kaart käes, oli selline tunne, nagu oleks lotoga võitnud. Meil õnneks nii hullusti ei läinud, aga sel konkreetsel korral seal pizza-urkas tänasime õnne, et meil oli oidu Taani kroone Eestist kaasa võtta.
Nii et tegelikult olid juba meie esimesel Kopenhaageni külastusel märgid õhus, et ega siin päris ilma sekelduste-seiklusteta hakkama saa. Vähemalt sel korral märgid ei eksinud.
reede, 17. veebruar 2012
...ja muustki
Sattusin üle pika aja raadiot kuulama ja mõtlesin, et küll ikka inimesed on osavad asju üle romantiseerima.
No võtame näiteks sellise olukorra. Toimub pidu. Peo peremeheks on noormees, kes on äsja abiellunud. Kõigil on lõbus. Äkitselt astub ruumi sisse ilmselgelt ärritunud naisterahvas, kelles osad tunnevad ära noormehe endise (veidi ülekaalulise) kallima. Neiu tormab otse noormehe juurde, näost punane ja sisistab: "Ma kuulsin, et sa leidsid endale uue tüdruku ja et te olete nüüd abielus! On nii jah? Ära valeta mulle! On jah?!" Noormees, ikka veel toibumata neiu ootamatust ilmumisest: "Eee..." "Ah ongi nii jah?!" tõstab neiu häält. "Mida sa häbened? Pole nagu sinu moodi olla nii tagasihoidlik! Ta kindlasti pakkus sulle midagi, mida mina ei suutnud jah? Ta kindlasti tegi sulle seda... Mu keel ei paindu seda väljagi ütlema, mida! Einoh, eks ma soovin teile siis ainult parimat! Teile mõlemale!" Äkitselt neiu murdub ja hakkab kõva häälega nuuksuma. Noormees võtab talt ümbert kinni ja tüdruk sosistab talle "Tegelikult ma vihkan sellist suvalisel hetkel väljakargamist, aga ma ei suutnud sinna midagi parata, ma ei suutnud endale vastu panna. Minu jaoks ei ole see veel läbi, saad aru? Ära unusta mind palun, eks!" Tüdruk kogub ennast veidi ja ütleb: "Ah tead, ära pane tähele, küll ma ükskord leian kellegi teise, kellegi sinusuguse" ja lahkub. Seltskonda on äsjanähtust tekkinud piinlik vaikus, kõigi silmad on pööratud punastava noormehe ja keset stseeni tuppa astunud abikaasa poole. Neiu aga läheb koju, kirjutab laulu, saab maailmakuulsaks ja võidab kuus Grammy't. Kõik kuulavad ja mõtlevad, et no küll on ikka romantiline.
Noormehe ja tema abikaasa saatusest pole aga midagi teada, aga küllap läksid nemadki millalgi lahku - nagu 50% abielupaaridega see ikka juhtub.
Või siis teine olukord.
Õhtune linn. Kõnnivad käsikäes mees ja naine, mõlemad sellised parajalt noored. Ei ole nad abielus, pole neil lapsi, aga koos on oldud juba mõnda aega. Käivad mööda kaubatänavat, vaatavad vaateakendelt igasugu ilusaid asju, ühed kallimad kui teised. Õhus on armastust. "Ühel päeval saan ma rikkaks ja ostan sulle terve hunniku asju - palju kallimaid, kui need siin," püüab noormees romantiline olla. Tüdruk aga vaatab tema poole, otse silma sisse ja ütleb kelmikalt: "Tead, varsti kingin ma sulle ühe hinnalise kingi!" Noormees hakkab pärima, et mis see küll on, pärib ja pärib, aga neiu ainult naeratab salapäraselt. Lõpuks annab poiss alla, jutt läheb teistele teemadele ja peatselt on see kingituse teema juba mõlemal meelest pühitud.
Siiski ei anna see teema noormehele rahu. Öösel läheb tal uni ära ja ta mõtleb: "Mida ta küll silmas pidada võis? Hinnaline kink... Mansetinööbid? Ei, need mul juba on. Kaelakett? Vaevalt. Lips? Hmm..." Äkitselt ta võpatab: "Oot. Ei! Ega ometi! Eieieiei, ta ei ole ometi... Ta on! Jah, kindlasti ta on... rase!" Külm higi valgub noore mehehakatise otsaette, ta kargab voodist püsti "Eiei, ma ei ole selleks valmis, ma ei taha, ei ma ei saa, ma ei suuda!" Sajad mõtted käivad korraga poisi peast läbi. "Kuidas ta saab seda mulle teha? Miks?! Millal? Kuidas? Miks mina?!" Ta vaatab õndsas unes viibiva neiu nägu - kas tõesti peitub selle inglinäo taga kuratlik manipuleerija? Poiss püüab rahuneda: "Okei, võtame rahulikult, äkki ta polegi rase. No kindlasti on. Aga - äkki ei ole? Või ta siis mõtleb lapse saamise peale? Kuidas ma talle võimalikult ilusasti saaks öelda, et ma ei taha lapsi? Et mulle piisab temast täiesti ja et tema ongi minu kõige hinnalisem kink?" Nagu välgutabamus tabab noormeest inspiratsioonipuhang, ta võtab paberi ja pliiatsi ning paarikümne minuti pärast on valmis laul. Ja taaskord mõtlevad kõik, et küll see Pearu on ikka romantiline mees.
Oh ma ei tea.
Võib-olla olen ma lihtsalt küüniline.
No võtame näiteks sellise olukorra. Toimub pidu. Peo peremeheks on noormees, kes on äsja abiellunud. Kõigil on lõbus. Äkitselt astub ruumi sisse ilmselgelt ärritunud naisterahvas, kelles osad tunnevad ära noormehe endise (veidi ülekaalulise) kallima. Neiu tormab otse noormehe juurde, näost punane ja sisistab: "Ma kuulsin, et sa leidsid endale uue tüdruku ja et te olete nüüd abielus! On nii jah? Ära valeta mulle! On jah?!" Noormees, ikka veel toibumata neiu ootamatust ilmumisest: "Eee..." "Ah ongi nii jah?!" tõstab neiu häält. "Mida sa häbened? Pole nagu sinu moodi olla nii tagasihoidlik! Ta kindlasti pakkus sulle midagi, mida mina ei suutnud jah? Ta kindlasti tegi sulle seda... Mu keel ei paindu seda väljagi ütlema, mida! Einoh, eks ma soovin teile siis ainult parimat! Teile mõlemale!" Äkitselt neiu murdub ja hakkab kõva häälega nuuksuma. Noormees võtab talt ümbert kinni ja tüdruk sosistab talle "Tegelikult ma vihkan sellist suvalisel hetkel väljakargamist, aga ma ei suutnud sinna midagi parata, ma ei suutnud endale vastu panna. Minu jaoks ei ole see veel läbi, saad aru? Ära unusta mind palun, eks!" Tüdruk kogub ennast veidi ja ütleb: "Ah tead, ära pane tähele, küll ma ükskord leian kellegi teise, kellegi sinusuguse" ja lahkub. Seltskonda on äsjanähtust tekkinud piinlik vaikus, kõigi silmad on pööratud punastava noormehe ja keset stseeni tuppa astunud abikaasa poole. Neiu aga läheb koju, kirjutab laulu, saab maailmakuulsaks ja võidab kuus Grammy't. Kõik kuulavad ja mõtlevad, et no küll on ikka romantiline.
Noormehe ja tema abikaasa saatusest pole aga midagi teada, aga küllap läksid nemadki millalgi lahku - nagu 50% abielupaaridega see ikka juhtub.
Või siis teine olukord.
Õhtune linn. Kõnnivad käsikäes mees ja naine, mõlemad sellised parajalt noored. Ei ole nad abielus, pole neil lapsi, aga koos on oldud juba mõnda aega. Käivad mööda kaubatänavat, vaatavad vaateakendelt igasugu ilusaid asju, ühed kallimad kui teised. Õhus on armastust. "Ühel päeval saan ma rikkaks ja ostan sulle terve hunniku asju - palju kallimaid, kui need siin," püüab noormees romantiline olla. Tüdruk aga vaatab tema poole, otse silma sisse ja ütleb kelmikalt: "Tead, varsti kingin ma sulle ühe hinnalise kingi!" Noormees hakkab pärima, et mis see küll on, pärib ja pärib, aga neiu ainult naeratab salapäraselt. Lõpuks annab poiss alla, jutt läheb teistele teemadele ja peatselt on see kingituse teema juba mõlemal meelest pühitud.
Siiski ei anna see teema noormehele rahu. Öösel läheb tal uni ära ja ta mõtleb: "Mida ta küll silmas pidada võis? Hinnaline kink... Mansetinööbid? Ei, need mul juba on. Kaelakett? Vaevalt. Lips? Hmm..." Äkitselt ta võpatab: "Oot. Ei! Ega ometi! Eieieiei, ta ei ole ometi... Ta on! Jah, kindlasti ta on... rase!" Külm higi valgub noore mehehakatise otsaette, ta kargab voodist püsti "Eiei, ma ei ole selleks valmis, ma ei taha, ei ma ei saa, ma ei suuda!" Sajad mõtted käivad korraga poisi peast läbi. "Kuidas ta saab seda mulle teha? Miks?! Millal? Kuidas? Miks mina?!" Ta vaatab õndsas unes viibiva neiu nägu - kas tõesti peitub selle inglinäo taga kuratlik manipuleerija? Poiss püüab rahuneda: "Okei, võtame rahulikult, äkki ta polegi rase. No kindlasti on. Aga - äkki ei ole? Või ta siis mõtleb lapse saamise peale? Kuidas ma talle võimalikult ilusasti saaks öelda, et ma ei taha lapsi? Et mulle piisab temast täiesti ja et tema ongi minu kõige hinnalisem kink?" Nagu välgutabamus tabab noormeest inspiratsioonipuhang, ta võtab paberi ja pliiatsi ning paarikümne minuti pärast on valmis laul. Ja taaskord mõtlevad kõik, et küll see Pearu on ikka romantiline mees.
Oh ma ei tea.
Võib-olla olen ma lihtsalt küüniline.
teisipäev, 7. veebruar 2012
Asjad, mis vajavad harjumist. Vol 2
Täna öösel oli keegi lahke taanlane (või - milles taanlased ise kindlasti veendunud on - mõni sisserändaja) virutanud vastu mu auto ust sellise nätaka, et ikka korralik mõlk sees. Eks ma teadsin küll, et kohalikel on miski vimm siniste numbrimärkidega autode vastu, aga väike lootus oli, et ehk meie autot säästetakse. Ei läind õnneks. Kindlustus kahjuks ka seda asja ei kata, nii et tuleb vist mõnda aega mõlgitud autoga sõita. No pole hullu, vähemalt ei läinud nii hullusti, kui aastajagu tagasi Läti diplomaadil, kelle auto lihtsalt põlema pandi. Kui see peaks juhtuma, siis peab hakkama ühistranspordiga liikuma. Aga seda ei saa alati usaldada. Kui mõni päev tagasi langes temperatuur esimest korda alla 10 miinuskraadi, siis jäid rongid seisma. Jah, külma pärast.
Muide, see eespool tehtud viide sisserännanutele ei olnud sugugi juhuslik. Üsna võõrastav oli algusest peale lugeda lehtedest täiesti avalikke sõnavõtte teemadel, kuidas kõikides hädades on süüdi immigrandid. On see siis kuritegevuse kasv või arsti ooteruumis küpsiste otsalõppemine (päris tõsiselt - see oli ühe poliitiku poolt väljaöeldud lause ja tekitas kohalikus meedias täieliku furoori), ikka immigrandid.
Eks nad on oma seadused ka sellised teinud, et ükski võõramaalane ei saaks siin pikemat aega karistamatult viibida. Sealjuures ei oma mingit tähtsust, kas sa oled vahetusõpilane USAst, taanlasega abielus olev sakslane või sõjapagulane Iraagist - kõiki lüüakse ühe vitsaga. Ajakirjanduses on artikleid täiesti kurioossetest juhtumitest, kus siin viis aastat elanud, legaalset töökohta ja kinnisvara omav ning korralikult maksusid maksev ameeriklane oli kohalike immigratsiooniametnike poolt kurjategijana kinni peetud. Põhjuseks asjaolu, et immigratsiooni reguleerivaid seadusi oli muudetud (seda tehakse keskimiselt kord aastas) ja sellest johtuvalt oli elamisluba jäänud uuendamata. Loomulikult polnud riik vaevunud talle saatma ühtegi meeldetuletust, küll aga oldi nüüd varmad inimest ähvardama maalt väljasaatmise ja rahatrahviga.
Või siis üks eestlane, kes tuli siia ülikooli õppima - mis on väga hea variant, sest kõrgahariduse omandamine on siin tasuta. Pärast seda pakuti talle ühe firma poolt erialast tööd, alguses projektipõhiselt. Uuris siis neiu kohalike võimude käest, et mis ta tegema peaks, et talle tööluba väljastataks ja vastus oli, et talle seda ei väljastatagi. Igasugused viited sellele, et kas Taani riik siis ei taha saadavate maksude näol saada hüvitist selle tasuta kõrghariduse eest, mis talle võimaldati, kõlasid kurtidele kõrvadele. Loomulikult sai neiu selle töö, aga ta registreeriti Rootsi tütarfirma töötajaks ja sinna läksid ka tema maksurahad.
Neid tragikoomilisi lugusid on päris palju ja eks enamus taandub sellele, et Taani on üks enamreguleeritud riikidest Euroopas. Päris levinud on suhtumine, on inimesed on reeglite jaoks, mitte ei peaks reeglid olema inimest abistavad vahendid. Väidetavalt pidi Taanis kehtivatest reeglitest olema 80% selliseid, millest enamus inimestest kuulnudki pole. Ime siis, et lihtrahvas on kõigele käega löönud ja ei vaevu isegi liikluseeskirjadest kinni pidama, rääkimata siis muust.
Lugesin äsja uurimusest, mille kohaselt tunnevad Taani rikkad ennast halvasti, kuna annavad ühiskonnale rohkem, kui ise vastu saavad. Tuleb silmas pidada, et Taani heaoluühiskond on rajatud solidaarsusele - ehk kui teenid rohkem, siis ka maksad rohkem. Kui nüüd see põhimõte peaks lagunema ja lagundajateks on needsamad rikkad, siis võib kogu ühiskonna toimimise mudel kokku kukkuda. Samas pigistatakse siinmail rikkaid oma solidaarsusega ikka igast otsast. Taani on teatavasti kõrgete maksude maa. Aga kui kõrgete, tuli mulle üsna suure üllatusena. Nagu Põhjamaadele kombeks, kehtib ka siin astmeline tulumaks, mis on häääääästi keeruline tänu mitmetele eranditele, juurdemaksete ja mahaarvamiste võimalustele. Kokkuvõttes aga ei tohiks üksikisiku tulumaks ületada 63%. Millele lisandub ametühingumaks 8% brutosissetulekust. Ja kirikumaks, mis on ca 1% brutosissetulekust. Lisaks maksavad kohalikud veel iga-aastaselt autode saastemaksu (olenevalt auto... kaalust(!)), meediamaksu (ehk kui sul on telekas, raadio ja/või internet, siis igal juhul maksad, seda siis lisaks teenusepakkuja poolt kehtestatud hinnale), teemaksu, kinnisvaramaksu (seda ka välisriigis asuva kinnisvara eest), hoiustelt intresside- ja investeeringutelt kasumimaksu. Teenuste ja kaupade hindadesse on peidetud rasva-, magusa-, keskkonna-, kütuse- ja energiaaktsiisid ja loomulikult käibemaks, mis siinmail ulatub 25%-ni. Maksu alt pole vabastatud isegi pensionid, samuti on räigelt maksustatud pensionifondide tulu, kui see ületab inflatsiooni + 2-3%. Maksud on ette nähtud pärandile ja omaette on veel emigreerumise maks.
Ja ongi kõik. Muidugi kui peaks selguma, et mingi valdkond on piisavalt maksustamata, siis tehakse maksuseadused ruttu-ruttu ringi ning jõustatakse sageli tagasiulatuvalt.
Lisad veel mõned iga-aastased väljaminekud nagu aastane parkimisluba tasulisel parkimisalal ja plaanitav Kopenhaageni teetollimaks ning ei teki üldse küsimust, miks need rikkad peaksid nurisema, ega ju?
Taanlased ise õigustavad oma tohutut maksukoormust sellega, et avaliku sektori ja tervishoiu teenused on sagleli kas tasuta, väga väikse tasuga või siis vähemalt maksuvabastusega. Tõepoolest - arstiabi ja hariduse omandamine on tasuta, üliõpilastele makstakse rahalist toetust nii koolis käies kui kooli lõpetamise järel, töötud elavad inimväärset elu, sportimisvõimalusi on palju ja need on odavad. Samas pole mingi saladus, et needsamad avalikku sektorit üleval pidavad rikkurid eelistavad erasektori poolt pakutavaid teenuseid. Seda seetõttu, et hoolimata järjest suurematest kuludest lonkab avalik sektor järjest rohkem mõlemat jalga.
Aga mina ei kurda. Mind ju ei puuduta suurem osa nendest maksudest üldse ja teisi võtan rohkem paratamatusena. Mul jääb lihtsalt üsna arusaamatuks, miks peaks tänapäeva globaliseerunud maailmas mõni kõrgepalgaline üldse ennast Taani residendiks pidama. Ju siis on see solidaarsus nii hinge kasvanud, et sellest ei saa enam lahti. Igatahes mulle kui läbi-imbunud individualistile on selline käitumine üsna võõras.
Tegelikult on siin Taanis päris palju positiivset ka. Eks see kipub ikka nii olema, et heade asjadega harjud kiiresti ära ja mingist hetkest hakkad neid iseenesest mõistetavana võtma. Näiteks on siin poodides pea aastaringselt olemas vaarikad, maasikad, mustikad ja muud marjad-viljad, mida Eestis rohkem hooaja kaubaks peetakse. Loomulikult on hinnad krõbedamad kui suvel, aga ei midagi üle mõistuse. Viinamarjad on muide kõik ilma seemneteta. Poodides on ka teenindus väga hea. Eriti veel, kui sa nende poole inglise keeles pöördud. Vigane taani keel reedab nimelt, et sa oled immigrant ja kavatsed ilmselgelt veel pikka aega nende heaoluühiskonna vilju maitsta. Inglise keel näitab aga, et sa oled turist, kes jätab neile raha ja läheb ise varsti-varsti minema. "Thank you, have a nice day" ja sinna juurde kuuluv naeratus olid alguses isegi natuke võõrad (noh et kas ta flirdib nüüd või miskit), aga nüüd olen sellega ikka väga ära harjunud (olles veendunud, et nad ei flirdigi). Igatahes sain ma viimati Tallinnas Maximas käies kultuurišoki, kui üks kena härrasmees palus teenindajal ühe allahinnatud kauba asukohta tuvastada (hinnasilt oli olemas, aga kaupa polnud näha) ja sai vastuseks "No ju siis on otsas! Mida mina sinna teha saan?!"
Muide inglise keelt räägivad siinmail tõesti praktiliselt kõik - nooremad paremini, vanemad vähe kehvemini, aga siiamaani pole ma kordagi sattunud olukorda, kus ma oleks keelega jänni jäänud. Välja arvatud üks kord, kui ma tahtsin pizzat osta ja koha omanik oli... emm... sisserännanu. Aga ei, saime kenasti hakkama ja pizza oli ka täitsa söödav.
Ja siis on veel mõned toredad asjad, aga neist ma kirjutan kunagi hiljem.
Nohja siis midagi täiesti teemavälist.
Alates 29. veebruarist algab Kanal 2-s "Pilvede all" uus hooaeg.
Mõningaid võivad tahta vaadata nelja esimest osa.
Mõni võib eriti tahta vaadata 14. märtsil eetris olevat episoodi.
Aga võib-olla mõni ei taha ka.
Ma ka ei tea.
Muide, see eespool tehtud viide sisserännanutele ei olnud sugugi juhuslik. Üsna võõrastav oli algusest peale lugeda lehtedest täiesti avalikke sõnavõtte teemadel, kuidas kõikides hädades on süüdi immigrandid. On see siis kuritegevuse kasv või arsti ooteruumis küpsiste otsalõppemine (päris tõsiselt - see oli ühe poliitiku poolt väljaöeldud lause ja tekitas kohalikus meedias täieliku furoori), ikka immigrandid.
Eks nad on oma seadused ka sellised teinud, et ükski võõramaalane ei saaks siin pikemat aega karistamatult viibida. Sealjuures ei oma mingit tähtsust, kas sa oled vahetusõpilane USAst, taanlasega abielus olev sakslane või sõjapagulane Iraagist - kõiki lüüakse ühe vitsaga. Ajakirjanduses on artikleid täiesti kurioossetest juhtumitest, kus siin viis aastat elanud, legaalset töökohta ja kinnisvara omav ning korralikult maksusid maksev ameeriklane oli kohalike immigratsiooniametnike poolt kurjategijana kinni peetud. Põhjuseks asjaolu, et immigratsiooni reguleerivaid seadusi oli muudetud (seda tehakse keskimiselt kord aastas) ja sellest johtuvalt oli elamisluba jäänud uuendamata. Loomulikult polnud riik vaevunud talle saatma ühtegi meeldetuletust, küll aga oldi nüüd varmad inimest ähvardama maalt väljasaatmise ja rahatrahviga.
Või siis üks eestlane, kes tuli siia ülikooli õppima - mis on väga hea variant, sest kõrgahariduse omandamine on siin tasuta. Pärast seda pakuti talle ühe firma poolt erialast tööd, alguses projektipõhiselt. Uuris siis neiu kohalike võimude käest, et mis ta tegema peaks, et talle tööluba väljastataks ja vastus oli, et talle seda ei väljastatagi. Igasugused viited sellele, et kas Taani riik siis ei taha saadavate maksude näol saada hüvitist selle tasuta kõrghariduse eest, mis talle võimaldati, kõlasid kurtidele kõrvadele. Loomulikult sai neiu selle töö, aga ta registreeriti Rootsi tütarfirma töötajaks ja sinna läksid ka tema maksurahad.
Neid tragikoomilisi lugusid on päris palju ja eks enamus taandub sellele, et Taani on üks enamreguleeritud riikidest Euroopas. Päris levinud on suhtumine, on inimesed on reeglite jaoks, mitte ei peaks reeglid olema inimest abistavad vahendid. Väidetavalt pidi Taanis kehtivatest reeglitest olema 80% selliseid, millest enamus inimestest kuulnudki pole. Ime siis, et lihtrahvas on kõigele käega löönud ja ei vaevu isegi liikluseeskirjadest kinni pidama, rääkimata siis muust.
Lugesin äsja uurimusest, mille kohaselt tunnevad Taani rikkad ennast halvasti, kuna annavad ühiskonnale rohkem, kui ise vastu saavad. Tuleb silmas pidada, et Taani heaoluühiskond on rajatud solidaarsusele - ehk kui teenid rohkem, siis ka maksad rohkem. Kui nüüd see põhimõte peaks lagunema ja lagundajateks on needsamad rikkad, siis võib kogu ühiskonna toimimise mudel kokku kukkuda. Samas pigistatakse siinmail rikkaid oma solidaarsusega ikka igast otsast. Taani on teatavasti kõrgete maksude maa. Aga kui kõrgete, tuli mulle üsna suure üllatusena. Nagu Põhjamaadele kombeks, kehtib ka siin astmeline tulumaks, mis on häääääästi keeruline tänu mitmetele eranditele, juurdemaksete ja mahaarvamiste võimalustele. Kokkuvõttes aga ei tohiks üksikisiku tulumaks ületada 63%. Millele lisandub ametühingumaks 8% brutosissetulekust. Ja kirikumaks, mis on ca 1% brutosissetulekust. Lisaks maksavad kohalikud veel iga-aastaselt autode saastemaksu (olenevalt auto... kaalust(!)), meediamaksu (ehk kui sul on telekas, raadio ja/või internet, siis igal juhul maksad, seda siis lisaks teenusepakkuja poolt kehtestatud hinnale), teemaksu, kinnisvaramaksu (seda ka välisriigis asuva kinnisvara eest), hoiustelt intresside- ja investeeringutelt kasumimaksu. Teenuste ja kaupade hindadesse on peidetud rasva-, magusa-, keskkonna-, kütuse- ja energiaaktsiisid ja loomulikult käibemaks, mis siinmail ulatub 25%-ni. Maksu alt pole vabastatud isegi pensionid, samuti on räigelt maksustatud pensionifondide tulu, kui see ületab inflatsiooni + 2-3%. Maksud on ette nähtud pärandile ja omaette on veel emigreerumise maks.
Ja ongi kõik. Muidugi kui peaks selguma, et mingi valdkond on piisavalt maksustamata, siis tehakse maksuseadused ruttu-ruttu ringi ning jõustatakse sageli tagasiulatuvalt.
Lisad veel mõned iga-aastased väljaminekud nagu aastane parkimisluba tasulisel parkimisalal ja plaanitav Kopenhaageni teetollimaks ning ei teki üldse küsimust, miks need rikkad peaksid nurisema, ega ju?
Taanlased ise õigustavad oma tohutut maksukoormust sellega, et avaliku sektori ja tervishoiu teenused on sagleli kas tasuta, väga väikse tasuga või siis vähemalt maksuvabastusega. Tõepoolest - arstiabi ja hariduse omandamine on tasuta, üliõpilastele makstakse rahalist toetust nii koolis käies kui kooli lõpetamise järel, töötud elavad inimväärset elu, sportimisvõimalusi on palju ja need on odavad. Samas pole mingi saladus, et needsamad avalikku sektorit üleval pidavad rikkurid eelistavad erasektori poolt pakutavaid teenuseid. Seda seetõttu, et hoolimata järjest suurematest kuludest lonkab avalik sektor järjest rohkem mõlemat jalga.
Aga mina ei kurda. Mind ju ei puuduta suurem osa nendest maksudest üldse ja teisi võtan rohkem paratamatusena. Mul jääb lihtsalt üsna arusaamatuks, miks peaks tänapäeva globaliseerunud maailmas mõni kõrgepalgaline üldse ennast Taani residendiks pidama. Ju siis on see solidaarsus nii hinge kasvanud, et sellest ei saa enam lahti. Igatahes mulle kui läbi-imbunud individualistile on selline käitumine üsna võõras.
Tegelikult on siin Taanis päris palju positiivset ka. Eks see kipub ikka nii olema, et heade asjadega harjud kiiresti ära ja mingist hetkest hakkad neid iseenesest mõistetavana võtma. Näiteks on siin poodides pea aastaringselt olemas vaarikad, maasikad, mustikad ja muud marjad-viljad, mida Eestis rohkem hooaja kaubaks peetakse. Loomulikult on hinnad krõbedamad kui suvel, aga ei midagi üle mõistuse. Viinamarjad on muide kõik ilma seemneteta. Poodides on ka teenindus väga hea. Eriti veel, kui sa nende poole inglise keeles pöördud. Vigane taani keel reedab nimelt, et sa oled immigrant ja kavatsed ilmselgelt veel pikka aega nende heaoluühiskonna vilju maitsta. Inglise keel näitab aga, et sa oled turist, kes jätab neile raha ja läheb ise varsti-varsti minema. "Thank you, have a nice day" ja sinna juurde kuuluv naeratus olid alguses isegi natuke võõrad (noh et kas ta flirdib nüüd või miskit), aga nüüd olen sellega ikka väga ära harjunud (olles veendunud, et nad ei flirdigi). Igatahes sain ma viimati Tallinnas Maximas käies kultuurišoki, kui üks kena härrasmees palus teenindajal ühe allahinnatud kauba asukohta tuvastada (hinnasilt oli olemas, aga kaupa polnud näha) ja sai vastuseks "No ju siis on otsas! Mida mina sinna teha saan?!"
Muide inglise keelt räägivad siinmail tõesti praktiliselt kõik - nooremad paremini, vanemad vähe kehvemini, aga siiamaani pole ma kordagi sattunud olukorda, kus ma oleks keelega jänni jäänud. Välja arvatud üks kord, kui ma tahtsin pizzat osta ja koha omanik oli... emm... sisserännanu. Aga ei, saime kenasti hakkama ja pizza oli ka täitsa söödav.
Ja siis on veel mõned toredad asjad, aga neist ma kirjutan kunagi hiljem.
Nohja siis midagi täiesti teemavälist.
Alates 29. veebruarist algab Kanal 2-s "Pilvede all" uus hooaeg.
Mõningaid võivad tahta vaadata nelja esimest osa.
Mõni võib eriti tahta vaadata 14. märtsil eetris olevat episoodi.
Aga võib-olla mõni ei taha ka.
Ma ka ei tea.
kolmapäev, 25. jaanuar 2012
Asjad, mis vajavad harjumist. Vol 1
Täna hommikul kartsid taanlased, et jääaeg hakkab tagasi tulema. Akna taga näitas termomeeter -8 °C (jah, lugesite õigesti: miinus kaheksa kraadi). Õnneks siiski lund maas ei ole, nii et ühistransport liigub, kuid enamus jalgratturite jaoks on see siiski ekstreemsete olude alla liigituv ilmanähtus ja seetõttu läksid paljud inimsed lihtsalt hiljem tööle. Kardetavasti tuleb selle nädala lõpus maha ka püsilumi ja vaat siis saab nalja. Eriti minul, kes ma ikka veel ei raatsi talvekumme autole alla panna.
Aga eelmises postituses viidatud üürileandja "as soon as possible" ei jõudnudki kätte. Pidin neile kirja kirjutama ja selle peale siis lõpuks reageeriti ka. Kahjude hindamine käis nii, et kohale tuli üks mees. Küllap ta miski asjamees oli, aga ajapikku tekkis veendumus, et ehituse ja remondiga ta siiski väga kokku pole puutunud. Igatahes tuli ta korterisse, vaatas üle mahakoorunud värvikihi laes, kollaseks tõmbunud kardinad akende ees ja üsna vesise väljanägemisega põranda, tegi paar pilti ja ütles: "Jah, ma lasen siis maalril kogu selle lae üle värvida". Loodetavasti on tegemist imevärviga, vastasel juhul ma küll ei kujuta ette, kuidas laeplaadi sees olev lambijuhe ennast ise ära vahetab ja laes olev pragu ennast kinni tõmbab. Põranda osas arvas ta, et sellega pole vaja midagi ette võtta. "Võib-olla siis, kui te välja kolite, teeme ta korda". Eks ma siis annan talle teada, kui puit on piisavalt läbi mädanenud, et jalg sealt läbi hakkab käima. Äkki siis mõtleb ümber. Aga võib-olla ka mitte, lajatab tüki vineeri peale ja käib küll. Igatahes pidi töömehega paar-kolm nädalat aega minema, sest nad praegu pidavat seda põhilist katastroofikohta - meie peal olevat viiendat korrust - lappima. Nii et ei ole midagi nii, et saadame mitu töömeest peale, kes kahjud võimalikult kiiresti likvideeriks. Ikka tasa ja targu. Aga ülevalt korruselt kostuvate häälte järgi võib küll arvata, et seal tehakse midagi enamat kui tõmmatakse paar kohta pintsliga üle. Aga kes teab, võib-olla on tegemist lihtsalt väga kõva pintsliga, mida on vaja aeg-ajalt pehmemaks koputada.
Noh, see on siis üks nendest asjadest, millega siinmail harjuda tuleb. Ja kuna neid asju on kogunenud siin poole aasta jooksul üksjagu, siis ma mõtlesin, et peidan oma vingumise ja hala kavala termini "harjumist vajav" alla ning lasen kätel käia. Klaviatuuril siis, eksole.
Jalgratastest olen ma juba piisavalt kirjutanud, aga mul tuli see jälle meelde, kui siin need seriaalitegijad käisid. Sõitsid nemad siin ka oma autodega ringi ja arvasid naiivselt, et seismajäädes võid vabalt ukse lahti teha, välja tulla ja kõmpida mööda sõidutee kõrval olevat teejuppi, pidades seda kõnniteeks. Oh püha lihtsameelsust. See on hämmastav, kui kiiresti saavad võõramaalased aru, kus jalgrattatee on. Piisab ainult paarist surmalähedasest kogemusest ja ropust taanikeelsest sõimust, kui juba nad omandavadki selle kõikidele siinsetele võõramaalastele omase paranoiat täis pilgu, mis igal sammul vaatab ette, taha, kõrvale ja igaks juhuks üles-alla ka. Ei, sedasi ei otsita peitupugenud vaenlast, vaid püütakse end hoida nende põlevate silmadega põrgusigitiste käest, keda hellitavalt jalgratturiteks nimetatakse. Siinviibinud filmitegijast võõramaalane oli suutnud korda saata ka ülima surmapatu ning pärast autoga parempöörde sooritamist leidnud ennast sõitmas mööda jalgrattateed. Sellise asja tegemiseks pead sa olema hull või turist, muud võimalust eriti pole. Õnneks oli õhtune tund ja liiklus hõre, nii et mõnekümne meetri pärast oma eksituse taipamist sai ta veel kolksti-kolksti üle teeserva sõiduteele tagasi keerata, aga see kõik oleks võinud palju hullemini lõppeda. Palju hullemini.
Olen märganud, et autojuhtide õigused on siin olematud. Olles üles kasvanud riigis, kus auto on staatuse sümbol ja mees ilma autota on sisuliselt eunuhh, on mul siin üsna ebamugav täheldada, et sa oled pidevalt teisejärguline, sa peaksid justkui pidevalt vabandama selle eest, et sul auto on. Võtame näiteks parkimiskohad. Elumajade juures on neid vähe ja mõnikord saab ümberkaudsetel tänavatel paarkümmend minutit ringi sõita enne, kui lõpuks kuskil mõni koht vabaneb. Niigi nappe kohti võeti vähemaks mõne aasta eest, kui jalgratturid nõudsid, et autod peavad senise viie meetri asemel parkima ristmikust vähemalt kümne meetri kaugusele - muidu nemad ei pidavat nägema, kas ristmikult on mõni sõiduvahend lähenemas või mitte. Rattapidurite kasutamist nad loomulikult ei tunnista. Olemasolevaid parkimiskohti võivad aga täitsa vabalt kasutada ehitusfirmad oma soojakute või prügikonteinerite hoidmiseks, teetööfirmad oma masinate hoiustamiseks ja kui on vaja maa all toru parandada, siis kindlasti lähenetakse sellele teeäärse parkimiskoha kaudu.
Kui nüüd õhtul töölt koju tulles avastad koha, kuhu mahub ütleme kolmveerand autot ja ülejäänud veerand jääb selle keelatud kümne meetri sisse, siis võid üsna kindel olla, et leiad hommikul kojamehe vahelt trahvikviitungi. Te arvate, et MuPo rohelised mehikesed on kiuslikud? Hehee, parkige mõnda aega siin ja siis näete, mis kiuslikkus on. Lähed hommikul last kooli viima, hakkad hiljaks jääma, pargid auto 15-minutilisele tasuta parkimiskohale (muidugi unustad kiiruga parkimiskella aknale panna), viskad lapse üle kooliukse, tuled tagasi ja voila! - oledki 650 Taani krooni võrra vaesem, sest usin parkimisliisu leidis, et kõige parem aeg autode parkimiskorra järgimise kontrollimiseks on just laste kooliviimise ajal. Ise pole ma veel ohvriks langenud, kuid pealt näinud olen seda piisavalt selleks, et pidada sellist käitumist süstemaatiliseks.
Kujutage ette, et ühest päevast pannakse Tallinnas Taksopargi ristmik viieks aastaks kinni, selleks et mingid torustikku vahetada või rongijaama rajada. Ma arvan, et rahvas tõuseks sellisel juhul barrikaadidele ja laseks Toompea õhku. Siin aga pannakse pea veel natuke rohkem õlgade vahele ja asutakse kõrvaltänavate (mis muide on ka poolenisti üleskaevatud) labürinte läbima.
Tänavate üleskaevamine tundub siin olema nagu mingi rahvussport. Selle asemel, et võtta üks jupp, teha see paari nädalaga korda ja minna siis järgmise lõigu kallale, võetakse korraga terve tänav üles ja siis järgmiste aastate jooksul vaadatakse, mis saama hakkab. Töö tegemise kiirus on sealjuures müstiline. Kui need mehed lasta Järvevana tee ristmikku ümber ehitama, siis järgmise 20 aasta jooksul sinna asja poleks. Graafikust mahajäämine pole siin mingi traagika - võetakse lihtsalt silt, kuhu valmimise tähtaeg on kirjutatud ja kirjutatakse sinna uus kuupäev. Protseduuri korratakse vastavalt vajadusele. Vahemärkusena olgu öeldud, et sama kehtib ka majade ehitamisel/remondil. Copenhagen International School'i direktor üritab vägisi rahulikku hääletooni hoida, kui ta räägib kooli akende vahetusest, mis pidi olema lõpetatud juba eelmise aasta augustiks, kuid mille kohta sel nädalal saadetud kirjas sai öelda "tundub, et tunneli lõpus hakkab vist valgus paistma".
Meenub, et eelmisel aastal vahetult enne Kopenhaagenisse tulekut pidin korra Ülemiste keskusest läbi sõitma. Just sel ajal leidis aset miski spordiüritus ja sellega seoses oli Ülemiste viadukti alt kulgevatest ridadest üks kinni pandud. Tekkinud olid ummikud, kus autojuhid pidid paarkümmend minutit ootama, enne kui läbi said. Sellest tõusis hiljem meedias selline kisa, et järgmistel aastatel seda võistlust enam korraldada ei lubata. Seda hoolimata asjaolust, et ummikut ei põhjustanud mitte spordiüritus, vaid Sikupilli keskuse juures toimunud liiklusõnnetus. Kopenhaageni linnaisad on aga leidnud, et just kesklinn on kõikvõimalike spordi- ja terviseürituste korraldamise jaoks ideaalne koht. Nii võetakse linna tuiksoon (ütleme meie mõiste siis Vabaduse väljak koos ümbritsevate tänavatega) ja pannakse paariks päevaks lihtsalt kinni. Autode jaoks muidugi. Jalakäijad, jalgratturid ja ühistransport saavad ikka läbi. Üritusi toimub nii keskmiselt paar korda kuus. Autoga inimene istub kõrvaltänaval ummikus ja mõtleb, et kas järgmise kilomeetri suudan ma väheke kiiremini läbida kui viimasele kulunud pool tundi või läheb aeglasemalt. Tavaliselt on viimane variant õige.
Tänavate sulgemise tippsaavutus oli möödunud aasta sügisel, kui Taani võõrustas jalgratta MM-i. Umbes nii kuu aega teatas Kopenhaageni linn ette, et varsti paneme kogu kesklinna koos sinna suunduvate tänavatega nädalaks kinni. Lisaks olid hõlmatud ka äärelinna alad ja paar eeslinna. Vähe sellest, et suuremasse osasse linnast ei pääsenud sel ajal autoga, ei liikunud sinna ka ühistransport ja (oh pühaduseteotust!) isegi jalgrataste jaoks olid mõned kohad suletud. Siis võeti küll ajakirjanduses sõna, et see on liig mis liig, aga see sumbus linnaisade kiitvasse ülistuslaulu sellest, kuidas nüüd ikka Kopenhaagen kenasti pildis oli. Loodetavasti said nad siis kõvasti turiste juurde, sest linnaelanike rahulolu nad oma tegevusega kindlasti ei suurendanud.
Kõike eelnevat silmas pidades on eriti hämmastav, kui kallis on taanlase jaoks auto omamine. Võite ju mõelda, et mis tal viga - Saksamaa odavad autod sealsamas naabruses, ostku oma põhjamaiselt kõrge palga eest kasvõi kolm tükki korraga. Ja ostabki. Ainult et kolme auto hinna eest saab taanlane ühe auto. Nimelt peab taanlane auto enda riigi registrisse kandmiseks maksma riigilõivu ei rohkem ega vähem kui 180% (ükssada kaheksakümmend protsenti) auto hinnast. Ehk siis 10 000 eurot auto eest välja käinud taanlane peab riigile maksma veel 18 000 eurot riigilõivuna. Bensiini ostab taanlane umbes kaks korda kõrgema hinna eest kui eestlane, kindlustus on kordades kallim kui Eestis, parkimistrahvid tõsteti sel aastal 88 euro peale... Ainult parkimistasud on sarnased Tallinna omadele.
Nii et jah, kallis on see auto omamine. Aga kõrged hinnad on ka ühed nendest asjadest, millega siin harjuma peab.
Sellest aga juba mõnel teisel korral.
Aga eelmises postituses viidatud üürileandja "as soon as possible" ei jõudnudki kätte. Pidin neile kirja kirjutama ja selle peale siis lõpuks reageeriti ka. Kahjude hindamine käis nii, et kohale tuli üks mees. Küllap ta miski asjamees oli, aga ajapikku tekkis veendumus, et ehituse ja remondiga ta siiski väga kokku pole puutunud. Igatahes tuli ta korterisse, vaatas üle mahakoorunud värvikihi laes, kollaseks tõmbunud kardinad akende ees ja üsna vesise väljanägemisega põranda, tegi paar pilti ja ütles: "Jah, ma lasen siis maalril kogu selle lae üle värvida". Loodetavasti on tegemist imevärviga, vastasel juhul ma küll ei kujuta ette, kuidas laeplaadi sees olev lambijuhe ennast ise ära vahetab ja laes olev pragu ennast kinni tõmbab. Põranda osas arvas ta, et sellega pole vaja midagi ette võtta. "Võib-olla siis, kui te välja kolite, teeme ta korda". Eks ma siis annan talle teada, kui puit on piisavalt läbi mädanenud, et jalg sealt läbi hakkab käima. Äkki siis mõtleb ümber. Aga võib-olla ka mitte, lajatab tüki vineeri peale ja käib küll. Igatahes pidi töömehega paar-kolm nädalat aega minema, sest nad praegu pidavat seda põhilist katastroofikohta - meie peal olevat viiendat korrust - lappima. Nii et ei ole midagi nii, et saadame mitu töömeest peale, kes kahjud võimalikult kiiresti likvideeriks. Ikka tasa ja targu. Aga ülevalt korruselt kostuvate häälte järgi võib küll arvata, et seal tehakse midagi enamat kui tõmmatakse paar kohta pintsliga üle. Aga kes teab, võib-olla on tegemist lihtsalt väga kõva pintsliga, mida on vaja aeg-ajalt pehmemaks koputada.
Noh, see on siis üks nendest asjadest, millega siinmail harjuda tuleb. Ja kuna neid asju on kogunenud siin poole aasta jooksul üksjagu, siis ma mõtlesin, et peidan oma vingumise ja hala kavala termini "harjumist vajav" alla ning lasen kätel käia. Klaviatuuril siis, eksole.
Jalgratastest olen ma juba piisavalt kirjutanud, aga mul tuli see jälle meelde, kui siin need seriaalitegijad käisid. Sõitsid nemad siin ka oma autodega ringi ja arvasid naiivselt, et seismajäädes võid vabalt ukse lahti teha, välja tulla ja kõmpida mööda sõidutee kõrval olevat teejuppi, pidades seda kõnniteeks. Oh püha lihtsameelsust. See on hämmastav, kui kiiresti saavad võõramaalased aru, kus jalgrattatee on. Piisab ainult paarist surmalähedasest kogemusest ja ropust taanikeelsest sõimust, kui juba nad omandavadki selle kõikidele siinsetele võõramaalastele omase paranoiat täis pilgu, mis igal sammul vaatab ette, taha, kõrvale ja igaks juhuks üles-alla ka. Ei, sedasi ei otsita peitupugenud vaenlast, vaid püütakse end hoida nende põlevate silmadega põrgusigitiste käest, keda hellitavalt jalgratturiteks nimetatakse. Siinviibinud filmitegijast võõramaalane oli suutnud korda saata ka ülima surmapatu ning pärast autoga parempöörde sooritamist leidnud ennast sõitmas mööda jalgrattateed. Sellise asja tegemiseks pead sa olema hull või turist, muud võimalust eriti pole. Õnneks oli õhtune tund ja liiklus hõre, nii et mõnekümne meetri pärast oma eksituse taipamist sai ta veel kolksti-kolksti üle teeserva sõiduteele tagasi keerata, aga see kõik oleks võinud palju hullemini lõppeda. Palju hullemini.
Olen märganud, et autojuhtide õigused on siin olematud. Olles üles kasvanud riigis, kus auto on staatuse sümbol ja mees ilma autota on sisuliselt eunuhh, on mul siin üsna ebamugav täheldada, et sa oled pidevalt teisejärguline, sa peaksid justkui pidevalt vabandama selle eest, et sul auto on. Võtame näiteks parkimiskohad. Elumajade juures on neid vähe ja mõnikord saab ümberkaudsetel tänavatel paarkümmend minutit ringi sõita enne, kui lõpuks kuskil mõni koht vabaneb. Niigi nappe kohti võeti vähemaks mõne aasta eest, kui jalgratturid nõudsid, et autod peavad senise viie meetri asemel parkima ristmikust vähemalt kümne meetri kaugusele - muidu nemad ei pidavat nägema, kas ristmikult on mõni sõiduvahend lähenemas või mitte. Rattapidurite kasutamist nad loomulikult ei tunnista. Olemasolevaid parkimiskohti võivad aga täitsa vabalt kasutada ehitusfirmad oma soojakute või prügikonteinerite hoidmiseks, teetööfirmad oma masinate hoiustamiseks ja kui on vaja maa all toru parandada, siis kindlasti lähenetakse sellele teeäärse parkimiskoha kaudu.
Kui nüüd õhtul töölt koju tulles avastad koha, kuhu mahub ütleme kolmveerand autot ja ülejäänud veerand jääb selle keelatud kümne meetri sisse, siis võid üsna kindel olla, et leiad hommikul kojamehe vahelt trahvikviitungi. Te arvate, et MuPo rohelised mehikesed on kiuslikud? Hehee, parkige mõnda aega siin ja siis näete, mis kiuslikkus on. Lähed hommikul last kooli viima, hakkad hiljaks jääma, pargid auto 15-minutilisele tasuta parkimiskohale (muidugi unustad kiiruga parkimiskella aknale panna), viskad lapse üle kooliukse, tuled tagasi ja voila! - oledki 650 Taani krooni võrra vaesem, sest usin parkimisliisu leidis, et kõige parem aeg autode parkimiskorra järgimise kontrollimiseks on just laste kooliviimise ajal. Ise pole ma veel ohvriks langenud, kuid pealt näinud olen seda piisavalt selleks, et pidada sellist käitumist süstemaatiliseks.
Kujutage ette, et ühest päevast pannakse Tallinnas Taksopargi ristmik viieks aastaks kinni, selleks et mingid torustikku vahetada või rongijaama rajada. Ma arvan, et rahvas tõuseks sellisel juhul barrikaadidele ja laseks Toompea õhku. Siin aga pannakse pea veel natuke rohkem õlgade vahele ja asutakse kõrvaltänavate (mis muide on ka poolenisti üleskaevatud) labürinte läbima.
Tänavate üleskaevamine tundub siin olema nagu mingi rahvussport. Selle asemel, et võtta üks jupp, teha see paari nädalaga korda ja minna siis järgmise lõigu kallale, võetakse korraga terve tänav üles ja siis järgmiste aastate jooksul vaadatakse, mis saama hakkab. Töö tegemise kiirus on sealjuures müstiline. Kui need mehed lasta Järvevana tee ristmikku ümber ehitama, siis järgmise 20 aasta jooksul sinna asja poleks. Graafikust mahajäämine pole siin mingi traagika - võetakse lihtsalt silt, kuhu valmimise tähtaeg on kirjutatud ja kirjutatakse sinna uus kuupäev. Protseduuri korratakse vastavalt vajadusele. Vahemärkusena olgu öeldud, et sama kehtib ka majade ehitamisel/remondil. Copenhagen International School'i direktor üritab vägisi rahulikku hääletooni hoida, kui ta räägib kooli akende vahetusest, mis pidi olema lõpetatud juba eelmise aasta augustiks, kuid mille kohta sel nädalal saadetud kirjas sai öelda "tundub, et tunneli lõpus hakkab vist valgus paistma".
Meenub, et eelmisel aastal vahetult enne Kopenhaagenisse tulekut pidin korra Ülemiste keskusest läbi sõitma. Just sel ajal leidis aset miski spordiüritus ja sellega seoses oli Ülemiste viadukti alt kulgevatest ridadest üks kinni pandud. Tekkinud olid ummikud, kus autojuhid pidid paarkümmend minutit ootama, enne kui läbi said. Sellest tõusis hiljem meedias selline kisa, et järgmistel aastatel seda võistlust enam korraldada ei lubata. Seda hoolimata asjaolust, et ummikut ei põhjustanud mitte spordiüritus, vaid Sikupilli keskuse juures toimunud liiklusõnnetus. Kopenhaageni linnaisad on aga leidnud, et just kesklinn on kõikvõimalike spordi- ja terviseürituste korraldamise jaoks ideaalne koht. Nii võetakse linna tuiksoon (ütleme meie mõiste siis Vabaduse väljak koos ümbritsevate tänavatega) ja pannakse paariks päevaks lihtsalt kinni. Autode jaoks muidugi. Jalakäijad, jalgratturid ja ühistransport saavad ikka läbi. Üritusi toimub nii keskmiselt paar korda kuus. Autoga inimene istub kõrvaltänaval ummikus ja mõtleb, et kas järgmise kilomeetri suudan ma väheke kiiremini läbida kui viimasele kulunud pool tundi või läheb aeglasemalt. Tavaliselt on viimane variant õige.
Tänavate sulgemise tippsaavutus oli möödunud aasta sügisel, kui Taani võõrustas jalgratta MM-i. Umbes nii kuu aega teatas Kopenhaageni linn ette, et varsti paneme kogu kesklinna koos sinna suunduvate tänavatega nädalaks kinni. Lisaks olid hõlmatud ka äärelinna alad ja paar eeslinna. Vähe sellest, et suuremasse osasse linnast ei pääsenud sel ajal autoga, ei liikunud sinna ka ühistransport ja (oh pühaduseteotust!) isegi jalgrataste jaoks olid mõned kohad suletud. Siis võeti küll ajakirjanduses sõna, et see on liig mis liig, aga see sumbus linnaisade kiitvasse ülistuslaulu sellest, kuidas nüüd ikka Kopenhaagen kenasti pildis oli. Loodetavasti said nad siis kõvasti turiste juurde, sest linnaelanike rahulolu nad oma tegevusega kindlasti ei suurendanud.
Kõike eelnevat silmas pidades on eriti hämmastav, kui kallis on taanlase jaoks auto omamine. Võite ju mõelda, et mis tal viga - Saksamaa odavad autod sealsamas naabruses, ostku oma põhjamaiselt kõrge palga eest kasvõi kolm tükki korraga. Ja ostabki. Ainult et kolme auto hinna eest saab taanlane ühe auto. Nimelt peab taanlane auto enda riigi registrisse kandmiseks maksma riigilõivu ei rohkem ega vähem kui 180% (ükssada kaheksakümmend protsenti) auto hinnast. Ehk siis 10 000 eurot auto eest välja käinud taanlane peab riigile maksma veel 18 000 eurot riigilõivuna. Bensiini ostab taanlane umbes kaks korda kõrgema hinna eest kui eestlane, kindlustus on kordades kallim kui Eestis, parkimistrahvid tõsteti sel aastal 88 euro peale... Ainult parkimistasud on sarnased Tallinna omadele.
Nii et jah, kallis on see auto omamine. Aga kõrged hinnad on ka ühed nendest asjadest, millega siin harjuma peab.
Sellest aga juba mõnel teisel korral.
reede, 13. jaanuar 2012
Tagasitulek argipäeva
Oma endistele töökaaslastele uusaastatervitusi viies sain pragada, et nii harva blogi kirjutamine on täielik kuritegu. "Ühes kuus mingi paari sissekande tegemine pole nüüd küll mingi õige blogi kirjutamine". Vastus "No aga mul ei toimu siin ju midagi" ei olnud millegipärast rahuldav. Aga tegelikult ka. Päevad on siin ikka üsna sarnased ja mulle kui rutiini armastajale sobib see ideaalselt. Ma täiesti saan aru, et mõni ärimees, reisikorraldaja, ürituste promootor läheks minu nahaks hulluks, aga õnneks ei kuulu ma ühessegi neist gruppidest. Nii ma siis elan siin oma täitsa tavalist igavat elu, kus suurimaks vahelduseks on vastavalt ilmale kas õues käimine või toas passimine.
Või vähemalt nii ma siiamaani arvasin.
Saabudes möödunud laupäeval Kopenhaageni korterisse oli esimene mõte "home, sweet home". Tore oli kümmekond päeva ämmal-äial Eestis külas käia, saada poputatud nagu tähtis külaline, aga ikkagi tekib lõpuks tunne, et pead elama kellegi teise reeglite järgi ja oma-tuba-oma-luba on natuke etem. Korter oli olnud mõnda aega tuulutamata ja sellest oli ka esimeste sõõmudega õhust aru saada. Mis seal ikka, paneme siis kohvrid ära ja teeme aknad veidikeseks lahti. Hetke pärast naise "oh issand, mis siin on juhtunud?!" hüüet kuuldes sain aru, et ainult tuulutamisega me sel õhtul ei pääse.
Magamistoa uksel seistes avanes kõigepealt vaade laest põrandale kukkunud lambi kildudele, mille vahel ilutsesid väiksed veelombid. Keegi inimene oli toast ka vaiba ära viinud (selle avastasime viiv hiljem läbiligunenuna duširuumist) ja läbiimbumise astet vaadates oli selge, et põrandal oli valitsenud veel mõni aeg tagasi korralik uputus.
Selle põhjustajat ei pidanud kaugelt otsima, sest lagi oli mitmest kohast pragunenud, kollased laigud laes, seintel ja kardinatel andsid märku, et vett oli tulnud ülevalt ja seda polnud mitte vähe. Nähtavasti oli ka lamp saanud enda sisemusse korraliku koguse vett, mille tulemusena muutus ta nii raskeks, et ei suutnud enam oma vastutahtsi akvaariumiks hakkamist ära kannatada ja otsustas mitte just kõige pehmema maandumise kasuks. Väheke toibununa vaatasime kiirelt ka isiklikele asjadele tekitatud kahju ja kergendustundega võisime nentida, et need polnud pooltki nii hullud, kui oleks võinud olla: mõned läbiligunenud riideesemed, vanad ajalehed ja voodi alla pistetud träni. Kõige suurem kahju oli äsjaostetud elektroonilise vidina vee alla sattumisest, aga võimalik, et selle saab veel tööle.
Pärast suuremate kahjude likvideerimist tegin kõne ka firmale, kes meile korteri üüris. Tegemist oli laupäevase päevaga, nii et kõne võttis vastu hädaabi dispetšer, kellele ma sain oma mure ära kurta. Vaadake, siinmail on headel üürilaendjatel olemas 24-tunni hädaabi telefon, aga see ei tähenda, et sealt siis kohe abi saadetakse. Eiei. Nädalavahetusel ei tule sul ükski veefirma ega muu avariiteenistus välja. 24-tunni abitelefon tähendab seda, et sa saad sinna lihtsalt helistada, sind kuulatakse ära ja öeldakse, millal võib-olla/äkki/loodetavasti abi on võimalik saada. No ega tema seal telefoni otsas ju ka täpselt ei tea, millal avariiteenistus tegelikult kohale jõuab. Nii et rohkem selline psühholoogine ärakuulamise liin või nii. Sain minagi siis teada, et "nad tulevad esmaspäeval asja korda tegema". Rumala peaga jäi mul täpsustamata, et mis esmaspäevast jutt käib, sest tänaseks (reede) ei ole siia kedagi tulnud ja ühendust pole ka võetud. Ah et miks ma siis ise neile ei helistanud? Helistasin küll. Tõsi, alles paar päeva hiljem, sest teatavatel põhjustel (millest tuleb allpool juttu) ei olnud mul lihtsalt aega seda varem teha. Siis oli toru otsas uus inimene, kes ei teadnud mu murest midagi ja lubas, et minuga võetake ühendust "as soon as possible". Sellest kõnest on möödas 24 tundi. Vaat nii käivad kiiret reageerimist nõudvate olukordade lahendamised heaoluühiskonnas. Nüüd on vettinud põrandalauad juba mingil määral kuivanud ja küllap harjume varsti ka iseloomuliku kollaka värvusega laes ja kardinate peal. Või siis mitte.
Aga muus osas läks nädalavahetus kenasti. Polnud ka esmaspäeval viga midagi, ainult jube vara pidi üles tõusma, sest lastel jälle kooliaeg käes ja mina mängin peres transameest. Teisipäeva hommikul aga, kui ma olin mõnusalt rahuldamas oma internetisõltuvust, helistas naine ja ütles, et paar inimest ühe Eesti teleseriaali tegijatest tahaks meie korterist läbi käia. Neil nimelt siin võtted ja tahaksid teha üht ehedat Kopenhaageni linnavaate stseeni mõnest kõrgema korruse korteri aknast. Meil küll siin suuremalt jaolt mingit vaadet peale vastasmaja akende pole, aga hädapärast saab rõdult mingi pildi eemalasuva haigla poole teha. Ma palusin neile edasi öelda, et ärgu nad enne kahte tundi tulgu, sest korter on kohutavalt segamini (lahtipakkimine oli ka pooleli ja no kohe mitte ei tekkinud eelmistel päevadel tahtmist midagi asjalikku teha) ja mul läheb isegi elementaarse koristamisega aega. Sellisel kujul sai sõnum ka filmitegijatele edastatud. Kümme minutit hiljem heliseb minu telefon, ekraanil võõras Eesti mobiilinumber. "Halloo?" "Tere, kas te olete Heikki?" "Mina ise" "Mina olen... [sorry, aga mul on nimede peale kehv mälu] seriaalist... [ei saa hetkel avaldada, aga kindlasti annan õigel ajal teada, millal tasub telekas sisse lülitada]. Kas te olete praegu kodus, me tuleksime korraks läbi" "Jajah, aga mul on siin selline segadus, et selle likvideerimisega läheb mul veidike aega" "Aga kui me sellest segadusest mööda vaataksime? Meil tõesti läheb ainult üks hetk." "Ehh... No hea küll, aga..." "Väga tore, me oleme 15 minuti pärast kohal" "Aaaga..." Kõne lõpp. Viis minutit hiljem kõlas uksekell. Ütleme nii, et ma olen ka varem oma kodus valitsenud segaduse pärast piinlikkust tundnud, aga see polnud kaugeltki võrreldav tundega, kui mu uksest astub sisse mitte paar inimest, vaid terve seltskond Eesti tuntumaid filmimehi- ja naisi, kes täitsa koduse tundega sõelusid järgmise paari minuti jooksul läbi selle seapesa, mida mina hetkel enda koduks nimetan. Ja ei, nad ei vaadanud ainult, kas rõdult saab ühe linnavaate teha. Oh ei. Nad käisid läbi kõik toad, ka need, mille uksed ma mingisugusegi positiivse mulje säilitamiseks sulgenud olin. Ja seepeale avastasid nad, et see on just see korter, kus neil meeldiks järgmisel päeval filmivõtteid teha. "See köögi ruuduline põrand sobib ka imehästi" oli üks lausejupp, mis nende omavahelisest vestlusest läbi kostis. Edasi oli juba detailide täpsustamine, et kui kaua me lubaksime neil seal oma tööd teha. Ma siis pakkusin, et ma olen põhimõtteliselt hommikupoolikul kodus, nii et nad võivad siis oma stseenid millalgi ära teha, nii et ma saaks pärastlõunal lastele kooli järgi minna. "Nojah, meil on muidugi see lugu, et meil läheks siin terve päev. Ja õhtu ka". Ei saaks öelda, et ma ootamatutes situatsioonides väga adekvaatselt käituksin. Niisiis, selle asemel, et hüüatada "No kuulge, te pidite ainult mingit linnavaadet filmima" või "Sellistest asjadest peaks ikka varem teada andma, mitte niimoodi suvaliselt sisse sadama ja teatama, et "siin me nüüd siis oleme ja võtame teie korteri terveks päevaks endale"", kostus mu huulilt ainult "Nojah siis". Et sellest veel vähe oli, siis sama päeva lõuna ajal leidsin ma ennast ühest Kopenhaageni kohvikust, kus mind pandi täitma sama seriaali kõrvalist, aga siiski üsna märkimisväärset rolli. Täpsustada hetkel ei saa, aga küll ma siis teada annan, kui õige aeg kätte hakkab jõudma.
Õhtu möödus meeletu koristamise tähe all. Silma alt pidid kaduma ka kõik lasteasjad, sest seriaali tegelaskujudel ei olnud lapsi. Võttegrupi tagasihoidlik soov oli, et me viiksime ka kuuse välja - mis iseenesest oli hea, sest vastasel juhul oleks me vist veel maikuus ka mõistatanud, et mis me nüüd selle viimaseid okkaid poetava puujäänukiga peale hakkame.Küll aga oli kuuse enda väljasaamise protseduur võrdlemisi keeruline. Ta sindrinahk oli ikka päris suur ja lai. Korteri uste vahelt saime ta kuidagimoodi välja tõstetud, aga vaat lift kippus ta jaoks küll kitsaks jääma. Aga kui ei saa nõuga, siis saab jõuga, nagu vanasõna ütleb. Või oli see vastupidi. No vahet pole, igatahes saime ta kuidagimoodi sinna lifti sisse pigistatud ja allkorrusel tõmbasin ta toore jõuga ka välja. Et meil pole õrnematki aimu, kuidas siinmail kuuskede utiliseerimine toimub, siis asetasin ma ta sujuvalt prügikastide juurde. Seal seisab ta muide tänaseni. Kogu see kuusevedamise protseduur oli väga (ja ma rõhutaks - VÄGA) okaste ja oksterohke. Põhimõtteliselt oli tunne, nagu keegi oleks lohistanud läbi õue laipa, kellel vere asemel soontest okkaid voolas. Lift oli seest veel hullem. Nii me siis saime oma kuriteo jälgi erinevatest maja osadest sellise paraja tunnijagu koristada. Kell oli suht öö ka, nii et pealtnägijaid ei olnud märgata. Tundub, et pääsesime puhtalt, sest ükski naaber pole siiamaani tulnud ütlema, et koristage oma neetud kuusk siit ära. Meie muidugi käime ka prügikastidest mööda ja vangutame pead, et "no on ikka inimesed, jätavad oma kuused niimoodi siia laokile".
Järgmine päev oligi kogu mu elamine täis kaameraid, prožektoreid, näitlejaid ja muud rahvast. Sujuvalt läksid käiku nii mööbel kui nõud, rekvisiitidena leidsid kasutust ka näiteks lapse tekk ja padi - põhimõtteliselt on varsti kogu Eesti rahval võimalus telekast näha kogu meie elamist oma hiilguses ja viletsuses. Samas kogemus ise oli tore. Väga positiivsed inimesed, viskasid palju nalja, samas tegid oma tööd väga efektiivselt ja hingega. Üsna omamoodi tore oli vaadata, kuidas kogu see kaamerast väljapoole jääv korraldus toimib. Juttu puhudes sai ka mingi ettekujutuse, et millised need inimesed siis on, kui nad parajasti ei näitle või muud rolli ei täida. Õhtu lõpetuseks leiti, et minuga tuleb ikka üks stseen veel teha. Tõsi, stsenarist ei olnud seda küll kirja pannud, aga produtsent leidis, et mind peab ikka natuke rohkem näitama kui ainult selles ühes kohvikuepisoodis. Nii võetigi üks jupp veel linti ja öeldi, et küll siis see jupp kuidagi stsenaariumisse ka sisse saab.
Päris hilisõhtuni kogu see lugu ikkagi ei kestnud. Umbes kella seitsme paiku korjasid nad ahvikiirusel kogu oma kaadervärgi kokku, uurisid, et mis restorani me neile soovitaksime ja läinud nad olidki. Ega me päris tasuta muidugi seda kõike ka ei teinud. Peale tuhande tänu saime veel ühe Vana Tallinna likööri, ühe šokolaadikarbi ja kaks Kalevi metsapähklitega šokolaadi. Nohja lisaks veel pool pakki kohvi ja piima ja muud nodi, mis neil söögipausidest üle jäi. Ja küll seda feimi ja sulli hakkab ka tulema, kui ma ükskord telekasse jõuan, eksole. Nii et täitsa tasus ära see värk.
Novot, niimoodi igavalt ma siin siis elangi. Eile oli ka üks selline igav koht, kus keset sõiduteed oli äkitselt üks katkine vihmavari. Muidugimõista sõitsin ma sellest üle ja otse loomulikult jäi see kuskile auto põhja külge kinni. Kui ma paarisaja meetri pärast seisma jäin ja seda lahti hakkasin kangutama, siis vaatas mõni küll vist pilguga, et vaat kus osav mees - sõidab jalakäijast nii üle, et ainult lõhkine vihmavari jääb järgi.
Täna on kuidagi kahtlaselt vaikne. Nagu suurt midagi ei toimu. Aga noh, äkki jõuab kätte ka üürileandja "as soon as possible" aeg ja elu läheb natukenegi huvitavamaks. Või siis helistab Steven Spielberg ja pakub oma uues filmis peaosa.
Eks näis.
Või vähemalt nii ma siiamaani arvasin.
Saabudes möödunud laupäeval Kopenhaageni korterisse oli esimene mõte "home, sweet home". Tore oli kümmekond päeva ämmal-äial Eestis külas käia, saada poputatud nagu tähtis külaline, aga ikkagi tekib lõpuks tunne, et pead elama kellegi teise reeglite järgi ja oma-tuba-oma-luba on natuke etem. Korter oli olnud mõnda aega tuulutamata ja sellest oli ka esimeste sõõmudega õhust aru saada. Mis seal ikka, paneme siis kohvrid ära ja teeme aknad veidikeseks lahti. Hetke pärast naise "oh issand, mis siin on juhtunud?!" hüüet kuuldes sain aru, et ainult tuulutamisega me sel õhtul ei pääse.
| Kohe kutsub paljajalu käima. Või siis mitte. |
| Natuke pragusid, natuke värvikoorumist, nipet siin, näpet seal. |
Pärast suuremate kahjude likvideerimist tegin kõne ka firmale, kes meile korteri üüris. Tegemist oli laupäevase päevaga, nii et kõne võttis vastu hädaabi dispetšer, kellele ma sain oma mure ära kurta. Vaadake, siinmail on headel üürilaendjatel olemas 24-tunni hädaabi telefon, aga see ei tähenda, et sealt siis kohe abi saadetakse. Eiei. Nädalavahetusel ei tule sul ükski veefirma ega muu avariiteenistus välja. 24-tunni abitelefon tähendab seda, et sa saad sinna lihtsalt helistada, sind kuulatakse ära ja öeldakse, millal võib-olla/äkki/loodetavasti abi on võimalik saada. No ega tema seal telefoni otsas ju ka täpselt ei tea, millal avariiteenistus tegelikult kohale jõuab. Nii et rohkem selline psühholoogine ärakuulamise liin või nii. Sain minagi siis teada, et "nad tulevad esmaspäeval asja korda tegema". Rumala peaga jäi mul täpsustamata, et mis esmaspäevast jutt käib, sest tänaseks (reede) ei ole siia kedagi tulnud ja ühendust pole ka võetud. Ah et miks ma siis ise neile ei helistanud? Helistasin küll. Tõsi, alles paar päeva hiljem, sest teatavatel põhjustel (millest tuleb allpool juttu) ei olnud mul lihtsalt aega seda varem teha. Siis oli toru otsas uus inimene, kes ei teadnud mu murest midagi ja lubas, et minuga võetake ühendust "as soon as possible". Sellest kõnest on möödas 24 tundi. Vaat nii käivad kiiret reageerimist nõudvate olukordade lahendamised heaoluühiskonnas. Nüüd on vettinud põrandalauad juba mingil määral kuivanud ja küllap harjume varsti ka iseloomuliku kollaka värvusega laes ja kardinate peal. Või siis mitte.
Aga muus osas läks nädalavahetus kenasti. Polnud ka esmaspäeval viga midagi, ainult jube vara pidi üles tõusma, sest lastel jälle kooliaeg käes ja mina mängin peres transameest. Teisipäeva hommikul aga, kui ma olin mõnusalt rahuldamas oma internetisõltuvust, helistas naine ja ütles, et paar inimest ühe Eesti teleseriaali tegijatest tahaks meie korterist läbi käia. Neil nimelt siin võtted ja tahaksid teha üht ehedat Kopenhaageni linnavaate stseeni mõnest kõrgema korruse korteri aknast. Meil küll siin suuremalt jaolt mingit vaadet peale vastasmaja akende pole, aga hädapärast saab rõdult mingi pildi eemalasuva haigla poole teha. Ma palusin neile edasi öelda, et ärgu nad enne kahte tundi tulgu, sest korter on kohutavalt segamini (lahtipakkimine oli ka pooleli ja no kohe mitte ei tekkinud eelmistel päevadel tahtmist midagi asjalikku teha) ja mul läheb isegi elementaarse koristamisega aega. Sellisel kujul sai sõnum ka filmitegijatele edastatud. Kümme minutit hiljem heliseb minu telefon, ekraanil võõras Eesti mobiilinumber. "Halloo?" "Tere, kas te olete Heikki?" "Mina ise" "Mina olen... [sorry, aga mul on nimede peale kehv mälu] seriaalist... [ei saa hetkel avaldada, aga kindlasti annan õigel ajal teada, millal tasub telekas sisse lülitada]. Kas te olete praegu kodus, me tuleksime korraks läbi" "Jajah, aga mul on siin selline segadus, et selle likvideerimisega läheb mul veidike aega" "Aga kui me sellest segadusest mööda vaataksime? Meil tõesti läheb ainult üks hetk." "Ehh... No hea küll, aga..." "Väga tore, me oleme 15 minuti pärast kohal" "Aaaga..." Kõne lõpp. Viis minutit hiljem kõlas uksekell. Ütleme nii, et ma olen ka varem oma kodus valitsenud segaduse pärast piinlikkust tundnud, aga see polnud kaugeltki võrreldav tundega, kui mu uksest astub sisse mitte paar inimest, vaid terve seltskond Eesti tuntumaid filmimehi- ja naisi, kes täitsa koduse tundega sõelusid järgmise paari minuti jooksul läbi selle seapesa, mida mina hetkel enda koduks nimetan. Ja ei, nad ei vaadanud ainult, kas rõdult saab ühe linnavaate teha. Oh ei. Nad käisid läbi kõik toad, ka need, mille uksed ma mingisugusegi positiivse mulje säilitamiseks sulgenud olin. Ja seepeale avastasid nad, et see on just see korter, kus neil meeldiks järgmisel päeval filmivõtteid teha. "See köögi ruuduline põrand sobib ka imehästi" oli üks lausejupp, mis nende omavahelisest vestlusest läbi kostis. Edasi oli juba detailide täpsustamine, et kui kaua me lubaksime neil seal oma tööd teha. Ma siis pakkusin, et ma olen põhimõtteliselt hommikupoolikul kodus, nii et nad võivad siis oma stseenid millalgi ära teha, nii et ma saaks pärastlõunal lastele kooli järgi minna. "Nojah, meil on muidugi see lugu, et meil läheks siin terve päev. Ja õhtu ka". Ei saaks öelda, et ma ootamatutes situatsioonides väga adekvaatselt käituksin. Niisiis, selle asemel, et hüüatada "No kuulge, te pidite ainult mingit linnavaadet filmima" või "Sellistest asjadest peaks ikka varem teada andma, mitte niimoodi suvaliselt sisse sadama ja teatama, et "siin me nüüd siis oleme ja võtame teie korteri terveks päevaks endale"", kostus mu huulilt ainult "Nojah siis". Et sellest veel vähe oli, siis sama päeva lõuna ajal leidsin ma ennast ühest Kopenhaageni kohvikust, kus mind pandi täitma sama seriaali kõrvalist, aga siiski üsna märkimisväärset rolli. Täpsustada hetkel ei saa, aga küll ma siis teada annan, kui õige aeg kätte hakkab jõudma.
Õhtu möödus meeletu koristamise tähe all. Silma alt pidid kaduma ka kõik lasteasjad, sest seriaali tegelaskujudel ei olnud lapsi. Võttegrupi tagasihoidlik soov oli, et me viiksime ka kuuse välja - mis iseenesest oli hea, sest vastasel juhul oleks me vist veel maikuus ka mõistatanud, et mis me nüüd selle viimaseid okkaid poetava puujäänukiga peale hakkame.Küll aga oli kuuse enda väljasaamise protseduur võrdlemisi keeruline. Ta sindrinahk oli ikka päris suur ja lai. Korteri uste vahelt saime ta kuidagimoodi välja tõstetud, aga vaat lift kippus ta jaoks küll kitsaks jääma. Aga kui ei saa nõuga, siis saab jõuga, nagu vanasõna ütleb. Või oli see vastupidi. No vahet pole, igatahes saime ta kuidagimoodi sinna lifti sisse pigistatud ja allkorrusel tõmbasin ta toore jõuga ka välja. Et meil pole õrnematki aimu, kuidas siinmail kuuskede utiliseerimine toimub, siis asetasin ma ta sujuvalt prügikastide juurde. Seal seisab ta muide tänaseni. Kogu see kuusevedamise protseduur oli väga (ja ma rõhutaks - VÄGA) okaste ja oksterohke. Põhimõtteliselt oli tunne, nagu keegi oleks lohistanud läbi õue laipa, kellel vere asemel soontest okkaid voolas. Lift oli seest veel hullem. Nii me siis saime oma kuriteo jälgi erinevatest maja osadest sellise paraja tunnijagu koristada. Kell oli suht öö ka, nii et pealtnägijaid ei olnud märgata. Tundub, et pääsesime puhtalt, sest ükski naaber pole siiamaani tulnud ütlema, et koristage oma neetud kuusk siit ära. Meie muidugi käime ka prügikastidest mööda ja vangutame pead, et "no on ikka inimesed, jätavad oma kuused niimoodi siia laokile".
Järgmine päev oligi kogu mu elamine täis kaameraid, prožektoreid, näitlejaid ja muud rahvast. Sujuvalt läksid käiku nii mööbel kui nõud, rekvisiitidena leidsid kasutust ka näiteks lapse tekk ja padi - põhimõtteliselt on varsti kogu Eesti rahval võimalus telekast näha kogu meie elamist oma hiilguses ja viletsuses. Samas kogemus ise oli tore. Väga positiivsed inimesed, viskasid palju nalja, samas tegid oma tööd väga efektiivselt ja hingega. Üsna omamoodi tore oli vaadata, kuidas kogu see kaamerast väljapoole jääv korraldus toimib. Juttu puhudes sai ka mingi ettekujutuse, et millised need inimesed siis on, kui nad parajasti ei näitle või muud rolli ei täida. Õhtu lõpetuseks leiti, et minuga tuleb ikka üks stseen veel teha. Tõsi, stsenarist ei olnud seda küll kirja pannud, aga produtsent leidis, et mind peab ikka natuke rohkem näitama kui ainult selles ühes kohvikuepisoodis. Nii võetigi üks jupp veel linti ja öeldi, et küll siis see jupp kuidagi stsenaariumisse ka sisse saab.
Päris hilisõhtuni kogu see lugu ikkagi ei kestnud. Umbes kella seitsme paiku korjasid nad ahvikiirusel kogu oma kaadervärgi kokku, uurisid, et mis restorani me neile soovitaksime ja läinud nad olidki. Ega me päris tasuta muidugi seda kõike ka ei teinud. Peale tuhande tänu saime veel ühe Vana Tallinna likööri, ühe šokolaadikarbi ja kaks Kalevi metsapähklitega šokolaadi. Nohja lisaks veel pool pakki kohvi ja piima ja muud nodi, mis neil söögipausidest üle jäi. Ja küll seda feimi ja sulli hakkab ka tulema, kui ma ükskord telekasse jõuan, eksole. Nii et täitsa tasus ära see värk.
Novot, niimoodi igavalt ma siin siis elangi. Eile oli ka üks selline igav koht, kus keset sõiduteed oli äkitselt üks katkine vihmavari. Muidugimõista sõitsin ma sellest üle ja otse loomulikult jäi see kuskile auto põhja külge kinni. Kui ma paarisaja meetri pärast seisma jäin ja seda lahti hakkasin kangutama, siis vaatas mõni küll vist pilguga, et vaat kus osav mees - sõidab jalakäijast nii üle, et ainult lõhkine vihmavari jääb järgi.
Täna on kuidagi kahtlaselt vaikne. Nagu suurt midagi ei toimu. Aga noh, äkki jõuab kätte ka üürileandja "as soon as possible" aeg ja elu läheb natukenegi huvitavamaks. Või siis helistab Steven Spielberg ja pakub oma uues filmis peaosa.
Eks näis.
Tellimine:
Postitused (Atom)
