...ja muustki

Sattusin üle pika aja raadiot kuulama ja mõtlesin, et küll ikka inimesed on osavad asju üle romantiseerima.

No võtame näiteks sellise olukorra. Toimub pidu. Peo peremeheks on noormees, kes on äsja abiellunud. Kõigil on lõbus. Äkitselt astub ruumi sisse ilmselgelt ärritunud naisterahvas, kelles osad tunnevad ära noormehe endise (veidi ülekaalulise) kallima. Neiu tormab otse noormehe juurde, näost punane ja sisistab: "Ma kuulsin, et sa leidsid endale uue tüdruku ja et te olete nüüd abielus! On nii jah? Ära valeta mulle! On jah?!" Noormees, ikka veel toibumata neiu ootamatust ilmumisest: "Eee..." "Ah ongi nii jah?!" tõstab neiu häält. "Mida sa häbened? Pole nagu sinu moodi olla nii tagasihoidlik! Ta kindlasti pakkus sulle midagi, mida mina ei suutnud jah? Ta kindlasti tegi sulle seda... Mu keel ei paindu seda väljagi ütlema, mida! Einoh, eks ma soovin teile siis ainult parimat! Teile mõlemale!" Äkitselt neiu murdub ja hakkab kõva häälega nuuksuma. Noormees võtab talt ümbert kinni ja tüdruk sosistab talle "Tegelikult ma vihkan sellist suvalisel hetkel väljakargamist, aga ma ei suutnud sinna midagi parata, ma ei suutnud endale vastu panna. Minu jaoks ei ole see veel läbi, saad aru? Ära unusta mind palun, eks!" Tüdruk kogub ennast veidi ja ütleb: "Ah tead, ära pane tähele, küll ma ükskord leian kellegi teise, kellegi sinusuguse" ja lahkub. Seltskonda on äsjanähtust tekkinud piinlik vaikus, kõigi silmad on pööratud punastava noormehe ja keset stseeni tuppa astunud abikaasa poole. Neiu aga läheb koju, kirjutab laulu, saab maailmakuulsaks ja võidab kuus Grammy't. Kõik kuulavad ja mõtlevad, et no küll on ikka romantiline.
Noormehe ja tema abikaasa saatusest pole aga midagi teada, aga küllap läksid nemadki millalgi lahku - nagu 50% abielupaaridega see ikka juhtub.

Või siis teine olukord.
Õhtune linn. Kõnnivad käsikäes mees ja naine, mõlemad sellised parajalt noored. Ei ole nad abielus, pole neil lapsi, aga koos on oldud juba mõnda aega. Käivad mööda kaubatänavat, vaatavad vaateakendelt igasugu ilusaid asju, ühed kallimad kui teised. Õhus on armastust. "Ühel päeval saan ma rikkaks ja ostan sulle terve hunniku asju - palju kallimaid, kui need siin," püüab noormees romantiline olla. Tüdruk aga vaatab tema poole, otse silma sisse ja ütleb kelmikalt: "Tead, varsti kingin ma sulle ühe hinnalise kingi!" Noormees hakkab pärima, et mis see küll on, pärib ja pärib, aga neiu ainult naeratab salapäraselt. Lõpuks annab poiss alla, jutt läheb teistele teemadele ja peatselt on see kingituse teema juba mõlemal meelest pühitud.
Siiski ei anna see teema noormehele rahu. Öösel läheb tal uni ära ja ta mõtleb: "Mida ta küll silmas pidada võis? Hinnaline kink... Mansetinööbid? Ei, need mul juba on. Kaelakett? Vaevalt. Lips? Hmm..." Äkitselt ta võpatab: "Oot. Ei! Ega ometi! Eieieiei, ta ei ole ometi... Ta on! Jah, kindlasti ta on... rase!" Külm higi valgub noore mehehakatise otsaette, ta kargab voodist püsti "Eiei, ma ei ole selleks valmis, ma ei taha, ei ma ei saa, ma ei suuda!" Sajad mõtted käivad korraga poisi peast läbi. "Kuidas ta saab seda mulle teha? Miks?! Millal? Kuidas? Miks mina?!" Ta vaatab õndsas unes viibiva neiu nägu - kas tõesti peitub selle inglinäo taga kuratlik manipuleerija? Poiss püüab rahuneda: "Okei, võtame rahulikult, äkki ta polegi rase. No kindlasti on. Aga - äkki ei ole? Või ta siis mõtleb lapse saamise peale? Kuidas ma talle võimalikult ilusasti saaks öelda, et ma ei taha lapsi? Et mulle piisab temast täiesti ja et tema ongi minu kõige hinnalisem kink?" Nagu välgutabamus tabab noormeest inspiratsioonipuhang, ta võtab paberi ja pliiatsi ning paarikümne minuti pärast on valmis laul. Ja taaskord mõtlevad kõik, et küll see Pearu on ikka romantiline mees.

Oh ma ei tea.
Võib-olla olen ma lihtsalt küüniline.