Asjad, mis vajavad harjumist. Vol 3. Poe-eri.

Nii uskumatu kui see ka pole, siis kõrvaltoas käib tõepoolest remont. Viiendat päeva juba. Sellele eelnes muidugi taaskord meeldetuletus üürileandjale, et "Halloo, oleks vaja remonti teha, ei taha enam kolletuvas toas ööbida! Ja lamp ka laes säriseb jätkuvalt, äkki te ikka tahaksite enne tulekahju midagi ette võtta?" Noh, saatsid siis maalri. Ta pidavat kõik korda tegema. Küsin tolle käest, et kas ta teeb elektritööd ka, tema vastu, et ta tuli ainult värvima, aga küsib oma ülemuselt üle. Järgmine päev tuli teine maaler. Tema ei teadnud esimese maalri jutust midagi ja minu taaskordse küsimuse peale elektri osas lubas ülemuselt järgi küsida. Paari päeva pärast siis ilmnes, et ülemus oli pöördunud minu üürileandja poole ja nad olevat lubanud kellegi saata, kes kõik korda teeb. Ehk teisisõnu pean ma eeldatavalt paari nädala pärast neile jälle kirjutama. Kui korter vahepeal maha põlenud pole.
Ja teine seik oli veel. Läksin mina ükspäev õue. Vahetult enne välisust on stend, mille peal on majaelu korraldavad teated, sise-eeskirjad ja muu taoline mudru. Aga seekord oli seal ka üks võti, võtme küljes lipik, millel paistis olema korteri aadress. Mõtlesin, et lähen vaatan, kesse vaeseke oma võtme siis kaotanud on ja... Minu korteri võti! Seina peal! Ukse juures, kus igaüks saab sisse astuda ja soovi korral selle sealt kaasa võtta! Kust see siia sai?! Minul on enda oma alles, järelikult peab see naise oma olema. Muidugi võtsin kohe kõne, olles eelnevalt välja mõelnud sada teravmeelsust, millega oma naist võtme kaotamise puhul kostitada. "No hei, kus su võti on?" "Kotis" "Eee... Kindel?" "Jah, mul on praegu kott käes ja sealt vaatab mulle võti vastu". Te võite muidugi ette kujutada, kui pettunud ma olin, et ei saanudki oma sarkasmi-arsenalist ühtegi lasku kõmmutada. Kuid samas tabas mind täielik hämmeldus, sest rohkem võtmeid meie perel pole. Eks loomulikult on see olemas ka üürileandjal, aga ta oleks kindlasti teada andnud, kui ta nii suure turvalisuseriskiga apsaka nagu korterivõtme (millel on aadress ka peal!) kaotamine. Panin siis üürileandjale koos remondivajadust rõhutava kirjaga teele ka teksti oma võtme leidmise kohta ja palusin teatada, palju neid võtmeid veel ilma peal laiali võib olla. Vastust sellele pole saabunud. Küll aga oli maaler käinud neilt minu korteri võtit küsimas (jah, siin on selline tava, et remondimehed käivad ise võtmega korteris töid tegemas, korteriomaniku kohalolek pole absoluutselt oluline), siis oli vastatud, et neil seda pole. Hm, ei tea miks küll? Eks ma kirjutan neile varsti jälle ja pärin aru. See on asi, millega nemad peavad harjuma.

Täna hommikul käisin poes ja imestasin, kui kergesti võib iseenesest mõistetavana võtta asju, mis veel pool aastat tagasi panid silmi suureks ajama. See, et pood laieneb osaliselt tänavale, ei ole Põhjamaades kuigi tavapäratu. Küll aga paistab siin silma see, et siin on tänaval kaupa kohe riiulite kaupa ja ilma igasuguste turvaelementideta. Vahet pole, kas tegemist on toidu-, riiete-, jalanõude- või tarbekaupade poega, iga kaupluse auasi on tänav oma kaupa täis toppida.

Üks näide, kuidas pood laiutab oma kaubaga tänaval

Ma kujutan ette, kuidas vastavat praktikas juurutav poekett läheks Tallinnas esimese kahe nädalaga pankrotti. Siin aga ei lähe. Veel mitte. Muidugi kui piirid peaksid rohkem lahti minema ja nad on sunnitud teiste kultuuridega tutvust tegema, küll siis ka tänavad kaupadest tühjenevad. Teeb seda siis kaupmees või "tarbija".
Poes sees löövad uustulnukal hinge kinni muidugi hinnad. Võtame alustuseks toidupoe. Üldreegel on see, et söök on siin umbes kaks korda kallim kui Eestis. Mõni asi on aga veel kallim. Kohe mitte ei tahtnud alguses käsi painduda kõige tavalisema leiva (meie mõistes pigem Saib'i) järgi, mille eest üle kahe ja poole euro tuli maksta. Või siis piima järgi, mille liiter olenevalt poest on 0.81 kuni 1,34 eurot - eeldusel, et sa ei osta ökoloogilist (mis on loomulikult kallim) ja/või mingit 0,5%-list lurri (mis on mõni sent odavam). Kohutavalt kallis on kala (hoolimata asjaolust, et Norra on siinsamas külje all ja sealt võiks tuua lõhet täiesti olematu hinnaga), mille puhastamata kujul ostmise korral käid välja nii umbes 25 eurot kilo eest, puhastatud ja maitsestatud kala kilo hind võib aga isegi 100 euroni ulatuda - sel juhul müüakse seda muidugi 100 grammistes pakkides.

Ökolõhe, 100g pakk, kilohind eurodes 100.50 €.

On see siis kõrge hind või taanlaste kalapõlgus, aga üldiselt on siin kalaletid üsna tagasihoidlikud. Mõnes poes (ja ma räägin ikka suurematest ketipoodidest) on kala jaoks eraldatud külmleti üks väike nurk, ülejäänud kolm-neli letti on liha täis. Ega liha pole ka teab-mis odav (sealiha kilo 9-14 eur/kg, loomaliha 12-44 eur/kg, vasikas 27-35 eur/kg, kana 5-19 eur/kg), aga vähemalt on selles osas valikut. Valiku osas ei saa nuriseda ka puu-, juur- ja köögiviljade osas. Nagu juba varem öeldud, siis on siin näiteks vaarikad-maasikad-mustikad saadaval pea aastaringselt. Näiteks praegu saab 150-grammise paki kätte 2,3-4,7 euroga. Kusjuures maitsevad täitsa nagu päris marjad, mitte nagu papitükid. Eks annab tunda, et Hispaania on Taanile lähemal kui Eestile ja kokkuostuhinnad on nii kõrged, et marju tasub isegi Lõuna-Aafrikast siia saata. Igapäevasematest asjadest on viinamarjad (mis muide on igal pool müügil ilma seemneteta) saadaval 6-10 eur/kg , kartul 0,6-4 eur/kg, 1-2 eur/kg eest. Päris harjumatu oli alguses see, et enamus värsket kraami on müügil tükihinnaga. Sellepärast ei tasu küsida, et palju maksab näiteks banaanikilo, sest neid müüakse tükihinnaga, samamoodi ploome, õunu, pirne, kiivisid, mandariine (kõik on hinnavahemikus 0,3-0,5 eur/tk) jne. Võib ju öelda, et aga see on ju täiesti ebaloogiline - osad banaanid või õunad või kasvõi kapsad on ju hoopis suuremad kui teised. Aga näe, nii lihtsalt on. Kusjuures, siin on äärmiselt levinud see, et mida rohkem ostad, seda odavamalt saad. Tavaliselt on välja pandud suurelt mitte tükihind, vaid ütleme 10 banaani hind ja imeväikselt (noh umbes nagu meil olid krooniajal eurohinnad juurde märgitud) ühe banaani hind, kui ostad neid alla 10. See ei kehti ainult värske kraami, vaid ka kõikvõimaliku muu toidukauba korral. Alguses ajas see täiesti segadusse, sest Eestis on teatavasti suurelt näidatud ühe ühiku hind ja kui siis peaks mingi soodustus kahe või enama ühiku ostmisel olema, on see hinnasildile väikselt märgitud. Ja sellised "osta-palju-maksa-vähem" hinnad ei ole sugugi mitte kampaania korras, vaid igal nädalal ja väga laias valikus kaupadele. Lisaks on siin pidevalt erinevatel kaubagruppidel allahindlused, mille suurus omandab aeg-ajalt absurdi mõõtmed. Näiteks oli möödunud aasta lõpus ühes kaubanduskeskuses müügil Actimel, millele kehtis soodushind. Tavahind oli ühel neljasel pakil 17 Taani krooni (2,29 eur), aga ostes kolm pakki, oli hind kokku 10 Taani krooni (1,34 eur). Ehk kui sul oli sel hetkel Actimeli isu peal, aga eriti suur selle toote sõber pole, siis oli sul ikkagi mõistlik osta kolm pakki ja pärast nendest kaks näiteks ära visata, selmet piirduda ühe pakiga. Allahindlused 40-50% on täiesti igapäevased, kohati tuleb ka 70-90%-lisi ette ja nendest annavad kõik kauplusteketid suurima heameelega ka tarbijatele teada. Nii et kui ma siiamaani olin üleskutsetele "Jälgi reklaami!" üsna immuunne ja Selveri laadapäevade pakkumised lendasid esimesse prügikasti, siis nüüd lappan ausaltöeldes enne poodi minekut nii mõnegi hinnatutvustuse läbi. Poes peab ka üsna ettevaatlik olema, sest ühe ja sama asja eest võid maksta nii 1 kui ka 10 eurot (pähklid näiteks). Hinda mõjutab nii tootja, päritolumaa kui lihtsalt brändi tuntus. Reegel on see, et Taani toode on kallim kui välismaa oma. Samas pole välismaa kaupa kuigi palju müügil, sest taanlased on äärmiselt oma maa kauba eelistajad.  "Eelista Taanimaist"-taolistel kampaaniatel oleks siin sama palju mõtet, kui Eestis kampaanial "Eelista Eesti Energiat" - sageli puudub Taani tootele lihtsalt välismaine alternatiiv ja mida sa ikka monopoli promod.
Toiduhindade puhul tuleb silmas pidada ka seda, et praktiliselt kõikidel toitudel olemas ökoloogiline või mahepõllunduslik vaste, mille hind võib olla isegi kümme korda kallim nn tavatootest.
Vahemärkusena - oma ökoloogilisusega on taanlased läinud ikka täitsa hulluks kätte. Okei, see, et bussidele on paigaldatud hübriidmootorid ja riietele on märgitud, et need on toodetud ökoloogilisest puuvillast, on mõistetav. Aga kui ma nägin tänavanurgal silti, mis reklaamis ökoloogilist juuksurit, siis astusid mu kulmud küll kaks sammu üles poole. Ma juba kujutasin ette, kuidas miski murueidetütreke seal oma loomaluudest tehtud kääridega toimetab, aga päris nii see vast pole.

Riidepoodide osas mul väga palju kogemusi pole. Küll olen aga aru saanud, et siin tasub vältida spetsialiseeunud riide- ja jalatsipoode. Selle asemel tasub käia kas H&M-is või siis suuremates kaubanduskeskustes, kus on meie Prisma või Rimiga võrreldavad kauplused, mis müüvad nii toidu- kui tööstuskaupasid. Need pakuvad täiesti aktsepteeritavas valikus naiste-meeste-lasteriideid ja hinnad on ja on kohati isegi odavamad kui Eestis ning kordades (täiesti liialdamata muide) odavamad kui "spetspoodides". No näiteks möödunud suvel pidi mu naine müüja käest üle küsima, et kas see on ikka õige hind, kui ta kõige tavalisemate suvekleitide hinnalipikukelt leidis numbrid, mis eurorahas vastaks 200-470 ühikule. Ja nii üsna mitmes poekeses. Samuti on üsna kõrgelt hinnatud spordikaubad, mille hinnad on keskmiselt 2-3 korda kõrgemad kui näiteks Sportlandis. Viimane on kummaline just sellepärast, et riik ja kohalikud omavalitsused toetavad spordi tegemist igati, spordi tegemine on odav ja kättesaadav, tänu millele ka on keskmine taanlane üsna sportlik - seega peaks justkui pidev nõudlus spordikaupade järele olemas olema. Aga siin ei kehti printsiip, et suurem nõudlus toob hinnad alla. See muide on täitsa avalik saladus, et mitmete kaupade osas kehtivad kaupmeeste vahel kartellikokkulepped. Teadaolevalt on lastekaubad (kui H&M välja arvata) absurdselt kõrgete hindadega, samuti räägitakse toidupoodide ja mõningate tööstuskaupu müüvate ettevõtete omavahelistest kokkulepetest, mis ei lase hindu alla tuua. Ajakirjandus on seetõttu nii mõnelgi korral kutsunud tarbijaid üles mitte ostlema Taani poodides ja käima šoppamas hoopis Rootsis või Saksamaal. Paljud seda ka teevad, aga nähtavasti see kohalikke kaupmehi ei morjenda.

Kaubanduskeskusi on Kopenhaagenis üllatavalt vähe. Päris linnas endas on neid ainult paar tükki, aga piirkonnas, mida nimetatakse Suur-Kopenhaageniks (meie mõistes siis Tallinn koos Viimsi, Saue, Keila jt lähiasulatega), on mõned veel. Siiski võib julgelt öelda, et suurte kaubanduskeskuste kontsentratsioon elaniku kohta on Tallinnas oluliselt suurem kui siin. See aga ei tähenda, et siinsetel elanikel kusagil šopata poleks, oh ei. Keskustest jäetud tühimiku täidavad butiigitänavad. Kujutage näiteks ette, et kõikide Kalamajas või Kadriorus olevate esimeste korruste ruumid on kauplused. Kauplusepinnad ei ole kuigi suured, aga neid asustavad nii riidepoed, toidukauplused, telefonioperaatorite esindused kui ka kõikvõimalike tööstuskaupade müügikohad. Loomulikult ei puudu kohvikud, restoranid, pizzakohad ja Taani "rahvustoidu" - sandwichi - söögiurkad. Ja nii mitte tänavate, vaid tervete linnaosade kaupa. Põhimõtteliselt on võetud poekesed, mis tavaliselt moodustavad kaubanduskeskuse, ja laotatud mööda tänavaid ja majade esimesi korruseid laiali. Ainuke vahe on selles, et ühest poest teise minekuks pead õuest läbi käima. Nohja see ka, et mitte kusagil pole majajuhti, mis viiks sind sulle vajaliku kaupluseni. Nii ongi siin ringijalutamine nagu üks suur avastusretk, mille käigus võid kusagilt kõrvaltänavalt avastada poekese, kus müüakse käsitsitehtud jalanõusid või mini-vabriku, kus valmistatakse hirmkallist šokolaadi. Aga kuidas siis leida seda poodi, mida sul vaja on - näiteks elektritarvete oma? No ega seal muud polegi, kui et võtad aga ühe suurema tänava ette ja hakkad jalutama. Lõpuks jõuad ikka õigesse kohta välja. Võid muidugi interneti ka lahti võtta, aga sealt õige poe leidmine teeb nõela ja heinakuhja võrdkuju üsna tabavaks. Eks muidugi on ka siin oma ala suured tegijad, kelle leidmine on oluliselt kergem, aga siis kaob ju otsimise lõbu ära, eksole.

Üldiselt on nende kõrgete hindadega nii, et sellega lihtsalt pead ära harjuma. Kui igat ostukorvi hakata Eesti kroonidesse või eurodesse ümber arvutama, siis võid peast halliks minna. Parem lihtsalt lepid selle kui paratamatusega, lähed kassasse ja maksad ära. Mitte et see maksminegi ilma komplikatsioonideta oleks. Nimelt kui sul pole just sularaha, lahterdatakse sind julmalt "omaks" või "võõraks". Võõras on see, kes tuleb vehkima oma välismaise deebet- või krediitkaardiga. Paremal juhul õnnestub sul sellega küll maksta, kuid siis lisatakse arvele 3% teenustasu. See on nimelt tasu, mille pank võtab kaupmehelt ja ega siis kaupmees seda oma kuludesse ometi ei hakka võtma. Halvemal juhul... Toon näite. Möödunud suvel, kui tulime naisega Kopenhaagenisse kortereid vaatama, läks meil vahepeal kõht tühjaks. Võtsime välja Kopenhaageni lennujaamast võetud turistidele suunatud linnakaardi, kuhu olid kenasti märgitud mitmed söögikohad. Oligi üks kena pizzeria, mis kaardi järgi oli üsna meie asupaiga lähedal. Tellime ära, võtame välja oma Swedbanki krediitkaardi ja... "No-no-no, local cards only!" tabas meid itaalia aktsendiga inglisekeelne hüüatus. Et siis mis mõttes? Sa reklaamid oma söögikohta turistidele suunatud brošüüris ja sa ei võta mind välismaise krediitkaardiga üldse jutule? Aga nii ongi. Taani pangad väljastavad nimelt "omadele" deebet- ja krediitkaardi segu, mida nimetatakse DanKort'iks. Alles hiljaaegu oli see ainult Taani siseselt kasutatav, kuid revolutsioonilise uuendusena lisati sellele umbes aasta tagasi Visa krediitkaardi funktsioon, mis tähendab, et seda saab ka välismaal kasutada. Siseriiklikult saad DanKorti kasutada sisuliselt kõikides müügi ja teenuste pakkumisega tegelevates kohtades. DanKort'i aga ei anta sugugi igaühele. Selleks pead sa lisaks pangas arve avamisele laskma vähemalt kolm kuud oma regulaarse sissetuleku kanda kontole. Seejärel tuleb pangas kolme kuu jooksul kokku komisjon, kes peab otsustama, kas sulle väljastada DanKort või mitte. Internetifoorumites oli üsna naljakas lugeda siia tööle tulnud välismaalaste katsumustest, kes olid avanud pangas konto, palunud väljastada DanKort'i, kaotanud seda oodates kannatuse, läinud teise panka (arvates, et sealt saab kiiremini) ja läbinud seal samasuguse kadalipu. Kui siis lõpuks kaart käes, oli selline tunne, nagu oleks lotoga võitnud. Meil õnneks nii hullusti ei läinud, aga sel konkreetsel korral seal pizza-urkas tänasime õnne, et meil oli oidu Taani kroone Eestist kaasa võtta.

Nii et tegelikult olid juba meie esimesel Kopenhaageni külastusel märgid õhus, et ega siin päris ilma sekelduste-seiklusteta hakkama saa. Vähemalt sel korral märgid ei eksinud.