Asjad, mis vajavad harjumist. Vol 1

Täna hommikul kartsid taanlased, et jääaeg hakkab tagasi tulema. Akna taga näitas termomeeter -8 °C (jah, lugesite õigesti: miinus kaheksa kraadi). Õnneks siiski lund maas ei ole, nii et ühistransport liigub, kuid enamus jalgratturite jaoks on see siiski ekstreemsete olude alla liigituv ilmanähtus ja seetõttu läksid paljud inimsed lihtsalt hiljem tööle. Kardetavasti tuleb selle nädala lõpus maha ka püsilumi ja vaat siis saab nalja. Eriti minul, kes ma ikka veel ei raatsi talvekumme autole alla panna.


Aga eelmises postituses viidatud üürileandja "as soon as possible" ei jõudnudki kätte. Pidin neile kirja kirjutama ja selle peale siis lõpuks reageeriti ka. Kahjude hindamine käis nii, et kohale tuli üks mees. Küllap ta miski asjamees oli, aga ajapikku tekkis veendumus, et ehituse ja remondiga ta siiski väga kokku pole puutunud. Igatahes tuli ta korterisse, vaatas üle mahakoorunud värvikihi laes, kollaseks tõmbunud kardinad akende ees ja üsna vesise väljanägemisega põranda, tegi paar pilti ja ütles: "Jah, ma lasen siis maalril kogu selle lae üle värvida". Loodetavasti on tegemist imevärviga, vastasel juhul ma küll ei kujuta ette, kuidas laeplaadi sees olev lambijuhe ennast ise ära vahetab ja laes olev pragu ennast kinni tõmbab. Põranda osas arvas ta, et sellega pole vaja midagi ette võtta. "Võib-olla siis, kui te välja kolite, teeme ta korda". Eks ma siis annan talle teada, kui puit on piisavalt läbi mädanenud, et jalg sealt läbi hakkab käima. Äkki siis mõtleb ümber. Aga võib-olla ka mitte, lajatab tüki vineeri peale ja käib küll. Igatahes pidi töömehega paar-kolm nädalat aega minema, sest nad praegu pidavat seda põhilist katastroofikohta - meie peal olevat viiendat korrust - lappima. Nii et ei ole midagi nii, et saadame mitu töömeest peale, kes kahjud võimalikult kiiresti likvideeriks. Ikka tasa ja targu. Aga ülevalt korruselt kostuvate häälte järgi võib küll arvata, et seal tehakse midagi enamat kui tõmmatakse paar kohta pintsliga üle. Aga kes teab, võib-olla on tegemist lihtsalt väga kõva pintsliga, mida on vaja aeg-ajalt pehmemaks koputada. 


Noh, see on siis üks nendest asjadest, millega siinmail harjuda tuleb. Ja kuna neid asju on kogunenud siin poole aasta jooksul üksjagu, siis ma mõtlesin, et peidan oma vingumise ja hala kavala termini "harjumist vajav" alla ning lasen kätel käia. Klaviatuuril siis, eksole.


Jalgratastest olen ma juba piisavalt kirjutanud, aga mul tuli see jälle meelde, kui siin need seriaalitegijad käisid. Sõitsid nemad siin ka oma autodega ringi ja arvasid naiivselt, et seismajäädes võid vabalt ukse lahti teha, välja tulla ja kõmpida mööda sõidutee kõrval olevat teejuppi, pidades seda kõnniteeks. Oh püha lihtsameelsust. See on hämmastav, kui kiiresti saavad võõramaalased aru, kus jalgrattatee on. Piisab ainult paarist surmalähedasest kogemusest ja ropust taanikeelsest sõimust, kui juba nad omandavadki selle kõikidele siinsetele võõramaalastele omase paranoiat täis pilgu, mis igal sammul vaatab ette, taha, kõrvale ja igaks juhuks üles-alla ka. Ei, sedasi ei otsita peitupugenud vaenlast, vaid püütakse end hoida nende põlevate silmadega põrgusigitiste käest, keda hellitavalt jalgratturiteks nimetatakse. Siinviibinud filmitegijast võõramaalane oli suutnud korda saata ka ülima surmapatu ning pärast autoga parempöörde sooritamist leidnud ennast sõitmas mööda jalgrattateed. Sellise asja tegemiseks pead sa olema hull või turist, muud võimalust eriti pole. Õnneks oli õhtune tund ja liiklus hõre, nii et mõnekümne meetri pärast oma eksituse taipamist sai ta veel kolksti-kolksti üle teeserva sõiduteele tagasi keerata, aga see kõik oleks võinud palju hullemini lõppeda. Palju hullemini.

Olen märganud, et autojuhtide õigused on siin olematud. Olles üles kasvanud riigis, kus auto on staatuse sümbol ja mees ilma autota on sisuliselt eunuhh, on mul siin üsna ebamugav täheldada, et sa oled pidevalt teisejärguline, sa peaksid justkui pidevalt vabandama selle eest, et sul auto on. Võtame näiteks parkimiskohad. Elumajade juures on neid vähe ja mõnikord saab ümberkaudsetel tänavatel paarkümmend minutit ringi sõita enne, kui lõpuks kuskil mõni koht vabaneb. Niigi nappe kohti võeti vähemaks mõne aasta eest, kui jalgratturid nõudsid, et autod peavad senise viie meetri asemel parkima ristmikust vähemalt kümne meetri kaugusele - muidu nemad ei pidavat nägema, kas ristmikult on mõni sõiduvahend lähenemas või mitte. Rattapidurite kasutamist nad loomulikult ei tunnista. Olemasolevaid parkimiskohti võivad aga täitsa vabalt kasutada ehitusfirmad oma soojakute või prügikonteinerite hoidmiseks, teetööfirmad oma masinate hoiustamiseks ja kui on vaja maa all toru parandada, siis kindlasti lähenetakse sellele teeäärse parkimiskoha kaudu. 
Kui nüüd õhtul töölt koju tulles avastad koha, kuhu mahub ütleme kolmveerand autot ja ülejäänud veerand jääb selle keelatud kümne meetri sisse, siis võid üsna kindel olla, et leiad hommikul kojamehe vahelt trahvikviitungi. Te arvate, et MuPo rohelised mehikesed on kiuslikud? Hehee, parkige mõnda aega siin ja siis näete, mis kiuslikkus on. Lähed hommikul last kooli viima, hakkad hiljaks jääma, pargid auto 15-minutilisele tasuta parkimiskohale (muidugi unustad kiiruga parkimiskella aknale panna), viskad lapse üle kooliukse, tuled tagasi ja voila! - oledki 650 Taani krooni võrra vaesem, sest usin parkimisliisu leidis, et kõige parem aeg autode parkimiskorra järgimise kontrollimiseks on just laste kooliviimise ajal. Ise pole ma veel ohvriks langenud, kuid pealt näinud olen seda piisavalt selleks, et pidada sellist käitumist süstemaatiliseks.
Kujutage ette, et ühest päevast pannakse Tallinnas Taksopargi ristmik viieks aastaks kinni, selleks et mingid torustikku vahetada või rongijaama rajada. Ma arvan, et rahvas tõuseks sellisel juhul barrikaadidele ja laseks Toompea õhku. Siin aga pannakse pea veel natuke rohkem õlgade vahele ja asutakse kõrvaltänavate (mis muide on ka poolenisti üleskaevatud) labürinte läbima. 

Tänavate üleskaevamine tundub siin olema nagu mingi rahvussport. Selle asemel, et võtta üks jupp, teha see paari nädalaga korda ja minna siis järgmise lõigu kallale, võetakse korraga terve tänav üles ja siis järgmiste aastate jooksul vaadatakse, mis saama hakkab. Töö tegemise kiirus on sealjuures müstiline. Kui need mehed lasta Järvevana tee ristmikku ümber ehitama, siis järgmise 20 aasta jooksul sinna asja poleks. Graafikust mahajäämine pole siin mingi traagika - võetakse lihtsalt silt, kuhu valmimise tähtaeg on kirjutatud ja kirjutatakse sinna uus kuupäev. Protseduuri korratakse vastavalt vajadusele. Vahemärkusena olgu öeldud, et sama kehtib ka majade ehitamisel/remondil. Copenhagen International School'i direktor üritab vägisi rahulikku hääletooni hoida, kui ta räägib kooli akende vahetusest, mis pidi olema lõpetatud juba eelmise aasta augustiks, kuid mille kohta sel nädalal saadetud kirjas sai öelda "tundub, et tunneli lõpus hakkab vist valgus paistma".
Meenub, et eelmisel aastal vahetult enne Kopenhaagenisse tulekut pidin korra Ülemiste keskusest läbi sõitma. Just sel ajal leidis aset miski spordiüritus ja sellega seoses oli Ülemiste viadukti alt kulgevatest ridadest üks kinni pandud. Tekkinud olid ummikud, kus autojuhid pidid paarkümmend minutit ootama, enne kui läbi said. Sellest tõusis hiljem meedias selline kisa, et järgmistel aastatel seda võistlust enam korraldada ei lubata. Seda hoolimata asjaolust, et ummikut ei põhjustanud mitte spordiüritus, vaid Sikupilli keskuse juures toimunud liiklusõnnetus. Kopenhaageni linnaisad on aga leidnud, et just kesklinn on kõikvõimalike spordi- ja terviseürituste korraldamise jaoks ideaalne koht. Nii võetakse linna tuiksoon (ütleme meie mõiste siis Vabaduse väljak koos ümbritsevate tänavatega) ja pannakse paariks päevaks lihtsalt kinni. Autode jaoks muidugi. Jalakäijad, jalgratturid ja ühistransport saavad ikka läbi. Üritusi toimub nii keskmiselt paar korda kuus. Autoga inimene istub kõrvaltänaval ummikus ja mõtleb, et kas järgmise kilomeetri suudan ma väheke kiiremini läbida kui viimasele kulunud pool tundi või läheb aeglasemalt. Tavaliselt on viimane variant õige. 
Tänavate sulgemise tippsaavutus oli möödunud aasta sügisel, kui Taani võõrustas jalgratta MM-i. Umbes nii kuu aega teatas Kopenhaageni linn ette, et varsti paneme kogu kesklinna koos sinna suunduvate tänavatega nädalaks kinni. Lisaks olid hõlmatud ka äärelinna alad ja paar eeslinna. Vähe sellest, et suuremasse osasse linnast ei pääsenud sel ajal autoga, ei liikunud sinna ka ühistransport ja (oh pühaduseteotust!) isegi jalgrataste jaoks olid mõned kohad suletud. Siis võeti küll ajakirjanduses sõna, et see on liig mis liig, aga see sumbus linnaisade kiitvasse ülistuslaulu sellest, kuidas nüüd ikka Kopenhaagen kenasti pildis oli. Loodetavasti said nad siis kõvasti turiste juurde, sest linnaelanike rahulolu nad oma tegevusega kindlasti ei suurendanud.


Kõike eelnevat silmas pidades on eriti hämmastav, kui kallis on taanlase jaoks auto omamine. Võite ju mõelda, et mis tal viga - Saksamaa odavad autod sealsamas naabruses, ostku oma põhjamaiselt kõrge palga eest kasvõi kolm tükki korraga. Ja ostabki. Ainult et kolme auto hinna eest saab taanlane ühe auto. Nimelt peab taanlane auto enda riigi registrisse kandmiseks maksma riigilõivu ei rohkem ega vähem kui 180% (ükssada kaheksakümmend protsenti) auto hinnast. Ehk siis 10 000 eurot auto eest välja käinud taanlane peab riigile maksma veel 18 000 eurot riigilõivuna. Bensiini ostab taanlane umbes kaks korda kõrgema hinna eest kui eestlane, kindlustus on kordades kallim kui Eestis, parkimistrahvid tõsteti sel aastal 88 euro peale... Ainult parkimistasud on sarnased Tallinna omadele. 
Nii et jah, kallis on see auto omamine. Aga kõrged hinnad on ka ühed nendest asjadest, millega siin harjuma peab. 
Sellest aga juba mõnel teisel korral.

Tagasitulek argipäeva

Oma endistele töökaaslastele uusaastatervitusi viies sain pragada, et nii harva blogi kirjutamine on täielik kuritegu. "Ühes kuus mingi paari sissekande tegemine pole nüüd küll mingi õige blogi kirjutamine". Vastus "No aga mul ei toimu siin ju midagi" ei olnud millegipärast rahuldav. Aga tegelikult ka. Päevad on siin ikka üsna sarnased ja mulle kui rutiini armastajale sobib see ideaalselt. Ma täiesti saan aru, et mõni ärimees, reisikorraldaja, ürituste promootor läheks minu nahaks hulluks, aga õnneks ei kuulu ma ühessegi neist gruppidest. Nii ma siis elan siin oma täitsa tavalist igavat elu, kus suurimaks vahelduseks on vastavalt ilmale kas õues käimine või toas passimine.

Või vähemalt nii ma siiamaani arvasin.


Saabudes möödunud laupäeval Kopenhaageni korterisse oli esimene mõte "home, sweet home". Tore oli kümmekond päeva ämmal-äial Eestis külas käia, saada poputatud nagu tähtis külaline, aga ikkagi tekib lõpuks tunne, et pead elama kellegi teise reeglite järgi ja oma-tuba-oma-luba on natuke etem. Korter oli olnud mõnda aega tuulutamata ja sellest oli ka esimeste sõõmudega õhust aru saada. Mis seal ikka, paneme siis kohvrid ära ja teeme aknad veidikeseks lahti. Hetke pärast naise "oh issand, mis siin on juhtunud?!" hüüet kuuldes sain aru, et ainult tuulutamisega me sel õhtul ei pääse.

Kohe kutsub paljajalu käima. Või siis mitte.

Magamistoa uksel seistes avanes kõigepealt vaade laest põrandale kukkunud lambi kildudele, mille vahel ilutsesid väiksed veelombid. Keegi inimene oli toast ka vaiba ära viinud (selle avastasime viiv hiljem läbiligunenuna duširuumist) ja läbiimbumise astet vaadates oli selge, et põrandal oli valitsenud veel mõni aeg tagasi korralik uputus.

Natuke pragusid, natuke värvikoorumist, nipet siin, näpet seal.

Selle põhjustajat ei pidanud kaugelt otsima, sest lagi oli mitmest kohast pragunenud, kollased laigud laes, seintel ja kardinatel andsid märku, et vett oli tulnud ülevalt ja seda polnud mitte vähe. Nähtavasti oli ka lamp saanud enda sisemusse korraliku koguse vett, mille tulemusena muutus ta nii raskeks, et ei suutnud enam oma vastutahtsi akvaariumiks hakkamist ära kannatada ja otsustas mitte just kõige pehmema maandumise kasuks. Väheke toibununa vaatasime kiirelt ka isiklikele asjadele tekitatud kahju ja kergendustundega võisime nentida, et need polnud pooltki nii hullud, kui oleks võinud olla: mõned läbiligunenud riideesemed, vanad ajalehed ja voodi alla pistetud träni. Kõige suurem kahju oli äsjaostetud elektroonilise vidina vee alla sattumisest, aga võimalik, et selle saab veel tööle.
Pärast suuremate kahjude likvideerimist tegin kõne ka firmale, kes meile korteri üüris. Tegemist oli laupäevase päevaga, nii et kõne võttis vastu hädaabi dispetšer, kellele ma sain oma mure ära kurta. Vaadake, siinmail on headel üürilaendjatel olemas 24-tunni hädaabi telefon, aga see ei tähenda, et sealt siis kohe abi saadetakse. Eiei. Nädalavahetusel ei tule sul ükski veefirma ega muu avariiteenistus välja. 24-tunni abitelefon tähendab seda, et sa saad sinna lihtsalt helistada, sind kuulatakse ära ja öeldakse, millal võib-olla/äkki/loodetavasti abi on võimalik saada. No ega tema seal telefoni otsas ju ka täpselt ei tea, millal avariiteenistus tegelikult kohale jõuab. Nii et rohkem selline psühholoogine ärakuulamise liin või nii. Sain minagi siis teada, et "nad tulevad esmaspäeval asja korda tegema". Rumala peaga jäi mul täpsustamata, et mis esmaspäevast jutt käib, sest tänaseks (reede) ei ole siia kedagi tulnud ja ühendust pole ka võetud. Ah et miks ma siis ise neile ei helistanud? Helistasin küll. Tõsi, alles paar päeva hiljem, sest teatavatel põhjustel (millest tuleb allpool juttu) ei olnud mul lihtsalt aega seda varem teha. Siis oli toru otsas uus inimene, kes ei teadnud mu murest midagi ja lubas, et minuga võetake ühendust "as soon as possible". Sellest kõnest on möödas 24 tundi. Vaat nii käivad kiiret reageerimist nõudvate olukordade lahendamised heaoluühiskonnas. Nüüd on vettinud põrandalauad juba mingil määral kuivanud ja küllap harjume varsti ka iseloomuliku kollaka värvusega laes ja kardinate peal. Või siis mitte.

Aga muus osas läks nädalavahetus kenasti. Polnud ka esmaspäeval viga midagi, ainult jube vara pidi üles tõusma, sest lastel jälle kooliaeg käes ja mina mängin peres transameest. Teisipäeva hommikul aga, kui ma olin mõnusalt rahuldamas oma internetisõltuvust, helistas naine ja ütles, et paar inimest ühe Eesti teleseriaali tegijatest tahaks meie korterist läbi käia. Neil nimelt siin võtted ja tahaksid teha üht ehedat Kopenhaageni linnavaate stseeni mõnest kõrgema korruse korteri aknast. Meil küll siin suuremalt jaolt mingit vaadet peale vastasmaja akende pole, aga hädapärast saab rõdult mingi pildi eemalasuva haigla poole teha. Ma palusin neile edasi öelda, et ärgu nad enne kahte tundi tulgu, sest korter on kohutavalt segamini (lahtipakkimine oli ka pooleli ja no kohe mitte ei tekkinud eelmistel päevadel tahtmist midagi asjalikku teha) ja mul läheb isegi elementaarse koristamisega aega. Sellisel kujul sai sõnum ka filmitegijatele edastatud. Kümme minutit hiljem heliseb minu telefon, ekraanil võõras Eesti mobiilinumber. "Halloo?" "Tere, kas te olete Heikki?" "Mina ise" "Mina olen... [sorry, aga mul on nimede peale kehv mälu] seriaalist... [ei saa hetkel avaldada, aga kindlasti annan õigel ajal teada, millal tasub telekas sisse lülitada]. Kas te olete praegu kodus, me tuleksime korraks läbi" "Jajah, aga mul on siin selline segadus, et selle likvideerimisega läheb mul veidike aega" "Aga kui me sellest segadusest mööda vaataksime? Meil tõesti läheb ainult üks hetk." "Ehh... No hea küll, aga..." "Väga tore, me oleme 15 minuti pärast kohal" "Aaaga..." Kõne lõpp. Viis minutit hiljem kõlas uksekell. Ütleme nii, et ma olen ka varem oma kodus valitsenud segaduse pärast piinlikkust tundnud, aga see polnud kaugeltki võrreldav tundega, kui mu uksest astub sisse mitte paar inimest, vaid terve seltskond Eesti tuntumaid filmimehi- ja naisi, kes täitsa koduse tundega sõelusid järgmise paari minuti jooksul läbi selle seapesa, mida mina hetkel enda koduks nimetan. Ja ei, nad ei vaadanud ainult, kas rõdult saab ühe linnavaate teha. Oh ei. Nad käisid läbi kõik toad, ka need, mille uksed ma mingisugusegi positiivse mulje säilitamiseks sulgenud olin. Ja seepeale avastasid nad, et see on just see korter, kus neil meeldiks järgmisel päeval filmivõtteid teha. "See köögi ruuduline põrand sobib ka imehästi" oli üks lausejupp, mis nende omavahelisest vestlusest läbi kostis. Edasi oli juba detailide täpsustamine, et kui kaua me lubaksime neil seal oma tööd teha. Ma siis pakkusin, et ma olen põhimõtteliselt hommikupoolikul kodus, nii et nad võivad siis oma stseenid millalgi ära teha, nii et ma saaks pärastlõunal lastele kooli järgi minna. "Nojah, meil on muidugi see lugu, et meil läheks siin terve päev. Ja õhtu ka". Ei saaks öelda, et ma ootamatutes situatsioonides väga adekvaatselt käituksin. Niisiis, selle asemel, et hüüatada "No kuulge, te pidite ainult mingit linnavaadet filmima" või "Sellistest asjadest peaks ikka varem teada andma, mitte niimoodi suvaliselt sisse sadama ja teatama, et "siin me nüüd siis oleme ja võtame teie korteri terveks päevaks endale"", kostus mu huulilt ainult "Nojah siis". Et sellest veel vähe oli, siis sama päeva lõuna ajal leidsin ma ennast ühest Kopenhaageni kohvikust, kus mind pandi täitma sama seriaali kõrvalist, aga siiski üsna märkimisväärset rolli. Täpsustada hetkel ei saa, aga küll ma siis teada annan, kui õige aeg kätte hakkab jõudma.

Õhtu möödus meeletu koristamise tähe all. Silma alt pidid kaduma ka kõik lasteasjad, sest seriaali tegelaskujudel ei olnud lapsi. Võttegrupi tagasihoidlik soov oli, et me viiksime ka kuuse välja - mis iseenesest oli hea, sest vastasel juhul oleks me vist veel maikuus ka mõistatanud, et mis me nüüd selle viimaseid okkaid poetava puujäänukiga peale hakkame.Küll aga oli kuuse enda väljasaamise protseduur võrdlemisi keeruline. Ta sindrinahk oli ikka päris suur ja lai. Korteri uste vahelt saime ta kuidagimoodi välja tõstetud, aga vaat lift kippus ta jaoks küll kitsaks jääma. Aga kui ei saa nõuga, siis saab jõuga, nagu vanasõna ütleb. Või oli see vastupidi. No vahet pole, igatahes saime ta kuidagimoodi sinna lifti sisse pigistatud ja allkorrusel tõmbasin ta toore jõuga ka välja. Et meil pole õrnematki aimu, kuidas siinmail kuuskede utiliseerimine toimub, siis asetasin ma ta sujuvalt prügikastide juurde. Seal seisab ta muide tänaseni. Kogu see kuusevedamise protseduur oli väga (ja ma rõhutaks - VÄGA) okaste ja oksterohke. Põhimõtteliselt oli tunne, nagu keegi oleks lohistanud läbi õue laipa, kellel vere asemel soontest okkaid voolas. Lift oli seest veel hullem. Nii me siis saime oma kuriteo jälgi erinevatest maja osadest sellise paraja tunnijagu koristada. Kell oli suht öö ka, nii et pealtnägijaid ei olnud märgata. Tundub, et pääsesime puhtalt, sest ükski naaber pole siiamaani tulnud ütlema, et koristage oma neetud kuusk siit ära. Meie muidugi käime ka prügikastidest mööda ja vangutame pead, et "no on ikka inimesed, jätavad oma kuused niimoodi siia laokile".

Järgmine päev oligi kogu mu elamine täis kaameraid, prožektoreid, näitlejaid ja muud rahvast. Sujuvalt läksid käiku nii mööbel kui nõud, rekvisiitidena leidsid kasutust ka näiteks lapse tekk ja padi - põhimõtteliselt on varsti kogu Eesti rahval võimalus telekast näha kogu meie elamist oma hiilguses ja viletsuses. Samas kogemus ise oli tore. Väga positiivsed inimesed, viskasid palju nalja, samas tegid oma tööd väga efektiivselt ja hingega. Üsna omamoodi tore oli vaadata, kuidas kogu see kaamerast väljapoole jääv korraldus toimib. Juttu puhudes sai ka mingi ettekujutuse, et millised need inimesed siis on, kui nad parajasti ei näitle või muud rolli ei täida. Õhtu lõpetuseks leiti, et minuga tuleb ikka üks stseen veel teha. Tõsi, stsenarist ei olnud seda küll kirja pannud, aga produtsent leidis, et mind peab ikka natuke rohkem näitama kui ainult selles ühes kohvikuepisoodis. Nii võetigi üks jupp veel linti ja öeldi, et küll siis see jupp kuidagi stsenaariumisse ka sisse saab.

Päris hilisõhtuni kogu see lugu ikkagi ei kestnud. Umbes kella seitsme paiku korjasid nad ahvikiirusel kogu oma kaadervärgi kokku, uurisid, et mis restorani me neile soovitaksime ja läinud nad olidki. Ega me päris tasuta muidugi seda kõike ka ei teinud. Peale tuhande tänu saime veel ühe Vana Tallinna likööri, ühe šokolaadikarbi ja kaks Kalevi metsapähklitega šokolaadi. Nohja lisaks veel pool pakki kohvi ja piima ja muud nodi, mis neil söögipausidest üle jäi. Ja küll seda feimi ja sulli hakkab ka tulema, kui ma ükskord telekasse jõuan, eksole. Nii et täitsa tasus ära see värk.

Novot, niimoodi igavalt ma siin siis elangi. Eile oli ka üks selline igav koht, kus keset sõiduteed oli äkitselt üks katkine vihmavari. Muidugimõista sõitsin ma sellest üle ja otse loomulikult jäi see kuskile auto põhja külge kinni. Kui ma paarisaja meetri pärast seisma jäin ja seda lahti hakkasin kangutama, siis vaatas mõni küll vist pilguga, et vaat kus osav mees - sõidab jalakäijast nii üle, et ainult lõhkine vihmavari jääb järgi.

Täna on kuidagi kahtlaselt vaikne. Nagu suurt midagi ei toimu. Aga noh, äkki jõuab kätte ka üürileandja "as soon as possible" aeg ja elu läheb natukenegi huvitavamaks. Või siis helistab Steven Spielberg ja pakub oma uues filmis peaosa.
Eks näis.

Mida sa seal üldse teed?

Täna sadas meil siin esimest korda lund. Mitte et see maha oleks jäänud. Õieti sulas ta enne ära kui maapinnalegi jõudis. Selline tavaline Taani lumi. Nii et suvekummid on mu autol all ka praegu, ilma et ma peaks muretsema võimaliku musta jää või muude sõitmist ohustavate asjaoludega. Kas te teadsite, et Taani on ainuke Skandinaavia riik, kus talvekummid ei ole kohustuslikud? Nüüd siis teate.

Vaat siis selliste teadmiste kogumise ja ilmavaatlusega tegelen ma siin. Aga mitte ainult. Riskides teadlikult võimalusega, et mul ei ole järgmisel korral teiega kohtudes mitte millestki rääkida - sest siin on juba kõik kirjas - vastan ma ikkagi küsimusele, mida mul't pea iga kord küsitud on. Ehk siis - millega ma ikkagi täidan neid päevi, mil kedagi teist pole kodus, kui väljas ulub lõppematu ookeanilt maabunud tuulehoog ja kui mu ainsaks kaaslaseks on kõige targem inimene siin ilmas - mina ise?

No kõigepealt alustan ma päeva sellega, et tekitan olukorra, kus peale minu ei häiri mu eksistentsi mitte keegi teine. See tähendab, et viin lapsed kooli ja naise tööle. Mõnikord jõuame õigeks ajaks, reeglina siiski jääme hiljaks. Jah, mõned asjad siin ilmas ei muutu. Igatahes, kui see tehtud, siis algab "minu aeg", mille ma püüan täita tegevustega, mis kõige enam rahuldust pakuvad. Või noh, peaaegu kõige enam.

Eks see järgmine jutt väheke piinlik on (ei - mitte nii piinlik, kui tavalise rikutud inimese pea välja oskab mõelda, kuid siiski), aga ma siiski räägin välja: ühe osa päevast ma lihtsalt mõtlen. Mõnikord kõva häälega, sest see aitab mõtteid struktuuri seada, aga jah, istun lihtsalt diivanile, otsin toas mõne punkti, mis oma olemasoluga minu olemasolu ei häiriks ja mõtlen. Mõnikord pool tundi, vahest vähem, teinekord kauem. Ah et millest? No ikka elust enesest. Mõnikord väikestest asjadest nagu mida tänase päevaga peale hakata, aga mõnikord jõuan nende "suurte" küsimusteni, millele tegelikult vastuseid ei olegi. Nii et jah, ma ei tea ikka veel, mis elu mõte on :)

Siis olen ma veidi aega internetis. Tunnistan, et see on sõltuvus. Nagu hommikune kohvigi. Selle vahega, et internetist eemalolek ei tekita erinevalt kohvi joomata jätmisest peavalu. Küll aga seletamatut rahutust ja millestki olulisest ilma jäämise tunnet. Nii ma siis annan iga päev oma sõltuvusele järgi. Loen uudiseid, sirvin feissbukki, kirjutan blogi, veedan aega ajutegevust pärssivate arvutimängude seltsis. Piiran ennast küll ja tavaliselt ma alates kella 11st püüan midagi targemat teha, aga alati see ei õnnestu. Kui ma siis näiteks pool üks avastan, et ma olen terve hommikupooliku ära raisanud, siis on samasugune tunne, nagu pärast Big Maci einet - kõht on justkui täis, aga peas on mõte, et "oli nüüd seda siis vaja või?".

Kui siis sõltuvus on rahuldatud, on aeg meeleheitel koduperemeheks hakata. Õnneks ei tähenda see (veel) telekast õudsate mehhiko seebikate vaatamist (mis kirjelduse järgi tunduvad olevat täpselt ühesuguse süžeega), küll aga koristamist, nõudepesemist ja muude kodu korrashoidu sisaldavate toimingute tegemist. Selle peale ütles üks mu sõber, kelle jaoks kõik majapidamistööd on rangelt naiste pärusmaa, et "oh, ma loodan, et kui sa Eestisse tagasi tuled, saab sinust jälle mees". Kõik feministid ja muud naiste õiguste seisjad - saatke mulle e-mail, ma edastan selle härra aadressi, siis saate ta maja minna munadega loopima :)

Ahjaa, poes tuleb ka mõnikord käia. Muidu võib nälga jääda eksole. Aga süüa ma teha ei taha. Võib-olla isegi saaks kuidagimoodi hakkama (tegelikult paar korda juba olen ka hakkama saanud), aga vaat ei taha. No ei saa mina retseptist aru, mida tähendab "sega, kuni segu on piisavalt paksenenud" või "lisa vastavalt enda maitsele [siia tuleb mõne toidu- või maitseaine nimetus]" või "pruunista kergel tulel". Loomulikult pärast umbes kümnekordset katsetamist oleks ka kõik need terminid mulle täitsa inimkeelsed, aga miski ei meelita mind tegema tundidepikkuseid katseid, et siis tulisoolane, "piisavalt paksenenud" ja panni külge kinni jäänud või "kergel tulel pruunistatud" põhjakõrbenud toit prügikasti visata. Sügavkülmutatud tooted on selles mõttes head asjad, et keegi on minu eest kõik asjad juba ära teind ja ma pean tema loomingu lihtsalt ahjus üles sulatama. Ning seda teen ma hea meelega :)

Ja kui ma siis olen põlle eest võtnud ja juuksed krunnist lahti päästnud...

- hehee -

...asun natuke mehisemate tegemiste juurde.

Nagu magamine näiteks.

Okei, seda ei tee ma iga päev, aga see talvine kaamos on küll olemise märkimisväärselt unisemaks teinud. Mõned korrad nädalas suudan ennast siiski kokku võtta ja seada sammud jõusaali poole, rumalas lootuses, et äkki on paari aasta pärast praeguse kena õllelihase (või siis one-pack'i) asemel midagi natuke vähem esiletungivat või suisa kuuspakiks nimetatav lihaskogum. Aga kui ilm on ilus - mida ta praegusel aastaajal peaaegu kunagi pole - siis teen hoopis väikse jalutus-/kiirkõnni-/vaatamisväärsustega tutvumise tuuri, mille käigus võib nii mõndagi huvitavat juhtuda.

Need mehisust taastavad toimingud seljataga, asun autojuhi rolli ja toon järeltuleva põlve koolist ära. Mõnikord tuleb üks neist ujuma toimetada, teinekord teine klaveritundi, igal juhul on mingi hulk autosõitu lahutamatu õhtupooliku osa. Praeguste halliseguste ilmadega on sellega seoses adrenaliinilaks garanteeritud. On selle pakkujaks siis tuledeta jalgratturid, täiesti suvalises kohas teed ületavad jalakäijad või punase tulega ristmikut ületavad taksod, ilma vahejuhtumiteta õnnestub siin linnas autoga väga harva teekonda läbida. Muide, siinmail lisati liikluseeskirjadesse alles natuke aega tagasi nõue, et reavahetusel tuleb suunatuld näidata. Enamus autojuhte käitub muidugi ikka veel vanade eeskirjade järgi. Ei ole tore, tõesti ei ole.

Nohja õhtu on siis selline, nagu igal teiselgi pereinimesel. Selle vahega, et mina olen päev läbi saanud tegeleda asjadega, mis mulle meeldivad, tänu millele möödub ka õhtupoolik veidi kvaliteetsemas olekus kui "iga teise pereinimese" tööpäevajärgne pool-vegetatiivses seisundis viibimine :)

Nii ta siis on, see töötu ja Eesti riigi poolt 1,2-kordse (uuest aastast 2-kordse) miinimumpalga eest ülalpeetava mehepoja elu. Olen ma rahul?

Absoluutselt.

Kuidas ma ükskord Tallinnas peaaegu ei käinud

Kell oli nii umbes-täpselt kaheksa laupäeva hommikul, kui ma asusin oma kodunt (põhimõtteliselt võib Kopenhaageni korterit ju koduks nimetada) teele lennujaama poole. Nagu ikka, olin ka sel korral jätnud mineku viimasele hetkele ja seetõttu olin kerges ärevuses, kas ma ikka jõuan õigeks ajaks kohale. Õnneks tuli üsna kiiresti buss - vahemärkusena olgu öeldud, et lennujaama jõudmiseks pean ma sõitma paar peatust bussiga ja siis mõned peatused rongiga - ja kiirete arvutuste tulemusena jõudsin järeldusele, et ootamatuste mitteilmnemisel saan kenasti nii rongile kui lennukile piisava ajavaruga.

Ootamatused aga ei lasknud ennast kaua oodata. Kes Kopenhaageni ühistranspordiga on sõitnud, see teab, et siin on üsna levinud nn "klippekort"-id. Need on sellised kümne korra piletid, mida peab iga kord bussi või rongi sisenedes kompostrisse panema ja aparaat paneb sellele peale templi ning naksab ära ühe "klipi" - ergo nimi "klippekort". Panin siis minagi oma natuke kortsunud klippekorti masinasse ja... ei midagi. Ei mingit tuttavat klõpsu, ei muud häälitsust, mida võiks tekitada masin, mille ainumas ülesanne on teha klõps ja naks. Pärast korduvat proovimist soovitas lahke araablasest bussijuht, et ma teeks pileti magnetriba (ma pold varem tähelegi pannud, et sel magnetriba on) veidi oma süljega märjaks ja prooviks uuesti. Ei midagi. Siis võttis ta pileti enda kätte, tegi enda süljega kokku ja proovis uuesti. Ikka ei miskit. Andis mulle pileti tagasi ja ütles midagi taani keeles, mis võis tähendada, et okei, saad siis tasuta sõita. Nii ma siis istusin veidi nõutult, araablase ja enda tati seguga pilet käes ning mõtlesin, et siin võis ju hästi minna, aga mul veel rongisõit ka ees.

Rongi väljumiseni oli mu kella järgi jäänud kaks minutit, kui mina ummisjalu platvormi poole tormasin. Kergenduseks nägin, et rong polnud veel jaama jõudnud, seega oli mul aega veidike sealseid klippekorti hammustajaid proovida. Esimene - ei miskit. Teine - vaikus. Kerge paanika hinges jooksin platvormi teise otsa, ise juba oma meeltes ette kujutades, kuidas ma rongis saan kontrolöriga vaielda teemal pileti mulgustamise võimatus ja minu siiras soov oma sõidu eest tasuda. Sel rongil pole küll kunagi kontrolli peal olnud - vähemalt mitte nendel kümnekorral sõidul, mis mina olin sellega teinud - aga iial ei või teada. Jõudsin hingeldades järgmiste kollaste masinateni, samal hetkel saabus rong. Veel viimane pileti muljumine, palve kõrgemate jõudude poole, pilet mulku ja "KLÕPS!". Tempel olemas, klipp lännu, jess! Kui vähe on vaja inimese õnnelikuks tegemiseks. Paar jooksusammu ja mõne hetke pärast olingi päästva rongi sisemuses, suundumas lennujaama poole.
Kahe peatusevahe pärast saabus kontroll. Rahulolu viimasel hetkel saadud klõpsu üle saavutas haripunkti.

Lennujaama terminali ustest sisse astudes olin õnnelik, et check-in'i lõppemiseni on aega tervelt 17 minutit. Kastrupi (ehk siis Kopenhaageni) lennujaamas on süsteem, et kõik check in'id tehakse terminali paigutatud iseteenindusmasinate abil. Sarnased, nagu Tallinna lennujaamaski, aga neid on Kastrupis mitmeid kordi rohkem. Letis saad ainult pagasi ära anda ja kui üritad pagasi järjekorda minna ilma aparaadist saadud pileti ja/või pagasikleebiseta, saadetakse sind masina juurde tagasi. Nii ma siis läksin enesekindlalt esimese ettejuhtuva nutika roboteeritud abimehe juurde, sisestasin koodi (nagu ma seda korduvalt varem olin teinud) ja... error. "Pöörduge check-in'i abistava personali poole". No mis seal ikka, küllap on paber otsas või miskit. Lähen järgmise juurde, kood sisse ja... sama sõnum. Nüüd hakkas juba veidi kõhe. Esiteks ei teadnud ma, kuskohast võiks leida "check-in'i abistavat personali" ja teiseks oli mul nüüd juba aega ainult 15 minutit. Paaril-kolmel masinal lasin veel endale suunavat teadet anda enne, kui läksin abistavat inimest otsima. Õnneks ei läinud õige leti leidmiseni kaua aega, kuid oma ehmatuseks avastasin, et lette on ainult üks ja sellegi ees lookleb ähvardavalt pikk saba. Veidi rahustav oli see, et enamus inimesi oli vales kohas ja selleks eraldi palgatud inimene saatis suure osa seltskonnast kas pagasi järjekorda või uuesti sissetšekkimise aparaadi juurde. Mina olin aga täitsa õiges järjekorras, nii et mul lubati edasi seista. Hoolimata äraaetud rahvamassist jäi minu ette ometi veel mingi hulk rahvast ja kell muudkui tiksus...

Kes ei tea, siis tänapäeval on enamus lennujaamades süsteem selline, et kui check-in'i lõpuaeg kukub, siis ta kukub. Miskid turvalisuse reeglid jälle. Ei aita palumine ega anumine - kui jäid hiljaks, siis oled lennukist maas. Vahet ei ole, kas selle süüks oli su hilinemine lennujaama või tehniline rike kuskil iseteenindusautomaadis. Ainus variant on piletid ümber vahetada. Õnnetuseks oli minu pakett selline, et selle ümbervahetamine oleks läinud sama kalliks kui uued piletid. Selle perspektiivi reaalsuseks muutumine oli just sel hetkel üsna päevakorral ja ei muutnud mind sugugi rahulikuks.

Kui minu lennule registreerimise lõpuni oli jäänud veel 7 minutit, oli minu ees üks seltskond, kes tahtis vist Ameerikasse lennata, üks perekond, kel mingi probleem laste piletite või pagasiga ning veel paar inimest, kes lendasid nähtavasti täitsa omapäi. Suuremal seltskonnal oli miski keerulisem probleem, sest neiuke leti taga rippus koguaeg telefoni otsas ja püüdis õiget inimest toru otsa saada. Aega kulus ja asja ei saanud. Lõpuks ometi avati teine abistav kassa ja järjekorras oodanud perekond liikus sinna. Minul oli jäänud saatusliku hetkeni 3 minutit. Perekonnal leti ees oli tore, teenindajal oli tore, juttu jagus kauemaks, laste käest küsiti reisi kohta põnevaid küsimusi ja minu närvid keerasid järjest suuremaid krusse peale. Mulle ei meeldi absoluutselt järjekorras ette trügida ja seegi kord tundsin ilmselget vastikust selle mõtte ees, kuid võtsin ennast siiski kokku ja küsisin eesolevate inimeste käest, et kas ma tohin pärast seda lustakat perekonda minna teenindaja vastuvõtule. Millegipärast olid nad nõus. Aga sellest oli vähe abi, sest teenindajal oli vaja veel vahetada ema-isa-lastega elutarkusi, printida pileteid ja kleebistada pagasit. Ja siis saabus minu hetk. Tormasin leti ette ja ütlesin teenindajale, et "tegelikult lõppes mu lennule check-in..." pilguheit kellale "...nüüd".
Järgmise sekundi murdosa jooksul läks neiu nägu kurjakuulutavalt murelikuks. Kiire klõbistamine arvutis, pilk ekraanile ja - "you made it, no problem".
Sel hetkel oli tunne, nagu oleks keset sünget lörtsi korraga varakevadine päike välja tulnud. Kergendusohe oli küll selline, mis pidi lennujaama teise otsa kostuma. Noh, tegelikult küll mitte, me räägime ikkagi väga suurest lennujaamast eksole, aga mõte jääb samaks. Saanud oma pileti kätte, hõljusin suures rõõmupilves oma värava poole, omamata vähimatki ebameeldivat emotsiooni tuleva 1,5 tunni ees - mis minusuguse kerge lennukartusega inimese jaoks ei ole sugugi tavaline asi. Õige gate'i juures vaatasin, et näe, lennukit polegi veel, aga veidike silmi pingutades selgus, et ikkagi oli. Udu oli lihtsalt lennumasina osavalt enda sisse mässinud. "Küllap saame siin nüüd oodata paar tundi udu hajumist," käis mõte peast läbi. Aga ei. Mõne hetke pärast avati värav ja stjuuardesside naeratuse saatel saime oma istekohad hõivata. Arutlesin omaette, et ühel hetkel nad avastavad ikka ise ka, et läbi vati pole mõtet hoovõturajale minna. Seda avastust aga ei toimunudki. Lennumasin hakkas liikuma ja piloodikabiinist soovis reisijatele head lendu kapten... Juri Gagarin. Väga lohutav.

Sellega mu seiklused ka sisuliselt lõppesid. Lend oli sujuv, ilm Tallinnas ilus ja kohaloldud paari päeva jooksul ei juhtunud ka midagi põrutavat.

Kui välja arvata tagasitulek. Kui keegi veel ei teadnud, siis käsipagasi keelatud vedelike (ehk määrangu "muud samalaadse konsistentsiga kaubanimetused) alla käivad ka majonees ja kohupiim. Või nagu tollitöötaja ütles: "Majonees on nii vedelik kui veel olla saab". 40 eurot täiendava pagasi eest maksnuna on see mul nüüd pikka aega meeles.

Kohtumine tundmatuga

"Kui sind lähemalt tundma õppida, siis oled sa oma sisimas selline... viriseja," ütles kord mu sõber, kui me Londoni lennujaamas Tallinna lennukit oodates kohvi jõime. Tõepoolest, tuleb omaks võtta. "Küll on halb, küll on paha, virr-virr-virr". Vaadake kasvõi seniseid sissekandeid siinsamas blogis, eksole.

Mulle tuli see ütlemine meelde täna hommikul, kui ma tegin taas oma tavapärast ümbruskonna avastamise jalutustiiru. Siin on tegelikult igasuguseid huvitavaid kohti, olgu need siis keskaegsed kindlused, rohelust täis pargid, suursugused kirikud või justnagu-lasteraamatust-väljahüpanud värvilised majakesed. Ma pole veel kuigi kaugele oma retkedega jõudnud, aga õnneks on mul seda aega ümbruskonnaga tutvumiseks vähe rohkem kui keskmisel (töö)inimesel. Olen siinoldud aja jooksul muuhulgas korduvalt käinud mööda ühest ilusast punastest tellistest kirikust, mis mõjub hoolimata oma lihtsusest kuidagi majesteetlikult. Mingil põhjusel polnud ma sinna kunagi sisse astunud, aga seekord otsustasin oma vea parandada.

Olin just uksest sisse saanud, kui mulle astus kiriku võlvide alt vastu üks vanem härrasmees. Ta ütles midagi taani keeles - mida ma pidasin iseenesestmõistetavalt hoiatuseks, et maja on kinni või midagi sellesarnast - kuid läks minu tavapärase fraasi "sorry, English only" peale üle soravale inglise keelele. Ei olnud midagi kinni, tahtis hoopis öelda, et kas pole tore, et see kirik on hommikupoolikuti kõigile avatud. Jäime vestlema ja ilmnes, et ta on 88-aastane, oli oma naisega olnud 54 aastat abielus, kuid ta suri aasta tagasi. Kirikus käis ta aeg-ajalt istumas, sest ta igatses oma naise järgi ja seal istumine "aitab tal meenutada, kus ta abikaasa nüüd on ja siis pole enam nii valus".

Tema silmad pani aga särama see, kui ta sai rääkida oma lastelastest ja nende lastest. Nende üle oli tal nii hea meel, üks neist pidavat Inglismaal elama ja aitama pankadel rasketa aegadega toime tulla. Vaimustusega rääkis ta sellest, kuidas ta oma lapselapse üleskasvamist sai näha ja kes nüüd on juba 20-aastane ning ise juba lapsevanemaks saanud. Ja siis ta ütles: "Tead, ma kogun laste naeratusi. Kui mu lapselaps külla tuleb, siis võtab ta mõnikord oma lapse kaasa. Siis ma istun selle väikse 1,5-aastase olevuse juurde ja räägin temaga. Alguses ta küll pelgab mind veidi, kuid siis ta harjub mu häälega ja ühel hetkel ta naeratab. Ja tead - tema naeratus on nii siiras ja nii puhas..." Seda öeldes muutus ta pilk nii helgeks, nagu näeks ta sedasama naeratust justnüüd oma silme ees. "See muudab mind õnnelikuks. Nii ma kogungi neid naeratusi ja panen need siia," näidates oma südamele "ja võtan need siis välja, kui mul ei ole just kõige päikselisem tuju. Siis on kohe parem olla".

See oli ilus.

Tulles tagasi algusesse

Nonäe - juba ongi kolm kuud siin oldud. Nii imelik, kui see ka pole, siis tundub see aeg ka just sellisena - kolme kuuna. Mitte nii nagu varem, kus jõuludest jaanipäevani oli justkui kolm nädalat ja jaanidest jõuludeni veel lühem aeg. Mida kõike võib töötus inimesega teha, eksole.

Ma tuleks korra tagasi oma esimeste kokkupuudete juurde Taani ja iseäranis Kopenhaageniga. Nagu vast suur osa eestlastest, kujutasin ka mina Taanit ette igava põhjamaaga, kus inimese elu on ära planeeritud juba enne, kui ta sündinudki on, kus kõik on stabiilne, rahulik ja kus rahvas maksab üle mõistuse kõrgeid makse (ja on sealjuures jube rahulolevad), sest ainult nii suudetakse tagada olemasoleva heaoluühiskonna säilimine. Ning loomulikult on see riik, kus hinnatakse põhjamaiseid väärtusi nagu ausus, viisakus ja vastutulelikkus. Noh, mu ettekujutus oli õige. Suuremalt jaolt.

Teatavasti kui sa kuhugi riiki elama pead asuma, siis on loomulik, et sul peab olema ka koht, kus elada. Selleks aga, et see leida, pead ise vaeva nägema Nii imelik kui see ka ei ole, siis guugeldamisest Kopenhaagenisse elukoha leidmisel suuremat abi pole. Õieti on, aga sel juhul pead sa teadma õigeid otsingusõnasid ja lisaks pead sa oskama mingil määral taani keelt. Nende teadmisteni jõudsin ma mitmekümne tunniste otsingute käigus, mille tulemusena jõudsin siis välja nende firmade lehtedele, kes vahendasid kortereid välisfirmadele ja saatkondadele - ehk siis just sinna kuhu vaja. Võite ju mõelda, et no mis sul viga, firma otsib sulle korteri ja sina kolid aga hopsti sisse. Aga vaat ei ole nii. Kopenhaagenis on nimelt möbleeritud korterite turg äärmiselt väike. Otsid möbleerimata kortereid, siis jah, on isegi mille hulgast valida. Aga vaat möbleeritutega on asi halvasti. Ja kui sul on veel erinõudeid (nagu meie puhul, et peab olema vähemalt kolm magamistuba), siis on olukord ikka eriti täbar. Aga ega's mina teadnud ka, et see olukord nii kehvake on. Vaatasin, et firmade kodulehtedel on infot vähe ja olemasolevate juurde lisatud pildid (kui neid üldse oli) ei andnud mitte mingit infot edasi - peale selle, et mõnes toas on peegel, kummut ja valged seinad. Saatsin aga firmadele oma nõudmised ja jäin vastuseid ootama. Mõne puhul ootan siiamaani, aga mõni vastas ka. Tõsi küll, enamasti oli vastuseks, et "sorry, aga meil sellist korterit küll ei ole pakkuda". Kaheksast firmast tervelt üks pakkus välja ka võimalikke alternatiive, teised nautisid vist lihtsalt "ei"-ütlemise rõõmu. Pärast kuudepikkust otsimist õnnestus siis suve keskpaigaks leida mõned korterid, mida tasus ka vaatama minna. 

Ja siis hakkas juhtuma.
Saime siis ühe maakleriga kokku, kes pidi meile näitama neljatoalist korterit, kus on kolm magamistuba. Maja ise oli väärikas, ikkagi aastast 1830, piirkonna vanim maja (noh, seda oli ka väljast näha). Lähme korterisse, vaatame ühe toa üle, teise, kolmanda... Aga neljandat mitte kuskil. Küsime siis maakleri käest, et kas nagu midagi puudu ei ole või. Tema ei saa alguses aru, aga kui me talle tubade arvule tähelepanu juhtisime, siis oli vastus, et "Aaa... Okei... Siin on vist jah mingi viga sees. Ma lähen kohe kontorisse tagasi ja lasen selle kuulutuse ära parandada". Kaks kuud hiljem oli sama korteri kuulutus muutmata kujul jätkuvalt üleval.

Saime siis teise maakleriga kokku. Tema viis meid vaatama korterit, mis pidi mõõtmete järgi täpselt meie nõudmistele sobima, samuti pidavat olema kolm magamistuba ja elutuba. Lähme sisse ja vaatame - üks pisike laste magamistuba, teine pisike laste magamistuba, kolmas pisike laste magamistuba (mida kõiki ühendas pikk kitsas koridor) ja koridori lõpus mitte just kõige suurem köök-elutuba. Küsisime siis, et okei, laste magamistoad on olemas, aga kuhu vanemad mahuvad? Maakler siis sügab kukalt ja ütleb, et tõepoolest, kui mõnda neist tubadest panna kaheinimese voodi, siis nagu muud sinna ei mahugi. Imestasime ka, et kuidas saab nii pisike korter olla 105 ruutmeetrine, mille peale oli vastus, et aga neil on ju korralik rõdu. Vastusest koorus välja taanlaste komme arvestada korteri pindala maja välisseinast arvutatuna, samuti loetakse korteri pindala hulka nii rõdud mõnikord isegi osa koridorist (mõttega nähtavasti, et kesse teine ikka su ukse taha ronib, kui mitte sina ise). Aga enamasti korteri suuruse osas lihtsalt... valetatakse.

Kolmas korter, kus pidi olema väidetavalt kuus tuba, millest kolm on magamistoad, jäi meil külastuskõlbulike korterite nimistusse sellepärast, et me lihtsalt tahtsime näha, millised siis need suuremad korterid on. Lisaks oli suht meelitav kuulutuse tekst, mille kohaselt on kõik selle firma poolt pakutavad korterid värskelt remonditud ja kujundatud professionaalse sisekujundaja poolt. Saame maakleriga kokku ja tõepoolest - korter on avaram, aga kindlasti mitte nii suur kui kuulutuses mainitud. Loeme siis tubasid ka: üks, kaks, kolm, neli, viis... Ja jälle üks tuba vähem! Loeme magamistubasid: üks, kaks... No ei ole kolmandat! Seekordne maakler isegi ei vabandanud mitte, vaid ütles lihtsalt, et "Nojah, nii ongi". Ilma et me oleks aru saanud vajadusest näidata tuba kuulutuses kuuetoalisena küsisime, et kuhu siis üks magamistuba on kadunud. "Aga kontorist" (mis oli üks viiest toast) "saate ju teha magamistoa" kõlas vastus, mis tema arvates oli täitsa loogiline. See, et kontoris puudus magamistoale iseloomulik mööbliese - nimelt voodi - ei omanud üldse mingit tähtsust. Kuulutuses räägitud remondi osa jäi meil väheke arusaamatuks, sest ühes toas oli laest värv lahti koorunud, põrandad nagisesid hullupööra ja seintel tehtud värvimistöö oli suisa koomiliselt ebakvaliteetne. Sisustus oli iseenesest kena, aga öelda, et seal oli sisekujundaja kätt tunda, oleks olnud ilmselge liialdus.

Kõikide otsingute lõpuks olimegi siis sunnitud eeltoodutest kolmanda korteri kasuks otsustama. Tulime Eestisse tagasi ja jäime lepingut ootama. Mõne päeva pärast see saabuski, paluti lahtrid ära täita, allkirjastada ja tagasi saata. Noh, kõik oli väga kena, ainult et kogu lepingu tekst oli taanikeelne. Olles veendunud, et tegemist on eksitusega - vastaspooleks oli siiski firma, kes vahendas kortereid rahvusvahelistele firmadele ja saatkondadele - palusime neil saata inglisekeelne leping. Vastus oli, et ei, meil on ainult taanikeelne leping. Me siis püüdsime selgeks teha, et taani keel ei ole meie võõrkeelte varastus just esimene ega ka teine ja et kuidas me saame lepingut aktsepteerida, kui me sellest arugi ei saa. Nemad (õieti tema - ehk maakler) vastu, et kui teil on probleem, siis meil on korteri tahtjatest ukse taga järjekord (ei, ma ei liialda, vastuse sisu oli just selline). Mis seal's ikka, kui sul pole turult kuskilt paremaid kortereid võtta, ju siis tuleb leppida ka sellise jabura vastusega ja kuidagi hakkama saada. Hirmsa pusimise ja sõnaraamatus tuulamise peale saime siis enam-vähem aru, mida meilt taheti ja saatsime neile oma muudatusettepanekud. (näiteks maksekuupäeva muutmine 1. kuupäeva pealt 8.-ks, sissekolimise aeg 1. juulist 1.augustiks ja muud taolist nipet-näpet). Vastus tuli, et ei, me ei muuda mitte midagi. Et mis põhjusel ei muuda? Põhjust ei olnudki. Et me aga ei kavatsenudki ühe kuu üüri tühja maksta (me pidime just 1. augustist kolima), siis olid järgnevad päevad ja nädalad täis telefonikõnesid ja meilivahetust, mille jooksul saime korduvalt kogeda, et mingisugusest viisakusest võid sa sellise firmaga suhtlemise puhul ainult unistada. Maakler konkreetselt karjus telefoni, pidas meie soove absurdseks, keeldus aru saamast ükskõik missugustest argumentidest ja ähvardas pidevalt, et annab korteri kellelegi teisele. Lõpuks aga selgus lihtne tõde (millest arusaamine oleks üsna palju närvirakke alles hoidnud), et kui tahad midagi lahendada, siis pöördu ülemuse poole. Nagu imeväel saime ühe päevaga asjad korda. Või siis nii korda, kui see võimalik oli.

Kui me siis pärast kõiki neid seiklusi sisse kolisime, siis isegi ei jaksanud vihastada, et korteris ei põle tervelt viis lambipirni ja et üks laualamp on lihtsalt katki, lisaks otsustab lift kuus keskmiselt korra rikki minna. Kuulsime sama firma vahendusel eluruumi saanud perekonna käest, et nende korteris ei töötanud dušš ja wc jupsis pidevalt ning nende kordasaamiseks pidid nad nädalate kaupa abi ootama. Nii et selles mõttes läks meil isegi hästi.

Aga üldiselt võttes on siin elu hea. Just selline, nagu ma kujutasin ette, et ühes igavas põhjala riigis peakski olema.
Või noh, peaaegu. 

Aga sellest juba mõni teine kord.

Kohtumine tädikesega

Esmaspäeva pärastlõuna ühel Kopenhaageni kõrvaltänaval.

Istun autosse, käivitan mootori.
Võtan välja oma äsjaomandatud GPS-i.
Püüan seda kinnitada auto esiklaasile.
Ei õnnestu.
Püüan veel.
Ei miskit.
Järgneb hulk vandesõnu, mida siinkohal pole paslik korrata.
Tegevus kestab oma hea minuti.

Ootamatu koputus aknale.
Akna taga võõras tädi.
Avan akna.
Arusaamatu taanikeelne mula.
"Sorry, English only!"

Järgneb dialoog (muutmata kujul):
Tädi (üsna kurjalt): "Kas sa sõidad ära?"
Mina (selgitavalt): "Jah, ma panen ainult oma GPS-i paika"
Tädi (käskivalt): "Aga lülita mootor välja"
Mina (hämmeldunult): "Ehmm... Miks?"
Tädi ("daaa-loll-oled-või"-toonil): "Siin majas elavad väikesed lapsed"


Mina (seost auto mootori ja laste vahel leidmata): "Ah tõesti?"
Tädi (manitsevalt): "Jah - sa võid nad niimoodi ära tappa!"

Keerasin võtit ja mootor vaikis.
Tädi lahkus.
Olin sõnatu.