Kohtumine tädikesega

Esmaspäeva pärastlõuna ühel Kopenhaageni kõrvaltänaval.

Istun autosse, käivitan mootori.
Võtan välja oma äsjaomandatud GPS-i.
Püüan seda kinnitada auto esiklaasile.
Ei õnnestu.
Püüan veel.
Ei miskit.
Järgneb hulk vandesõnu, mida siinkohal pole paslik korrata.
Tegevus kestab oma hea minuti.

Ootamatu koputus aknale.
Akna taga võõras tädi.
Avan akna.
Arusaamatu taanikeelne mula.
"Sorry, English only!"

Järgneb dialoog (muutmata kujul):
Tädi (üsna kurjalt): "Kas sa sõidad ära?"
Mina (selgitavalt): "Jah, ma panen ainult oma GPS-i paika"
Tädi (käskivalt): "Aga lülita mootor välja"
Mina (hämmeldunult): "Ehmm... Miks?"
Tädi ("daaa-loll-oled-või"-toonil): "Siin majas elavad väikesed lapsed"


Mina (seost auto mootori ja laste vahel leidmata): "Ah tõesti?"
Tädi (manitsevalt): "Jah - sa võid nad niimoodi ära tappa!"

Keerasin võtit ja mootor vaikis.
Tädi lahkus.
Olin sõnatu.

Imelikest kaheksakoivalistest

Hoolimata sellest, et Taani peab ennast justkui põhjamaaks, on siin kasvutingimused loodusele vist küll ideaalsemad kui troopikas. Igatahes on pikalt Viimsi korteris varjusurmas olnud lilled ärganud siin uuele elule, poeõunast saadud seemnest on potis sirgumas juba esimene alge sellest, millest kunagi saab õunapuu ja rohtu peavad siinsed aiaomanikud vist küll kaks korda päevas pügama.

Ja siis on veel siin ühed olendid, kellele siinne kliima meeldib: ämblikud.


Neid on ikka igal pool, olenemata paikkonnast. Näiteks esimesel või teisel saabumisnädalal kutsuti meid külla ühte Kopenhaageni kesklinna korterisse. Ühel hetkel aknast välja vaadates avanes omamoodi vaade: kõigil kolmel aknal, mis söögituba õuest eraldasid, piilusid meid oma võrgukiikedes ämblikud - igal aknal üks. Kunstnik oleks vast näinud selles mingit peent taiest, aga meie jaoks tekitas see pigem küsimust, et kui neid ainuüksi ühe kesklinna korteri toa akendel on selline kogus, siis palju neid siin linnas (rääkimata maapiirkondadest) olla võiks.

Vastus on, et palju. Mitte nii palju kui jalgrattureid, aga nad on arvukuselt kindlasti teisel kohal. Nende võrke näeb kõikjal. Kui murdeeas poisile piisab erutumiseks kasvõi virsiku vaatamisest, siis tundub, et ämblike jaoks tekitavad vastupandamatud tungi kõikvõimalikud nurgad ja nurgakesed. Kujutan ette, kuidas nad aknaruutu või ukseava nähes zombistuvalt pomisevad: "Pean... kuduma... võrku... nüüd...". Ja vahet pole, kui väiksed nad on, kohati on suisa tunne, et tüüp pole veel õieti ämbliku kujugi omandanud, aga näe niidikesi tõmbab, nagu oleks seda aastaid harjutanud.

Nii et kui meie külalisi tabab liftist välja astudes (meil viib lift nimelt rõdule) see eriskummaline aisting näol või kaelal, mida tekitab võrgutabamus, siis peame selgitama, et me ausõna ei hoia koristusvahenditelt kokku ja hari-kühvel-tolmuhari on jätkuvalt meie kodus aukohal. Lihtsalt need punujad on nii kiired, et isegi kui iga päev nende kodusid hävitada, on nad öö jooksul mitu uut jõudnud teha.

Aga õnneks ei ole nad tuppa roninud. Veel. Kärbsed on küll ennast aknatihendite vahele talvituma seadnud (ajasin neid just mõni päev tagasi parvede kaupa sealt minema), aga ämblikutel on vist veel õueski piisavalt mõnus olla. Loodetavasti jäävad nad sinna pikemaks ajaks, sest nad ei ole just kõikse romantilisemad kaas-üürilised, tuleb tunnistada. Meenub üks hommikune ärkamine lapsepõlvest. Tundus, et silmad on seekord kuidagi eriti unesegased, kuigi kell võis olla juba keskpäeva kandis ja suur päev aknast sisse vaatamas. Igatahes oli silme ees miski segav asi ja tavaline pilgutamine ei olnud selge silmavaate saamiseks sugugi piisav. Pühkisin siis käega üle näo ja etskae - ilmnes, et pikakoivaline oli ennast minu silmaava peale magama sättinud ja oma ärkamisega olin nüüd temagi üles ajanud. Kõrval soojamüüri peal vaatasid aktsiooni pealt veel kaks isendit ja teki peal kolmaski. Ütleme, et inimlapse jaoks, kellele ämblik isegi eemalt vaadates tekitas vastikusvärinaid, polnud see just suurem asi ärkamine.
Või siis teine episood vähe hilisemast ajast, kui ma juba kohvijoodikuks olin hakanud. Hommik oli unine, tuiasin kuidagimoodi kööki, kus tol ajal oli veel puudega köetav pliit ja nõusid kuivatati selle kohale asetatud resti peal. Võtsin siis nõuderestist tassi, kallasin kohvi sisse ja nautisin. Terve tassitäie nautisin. Mõnus must kohv oli. Ainult viimase sõõmu järel tassi põhja heidetud pilk võinuks olemata olla. Üks pikkade jalgadega olevus oli leidnud endale "musta surma". Ja kuigi mu kohvitassid ei kuiva enam ammu pliidi kohal, heidan siiamaani enne joogi sissekallamist millegipärast pilgu kruusi põhja :)

Üldiselt on mul ämblikutest natuke kahju ka. Ega nemad siis selles süüdi pole, et neil ebaproportsionaalselt pikad (ja mõnikord ka karvased) jalad on. Kujutan ette, kuidas kärbsed ja muud mutukad neid mõnitavad: "Kuule, kui sul sealt žiletiga paljaks ajada, kus jalad lõppevad, kas sa siis jääd kiilakaks vä?" või "Sulle ei pea vist mitu korda ütlema, et "aja jalad laiali"". Vähe ise ei hakkaks sihukese jutu peale võrku punuma ja verejanulselt saaki ootama.

Aga nüüd pean lõpetama, keegi vist ronis mulle just krae vahele...

Veerevatest pool-jumalustest

Ah et miks vähetõotav? No sellepärast, et ma ei tunne ühtegi taanlast. Ma näen neid küll tänaval ja maksimaalne suhtlus, mis nendega on, toimub poes. Kassapidajaid pean silmas. Needki pole teab-mis-jutukad, eriti kui selgub, et ma olen turist või (oh hirmu!) järjekordne sisserändaja. Aga see ei takista mul ometi tegemast nende kohta oma eksimatuid ja täiesti objektiivseid järeldusi, eksole.

Mis jääb Taanis esimesena silma? Jalgrattad. Taanis on palju jalgrattaid. Ei, mitte palju, vaid hullumeelselt palju. Selline tunne, et kui sul jalgratast ei ole, siis pole sa päris inimene. Ja neid jalgrattaid on igasuguseid: kaherattalisi, mille ees on poekorv või mille taga on lapse vedamise tool; kolmerattalisi, mille ees on kast - selles veetakse muide reeglina lapsi; jäätiseratas, mis on vist natuke motoriseeritud, sest ma ei kujuta ette, kuidas muidu sellega nii kiiresti on võimalik sõita; tandemrattad, mis on kokku keevitatud suure inimese ja lapse rattast; ja siis veel igasugu vahepealseid versioone. Küll aga on enamus neist tõelised logud. Sellised roostes ja kriuksuvad, väljanägemiselt meie mõistes uunikumid. See on seotud asjaoluga, et siinkandis on rattavargused veel tavapärasemad kui Tallinnas. Nii et kui õhtul tuled metroo pealt maha, lähed ilmatuma suurde rattaparklasse ja vaatad, et sinu rattakoha peal haigutab tühjus, siis kas võtad kellegi teise oma (no ega siis keegi viitsi eriti rattalukke kasutada) või siis vantsid poodi ja ostad järgmise romu. Kui ma oma Eesti mõistes keskpärase mõneteistkümne käigulise jalgrattaga liiklusesse sukeldusin, siis vaadati mind küll sellise pilguga, et no mujale pold raha raisata või. Sest siledamat riiki kui Taani on üsna raske leida ja rattal läheb käike sama vähe vaja kui eskimol lund. Eeldusel, et ta ikka Arktikas on eksole.

Üks neist imelikest kolmerattalistest

Ja jalgrattur on Taanis jumal. Tõsiselt. Tema järgi on seatud kogu liiklus. Igal pool on jalgrattateed - ja mitte mingid poolemeetrised sõidutee äärde joonitud surmapõlgurite rajakesed, vaid ikka korralikud paari-kolme meetri laiused teed, kuhu muide mitte mingil juhul ei tohi jalakäija astuda - sisuliselt võrduks see sõiduteel käimisega. Selle vahega, et sõiduteel antakse sulle võib-olla veel armu, jalgratta teel tehakse sulle aga kohe selgeks, et sa oled lihtsurelikuna sattunud müütiliste kaherattaliste julm-olendite maailma, kust eluga pääsemiseks oleks targem ruttu kõnniteele tagasi minna. Lisaks teedele on jalgratturitele veel omad jalgrattafoorid, jalgrattaparklad, rongides jalgrattavagunid... Ainult bussi ei tohi ratast viia. Aga küll nad selle reegli ka varsti ära muudavad.

Kui meie oleme harjunud jalgratast võtma kui trennitegemise vahendit, mille puhul on ka riietus vastav, siis siinsed ratturid liiguvad just nendes ürpides, mida neil sihtpunktis vaja on. Seega on hommikuti tänavad täis ülikonnastatud ja kontoririietuses rattureid, õhtuti ja nädalavahetustel paitavad aga silma miniseelikutega näitsikud, kes ei lase ennast häirida tugeval tuulel ega meessoo pilkudel. Sinna vahele jäävad surmale sendi võlgu penskarid, kergelt alatreenitud pontšik-inimesed, õhtukleitides daamid ja pubi-tuurile suunduvad noorsandid. Ja muide - ilm ei ole kunagi takistuseks jalgrattaga liikumisel. Ma lund ei ole siinmail veel näinud, aga lausvihm või rahe pole mingi põhjus ratta kojujätmiseks ja näiteks ühistranspordiga liikumiseks. Vihmakeep või muu veidi kaitsvam kiht selga ja - pojehali!

Loomulikult on jalgratturil alati eesõigus. Alati. Nii et kui auto või jalakäija peaks jalgrattale ette jääma, siis häda talle. Autojuht saab kergemal juhul sõimata, halvemal juhul pannakse vangi. Jalakäija pihta karjutakse kõige hullemaid taanikeelseid roppusi või sõidetakse lihtsalt vigaseks. Põhimõtteliselt ongi liikluses hierarhia selline: jalgratturid, siis tükk tühja maad, siis jalakäijad, siis bussid, siis taas tükk tühja maad ja siis autod. Mul läks tükk aega aru saamiseks, et kui ma sõidan mööda suurimaid Kopenhaageni teid autoga, siis ei satu ma mitte kunagi rohelisse lainesse. Pidevalt ühe punase tagant teise taha. Lõpuks lõin lahti ühe Kopenhaageni reisijuhi ja etskae! Roheline laine on seatud... nooh, mis te arvate? Õige! Jalgratturite liikumiskiiruse järgi!

"Roheline laine esmaspäevast reedeni kl 6.00-10.00, kui sõidad 20 km/h"

Autojuhina oli alguses jube harjumatu, et parem- või vasakpöörde tegemisel pidid lisaks jalakäijatele (vabandust, enne jalakäijaid) vaatama, ega kuskilt mõnda jalgratast ei lähene. Kui lähenes, siis seisid. Kasvõi risti-põiki üle sõiduraja seistes ja kogu liiklust seisma jättes - jumaluse PEAB läbi laskma. Ja loota jalgratturi viisakusele, et äkki ta vajutaks kah vahelduseks pidurit ja laseks mõnel autol vasakpööre lõpetada... Unista edasi.

Jalgratturid asuvad väljaspool seadust. Või kuidas teisiti selgitada asjaolu, et nii jalgrattale kui jalgratturile on ette nähtud terve rida nõudeid, millest mitte keegi kinni ei pea. Näiteks on kohustuslik rattasõidu element kiiver. Seda siis teoorias. Praktikas kannavad siin kiivrit ainult sportlased, võõramaalased või trendi-inimesed. Viimased paistavad siis silma mingi potikujulise asjaga peas. Lapsi transporditakse sageli, nagu ma eespool mainisin, mingites kastides. Ma ei taha mõeldagi, mis siis saab, kui selline kastiratas peaks läbi tegema kokkupõrke mingi seisva või liikuva objektiga. Tõsi, vähemalt lastele on nüüd hakatud kiivreid pähe panema. Ema-isa aga, kes neid veab, ei tohi loomulikult oma soengut sassi ajada. Või siis väldivad nad oma aju ülekuumenemist, ei tea. Võtame teise reegli: õhtuti peavad kõikidel ratastel tuled põlema. Nii ees kui taga. Korra tegin ma selle vea, et läksin liiklusesse pimedal ajal. Ma sain enam-vähem iga paarisaja meetri tagant ehmatuse osaliseks, kui jälle kuskil üks "nähtamatu" sell välja ilmus, kellel polnud isegi mitte helkurit ratta küljes, rääkimata tuledest. Rikkumiseks on mõldud ka reeglid ülekäigurajast ratas käe kõrval ülemineku, kõnniteel jalgrattaga mittesõitmise ja kõikvõimalike muude olukordade kohta, mille järgmimine nähtavasti riivab olulisel määral ratturi inimväärikust või ähvardab vähendada tema kui ülim-liikleja autoriteeti.

Nii et autojuhina olen ma siin selle lühikese aja jooksul juba korduvalt kas seaks vihastanud või kaameks ehmatanud. Aga küll on mõnus, kui istud ratta selga, võtad suuna kõige liiklustihedama tsooni peale ja jääd varitsema juhust, mil saaks sirutada välja kätt, mille tippu ehib keskmine sõrm :)

Millestki peab ükskord alustama.

"Ma ei tea, kuidas on võimalik luua nii lühikese ajaga inimeste kohta arvamus," heitis mulle ette endine töökaaslane kui ma julgesin pärast üht kolmepäevast weekend-trippi avaldada arvamust iirlaste kohta.

Näis siis, kas kolm aastat on piisav, et saada mingitki aimu, mida need taanlased endast kujutavad ja mis maa see on, see Taanimaa.

Algus on igatahes vähetõotav.