Esmaspäeva pärastlõuna ühel Kopenhaageni kõrvaltänaval.
Istun autosse, käivitan mootori.
Võtan välja oma äsjaomandatud GPS-i.
Püüan seda kinnitada auto esiklaasile.
Ei õnnestu.
Püüan veel.
Ei miskit.
Järgneb hulk vandesõnu, mida siinkohal pole paslik korrata.
Tegevus kestab oma hea minuti.
Ootamatu koputus aknale.
Akna taga võõras tädi.
Avan akna.
Arusaamatu taanikeelne mula.
"Sorry, English only!"
Järgneb dialoog (muutmata kujul):
Tädi (üsna kurjalt): "Kas sa sõidad ära?"
Mina (selgitavalt): "Jah, ma panen ainult oma GPS-i paika"
Tädi (käskivalt): "Aga lülita mootor välja"
Mina (hämmeldunult): "Ehmm... Miks?"
Tädi ("daaa-loll-oled-või"-toonil): "Siin majas elavad väikesed lapsed"
Mina (seost auto mootori ja laste vahel leidmata): "Ah tõesti?"
Tädi (manitsevalt): "Jah - sa võid nad niimoodi ära tappa!"
Keerasin võtit ja mootor vaikis.
Tädi lahkus.
Olin sõnatu.
pühapäev, 16. oktoober 2011
kolmapäev, 5. oktoober 2011
Imelikest kaheksakoivalistest
Hoolimata sellest, et Taani peab ennast justkui põhjamaaks, on siin kasvutingimused loodusele vist küll ideaalsemad kui troopikas. Igatahes on pikalt Viimsi korteris varjusurmas olnud lilled ärganud siin uuele elule, poeõunast saadud seemnest on potis sirgumas juba esimene alge sellest, millest kunagi saab õunapuu ja rohtu peavad siinsed aiaomanikud vist küll kaks korda päevas pügama.
Ja siis on veel siin ühed olendid, kellele siinne kliima meeldib: ämblikud.
Neid on ikka igal pool, olenemata paikkonnast. Näiteks esimesel või teisel saabumisnädalal kutsuti meid külla ühte Kopenhaageni kesklinna korterisse. Ühel hetkel aknast välja vaadates avanes omamoodi vaade: kõigil kolmel aknal, mis söögituba õuest eraldasid, piilusid meid oma võrgukiikedes ämblikud - igal aknal üks. Kunstnik oleks vast näinud selles mingit peent taiest, aga meie jaoks tekitas see pigem küsimust, et kui neid ainuüksi ühe kesklinna korteri toa akendel on selline kogus, siis palju neid siin linnas (rääkimata maapiirkondadest) olla võiks.
Vastus on, et palju. Mitte nii palju kui jalgrattureid, aga nad on arvukuselt kindlasti teisel kohal. Nende võrke näeb kõikjal. Kui murdeeas poisile piisab erutumiseks kasvõi virsiku vaatamisest, siis tundub, et ämblike jaoks tekitavad vastupandamatud tungi kõikvõimalikud nurgad ja nurgakesed. Kujutan ette, kuidas nad aknaruutu või ukseava nähes zombistuvalt pomisevad: "Pean... kuduma... võrku... nüüd...". Ja vahet pole, kui väiksed nad on, kohati on suisa tunne, et tüüp pole veel õieti ämbliku kujugi omandanud, aga näe niidikesi tõmbab, nagu oleks seda aastaid harjutanud.
Nii et kui meie külalisi tabab liftist välja astudes (meil viib lift nimelt rõdule) see eriskummaline aisting näol või kaelal, mida tekitab võrgutabamus, siis peame selgitama, et me ausõna ei hoia koristusvahenditelt kokku ja hari-kühvel-tolmuhari on jätkuvalt meie kodus aukohal. Lihtsalt need punujad on nii kiired, et isegi kui iga päev nende kodusid hävitada, on nad öö jooksul mitu uut jõudnud teha.
Aga õnneks ei ole nad tuppa roninud. Veel. Kärbsed on küll ennast aknatihendite vahele talvituma seadnud (ajasin neid just mõni päev tagasi parvede kaupa sealt minema), aga ämblikutel on vist veel õueski piisavalt mõnus olla. Loodetavasti jäävad nad sinna pikemaks ajaks, sest nad ei ole just kõikse romantilisemad kaas-üürilised, tuleb tunnistada. Meenub üks hommikune ärkamine lapsepõlvest. Tundus, et silmad on seekord kuidagi eriti unesegased, kuigi kell võis olla juba keskpäeva kandis ja suur päev aknast sisse vaatamas. Igatahes oli silme ees miski segav asi ja tavaline pilgutamine ei olnud selge silmavaate saamiseks sugugi piisav. Pühkisin siis käega üle näo ja etskae - ilmnes, et pikakoivaline oli ennast minu silmaava peale magama sättinud ja oma ärkamisega olin nüüd temagi üles ajanud. Kõrval soojamüüri peal vaatasid aktsiooni pealt veel kaks isendit ja teki peal kolmaski. Ütleme, et inimlapse jaoks, kellele ämblik isegi eemalt vaadates tekitas vastikusvärinaid, polnud see just suurem asi ärkamine.
Või siis teine episood vähe hilisemast ajast, kui ma juba kohvijoodikuks olin hakanud. Hommik oli unine, tuiasin kuidagimoodi kööki, kus tol ajal oli veel puudega köetav pliit ja nõusid kuivatati selle kohale asetatud resti peal. Võtsin siis nõuderestist tassi, kallasin kohvi sisse ja nautisin. Terve tassitäie nautisin. Mõnus must kohv oli. Ainult viimase sõõmu järel tassi põhja heidetud pilk võinuks olemata olla. Üks pikkade jalgadega olevus oli leidnud endale "musta surma". Ja kuigi mu kohvitassid ei kuiva enam ammu pliidi kohal, heidan siiamaani enne joogi sissekallamist millegipärast pilgu kruusi põhja :)
Üldiselt on mul ämblikutest natuke kahju ka. Ega nemad siis selles süüdi pole, et neil ebaproportsionaalselt pikad (ja mõnikord ka karvased) jalad on. Kujutan ette, kuidas kärbsed ja muud mutukad neid mõnitavad: "Kuule, kui sul sealt žiletiga paljaks ajada, kus jalad lõppevad, kas sa siis jääd kiilakaks vä?" või "Sulle ei pea vist mitu korda ütlema, et "aja jalad laiali"". Vähe ise ei hakkaks sihukese jutu peale võrku punuma ja verejanulselt saaki ootama.
Aga nüüd pean lõpetama, keegi vist ronis mulle just krae vahele...
Ja siis on veel siin ühed olendid, kellele siinne kliima meeldib: ämblikud.
Neid on ikka igal pool, olenemata paikkonnast. Näiteks esimesel või teisel saabumisnädalal kutsuti meid külla ühte Kopenhaageni kesklinna korterisse. Ühel hetkel aknast välja vaadates avanes omamoodi vaade: kõigil kolmel aknal, mis söögituba õuest eraldasid, piilusid meid oma võrgukiikedes ämblikud - igal aknal üks. Kunstnik oleks vast näinud selles mingit peent taiest, aga meie jaoks tekitas see pigem küsimust, et kui neid ainuüksi ühe kesklinna korteri toa akendel on selline kogus, siis palju neid siin linnas (rääkimata maapiirkondadest) olla võiks.
Vastus on, et palju. Mitte nii palju kui jalgrattureid, aga nad on arvukuselt kindlasti teisel kohal. Nende võrke näeb kõikjal. Kui murdeeas poisile piisab erutumiseks kasvõi virsiku vaatamisest, siis tundub, et ämblike jaoks tekitavad vastupandamatud tungi kõikvõimalikud nurgad ja nurgakesed. Kujutan ette, kuidas nad aknaruutu või ukseava nähes zombistuvalt pomisevad: "Pean... kuduma... võrku... nüüd...". Ja vahet pole, kui väiksed nad on, kohati on suisa tunne, et tüüp pole veel õieti ämbliku kujugi omandanud, aga näe niidikesi tõmbab, nagu oleks seda aastaid harjutanud.
Nii et kui meie külalisi tabab liftist välja astudes (meil viib lift nimelt rõdule) see eriskummaline aisting näol või kaelal, mida tekitab võrgutabamus, siis peame selgitama, et me ausõna ei hoia koristusvahenditelt kokku ja hari-kühvel-tolmuhari on jätkuvalt meie kodus aukohal. Lihtsalt need punujad on nii kiired, et isegi kui iga päev nende kodusid hävitada, on nad öö jooksul mitu uut jõudnud teha.
Aga õnneks ei ole nad tuppa roninud. Veel. Kärbsed on küll ennast aknatihendite vahele talvituma seadnud (ajasin neid just mõni päev tagasi parvede kaupa sealt minema), aga ämblikutel on vist veel õueski piisavalt mõnus olla. Loodetavasti jäävad nad sinna pikemaks ajaks, sest nad ei ole just kõikse romantilisemad kaas-üürilised, tuleb tunnistada. Meenub üks hommikune ärkamine lapsepõlvest. Tundus, et silmad on seekord kuidagi eriti unesegased, kuigi kell võis olla juba keskpäeva kandis ja suur päev aknast sisse vaatamas. Igatahes oli silme ees miski segav asi ja tavaline pilgutamine ei olnud selge silmavaate saamiseks sugugi piisav. Pühkisin siis käega üle näo ja etskae - ilmnes, et pikakoivaline oli ennast minu silmaava peale magama sättinud ja oma ärkamisega olin nüüd temagi üles ajanud. Kõrval soojamüüri peal vaatasid aktsiooni pealt veel kaks isendit ja teki peal kolmaski. Ütleme, et inimlapse jaoks, kellele ämblik isegi eemalt vaadates tekitas vastikusvärinaid, polnud see just suurem asi ärkamine.
Või siis teine episood vähe hilisemast ajast, kui ma juba kohvijoodikuks olin hakanud. Hommik oli unine, tuiasin kuidagimoodi kööki, kus tol ajal oli veel puudega köetav pliit ja nõusid kuivatati selle kohale asetatud resti peal. Võtsin siis nõuderestist tassi, kallasin kohvi sisse ja nautisin. Terve tassitäie nautisin. Mõnus must kohv oli. Ainult viimase sõõmu järel tassi põhja heidetud pilk võinuks olemata olla. Üks pikkade jalgadega olevus oli leidnud endale "musta surma". Ja kuigi mu kohvitassid ei kuiva enam ammu pliidi kohal, heidan siiamaani enne joogi sissekallamist millegipärast pilgu kruusi põhja :)
Üldiselt on mul ämblikutest natuke kahju ka. Ega nemad siis selles süüdi pole, et neil ebaproportsionaalselt pikad (ja mõnikord ka karvased) jalad on. Kujutan ette, kuidas kärbsed ja muud mutukad neid mõnitavad: "Kuule, kui sul sealt žiletiga paljaks ajada, kus jalad lõppevad, kas sa siis jääd kiilakaks vä?" või "Sulle ei pea vist mitu korda ütlema, et "aja jalad laiali"". Vähe ise ei hakkaks sihukese jutu peale võrku punuma ja verejanulselt saaki ootama.
Aga nüüd pean lõpetama, keegi vist ronis mulle just krae vahele...
Tellimine:
Postitused (Atom)