"Hvad siger du?" ehk kuidas ma taani keelt õppisin

Kuigi ma olen nüüd juba mõned kuud Taanist eemal olnud ja uued seiklused-läbielamised on uue kodu leidnud teises blogis, siis mõni asi on Taani elust ikka nii sügavale mällu sööbinud, et suisa nõuab ära kirjutamist.

Eestis elades häiris mind kohutavalt, kui mõni inimene pöördus minu poole vene keeles, ilma et oleks mu käest küsinud, kas ma üldse seda keelt räägin. Mis mõttes sa arvad automaatselt, et kõik peavad vene keelt oskama? Ei pea! Sina pead eesti keelt oskama. Ja kui ei oska, siis küsid kõigepealt minu käest, kas mina vene keelt räägin. See on ju viisakuse küsimus! Olles mõnda aega Taanis viibinud, pöördus mu senine nägemus asjadest pea peale. Vaadake, Taanis räägivad peaaegu kõik inglise keelt. Seega on küsimus "kas sa inglise keelt räägid?" tavaliselt lihtsalt suusoojaks öeldud.
Tavaliselt.
Kui sa just ei kavatse telefoni teel pizzat või sushit tellida. Neid söögikohti peavad nimelt sageli sisserännanud, kes peale oma emakeele oskavad ainult taani keelt. Võite siis ette kujutada mu üllatust, kui ühe sellise kõneluse alustuseks esitatud viisakale küsimusele inglise keele oskuse kohta vastati mulle "No!". Nii. Mis ma nüüd siis teen? Mina ju taani keelt ka ei oska. "Eee... Sushi... Eee... Fourty pieces... Five o'clock, yes?" Kogelesin ma telefoni nagu mingi napakas eskimo, kes esimest korda inglišit üritab purssida. Noh, tuli välja, et seekord toru teises otsas siiski natuke osati keelt ja kell viis kaubale järgi minnes sain just selle, mille ma tellisin. Ja siis ma sain aru. Võib ju viisakas olla, aga kui ma saan oma "suusoojaks esitatud" küsimusele eitava vastuse, siis on see minu probleem, kuidas ma ennast arusaadavaks teen. Samas, kui ma kohe alustan juttu inglise keeles, siis on see juba vastaspoole probleem, kuidas tema minust aru saab. Ja noh, kui ta mu inglise keele peale hakkab minuga türgi, somaali või taani keeles (minu jaoks on see kõik ühesuguselt arusaamatu mulin) seletama, siis olen ma oma mitte-küsitud-küsimusele niikuinii vastuse saanud ja ma võin rahulikult kõne lõpetada. Nii et minu arusaamine eesti venelastest muutus ka kohe selgemaks. Küsimus pole niivõrd minu ebaviisakuses, vaid lihtsalt arusaamise probleemi minu kraesse lükkamises. Kaval, vääääga kaval ma ütlen.

Igatahes, paar kuud enne Taanist lõplikult ärakolimist otsustasin ma, et ma ei saa riigist niimoodi lahkuda, et ma sisuliselt mitte midagi kohalikust keelest ei taipa. Tark mõte onju. Eriti arvestades, et mul ei ole kavast tulevikus kunagi Taaniga tegemist teha. Aga noh. Õnneks avanes võimalus minna normaalse hinnaga kursustele, kus kohalik taanlasest õpetaja sai lisaks keeleõppele meid valgustada ka kohalike kommete osas. Nii saime me teada, et kuigi taanlased peavad ennast tohutult liberaalseteks ja igasugustest reeglitest sõltumatuteks, siis tegelikult on nad väga tugevalt oma traditsioonidega seotud. Näiteks laulavad igal sünnipäeval (olenemata sellest, kui vanaks keegi saab) ühte kahest kõige populaarsemast kohalikust sünnipäevalaulust (kumbki neist ei ole "Happy Birthday to you", mis on suht ebardlikult ka eesti keeles kasutusel). Eranditult kõik taanlased pidavat neid teadma ja põlvest põlve edasi kandma. Nii ei saa keegi väita, et ta ei oska kaasa laulda. Või siis kohalike komme jalutada ringis, käest kinni hoides ümber jõulupuu ja samal ajal laulda jõululaule. Jällegi - seda teevad kõik pered ja sellest erandi tegemine võrdub riigireetmisega. Lihavõtete eel aga saadetakse tuttavatele-sõpradele-sugulastele mustriliste sisselõigetega kaunustatud kirjakesi, kuhu on kirjutatud lühike luuletus. Selle luuletuse lõppu on aga alati saatja nime asemel punktid - punktide hulk võrdub saatja nimetähtede hulgaga. Kui saaja nime ära ei arva, saab saatja temalt lihavõttepäeval šokolaadimuna. See 300 aastat vana traditsioon pidavat iseloomulik olema ainult taanlastele. Neid traditsioone on terve hulk veel (eriti toitude ja söömisega seotud), aga täiesti hullumeelne on nende kiindumus oma Dannebrogi (Taani riigilipu nimetus). Valge rist punasel taustal peab olema igal pool: sünnipäevakoogil, kingituse pakkepaberitel, kuuseehetel, tänava- ja poekaunistustel - kõik mis vähegi äramärkimist vajab, peab endas sisaldama Taani lippu. Ja mitte üks ega kaks, vaid ikka massiliselt.

Tavaline sünnipäevakook

Tavaline linnatänav

Tavaline jõulupuu

Tavaline suveniir

Mõnikord kasutatakse hambatiku otsas olevat valgeristi ka vähe teistsugustel eesmärkidel. Sealsed koeraomanikud on oma lemmiku järelt koristades umbes sama innukad kui eestlased, teisisõnu - tänavad on pidevalt pabulaid täis. Kui asi väga hulluks läks, võtsid kohalikud aktivistid kätte ja tähistasid kõik junnid nendesamade lipukestega. Ütleme nii, et reaktsioon aktsioonile oli tormiline, aga samas aitas olukorra muutmisele üsna efektiivselt kaasa. Huvitav on muide asjaolu, et kui küsida taanlastelt, kas nad teavad, kust nende lipp pärit on, siis teatakse, et Eestist. Kui aga uurida, kas nad teavad, kus Eesti on, siis reeglina on vastus eitav. Järjekordne näide Taani haridussüsteemi täiesti olematust geograafiaõpetuse tasemest.

Aga keelest endast. Parim iseloomustus, mis ma selle kohta kuulnud olen, on et see on purjus norra madruste keel. Päris tabav. Sest lisaks täiesti maani purjus inimese kõnemaneerile (või nagu mu kaasõpilane taani keele tunnis pärast esimeste lausete veerimist ütles: "Ma kõlan, nagu mul oleks mingi tõsine viga küljes") tähendab näiteks sõna "frokost", mis norra keeles on hommikusöök, taanlastel hoopis lõunasööki. Loogiline ju - kui purjus madrus ennast lõunaajal lõpuks voodist (või räpasest kangialusest) välja ajas ja pohmakat praemuna ja peekoniga (või siis järgmise kange õllega) ravima asus, oli see tema jaoks alles hommik. Sama rütm jätkub muide ka järgmise söögikorraga - kui "middag" on otsetõlkes "keskpäev", siis purjus norra madruse (ehk taanlase) jaoks tähendab see õhtusööki. Aga pohmelli nimetavad nad puuseppadeks - ju siis seotud peas toimuva puudelõhkumisega.
Muide, taani ja norra kirjakeel on nii sarnased, et pakendite tootekirjeldustel on need pandud ühte samasse lahtrisse, ainult erinevad sõnad on üksteisest kaldkriipsuga eraldatud. Aga kui taanlane rääkima hakkab, on norrakal ilma tugeva pingutuseta võimatu temast aru saada. Taani keeles nimelt süüakse pea kõik sõnalõpud ära, lisaks on hulk häälikuid mida sõna sees jäetakse hääldamata või öeldakse kirjapandud tähe asemel hoopis teine häälik. Kui sinna lisada veel taanlaste kurikuulus kurgu-err (mis ei ole üldse mitte prantslaste romantiliselt heliseva erri sarnane, pigem jätab mulje, et kalakont on kurku kinni jäänud ja seda püütakse meeleheitlikult välja krooksuda), ainult taani keelele omased häälikud (näiteks D-täht, mida hääldatakse sageli nagu L, ainult et keel ei ole selle hääldamisel mitte suulaes vaid hoopis hammaste vahel) ja taanlaste täiesti olematu diktsioon, saad kokku keele, millest isegi taanlastel endil on raske aru saada. Päriselt ka. Pealkirjas toodud küsimus on taani keeles kõige sagedamini kasutatav väljend ja tähendab "Mida sa ütlesid?" Seda võid igas vestluses kuulda vähemalt kümme korda. Asi on nii hulluks läinud, et taani filmidele on hakatud kinodes subtiitreid lisama, sest vaatajad ei saa aru, mida näitlejad ekraanil räägivad. Selle kohta on tehtud isegi video, soovitan vaadata:
https://youtu.be/s-mOy8VUEBk
Välismaalase jaoks on aga asjad veel hullemad. Kui sa näiteks istud taksosse ja püüad öelda aadressi, kuhu sa sõita tahad, võid 99% kindel olla, et taksojuht ei saa sust aru. Asja ei tee üldse paremaks see, kui sa püüad hästi selgelt ja hästi aeglaselt ennast väljendada - taani keel on mu teada ainus keel, kus enda selgemaks väljendamiseks pead sa maksimaalselt halva diktsiooniga rääkima. Samal ajal - iroonilisel kombel - on nad oma kohanimede hääldamise osas jube pedantsed. Nad täiesti tõsiselt ei saa aru, kui sa kohanimes ütled ühe hääliku valesti. Seega, kui sul on kavas minna Amagerfælledvej-le, siis parem kirjuta see paberile ja ulata taksojuhile. Vastasel juhul võid ennast halliks seletada, õigesse kohta sa ikka ei jõua.

Keele korralikul õppimisel on üks suuremaid takistusi see, et ühtesid ja samu tähti võidakse hääldada täiesti erinevalt. Näiteks kõiki täishäälikuid saab hääldada nelja või viite erinevat moodi: I võib olla nii I kui J kui lahine E kui kinnine E, samas täht E võib olla ka lihtsalt E, aga ka A või siis A ja E vahel kahe erineva varjundiga või siis jääb täiesti hääldamata. Üldse on taani keeles kirjakeeles 9 täishäälikut, aga kõnes on neid kokku suisa 40! A ja E vahelist häälikut ma juba mainisin, aga siis on olemas veel Ö ja O vahepealsed, I ja E vahepealsed, U ja Ü vahepealsed ja nii edasi - kõik oleneb sellest, kus mingi täishäälik sõnas asetseb ja nii see vaene välismaalane siis mõistatab, et milliseks nüüd siis see konkreetne täishäälik või täishäälikute ühend moondub. Isegi selline ilmselge kaashäälik nagu V muutub väga tihti täishäälik U-ks. Täht G jääb sõna keskel üldse hääldamata (halloo, miks te seda sinna siis üldse kirjutate?) või siis moondub J-iks, nii et tänaseks päevaks ka Ülemiste keskusesse laienenud taanlaste pudi-padi kett Tiger hääldatakse hoopis "tier" - see aga omakorda tähendab kõnekeeles kümnekroonist. Seega oli algselt tegemist sõnademänguga ja pidi tähendama, et enamuse asjadest saad poest kümneka eest. Inflatsioon on muidugi oma töö teinud, nii et tänasel päeval ei saa sa Tigeris kümneka eest suurt midagi.

Võiks olla tiiger, aga on hoopis kümnekas.

Üks ootamatusi oli minu jaoks see, et kui kaks A-tähte on kõrvuti, siis hääldatakse see kui O. Nii et filosoof Kirkegaard hääldatakse tõepoolest "kirkegoord", hoolimata sellest, et ma keskkoolis oma õpetajale selles osas tuliselt vastu vaidlesin. Mina teadsin, et skandinaavia keeltes on kasutusel täht Å ja seda hääldatakse O (taani keeles on sellel lisaks tavalisele O-le kaks erineva suukujuga hääldatavat O-d veel lisaks), aga et sedasama tähte asendab ka täheühend AA, tuli mulle üllatusena. Huvitav on ka see, et täht Æ ei hääldu üldsegi mitte Ä-na, nagu näiteks norra keeles, vaid lahtise E-na. Just-just, teed suu lahti, nagu hakkaks "aa" ütlema ja samal ajal ütled "ee". Nii et laevandusgigant "Mærsk" ei hääldata mitte "märsk" vaid "mersk". Topelt sulghäälikud (KK, PP, TT), mis võiksid teoreetiliselt anda sellele lõputult pehmekeelsele joodikumõminale mingisugusegi jäikuse, hääldatakse aga - üllatus-üllatus - hoopis pehmelt: gg, bb, dd!  
Sõnalõppude ärasöömine on neil aga suisa katastroofilise iseloomuga. Näiteks Kopenhaageni linnaosa Amager (kus on näiteks päris okei kvaliteedi ja hinna suhtega Danhostel) hääldatakse lihtsalt "ama". Misjaoks see "-ger" seal lõpus peab olema, on mõistatus. Pearaudteejaam Hovedbanegården (mille lähedal on näiteks Tivoli) hääldub aga näiteks "huulbengoodn" (sealjuures on ülioluline, et see "L" seal keskel oleks see "keel hammaste vahel L", mitte tavaline L). Õnneks ei viitsi nad ise ka seda välja öelda ja kasutavad selle asemel lühemat versiooni: København H. Aga kui sa tahad taanlasele öelda, et sa tead küll, kes Taani kuulsaim kirjanik on, siis ärge üritage talle kellestki "hanss kristjan andersenist" midagi rääkida, sest toda inimest tuntakse seal "hoo see aneesen"-ina (ehk siis Hans Christian lühendatakse H.C-ks, mis hääldub siis "hoo see" ja Andersen on kohalike hääldusreeglite järgi midagi "aneesen"-i taolist).

Kui ma enne maininsin, et taani keel on kui purjus norra madruste keel, siis sellele vastu räägib nende numbritesüsteem. See on ikka tõeline ajugümnastika. Kuni kolmekümneni on tegelikult täitsa okei. Aga edasi on nad kuskil ikka täitsa metsa poole sõitnud. Hea küll, 40 on otsetõlkes "kaks kahtekümmet". Aga 50 - "kolm kahtekümmet, mille viimasest kahekümnest on pool ära võetud". Whaaaaat?! Aga nii ongi. "Halvtreds" just sedasi tõlgitaks. Ja edasi: 60 - "kolm kahtekümmet", 70 - "neli kahtekümmet, mille viimasest kahekümnest on pool ära võetud", 80 - "neli kahtekümmet" ja 90 - "viis kahtekümmet, mille viimasest kahekümnest on pool ära võetud". Aga 100 on ikka sada, nagu normaalsetel inimestel kombeks. Okei, ütleme, et te olete selle kummalise kahekümnendik-süsteemi endale pähe saanud. Korras? Ooh ei. Kaugeltki mitte. Kõigepealt peate nende hääldamise ära õppima. Näiteks 70 ja 90 on nende lohaka häälduse juures üsnagi sarnased. Aga ka see pole kõige hirmsam. Hulluks läheb siis, kui nad mingi ühendiku sinna kümnendikule lisavad - need hullud hakkavad siis tagantpoolt ettepoole lugema! 75 on seega "viis ja neli kahtekümmet, mille viimasest kahekümnest pool on ära võetud". Ja nüüd - see tagantpoolt ettepoole lugemine kehtib ainult kümneliste ja üheliste puhul, muude (sajalised, tuhandesed jne) hakkavad ikka eestotsast. Nii et minu sünniaasta oleks "üks tuhat üheksasada viis ja neli kahtekümmet, mille viimasest kahekümnest pool on ära võetud". Ikka pole veel piisavalt keeruline? Hea küll, kui jõuad kümnetuhandelisteni, siis seal kehtib suisa kahekordne tagant ettepoole lugemine. Number 98 754 oleks siis "kaheksa ja viis-kahtekümmet-mille-viimasest-kahekümnest-pool-on-ära-võetud-tuhat, seitsesada, neli ja kolm-kahtekümmet-mille-viimasest-kahekümnest-pool-on-ära-võetud". Seda haiget süsteemi püüti mingi aeg teiste põhjamaade eeskujul muuta, aga see üritus kukkus läbi. Totaalselt.

Nüüd saate aru küll, miks norra madrus Taani jõudes ennast kohe purju jõi - sellist jampsi kaine peaga küll välja ei kannata.

Küll aga on märgata, et teatud kohtades on taanlased oma elu väga lihtsaks teinud: üks ja sama sõna võib kanda üsna mitut tähendust, ilma et neil eriti omavahel seost oleks. Näiteks "tager" võib tähendada nii "võtma", "reisima" kui "jooma"; "får" võib olla nii "sööma", "vastu võtma" kui ka "saama". Mõndade sõnade omavaheline seos on pisut musta huumoriga seotud: "Gift" tähendab nii abielus olemist kui ka mürki, "Skat" on aga nii maksuamet kui ka kallim/armsam. Nii et "skat" on see, kellest mingil hetkel su "gift" saab. Ei ole kahemõtteline, ei ole :)

Lõpetuseks tuleb öelda, et kuigi taani keel võtab aju tossama ja keele sõlme, siis nalja oskavad nad teha ka. Muidugi mitte tahtlikult. Sest tahtlikult tehtud Taani huumor on kohutav. Nad omadega ikka veel sealmaal, kus mehed panevad naisteriided selga, teevad jubedad grimassid pähe, räägivad totaka häälega ja see peaks olema mingi kõrgema klassi huumor. Kogemata lõbustamine tuleb neil aga täitsa hästi välja. Vähemalt inglise keelt oskavad välismaalased arvavad nii.

Kõik (ma kordan - kõik) on Taanis kontrolli all.

Tegemist ei ole siiski kõhutuulte, vaid sõidu (ehk kiiruse) kontrolliga.

Siin sõidavad turistid.

Sellise sildiga bussides ei ole turistide gaasidega probleemi. Neid lihtsalt veetakse. Turiste siis. Ja nende gaase.

I fart elevator? Really?

Niimoodi aga hoiatatakse, et mingi asi on liikumises (näiteks lift).

Täitsa olemas selline koht

Ja kui te peaksite sõitma rongiga Jüütimaa poole ja teile tundub, et rongijuht ütles ühel hetkel "Nasty stop middle fart", siis ei tähendanud see "Rõve peatus: Kõhutuul",vaid tegelikult ütles ta "Næste stop Middelfart" ehk andis teada, et järgmine peatus on Middelfart. 

Ei tasu lasta ennast kodumasinatel solvata

 
Samamoodi ei tähenda "Slut" mitte kergete elukommetega naist, vaid kõigest millegi lõppemist (poodide allahindluste lõpus on terve linn täidetud "Slutspurt"-plakatitega). 

Killing mad ei tähenda hullumeelset tapmist, vaid kiisutoitu

 

"Mad" ei tähenda hullu, vaid toitu ja "Killing" ei viita kellegi tapmisele, vaid seda hellitavat nime öeldakse kassipoja kohta.








Aga meile kui eestlastele on ja jääb vastuvõetamatuks loomaliha, sest Taanis on see lihtsalt okse.

Okse on okse, vahet pole, kas see on fileena...

 

...või hakituna...

...tehakse sellest kebabit...

 

...või hoopis wokki.

Vaat nii.

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol. viimane (vist)

Huh, kolimine peaaegu seljataga ja tegelikult peaks nüüd muutma blogi nime ära millekski, mis viitab mu uuele elukohale. Aga teeme siis nii, et praeguses bloginimes sisalduv "...ja muustki" katab ka Norra ära. Pealegi on veel mälestus Taanist üsna värske ja mõned lõpetamata jutuotsad vajavad kokkutõmbamist.

Ma just eile tabasin ennast mõttelt, et kui pole pikka aega Eestis käinud, siis tundub Taani eluolu täiesti tavalise ja igapäevasena - just nagu oleks see igal pool samasugune. Ainult aeg-ajalt külas käivad kodumaalased tuletavad meelde, et metsik kogus jalgrattureid ja õhtupimeduses säravad kardinateta aknad ei ole sugugi tavapärane nähtus. Kui esimesel poolaastal võttis iga poeskäik kergelt pisara silma - nii valus oli nende hindadega toime tulla - siis praegu olen jube rõõmus, kui saan Royal Copenhageni tassi ainult ca 60 euro eest. Et misasi see Royal Copenhagen on? Pole viga, mina enne siiatulekut ka ei teadnud. Taanlased ise peavad seda maailmakuulsaks ja noh, eks teatud ringkondades võib see nii ka olla. Mina lihtsalt pole sellesse ringkonda kunagi kuulunud. Aga teile võhikutele ja ilmselgelt harimatutele väikekodanlastele teadmiseks: tegemist on ühe portselani valmistava ettevõttega. Ja mitte niisama portselani, vaid ikka maailma parima portselani  Mis omakorda tähendab, et nende hinnad on ka vastavad. Nii et see soodushinnaga 60 eurot maksev tass on normaalhinnaga 87 eurot. See on üks odavamaid asju seal poes. Võid osta ka näiteks supitirina, selle saad kätte 616 euroga. Kui aga oled oma rahakoti peale eriliselt kuri, siis näiteks 850 cl mahutav kaanega kauss maksab "ainult" 4561 eurot. Nüüd mõtlete, et need on kindlasti kaunistatud kulla ja teemantitega? Oh ei. Kõigest üsna tagasihoidliku käsitsimaalitud sinise mustriga - kui sedagi. Võid valida ka täiesti valge portselani, mida eristab "Made in China" analoogidest peale kümneid kordi kõrgema hinnasildi ka märk toote allosas, mis ütleb, et tegemist on Royal Copenhageni toodanguga. Taanis on ju kõik kallis, ütlete. Eriti kui tegemist on Taani käsitööga, eksole. Ja kõik mida üks taanlane puudutab, muutub ju iseenesest kullaks. Njah. Ainult et kui te nüüd veel korra sinna ilusa portselantassi või -kausi alla vaatate, näete kahtlustäratavat märget: "Designed in Denmark". See tähendab, et toode on disainitud küll Taanis, aga valmistatud - Tais! Tulles nüüd tagasi küsimuse juurde, et mis eristab seda maailma kalleimat portselani Hiina või Tai analoogidest, jääb vastuseks, et ainult hinnasilt. Ahjaa, paar sarja sama tootja kollektsioonis on tõepoolest värvilised, lillemotiividega ja sisaldavad ka kuldseid pintslitõmbeid. Ja seal on hinnasildid veel vägevamast klassist. Näiteks supitirina saab kätte 16 284 ja mulle arusaamatu funktsiooniga Ice Bell and Stand-nimelise eseme 30 591 euro (jajah, euro, mitte Taani krooni) eest.

Tõsiselt - misasi see on?

Nagu aru võite saada, on mu äri läinud täie hooga käima. Vaatan ainult kõige kallimat portselani, sõidan ringi Maybachiga ja igal nädalavahetusel lendan oma eralennukiga lõunamere saarele, mille ma endale sünnipäevakingiks soetasin. No vähemalt paralleeluniversumis ja unenägudes on see täpselt nii. Ärkvelolles on aga mu kohv ikka nendes samades Ikea tassides, mis aastategi eest, istumise all teist noorust läbi elav Mazda ja Ryanairiga lendan kord aastas saarele, mis mingil imelikul põhjusel sugugi minu oma pole. Teisisõnu - midagi eriti muutunud ei ole. Mis ei tähenda, et midagi vahepeal toimunud ei oleks.

Pool aastat tagasi hakkasin taipama, et niisama lihtsalt võõrale turule sissesöömine siiski ei käi. Tarbijad, kes uusi asju tahaksid proovida, on täiesti olemas. Kahjuks ei ole neid piisavalt palju selleks, et täiesti tundmatute toodetega edukat äri teha. Enne lõplikku otste kokkutõmbamist otsustasin siiski teha veel viimase pingutuse ja panin ennast taaskord ühele Taani toidumessile kirja. Kuna ma teadsin, et boksi sisustamiseks mul seekord midagi erilist vaja pole - sain sellise pool-viimistlusega koha, kus laud ja seinad olid juba olemas - siis ei hakanud ma enne viimast minutit väga vaevama mõtetega, et kus mu erinevad messi atribuudid on. Visiitkaardid, pastakad, tšekid ja muu träni on niikuinii olemas. Peaasi, et plakatit maha ei unustaks, muidu jääb boks ikka hirmus lahjaks. Õnneks ma teadsin ilma kontrollimatagi, kus see oli - ta jäi mulle pidevalt millegipärast ette. Ja nii ma lasin südamerahus kuupäeval ligineda. Kirjutasin veel mõned e-mailid nendele kontaktidele, kes oma visiitkaardid olid eelmise aasta messil mulle andnud ja seejärel kuhugi ära kadunud ja lootsin, et äkki vähemalt mõni võtab seekord vaevaks vastata. Ja etskae õnne - kümnest kirjasaajast tervelt üks vastaski! Ja ütles, et tahaks tõepoolest minuga veel enne messi algust kohtuda. Et aga messini oli ainult paar päeva aega ja toimumiskoht ei olnud seekord mitte Kopenhaagen, vaid paarsada kilomeetrit eemal asuv Jüütimaal paiknev väikelinn, siis leppisime kokku, et kohtumine leiabki aset just sealsamas linnakeses messile eelneval õhtul.

Õnnis päev oli saabunud. Laadisin oma kaubanäidised ja messitarbed autole, läksin veel korraks tuppa tagasi, et võtta viimane (aga kõige olulisem) asi - plakat. Nonii, kiirpilk kapi otsa ja seal ta oli... ei olnud! Ootootoot. Aga kus ta siis on? Voodi all? Ei. Toanurgas? Eip. Teistes tubades? Nope. Njet. Nein. Mitte kusagil polnud. Ja ei olnudki. Siiamaani pole ma aru saanud, kuhu ta kadus, sest isegi kolimise ajal (kui kõik kadunud asjad müstilisel kombel välja ilmuvad) seda plakatit välja ei ilmunud. Nojah, mis seal's ikka, eks lähen ilma plakatita. Etteruttavalt olgu öeldud, et nii piinlikult lagedat boksi ei olnud terves messikeskuses mitte ainsamatki. Ma olin seal nagu mingi talumees, kes pani oma kaalikaleti keset kuninglikult ehitud messikeskust üles ja teeb nägu, et ta on täpselt samasugune kunn, nagu need kõik teised. Ohjah.

Vahet pole, mõtlesin ma. Vähemalt on mul bisnes-lantš kokku lepitud ja kui ma ennast seal kenasti üleval pean, kes teab, äkki saab isegi ühe kliendi juurde. Oli messile eelnev õhtu ja messikeskuses (mis oli väikese linna kohta ebanormaalselt suur) oli viimane aeg oma boks üles seada. Ilmnes, et minu kontakt, kes ainsana mu meilile vastas (lihtsuse huvides ütleme, et ta nimi on härra Jensen)(sest Taanis on põhimõtteliselt iga teine perekonnanimi Jensen)(kui ta just Hansen või Nielsen pole) pani oma boksi üles samas saalis, minust kõigest paarkümmend meetrit eemal. Kui töö oli valmis, läksime äri-õhtusöögile (minu esimene muide) ja ajasime juttu. Üllataval kombel oli ta väga minu poolt pakutavatest toodetest huvitatud ja pikka juttu lühidalt kokku võttes pidime pärast messi juba Kopenhaagenis kokku saama ja edasise äri ajamise detailid kokku leppima. See andis järgmiste päevade osas väga positiivse fooni, sest nüüd ma tundsin, et juba ainuüksi see õhtusöök tasus messile tulemise ära ja kõik ülejäänu saab olema ainult boonus.

Mess ise oli üllatustevaene. Inimesed käisid, maitsesid, mõned kiitsid taevani, teised laitsid maha. Kiitjaid oli muidugi mäekõrguselt rohkem, aga kuna ma olen kriitika suhtes üsna tundlik, siis jäid need hapud näod ikkagi meelde.

See oli vist teine päev (üritus ise kestis kolm päeva), kui ühel hetkel tuli mu laua juurde üks härrasmees, küsis, kas ma olen huvitatud oma toodetele edasimüüja leidmisest, ulatas oma visiitkaardi ja kadus rahvasumma. Tuli välja, et toosama härra oli oma stendiga väljas mõned boksid eemal. "Meil on tootenimistus üle 40 000 toote!" oli ta firma loosung. Nooh, järelikult ei saa olla tegemist just väga väikse ettevõttega, oli minu mõte. Nonäe! Järgmine hea põhjus, miks ma siin olen! Huvitatuid jagus veelgi. Üks Taani suurimaid lagritsatootjaid tahtis minuga kaupa teha, palus, et ma kindlasti ühendust võtaks. Siis oli veel üks suur valmistoitude firma esindaja, kes küll visiitkaarti ei andnud, aga lubas ise ühendust võtta. Palju neid kontakte kokku ei tulnud, aga need mõned, mis ma sain, polnud pahad. Polnud üldse pahad.

Vähemalt nii ma arvasin.

Pärast messi võtsin oma visiitkaartide paki ja hakkasin kirju saatma. Vaikus. Nädal hiljem uued kirjad teele (seekord igaks juhuks teise meiliaadressi pealt) - ikka vaikus. Ei tasu vast mainidagi, et need, kes ise lubasid ühendust võtta, ei teinud seda. Veel nädal hiljem hakkasin helistama. Mõned ei vastanud. Lihtsalt lasid kutsuda ja kõik. Tagasi ka ei helistanud. Kätte õnnestus aga saada lagritsafirma esindaja. "Tere, mina olen see ja see tollest ja tollest firmast, te käisite minu toodetega tutvumas ja soovisite, et ma igal juhul teiega ühendust võtaksin. Kas te olete mu e-mailid kätte saanud?" "Eee... Ei, vist ei ole. Kes te olete?" "No ma olen see ja see, kes pakkus selliseid ja selliseid tooteid, te olite neist väga huvitatud ja soovisite, et ma teiega ühendust võtaks" "Eee... Tähendab, ma ei mäleta teid, aga ma arvan, et ma sain messil kogu info juba kätte. Head aega". Mäh?! Aga ta ju ise... Mis mõttes ei mäleta? Ja mis mu e-kirjadest sai, mis ma saatsin? Segane värk. Nojah. Edasi võtsin selle 40 000 tootega firma ette. Jutu algus toru teises otsas oleva härraga (ütleme siis, et tema on hr. Nielsen) oli enam-vähem samasugune, aga siis talle ikkagi meenus, kes ma olen ja minu suureks rõõmuks ütles ta, et jah, ta on mu toodetest huvitatud, tahab kokku saada ja äri käima panna. Vaat nõnda! Nii see juba läheb! Veel üks kõne hr. Jensenile, kellel sel hetkel oli küll kiire, aga leppisime kokku, et võtame paari nädala pärast jälle ühendust. Tuleb tunnistada, et tunne oli hea. Isegi väga hea. Lõpuks ometi hakkavad mu ponnistused vilja kandma. Mul on vähemalt kaks tõsist huvilist, kes on huvitatud põhimõtteliselt kõikidest minu poolt pakutavatest toodetest ja nüüd on vaja asi ainult ära vormistada.

Kahe nädala möödudes võtsin härra Jenseniga ühendust. "Tead, mul on hetkel Coopiga probleem. Nad tellisid mul't suure koguse kaupa ja nüüd keelduvad seda müüki võtmast." Coop on muide kaupmeeste seas sõimusõna. Jah, kui sa neile saad midagi müüdud, siis nad ostavad suurtes kogustes. Samas pressivad nad hinnad meeletult alla ja iga väiksemagi rikkumise eest on ette nähtud tohutud trahvid, samal ajal enda rikkumiste eest ei vastuta nad üldse. Nüüd siis oli samasse orki sattunud ka härra Jensen. "Nii et kahjuks ei saa ma sinu toodetega praegu tegeleda. Võib-olla hiljem." Teisisõnu: võid mu telefoni numbri oma mälust ära kustutada.

Dämmit.
No vähemalt oli veel härra Nielsen.

Tõepoolest - härra Nielseniga oli nädal hiljem väga konstruktiivne jutuajamine. Muuhulgas ilmnes ka põhjus, miks enamus minu e-kirja saajatest polnud mulle vastanud. Nad ei saanud neid lihtsalt kätte! Nimelt kasutavad praktiliselt kõik ettevõtted e-maili pakkujana Google'i kohalikku haru. Ja nemad pakuvad sellist meiliteenust, mis automaatselt suunab kõik mitte-taanikeelsed kirjad prügikirjade kausta või ei lase isegi neil sinna laekuda. Kirja kohaletoimetamiseks peab vähemalt subjecti rida olema taanikeelne, soovitatavalt aga kogu kiri. Kuidas saavad need firmad rahvusvahelist äri ajada, jäigi mulle lõpuni arusaamatuks. Ka härra Nielsen oli mu kirjad enda prügikastist leidnud. Aga vähemalt sai ta need sealt kätte ja nüüd võis äri alata. Pidin talle saatma lõplikud hinnad koos transpordikuludega, misjärel ta valib neist välja esimesed kõige huvitavamad tooted ja kui need on kenasti tarbijate poolt vastu võetud, siis võtab teisi tooteid juurde. Super! Mõne päeva pärast olidki hinnakirjad teele pandud ja jäin tellimust ootama. Kahjuks oli kätte jõudnud juuni lõpp, mis tähendas paratamatult, et Taanis suri sisuliselt kogu elu välja. Sedasi nad lihtsalt elavad - suvi on lühike ja seda ei kulutata töö tegemisele. Juulikuus kellegiga tööalaselt kontaktivõtmine on põhimõtteliselt võimatu. See kehtib nii erafirmade, aga eelkõige avalikule sektori osas. Nii ma ei imestanud eriti, kui esimest tellimust kohe ei saabunudki. Mulle sobis see tegelikult hästi, sest ma pidin juba kolimise asjadega tegelema ja sealt kõrvalt poleks väga palju aega ärile jäänud. Saabus august ja oligi õige aeg uuesti ühendust võtta. Telefonis number valitud, kutsub. Kutsub. Ja kutsub. Kuni enam ei kutsu. Hmm. Ju siis on kiired ajad. Järgmisel päeval kordus sama stsenaarium. Ja ka ülejärgmisel. Nagu ka sellest järgmisel. Ega ma jonni ei jätnud. Saatsin järjest e-maile, helistasin, uuesti e-mailid, helistamised. Mitte midagi. Vaikus.

Septembri esimestel päevadel pani härra Nielsen oma firma kodulehele teksti: "Kahjuks oleme sunnitud oma tegevuse lõpetama. Kõike paremat!"

---

Ja nii ta läks.
Kolm aastat Taanis, neist kahel aastal läbi viidud (võrdlemisi kallis) sotsiaal-majanduslik eksperiment nimega "Võhik teeb äri" ja tulemus - nagu arvata võiski - null.
Või siiski, mitte päris. Üks klient on tellinud kaupa küll. Viimase aasta jooksul suisa kaks korda. Päris korraliku koguse. Loodetavasti tellib varsti veel. Aga sellise tempoga tellimusi saades jõuab mu firma kasumisse umbes 120 aasta pärast.
Ja siis on teine klient veel. Tema vahendab tooteid Lähis-Ida riikidesse ja väidetavalt ollakse seal minu kaupadest väga huvitatud. Paraku on sealne asjaajamise tempo aeglasem kui toatemperatuuril pigi sulamine. Seega pean ma lihtsalt ootama.
Nii et lootust nagu on.
Ma arvan.
Vist.

Müüdimurdja

Ilus kevadine pärastlõuna. Istub naine (või mees)(siin riigis on neil mõnikord üsna raske vahet teha)(aga ütleme, et selles loos on ta siis naine) akna all, vahib pingsalt naabri hoovi. Ühes käes hoiab telefoni, teises Coca-Cola purki. Selge, räägib kellegagi. Lõpetab kõne ja rüüpab rahuloleva näoga sõõmu kihisevat hambahävitajat.

Mis on sellel pildil valesti? (see lause on viimasel ajal nii populaarseks saanud, et ma ei suutnud oodata, kuhu ma enda kirjatükkides selle paigutada saaks ja - lõpuks ometi!)

Tegelikult ei olegi midagi. Naine täitis lihtsalt oma kodanikukohust ja helistas maksuametisse. Miks? Sest talle tundus, et naaber (kes parasjagu oma kodus ulatuslikku remonti tegi) kasutab tööjõuna poolakaid. Ja üsna kindlasti töötavad need poolakad "mustalt", teisisõnu maksuvabalt, ümbrikupalgaga. Ning see ongi piisav põhjus, et maksuameti poole pöörduda. See pole muide taanlaste seas absoluutselt haruldane, pigem vastupidi. Neid õpetatakse sõna otseses mõttes algklassidest alates, et kui kellelgi on kahtlus reeglite rikkumise osas, siis tuleb sellest kindlasti teada anda. Hiljaaegu tahtis maksuamet laiendada pealekaebamise võimalusi senisest veelgi - kui siiani pidi pealekaebaja avaldama ka enda nime, siis nüüd taheti avada anonüümne "teabeliin", mis pidi julgustama inimesi veelgi rohkem nende poole pöörduma. See plaan jäi viimasel hetkel katki. Asja eesmärk on muidugi õilis - teadaolevalt baseerub Taani ühiskond solidaarsusele, mis tähendab, et kõik peavad korralikult makse maksma, ainult selliselt on võimalik senise elukorralduse säilimine. Kui nüüd keegi petab ja jätab maksud maksmata, siis on see sisuliselt sama, kui keegi varas küünitaks oma räpased vargakäpad sinu ausalt teenitud kroonide ja ööride poole. Loogiline?

Jah, ainult et...

Nagu te ehk tähele panite, rüüpas meie loo peakangelanna tumedat kihisevat jooki, mis kannab rahvusvaheliselt tuntud kaubamärgi nime. Tal on seda keldris veel. Ja mitte vähe. Tervelt viisteist kasti. Miks ei peakski olema, ta õemees käis just Saksamaal kaubikuga enda toiduvarusid täiendamas ja küsis, et kas ta saab ka temale midagi tuua. Noh, ta siis telliski mõned kastid Coca-Colat, siis mõned kastid head saksa õlut, paarkümmend karpi šokolaade ja veel nipet näpet. Nüüd on kelder head-paremat täis, kusjuures maksma läks see ainult murdosa sellest, mida ta Taanis oleks pidanud maksma. Õemees on selline tore mees. Ta käib Saksamaal kuus paar korda ja toob oma tuttavatele-sõpradele ja mitte nii tuttavatele (et mitte öelda võõrastele) igasugu head kraami. Vaheltkasu pidavat ainult 10% võtma, omadelt natuke vähem, võõrastelt rohkem. Ehh, ikka tore kui on selline õemees.

Tegelikult ei ole naine rumal. Ta teab küll, et selline kauplemine on seadusevastane. Ja ta teab seda ka, et ta ostab sisuliselt salakaupa. Aga no see on ju õemees! Ja no paljukest ta ikka selle kaubikuga jõuab tuua, paarkümmend kasti ühele, sama palju teisele ja mõnele veel. Ega see nüüd küll kellelegi kahju tee. Aga vaat see naabrimees...

See hiljaaegu mitte-taanikeelses seltskonnas kuuldud jutuke iseloomustab minu arvates kõige paremini taanlaste valikulist seadusekuulekust. Tegelikult ei puuduta see ainult seadusi, vaid üleüldse pilti, kuidas taanlasel meeldib ennast näidata (antud juhul siis äärmuseni kalduv seadusekuulekus koos kodanikukohustuste hulga kuuluva pealekaebamisega) ja seda teist poolt, millest lihtsalt eelistatakse vaikida. Maakeeli on selle asja nimi kahepalgelisus.

Üldse on taanlased enda kohta loonud igasuguseid müüte, mida nad siiralt usuvad enda suhtes kehtivat. Sirvisin mõni aeg tagasi sellist väljaannet nagu "Silmaringi reisijuht. Top 10 Kopenhaagen" (mis muide on üks väga vähestest reisijuhtidest, mis Taani kohta eesti keeles välja on antud). Päris hea väljaanne, soovitan igal juhul enne Kopenhaagenisse sõitmist muretseda, isegi kui on plaan tulla päevaks-paariks. Seal on igasugu head soovitused vaatamisväärsuste ja toidukohtade (millest küll mõned on tänaseks oma uksed sulgenud) kohta, samuti erinevaid marsruute, mida mööda liikudes kõige rohkem linna näeb. Välja on see teos antud juba viis aastat tagasi, aga selle aja jooksul ei jõua siinmail kuigi palju muutuda (taanlased selle väitega muidugi nõus pole, sest ühe levinud müüdi kohaselt on taanlased ühed kaasaegsemaid ja eesrindlikumaid rahvaid üldse). Sellesama väljaande lõpus on rubriik "Mida vältida", ehk siis negatiivne käitumine, mis Taanis justkui kindlasti taunitav on. Ja vaat see on koht, mis väga eredalt näitab taanlaste kahepalgelisust. Mõned näited:

"1. Hooletu liiklemine
Taanlased ei lähe kunagi vales kohas üle tee, isegi kui tee on täiesti vaba. /.../ Ületage teed ainult ülekäigukohtades, rohelise tulega".

Kes iganes selle kirjutas, pidi olema kas pime, patoloogline valetaja või peast taanlane. No võtke auto ja sõitke mööda mõnda peatänavat paar kilomeetrit ja vaadake, mis toimub. Vähe sellest, et nad vales kohas üle lähevad, nad kohati isegi ei vaevu vaatama, kas mõni auto on lähenemas või mitte. Massiliselt. Igal pool. Täiesti tavapärane nähtus on, et inimesed seisavad keset neljarealist aktiivse liiklusega tänavat (no esimesed kaks rida olid ju vabad ja neist pidi üle jooksma!) ja teevad seal aeg-ajalt liigutusi, mis näitavad, et nad kavatsevad kohe-kohe läheneva auto rataste alla hüpata. Selle peale  nõrganärvilisemad autojuhid hüppavad piduritele, teised teevad möödapõike, millega riskitakse teisele autole küljelt sisse sadada ja kolmandad (peamiselt kohalikud) sõidavad sirgjoones edasi. Küllap nad teavad, et tegelikult ju ei liigu nad sealt kuhugi. Või noh, mõnikord liiguvad ka, aga see on ainult mõnikord. Siiski, on üks koht, kus taanlastest jalakäijad tõepoolest tee ääres seisavad (ja kust on ilmselt tulnud müüt taanlasest kui hoolsast liiklejast): valgusfoori taga. Siis on tõesti tunne, et sa vaatad hirvekarja, kes on autotulede särast lummatuna kivistunud ja ootavad kollektiivselt rohelise tule süttimist. Kasvõi kell kolm öösel. Kui lähema kilomeetri raadiuses ei liigu ühtegi autot. Aga kui punane tuli liiga kaua põleb, siis astutakse paarkümmend sammu eemale ja minnakse sealt üle tee. Olenemata kellaajast.

"2. Kiiruse ületamine ja joobes juhtimine"
Joobes juhtimise osas ei oska ma palju kaasa rääkida, aga vaadates liikluspilti, siis on küll selline tunne, et pooled juhid on purjus: paremast reast vasakpöörde sooritamine, suunatuledeta ridadevahetus, vaheletrügimine, punasega ristmiku ületamine - kõik on nii igapäevane, et ma isegi ei viitsi nende peale isegi enam vihastada. Mis aga kiiruseületamisesse puutub, siis jah, linna piires hoitakse tõepoolest enam-vähem piirkiirusest kinni. Selles aga ei tasu näha taanlaste seadusekuulekust, vaid hirmu tohutute trahvide ees, mis igal aastal vägevate hüpetega ülespoole liiguvad. Kui ikka 40 km/h alas 60ga sõitmise eest sulle mobiilse kiiruskaamera abil 400 eurone "hoiatustrahv" väänatakse, siis eriti tihti seda avantüüri ette ei võta. Hoopis teine pilt avaneb aga linnast väljas, kus kiiruskaameraid sisuliselt ei ole. Vaat seal on küll nii, et kiirust piiravaid märke võetakse pigem kui soovitusliku iseloomuga teadaandeid. Isegi teetööde alal, kus kiirus on piiratud 80 km/h peale, ei peeta paljuks 110ga sõita. Ja seda mitte üksikute "rullnokkade" poolt, see on ikka üsna tavapärane käitumine. Küllap siis lastakse niimoodi sisimas peituv loom välja, kes linnaliikluses on taltsaks muudetud ja kes nüüd maanteel mõnuga täiest kõrist möirata saab.

"3. Narkootikumide ostmine.
/.../ Varem oli Kristiaania Narkoäri tänavalt narkootikumide ostmine vastupandamatu ahvatlus. Tänapäeval on aga Narkoäri tänaval kauplemine lõpetatud ja avalikult narkootikume osta ei saa".
Esiteks, kui keegi läheb Kristiaaniasse ja püüab seal leida Narkoäri tänavat, siis edu otsimisel. Tallinnasse tulevad inglisekeelsed turistid peaks tänavanimede tõlkimise traditsioone järgides suunama sel juhul Sandwide või Great War Hill tänavale. Jätame ikka Kristiaania peatänava Pusher Street'iks ja juhatame teed küsivaid Tallinna turiste jätkuvalt Liivalaia või Suur-Sõjamäe tänavale, eksole.
Teiseks - jah, põhimõtteliselt keelati Kristiaanias narkokauplemine ära küll. Õieti on seal kangete narkootikumide müük olnud alati keelatud, kuid kanepist toodetud erinevad suitsetamise abil naudingut tekitavad produktid olid pikka aega tolereeritud. Siis otsustasid linnavõimud, et aitab küll ja panid suurte protestide saatel kauplemisele piiri. Teooria ja praktika ei kulge siin riigis aga sageli käsikäes ja möödunud sügisel seal oma vanematele ekskursiooni tehes pidin õhus levivast väga spetsiifilise lõhnaga tossust peaaegu ise pilve jääma. Lisaks ei sisaldanud need kümnetel lettidel erinevates rohekates värvitoonides müügil olnud pakikesed kindlasti mitte raviteede segusid ja neid said osta kõik soovijad. Keda ei olnud muidugi vähe. Häguse pilguga turiste olid kõik kohvikud-restoranid täis. Mõne nädala tagant tehakse sinna reidid, võetakse kauplejatelt kraami vähemaks, aga mõne aja pärast jätkub kõik jälle samamoodi. Muide - Kopenhaagenis on üsna kõva häälega arutama hakatud, et äkki peaks ikka suitsetatavad kanepitooted legaalseks tegema, aga hetkel jääb veel poliitikutel julgusest vajaka.

Viimase paari aasta suurim müüt on muidugi taanlased kui kõige õnnelikum rahvas maailmas. Nad on nüüd isegi Kopehaageni lennujaama pannud üle-inimese suurused sildid: "Tere tulemast maailma kõige õnnelikumasse riiki!" Ühelt poolt on kõik õige - siin on väga hea sotsiaaltoetuste süsteem, mis aitab sind sünnist surmani ära elada nii, et sul ei saagi õieti mingit stressi tekkida. Mugav ju, kui sul on töötukindlustus, mis hoiab sind pärast koondamist päris pikka aega samal elatustasemel või siis õppetoetused, mille tõttu ei pea sa ülikoolis muretsema oma igapäevaste kulutuste katmise pärast või siis tasuta haridus ja tasuta haiglaravi, mille üle taanlased väga uhked on. Väärtushinnangud ei lase samuti õnnetundel langeda: töö ei ole esimese kolme prioriteedi hulgas. Kõigepealt on perekond, siis sõbrad, hobid ja seda kõike punase niidina läbiv (kuri)kuulus hygge ehk õdus äraolemine. Töö on lihtsalt tüütu vahend äraelamiseks ja see tuleb kuidagi moodi ära teha, aga sealgi on hygge'l oma koht, näiteks töökaaslastega peetavad iga-reedesed ühised hommikusöögid, mis kestavad mõnikord kella 12ni (loe: töölt äramineku kellaajani) välja. Aga see kõik, nii hea ja mõnus kui see ka pole, on ju väline. Ja välistel asjadel on teatavasti väga piiratud mõju inimese sisemise õnnetundele. Õnnetunne peab seestpoolt tulema. Ja see ei kipu taanlastel kuidagi iseenesest tulema. Ise nad ütlevad, et Taanis pole piisavalt päikest, mis omakorda tähendab, et pole piisavalt D-vitamiini, mis omakorda tekitab negatiivseid emotsioone ja depressiooni. Nõnda siis ongi huvitav lugu, et kuigi taanlased oma järjekordse müüdi kohaselt on nii farmaatsiat võõrastavad tüübid, et sa ei leia siinsetest apteekidest isegi mitte kõige tavalisemat paratsetamooli (rääkimata Coldrexidest ja muudest "kangetest" ravimitest)(päriselt ka, neid tuuakse Saksamaalt salakaubana sisse)(ja kui sa perearstile kurdad, et jube paha on, palavik ja külmavärinad ja peavalu, siis ta patsutab sulle lihtsalt õlale ja ütleb "mine koju teki alla, tee oma olemine mugavaks, joo kuuma teed ja küll kõik saab korda")(ja see pole legend)(tegelt ka), siis on nad viimase OECD aruande kohaselt siiski antidepressantide tarbimise osas maailmas kolmandal kohal. No mis viga nii õnnelik olla! Ajad aga "õnnepilli" - nagu nad seda siin hellitavalt kutsuvad - sisse ja muidugi oled õnnelik. Kasvõi mitu päeva järjest ja iga päev. Aga see on ju sohk. See on sama, nagu sa ütleks, et "meil on maailma kõige tugevamad sportlased" ja jätad targu mainimata, et nad on kõik pealaest jalatallani dopingut täis pumbatud.

Aga ega see kõik mind enam nii väga ei häirigi. Mõni kuu veel ja võin oma jalad sellest kahepalgelisusest puhtaks pühkida ja siirduda sirge seljaga Eestimaale, kus inimesed on siirad, seadusekuulekad, ühepalgelised, liiklevad hoolsalt, ei istu kunagi purjus peaga rooli, kus sõna "narkootikumid" on tundmatu võõrsõna ja kuigi nad on koguaeg õnnetud, keelduvad nad kategooriliselt antidepressante tarbimast. Pärast seda, kui ma olen paari suvekuu jooksul avastanud, et mu illusioonid kodumaa osas on siiski kergelt vildakad, põgenen paariks aastaks riiki, mille mägede vahel liiguvad absoluutselt normaalsed inimesed, kelle ainus mure siin elus on: "Aga mida rebane ütleb?"

Kui silmad ei peta

Mõnikord on kohe nii, et vaatad ja ei usu.
Vaatad veelkord ja siis teed igaks juhuks pilti.
Nohja siis riputad pildid enda blogisse.

 Käesoleval nädalal jäi mulle näppu selline reklaam:

Kes keelt ei mõista, siis neile siinkohal tõlge: "Suvine kruiis Baltikumi, otse Kopenhaagenist". Illustratsiooniks on loomulikult kõige suurim vaatamisväärsus kõikide Balti riikide peale: Vene õigeusu kiriku kuplid.

No okei, veidi edasi uurinuna leidsin ka kirjelduse selle kruiisi kohta:

Tõlge: "Seila Costa Cruise pardal unikaalsele reisile Baltikumi pealinnadesse, algusega otse meie kaunist pealinnast" (st. Kopenhaagenist - minupoolne vahemärkus). "Külasta Stockholmi vanalinna, avasta põnevat ajalugu Tallinnas ja naudi reisi kõrgpunkti - Sankt Peterburgi, mida tuntakse ka Põhjala Veneetsia nime all".

Illustratsiooniks on lisatud kaart:

Me ju Eestis alati muretseme, et me oleme nii väiksed ja keegi meid ei tea-ei tunne, meid peetakse Venemaa osaks, parimal juhul üheks Baltikumi kääbuseks, mille pealinn on Riia ja kus riigikeeleks on leedu keel. Aga nüüd on need ajad möödas! Alates tulevast suvest on Euroopa jagatud kolmeks Balti riigiks, milleks on Saksamaa (uue pealinnaga Warnemünde), Soome (mis hõlmab nüüdsest ka endist Rootsit ja on viinud oma pealinna Stockholmi) ja Eesti (mille pealinn on vastavalt maitsele kas Tallinn või Sankt Peterburg). Molotov-Ribbentropi pakt on selle kõrval poisike. Nagu kaardiltki näha, hõlmab Eesti alates tulevast suvest tervet piirkonda, mida siiani tunti Baltikumi ja Venemaana, Tallinn paisub sama suureks kui praegune Harjumaa ja pool Läänemaad. Balti riikide täpsemad piirid ei ole veel paika pandud, aga see on tehniline detail ja usutavasti saab suveks sellega ühele poole. Oi sõbrad, uhke on olla eestlane, meie aeg suurrahvana võib alata!

Kainematele meie seast aga soovitus: kui te peaksite tahtma Taani kolida, siis ärge palun kunagi - mitte kunagi - viige oma lapsi Taani kooli. Nagu juuresolevalt pildilt näha, võib nende maailmapilt sealsetes geograafiatundides moonduda tundmatuseni.


Aga hea küll. Möödunud suvel tegime abikaasaga väikse Suurbritannia tuuri. Muuhulgas hõlmas see ka EasyJetiga lendu Londonist Edinburghi. Nagu igal korralikul lennufirmal, on ka EasyJetil oma pardaajakiri. Räägiti uutest sihtkohtadest, reklaamiti uusi "revolutsioonilisi" ilutooteid ja tehti juttu kuulsustega - ei midagi erilist, eksole. Jäin mina lugema ühte lugu, mis tehtud näitlejast super(või hüper- või mega-, aga võib-olla ka giga-)modelliga, kelle nimi inglise keeles oli Svetlana Khodchenkova. No vaadake ise, ilus naine, muidugi peab sellist artiklit lugema:

Ega ta midagi huvitavat ei rääkinud, rohkem oli selline Wolverine'i-filmi promomine ja mõned isiklikumat laadi lausejupid sekka. Aga vaat üks lõik oli põnev:

Ehk siis meie emakeeles kõlaks see umbes nii: "Me keeldun reisimast üle vee, sest mul oli ükskord kohutav kogemus. Ma reisisin liinilaevaga Soomest Šveitsi ja me sattusime tormi kätte. Ma kartsin kohutavalt ja palvetasin, et Leonardo DiCaprio tuleks ja päästaks meid".

Ausaltöeldes kardaks mina ka kohutavalt, kui keegi üritaks mind laevaga Soomest Šveitsi transportida. Torm ei oleks vast see kõige hullem asi, aga kui ikka laev üritab kusagilt Saksamaa kandist alates läbi raiuda sadu kilomeetreid puhast maismaad, lihtsalt selleks et ühte näitlejast modellihakatist Šveitsi toimetada, siis see võib ikka päris jube kogemus olla. Kardetavasti pole seal ka Leonardo DiCapriost abi. Tema on harjunud ikka merevees uppuvate laevadega.

Tulevast suvest alates muidugi pole meritsi Švetsi sõitmine enam mingi probleem, sest siis on arvatavasti ka see Kesk-Euroopa väikeriik juba Baltikumi osa ja teadaolevalt on kõik Balti riigid mereäärsed.
Küllap see meri siis sinna Šveitsini ka ära tehakse.
Küll te näete.

Tormi-iilide järelkuma

Minu arvates on Statoil üks hiiglama hea koht. Päriselt ka. Seal on täitsa mõnusad hot dogid, kohv on hea, saiakesed on head. Ja seal saab kasutada tolmuimejat, mis võtab su autost ära igasuguse sodi, mille allaneelamise tagajärjel keelduks tavaline tolmuimeja edaspidi igasugusest koostööst.

Ma kujutan ette, et ärksamad kujud juba taipavad, millest jutt tuleb. Jah, teil on õigus ja edasi ei pea lugema. Teie aga, kellele veel hommikune kohv mõjuma pole hakanud või on juba ära lahtunud, ma siis selgitan.

Nagu mõningad võisid märgata, tegin ma 28. oktoobril Näoraamatus reportaaži Taanimaale kohalejõudnud tormist. Tulid need iilid ju värskelt Lääne-Euroopa poolt ja see andis hea võimaluse anda eelaimdust, milleks võiks Eestimaa valmis olla. Nii tore oli aknast välja vaadata. Tänaval lendasid reklaamid (siin on peatselt kohalike omavalitsuste valimised tulemas, seega oli neid kohe rohkesti), murdusid oksad või - nagu ma ka Facebookis pidulikult raporteerisin - kukkusid puud suisa tervikuna autodele peale. Äge looduse stiihia, mida võiks vaatama jäädagi. Samal ajal muidugi tuleb kindel olla, et endale midagi aknast sisse ei lenda. Seda õnneks ei juhtunud ja nagu ma kerge pettumuse noodiga mõni tund hiljem teatasin, möödus kõik enne, kui oli õieti alatagi jõudnud.

Ja selle teadmisega läksin ma õhtul ka magama.

Muide, kes iganes ütles, et "hommik on õhtust targem" või "ära hõiska enne õhtut" pole asjadest vist väga hästi aru saanud. Minu hõiskamine toimus vägagi õhtul ja hommik oli sellegipoolest äärmiselt loll.

Nagu igal hommikul, ärkasin ma seegi kord uniselt (ei saa minust hommiku-inimest, mis teha), ajasin lapsed maast üles, lürpisin kohvi ja närisin võileiba. Ja nagu igal hommikul, saime ka seekord uksest välja viimasel hetkel või veidi pärast seda. Tänavale jõudes kõndisime väikse kahjutundega mööda autost, millele noor puu oli peale kukkunud. Kuigi tavaliselt ei kipu auto langeva puuga võideldes võitjana välja tulema, tundus, et seekord võis auto omanik kergendusega hinge tõmmata. Üks suurem oks oli küll vaevumärgatava mõlgi tekitanud, aga aknad olid terved, kriimusid ja muid hädasti parandamist vajavaid vigastusi polnud kusagil näha. "Nonäed, inimestel ikka veab," mõtlesin endamisi (vist isegi kõva häälega. Ma ju olen harjunud omaette kõva häälega mõtlema ja mõnikord ma unustan ära, et teised inimesed ümber on). Nonii, olemegi oma auto juures. Hoolimata sellest, et ta oli keset kõige tugevamat tormi otse kõrvalmaja tellingute juures, nägi auto väga kena ja vigastustevaba välja.

Teate ju küll seda ütlemist, et inimesel võib ju kena naeratav nägu olla, aga ega keegi ei tea, mis selle naeratava näo taga on. Ei tea? Vahet pole, ega ma ka ei tea. Aga igal juhul minu auto naeratas mulle, kui ma talle näkku vaatasin. Aga mis selle näo (hea küll, kere) taga oli, sain ma küll kohe teada.
Killud.
Palju kilde.
Tühjus.
Haigutav tühjus koha peal, kus pidi asetsema tagumise luugi akna klaas.
Lohk.
Selle koha peal, kus tagumisel põrkeraual pidi olema muhk, oli lohk. Väga kriimuline ja kole lohk. Ja põrkeraua külgmine osa mitte ainult ei naeratanud, vaid suisa lagistas lahtise suuga naerda.
Teised autod ümberringi oli kindlasti samas seisus, kujutate ette? Et kui ikka üks tellingujupp alla lajatab, siis vaevalt ta ühe autoga piirdub? Vale. Või mitte täiesti. Kõrvalauto peal oli katuse serva peal kraapimistunnustega koht, mis lubas järeldada, et mis iganes sealt ülevalt alla kukkus, tegi salakavala rikošeti naaberauto peal ja lajatas siis täie jõuga minu omasse. Kõik ülejäänud autod samas rivis oli puutumatud nagu kombekad neiud enne pulmaööd. Misasi see oli, mis sellist hävingut põhjustas? Pole õrna aimugi. Tellingud olid kõrval terved, auto juures polnud mitte midagi, mis oleks reetnud langenud objekti olemust. Katusekivi? Lillevaas? Meteoriit? Ei tea. Aga midagi suurt ja kõva ja kõrgelt kukkuvat pidi see olema.

Olles veidi sisse ja välja hinganud, petnud ennast sõnadega "see on ju lihtsalt auto, peaasi, et ma ise terve olen" (lihtsalt auto?! dämmit, see "lihtsalt auto" remont läheb terve varanduse maksma! okei, kindlustus maksab suurema osa, aga mingi paar tonni omavastutust maksta ei ole mõnus, ei ole! ja mismoodi ma sihukese lõhkise riistapuuga sõidan?!), siirdusime tagasi tuppa. Veidi soojemad riided selga ja bussi peale minek. Lapsed peavad ju kuidagi kooli saama. Paarikümne minutilist hilinemist ei pannud klassijuhataja pahaks: "Oh, täna hommikul tulevad paljud sama vabandusega," oli ta ainuke reaktsioon. Küllap siis oli torm ikka kellegi teise varandust ka räsinud. Hiljem selgus muidugi, et ega ikka ei olnud küll ja hilinemise põhjuseks olid peamiselt teele langenud puud.

Värske õhk aitas veidi rahuneda. Tükk kilet ja mõned meetrid teipi katsid ära kõikse haigutavama koha. Killud aga ei olnud küll sellised, mida väga näppudega tahaks puutuda. Mina muidugi seda ei teadnud. Aga pärast paariminutilist tegutsemist oma näppude pealt veritsevate mikrohaavade kokkulugemist olin jälle veidi targem ja otsustasin oma koristustegevuse pooleli jätta.
Ja siin jõuamegi tagasi minu Statoili-teemalise kiidulaulu juurde. Ei täitnud ma seekord kõhtu rammusa hot dogiga, ei lürpinud unisust peletavat kohvi ega nautinud lõhnavaid saiakesi. Aga tolmuimejal lasin suriseda küll. Kohe kaks korda. Et oleks ikka kindel. Sest ega see väga mõnus poleks, kui äkkpidurduse tulemusel peaks enda peakolu seest väikseid klaasikillukesi välja nokkima. Heh, see oleks tegelt päris hull vaatepilt - auto näeb välja nigu peksa saanud joodik, rooli tagant tuleb välja tulist kurja vanduv sohver, veri tilgub ja killud peas kinni. Hmm. Äkki peaks hoopis filmi stsenaariumi kirjutama. Õuduskomöödia. "Tappev tagaklaas".

Igatahes, auto sain kildudest vabaks ja kohe tekkis tunne, nagu auto oleks poole tervem. Mida ta muidugi polnud. Oli sama lõhkine ja kole, aga kuidagi viisakam.
Siinkohal ma peaaegu lõpetaks. Ühtlasi vabandan kõigi inimeste ees, kelle elu tormis tegelikult ka räsida sai - oli see siis maja peale kukkunud puu või elektikatkestustest tingitud kannatuste pärast - ja kelle jaoks minu õnnetus lihtlabase vingumisena tundub.

Aga lool peab olema ka epiloog eksole. Minu lugu lõppes (vähemalt ajutiselt) auto viimisega kahjukäsitlemist teostava firma juurde. Nagu ikka, tehakse kõigepealt kahjudest pildid, saadetakse need koos hinnapakkumisega kindlustusse ja positiivse vastuse korral saab remonti tegema hakata. Mina pidin siis kõigepealt viima oma romustunud modelli pildistamisele. Fotografeerijaks oli vanem meesterahvas. Rääkis inglise keelt küll, aga oli näha, et parema meelega suhtleks ta taani keeles. Seda rõõmu ma talle kahjuks pakkuda ei saanud, sest kuigi ma hakkan juba mingeid võtmesõnasid taanikeelsetest lausetest hoomama, olen ma siiski sisuliselt selles osas täiesti null. Nonii. Jõuame auto juurde, ta vaatab vigastusi, näitab vaheldumisi katkise autoklaasi ja lohku virutatud põrkeraua peale ning küsib: "This or this?" (tõlge "see või see?"). Ma vaatan talle otsa, kerin oma peas korra veel küsimuse üle, olemaks kindel, et ma õigesti kuulsin ja ei saa aru, kas ta teeb minuga õelat taanipärast nalja või on ta lihtsalt loll. Mis mõttes see või see? "Both!" (tõlge: "mõlemad!") "Yes-yes, so this or this?" küsib ta uuesti. Siis oli tunne, nagu ma oleks mingisse absurditeatrisse sattunud. Kas ta nagu tõsiselt küsib mu käest, et kas ma tahan lasta parandada ühe või teise vigastuse? Ma olin küll oma eelmises elus jurist ja enda arust lugesin kindlustuslepingut ka, aga kas seal tõesti oli kirjas selline lause, et kui õnnetus on põhjustanud mitu vigastust, siis parandatakse neist ainult üks? Et nagu mingi haiglane kulude kokkuhoid või? Aga üks asi, mis ma olen Taanis olles õppinud on see, et kui sa midagi tahad, et sinu tahtmise järgi tehtaks, siis pead endale kindlaks jääma ja nõudma oma õigust taga. "Both!" lajatasin ma uuesti. "Yes, yes, I understand, but this is all, yes?" (tõlge: "Jah, jah, ma saan aru, aga see on kõik, jah?"). Ja alles siis sain ma aru, mida ta öelnud oli. Ta rääkis inglise-taani segakeelt. Ehk siis see lühike o-tähega sõna, mida ta kahe "this"-i vahel kasutas, ei olnud mitte inglisekeelne "or" ("või"), vaid taanikeelne "og" ehk "ja" ning kokkuvõtvalt tahtis ta uurida, kas peale nende kahe vigastuse on veel midagi, mida ta peaks märkama.
Oli piinlik. Oli küll.
Aga vähemalt sain ma samal õhtul firmast kõne, et ma võin auto neile remonti viia. Nädal aja pärast. Enne seda võib mind näha liikumas just sellise kaunitariga:

Vaat nii.

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 9. Messi-eri jätk.

Olen paaril korral varem maininud, et taanlaste suhtumine immigrantidesse on väga avameelselt negatiivne. Ei, ma ei räägi Rootsi-taolisest käitumisviisist, kus väliselt näitavad kõik ennast musterlastena, kes tolereerivad kõiki vähemusi, aga samas anna paar õlut sisse ja saunalaval saad teada, mida nad tegelikult asjast arvavad. Eiei. Siin pannakse nii valitsusliikmete kui parlamendi tasemel ikka väga konkreetselt paika, kes on kes. Paar näidet viimasel ajal ajakirjanduses kajastatud tsitaatidest: "Ida-Eurooplased on nagu rohutirtsud, kes hüppavad ühest riigist teise, imedes heaoluühiskondi elust tühjaks" (Konsevatiivse erakonna kõneisik); "Kodutud immigrandid tuleb tagasi koju saata. Kõik muud meetmed on poolikud" (Taani Rahvapartei kõneisik); "Paraku statistika näitab, et paljud elamisloaga immigrandid ei osale kohalike omvalitsuste valimisel. Pole ka imestada - kui ma oleks kolinud siia kuskilt Aafrika Hula-Bula riigist, siis poleks ka minul piisavat ülevaadet kohalikust poliitilisest olukorrast" (Taani rahvapartei kõrge poliitik). Asja pole paremaks teinud ka viimasel ajal uudistes kajastatud teated, kuidas moslemite kommete austamiseks on järjest rohkem Taani lasteaedasid ja haiglaid loobunud sealiha pakkumisest või pakutakse ainult "halal" liha (ehk siis moslemi kommete kohaselt tapetud looma liha). Eri poliitikute sõnavõtud immigrantide aadressil on muutunud kohati nii räigeteks, et äriringkonnad on ametlikult palunud kasutada veidi korrektsemat retoorikat, kartes, et vastasel juhul jätavad mitmed välisspetsialistid lihtsalt riiki tulemata. Et võõravaenulikkus ei ole iseloomulik mitte ainult poliitilistele ringkondadele, näitab kasvõi mõne nädala tagune sündmus Aarhusi linnas, kus üks ööklubi keeldus sisse laskmast mustanahalisi peohuvilisi. Põhjus? Üks somaallane olevat ühel ööl samast klubist varastanud mitmeid rahakotte ja muid väärtuslikke esemeid. Seega - kõik mustanahalised olid kohe "mustas nimekirjas". Hiljem, kui turvakaamera lindistusi üle vaadati, tuli välja, et see "somaallane" oli nii valge taanlane, kui veel üks valge taanlane saab olla. Nii et oled sa ida-eurooplane, aafriklane, moslem - vahet pole, igal juhul oled sa vähem või rohkem kahtlane element, kelle kraesse saab kõik ilmahädad määrida.

Üks selline kahtlane element (kes pole küll Hula-Bula riigist, aga ikkagi) püüab neile siis kaela määrida väga kahtlasi tooteid, mis on väga kahtlast päritolu. Vähemalt sama kahtlast, kui ta ise. Aga seekord on see kahtlane tüüp hoopis arvuti taga ja mõtleb. Mõtleb, et tulemas on mess. Mitte väga kaugel Taanist. Göteborgis. Ainult 300 kilomeetrit eemal. Väga hea mess. Just mõeldud nende kahtlaste toodete jaoks, mis kahtlasel elemendil on. "Kui seda metsa ees ei oleks", ütles Juhan Liiv oma teoses nimega "Vari". Kahtlase elemendi jaoks oli metsaks raha. Õieti selle puudumine. Või noh... Tegelikult, kui väga pingutada ja skeemitada ja riskida, siis äkki ajaks midagi kokku... Eieiei. Liiga suur risk. Aga ikkagi, äkki peaks... Ei. Ole mõistlik. See on ju jube suur summa. Samas, teisest küljest, kui sealt messilt tuleb kasvõi paar lubavat kontakti, siis tasuks see avantüür ennast ära. Ja vaata nüüd seda messilehte: kõik kiidavad, kui hea üritus see on ja kui palju kontakte saadi. Mõtleme veel... Ah, mis seal mõelda. Kes ei riski, see šampust ei joo. Hea küll, ma ei joo niisamagi šampust. Ma söön selle asemel šokolaadi. Nii et kes ei riski, see šokolaadi ei söö. Tervete pähklitega. Fazeri oma. Nämm-nämm.

Ja nii oligi. Haarasin oma sisemisel jänesel kõrvust kinni, keerasin tal kaela kahekorra ja viskasin välja. Lõvi oli sündinud. Algasid tormilised ettevalmistustööd, mis sisaldasid uue portsu visiitkaartide tellimist, boksi sisustuse hankimist, kindlustuse korraldamist (need hullud olid oma messi osalemistingimustesse pannud kirja, et kõikidel osalejatel peab olema esitada vastutuskindlustus summas 2 miljonit briti naela, mille peale näiteks Ergo kindlustus kirjutas: "Lugedes Teie soovi, tunduvad teise osapoole nõudmised päris utoopilised"), kõikvõimalike blankettide täitmist, abiliste otsimist ja muud pudi-padi. Heh, "muud pudi-padi". Vaat kus ütles. Räägib juba nagu mingi proff. "Ah tead küll, kogu see messi korraldamise pudi-padi". Heh. Igatahes, tööd jagus, aga kuna kogemus oli juba all, siis polnud see sugugi nii stressirohke, kui esimene kord. Andsin ka härra Elmarile teada, et ma nüüd ikkagi lähen. Tema vastu, et oh, väga hea, kui sobib, siis ma tulen ka. Mis mul selle vastu ikka sai olla. Palusin siis, et kuna ma olen ise kõik ettevalmistused oma kulu ja kirjadega teinud, siis ehk ta oleks nii lahke ja võtaks enda toodete näidised ise kaasa. Palve tundus mõistlik olema nii mulle kui talle ja nii oligi mul üks mure vähem.

Kauaoodatud päev jõudis kätte. Õieti kauaoodatud päeva eelnev päev, sest messiboksi sisustamise peab hiljemalt eelmisel päeval ära tegema. Organisatoorne pool nägi ette, et härra Elmar tuleb lennukiga Kopenhaagenisse ja siit lähme siis koos edasi Göteborgi. Kopenhaagenist pidi kaasa tulema ka üks neiu, kes oli mulle abiks eelmisel messil ja kes nõustus tulema minuga kaasa ka seekord. Niisiis haaranuks ma tema teepealt peale, siis koos lennujaama, härra Elmar peale ja meie sõit Rootsi kunni juurde võinuks alata.

Võinuks.

Härra Elmari lennu saabumiseni oli aega napp tunnike, kui helises mu mobiil. Teisel pool toru oli - jah, arvasite õigesti - härra Elmar. Kes ei tea, siis lend Riiast Kopenhaagenisse kestab umbes-täpselt poolteist tundi, seega vähem kui tund enne maandumist kõnet saades aimas mu süda halba. Kartus osutus paraku ka tõeks - härra Elmar oli lennukist maha jäänud. Mitte et ta unemüts oleks olnud, ei, põhjus oli hoopis proosalisem. Riia lennujaamas oli ootamatult Kopenhaageni lennu väravat vahetatud ja tema polnud sellest enne aru saanud, kui lennuk juba õhus oli. Nojah. Juhtub. Ta siis pakkus välja, et ta tuleb siis järgmise lennuga Göteborgi, vahemaandumisega Stockholmis. Küsisin, et kuidas siis pagasiga saab. "Ei pagasiga pole probleemi, see tõsteti maha ja pannakse mu lennu peale". Väga hea, sest see oleks ikka paras košmaar, kui ma messile ilma näidisteta peaks minema. Pöidlad pihku surutud, et härra Elmar ikka järgmise lennuki peale jõuab, asusin ise autoga Göteborgi poole teele. Enne minekut pakkisin igaks juhuks mõned enda käes olnud tootenäidised ka kaasa. Palju neid polnud, aga midagi ikka - no nii igaks juhuks. Iial ei või teada ju, mis juhtuda võib, eksole.

Pärast pisut enam kui kolmetunnist sõitu jõudsingi Göteborgi. Peagi helises telefon. Härra Elmar oli saabunud. Huh, see oli hea uudis. Kuna lennujaam on kesklinnast üle 10 km kaugusel ja tulijal olid suured kohvrid kaasas, siis oli mõistlik minna talle autoga vastu. Mõeldud-tehtud. Härra Elmar ootas juba lennujaama ukse juures, surus käe pihku ja ütles: "Kuule, äkki sa tuled vaatad, kuskohta mu pagas võis minna. Ma ootasin selle lindi juures, kuhu ta oleks pidanud tulema, aga mina teda ei näinud". Mul jooksis külm jutt üle selja. Ära nüüd palun ütle, et see oli just see kohver, kus tootenäidised sees on... "See oleks küll vaja üles leida, sest ma käsipagasisse võtsin ainult riided, aga kõik näidised jäid kohvrisse".
Eieieiei.
Ei saa olla nii...
Ei ole nii!
Aga oli.
Kohvrit ei olnud. Tootenäidiseid ei olnud. Ja mess algas järgmisel päeval. Lahe. Muidugi asutasime oma sammud kohe lennujaama kaotatud pagasi osakonda, andsime pagasikviitungi ja kohvri kirjelduse, aga lennujaama töötaja poolt pagasiteeninduse elektoonilisse andmebaasi (see pidavat väidetavalt ühendama kõiki Skandinaavia lennujaamade pagasiteenindusi - ikka täielik e-värk) esitatud esialgne päring ei andnud mingeid tulemusi. Võeti siis meie kontaktandmed, härra Elmarile ulatati aga hädaabi pakike (see on sihuke kotike, kus on sees hambahari, žilett, habemevaht ja muu taoline) ja lubati kohe ühendust võtta, kui midagi selgemaks saab. Minu mitmekordsele pärimisele, et kas on mingisugunegi ettekujutus, kui kaua kohvri asukoha tuvastamine aega võiks võtta, keeldus teenindaja konkreetset vastust andmast. Et asi väga hapuks ei läheks, käskis Elmar oma Eestis olevatel alamatel panna DHL-iga teele ka varupakk. Kaua selle kohaletoimetamine aega võiks võtta, ei osatud kohe öelda. Üsna mõru meelega lahkusime lennujaamast, jäädes siiski parimat lootma.

Parimat aga ei juhtunud. Järgmisel hommikul saime Eestist kõne, et "varupakk" on küll teel, aga see jõuab Göteborgi alles õhtuks. Seega polnud ka sellest meeleheitlikust ponnestusest erilist kasu meie messiboksi täitmisel. Nii ma siis olin oma abilisega messiboksis, mida me eelmisel õhtul palehigis sisustanud olime, laud hõre nagu kasemets pärast võsaraiet. Südames oli lootus, et äkki esimesel päeval (mess kestis kaks päeva) väga palju rahvast ei tule ja saame oma varudega hakkama. Mingis mõttes absurdne olukord - ühest küljest on ju just väga vaja, et tuleks palju inimesi, sest kontaktide rohkus oli jällegi hädavajalik. Teisest küljest aga on väga nõme esmamulje, kui tullakse laua juurde kauba vaatamise sooviga, pead käed üles tõstma ning Jorh Adniel Kiire moodi hüüdma: "Ukraadina, ukraadina!"

Pidasime päeva kuidagi vastu. Jah, kontakte oli, aga õnneks mitte nii palju, et oleksime viimastele pidanud tühja lauda näitama. Lootus oli, et mis algab kehvasti, see lõpeb hästi. Et lõpp hea kõik hea või midagi sellist. Ja juba hakkaski paremaks minema. Elmar, kes oli poole päeva pealt messikeskusest hotelli puhkama läinud, andis teada, et tema kadunud kohver on leitud ja hotelli toimetatud. Umbes paarikümne minuti pärast tuli uus kõne, et Eestist saadetud "hädapakk" on ka lennujaamas kohal. Väga hea. Vähemalt ei jää me nüüd näidiste osas hätta. Võtsime parklast auto, haarasime härra Elmari ka hotellist peale ja lennujaama poole teele. "Hmm... Kuidagi nõrk on olla, mul on tunne, et olen palaviku külge saanud," kostis härra Elmar äkitselt. Vaadake, härra Elmar ei ole - hoolimata oma väga nooruslikust olemisest - just oma esimeses nooruses. Keset messi haigeks jääda pole ka noorematele eksemplaridele teab mis tore uudis, seda enam siis veel vähe vanematele. Ta ise oli muidugi optimistlik, et "ah, võtan tableti sisse ja lähen vara magama, küll saab korda", aga eks me kõik teadsime, et päris nii lihtsalt need asjad ei käi. Ohjah. Nojah, vähemalt paki saime lennujaamast kätte ja sain oma abilisega näidiseid järgmiseks päevaks ette valmistada.

Hommikul ei olnud härra Elmaril kuigi palju parem. Mida võiski arvata. Aga oma kangekaelsuses keeldus ta hotelli jäämast ja tuli vapralt messile kaasa. Mis seal ikka. Tegime check-outi ära, pakkisime asjad autosse ja sõitsime messikeskuse juurde. Püüdsin auto parkimismajas võimalikult messikeskuse sissepääsu lähedale saada, et siis ei pea pikalt kõndima ja ega need eelmisel õhtul saabunud näidistepakidki kerged polnud. Imekombel õnnestuski saada kõige parem parkimiskoht. Parkimismajast viisid nimelt ühe koha pealt koridorid nii messikeskusesse, samas hoones paiknevasse suurde toidupoodi ja üle tee asuva lõbustuspargi juurde. Minul õnnestus auto paigutada just nende koridoride suudme juurde, seega nii lähedale meie sellepäevasele töökohale, kui üleüldse võimalik. Rõõmsalt haarasime tooted sülle, panin autouksed lukku ja läksime.

Näidised kenasti paika pandud, jäime ootele. Kui esimene päev oli tagasihoidlik ja külastajaid oli vähem kui ma lootsin, siis teisel päeval jagus huvilisi üldse ainult ennelõunaks. Lõpus sai nii 3 tundi täitsa tühjalt seista ja oodata. Kui ma õigesti arvutasin, siis käis meie juurest kahe päeva jooksul kokku läbi mitte rohkem kui 100 inimest. Pärast messi hõiskas korraldaja, et hurraa, järjekordne õnnestunud üritus, külastajaid oli üle 1900! Kuhu need ülejäänud 1800 inimest kadusid, jäi mulle arusaamatuks. See polnud nii mega suur saal ka, et kõiki bokse ei jõuaks läbi käia. Nii et kas korraldajad bluffisid või siis tõesti sai enamusel saali lõppu jõudes jaks otsa ja ei viitsitud uurima tullagi, mida me pakume - ei tea. Seega hoolimata paarist üsna lootusrikkast kontaktist pidin tõdema, et julge hundi rind on seekord haavleid täis. Ja see polnud üldse hea tunne. Võtta sihuke rahaline risk ja lõpuks kõrbeda... Huh. Oleks pidanud vist selle jänese endale põue jätma. Aga siis ma oleks kindlasti põdema jäänud, et miks ma ei riskinud, kindlasti oleks ära tasunud. Nii et kokkuvõtvalt võib tõdeda, et seal messil käimine oli omamoodi paratamatus.

Viskasin need muremõtted messi viimase minuti möödudes siiski peast ära ja hakkasin koos abilistega boksi kokku pakkima. Natuke kippus juba kiireks ka minema, sest auto oli pargitud konkreetse kellaajani - oli selline parkimismaja, kus pidid ette ennustama, kauaks sa jääd ja siis vastavat kellaaega näitava parkimispileti masinast muretsema ning esiakna alla nähtavale kohale paigutama. Oleks ise küll eelistanud tõkkepuudega süsteemi, et oled kaua oled ja siis pärast maksad, aga noh, polnud minu valida. Igatahes kiirustades saime oma kodinad kokku pakitud ja vedasime need auto juurde. Mahutamisega võis tekkida probleeme, sest meil olid juba ees kõik enda asjad, lisaks härra Elmari kohver, natuke mööblit, veel paar kasti ja see kõik pidi mu väiksesse Mazdasse ära mahtuma. Ah, mis seal ikka muretseda. Tegin puldist auto uksed lahti ja vaatasin, kuidas oleks kõige mõistlikum need värgid ära paigutada. "Heikki, kas sa panid mu läpaka kusagile ära?" kostus mu naissoost abilise hääl kusagilt auto seest. Pidin tunnistama, et mul polnud tema läpaka asukohast aimugi. Ma ei teadnud isegi seda, et see autos oli. "Huvitav..." jätkas ta otsimist. Aga mida polnud, oli läpakas. Ta olevat selle veel esiistme alla pannud, et siis ei jää silma, kui väljast vaadata. "Ära jama," aimas mu süda juba kõige halvemat. "Kui siin tõesti sees käidud on, siis on raudselt läinud ka..." avasin kindalaeka, kus veel mõni tund tagasi oli olnud TomTomi nimeline abimees, "...GPS".

Jah.

Minu auto, mis oli pargitud kogu parkimismaja kõige läbikäidavamasse, kõige nähtavamasse ja justkui kõige turvalisemasse kohta, oli pikanäpumeeste poolt filigraanselt väärtesemetest puhtaks tehtud. Sealjuures olid terveks jäänud aknaklaasid ja lukud, seega oli ilmselt kasutatud vana head signaali segamise nippi, mis mulle jättis mulje, et auto uksed läksid kinni, aga tegelikult jäid need lahti. Parkimislipik näitas neile ka ilusasti ära, et mul on kavas olla autost eemal terve päeva. Alles olid jäetud kõik riided ja mitteväärtuslikud esemed, rahulikult oli sobratud kottide sisus, kust oli läinud pisut sularaha ja mõned mitte kõige väärtuslikumad ehted (kui isiklik väärtus välja arvata). Varaline kahju ei olnud seega kuigi suur, aga kuna läpaka omanik ei olnud teinud arvuti sisust varukoopiat, siis läksid kaduma väärtuslikud fotod, koolimaterjalid, tööks vajalikud failid ja kõik muu, mida üks kahekümnendates eluaastates neiu ikka oma arvuti kõvakettal hoiab. Tegin muidugi varguse kohta kõne ka politseisse, aga see oli rohkem vormitäiteks. Et äkki läheb kindlustuses vaja. Etteruttavalt olgu öeldud, et mu kindlustus sellist juhtumit siiski ei katnud, nii et igasugusest hüvitisest võisin suu puhtaks pühkida. Parkimismaja töötajad tulid ka kohapeale, vangutasid pead ja ütlesid, et kahjuks ei saa nemadki abiks olla, sest just sel päeval toimus parkimismaja kaamerate väljavahetamine, mis tähendas, et mitte ükski neist ei töötanud ja võimalike süüdlaste tabamine nende abil oli võimatu. Küllap olid vargad ka sellest asjaolust teadlikud.

Tee Kopenhaagenisse oli pikk. Umbes kakssada tuhat korda küsisin ma endalt, mida ma oleks võinud teisti teha. Ma oleks võinud pärast puldinupu vajutamist minna kontrollima, kas ikka uksed läksid kinni. See oleks olnud raske, sest käed olid asju täis, aga mitte võimatu. Ma oleks võinud käia messi ajal korrakski auto juures, lihtsalt kontrolliks, missest et ma ei näinud selle järgi mingit tarvidust. Ma oleks võinud GPS-i endaga kaasa võtta, aga ma olin Kopenhaageni turvalisusega nii ära harjunud (ma olen seal näiteks kogemata auto aknad tundideks lahti jätnud, samal ajal GPS kindalaekas, juhe kenasti välja ulatumas ja mitte kedagi ei huvitanud), et laiendasin selle automaatselt ka vaid paarsada kilomeetrit eemal asuvale Göteborgile. Ma oleks võinud küsida oma naissoost kaaslaselt, et ega ta ometi oma läpakat autosse ei jätnud, kuigi ma olin kindel, et ta ei jätaks seda mingil juhul autosse. Ma oleks võinud... Njah, mida iganes.

Vastik.

Tõeliselt vastik, kui keegi on su autos käinud, sinu asju näppinud, sinu asjad ära varastanud, olnud sinu "kodus" nagu enda omas. Jõuetu viha on vist selle emotsiooni nimi, mis sellise olukorra kohta välja on mõeldud. Tahaks kedagi lüüa, kellelegi kallale minna, midagi teha, midagigi - aga mitte midagi pole teha. Mitte midagi. Ja lihtsalt peadki sellega leppima.

Vastik.

Olemist ei teinud paremaks ka teadmine, mis meid Kopenhaagenis ees ootab. Härra Elmar oli ju ostnud lennukipileti Riia-Kopenhaagen-Riia. Aga Riiast ei lennanud ta ju sugugi mitte Kopenhaagenisse, nagu te eestpoolt juba teada saite, vaid hoopis Stockholmi ja sealt Göteborgi. Kes lennureeglitega kursis on, see teab, et edasi-tagasi pileti puhul peab kindlasti esimese otsa ära kasutama, vastasel juhul tühistatakse tagasilennu ots lihtsalt ära. See oli järgi uuritud ka härra Elmari Eesti kolleegide poolt, kes lennufirmasse helistanud olid. Seega ootas härra Elmarit ees ebanormaalselt kõrge hinnaga viimase hetke pileti ostmine, et koju tagasi saada. Aga me ei kavatsenud ilma võitluseta alla anda. Olime kõik valmis oma frustratsiooni välja elama esimese lennujaama töötaja peal, kes julgeb öelda välja sõnad "Kahjuks ei ole teie pilet kehtiv". Ega see meid ei huvita, et tema teeb lihtsalt tööd. Meie viha tahtis väljavalamist ja tema (kes iganes see "tema" ka olla võis) peab selle välja kannatama.

Pärast enneolematult pikkade kilomeetrite läbimist jõudsime lõpuks Kopenhaageni lennujaama. "Tead mis, proovime kõigepealt nende iseteenindavate automaatide peal check-in'i teha," oli ettepanek, mis kogu seltskonna heakskiidu leidis. Me teadsime, mida see loll aparaat meile kohe ütleb, aga vähemalt me oleme proovinud. Koodid sisse, nimi ka ja... "Prindin pardakaarti" oli sõnum, mis ekraanile ilmus. Oot... Mismoodi? Ja tuligi pardakaart välja! Check-in oli tehtud. Aga kuidas? Pärast esimeste hämmeldushetkede möödumist tuli muidugi välja milles asi: härra Elmar oli ju Riia lennujaamas check-in'i ära teinud, seega virtuaalselt oli ta justkui lennukile läinud ja esimese lennuotsa ära kasutanud, missest et ta lennuki õhkutõusmisel hoopis Riia lennujaama hoones sees oli. Seetõttu oli Riia-Kopenhaageni reis justkui tehtud ja süsteem lubas tal ka tagasi sõita. Seekord õnneks mitte ainult virtuaalselt, vaid ikka päris reaalselt. Ausõna. Pärast kontrollisin järgi.

Ja nii see meie Rootsi-seiklus lõppeski. Viimane akord oli justkui positiivne. Et siis lõpp hea - kõik hea? Mmm... Pigem mitte. Vähemalt sellist tunnet sisse küll ei jäänud. Oleks ikka tahtnud vähemalt ühe lennujaama töötaja läbi sõimata. Nüüd pidi pingete mahalaadimiseks mingi muu võimaluse leidma. Mis polnud üldse lihtne.

Aga ühe "elu-on-nagu-šokolaadikarp"-elamuse võrra olin rikkamaks saanud küll.

Ja noh - asi seegi.

Üks inglise härrasmees tuleb linna.

Mõni nädal tagasi käisin tolle Briti saarte alama kontserdil. Olla teine tuntud ja teatud üle maailma. Ja kuigi ma ei ole isiklikult väga suur härra Williamsi fänn, siis on tegemist vaieldamatult ühe ääretult hea šõumehega, kelle kontserdist osavõtmist pidasin ma vajalikuks. Kohe alustuseks pean ütlema, et ma ei pidanud pettuma. Mees teab, kuidas seda asja teha.
Küll aga osutusid teatavaks ebameeldivuseks (kui viisakalt väljenduda) publik ja tema nähtavasti aegade jooksul sisseharjutatud kombestik. Õieti selle puudumine. See, et taanlane joob õlut, pole mingi uudis. Alustatakse tolle kombega juba enne kui karvastik ihule hakkab tekkima ja läheb enamasti välja kuni surmani. Ka Eestis armastatakse õlut. Ja kahtlemata on ka Eestis inimesi, kellele meeldib väike "sumin" peakolu sisse ajada enne ürituse algust. Aga vaatepilt Kopenhaageni tänaval ja staadioni väravas, kus täiesti liialdamata 95% inimestest hoiab käes kas siidri- või õlletopsi - see oli hämmastav. Ma ei saa küll hästi aru, miks on vaja enne kontserti ennast uimaseks juua. Hirmu pärast või? Kardad kontserdile minna ja vajad mingit julgustust? Et äkki lärm liiga kõva ja rahvast liiga palju? No ma ei tea, siis tasuks parem DVD osta ja kuulata kodus täpselt nii kõvasti, kui su närvikava võimaldab. Või nagu mõni mees "joob naised ilusaks", teeb sedasama kontserdile minnes ja "joob artisti paremaks"? Siis tekib küsimus, et mispärast sa, kulla sõber, sellise papi pileti alla panid magama, kui sulle see esineja üldse ei meeldi?
No hea küll, las siis koguvad seal staadioni värava taga julgust, kui see nende elu ilusamaks teeb. Sees on vast rahulikum. Nii võiks ju eeldada. Pärast umbes kolmekordset pileti- ja turvakontrolli jõudsime lõpuks staadionile. Ja arvake mis - seal oli täpselt sama vaatepilt! Selline tunne, et inimestel on õlletopsid nagu lisaraskuseks käe küljes, ilma milleta kardetakse pikali kukkuda. Omades kerget eelaimdust, mida võib tähendada ilma kaaneta topsi käes hoidev kontserdihuviline, püüdsime leida ümbrust, kus on need 5% isikutest, kes ei pea joogist julgust ammutama. Mõningase otsimise peale selline koht leiduski. Vähemalt nii ma arvasin. Soojendusesineja oli lõpetanud, Robbie polnud veel saabunud, kui nii vasakul, paremal, ees kui taga olevate isikute kätte olid ei-tea-kust ilmunud pooleliitrised kollast vedelikku täis plastanumad. Ei saa öelda, et edasine kontserdi jälgimine mõnusalt oleks kulgenud. Edasi-tagasi kilavate silmadega siiberdavad kodanikud, kes otsivad wc-d või järgmist topsitäitmise võimalust, täidetud topsidega tüübid, kes "oma kohale" või oma sõprade juurde püüavad tagasiteed leida - tüütu. Lihtsalt tüütu.

Pikk lugu lühikeseks, mõned näpunäited kahe päeva pärast toimuvale Tallinna kontserdi külastajale:
Esiteks - ära palun osta õlut.
Teiseks - kui sa ikka kuidagi ei saa, osta see õlu ära, aga ära mine sellega rahva sekka. See läheb ühel või teisel viisil teiste külastajate peale. Eieieiei, ära tule mulle seletama "aaaaga ma olen mitu korda seda teinud, mul ei juhtu midagi". Juhtub küll. Sa ei pane seda ise tähelegi, aga inimesed, kellest sa "hoolikalt" mööda trügisid, panevad sinu üleloksunud kesvamärjukest oma riietel tähele küll. Nii et ei, õlu ei ole aurustunud sinu teekonnal punktis A punkti B, see oli puhas füüsika, mis su topsi tühjendas.
Kolmandaks - kui sa oled lõpuks oma õllega jõudnud punkti B, siis ole hea, joo see allesjäänud jook, mis teepeal "ära ei auranud", võimalikult kiiresti ära. Sest kohe-kohe tuleb Robbie lavale, paneb rahva rokkima ja su keelekaste hakkab kümnel erineval moel liikuma kõikidesse muudesse kohtadesse peale sinu suu.
Neljandaks - pea meeles, et õllel on halb omadus tahta võimalikult kiiresti su kehast jalga lasta. See tähendab, et pärast topsi tühjendamist tuleb sul laul kuni paar vahele jätta, et trügida ülerahvastatud ja mitte kõige hügieenilisematesse peldikutesse. Usu mind, see trügimine ei ole ainult sulle tülikas, see segab väga ja väga kõiki neid, kes tulid kontserti nautima ja kelle naudingut sinu meeleheitlik trügimine mitte kuidagi ei suurenda. Seega - vaata uuesti esimest näpunäidet.
Viiendaks - okei, kui sa pead peldikusse tormama, siis selle trügimise me anname sulle andeks. Aga kui sul tuleb potil olles hea idee (teadupärast just seal tulevadki need kõige paremad mõtted) uus õlu endale ja - oh õudust - oma kümnele sõbrale osta, siis ole hea ja jäta see idee teostamata. See ei ole - ma kordan: ei ole - hea mõte. Küllap saad sellest isegi aru, kui oled mingi imenipiga kõik kehaosad, mis kandmisel abiks võivad olla, rakendanud lähkrite kandmisele ja hakkad läbi mitmetuhandelise rahvahulga tagasi "oma kohale" trügima. Joo oma õlu sealsamas ära ja naudi ülejäänud kontserti tagareast. See on hind, mida sa pead maksma. Su sõbrad mõistavad sind, võid kindel olla. Päris kindlasti ei mõista sind ükski inimene, kellest sa tagasiteel "oma kohale" sisuliselt läbi trügid, neile päris märkimisväärsel hulgal vedelikke peale kallad ja kelle pahameele sa "vabandust" pomisedes vaigistada püüad.
Kuuendaks - pea piiri. Õlu ei ole - hoolimata paadunud õllesõprade kinnitusest - karastusjook. Õlu hakkab pähe. See mõjutab su otsustusvõimet, su koordinatsiooni ja võimekust topsist kinni hoida. "Aaaaaga ma olen mitu korda ja mul pole midagi..." Jah, ma usun, et sama vabandus oli ka minu kõrval olnud neiul, kes minu ja veel vähemalt kuue inimese jalavarjud õllejumalatele ohverdas. Või siis härrasmehel, kes suurema osa janukustutajast omaenda nais-kaaslase kampsuni peale valas ja millest veel veidi minu ja paari kodaniku pükstelegi jagus. Ja seda vabandust kasutasid ka ilmselt kümned neiud, kes turvameeste poolt keset kontserti staadionilt ära lohistati, sest nad lihtsalt ei suutnud oma jalgadel enam seista.

Mitte et neist soovitustest midagi kasu on, aga kirja panemata kah ei suutnud jätta.

Muide, nii räpast rahvast kui taanlased, on vist küll raske leida. Vähemalt selline mulle selle kontserdi vältel tekkis. Mitte ükski kontserdikülastaja isegi ei püüdnud oma tühjale õlletopsile prügikasti leida. Tops tühi - viskan maha. Kõik  Pärast lisalugude lõppemist ja tulede põlemapanemist pidid kõik lihtsalt sumpama läbi poolemeetrise vaiba, mis  mahavisatud topsidest oli moodustunud. Aga see on vist kultuuriline eripära. Kopenhaageni tänavatel on räpasuse ohjeldamiseks prügikastidele pandud neoonkirjadega sildid "Puhas Kopenhaagen" ja selle juurde on tänavale värvitud erk-kollased jalajäljed, mis peaksid siis kodanikud prügikasti poole suunama. Igapäeva-elus on sellest vast isegi kasu, aga jalgpallimatšile või kontserdile minnes lööb ürgolemus nähtavasti jälle välja.

Igatahes - soovitan kõigil ülehomme Lauluväljakule minna ja demonstreerida härra Williamsile, mida tähendab, et "eestlane on laulurahvas".

Ilma õlleta, kui võimalik.