kolmapäev, 16. november 2011

Kuidas ma ükskord Tallinnas peaaegu ei käinud

Kell oli nii umbes-täpselt kaheksa laupäeva hommikul, kui ma asusin oma kodunt (põhimõtteliselt võib Kopenhaageni korterit ju koduks nimetada) teele lennujaama poole. Nagu ikka, olin ka sel korral jätnud mineku viimasele hetkele ja seetõttu olin kerges ärevuses, kas ma ikka jõuan õigeks ajaks kohale. Õnneks tuli üsna kiiresti buss - vahemärkusena olgu öeldud, et lennujaama jõudmiseks pean ma sõitma paar peatust bussiga ja siis mõned peatused rongiga - ja kiirete arvutuste tulemusena jõudsin järeldusele, et ootamatuste mitteilmnemisel saan kenasti nii rongile kui lennukile piisava ajavaruga.

Ootamatused aga ei lasknud ennast kaua oodata. Kes Kopenhaageni ühistranspordiga on sõitnud, see teab, et siin on üsna levinud nn "klippekort"-id. Need on sellised kümne korra piletid, mida peab iga kord bussi või rongi sisenedes kompostrisse panema ja aparaat paneb sellele peale templi ning naksab ära ühe "klipi" - ergo nimi "klippekort". Panin siis minagi oma natuke kortsunud klippekorti masinasse ja... ei midagi. Ei mingit tuttavat klõpsu, ei muud häälitsust, mida võiks tekitada masin, mille ainumas ülesanne on teha klõps ja naks. Pärast korduvat proovimist soovitas lahke araablasest bussijuht, et ma teeks pileti magnetriba (ma pold varem tähelegi pannud, et sel magnetriba on) veidi oma süljega märjaks ja prooviks uuesti. Ei midagi. Siis võttis ta pileti enda kätte, tegi enda süljega kokku ja proovis uuesti. Ikka ei miskit. Andis mulle pileti tagasi ja ütles midagi taani keeles, mis võis tähendada, et okei, saad siis tasuta sõita. Nii ma siis istusin veidi nõutult, araablase ja enda tati seguga pilet käes ning mõtlesin, et siin võis ju hästi minna, aga mul veel rongisõit ka ees.

Rongi väljumiseni oli mu kella järgi jäänud kaks minutit, kui mina ummisjalu platvormi poole tormasin. Kergenduseks nägin, et rong polnud veel jaama jõudnud, seega oli mul aega veidike sealseid klippekorti hammustajaid proovida. Esimene - ei miskit. Teine - vaikus. Kerge paanika hinges jooksin platvormi teise otsa, ise juba oma meeltes ette kujutades, kuidas ma rongis saan kontrolöriga vaielda teemal pileti mulgustamise võimatus ja minu siiras soov oma sõidu eest tasuda. Sel rongil pole küll kunagi kontrolli peal olnud - vähemalt mitte nendel kümnekorral sõidul, mis mina olin sellega teinud - aga iial ei või teada. Jõudsin hingeldades järgmiste kollaste masinateni, samal hetkel saabus rong. Veel viimane pileti muljumine, palve kõrgemate jõudude poole, pilet mulku ja "KLÕPS!". Tempel olemas, klipp lännu, jess! Kui vähe on vaja inimese õnnelikuks tegemiseks. Paar jooksusammu ja mõne hetke pärast olingi päästva rongi sisemuses, suundumas lennujaama poole.
Kahe peatusevahe pärast saabus kontroll. Rahulolu viimasel hetkel saadud klõpsu üle saavutas haripunkti.

Lennujaama terminali ustest sisse astudes olin õnnelik, et check-in'i lõppemiseni on aega tervelt 17 minutit. Kastrupi (ehk siis Kopenhaageni) lennujaamas on süsteem, et kõik check in'id tehakse terminali paigutatud iseteenindusmasinate abil. Sarnased, nagu Tallinna lennujaamaski, aga neid on Kastrupis mitmeid kordi rohkem. Letis saad ainult pagasi ära anda ja kui üritad pagasi järjekorda minna ilma aparaadist saadud pileti ja/või pagasikleebiseta, saadetakse sind masina juurde tagasi. Nii ma siis läksin enesekindlalt esimese ettejuhtuva nutika roboteeritud abimehe juurde, sisestasin koodi (nagu ma seda korduvalt varem olin teinud) ja... error. "Pöörduge check-in'i abistava personali poole". No mis seal ikka, küllap on paber otsas või miskit. Lähen järgmise juurde, kood sisse ja... sama sõnum. Nüüd hakkas juba veidi kõhe. Esiteks ei teadnud ma, kuskohast võiks leida "check-in'i abistavat personali" ja teiseks oli mul nüüd juba aega ainult 15 minutit. Paaril-kolmel masinal lasin veel endale suunavat teadet anda enne, kui läksin abistavat inimest otsima. Õnneks ei läinud õige leti leidmiseni kaua aega, kuid oma ehmatuseks avastasin, et lette on ainult üks ja sellegi ees lookleb ähvardavalt pikk saba. Veidi rahustav oli see, et enamus inimesi oli vales kohas ja selleks eraldi palgatud inimene saatis suure osa seltskonnast kas pagasi järjekorda või uuesti sissetšekkimise aparaadi juurde. Mina olin aga täitsa õiges järjekorras, nii et mul lubati edasi seista. Hoolimata äraaetud rahvamassist jäi minu ette ometi veel mingi hulk rahvast ja kell muudkui tiksus...

Kes ei tea, siis tänapäeval on enamus lennujaamades süsteem selline, et kui check-in'i lõpuaeg kukub, siis ta kukub. Miskid turvalisuse reeglid jälle. Ei aita palumine ega anumine - kui jäid hiljaks, siis oled lennukist maas. Vahet ei ole, kas selle süüks oli su hilinemine lennujaama või tehniline rike kuskil iseteenindusautomaadis. Ainus variant on piletid ümber vahetada. Õnnetuseks oli minu pakett selline, et selle ümbervahetamine oleks läinud sama kalliks kui uued piletid. Selle perspektiivi reaalsuseks muutumine oli just sel hetkel üsna päevakorral ja ei muutnud mind sugugi rahulikuks.

Kui minu lennule registreerimise lõpuni oli jäänud veel 7 minutit, oli minu ees üks seltskond, kes tahtis vist Ameerikasse lennata, üks perekond, kel mingi probleem laste piletite või pagasiga ning veel paar inimest, kes lendasid nähtavasti täitsa omapäi. Suuremal seltskonnal oli miski keerulisem probleem, sest neiuke leti taga rippus koguaeg telefoni otsas ja püüdis õiget inimest toru otsa saada. Aega kulus ja asja ei saanud. Lõpuks ometi avati teine abistav kassa ja järjekorras oodanud perekond liikus sinna. Minul oli jäänud saatusliku hetkeni 3 minutit. Perekonnal leti ees oli tore, teenindajal oli tore, juttu jagus kauemaks, laste käest küsiti reisi kohta põnevaid küsimusi ja minu närvid keerasid järjest suuremaid krusse peale. Mulle ei meeldi absoluutselt järjekorras ette trügida ja seegi kord tundsin ilmselget vastikust selle mõtte ees, kuid võtsin ennast siiski kokku ja küsisin eesolevate inimeste käest, et kas ma tohin pärast seda lustakat perekonda minna teenindaja vastuvõtule. Millegipärast olid nad nõus. Aga sellest oli vähe abi, sest teenindajal oli vaja veel vahetada ema-isa-lastega elutarkusi, printida pileteid ja kleebistada pagasit. Ja siis saabus minu hetk. Tormasin leti ette ja ütlesin teenindajale, et "tegelikult lõppes mu lennule check-in..." pilguheit kellale "...nüüd".
Järgmise sekundi murdosa jooksul läks neiu nägu kurjakuulutavalt murelikuks. Kiire klõbistamine arvutis, pilk ekraanile ja - "you made it, no problem".
Sel hetkel oli tunne, nagu oleks keset sünget lörtsi korraga varakevadine päike välja tulnud. Kergendusohe oli küll selline, mis pidi lennujaama teise otsa kostuma. Noh, tegelikult küll mitte, me räägime ikkagi väga suurest lennujaamast eksole, aga mõte jääb samaks. Saanud oma pileti kätte, hõljusin suures rõõmupilves oma värava poole, omamata vähimatki ebameeldivat emotsiooni tuleva 1,5 tunni ees - mis minusuguse kerge lennukartusega inimese jaoks ei ole sugugi tavaline asi. Õige gate'i juures vaatasin, et näe, lennukit polegi veel, aga veidike silmi pingutades selgus, et ikkagi oli. Udu oli lihtsalt lennumasina osavalt enda sisse mässinud. "Küllap saame siin nüüd oodata paar tundi udu hajumist," käis mõte peast läbi. Aga ei. Mõne hetke pärast avati värav ja stjuuardesside naeratuse saatel saime oma istekohad hõivata. Arutlesin omaette, et ühel hetkel nad avastavad ikka ise ka, et läbi vati pole mõtet hoovõturajale minna. Seda avastust aga ei toimunudki. Lennumasin hakkas liikuma ja piloodikabiinist soovis reisijatele head lendu kapten... Juri Gagarin. Väga lohutav.

Sellega mu seiklused ka sisuliselt lõppesid. Lend oli sujuv, ilm Tallinnas ilus ja kohaloldud paari päeva jooksul ei juhtunud ka midagi põrutavat.

Kui välja arvata tagasitulek. Kui keegi veel ei teadnud, siis käsipagasi keelatud vedelike (ehk määrangu "muud samalaadse konsistentsiga kaubanimetused) alla käivad ka majonees ja kohupiim. Või nagu tollitöötaja ütles: "Majonees on nii vedelik kui veel olla saab". 40 eurot täiendava pagasi eest maksnuna on see mul nüüd pikka aega meeles.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar