neljapäev, 22. november 2012

Vaadake, ma pildistasin seent!*


*rida artisti "HU" samanimelisest loost

Eelmisel nädalal oli huvitav kogemus. Läksin oma kodu lähedal asuvasse poodi, kus ma olen viimase aasta ja mõne kuu jooksul korduvalt käinud. Nagu tavaliselt, ladusin korvi head-paremat täis ja siirdusin kassasse. Järjekorras seistes tuli meelde, et ma pean lastele miskite raamatute ostmiseks panema kooli kaasa sularaha. Kes ei tea, siis kõige väiksem paberraha Taani Kuningriigis on 50-kroonine. Sellest väiksemad on kõik mündid. Sel korral oligi nii, et kooli saadetav rahahulk ei olnud täissajaline ega ka täis-viiekümneline, vaid ma pidin ümbrikusse lisama ka mõned "kopikad". Et aga suurem osa elust käib siin ikkagi pangakaardi abil, siis ega seda kõlisevat tavalise poeskäiguga sinna taskupõhja ei teki. Seega tuleb võtta automaadist mõni 100-kroonine paberraha (väiksemat automaat ei anna) ja vahetada see kuskil peenemaks. Täpselt nii ma ka käituda tahtsin. Kui minu järjekord kätte jõudis, maksin korvitäie eest kaardiga ja siis palusin oma sajaka müntideks teha. "Meil ei ole seda lubatud teha" ütles kassapidaja ootamatult. Minu "Whaaaat?" küsimuse peale teatas ta, et neil on olnud inimesi, kes püüavad valerahast niimoodi pärisraha teha. Tajudes järjekorras olevate inimeste paluvaid "palun ära hakka vaidlema, meil on kiire"-pilkusid,
noogutasin lihtsalt, nagu oleks kassapidaja jutt kõlanud jube loogiliselt. Nii jäigi mul küsimata, et aga kui ma püüaks selle kupüüriga tasuda näiteks 3-kroonise kommi eest, kas ta siis keelduks mul't seda vastu võtmast? Arvatavasti mitte. Seega - kui tahad 100-kroonist müntideks vahetada, oled eeldatavalt pätt ja valerahategija, aga kui ostad paarikroonise kommi, siis kuldaväärt klient. Loogiline?

Aga see selleks. Võidelgu nemad oma valerahategijatega kuidas tahavad. Minu arvates oleks küll odavam osta sinist valgust kiirgav aparaat, mis valeraha koheselt tuvastada suudaks, selle asemel, et oma kliente varasteks ja pättideks tembeldada, aga mida ka mina ärist tean. Nagu paljudest muudest asjadestki.

Nagu näiteks pildistamisest.

Ma pean ütlema, et minust on see pildistamise hullus täie kaarega mööda läinud. Ei oska mõnu tunda iga sündmuse tuhandekaadrilisest talletamisest, loodusfotosid võin ka internetist otsida, selle asemel, et kell 5 hommikul järjekordset udust raba pildistada, mesilastest ja muudest sitikatest on ilma minutagi tehtud juba sadu ja tuhandeid (täpselt ühesuguseid) makrofotosid, külmaks jätavad nii kompositsioonid, plaanid kui säriajad, millest viimasel ajal massiliselt tärganud fotograafiahuvilised fanaatiliste pilkudega pajatavad. Eks see huvipuudus muidugi kajastub ka minu tehtud piltide kvaliteedis, aga peaasi, et ma ise rahul olen eksole. Igatahes on minu tuimus fotonduse osas viinud selleni, et ega mul siitmaalt väga pildi kujul meenutusi Eestisse kaasa võtta polegi. Mõned asjad siiski on ette jäänud. Osaliselt olen need aja jooksul paigutanud ka vanematesse blogi sissekannetesse, aga siinkohal paar sellist, mis vähemalt hetkeks panid mõtlema, et "WTF" või siis eesti keeles väljendatuna "oot misasi see nüüd siis oli?"


Nojah. 
Aga kui M'ei tea ja S'ei tea - kes siis teab?
Ei m'tea.











 
See siin on juuksurisalong. Üsna hea vist. Vähemalt nii arvavad nad ise.

Kuulutus: "Üürile anda poepind aadressil Østerbrogade 49A, Kopenhaagen"









Teatavatel põhjustel otsisin ma mõni aeg tagasi siin Kopenhaagenis äripinda. Tuleb tunnistada, et võrreldes Eesti portaalidega tekib siinmail küll tunne, et üürileandja teeb kõik selleks, et tema pinna vastu huvi ei tuntaks. Infot jagatakse üsna puudulikult, pilte kas pole või on jäädvustatud täiesti ebaolulisi asju (näiteks ainsaks "informatiivseks" fotoks on jäädvustus majaseinast). Juuresolev kuulutus ületas aga kõik teised. Pilt, mida te kuulutust illustreerimas näete, on ainus, mis selle äripinna kohta avaldati. Ei saagi aru, kas üürile antakse naine (no sel juhul oleks võinud ta näo ka avaldada), riiulid, kingad või see punane sohva, mille peal ta lebab. Kes arvab, et tegemist on mingi juhusliku eksitusega, siis ei, see kuulutus on selle pildiga üleval olnud vähemalt viimased kolm-neli kuud.





Kui keegi arvas, et Big Ben asub Londonis, siis ta eksis rängalt. Ja miks see koht üle maailma kuulus peaks olema, jääb mulle üsna arusaamatuks - täiesti tavaline kella remonditöökoda. Aga mulle jäävadki paljud asjad arusaamatuks.






Meie kortermajja sisenemiseks on vajalik kas:
- helistada fonolukuga õigesse korterisse; või
- avada uks võtmega (uks paistab pildi vasakus servas).
Hoolsal vaatamisel võib aga märgata, et lisaks fonolukule on seina sees veel kolm erinevat lukuauku. Misjaoks need on? Ei kes seda teab. Ja ega kedagi eriti huvita ka. Peale mõne lollaka välismaalase, kes sellest kohe pildi teeb ja oma blogisse üles riputab.











See on juba norimine, aga ikkagi. Tegemist on meie kortermaja siseõue viiva vaheuksega ja nagu näha, siis on üks ukse klaasidest katki. Lugu selles, et ta oli katki ka siis, kui me siia sisse kolisime. Sellest on möödas aasta ja kaks kuud. Ja nagu imeväel oli keegi hea inimene just eelmisel nädalal selle klaasi lõpuks paika saanud. "Ei läinud aastatki," nagu ütlevad eestlased.

Või noh, tegelikult läks küll.
Ja natuke veel pealegi.



"Ma lahkusin töölt olles muusika mõju all"
Kui ma töölt lahkusin, kirjutasin ma kolleegidele äramineku puhul väikse sarkastilis-humoorilis-iroonilise kirjatüki, mis lõppes Ameerika filmidest tuttavate sõnadega "you can't fire me, I quit!" (ehk siis "sa ei saa mind lahti lasta, ma lahkun ise"). Seda silti nähes mõtlesin, et huvitav, kui ma läheks oma endise ülemuse juurde ja paluks ennast sellise vabandusega tööle ennistada, siis kas see läheks läbi?
Vaevalt küll.
Aga hea vabandus sellegipoolest.


Mønt - münt. Vask - pesu. Kokku: rahapesu


Taanlased on ikka uuendusmeelsed. Kõigepealt lubasid nad teatavad meelemürgid Kristiania linnaosas, siis olid ühed esimestest, kes legaliseerisid samasooliste abielud, nüüd siis viljelevad täiesti avalikult rahapesu.
Ja meie oma Eestimaal veel võitleme sellega.
Pff...








Olete näinud internetis ringlemas pilte pealkirjaga "Only in Russia", kus on kujutatud näiteks hooneid, mille välisuks on teisel korrusel, aga allaminekuks treppi pole ehitatud?
Olgu siis selle pildi nimi "Not only in Russia".




















Et siis misasi?! Ja kuskohas?!!

Ei saagi aru, kas siin reklaamitakse väga halva kvaliteediga kulda või on tegemist seninägematu seksuaalelu propagandaga.














Siiami banaanid

Siiami kaksikud on looduses täiesti normaalne nähtus. Isegi banaanid on sellised.


















Okei, te võite ju leegion olla, aga tõsiseltvõetavuseks võiks vähemalt õigekirja selgeks saada.
Lisaks muidugi asjaolule, et te oma sõnumeid kaubanduskeskuse peldiku uksepiidale jätate.


















Swedbanki kunagisest ambitsioonikast plaanist vallutada Taani turg on alles jäänud vaid tolmune plekk kaubanduskeskuse seinal.








Ja lõpetuseks - midagi ilusat.



:)




reede, 12. oktoober 2012

Ühe autojuhi pihtimus

Eile tegin ma rahu.
Veega.
Nii imelik kui see ka pole, ei ole mind viimase kümnekonna aasta jooksul mitte miski suutnud basseini meelitada. Jah, ma olen seal käinud, kuid sunnitult. On see siis laste tahtmine ujumist selgeks saada või mingi sotsiaalne üritus, vahepeal isegi miski pangasisene võistlus, mis andis hea võimaluse endale kinkekaart välja ujuda. Aga vabast tahtest, nii sama basseini ronida - ei. Imelik on see paus sellepärast, et ma tegelesin kaheksandast eluaastast ujumisega igapäevaselt. Alguses oli kooli 2. klassi kohustuslik ujumine (ma ei teagi, kas sellist asja tänapäeval veel on), kus ma sain siiani mõistetamatul põhjusel hindeks "viie" - huh, ma siiamaani mäletan seda tunnet, kuidas ma ühest basseini otsast teise jõudnuna olin siiralt rõõmus, et ma selle rabelemise jooksul ära ei uppunud. Siis kui hinded ette loeti, olin üsna kindel, et keegi teeb minu kulul julma nalja, luges kogemata vale nime ette või vaadati minu asemel kedagi teist ujumas. Aga vist siiski mitte. Kõik "viielised" rivistati pärast viimast ujumistundi üles ja öeldi, et meil on võimalus minna edasi ujumistrenni. Ma tundsin ennast nii uhke ja väljavalituna - kuidas sa siis ikka ütled, et ei aitäh. Muidugi läksin. Ja jäin. Kaheksaks aastaks lausa. Kusjuures, praegu tagantjärgi mõeldes ei saa ma päris hästi isegi aru, miks. Okei, paar aastat, saad ujumise selgeks ja mine otsi mingi muu asi. Korvpall näiteks (mis mulle tollal kohutavalt meeldis). Aga ei. Mingi kohusetunne või hirm tundmatus kohas vette hüppamise ees (niiöelda) või teadmine, et kehva silmanägemisega on korvpallitrennis raske hakkama saada - mis iganes see ka polnud, ei suutnud ma ennast sellest keerisest välja ujuda (niiöelda). Mõelda - sundida ennast iga päev tegelema asjaga, mis tegelikult suurt midagi ei paku. Üheksa korda nädalas. Suisa vastikusega meenutan neid varaseid hommikuid, kui enne koolitundide algust pidid ennast unise pea ja voodisoojusest rammestunud kehaga hüppama jahedasse (mis sel hetkel tundus jäiselt külm) basseinivette. Prr... Igatahes viis see pidev enese sundimine mind sinnamaale, et kui keerulistel üheksakümnendatel, pärast kaheksat aastat trennis käimist meie treening-grupp lõpuks lagunes, sattusin ma basseini järjest vähem, kuni lõpuks vältisin kõike, mis ujumisega seotud oli.
Kuni eilseni.
Miks? Eks neid põhjusi on mitu, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et küllap ma olen muutunud. Mõtlemine on muutunud.

Isiksus on muutunud.

Isiksuse muutmisega on seotud mu üks tähelepanekutest, mis arvatavasti pole midagi uudset, aga mis mind ennast üllatas, kui ma ennast kõrvalt jälgima hakkasin. Ma tean, et üks inimene ei saa teist inimest muuta. Jah, teised su ümber võivad anda soovitusi, suunata, õpetada, aga muutumise peab su enese seest tulema. Küll aga pole ma üldse kindel, et mõni elutu asi ei saa isiksust mõjutada. Näiteks auto (jah, nimetan seda elutuks, hoolimata sellest, et nii mõnigi autopede on täiesti veendunud auto hinge olemasolus).
Ma mäletan üsna selgelt seda aega, kui mul autot ei olnud. See aeg ulatus sügavalt minu täiskasvanu ellu, seega on mul olnud üsna mitu sellist aastat, kus mu eakaaslastel on auto olemas olnud, aga minul mitte. Sageli oli nii, et saime sõprade kuskil kesklinnas kokku, käisime kinos või muidu linnapeal hängimas ja pärast igaüks oma koju tagasi. Minu kodu aga pole kunagi olnud kesklinna lähedal, ikka nii kümmekond kilomeetrit eemal. Ja kuidas sa vaene (üli)õpilane liikuma saad, ikka ühistranspordiga. Aga sellega pole ju nii, nagu autoga, et paistab päike või sajab pussnuge - ikka hüppad lihtsalt sisse ja sõidad. Kõigepealt peab ju selle transpordivahendi peale saama. Minu puhul tähendas see parimal juhul mõnesaja meetri kaugusele rongijaama jooksmist, halvemal juhul paarikilomeetrist sörki bussipeatusesse. Lisaks peab seda va rongi või bussi ootama. Ja see pole lõbus. Esiteks võid sa sellest napilt maha jääda (mis automaatselt lisab su arvestatud teekonna läbimise ajale pool tundi otsa), teiseks võib ta küll bussi/rongiplaanis kirjas olla, aga ta lihtsalt jätab tulemata, kolmandaks võib too transpordivahend olla nii täis, et sa lihtsalt füüsiliselt ei mahu peale, neljandaks võib ilm olla tuuline, vihmane, lörtsine, jäine, lumine (või kõige eelneva segu), viiendaks... No eks iga ühistranspordi mõnudega tuttav inimene oskab seda loetelu omal viisil pikendada. Nii et igal juhul pidin ma linna jõudmiseks või sealt tagasi tulemiseks arvestama minimaalselt tunni, sageli pikema ajaga ja samas võitlema kõikvõimalike ebameeldivustega. Ja mind pani alati imestama, et mu sõbrad pakkusid üsna harva: "kuule, ma viin su ära". Minu arvates ei oleks see nende jaoks ju midagi eriti aega võtnud - 20 minutiga oleks nad minu juures olnud (mis oli sageli see aeg, kaua ma bussi pidin ootama) ja isegi kui nad oleksid ise kesklinnas elanud, oleks nad enda koju tagasi jõudnud kiiremini kui mina ühistranspordiga poolele koduteele. Samas oli mul endal neilt küüti piinlik paluda ka. Noh, ühe-kaks korda võid seda teha, aga mingist hetkest enam ei sobi - nad pole ju mul mingid isiklikud taksojuhid. Aga ühel sellisel jubedal sügisõhtul, kus taevast sadas alla defineerimatut löga, mu riided olid juba pärast paarikümne meetrist kõndimist läbi ligunenud ja jalanõude vastupanuvõime välistele teguritele muutus nullilähedaseks, andsin ma lubaduse, et kui mina kord auto saan, siis hakkan ma igal juhul pakkuma koju viimist nendele, kellel autot pole. Loomulikult pidasin ma silmas oma sõpru-tuttavaid. Aga võib-olla ka võõraid. See viimane mõte käis mul peas siis, kui ma teismelisena ühele sünnipäevale kuskil Mustamäel liiga kauaks olin jäänud ja viimasest bussist mahajäänuna suht õnnetult teeservas passides mööduvaid autosid vahtisin.

Aega läks, asja sai (teisisõnu läksin tööle) ja varsti olingi õnnelik auto-omanik. Värskete mälestustega kohutavatest ühistranspordi kogemustest pakkusingi sageli oma tuttavatele transporditeenust. Reeglina oli tegemist naisterahvastega (no ei tea mina, mis värk see on, et poistel on juba 16-aastaselt rattad all, aga tüdrukutel läheb selleks terve igavik), mis muidugi pani sõprade seas mulle külge parandamatu naistemehe märgi. Aga mind see ei heidutanud, sest mina täitsin lihtsalt enesele võetud lubadust. Ühel hetkel aga märkasin, et aeg on hakanud liikuma hoopis teises dimensioonis. Kui ma varem arvestasin, et ainuüksi kodunt linna minek võttis aega tunnikese, sealt edasi Piritale veel pool tundi, siis nüüd jõudsin ma sõita ära Mustamäele, koju, siis linna, Lasnamäele, uuesti linna tagasi ja ikka veel jäi aega üle. Mingist hetkest alates ei tundunud ka teiste koju viimine kuskile kümne kilomeetri kaugusele eriti tore tegevus, sest see võttis nii kohutavalt aega! Ma oleks selle ajaga ju ammuilma kodus olnud ja juba tervelt 20 minutit telekat vaadanud, nüüd aga sõida nagu mingi loll siin ühest linna otsast teise...

Aga ajamõiste pole sugugi ainuke, mis auto omamisega on muutunud. Kõik distantsid on hoopis pikemaks või lühemaks võrreldes varasema reaalsusega. Näiteks kui on vaja Tartusse sõita, siis see on ju "ainult" 180 kilomeetrit. Aga kui ma lähen poodi, siis ma võin veeta üsna mitu minutit ringi tiirutades ainult selleks, et leida võimalikult peasissepääsule kõige lähemal asuv parkimiskoht. Kusjuures, takistavaks asjaoluks ei ole ka see, kui leitud koht on kahe auto vahel selliselt, et ma vaevu-vaevu saan juhiukse lahti teha ja ennast välja litsuda. Aga näiteks alles eile olin ma siiralt vihane selle peale, et kodutänavas võttis minu ees sõitev auto ära parkimiskoha, mis oli mu koduuksest nii umbes 15-20 meetri kaugusel. Kurja saatust sajatades pidin ma sõitma paralleeltänavale, parkima sinna ja omaette torisedes astuma maailma kõige pikemad 200 meetrit.

Mis puutub veel sajatamisesse, siis kunagi ütles autokooli õpetaja: "autoroolis õpivad kõik ropendama". Pff... Mida iganes. Ma pole varemgi mingi ropendaja olnud (lihtsalt põhimõtte pärast), ei tea miks peaks mingi autoga sõitmine mu olemust muutma. "Oh jeerum" ja "pagan" olid piisavad selleks, et oma negatiivset suhtumist väljendada. Või vähemalt nii ma arvasin. Mõnikord (eriti siin Taanis muide) taban ma ennast mõttelt, et kui keegi paneks salaja mu autosse lindistusseadme, siis ma küll ei tahaks pärast kuulata, mis tekst sinna peale jäi. See on täiesti uskumatu, milline emotsioonide laviin võib ühte nohikust introverti tabada, kui see autorooli panna! Ja kui keegi korra sust selle esimese sarvilise suust välja ajab, siis jagub seda kohe pikemaks ajaks! Seda muidugi üksi sõites. Lapsed ja naine aitavad natukenegi tagasi hoida, aga kui ikka mingi tüüp oma kaherattalisega kuskilt pimedast tänavanurgast sind jälle poolsurnuks ehmatab, siis pean endaga ikka päris tugevalt võitlema, et mingisugustki väärikust säilitada.

Fantaasiamaailma ergutab autosõit ka. Ei, mitte selles mõttes, mis enamusel sõnaga "fantaasia" pähe tuleb. Pigem hakkad asju ette kujutama. No näiteks - sõidan maanteel ja mingi tüüp sõidab ees ja passib. "Passimine" tähendab loomulikult seda, et ta sõidab umbes 1-2 km/h aeglasemalt, kui mina ise tahaksin sõita. "Mida sa passid nüüd siin? Lolli mängid mu'ga vä?" ja hops! gaasipedaal põhja, sõidan tast mööda. Jube rahul olen endaga. Mitte et mul möödasõiduks vajadust oleks olnud. Mitte et ma nüüd oluliselt kiiremini punktist A punkti B jõuaksin. Lihtsalt. Oli vaja.
Või siis linnas. Valgusfoor. Punane tuli. Kõrvale ilmub auto. Roheline tuli. Võidusõit algab. Mitte et keegi oleks võistlust välja kuulutanud. Mitte et keegi selle mõnikümmend liitrit sajale kilomeetrit võtvale kiirenduse võitjale mingi autasu annaks. Aga küll on hea mõnekümne meetri pärast naeratada ja omaette ümiseda "Luuuuseer!". Seda muidugi juhul, kui vastaseks pole BMW või Porche. Nendega ma võidu ei sõida. Nad las võistlevad omavahel.
Või siis teiste autojuhtidega rääkimine, arvates et see midagi paremaks muudab. Aknad kinni muidugi. Nii et keegi sind ei kuule. "No kuhu sa tuled nüüd? Mine oma ritta tagasi! Hei, kas sa ei näe, et sul roheline tuli põleb vä? Mine-mine! Kuule tropp, sa ei näe, et mul on eesõigus vä? Kes sulle üldse load andis?!".
Või siis valgusfoori taga rohelise tule ootamine. Pärast umbes kahekümne sekundi möödumist hakkab minus tekkima kahtlus, et äkki on foor rikkis. Kolmekümne sekundi möödudes tõstan juba jala ettevaatlikult pidurilt üles ja valmistun punase tule alt läbi sõitma. Veel viis sekundit ja... Lõpuks ometi roheline! Läks ikka aega! Ma mõtlesin, et ma jäängi siia. 
Või siis endale ette kujutamine, kuidas paarikümne kilomeetrise ringi tegemine on oluliselt kiirem linna jõudmise viis kui kümme minutit väga aeglases autode rivis venimine. Kiirem liikumine - järelikult ka kiirem kohalejõudmine, eksole. Eriti ei morjenda ka see, et reaalsuses on see loogika lootuselt vigane ja linnas olen hoopis kümme minutit hiljem, kui "ummikus" passides.
Või siis kaherealisel teel pidevalt "kiirema" rea otsimine. Zuts! ja ühes reas. Zuts! nüüd juba teises. Rõõmuga vaatan tahavaatepeeglisse, kuidas orientiiriks võetud valge Volkswagen tervelt kolme auto võrra tahaapoole on jäänud. Nii ja kui ma nüüd veel lähen siia vahele... Zuts! ja... Oot, misasja, miks see rida nüüd ei liigu? Heh, ega need teised väga palju edasi ei saanudki, näe, see valge Volkswagen on mu'st ainult kolm autot eespool.
Ja. Nii. Edasi.

Kui ma siis mõnikord võtan endale selle hetke, et ennast kõrvalt vaadata ja kui kogu see pilt mu ees lahti laotub... Masendav. See on see moment, kus ma ennast ära ei tunne. See on keegi teine. Mina... Mina olen ju rahulik. Sõbralik. Ei ropenda. Soovin kõigile head. Mul on aega. Ma pole ka invaliid, vähemalt mitte veel. Mis võiks ju tähendada, et ma suudan ilma liigse pingutuseta jalutada rohkem kui sada meetrit, ilma, et see mu päeva ära peaks rikkuma. Ja siiralt rõõmustamine lihtsalt sellepärast, et keegi otse mu koduukse ees vabastas parkimiskoha (ja et ma sain selle enda taga sõitva "jobu" eest ära napsata) peaks olema ebanormaalne. Peaks.

Aga ei ole.
:)

teisipäev, 21. august 2012

Bussisõidu toetuseks

Nonii, ongi suvi läbi. Seda siis Taani mõistes. Rahvas tuleb vaikselt maalt linna tagasi, lapsed nühivad koolipinki, seda hoolimata asjaolust, et viimase nädala jooksul on kraadiklaas harva alla 25 näidanud, eile käis korra isegi 30 peal. Mis on imelik. Taani suvi on nimelt alati 18-19 kraadine, tuuline, vahelduva pilvisuse ja vihmaga, mõni üksik päev on päikseline ja 22-23 kraadise soojaga. Ilusaim kuu peaks olema hoopis mai, mitte august, mis reeglina on juba sisuliselt sügis. Taanlased ütlevad, et see on senise halva ilma heastamine,sest juuni olevat siin viimase 25 aasta kõige vihmasem olnud.

Aga suvi oli meeleolukas. Vaatasin paar päeva Austria alpe ja Viini vanalinna, võtsin Taanis külalisi vastu ja käisin ise külas, nohja loomulikult käisin ka paar korda Eestis. Eestis käia mulle meeldib. Mitte koduigatsuse pärast (kõlab võib-olla halvasti, aga hetkel tunnen ma ennast Taanis rohkem kodus kui Eestis), vaid emotsionaalse laengu saamiseks. Esimene hetk pärast paarikuist eemalolekut on alati naljakas. Kui siin (st. Kopenhaagenis) linnas käies või muidu ringi sõites kuuled kusagilt eesti keelt, siis pöörad ikka pead ja vaatad, kust see hääl tuleb. Eestisse jõudes ei taha see refleks kohe ära kaduda ja siis ma paar korda olen ikka sattunud Selveris ringi käima, pea käib jõnks ühele jõnks teisele poole - keegi rääkis eesti keelt! Natukese aja pärast harjun muidugi ära. Või siis väsib aju ära ja ei jõua enam igale eestikeelsele häälitsusele reageerida. Mis omakorda põhjustab selle, et ma ei kuule ka enam neid, kes minuga otse räägivad. Igatahes - see anomaalia taandub ikkagi lõpuks ja siis ma hakkan niisama ringi vaatama, mis vahepeal muutunud on. Miks ma arvan, et midagi napi paari kuuga peaks olema muutunud? Aga vaat kui ise kohapeal ei ela ja loed ainult Eesti uudiseid, siis kohati on tunne, et terve Eesti on rusudes ja varemete vahel on veel paar kahtlaste lõhnadega eluheidikut, kes togivad jalaga suitsevaid tukke ja sajatavad, kui raske elu ikka on. Uudistekajastus on lihtsalt nii hullupööra negatiivne. Ja kui keegi peaks olema piisavalt hulljulge, et mainida midagi positiivset kas majanduskasvu või üldise eluolu suhtelise normaalsuse teemal, siis tembeldatakse ta hoobilt valitsuse tallalakkujaks, kes saab kindlasti sellise arvamuse eest raha või vähemalt hea ametiposti. Mõni näide. Artikli pealkiri: "Majanduskasv vähenes teist kvartalit järjest". Loomulikult ei saanud panna pealkirjaks "Eesti majandus kasvab jätkuvalt" või "Võrreldes muu Euroopaga on Eesti majanduse kasvult esirinnas" - see oleks olnud ansipism ja pugemine. Või siis Postimehe juhtkiri: "Järjekord 'passilauas' on talumatu", mis oli terve pikk lehekülg destruktiivset halamist ja ägamist, kui kaua ikka võtab passi taotlemine aega ja kui halb ikka see riik on, kes sellist asja lubab. See nutulaul jäi mulle meelde lihtsalt sellepärast, et ma käisin ise paar nädalat hiljem dokumente vahetamas ja sain hoolimata pikast järjekorrast taotluse sisse anda 20 minutiga ja vähem kui nädala pärast olid uus ID-kaart ja pass mu näppude vahel. Eriti masendav lugemine on kõikvõimalikud arvamuslood, mille sisu saab põhimõtteliselt võtta kokku "[märgi siia asi, mille osas võiks Eestis uhkust tunda] on hea, aga... kas ikka on?". Jutu sisu on sellisel juhul pikk veenmine, et tegelikult on see, mis esmapilgul tundus hea, ikka halb. Või siis vähemalt statistiline vääratus, mis lihtsalt kogemata näitab halba heana. Või juhuste kokkulangemine, ilma milleta oleks see hea olnud halb. Sealjuures tuuakse vastuargumentides ära ainult oma seisukohta toetavad andmed ja ignoreeritakse kõike, mis võiks seda kõigutada.
Eks ma saan muidugi aru, et negatiivne uudis müüb paremini kui positiivne, aga minu arvates kasutab Eesti ajakirjandus seda põhimõtet liiga räigelt ära. Nii ma siis tulengi aeg-ajalt Eestisse ja veendun oma silmadega, et kõik on tegelikult täpselt samamoodi, nagu viimane kord - majadel on katused peal ja seinad ümber, rahvas ei käigi ringi räbaldunud riietega (kui see just taotluslik moeröögatuse järgimine pole), poed on kaupa ja rahvast täis ning ka bussid sõidavad jätkuvalt.

Mulle meeldib bussiga sõita. Ausõna. No mitte just tipptunnil ja +30se temperatuuriga, aga üldiselt küll. Viimased korrad olen ma ka pikemal Eestis peatumisel auto rentimisest loobunud, sest mu peamised sõidud jäävad siiski pealinna ümbrusesse ja kui ka on vaja kiiresti punktist A punkti B jõuda, siis saab takso võtta. See on omamoodi huvitav, kuidas bussisõidul kehtivad teatavad kirjutamata reeglid. Näiteks kui Viru terminalist lähed number 34A peale (see sõidab nimelt Metsakalmistust ja Pärnamäe kalmistust mööda), siis tead, et olenemata nädalapäevast ja kellaajast on seal terve hulk pensionäre. Nad on ennast juba umbes 10 minutit enne transpordivahendi saabumist seadnud strateegilistele kohtadele, kus nende lootuse kohaselt peaks olema saabuva bussi uks. Mõned neist on profid - nad mitte ei looda, vaid nad teavad, missuguse platformi osa juures mis uks saab olema. Teised on amatöörid, seisavad täitsa vale koha peal ja peavad hiljem tegema meeleheitlikke pingutusi, et mitte jääda viimaste sisenejate hulka.
Ja siis saabub buss. Juba eemalt tehakse selgeks, kas läheneb pikk ehk lõõtsaga või lühike ehk ilma lõõtsata masin. Sellest sõltub, kas lahing kohtade pärast tuleb leebem või hullem. Vahetult enne bussi peatusesse veeremist toimub viimane vägede koondumine, mille vältel astutakse ennastsalgavalt kõnnitee kõige kaugema ääreni. Sel hetkel tuleb lihtsalt pöidlad pihku suruda ja loota, et keegi hirmsa mütaka saatel sealt oma eluga hüvasti ei pea jätma. Reeglina läheb siiski kõik õnnelikult, buss peatub, avab uksed ja... Ma olen täiesti kindel, et bussi saabumises peitub mingi maagiline vägi, mis kõik vanad ja väetid mammikesed muudab hetkega sumomaadlejalikult jõulisteks ja kiiruslikelt võimetelt Usain Boltilegi silmi ette tegevateks noorteks gasellideks. Hetk tagasi kepile nõjatunud tädike on äkitselt esireas nooruslike hüpetega trepist üles ronimas, vaevu elumärke näidanud hallipäine babuška üritamas temast mööda ronida, seljataga terve armee sarnase välimuse ja olekuga inimeselaadseid olendeid peale trügimas. Muide - ma soovitan teil mõnikord järgi proovida, mis tunne on selle massi keskel olla. Jõud, mis seal vallandub, on võrreldav rokk-kontserdi esiridadega - sind lükatakse, kisutakse, tallutakse, tõmmatakse ja vähemalt mõne hetke jooksul tekib tunne, et ega siit vist päris tervena pääse. Aga hetke pärast on see kõik möödas. Lahinguväli on täis rõõmsa pilguga võitjaid, kes on leidnud istekoha, ja kaotajaid, kes veel viimaseid edasi-tagasi mõnesammulisi tõmblemisi tehes (mille käigus sageli kaaskodanike jalalabad nende liikumistrajektoorile jäävad) üritavad meeleheitlikult veel näha, kas äkki teises bussi otsas on juhuslikult mõni koht vabaks jäänud. Olles veendunud oma pingutuse mõttetuses, lepivad nad saatusega, mis seekord neile ei halastanud. Sel hetkel toimub totaalse muutumise teine faas - äsja noorusliku värskusega ringikaranud neiokõsõst on äkitselt saanud taas 70-80-ndates eluaastates mutike, kes on nii väsinud-nii väsinud. Visuaalset külge täiendab ka heliline külg, mis sisaldab südantlõhestavat ohkamist ja aeg-ajalt isegi oigamist. Ilmselgelt peaks kõigil tema läheduses viibijatel istekoha omanikel temast hale hakkama, aga enamasti ei lähe see trikk siiski läbi. Mõnikord aga leidub ka mõni naiivsem või heldema südamega eksemplar, kes siis oma koha loovutab, nii et üritada tasub.
Osa kaotajatest aga ei suuda kuidagi leppida, et sõda on läbi ja algab jätkulahing. Nimelt on pea igas bussis mingi osa ettevaatamatuid kooliõpilasi, kes oma loomulikku väledust kasutades on samuti mõne koha hõivanud. Ja see läheb neile kalliks maksma. Olenevalt vanur-isendi agressiivsusest ja noor-olendi noorusest tõstetakse lapsuke lihtsalt toolist välja või siis kasutatakse jõhkramat varianti: tänitamist. "No mina ei tea, kuidas neid tänapäeva noori kasvatatakse, vanainimene peab nüüd püsti seisma ja tema siin istub nagu kuningas!" Adressaati sel jutul tegelikult ei ole, sest otseselt last ei kõnetatud ja samas pole tänitajal ka ühtegi tuttavat inimest lähedal. Aga imeväel, nagu sõjas mõnikord juhtub, toimub hetk tagasi vaenujalal olnud vanurite vahel vennastumine (või siis õestumine) ja kohe leiab ka järgmine, et "Ega tänapäeval ei õpetatagi viisakust, nad kõik nii ära hellitatud ja mõtlevad ainult endale". Kolmaski on kohe kambas ja teab, et "Sellistele peaks vitsa andma, kasvatamatu jõmpsikas selline!". Hämmastavalt kiiresti muutub jutt järjest agressiivsemaks ja ma olen vist ainult paaril korral näinud, kuidas noor inimene seda kogunevat raevu lihtsalt ignoreerib ja edasi istub. Ülejäänud kordadel on järellahing võidetud ja laps-inimene põgeneb bussi teise otsa oma haavu lakkuma.

Samas tuleb öelda, et viimase paari aasta jooksul on olukord veidikene paremaks läinud. Järjest rohkematel vanainimestel on tekkinud teatav eneseväärikus ja viisakus, mis ei luba neil enam sellisel viisil võidelda. Võib-olla on lihtsalt uus vanurite põlvkond peale kasvanud, kes oma nooruspõlve mälestustele tuginedes on otsustanud mitte järgida sama mustrit, mis nende eelkäijad on ette joonistanud. Üks asi, mis mulle silma on jäänud, on välimuse muutumine. Kui varem oli tavaline vanur rätikusse mähitud pea ja olenemata aastaaegade vaheldumisest paksu villase mantliga tüüp, siis nüüd on enamus neist siiski soliidsed, soengud peas ja ilmale vastava korraliku riietusega seeniorid. Respekt!

Reeglina mina bussis istumise võimalust ei kasuta. Isegi siis mitte, kui buss tühjem on. Ma niigi pingutan jalgu liiga vähe ja ega sest istumisest midagi peale suurema tagumiku ei saa. Kuigi - äkki siis just peaks rohkem istuma? Sest nagu kunagisel laevareisil üks vähe joviaalsemas meeleolus naissoost töökaaslane mainis (kui ma ettevaatamatult tema poole seljaga olin): "no ei jole pjeput, ei jole!"

Aga niimoodi seistes näeb-kuuleb erinevaid inimesi. Tuli kord bussile hulk alternatiivset soengustiili peas kandvaid noormehi, kes lihtsalt seisid oma kohapeal ja rääkisid juttu. Minu lähedal istusid kõrvuti üks vanem härra ja daam. Naissoo esindaja tegi värvika seltskonna suhtes märkuse, mille sisuks oli teatav kartus sellise väljanägemisega isikute ees. Härra aga ütles: "Oh, need on punkarid. Ma käisin 25 aastat tagasi vanalinnas Varblase kohvikus nendega koos istumas, nii et ma olen nendega täitsa harjunud". Sel hetkel ma noogutasin mõttes kaasa, et jah, ma mäletan ka, kuidas punkarid Varblases istusid. Oot, mis ta ütles? 25 aastat tagasi?! Kui vana siis mina olen? Deem...

Samas reisib bussis ka igatsugu muud rahvast. Osa neist unustab vist täitsa ära, et nende juttu kuuleb mõnikümmend võõrast kõrvapaari. On need siis ärihaid, kes kõva häälega jagavad oma alluvatele korraldusi, ühtlasi poetades oma kõnes välja infot, mida võiks liigitada kas delikaatsete isikuandmete või vähemalt ärisaladuse alla, või siis koduperenaised, kes telefoni teel oma lapsi kasvatavad, või teismelised plikad, kes "õu-mai-gaaaad, see tüüp oli nii rõve, ma ei tea, mida Maie temas näeb"-stiilis elu süvaväärtuste üle arutlevad. Tuleb tunnistada, et ma mõnikord olen ka ise ennast rääkima unustanud ja kõne lõppedes mõtlen, et huvitav, kui suur hulk inimesi nüüd täpsemalt mu isikliku elu seikadega kursis on.

On ka eksemplare, kes lihtsalt istuvad kõrvuti ja räägivad omavahel kõikvõimalikel teemadel nii kõvasti, et ka viisakuse piiridesse jäädes (mida minu puhul on liiga palju eeldatud) ei ole võimalik vältida pealtkuulamist. Kaks soome keelt kõnelevat tütarlast alustasid oma jutustamist põrandapesust ("üks v**un pa*kapää oli mu harjaga nii kõvasti koristanud, et see v**un hari oli katki läinud, pa*ka) ja lõpetasid oma keha iseärasustega valjuhäälse kommenteerimisega, mis sisaldas ka illustratiivset kompamist ("mu rinnad hoiavad kuidagi imelikult kaenla alla ja kui ma ennast paljalt vaatan, siis nagu polekski õieti rindu, nii et ma siis pean kasutama neid push-up rinnahoidjaid, et ikka midagi siin oleks, vi**u"). Ühelt poolt muidugi informatiivne, teisalt on mõnikord liiga palju infot siiski liiga palju.

Aga bussiridade vastu olen mina ka. Mitte sellepärast, et minu sümpaatia autojuhtidele kuuluks, vaid mõnikord saab see seiklus, mis bussisõiduga kaasneb, liiga kiiresti otsa.

Ja see on halb.




neljapäev, 31. mai 2012

Haned läinud - hallad maas, juristid läinud - räigelt soe.


No vähemalt seekord juhtus nii. Käisid endised kolleegid (kusjuures mul pole siiamaani päris kohale jõudnud, et nad on endised) külas, nautisid poolpidust Taani vihma-päiksesegu, läksid ära ja - oligi suvi käes.
Mis on siinmail üsna erakordne.
Taanis on talvel tavaline temperatuur nulli ümber ja ülejäänud aasta 10-15 plusskraadi ümber. See, et nädal aega järjest on 25 kraadi varjus, on erand. Kohe suur erand. Aga pole viga, juba nädala alguses läks temperatuur tagasi sinna, kus ta olema peab ja ennustuste järgi jääbki nii kogu suveks. Mis on halb. Aga vähemalt sääski pole. Ja see on hea. Aga ämblikud on küll. Mis jällegi on halb. Samas toas neid seni veel pole. Mis on... arvatavasti ajutine nähtus, kui ma aknaid jätkuvalt lahti hoian.
Mida ma panin selle kuumalaine juures tähele, on teatav muster taanlaste käitumises. Kui päike välja tuleb, on pargid, väljakud, trepipealsed vallutatud inimestest, kes lihtsalt istuvad, pea kuklas ja naudivad. Olenemata kellaajast ja nädalapäevast. Kõige huvitavam koht, kus ma sellist nautlejat nägin, oli kahe elava liiklusega sõidurea vahele paigutatud ohutussaar. Lihtsalt lamaskles seal naeratus näol. Ei, ta ei olnud autoga pihta saanud ja irve tema näol ei olnud koolnukangestus. Ta liigutas ka vahepeal. Ma ise nägin. Kui see just mingi tõmblus polnud...

Päiksepaisteline ilm iseenesest ei ole eriti suureks ohuallikaks, vähemalt mitte kaasinimestele. Siin reeglina nimelt puhub üsna lõikav põhjasuunaline tuul, mis ajab inimesed tuulevaiksesse nurgatagusesse ja siis nad lihtsalt istuvad seal. Küll aga on hull lugu siis, kui soojaks läheb. Siis tekib taanlasel omamoodi Pavlovi refleks. Kui Pavlovi koeral hakkasid kellukese helinat kuuldes süljenäärmed tööle, siis taanlasele näita päikest ja anna soe ilm - ning tüüp kukub jooma. Olenemata kellaajast ja nädalapäevast. Sellega kaasnevad omamoodi ilmingud, nagu täiesti kontrollimatu liiklemine. Autoroolis on sel ajal päris paha olla, sest sel perioodil ei kehti jalakäijatele punane foorituli. Kohe üldse mitte. Noh, tavalisel päeval ka ei kehti, aga vähemalt siis nad saavad aru, et kui auto läheneb, siis tasub eest ära põigata. Sooja ilmaga see reegel ei kehti. Üleüldse ületatakse teed seal, kus tahetakse, reeglina kambakesi, aga pahatihti ka üksikute isendite kaupa, äkitselt päheturgatanud mõte (või alkohol) paneb neid aga väga ootamatult liikumissuunda ja -kiirust vahetama, mis nõuab autojuhilt üsna ebameeldivate manööverdamisvõtete kasutamist. Kusjuures ka autod liiklevad teistmoodi. Reavahetus, mis ilma suunatule näitamiseta on niigi tavapärane, muutub korraga üle kahe rea parempöörde sooritamiseks, ristmikul vaatavad autojuhid enne väljasõitmist (ilmselt energia kokkuhoidu silmas pidades) ainult ühele poole ja äsjasüttinud punane tuli on rohkem soovitusliku iseloomuga kui päris peatumiseks mõeldud. Aga noh, õnneks on see kõik juba etteaimatav, nii et kui ma näen hommikul päikest ja kraadiklaas põrutab kiirenevas tempos 20 suunas, siis ma tean, et täna on jälle "see päev".

Ei teagi, kas asi on selles, et ma olengi siinse eluga ära harjunud, aga viimasel ajal polegi enam märganud suurt selliseid asju, mis väga imestama paneks. Heaoluühiskonnale omaseid veidrusi muidugi leidub. Näiteks otsustas valitsus, et pikaajalistele töötutele hakatakse töö leidmise korral maksma igakuist "preemiat" 600 krooni (ligi 81 eurot) kuus. Ja nii kaks aastat järjest. Asja iva on selles, et töötud koormavad üsna rängalt sotsiaaltoetuste süsteemi ja kõige väiksema tõenäosusega leiavad endale töö just need inimesed, kes pole pikka aega tööl käinud. Nüüd siis selleks, et panna neid oma tagumikku sohva küljest lahti kangutama ja minema ikkagi tööpõldu harima, on riik neile nõus peale maksma. Tulles süsteemist, kus pikaajaline töötus tähendab sisuliselt puu all (või vanemate juures) elamist ja töö leidmine ei ole vajalik mitte südametunnistuse piinade leevendamiseks stiilis "no kuidas ma ikka nii kaua riiki oma kodus istumisega koorman", vaid ellujäämiseks, siis on selline premeerimissüsteem natuke muigama panev küll.

Või siis uus revolutsioon kaubanduses, mis küll jõuab realsesse ellu oktoobrikuust: kõikidel kauplustel kaotatakse piirang, kui kaua ja mis päevadel nad võivad lahti olla. Hetkel kehtiva süsteemi järgi peavad poed olema pühapäeviti kinni, välja arvatud iga kuu esimene ja viimane pühapäev, välja arvatud juhul, kui nendele pühapäevadele satuvad riiklikud pühad (ehk siis riiklikel pühadel peavad nad kinni olema), aga nende erandist tehtud erandi kompenseerimiseks on võimalik - erandina - olla kuu keskel mõni pühapäev avatud. Erandina kõigest eelnevast võivad poed olla pühapäeviti avatud jõuluperioodil, teisisõnu novembri keskpaigast detsembri lõpuni. Millest omakorda erandiks muidugi jõulupühad ise. Ja see pole veel kõik. Kuu esimesel ja viimasel pühapäeval võivad olla lahti kauplused, mille käive ja mõned muud näitajad vastavad riigi poolt ettenähtud tingimustele, teised poed peavad kinni olema. Ning siis on veel kauplused, millele ükski eeltoodud piirang mingil põhjusel ei kehti ja mis võivad lahti olla iga päev, olenemata sellest, kas tegemist on pühapäeva või riikliku pühaga.
Loomulikult tervitasid kaupmehed sellise keerulise süsteemi kaotamist ja juba on suuremad kaubanduskeskused teavitanud, et nad kavatsevad hakata poode "märkimisväärselt" kauem lahti hoidma. Eks siis näis, mida see reaaluses tähedab.

Kui juba poodidest juttu tuli, siis - varem oli tavaline, et inimesed käisid poes süüa ostmas tööpäeva sees, tööajast. Sel lihtsal põhjusel, et kauplus sulges uksed nii umbes viis või kuus, laupäeval-pühapäeval oldi lihtsalt kinni. Sellega seoses tekkis üsna tragikoomilisi situatsioone. Nimelt olid poed ju kinni ka riiklikel pühadel ja nn "sillapäevadel" (seda nime kannab päev, mis jääb nädalavahetuse ja riikliku püha vahele - olgu selleks siis reede või esmaspäev - ja mis traditsiooniliselt on vaba päev). Mõnikord aga juhtus, et koos kõikide nende päevade üksteise järele sattumisega olid toidupoed kinni neli-viis päeva järjest. Nii et kui unustasid näiteks neljapäeval piima osta, siis enne järgmise nädala teisipäeva polnud sul võimalust eriti oma varusid täiendada (kui välja arvata mõned üksikud "avariipoed", mis olid aga  üsna ülerahvastatud ja suht tühjaks ostetud).
Siis aga hakkasid mõned kaupmehed pikendama lahtiolekuaegu. Algul seitsmeni, siis kaheksani ja üsna varsti juba üheksani. Reklaamides rõhuti aga sellele, et "enam ei pea sa tööaega kulutama poeskäigu peale, võid vabalt koju minna, puhata, riided vahetada ja alles siis minna toidu järgi". Ja kujutage ette, asi töötas! Avastati, et inimesed tõepoolest tahavad õhtuti poes käia. Laupäevased-pühapäevased lahtiolekud (nii palju kui seadus seda võimaldas) oli asja loogiline jätk. Nüüd on sisuliselt kõik suuremad ketid kaheksa-üheksani lahti, mõned toidupoed omadega nii kaugele läinud, et on avatud iga päev (ja ma ei pea silmas ainult tööpäevi, vaid ka nädalavahetustel) südaööni välja - asi, mis oleks veel aasta-kaks tagasi olnud täiesti mõeldamatu. Nii et järjest rohkem on see sotsialistlik Taani riik siirdumas kapitalismi leeri. Eks veel pikk maa on käia, aga küll nad jõuavad.


Ja kohalikest uudistest veel: maksuamet otsustas, et maailma suurim spermapank, mis asub Aarhusis, siiski - erinevalt varasemast käsitlusest - osutab teenust ja peab nüüd hakkama maksma 25%-suurust käibemaksu. Selle peale ütles pank, et ta kolib Taanist minema.

Et nüüd te siis teate.

teisipäev, 24. aprill 2012

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 3.

"Avasta kevadist Kopenhaagenit „Pilvede all“ sarja radadel!
Populaarne teleseriaal "Pilvede all" viib Su Kopenhaagenisse teleri vahendusel, Wris viib Su sinna päriselt!
Avasta kevadist Kopenhaagenit „Pilvede all“ sarja radadel!"

Selline reklaam siis reisibüroo lehel. Õnneks pole veel hullunud fännide hordid hakanud Pireti elupaika sisse trügima ja õue vaadates ei ole ka kedagi näha pea kuklas, õigeid aknaid otsimas. Samas - peaks äkki ise selle bürooga ühendust võtma ja diili tegema? Et noh, teatava lisatasu eest on võimalikud ka täiendavad vaatamisväärsused peale Väikse Merineitsi ja Kopenhaageni keskraudteejaama? Aga parem mitte. See tähendaks, et ma peaks kogu aeg korterit koristama ja see ei tasu nüüd küll seda vaeva ära. Pealegi oleks hard-core fännidele raske selgeks teha, miks Heldur, kes (hoolimata esialgsest segadusest) ei peaks Piretiga kuigi intiimseid suhteid omama, võtab neid siiski Pireti korteri uksel vastu ja käitub nagu omas kodus.

Ei. Ma tegelen selle asemel äriga.

Kohvitassid olid laigulise mustriga. Nagu väiksed lehmad. Ainult et portselanist. Või tegelikult vast ikka mingist savist. Ja laual oli vakstu. Mitte selline nõuka-aja vakstu, aga midagi riide ja vakstu vahepealset. Päris laudlina oleks kalliks läinud. Ikkagi kodufirma. Ja Ellal oli seljas...

Okei-okei, mis ma teist ikka piinan, lähen pointi juurde.

Niisiis, asusime kohvi jooma ja laua taga hargnes enam-vähem sellise sisuga kolmekõne:
Ella: "Nonii, mis plaanid teil siis siin Taanis on?"
Elmar: "Oh teate, ma tegelikult tahaksin alustuseks hoopis natuke rääkida meie toodetest."
Järgnes firmajuhi, kes oli väga uhke oma toodangu üle, positiivsetes toonides kirjeldus sellest, mida ta toodab, kuidas toodab, kus need tooted müügil on...
Ella: "Oo, see on väga huvitav. Aga mis plaanid teil siin Taanis on?"
Elmar: "Jah, selle juurde ma kohe jõuan, aga enne..." ja kiidulaul jätkus. Ma võin öelda, et Elmari jutt oli nii siiras, et kui ma juba enne ei oleks uskunud tema kauba headusesse, siis pärast seda juttu oleks ma kindlasti olnud usku pööratud.
Ella: "Aga siiski, mis plaanid teil siin Taanis on?" Pilk oli Ellal jätkuvalt väga lahke, siiski jäi kolmandat korda sama küsimust esitades mulje, et ta muutub natuke kannatamatuks.
Elmar: "Nooh, esialgu püüaks siinsete kaupmeestega jutule saada, alguses natuke suurematega ja kui ei õnnestu, siis veidi väiksematega..."
Ella: "Teil on kolmapäeval Kopenhaagenis presentatsioon jah? Kes teil sinna tulemas on?"
Nüüd liitusin vestlusega mina. Ikkagi esitluse organiseerija ja nii.
Mina: "Seda ei oska nüüd täpselt öelda, aga kutsed saatsime laiali nii paarikümnele ettevõttele."
Ella: "Ahah. Ja kes täpsemalt kutsed said?" Selle küsimuse juures võttis ta lähemale paberi ja pastaka, mis tal juba kohtumise algusest käe juures olid.
Mina: "No suurematest võiks nimetada [firma 1], [firma 2] ja siis veel mõned väiksemad ettevõtted."
Ella hakkas antud nimesid üles kirjutama. Mis oli imelik. Mis tal sellest, keda me kutsunud oleme? Ega ta ometi kavatse seda infot oma kliendile (ja meie tulevasele kaubaostjale) edasi laduda? Tuleb kuidagi sõnumit pehmendada.
Mina: "Aga noh, tegelikult on küll olukord see, et ega vist kuigi paljud sinna kohale ei tule. Samas peame valmis olema, et keegi tuleb, sest kutsed läksid ikka üsna mitmele firmale välja ja..."
Ella: "Mhmh. See kõik on väga tore, aga..."
Hetk vaikust.
Võib-olla mulle tundub ainult tagantjärgi, et selle "aga" ja ülejäänud jutu vahel paus oli. Sest pausi see moment igatahes vääris.
Ella: "...mul on juba viimased poolteist aastat teie firma toodete ainumüügiõigus Taanis."

Vaatasin talle otsa muigega, et "hahaa, mingi imelik nali jah". Kuigi ma ei saanud ise ka aru, kus see huumor siinkohal pidi olema. Umbes nagu siis, kui õpetaja nalja teeb ja kogu klass on tõsine, õpetaja üksi naerab. Aga Ella ei naernud. Isegi ei naeratanud mitte. Et siis... misasja? Vaatasin ka Elmarile otsa, tema nägu väljendas vähemalt sama suurt segadust kui minu oma. Vaatasin Ellat. Tema nägu ei olnud enam üldse nii lahke. Võiks pigem öelda, et selles väljendus mingi sõnulseletamatu pinge. Ta siis ei teegi nalja? Oot, kas siis... mingit "huvitatud firmat" pole kunagi olemas olnudki? Ja selle olematu firma ostujuht, kes väidetavalt pidavat koguaeg ringi sõitma ja kellega teekondade ühildamine oli terve nädalavahetuse kestnud meilivahetuse peateemaks - see oli lihtsalt kattevari, mille alt sai mu käest vaikselt infot meie Taani plaanide kohta välja pumbata?

Ma sattusin hiljaaegu ühele multikale Cartoon Networkist. Muide - see on täiesti haige kanal, aga lastele hirmsasti meeldib. Ma ei saa aru miks, mu meelest peaks need normaalse mõistusega inimese mõne tunniga ära pöörama. Eks ma siis saan tulevikus suuremaid summasid pühhiaatritele maksta. Igatahes, seal multikas oli episood, kus üks laste seltskond mängis oma toredaid mänge. Nende juurde tuli hästi sõbralik, aga natuke kurb poiss, kes hirmsasti lunis, et teda ka mängu võetaks. Teised lapsed alguses ei tahtnud, aga lasid ennast siiski poisi nukrameelsest palumisest pehmeks rääkida. Kuid niipea, kui nad seda teinud olid, muutus sõbralik poiss äkitselt hiigelsuureks koletis-montstriks, hakkas põrgulikku naeru naerma ja karjuma (oluliselt jämenenud häälega), kuidas ta kõik teised lapsed kohe ära sööb. Vaat umbes selline tunne oli mul sel hetkel Ella juttu kuulates. Mõistetavalt täitis koletis-monsteri rolli Ella. Kes polnud küll poiss, aga mis siis. Muidugi võiks paralleeli tuua ka Hansukese ja Gretekese looga, aga see on suhteliselt oma aja ära elanud ja ei hirmuta tänapäeval lapsigi, rääkimata täiskasvanutest. Cartoon Network on ikka palju hirmsam.

Aga tulles multifilmimaailmast pärisellu (kuigi sel hetkel ma lootsin küll, et see kõik on kõigest multikas, mis kohe oma positiivse lõpu saab): kas Ella oli meid tõesti siia lihtsalt kohale meelitanud, selleks et meid lõksu tõmmata? See ei saanud ometi tõsi olla. Kindlasti on kogu asjale loogiline selgitus.

Mina: "Kuidas palun?"
Ella: "Jah, nii see on. Ja ma olen selle peale tohutult aega kulutanud, teinud presentatsioone, käinud laatadel, hankinud lubasid ja see kõik on võtnud väga -VÄGA - palju raha. Nüüd tulete teie siia ja kavatsete minu seljataga mingit asja hakata ajama. Et siis - mis toimub?"
Vahepeal sai ka Elmar oma hämmingust võitu ja sekkus vestlusesse.
Elmar: "Aga... Mina olen ju tootja ja ma ei ole mitte kellegagi mingit eksklusiivlepingut sõlminud!"
Ella: "Olete küll, teie turundusfirma kaudu."
 
Vaikselt hakkas selguma, mis toimunud oli. AS Viljapea juht oli nimelt tootmise algusaastatel otsustanud, et tema tegeleb ainult tootmisega. Turundamist ta enda firmasse ei tahtnud, mis tähendas, et tal endal mingit turundusega tegelevad osakonda ei olnud, vaid ta kasutas oma toodete müügiks eraldi ettevõtteid. Erinevalt tavapärasest ei olnud need aga tütarettevõtted, vaid täiesti eraldiseisvad juriidilised kehad. Üks nendest müügifirmadest oli aga natuke rohkem firmaga seotud, kui teised (ütleme siis et ta nimi on OÜ Turundusüksus) ja nii ta reklaamiski ennast kui AS-i Viljapea toodete ametlikku turundajat. Reaalsuses aga nägi asi välja nii, et OÜ Turundusüksus ostis AS-ilt Viljapea laost kaupa ja müüs seda oma klientidele edasi. Kes need kliendid konkreetselt olid, seda AS Viljapea ei teadnud ja ega teda huvitanudki. Peaasi, et raha sisse tuleb. Ühel hetkel aga arvas OÜ Turundusüksus, et ta võib müügi edendamiseks kasutada ükskõik missuguseid vahendeid ja nii ta sõlmiski Ella firmaga eksklusiivse müügiõiguse lepingu, millega Ella firma võis ainsana Taanis AS-i Viljapea kaupa turustada. Otse loomulikult ei olnud ta sellest kokkuleppest AS-i Viljapea teavitanud ja nii me siis nüüd istusime seal Taani talus, vahtimise Ellale otsa, ühel lollim nägu peas kui teisel.

Järgmine tund-poolteist aega kulus sellele, et kuulata koletis-monstri Ella ähvardusi teemal, kuidas ta kavatseb meie jaoks turule sisenemise võimatuks teha, sest tal on NII palju kontakte, kellele piisab ainult mõne telefonikõne tegemisest ja kui palju ta ikka on raha ja aega kulutanud ja kuidas AS Viljapea on lepingut rikkunud ja kuidas Ella kavatseb kõikide kulude hüvitamist nõuda. Meie katsed umbes paarkümmend korda öelda, et me tõepoolest ei teadnud sellest lepingust mitte kui midagi kõlasid kurtidele kõrvadele stiilis "ärge tulge mulle lolli juttu ajama, muidugi teadsite". Püüdsime ka rääkida, et OÜ-l Turundusüksus polnud mingit õigust sellist lepingut sõlmida, aga see jäi talle veel arusaamatumaks. Õhkkond oli nii pingeline, et kui seda oleks saanud pillikeelega võrrelda, siis oleks see küll üsna katkemise piiri peal olnud. Pärast ohtrat süüdistuste kaelasaamist ja meiepoolsete selgituste jagamist jõudsime siiski sinnamaale, et Elmar lubas Eestis asja edasi uurida ja siis juba Ellaga ühendust võtta, et kas ja kuidas koostöö jätkuda (õieti küll tekkida) võiks. Lahkumisel lausutud "Aitäh kohvi eest" oli vist ainuke siiralt positiivne lause, mis kogu selle kohtumise jooksul öeldud sai.

Tagasitee polndu just meeldivate killast. Päike paistis nõmedalt silma, isegi päikseprillid ei suutnud silmade kissiajamist takistada. Mine juba pilve taha, sa jobukakk! Vastikult pikk tee. 200 kilomeetrit. Kes terve mõistusega inimene ronib üldse kuskile kahesaja kilomeetri kaugusele Kopenhaagenist elama?! A no muidugi, Ella polegi ju terve mõistusega. Ja nüüd mingi sillamaks! 35 eurot! Kolmkümmend viis eurot! Ma juba ühe korra maksin, mis te tahate, et ma selle silla ära ostaksin vä?! Ja mida te siin ees jobutate oma 120-ga sõites? Aru ei saa, et see on kiirtee? Liigu-liigu!!!

Umbes midagi sellist oli mu sisimas toimumas.
Aga seltskond autos oli vaikne.
Palju vaiksem, kui teises suunas sõites.

Kopenhaagenisse jõudes viisin seltskonna hotelli. Kodu poole sõites püüdsin jätkuvalt selgeks teha, ega ma mingisse nõmedasse unenäkku kinni pole jäänud. Näpistasin ennast. Valus oli. Järelikult polnud uni.


Epiloog
Elmar oma saatjaskonnaga oli Kopenhaagenis veel paar päeva. Vaatasid linna ja tutvusid kohalike vaatamisväärsustega. Ilmad olid ilusad - vist kõige soojemad kogu selle kevade jooksul - nii et vähemalt turismireisina läks käik asja ette.
Emotsioonid jõudsid selle aja peale muidugi lahtuda ja Elmar ise - vanakooli ärimees nagu ta on - võttis kogu olukorda stoilise rahuga: "Oh selle väikse asja ajame korda. Ellaga vaatame edasi, mis saab, aga mul on selline plaan..."
Ja ta rääkis.

Hästi rääkis.
:)


teisipäev, 17. aprill 2012

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 2.

Eelmises osas:
Juan Antonio jäi piksetabamusest pimedaks, koperdas loomaaiast põgenenud jääkaru otsa, tasakaalu kaotanuna sattus otse tänavale, kust temast sõitis üle auto, mida roolis tema lihane äi (kes tegelikult oli tema vend, aga seda Juan Antonio ei teadnud, sest tema õde, kes hiljem osutus kurjaks võõrasemaks, oli seda kiivalt tema eest varjanud). Nüüd, lebades koomas, ootame põnevusega, kas Esmeralda suudlus suudab teda äratada ja panna teda armuma oma elupäästjasse või...

Oot, see oli vist mingi muu seebikas.

Minu seebikas siin Taani pilvede all (mis küll sarnanes äravahetamiseni päriseluga) oli just muutunud päikeselisemaks, kui olin saanud rõõmustava kirja proualt, kes lugemise lihtsustamiseks kannab edaspidi nime Ella. Meil oli klient! Meil oli üsna kindlasti klient! Sest kui Ella juba ütleb, et tal on huvitatud firma ja ta ei taha meie kokkusaamise eest isegi raha saada, siis peab asi ikka väga lootustandev olema.

Päev oli siis neljapäev, AS-i Viljapea juht pidi saabuma esmaspäeval. Nii et sellises väikeses ajaraamistikus olin ma tegutsemas. Nädalavahetus möödus Ellaga kirjavahetust pidades, sest ta ei osanud täpselt öelda, mis päeval ja kuskohas täpsemalt me huvitatud vastaspoolega kokku võiks saada. Nimelt pidavat firma ostujuht liikuma palju ringi ja ta lootis, et saab meie teekondasid kuidagi omavahel ühildada. Selleks aga oli vaja võimalikult detailset kava, kuskohas ja millal me liigume. Ega ma ei tahtnud ju otse öelda ka, et kallis Ella, sinu poolt pakutud kontakt ongi ainuke, mis meil üldse päevakavas on. Nii ma siis väheke ilustasin reaalsust ja ütlesin, et esmaspäeval erilisi plaane ei ole, teisipäev on veel lahtine (ka see polnud vale, sest AS-i Viljapea juht lootis enda Eesti kontaktide kaudu leida kedagi, kellega trehvata), aga vaat kolmapäeva päeval on Kopenhaagenis presentatsioon. Seda ma ei öelnud, et presentatsioonile kedagi kohale tulemas ei ole, sest hoolimata haigutavast tühjusest registreerunute lehel oli teoreetiliselt ikkagi olemas võimalus, et keegi ennast näole annab. Lootus sureb ikka viimasena (tegelikult sureb lootus ikka oluliselt varem, aga lihtsalt mingi rumal ütlemine on selline) ja ma siis hoidsin sellest omal moel kinni, kui ma Ellale meie päevaplaane tutvustasin. Mingil imelikul põhjusel saatis ta veel pühapäevalgi kirja, et mis teil ikkagi täpsemalt plaanis on (kuigi ma alles reedel olin talle suht ülevaatliku plaani esitanud), aga ma panin selle Ella suure töökoormuse arvele - siis kipub ikka asju meelest ära minema. AS-i Viljapea juht... Ma arvan, et nüüd on viimane aeg ka talle miski mängunimi välja mõelda. Ütleme siis Elmar. Viljar oleks nagu väheke halva luuletuse moodi: "AS-i Viljapea juht Viljar" ja Helduri nimi on siin Taanis juba pseudonüümina kasutusel olnud. Ühesõnaga, AS-i Viljapea juht härra Elmar oli minu käest samuti saanud rõõmustava sõnumi, et niisama kevadise ilma nautimisega ta seekord siiski piirduma ei pea ja ees on tõsine ärikohtumine. Elmar oli rõõmus. Kindlasti mitte nii rõõmus kui mina, sest eks ta natuke lootis ja ootas, et ma suudan siiski natuke rohkem huvilisi kokku ajada, aga vähemalt ei pidanud ta päris tühja sõitu ette võtma.

Ja nii jõudiski kätte kauaoodatud esmaspäev. Ei pannud ma millekski über-varajast ärkamise kohustust, et Elmarile ja tema kaheliikmelisele kaaskonnale lennujaama vastu minna. Vähene uneaeg ongi teatavasti äritegemise lahutamatu osa, nii et pidin sellega harjuma. Loomulikult (juhuks, kui keegi arvas, et midagi on ajas muutunud) jäin ma lennujaama natuke hiljaks. Kuid enda õigustuseks saan öelda, et kui lennuplaani järgi peab raudlinnuke oma rattad maha panema kell 7.15, siis ei saa mõistlikkuse printsiibist lähtudes oodata, et ta tegelik maandumisaeg on 6.48. Just nii aga sel korral juhtus. Aga sest polnud midagi. Elmar ja kompanii tulid just sel hetkel Kastrupi lennujaama 3. terminali välisuksest välja, kui mina autoga neist sajakonna meetri kaugusele parkisin. Ei olnud neil miskit väikse lennujaama ümbrusega tutvumise vastu. Pool tunnikest ootamist käib ju äritegemise juurde (näete, kui palju ma lühikese perioodi jooksul olin juba äritegemisest õppinud!). Pärast väikest kohviga turgutamist asusime teele oma sihtpunkti, mille Ella oli mulle pühapäeva õhtul saatnud. Aadress oli millegipärast Ella enda firma oma, aga küllap siis oli neil meie tulevase kliendiga miski oma jutt rääkida või tahtis Ella lihtsalt protsessi juures abiks olla. Igal juhul ei hakanud ma sellega eriti enda pead vaevama.

Teate kui hea on autoga sõita, kui ilm on kevadiselt ilus, päike paistab, tee on hea ja sa tead, et tee lõpus ootab sind võimalus. Kas just võimalus rikkaks saada, aga vähemalt võimalus luua kontakt kellegagi, kes heade asjaolude kokkusattumisel võib osutuda just selleks, tänu kellele ei pea sa võib-olla paar järgmist aastat eriti oma sissetuleku pärast muretsema. Teekond oli paarisaja kilomeetri ligi, GPS-i järgi oli sõiduaeg täpselt kaks tundi. Mina olin elevil, kaaskond oli elevil, ei häirinud neid seljataha jäänud magamata öö, ei seganud mind ka asjaolu, et pean miski suure silla ületamise eest 35 eurot välja käima (no mis on 35 eurot nende võimaluste eest, mis kohe-kohe minu silme ees avanemas?). Maast ja ilmast lobisedes läks aeg lennates ja ei jäänud üle muud, kui teekonda nautida.

Olime Ellaga leppinud kokku, et kohtumine algab kell 13. Ella pakkus tegelikult kahte aega - kas 11 või 13, aga kuna lennukite liikumises ei saa kunagi päris kindel olla ja nii pika teekonna jooksul võib nii mõnigi tööhimuline teelappija oma palka olla välja teenimas, leppisime kokkusaamise kella 13 peale. Asjad läksid aga sujuvamalt kui ma ette olin näinud (ja see oli hea enne!), nii et olime sihtpunkti lähedal juba kell 12. Oma vaimusilmas olin näinud kontorit suures hoones, mis on linna peatänava ääres, selle ümber sagivad lõunale minevad ja tööle tormavad lipsustatud härrad ja lipsustamata daamid, pöördukse juures istub turvamees, kes küsib, kuhu me soovime minna ja saadab meid liftile, mis toimetab meid ühele kõrgematest korrustest... Okei-okei, ma olen liiga palju Hollywoodi filme vaadanud. Muidugi pole iga linn New York ja päris kindlasti ei leia sa Taanis tööle tormavaid inimesi. Nii et päriselu oli veidi teistsugune. Tegelikult kohe täiesti ja 180 kraadi teistsugune. Või noh, üks kokkulangevus siiski kujutelma ja reaalsuse vahel oli: kontor asus majas. Aga see oli ka ainuke sarnasus. Maja oli nimelt eramaja, võiks suisa öelda et talu, see asus mõni kilomeeter linnast väljas, keset põldu (ei, mitte kujundlikult keset põldu, vaid päris keset ehtsat põldu) ja esialgu arvasin ma, et GPS on mind jälle kuskile võpsikusse juhatanud. Märk, et me oleme siiski õiges kohas, oli talu juurde viiva kruusatee otsas - seal oli lisaks maja numbrile ka Ella firma nimi. "No kui nii siis nii, küllap siinmail tehakse suurt äri ka väikestes kohtades," lohutasime ennast. Et kella üheni oli veel tunnike aega, mõtlesime algul otsa ringi pöörata ja natuke linnas ringi tuulata, aga igaks juhuks ikkagi helistasin Ellale, et äkki saame kohe löögile. "Ojaa, ma näen teid aknast, tulge edasi! Ei sellest pole midagi!" vastas Ella rõõmsalt, kui ma väljendasin muret meie ebastandardsel kellaajal saabumise üle. Parkisin auto ära, ust avades tõmbasin kopsudesse sõõmu sõnnikuaroomi ja koos reisiseltskonnaga astusime lahke perenaise järel majja. "Teil on pikk sõit seljataga, kindlasti soovite kohvi", pakkus Ella. Suurima heameelega olime nõus ja juba ta läkski meile ergastavat võlujooki tooma. Ella klienti ei paistnud kohal olevat, aga see polnud ka imekspandav, sest kokkulepitud ajani oli ju veel tunnike aega. Just täpselt paras aeg, et presentatsioonimaterjalid lauale paigutada ja peas veel mõtteid korrastada, et mis argumentidega veenda firmat just meie käest kaupa ostma. Põgus ringivaatamine andis märku, et see on tõepoolest lihtsalt elumaja. Kuskil riiulil olid laste riided korralikult kokku volditud, esikus paistis mänguasju ja ruum, kuhu meid oli sisse kutsutud, oli kõikse tavalisem söögituba. Trepp paistis viivat teisele korrusele. Maja oli puust ja ka siseviimistlus tundus olevat üsna looduslähedane. Aga - nagu juba öeldud - küllap siis on Taanis kombeks ka kodunt äri teha.
Hetke pärast oli naerusuine Ella auravate kohvitassidega tagasi.

Jätkub...

neljapäev, 12. aprill 2012

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 1.

Rõõmustagem.

Jah, Kaia Kanepi võitis just mängu Babosi vastu, aga see pole peamine. Neli kuud ja neli päeva pärast korteris toimunud veeõnnetust, peale lugematuid telefonikõnesid ja e-maile käis mul külas elektrik. Vahetas kaks pirni ära ja igaks juhuks ühe juhtme ka. Vaibale, mis rõdul on vist juba hakanud uusi eluvorme tekitama, lubati järgi tulla "as soon as possible" - teisisõnu hallitab see seal lihtsalt edasi. Aga vahet pole. Vähemalt ei pea ma kartma, et kuskil lae all mõni leegike ennast ilmutama hakkab ja oma sõpradega ühe tulikuuma peo maha peab. Ja kaotatud - või siis minu poolt leitud - võtme osas öeldi pärast järjekordset päringut, et tõepoolest olevat üks remondimeestest talle antud võtme ära kaotanud, aga sellest polevat midagi, sest neil on üks tagavaravõti veel. Lohutus missugune. Ah et miks nad mulle sellest ise teada ei andnud? Et kas nad ei näinud selles tõesti mitte mingisugust turvalisusriski, kui minu korteri aadressi kandev võti läks teadmata suunas jalutama? Ei tea. Aga küll ma küsin üle. Kuigi peale "no anna andeks, oleme ikka sõbrad edasi"-vastuse ei looda ma sealt saada.


Kui eelmisel aastal Taani tulek juba kindlamaid piirjooni hakkas võtma, siis lubasin kõigile, et esimene pool aastat ma kindlasti midagi asjalikku ei tee ja pärast seda hakkan uurima, mida ja kuidas peale hakata. Eks meeles mõlkus mingi äritegemise variant, aga kes mind lähemalt tunneb, see teab, et ega ma suurem asi ärimees pole. No ei oska mina igaühega "kontakte luua", et pärast kõigi ees kelkida, kui hea sõber ma ühe või teise äriparuni või ministriga olen. Mis sest, et see "sõbrast" ärikunn või valitsuse liige ei oma õrnemat aimugi, kes mina olen. Ärge saage valesti aru, ma ei mõista neid inimesi sugugi hukka ja kohati isegi kadestan neid nende võrdlemisi pinnapealse ellusuhtumise ja inimeste ärakasutamise oskuse pärast - lihtsalt mulle endale pole neid omadusi antud ja nende tekitamine ei ole sugugi niisama lihtne. Samas olen ma elus igasugu lollusi teinud, miks siis mitte proovida tegeleda asjaga, millest mul suuremat aimu pole.

Nii et kui pool aastat puhatud sai, sattus tänu ühele tuttavale mu kätte kontakt Eesti tootjaga, kelle nime ma loomulikult siinkohal ei avalda. Ütleme siis, et tegemist on põllumajandussaadustega tegeleva ettevõttega, kes soovib oma tegevust laiendada Põhjamaadesse ja mujalegi Euroopa Liitu. Edaspidise lugemise hõlbustamiseks nimetegem teda  tinglikult AS-iks Viljapea (tegelik nimi on toimetusele teada). Võtsin siis nendega ühendust, saime suisa kokkugi, tutvusin nende toodetega ja rääkisime võimalusest turustada nende kaupa Taanis. Hoolimata mitmekordsetest hoiatustest, et Taani üleküllastatud toiduainete turule on väga raske siseneda, oli AS-i Viljapea juht siiski täis optimismi ja sisuliselt nõudis, et ma asjaga ikkagi tegeleksin. Mis seal ikka. Võtsin siis oma tuttava kampa, uurisime väheke kohapealset turgu sarnaste toodete osas, otsisime välja kohalike ettevõtete ostujuhid, panime hinnakirja paika ja hakkasime arutama, mis strateegiaga peale lennata. Olgu vahemärkusena öeldud, et mu tuttaval on äri tegemises sama palju kogemusi, kui minulgi, seega olime vähemalt võrdses seisus. Aga noh, pime võib ju pimedaga koos käia, ega nad sellest siis veel nägijaks saa. Kauboi-entusiasmist ei olnud meil aga kummalgi puudust, seega otsustasimegi, et teeme kirjalikud kutsed nii 15-20 suuremale ettevõttele ja kutsume nad tooteesitlusele ühte konkreetsesse kohta Kopenhaageni linnas. Meie mõte oli, et kui kutsututest kasvõi 3-4 kohale ilmuks, oleks ju suur asi ja küll sealt saab juba asja edasi arendada. Et asi kindlam oleks, tegime kõigepealt taanikeelsed kirjad elektroonilses vormis, saatsime need e-maili teel otse ostujuhtidele ja päev hiljem läksid samad kutsed ka veel paberkujul välja. AS-i Viljapea juht leidis, et eriti hea oleks veel see, kui tema ise ka Kopenhaagenisse esitlusele tuleb - ikkagi tootja ise kohal, see lisab ka usaldusväärsust. Ideel oli jumet ja juba ta oligi lennukipiletid ära ostnud ja hotellikohad broneerinud.

Esitluseni oli sel hetkel aega kolm nädalat. Taani mõistes oli see muidugi väga lühike aeg. Nagu mu tuttav ütles, siis siin ei ole nagu eestlastel, et "hommikul ärkan ja õhtul on laulupidu" (poldki sellist ütlust varem kuulnud). Taanlased plaanivad oma elu ikka pikalt ette ja seegi vähendas võimalust, et päris kõik kutsutud kohale ilmuvad. Ehk siis ootused olid võrdlemisi madalad. Kui aga kutses oli märgitud "palun vastake e-maili või telefoni teel hiljemalt kuupäevaks x" ja see kuupäev x lähenema hakkas ning e-postkastides ulgus virtuaalne tuul (noh tegelikult ei saa seal tuul puhuda eksole, muidu puhuks kõik kirjad laiali) ja telefonid vaikisid, siis hakkas meil vaikselt tekkima halb eelaimdus. Asi oli selles, et meie strateegia nägi ette kas positiivsete või negatiivsete vastuste saamist. Siis oleksime saanud vastava isikuga asuda kirjavahetusse või telefonivestlusesse eesmärgiga leida kummalegi poolele sobiv aeg toodete esitluse tegemiseks kas siis nende või meie pakutud kohas. Kuid vastuse mittesaamine polnud plaani sisse kirjutatud. No kui sa ikka oled kultuursel Põhjamaal, siis ei oska oodata, et paarikümnest kirja saanud isikust mitte ükski (jah, numbrina väljendades 0, sõnades "null", "zero", "nada") ei vaevu isegi üherealist vastust saatma. Isegi Eestis, kus kahest sõnast pikemat juttu peetakse lobisemiseks, tuleb mingisugunegi reaktsioon. Aga just sellise õppetunni kohalikult ärimaastikult ma sain: kui kirjale ei vastata, siis pole see mühaklikkus, vaid viisakalt eitav vastus.

Esitluseni oli jäänud veel vaid nädal. Kuigi ma olin AS-i Viljapea juhile andnud edasi hoiatuse, et esitlus võib minust mitte olenevatel asjaoludel minna vett minna vedama ja hoolimata tema optimismist, et "pole viga, siis saan vähemalt Kopenhaagenit lähemalt vaadata", oli mul ikkagi tunne, nagu oleksin ise täielik äpu. No mis mõttes ei suuda ma isegi paari inimest kohale meelitada? Meeleheitlikud ajad nõuavad meeleheitlikke tegusid - teisisõnu võtsime telefoni ja asusime kirja saajaid isiklikult pommitama. Eiei, mitte ei visanud neid telefoniga (kui kellelgi selline mõte pähe tuli), vaid hakkasime helistama. Algus oli isegi paljutõotav. Ühe suurima kaubandusketi esindaja numbrile vastas meeldiv naisterahvas, kellel ma palusin lasta ühendada ostujuhiga. "One moment please!" oli vastus, mida ma tegelikult ei oodanud. Kas nii lihtne ongi, et helistad ja ühendatakse ja räägid oma jutu ära ja ongi asi korras? Miks ma kohe sellest ei alustanud? Veel mitmeid enesekriitilisi mõtteid jõudis mu peast läbi käia, samal ajal kui telefon vastaspoolt tooniga kutsus. Ja kutsus. Ja kutsus veel natuke. Kuni läks postkasti. Ega's ma papist poiss pole. Jätsin viisaka sõnumi, et olen AS-i Viljapea esindaja, saatsime teile kutse ja olge hea, võtke minuga ühendust. Järgmine kõne. Taaskord võeti kohe toru, ühendati vajaliku inimesega ja telefon kutsus. Ja kutsus. Ja... Noh, saate isegi aru, kuhu ma pürin. Nii lihtsalt saingi teise ärialase õppetunni Taani turult: ostujuhtide nimed ja telefoninumbrid on vaid vormitäide, mida iga soliidne ja endast lugupidav ettevõte peab oma kodulehel näitama. Nii illusiooniks, et "me oleme alati kättesaadavad ja kui te meid kohe kätte ei saa, proovige hiljem uuesti". Ja kui mõni loll seda uskuma jääb, siis võib ta sel numbril helistada ja helistada ja helistada, kuni surm teda siit maailmast lahutab. Või siis nii kaua, kuni ta lõpuks ise aru saab, kui mõttetu tema üritus on. Mul läks sellest aru saamiseks kõigest kolm päeva.
Kusjuures - mul isegi õnnestus paar inimest kätte saada. Tegemist oli ka väiksemate firmadega, nii et mingis mõttes oli nende tabamine isegi loogiline. Sel juhul alustasin kõnet sõnadega "Ma olen AS-i Viljapea esindaja, saatsime teile kutse presentatsioonile, kas te olete selle kätte saanud?", mille peale oli teisel pool toru natuke aega piinlikku vaikust, siis küsiti üle, et kesasi ma selline ikka olen ja pärast kogu jutu uuesti kordamist öeldi kostis vastuseks "eee... ei ma pole seda vist kätte saanud". Nojah, kes teab, võib-olla just selle inimese e-maili teenuse pakkuja filtreeris minu kirja rämpspostiks ja küllap just temale saadetud paberkutse oli Taani Posti kohmaka kirjakandja postikoti põhja kinni jäänud. Missest, et see oli A4 formaadis ja vägagi valget värvi ümbrikus. A no võib-olla oli tal väga suur postikott, ei tea. Igatahes jätkasin juttu ostujuhiga, rääkisin kui head tooted AS-il Viljapea on ja et ta peaks neist väga huvitatud olema. Vastaspool oli viisakas, kuid resoluutne: me oleme oma tooraine valikul väga konservatiivsed, eelistades kodumaist ja lähinaabrite toodangud. Kui ma püüdsin selgitada, et Eesti ongi ju lähinaaber, siis selles osas valgustas ta mulle kohe taanlase vaatepilti. Taani lähinaaber on Rootsi, võib-olla ka Norra ja kui natuke veel pingutada, siis tinglikult ka Saksamaa põhjaosa. "Aga-aga-aga..." "Vabandust, me pole huvitatud". Kõne lõpp.
Muide, ma olen seda ka kohalikku ajakirjandust sirvides märganud, et peale Rootsi, Norra ja Saksamaa sisuliselt muud maailma taanlase jaoks olemas ei ole. Sedagi laiema silmaringiga kodanike puhul. Selle kohta on kohalikel eneseirooniline näide, et kui taanlane läheb välismaale, siis see tähendab Fyn'i saarele sõitmist (selgitus: Fyn'i saar, kus asub näiteks Odense linn, on kohe Sjaelland'i saare, kus asub Kopenhaagen, kõrval ja geograafiliselt täiesti Taani keskel. Ehk meie mõistes poleks see isegi mitte mandrilt Saaremaale sõiduga võrreldav). Pole siis ime, et taanlane täiesti siiralt arvab, et nende elukorraldus on maailma parim, nende firmad maailma parimad ning et rukkileib on nende leiutis, mida ei leidu mitte kusagil mujal maailmas. Igasugused vastuväited selles osas lähevad kurtidele kõrvadele. Küllap nad peavad ka 2010. aastal tehtud internetipanga arendust - mille tulemusena ei pea enam netipanka pääsemiseks installima igasse arvutisse eraldi programmi, vaid saab sisse logida igast internetiga ühendatud arvutist (wow!) - enda revolutsiooniliseks leiutiseks.

Ühesõnaga olin ma mõned päevad enne AS-i Viljapea juhi Taani saabumist väga halvas seisus. Null isikut presentatsioonile tulemas, null ettevõttega positiivne kontakt saavutatud, null võimalust, et AS-i Viljapea juht siia muud kui kena kevadilma saab tulla nautima. Sedagi juhul, kui vihma ei saja. Kus aga häda kõige suurem, seal WC kõige kaugemal. Või midagi sellist. Igatahes tuli mul meelde, et siinmail pidavat tegutsema üks ettevõte, kelle äriks on erinevate välisettevõtete kokkuviimine Taani vastava ala ettevõtetega. Ma ei olnud sellega enne ühendust võtnud, sest ma teadsin, et see teenus pole sugugi odav ja "kui raske see Taani firmadega ühenduse saamine ikka on"-mõttelaad lihtsalt ei lubanud mul varem seda sammu astuda. Nüüd aga lihtsalt ei jäänud muud üle. Kiirelt paar rida AS-i Viljapea kohta, natuke tema toodetest ja palve stiilis "äkki teil on kedagi, kes teab kedagi, kes võiks juba järgmise nädala alguses tahta meiega kohtuda". Sügav hingetõmme sisse, "send"-nupule vajutus ja väljahingamise jooksul kujutasin elavalt ette, kuidas kirja saaja vastavalt kohalikele kommetele kas a) saadab kirja otse prügikasti, b) irvitab natuke aega mu naiivsuse üle ja läheb punkti a) juurde, või c) kirjutab mulle mittemidagiütleva vastuse "aitäh ühenduse võtmise eest, vastame esimesel võimalusel". Ja siis läheb punkti a) juurde. Ega ma kaua oma kujutlustes olla ei saanud, kui helises telefon. Tundmatu number, kuid siiski Taani oma. Järelikult ei püüta mind õnge tõmmata miski Boliivia telefoninumbriga, millele tagasihelistades tuleb 100-eurost arvet maksta. "Halloo?" "Tere, teie saatsite hetk tagasi e-maili, jah?" kõlas teiselt poolt inglisekeelne naisterahva hääl. Mõtlesin, mis pagana nali see nüüd on. Taanlane ei vasta mitte mingil juhul nii kiiresti kirjale, seega peab see olema mingi telekommunikatsiooni firma, kes mu e-maili liiklust jälgib või FBI-taoline terroriste püüdev organisatsioon, kes mu kirjas mõnda kahtlast sõna märkas. "Jah, saatsin küll," vastasin hoolimata võimalusest, et järgmisel hetkel mustades maskides mehed mu uksest sisse ründavad ja arreteerivad kahtlustatuna eriti ohtlike põllumajandusproduktide smugeldamise katses. "Väga tore. Ma mõtlesin küll e-maili saata, aga telefoni teel saab kiiremini asju aetud," jätkas naisterahva hääl toru otsas. Ilmnes, et minu arusaamine taanlaste reageerimiskiirusest oli ilmselgelt vildakas, nii et minu vestluspartneriks oli tõepoolest toosama firma, kes mu e-kirja adressaadiks oli olnud. Edasi jätkus kõne täpsustustega, et mida AS Viljapea ikkagi veel toodab, palve saata täpsem tutvustus ja toodete hinnakiri. Pärast kõne lõppu nägin tunneli lõpus valguskiirt ja lootuses, et see pole rong, saatsin soovitud materjalid teele. Tagasi tuli kiri, mis minu algaja ärimehe südame pani hoopis kõvemini põksuma. Tuli välja, et just selliste toodete vastu on ühel ettevõttel huvi olemas ning see firma on ka valmis kohe mõne päeva pärast ka AS-i Viljapea juhi ja minuga kohtuma.

Jätkub...