reede, 4. november 2011

Kohtumine tundmatuga

"Kui sind lähemalt tundma õppida, siis oled sa oma sisimas selline... viriseja," ütles kord mu sõber, kui me Londoni lennujaamas Tallinna lennukit oodates kohvi jõime. Tõepoolest, tuleb omaks võtta. "Küll on halb, küll on paha, virr-virr-virr". Vaadake kasvõi seniseid sissekandeid siinsamas blogis, eksole.

Mulle tuli see ütlemine meelde täna hommikul, kui ma tegin taas oma tavapärast ümbruskonna avastamise jalutustiiru. Siin on tegelikult igasuguseid huvitavaid kohti, olgu need siis keskaegsed kindlused, rohelust täis pargid, suursugused kirikud või justnagu-lasteraamatust-väljahüpanud värvilised majakesed. Ma pole veel kuigi kaugele oma retkedega jõudnud, aga õnneks on mul seda aega ümbruskonnaga tutvumiseks vähe rohkem kui keskmisel (töö)inimesel. Olen siinoldud aja jooksul muuhulgas korduvalt käinud mööda ühest ilusast punastest tellistest kirikust, mis mõjub hoolimata oma lihtsusest kuidagi majesteetlikult. Mingil põhjusel polnud ma sinna kunagi sisse astunud, aga seekord otsustasin oma vea parandada.

Olin just uksest sisse saanud, kui mulle astus kiriku võlvide alt vastu üks vanem härrasmees. Ta ütles midagi taani keeles - mida ma pidasin iseenesestmõistetavalt hoiatuseks, et maja on kinni või midagi sellesarnast - kuid läks minu tavapärase fraasi "sorry, English only" peale üle soravale inglise keelele. Ei olnud midagi kinni, tahtis hoopis öelda, et kas pole tore, et see kirik on hommikupoolikuti kõigile avatud. Jäime vestlema ja ilmnes, et ta on 88-aastane, oli oma naisega olnud 54 aastat abielus, kuid ta suri aasta tagasi. Kirikus käis ta aeg-ajalt istumas, sest ta igatses oma naise järgi ja seal istumine "aitab tal meenutada, kus ta abikaasa nüüd on ja siis pole enam nii valus".

Tema silmad pani aga särama see, kui ta sai rääkida oma lastelastest ja nende lastest. Nende üle oli tal nii hea meel, üks neist pidavat Inglismaal elama ja aitama pankadel rasketa aegadega toime tulla. Vaimustusega rääkis ta sellest, kuidas ta oma lapselapse üleskasvamist sai näha ja kes nüüd on juba 20-aastane ning ise juba lapsevanemaks saanud. Ja siis ta ütles: "Tead, ma kogun laste naeratusi. Kui mu lapselaps külla tuleb, siis võtab ta mõnikord oma lapse kaasa. Siis ma istun selle väikse 1,5-aastase olevuse juurde ja räägin temaga. Alguses ta küll pelgab mind veidi, kuid siis ta harjub mu häälega ja ühel hetkel ta naeratab. Ja tead - tema naeratus on nii siiras ja nii puhas..." Seda öeldes muutus ta pilk nii helgeks, nagu näeks ta sedasama naeratust justnüüd oma silme ees. "See muudab mind õnnelikuks. Nii ma kogungi neid naeratusi ja panen need siia," näidates oma südamele "ja võtan need siis välja, kui mul ei ole just kõige päikselisem tuju. Siis on kohe parem olla".

See oli ilus.

1 kommentaar:

  1. See oli tõesti armas. Toredad on sellised avastused:)

    VastaKustuta