Asjad, mis vajavad harjumist. Vol 3. Poe-eri.

Nii uskumatu kui see ka pole, siis kõrvaltoas käib tõepoolest remont. Viiendat päeva juba. Sellele eelnes muidugi taaskord meeldetuletus üürileandjale, et "Halloo, oleks vaja remonti teha, ei taha enam kolletuvas toas ööbida! Ja lamp ka laes säriseb jätkuvalt, äkki te ikka tahaksite enne tulekahju midagi ette võtta?" Noh, saatsid siis maalri. Ta pidavat kõik korda tegema. Küsin tolle käest, et kas ta teeb elektritööd ka, tema vastu, et ta tuli ainult värvima, aga küsib oma ülemuselt üle. Järgmine päev tuli teine maaler. Tema ei teadnud esimese maalri jutust midagi ja minu taaskordse küsimuse peale elektri osas lubas ülemuselt järgi küsida. Paari päeva pärast siis ilmnes, et ülemus oli pöördunud minu üürileandja poole ja nad olevat lubanud kellegi saata, kes kõik korda teeb. Ehk teisisõnu pean ma eeldatavalt paari nädala pärast neile jälle kirjutama. Kui korter vahepeal maha põlenud pole.
Ja teine seik oli veel. Läksin mina ükspäev õue. Vahetult enne välisust on stend, mille peal on majaelu korraldavad teated, sise-eeskirjad ja muu taoline mudru. Aga seekord oli seal ka üks võti, võtme küljes lipik, millel paistis olema korteri aadress. Mõtlesin, et lähen vaatan, kesse vaeseke oma võtme siis kaotanud on ja... Minu korteri võti! Seina peal! Ukse juures, kus igaüks saab sisse astuda ja soovi korral selle sealt kaasa võtta! Kust see siia sai?! Minul on enda oma alles, järelikult peab see naise oma olema. Muidugi võtsin kohe kõne, olles eelnevalt välja mõelnud sada teravmeelsust, millega oma naist võtme kaotamise puhul kostitada. "No hei, kus su võti on?" "Kotis" "Eee... Kindel?" "Jah, mul on praegu kott käes ja sealt vaatab mulle võti vastu". Te võite muidugi ette kujutada, kui pettunud ma olin, et ei saanudki oma sarkasmi-arsenalist ühtegi lasku kõmmutada. Kuid samas tabas mind täielik hämmeldus, sest rohkem võtmeid meie perel pole. Eks loomulikult on see olemas ka üürileandjal, aga ta oleks kindlasti teada andnud, kui ta nii suure turvalisuseriskiga apsaka nagu korterivõtme (millel on aadress ka peal!) kaotamine. Panin siis üürileandjale koos remondivajadust rõhutava kirjaga teele ka teksti oma võtme leidmise kohta ja palusin teatada, palju neid võtmeid veel ilma peal laiali võib olla. Vastust sellele pole saabunud. Küll aga oli maaler käinud neilt minu korteri võtit küsimas (jah, siin on selline tava, et remondimehed käivad ise võtmega korteris töid tegemas, korteriomaniku kohalolek pole absoluutselt oluline), siis oli vastatud, et neil seda pole. Hm, ei tea miks küll? Eks ma kirjutan neile varsti jälle ja pärin aru. See on asi, millega nemad peavad harjuma.

Täna hommikul käisin poes ja imestasin, kui kergesti võib iseenesest mõistetavana võtta asju, mis veel pool aastat tagasi panid silmi suureks ajama. See, et pood laieneb osaliselt tänavale, ei ole Põhjamaades kuigi tavapäratu. Küll aga paistab siin silma see, et siin on tänaval kaupa kohe riiulite kaupa ja ilma igasuguste turvaelementideta. Vahet pole, kas tegemist on toidu-, riiete-, jalanõude- või tarbekaupade poega, iga kaupluse auasi on tänav oma kaupa täis toppida.

Üks näide, kuidas pood laiutab oma kaubaga tänaval

Ma kujutan ette, kuidas vastavat praktikas juurutav poekett läheks Tallinnas esimese kahe nädalaga pankrotti. Siin aga ei lähe. Veel mitte. Muidugi kui piirid peaksid rohkem lahti minema ja nad on sunnitud teiste kultuuridega tutvust tegema, küll siis ka tänavad kaupadest tühjenevad. Teeb seda siis kaupmees või "tarbija".
Poes sees löövad uustulnukal hinge kinni muidugi hinnad. Võtame alustuseks toidupoe. Üldreegel on see, et söök on siin umbes kaks korda kallim kui Eestis. Mõni asi on aga veel kallim. Kohe mitte ei tahtnud alguses käsi painduda kõige tavalisema leiva (meie mõistes pigem Saib'i) järgi, mille eest üle kahe ja poole euro tuli maksta. Või siis piima järgi, mille liiter olenevalt poest on 0.81 kuni 1,34 eurot - eeldusel, et sa ei osta ökoloogilist (mis on loomulikult kallim) ja/või mingit 0,5%-list lurri (mis on mõni sent odavam). Kohutavalt kallis on kala (hoolimata asjaolust, et Norra on siinsamas külje all ja sealt võiks tuua lõhet täiesti olematu hinnaga), mille puhastamata kujul ostmise korral käid välja nii umbes 25 eurot kilo eest, puhastatud ja maitsestatud kala kilo hind võib aga isegi 100 euroni ulatuda - sel juhul müüakse seda muidugi 100 grammistes pakkides.

Ökolõhe, 100g pakk, kilohind eurodes 100.50 €.

On see siis kõrge hind või taanlaste kalapõlgus, aga üldiselt on siin kalaletid üsna tagasihoidlikud. Mõnes poes (ja ma räägin ikka suurematest ketipoodidest) on kala jaoks eraldatud külmleti üks väike nurk, ülejäänud kolm-neli letti on liha täis. Ega liha pole ka teab-mis odav (sealiha kilo 9-14 eur/kg, loomaliha 12-44 eur/kg, vasikas 27-35 eur/kg, kana 5-19 eur/kg), aga vähemalt on selles osas valikut. Valiku osas ei saa nuriseda ka puu-, juur- ja köögiviljade osas. Nagu juba varem öeldud, siis on siin näiteks vaarikad-maasikad-mustikad saadaval pea aastaringselt. Näiteks praegu saab 150-grammise paki kätte 2,3-4,7 euroga. Kusjuures maitsevad täitsa nagu päris marjad, mitte nagu papitükid. Eks annab tunda, et Hispaania on Taanile lähemal kui Eestile ja kokkuostuhinnad on nii kõrged, et marju tasub isegi Lõuna-Aafrikast siia saata. Igapäevasematest asjadest on viinamarjad (mis muide on igal pool müügil ilma seemneteta) saadaval 6-10 eur/kg , kartul 0,6-4 eur/kg, 1-2 eur/kg eest. Päris harjumatu oli alguses see, et enamus värsket kraami on müügil tükihinnaga. Sellepärast ei tasu küsida, et palju maksab näiteks banaanikilo, sest neid müüakse tükihinnaga, samamoodi ploome, õunu, pirne, kiivisid, mandariine (kõik on hinnavahemikus 0,3-0,5 eur/tk) jne. Võib ju öelda, et aga see on ju täiesti ebaloogiline - osad banaanid või õunad või kasvõi kapsad on ju hoopis suuremad kui teised. Aga näe, nii lihtsalt on. Kusjuures, siin on äärmiselt levinud see, et mida rohkem ostad, seda odavamalt saad. Tavaliselt on välja pandud suurelt mitte tükihind, vaid ütleme 10 banaani hind ja imeväikselt (noh umbes nagu meil olid krooniajal eurohinnad juurde märgitud) ühe banaani hind, kui ostad neid alla 10. See ei kehti ainult värske kraami, vaid ka kõikvõimaliku muu toidukauba korral. Alguses ajas see täiesti segadusse, sest Eestis on teatavasti suurelt näidatud ühe ühiku hind ja kui siis peaks mingi soodustus kahe või enama ühiku ostmisel olema, on see hinnasildile väikselt märgitud. Ja sellised "osta-palju-maksa-vähem" hinnad ei ole sugugi mitte kampaania korras, vaid igal nädalal ja väga laias valikus kaupadele. Lisaks on siin pidevalt erinevatel kaubagruppidel allahindlused, mille suurus omandab aeg-ajalt absurdi mõõtmed. Näiteks oli möödunud aasta lõpus ühes kaubanduskeskuses müügil Actimel, millele kehtis soodushind. Tavahind oli ühel neljasel pakil 17 Taani krooni (2,29 eur), aga ostes kolm pakki, oli hind kokku 10 Taani krooni (1,34 eur). Ehk kui sul oli sel hetkel Actimeli isu peal, aga eriti suur selle toote sõber pole, siis oli sul ikkagi mõistlik osta kolm pakki ja pärast nendest kaks näiteks ära visata, selmet piirduda ühe pakiga. Allahindlused 40-50% on täiesti igapäevased, kohati tuleb ka 70-90%-lisi ette ja nendest annavad kõik kauplusteketid suurima heameelega ka tarbijatele teada. Nii et kui ma siiamaani olin üleskutsetele "Jälgi reklaami!" üsna immuunne ja Selveri laadapäevade pakkumised lendasid esimesse prügikasti, siis nüüd lappan ausaltöeldes enne poodi minekut nii mõnegi hinnatutvustuse läbi. Poes peab ka üsna ettevaatlik olema, sest ühe ja sama asja eest võid maksta nii 1 kui ka 10 eurot (pähklid näiteks). Hinda mõjutab nii tootja, päritolumaa kui lihtsalt brändi tuntus. Reegel on see, et Taani toode on kallim kui välismaa oma. Samas pole välismaa kaupa kuigi palju müügil, sest taanlased on äärmiselt oma maa kauba eelistajad.  "Eelista Taanimaist"-taolistel kampaaniatel oleks siin sama palju mõtet, kui Eestis kampaanial "Eelista Eesti Energiat" - sageli puudub Taani tootele lihtsalt välismaine alternatiiv ja mida sa ikka monopoli promod.
Toiduhindade puhul tuleb silmas pidada ka seda, et praktiliselt kõikidel toitudel olemas ökoloogiline või mahepõllunduslik vaste, mille hind võib olla isegi kümme korda kallim nn tavatootest.
Vahemärkusena - oma ökoloogilisusega on taanlased läinud ikka täitsa hulluks kätte. Okei, see, et bussidele on paigaldatud hübriidmootorid ja riietele on märgitud, et need on toodetud ökoloogilisest puuvillast, on mõistetav. Aga kui ma nägin tänavanurgal silti, mis reklaamis ökoloogilist juuksurit, siis astusid mu kulmud küll kaks sammu üles poole. Ma juba kujutasin ette, kuidas miski murueidetütreke seal oma loomaluudest tehtud kääridega toimetab, aga päris nii see vast pole.

Riidepoodide osas mul väga palju kogemusi pole. Küll olen aga aru saanud, et siin tasub vältida spetsialiseeunud riide- ja jalatsipoode. Selle asemel tasub käia kas H&M-is või siis suuremates kaubanduskeskustes, kus on meie Prisma või Rimiga võrreldavad kauplused, mis müüvad nii toidu- kui tööstuskaupasid. Need pakuvad täiesti aktsepteeritavas valikus naiste-meeste-lasteriideid ja hinnad on ja on kohati isegi odavamad kui Eestis ning kordades (täiesti liialdamata muide) odavamad kui "spetspoodides". No näiteks möödunud suvel pidi mu naine müüja käest üle küsima, et kas see on ikka õige hind, kui ta kõige tavalisemate suvekleitide hinnalipikukelt leidis numbrid, mis eurorahas vastaks 200-470 ühikule. Ja nii üsna mitmes poekeses. Samuti on üsna kõrgelt hinnatud spordikaubad, mille hinnad on keskmiselt 2-3 korda kõrgemad kui näiteks Sportlandis. Viimane on kummaline just sellepärast, et riik ja kohalikud omavalitsused toetavad spordi tegemist igati, spordi tegemine on odav ja kättesaadav, tänu millele ka on keskmine taanlane üsna sportlik - seega peaks justkui pidev nõudlus spordikaupade järele olemas olema. Aga siin ei kehti printsiip, et suurem nõudlus toob hinnad alla. See muide on täitsa avalik saladus, et mitmete kaupade osas kehtivad kaupmeeste vahel kartellikokkulepped. Teadaolevalt on lastekaubad (kui H&M välja arvata) absurdselt kõrgete hindadega, samuti räägitakse toidupoodide ja mõningate tööstuskaupu müüvate ettevõtete omavahelistest kokkulepetest, mis ei lase hindu alla tuua. Ajakirjandus on seetõttu nii mõnelgi korral kutsunud tarbijaid üles mitte ostlema Taani poodides ja käima šoppamas hoopis Rootsis või Saksamaal. Paljud seda ka teevad, aga nähtavasti see kohalikke kaupmehi ei morjenda.

Kaubanduskeskusi on Kopenhaagenis üllatavalt vähe. Päris linnas endas on neid ainult paar tükki, aga piirkonnas, mida nimetatakse Suur-Kopenhaageniks (meie mõistes siis Tallinn koos Viimsi, Saue, Keila jt lähiasulatega), on mõned veel. Siiski võib julgelt öelda, et suurte kaubanduskeskuste kontsentratsioon elaniku kohta on Tallinnas oluliselt suurem kui siin. See aga ei tähenda, et siinsetel elanikel kusagil šopata poleks, oh ei. Keskustest jäetud tühimiku täidavad butiigitänavad. Kujutage näiteks ette, et kõikide Kalamajas või Kadriorus olevate esimeste korruste ruumid on kauplused. Kauplusepinnad ei ole kuigi suured, aga neid asustavad nii riidepoed, toidukauplused, telefonioperaatorite esindused kui ka kõikvõimalike tööstuskaupade müügikohad. Loomulikult ei puudu kohvikud, restoranid, pizzakohad ja Taani "rahvustoidu" - sandwichi - söögiurkad. Ja nii mitte tänavate, vaid tervete linnaosade kaupa. Põhimõtteliselt on võetud poekesed, mis tavaliselt moodustavad kaubanduskeskuse, ja laotatud mööda tänavaid ja majade esimesi korruseid laiali. Ainuke vahe on selles, et ühest poest teise minekuks pead õuest läbi käima. Nohja see ka, et mitte kusagil pole majajuhti, mis viiks sind sulle vajaliku kaupluseni. Nii ongi siin ringijalutamine nagu üks suur avastusretk, mille käigus võid kusagilt kõrvaltänavalt avastada poekese, kus müüakse käsitsitehtud jalanõusid või mini-vabriku, kus valmistatakse hirmkallist šokolaadi. Aga kuidas siis leida seda poodi, mida sul vaja on - näiteks elektritarvete oma? No ega seal muud polegi, kui et võtad aga ühe suurema tänava ette ja hakkad jalutama. Lõpuks jõuad ikka õigesse kohta välja. Võid muidugi interneti ka lahti võtta, aga sealt õige poe leidmine teeb nõela ja heinakuhja võrdkuju üsna tabavaks. Eks muidugi on ka siin oma ala suured tegijad, kelle leidmine on oluliselt kergem, aga siis kaob ju otsimise lõbu ära, eksole.

Üldiselt on nende kõrgete hindadega nii, et sellega lihtsalt pead ära harjuma. Kui igat ostukorvi hakata Eesti kroonidesse või eurodesse ümber arvutama, siis võid peast halliks minna. Parem lihtsalt lepid selle kui paratamatusega, lähed kassasse ja maksad ära. Mitte et see maksminegi ilma komplikatsioonideta oleks. Nimelt kui sul pole just sularaha, lahterdatakse sind julmalt "omaks" või "võõraks". Võõras on see, kes tuleb vehkima oma välismaise deebet- või krediitkaardiga. Paremal juhul õnnestub sul sellega küll maksta, kuid siis lisatakse arvele 3% teenustasu. See on nimelt tasu, mille pank võtab kaupmehelt ja ega siis kaupmees seda oma kuludesse ometi ei hakka võtma. Halvemal juhul... Toon näite. Möödunud suvel, kui tulime naisega Kopenhaagenisse kortereid vaatama, läks meil vahepeal kõht tühjaks. Võtsime välja Kopenhaageni lennujaamast võetud turistidele suunatud linnakaardi, kuhu olid kenasti märgitud mitmed söögikohad. Oligi üks kena pizzeria, mis kaardi järgi oli üsna meie asupaiga lähedal. Tellime ära, võtame välja oma Swedbanki krediitkaardi ja... "No-no-no, local cards only!" tabas meid itaalia aktsendiga inglisekeelne hüüatus. Et siis mis mõttes? Sa reklaamid oma söögikohta turistidele suunatud brošüüris ja sa ei võta mind välismaise krediitkaardiga üldse jutule? Aga nii ongi. Taani pangad väljastavad nimelt "omadele" deebet- ja krediitkaardi segu, mida nimetatakse DanKort'iks. Alles hiljaaegu oli see ainult Taani siseselt kasutatav, kuid revolutsioonilise uuendusena lisati sellele umbes aasta tagasi Visa krediitkaardi funktsioon, mis tähendab, et seda saab ka välismaal kasutada. Siseriiklikult saad DanKorti kasutada sisuliselt kõikides müügi ja teenuste pakkumisega tegelevates kohtades. DanKort'i aga ei anta sugugi igaühele. Selleks pead sa lisaks pangas arve avamisele laskma vähemalt kolm kuud oma regulaarse sissetuleku kanda kontole. Seejärel tuleb pangas kolme kuu jooksul kokku komisjon, kes peab otsustama, kas sulle väljastada DanKort või mitte. Internetifoorumites oli üsna naljakas lugeda siia tööle tulnud välismaalaste katsumustest, kes olid avanud pangas konto, palunud väljastada DanKort'i, kaotanud seda oodates kannatuse, läinud teise panka (arvates, et sealt saab kiiremini) ja läbinud seal samasuguse kadalipu. Kui siis lõpuks kaart käes, oli selline tunne, nagu oleks lotoga võitnud. Meil õnneks nii hullusti ei läinud, aga sel konkreetsel korral seal pizza-urkas tänasime õnne, et meil oli oidu Taani kroone Eestist kaasa võtta.

Nii et tegelikult olid juba meie esimesel Kopenhaageni külastusel märgid õhus, et ega siin päris ilma sekelduste-seiklusteta hakkama saa. Vähemalt sel korral märgid ei eksinud.

...ja muustki

Sattusin üle pika aja raadiot kuulama ja mõtlesin, et küll ikka inimesed on osavad asju üle romantiseerima.

No võtame näiteks sellise olukorra. Toimub pidu. Peo peremeheks on noormees, kes on äsja abiellunud. Kõigil on lõbus. Äkitselt astub ruumi sisse ilmselgelt ärritunud naisterahvas, kelles osad tunnevad ära noormehe endise (veidi ülekaalulise) kallima. Neiu tormab otse noormehe juurde, näost punane ja sisistab: "Ma kuulsin, et sa leidsid endale uue tüdruku ja et te olete nüüd abielus! On nii jah? Ära valeta mulle! On jah?!" Noormees, ikka veel toibumata neiu ootamatust ilmumisest: "Eee..." "Ah ongi nii jah?!" tõstab neiu häält. "Mida sa häbened? Pole nagu sinu moodi olla nii tagasihoidlik! Ta kindlasti pakkus sulle midagi, mida mina ei suutnud jah? Ta kindlasti tegi sulle seda... Mu keel ei paindu seda väljagi ütlema, mida! Einoh, eks ma soovin teile siis ainult parimat! Teile mõlemale!" Äkitselt neiu murdub ja hakkab kõva häälega nuuksuma. Noormees võtab talt ümbert kinni ja tüdruk sosistab talle "Tegelikult ma vihkan sellist suvalisel hetkel väljakargamist, aga ma ei suutnud sinna midagi parata, ma ei suutnud endale vastu panna. Minu jaoks ei ole see veel läbi, saad aru? Ära unusta mind palun, eks!" Tüdruk kogub ennast veidi ja ütleb: "Ah tead, ära pane tähele, küll ma ükskord leian kellegi teise, kellegi sinusuguse" ja lahkub. Seltskonda on äsjanähtust tekkinud piinlik vaikus, kõigi silmad on pööratud punastava noormehe ja keset stseeni tuppa astunud abikaasa poole. Neiu aga läheb koju, kirjutab laulu, saab maailmakuulsaks ja võidab kuus Grammy't. Kõik kuulavad ja mõtlevad, et no küll on ikka romantiline.
Noormehe ja tema abikaasa saatusest pole aga midagi teada, aga küllap läksid nemadki millalgi lahku - nagu 50% abielupaaridega see ikka juhtub.

Või siis teine olukord.
Õhtune linn. Kõnnivad käsikäes mees ja naine, mõlemad sellised parajalt noored. Ei ole nad abielus, pole neil lapsi, aga koos on oldud juba mõnda aega. Käivad mööda kaubatänavat, vaatavad vaateakendelt igasugu ilusaid asju, ühed kallimad kui teised. Õhus on armastust. "Ühel päeval saan ma rikkaks ja ostan sulle terve hunniku asju - palju kallimaid, kui need siin," püüab noormees romantiline olla. Tüdruk aga vaatab tema poole, otse silma sisse ja ütleb kelmikalt: "Tead, varsti kingin ma sulle ühe hinnalise kingi!" Noormees hakkab pärima, et mis see küll on, pärib ja pärib, aga neiu ainult naeratab salapäraselt. Lõpuks annab poiss alla, jutt läheb teistele teemadele ja peatselt on see kingituse teema juba mõlemal meelest pühitud.
Siiski ei anna see teema noormehele rahu. Öösel läheb tal uni ära ja ta mõtleb: "Mida ta küll silmas pidada võis? Hinnaline kink... Mansetinööbid? Ei, need mul juba on. Kaelakett? Vaevalt. Lips? Hmm..." Äkitselt ta võpatab: "Oot. Ei! Ega ometi! Eieieiei, ta ei ole ometi... Ta on! Jah, kindlasti ta on... rase!" Külm higi valgub noore mehehakatise otsaette, ta kargab voodist püsti "Eiei, ma ei ole selleks valmis, ma ei taha, ei ma ei saa, ma ei suuda!" Sajad mõtted käivad korraga poisi peast läbi. "Kuidas ta saab seda mulle teha? Miks?! Millal? Kuidas? Miks mina?!" Ta vaatab õndsas unes viibiva neiu nägu - kas tõesti peitub selle inglinäo taga kuratlik manipuleerija? Poiss püüab rahuneda: "Okei, võtame rahulikult, äkki ta polegi rase. No kindlasti on. Aga - äkki ei ole? Või ta siis mõtleb lapse saamise peale? Kuidas ma talle võimalikult ilusasti saaks öelda, et ma ei taha lapsi? Et mulle piisab temast täiesti ja et tema ongi minu kõige hinnalisem kink?" Nagu välgutabamus tabab noormeest inspiratsioonipuhang, ta võtab paberi ja pliiatsi ning paarikümne minuti pärast on valmis laul. Ja taaskord mõtlevad kõik, et küll see Pearu on ikka romantiline mees.

Oh ma ei tea.
Võib-olla olen ma lihtsalt küüniline.

Asjad, mis vajavad harjumist. Vol 2

Täna öösel oli keegi lahke taanlane (või - milles taanlased ise kindlasti veendunud on - mõni sisserändaja) virutanud vastu mu auto ust sellise nätaka, et ikka korralik mõlk sees. Eks ma teadsin küll, et kohalikel on miski vimm siniste numbrimärkidega autode vastu, aga väike lootus oli, et ehk meie autot säästetakse. Ei läind õnneks. Kindlustus kahjuks ka seda asja ei kata, nii et tuleb vist mõnda aega mõlgitud autoga sõita. No pole hullu, vähemalt ei läinud nii hullusti, kui aastajagu tagasi Läti diplomaadil, kelle auto lihtsalt põlema pandi. Kui see peaks juhtuma, siis peab hakkama ühistranspordiga liikuma. Aga seda ei saa alati usaldada. Kui mõni päev tagasi langes temperatuur esimest korda alla 10 miinuskraadi, siis jäid rongid seisma. Jah, külma pärast.

Muide, see eespool tehtud viide sisserännanutele ei olnud sugugi juhuslik. Üsna võõrastav oli algusest peale lugeda lehtedest täiesti avalikke sõnavõtte teemadel, kuidas kõikides hädades on süüdi immigrandid. On see siis kuritegevuse kasv või arsti ooteruumis küpsiste otsalõppemine (päris tõsiselt - see oli ühe poliitiku poolt väljaöeldud lause ja tekitas kohalikus meedias täieliku furoori), ikka immigrandid.
Eks nad on oma seadused ka sellised teinud, et ükski võõramaalane ei saaks siin pikemat aega karistamatult viibida. Sealjuures ei oma mingit tähtsust, kas sa oled vahetusõpilane USAst, taanlasega abielus olev sakslane või sõjapagulane Iraagist - kõiki lüüakse ühe vitsaga. Ajakirjanduses on artikleid täiesti kurioossetest juhtumitest, kus siin viis aastat elanud, legaalset töökohta ja kinnisvara omav ning korralikult maksusid maksev ameeriklane oli kohalike immigratsiooniametnike poolt kurjategijana kinni peetud. Põhjuseks asjaolu, et immigratsiooni reguleerivaid seadusi oli muudetud (seda tehakse keskimiselt kord aastas) ja sellest johtuvalt oli elamisluba jäänud uuendamata. Loomulikult polnud riik vaevunud talle saatma ühtegi meeldetuletust, küll aga oldi nüüd varmad inimest ähvardama maalt väljasaatmise ja rahatrahviga.
Või siis üks eestlane, kes tuli siia ülikooli õppima - mis on väga hea variant, sest kõrgahariduse omandamine on siin tasuta. Pärast seda pakuti talle ühe firma poolt erialast tööd, alguses projektipõhiselt. Uuris siis neiu kohalike võimude käest, et mis ta tegema peaks, et talle tööluba väljastataks ja vastus oli, et talle seda ei väljastatagi. Igasugused viited sellele, et kas Taani riik siis ei taha saadavate maksude näol saada hüvitist selle tasuta kõrghariduse eest, mis talle võimaldati, kõlasid kurtidele kõrvadele. Loomulikult sai neiu selle töö, aga ta registreeriti Rootsi tütarfirma töötajaks ja sinna läksid ka tema maksurahad.
Neid tragikoomilisi lugusid on päris palju ja eks enamus taandub sellele, et Taani on üks enamreguleeritud riikidest Euroopas. Päris levinud on suhtumine, on inimesed on reeglite jaoks, mitte ei peaks reeglid olema inimest abistavad vahendid. Väidetavalt pidi Taanis kehtivatest reeglitest olema 80% selliseid, millest enamus inimestest kuulnudki pole. Ime siis, et lihtrahvas on kõigele käega löönud ja ei vaevu isegi liikluseeskirjadest kinni pidama, rääkimata siis muust.

Lugesin äsja uurimusest, mille kohaselt tunnevad Taani rikkad ennast halvasti, kuna annavad ühiskonnale rohkem, kui ise vastu saavad. Tuleb silmas pidada, et Taani heaoluühiskond on rajatud solidaarsusele - ehk kui teenid rohkem, siis ka maksad rohkem. Kui nüüd see põhimõte peaks lagunema ja lagundajateks on needsamad rikkad, siis võib kogu ühiskonna toimimise mudel kokku kukkuda. Samas pigistatakse siinmail rikkaid oma solidaarsusega ikka igast otsast. Taani on teatavasti kõrgete maksude maa. Aga kui kõrgete, tuli mulle üsna suure üllatusena. Nagu Põhjamaadele kombeks, kehtib ka siin astmeline tulumaks, mis on häääääästi keeruline tänu mitmetele eranditele, juurdemaksete ja mahaarvamiste võimalustele. Kokkuvõttes aga ei tohiks üksikisiku tulumaks ületada 63%. Millele lisandub ametühingumaks 8% brutosissetulekust. Ja kirikumaks, mis on ca 1% brutosissetulekust. Lisaks maksavad kohalikud veel iga-aastaselt autode saastemaksu (olenevalt auto... kaalust(!)), meediamaksu (ehk kui sul on telekas, raadio ja/või internet, siis igal juhul maksad, seda siis lisaks teenusepakkuja poolt kehtestatud hinnale), teemaksu, kinnisvaramaksu (seda ka välisriigis asuva kinnisvara eest), hoiustelt intresside- ja investeeringutelt kasumimaksu. Teenuste ja kaupade hindadesse on peidetud rasva-, magusa-, keskkonna-, kütuse- ja energiaaktsiisid ja loomulikult käibemaks, mis siinmail ulatub 25%-ni. Maksu alt pole vabastatud isegi pensionid, samuti on räigelt maksustatud pensionifondide tulu, kui see ületab inflatsiooni + 2-3%. Maksud on ette nähtud pärandile ja omaette on veel emigreerumise maks.
Ja ongi kõik. Muidugi kui peaks selguma, et mingi valdkond on piisavalt maksustamata, siis tehakse maksuseadused ruttu-ruttu ringi ning jõustatakse sageli tagasiulatuvalt.
Lisad veel mõned iga-aastased väljaminekud nagu aastane parkimisluba tasulisel parkimisalal ja plaanitav Kopenhaageni teetollimaks ning ei teki üldse küsimust, miks need rikkad peaksid nurisema, ega ju?

Taanlased ise õigustavad oma tohutut maksukoormust sellega, et avaliku sektori ja tervishoiu teenused on sagleli kas tasuta, väga väikse tasuga või siis vähemalt maksuvabastusega. Tõepoolest - arstiabi ja hariduse omandamine on tasuta, üliõpilastele makstakse rahalist toetust nii koolis käies kui kooli lõpetamise järel, töötud elavad inimväärset elu, sportimisvõimalusi on palju ja need on odavad. Samas pole mingi saladus, et needsamad avalikku sektorit üleval pidavad rikkurid eelistavad erasektori poolt pakutavaid teenuseid. Seda seetõttu, et hoolimata järjest suurematest kuludest lonkab avalik sektor järjest rohkem mõlemat jalga.

Aga mina ei kurda. Mind ju ei puuduta suurem osa nendest maksudest üldse ja teisi võtan rohkem paratamatusena. Mul jääb lihtsalt üsna arusaamatuks, miks peaks tänapäeva globaliseerunud maailmas mõni kõrgepalgaline üldse ennast Taani residendiks pidama. Ju siis on see solidaarsus nii hinge kasvanud, et sellest ei saa enam lahti. Igatahes mulle kui läbi-imbunud individualistile on selline käitumine üsna võõras.

Tegelikult on siin Taanis päris palju positiivset ka. Eks see kipub ikka nii olema, et heade asjadega harjud kiiresti ära ja mingist hetkest hakkad neid iseenesest mõistetavana võtma. Näiteks on siin poodides pea aastaringselt olemas vaarikad, maasikad, mustikad ja muud marjad-viljad, mida Eestis rohkem hooaja kaubaks peetakse. Loomulikult on hinnad krõbedamad kui suvel, aga ei midagi üle mõistuse. Viinamarjad on muide kõik ilma seemneteta. Poodides on ka teenindus väga hea. Eriti veel, kui sa nende poole inglise keeles pöördud. Vigane taani keel reedab nimelt, et sa oled immigrant ja kavatsed ilmselgelt veel pikka aega nende heaoluühiskonna vilju maitsta. Inglise keel näitab aga, et sa oled turist, kes jätab neile raha ja läheb ise varsti-varsti minema. "Thank you, have a nice day" ja sinna juurde kuuluv naeratus olid alguses isegi natuke võõrad (noh et kas ta flirdib nüüd või miskit), aga nüüd olen sellega ikka väga ära harjunud (olles veendunud, et nad ei flirdigi). Igatahes sain ma viimati Tallinnas Maximas käies kultuurišoki, kui üks kena härrasmees palus teenindajal ühe allahinnatud kauba asukohta tuvastada (hinnasilt oli olemas, aga kaupa polnud näha) ja sai vastuseks "No ju siis on otsas! Mida mina sinna teha saan?!"
Muide inglise keelt räägivad siinmail tõesti praktiliselt kõik - nooremad paremini, vanemad vähe kehvemini, aga siiamaani pole ma kordagi sattunud olukorda, kus ma oleks keelega jänni jäänud. Välja arvatud üks kord, kui ma tahtsin pizzat osta ja koha omanik oli... emm... sisserännanu. Aga ei, saime kenasti hakkama ja pizza oli ka täitsa söödav.

Ja siis on veel mõned toredad asjad, aga neist ma kirjutan kunagi hiljem.


Nohja siis midagi täiesti teemavälist.
Alates 29. veebruarist algab Kanal 2-s "Pilvede all" uus hooaeg.
Mõningaid võivad tahta vaadata nelja esimest osa.
Mõni võib eriti tahta vaadata 14. märtsil eetris olevat episoodi.
Aga võib-olla mõni ei taha ka.
Ma ka ei tea.