kolmapäev, 25. jaanuar 2012

Asjad, mis vajavad harjumist. Vol 1

Täna hommikul kartsid taanlased, et jääaeg hakkab tagasi tulema. Akna taga näitas termomeeter -8 °C (jah, lugesite õigesti: miinus kaheksa kraadi). Õnneks siiski lund maas ei ole, nii et ühistransport liigub, kuid enamus jalgratturite jaoks on see siiski ekstreemsete olude alla liigituv ilmanähtus ja seetõttu läksid paljud inimsed lihtsalt hiljem tööle. Kardetavasti tuleb selle nädala lõpus maha ka püsilumi ja vaat siis saab nalja. Eriti minul, kes ma ikka veel ei raatsi talvekumme autole alla panna.


Aga eelmises postituses viidatud üürileandja "as soon as possible" ei jõudnudki kätte. Pidin neile kirja kirjutama ja selle peale siis lõpuks reageeriti ka. Kahjude hindamine käis nii, et kohale tuli üks mees. Küllap ta miski asjamees oli, aga ajapikku tekkis veendumus, et ehituse ja remondiga ta siiski väga kokku pole puutunud. Igatahes tuli ta korterisse, vaatas üle mahakoorunud värvikihi laes, kollaseks tõmbunud kardinad akende ees ja üsna vesise väljanägemisega põranda, tegi paar pilti ja ütles: "Jah, ma lasen siis maalril kogu selle lae üle värvida". Loodetavasti on tegemist imevärviga, vastasel juhul ma küll ei kujuta ette, kuidas laeplaadi sees olev lambijuhe ennast ise ära vahetab ja laes olev pragu ennast kinni tõmbab. Põranda osas arvas ta, et sellega pole vaja midagi ette võtta. "Võib-olla siis, kui te välja kolite, teeme ta korda". Eks ma siis annan talle teada, kui puit on piisavalt läbi mädanenud, et jalg sealt läbi hakkab käima. Äkki siis mõtleb ümber. Aga võib-olla ka mitte, lajatab tüki vineeri peale ja käib küll. Igatahes pidi töömehega paar-kolm nädalat aega minema, sest nad praegu pidavat seda põhilist katastroofikohta - meie peal olevat viiendat korrust - lappima. Nii et ei ole midagi nii, et saadame mitu töömeest peale, kes kahjud võimalikult kiiresti likvideeriks. Ikka tasa ja targu. Aga ülevalt korruselt kostuvate häälte järgi võib küll arvata, et seal tehakse midagi enamat kui tõmmatakse paar kohta pintsliga üle. Aga kes teab, võib-olla on tegemist lihtsalt väga kõva pintsliga, mida on vaja aeg-ajalt pehmemaks koputada. 


Noh, see on siis üks nendest asjadest, millega siinmail harjuda tuleb. Ja kuna neid asju on kogunenud siin poole aasta jooksul üksjagu, siis ma mõtlesin, et peidan oma vingumise ja hala kavala termini "harjumist vajav" alla ning lasen kätel käia. Klaviatuuril siis, eksole.


Jalgratastest olen ma juba piisavalt kirjutanud, aga mul tuli see jälle meelde, kui siin need seriaalitegijad käisid. Sõitsid nemad siin ka oma autodega ringi ja arvasid naiivselt, et seismajäädes võid vabalt ukse lahti teha, välja tulla ja kõmpida mööda sõidutee kõrval olevat teejuppi, pidades seda kõnniteeks. Oh püha lihtsameelsust. See on hämmastav, kui kiiresti saavad võõramaalased aru, kus jalgrattatee on. Piisab ainult paarist surmalähedasest kogemusest ja ropust taanikeelsest sõimust, kui juba nad omandavadki selle kõikidele siinsetele võõramaalastele omase paranoiat täis pilgu, mis igal sammul vaatab ette, taha, kõrvale ja igaks juhuks üles-alla ka. Ei, sedasi ei otsita peitupugenud vaenlast, vaid püütakse end hoida nende põlevate silmadega põrgusigitiste käest, keda hellitavalt jalgratturiteks nimetatakse. Siinviibinud filmitegijast võõramaalane oli suutnud korda saata ka ülima surmapatu ning pärast autoga parempöörde sooritamist leidnud ennast sõitmas mööda jalgrattateed. Sellise asja tegemiseks pead sa olema hull või turist, muud võimalust eriti pole. Õnneks oli õhtune tund ja liiklus hõre, nii et mõnekümne meetri pärast oma eksituse taipamist sai ta veel kolksti-kolksti üle teeserva sõiduteele tagasi keerata, aga see kõik oleks võinud palju hullemini lõppeda. Palju hullemini.

Olen märganud, et autojuhtide õigused on siin olematud. Olles üles kasvanud riigis, kus auto on staatuse sümbol ja mees ilma autota on sisuliselt eunuhh, on mul siin üsna ebamugav täheldada, et sa oled pidevalt teisejärguline, sa peaksid justkui pidevalt vabandama selle eest, et sul auto on. Võtame näiteks parkimiskohad. Elumajade juures on neid vähe ja mõnikord saab ümberkaudsetel tänavatel paarkümmend minutit ringi sõita enne, kui lõpuks kuskil mõni koht vabaneb. Niigi nappe kohti võeti vähemaks mõne aasta eest, kui jalgratturid nõudsid, et autod peavad senise viie meetri asemel parkima ristmikust vähemalt kümne meetri kaugusele - muidu nemad ei pidavat nägema, kas ristmikult on mõni sõiduvahend lähenemas või mitte. Rattapidurite kasutamist nad loomulikult ei tunnista. Olemasolevaid parkimiskohti võivad aga täitsa vabalt kasutada ehitusfirmad oma soojakute või prügikonteinerite hoidmiseks, teetööfirmad oma masinate hoiustamiseks ja kui on vaja maa all toru parandada, siis kindlasti lähenetakse sellele teeäärse parkimiskoha kaudu. 
Kui nüüd õhtul töölt koju tulles avastad koha, kuhu mahub ütleme kolmveerand autot ja ülejäänud veerand jääb selle keelatud kümne meetri sisse, siis võid üsna kindel olla, et leiad hommikul kojamehe vahelt trahvikviitungi. Te arvate, et MuPo rohelised mehikesed on kiuslikud? Hehee, parkige mõnda aega siin ja siis näete, mis kiuslikkus on. Lähed hommikul last kooli viima, hakkad hiljaks jääma, pargid auto 15-minutilisele tasuta parkimiskohale (muidugi unustad kiiruga parkimiskella aknale panna), viskad lapse üle kooliukse, tuled tagasi ja voila! - oledki 650 Taani krooni võrra vaesem, sest usin parkimisliisu leidis, et kõige parem aeg autode parkimiskorra järgimise kontrollimiseks on just laste kooliviimise ajal. Ise pole ma veel ohvriks langenud, kuid pealt näinud olen seda piisavalt selleks, et pidada sellist käitumist süstemaatiliseks.
Kujutage ette, et ühest päevast pannakse Tallinnas Taksopargi ristmik viieks aastaks kinni, selleks et mingid torustikku vahetada või rongijaama rajada. Ma arvan, et rahvas tõuseks sellisel juhul barrikaadidele ja laseks Toompea õhku. Siin aga pannakse pea veel natuke rohkem õlgade vahele ja asutakse kõrvaltänavate (mis muide on ka poolenisti üleskaevatud) labürinte läbima. 

Tänavate üleskaevamine tundub siin olema nagu mingi rahvussport. Selle asemel, et võtta üks jupp, teha see paari nädalaga korda ja minna siis järgmise lõigu kallale, võetakse korraga terve tänav üles ja siis järgmiste aastate jooksul vaadatakse, mis saama hakkab. Töö tegemise kiirus on sealjuures müstiline. Kui need mehed lasta Järvevana tee ristmikku ümber ehitama, siis järgmise 20 aasta jooksul sinna asja poleks. Graafikust mahajäämine pole siin mingi traagika - võetakse lihtsalt silt, kuhu valmimise tähtaeg on kirjutatud ja kirjutatakse sinna uus kuupäev. Protseduuri korratakse vastavalt vajadusele. Vahemärkusena olgu öeldud, et sama kehtib ka majade ehitamisel/remondil. Copenhagen International School'i direktor üritab vägisi rahulikku hääletooni hoida, kui ta räägib kooli akende vahetusest, mis pidi olema lõpetatud juba eelmise aasta augustiks, kuid mille kohta sel nädalal saadetud kirjas sai öelda "tundub, et tunneli lõpus hakkab vist valgus paistma".
Meenub, et eelmisel aastal vahetult enne Kopenhaagenisse tulekut pidin korra Ülemiste keskusest läbi sõitma. Just sel ajal leidis aset miski spordiüritus ja sellega seoses oli Ülemiste viadukti alt kulgevatest ridadest üks kinni pandud. Tekkinud olid ummikud, kus autojuhid pidid paarkümmend minutit ootama, enne kui läbi said. Sellest tõusis hiljem meedias selline kisa, et järgmistel aastatel seda võistlust enam korraldada ei lubata. Seda hoolimata asjaolust, et ummikut ei põhjustanud mitte spordiüritus, vaid Sikupilli keskuse juures toimunud liiklusõnnetus. Kopenhaageni linnaisad on aga leidnud, et just kesklinn on kõikvõimalike spordi- ja terviseürituste korraldamise jaoks ideaalne koht. Nii võetakse linna tuiksoon (ütleme meie mõiste siis Vabaduse väljak koos ümbritsevate tänavatega) ja pannakse paariks päevaks lihtsalt kinni. Autode jaoks muidugi. Jalakäijad, jalgratturid ja ühistransport saavad ikka läbi. Üritusi toimub nii keskmiselt paar korda kuus. Autoga inimene istub kõrvaltänaval ummikus ja mõtleb, et kas järgmise kilomeetri suudan ma väheke kiiremini läbida kui viimasele kulunud pool tundi või läheb aeglasemalt. Tavaliselt on viimane variant õige. 
Tänavate sulgemise tippsaavutus oli möödunud aasta sügisel, kui Taani võõrustas jalgratta MM-i. Umbes nii kuu aega teatas Kopenhaageni linn ette, et varsti paneme kogu kesklinna koos sinna suunduvate tänavatega nädalaks kinni. Lisaks olid hõlmatud ka äärelinna alad ja paar eeslinna. Vähe sellest, et suuremasse osasse linnast ei pääsenud sel ajal autoga, ei liikunud sinna ka ühistransport ja (oh pühaduseteotust!) isegi jalgrataste jaoks olid mõned kohad suletud. Siis võeti küll ajakirjanduses sõna, et see on liig mis liig, aga see sumbus linnaisade kiitvasse ülistuslaulu sellest, kuidas nüüd ikka Kopenhaagen kenasti pildis oli. Loodetavasti said nad siis kõvasti turiste juurde, sest linnaelanike rahulolu nad oma tegevusega kindlasti ei suurendanud.


Kõike eelnevat silmas pidades on eriti hämmastav, kui kallis on taanlase jaoks auto omamine. Võite ju mõelda, et mis tal viga - Saksamaa odavad autod sealsamas naabruses, ostku oma põhjamaiselt kõrge palga eest kasvõi kolm tükki korraga. Ja ostabki. Ainult et kolme auto hinna eest saab taanlane ühe auto. Nimelt peab taanlane auto enda riigi registrisse kandmiseks maksma riigilõivu ei rohkem ega vähem kui 180% (ükssada kaheksakümmend protsenti) auto hinnast. Ehk siis 10 000 eurot auto eest välja käinud taanlane peab riigile maksma veel 18 000 eurot riigilõivuna. Bensiini ostab taanlane umbes kaks korda kõrgema hinna eest kui eestlane, kindlustus on kordades kallim kui Eestis, parkimistrahvid tõsteti sel aastal 88 euro peale... Ainult parkimistasud on sarnased Tallinna omadele. 
Nii et jah, kallis on see auto omamine. Aga kõrged hinnad on ka ühed nendest asjadest, millega siin harjuma peab. 
Sellest aga juba mõnel teisel korral.

reede, 13. jaanuar 2012

Tagasitulek argipäeva

Oma endistele töökaaslastele uusaastatervitusi viies sain pragada, et nii harva blogi kirjutamine on täielik kuritegu. "Ühes kuus mingi paari sissekande tegemine pole nüüd küll mingi õige blogi kirjutamine". Vastus "No aga mul ei toimu siin ju midagi" ei olnud millegipärast rahuldav. Aga tegelikult ka. Päevad on siin ikka üsna sarnased ja mulle kui rutiini armastajale sobib see ideaalselt. Ma täiesti saan aru, et mõni ärimees, reisikorraldaja, ürituste promootor läheks minu nahaks hulluks, aga õnneks ei kuulu ma ühessegi neist gruppidest. Nii ma siis elan siin oma täitsa tavalist igavat elu, kus suurimaks vahelduseks on vastavalt ilmale kas õues käimine või toas passimine.

Või vähemalt nii ma siiamaani arvasin.


Saabudes möödunud laupäeval Kopenhaageni korterisse oli esimene mõte "home, sweet home". Tore oli kümmekond päeva ämmal-äial Eestis külas käia, saada poputatud nagu tähtis külaline, aga ikkagi tekib lõpuks tunne, et pead elama kellegi teise reeglite järgi ja oma-tuba-oma-luba on natuke etem. Korter oli olnud mõnda aega tuulutamata ja sellest oli ka esimeste sõõmudega õhust aru saada. Mis seal ikka, paneme siis kohvrid ära ja teeme aknad veidikeseks lahti. Hetke pärast naise "oh issand, mis siin on juhtunud?!" hüüet kuuldes sain aru, et ainult tuulutamisega me sel õhtul ei pääse.

Kohe kutsub paljajalu käima. Või siis mitte.
Magamistoa uksel seistes avanes kõigepealt vaade laest põrandale kukkunud lambi kildudele, mille vahel ilutsesid väiksed veelombid. Keegi inimene oli toast ka vaiba ära viinud (selle avastasime viiv hiljem läbiligunenuna duširuumist) ja läbiimbumise astet vaadates oli selge, et põrandal oli valitsenud veel mõni aeg tagasi korralik uputus.







Natuke pragusid, natuke värvikoorumist, nipet siin, näpet seal.
Selle põhjustajat ei pidanud kaugelt otsima, sest lagi oli mitmest kohast pragunenud, kollased laigud laes, seintel ja kardinatel andsid märku, et vett oli tulnud ülevalt ja seda polnud mitte vähe. Nähtavasti oli ka lamp saanud enda sisemusse korraliku koguse vett, mille tulemusena muutus ta nii raskeks, et ei suutnud enam oma vastutahtsi akvaariumiks hakkamist ära kannatada ja otsustas mitte just kõige pehmema maandumise kasuks. Väheke toibununa vaatasime kiirelt ka isiklikele asjadele tekitatud kahju ja kergendustundega võisime nentida, et need polnud pooltki nii hullud, kui oleks võinud olla: mõned läbiligunenud riideesemed, vanad ajalehed ja voodi alla pistetud träni. Kõige suurem kahju oli äsjaostetud elektroonilise vidina vee alla sattumisest, aga võimalik, et selle saab veel tööle.
Pärast suuremate kahjude likvideerimist tegin kõne ka firmale, kes meile korteri üüris. Tegemist oli laupäevase päevaga, nii et kõne võttis vastu hädaabi dispetšer, kellele ma sain oma mure ära kurta. Vaadake, siinmail on headel üürilaendjatel olemas 24-tunni hädaabi telefon, aga see ei tähenda, et sealt siis kohe abi saadetakse. Eiei. Nädalavahetusel ei tule sul ükski veefirma ega muu avariiteenistus välja. 24-tunni abitelefon tähendab seda, et sa saad sinna lihtsalt helistada, sind kuulatakse ära ja öeldakse, millal võib-olla/äkki/loodetavasti abi on võimalik saada. No ega tema seal telefoni otsas ju ka täpselt ei tea, millal avariiteenistus tegelikult kohale jõuab. Nii et rohkem selline psühholoogine ärakuulamise liin või nii. Sain minagi siis teada, et "nad tulevad esmaspäeval asja korda tegema". Rumala peaga jäi mul täpsustamata, et mis esmaspäevast jutt käib, sest tänaseks (reede) ei ole siia kedagi tulnud ja ühendust pole ka võetud. Ah et miks ma siis ise neile ei helistanud? Helistasin küll. Tõsi, alles paar päeva hiljem, sest teatavatel põhjustel (millest tuleb allpool juttu) ei olnud mul lihtsalt aega seda varem teha. Siis oli toru otsas uus inimene, kes ei teadnud mu murest midagi ja lubas, et minuga võetake ühendust "as soon as possible". Sellest kõnest on möödas 24 tundi. Vaat nii käivad kiiret reageerimist nõudvate olukordade lahendamised heaoluühiskonnas. Nüüd on vettinud põrandalauad juba mingil määral kuivanud ja küllap harjume varsti ka iseloomuliku kollaka värvusega laes ja kardinate peal. Või siis mitte.

Aga muus osas läks nädalavahetus kenasti. Polnud ka esmaspäeval viga midagi, ainult jube vara pidi üles tõusma, sest lastel jälle kooliaeg käes ja mina mängin peres transameest. Teisipäeva hommikul aga, kui ma olin mõnusalt rahuldamas oma internetisõltuvust, helistas naine ja ütles, et paar inimest ühe Eesti teleseriaali tegijatest tahaks meie korterist läbi käia. Neil nimelt siin võtted ja tahaksid teha üht ehedat Kopenhaageni linnavaate stseeni mõnest kõrgema korruse korteri aknast. Meil küll siin suuremalt jaolt mingit vaadet peale vastasmaja akende pole, aga hädapärast saab rõdult mingi pildi eemalasuva haigla poole teha. Ma palusin neile edasi öelda, et ärgu nad enne kahte tundi tulgu, sest korter on kohutavalt segamini (lahtipakkimine oli ka pooleli ja no kohe mitte ei tekkinud eelmistel päevadel tahtmist midagi asjalikku teha) ja mul läheb isegi elementaarse koristamisega aega. Sellisel kujul sai sõnum ka filmitegijatele edastatud. Kümme minutit hiljem heliseb minu telefon, ekraanil võõras Eesti mobiilinumber. "Halloo?" "Tere, kas te olete Heikki?" "Mina ise" "Mina olen... [sorry, aga mul on nimede peale kehv mälu] seriaalist... [ei saa hetkel avaldada, aga kindlasti annan õigel ajal teada, millal tasub telekas sisse lülitada]. Kas te olete praegu kodus, me tuleksime korraks läbi" "Jajah, aga mul on siin selline segadus, et selle likvideerimisega läheb mul veidike aega" "Aga kui me sellest segadusest mööda vaataksime? Meil tõesti läheb ainult üks hetk." "Ehh... No hea küll, aga..." "Väga tore, me oleme 15 minuti pärast kohal" "Aaaga..." Kõne lõpp. Viis minutit hiljem kõlas uksekell. Ütleme nii, et ma olen ka varem oma kodus valitsenud segaduse pärast piinlikkust tundnud, aga see polnud kaugeltki võrreldav tundega, kui mu uksest astub sisse mitte paar inimest, vaid terve seltskond Eesti tuntumaid filmimehi- ja naisi, kes täitsa koduse tundega sõelusid järgmise paari minuti jooksul läbi selle seapesa, mida mina hetkel enda koduks nimetan. Ja ei, nad ei vaadanud ainult, kas rõdult saab ühe linnavaate teha. Oh ei. Nad käisid läbi kõik toad, ka need, mille uksed ma mingisugusegi positiivse mulje säilitamiseks sulgenud olin. Ja seepeale avastasid nad, et see on just see korter, kus neil meeldiks järgmisel päeval filmivõtteid teha. "See köögi ruuduline põrand sobib ka imehästi" oli üks lausejupp, mis nende omavahelisest vestlusest läbi kostis. Edasi oli juba detailide täpsustamine, et kui kaua me lubaksime neil seal oma tööd teha. Ma siis pakkusin, et ma olen põhimõtteliselt hommikupoolikul kodus, nii et nad võivad siis oma stseenid millalgi ära teha, nii et ma saaks pärastlõunal lastele kooli järgi minna. "Nojah, meil on muidugi see lugu, et meil läheks siin terve päev. Ja õhtu ka". Ei saaks öelda, et ma ootamatutes situatsioonides väga adekvaatselt käituksin. Niisiis, selle asemel, et hüüatada "No kuulge, te pidite ainult mingit linnavaadet filmima" või "Sellistest asjadest peaks ikka varem teada andma, mitte niimoodi suvaliselt sisse sadama ja teatama, et "siin me nüüd siis oleme ja võtame teie korteri terveks päevaks endale"", kostus mu huulilt ainult "Nojah siis". Et sellest veel vähe oli, siis sama päeva lõuna ajal leidsin ma ennast ühest Kopenhaageni kohvikust, kus mind pandi täitma sama seriaali kõrvalist, aga siiski üsna märkimisväärset rolli. Täpsustada hetkel ei saa, aga küll ma siis teada annan, kui õige aeg kätte hakkab jõudma.

Õhtu möödus meeletu koristamise tähe all. Silma alt pidid kaduma ka kõik lasteasjad, sest seriaali tegelaskujudel ei olnud lapsi. Võttegrupi tagasihoidlik soov oli, et me viiksime ka kuuse välja - mis iseenesest oli hea, sest vastasel juhul oleks me vist veel maikuus ka mõistatanud, et mis me nüüd selle viimaseid okkaid poetava puujäänukiga peale hakkame.Küll aga oli kuuse enda väljasaamise protseduur võrdlemisi keeruline. Ta sindrinahk oli ikka päris suur ja lai. Korteri uste vahelt saime ta kuidagimoodi välja tõstetud, aga vaat lift kippus ta jaoks küll kitsaks jääma. Aga kui ei saa nõuga, siis saab jõuga, nagu vanasõna ütleb. Või oli see vastupidi. No vahet pole, igatahes saime ta kuidagimoodi sinna lifti sisse pigistatud ja allkorrusel tõmbasin ta toore jõuga ka välja. Et meil pole õrnematki aimu, kuidas siinmail kuuskede utiliseerimine toimub, siis asetasin ma ta sujuvalt prügikastide juurde. Seal seisab ta muide tänaseni. Kogu see kuusevedamise protseduur oli väga (ja ma rõhutaks - VÄGA) okaste ja oksterohke. Põhimõtteliselt oli tunne, nagu keegi oleks lohistanud läbi õue laipa, kellel vere asemel soontest okkaid voolas. Lift oli seest veel hullem. Nii me siis saime oma kuriteo jälgi erinevatest maja osadest sellise paraja tunnijagu koristada. Kell oli suht öö ka, nii et pealtnägijaid ei olnud märgata. Tundub, et pääsesime puhtalt, sest ükski naaber pole siiamaani tulnud ütlema, et koristage oma neetud kuusk siit ära. Meie muidugi käime ka prügikastidest mööda ja vangutame pead, et "no on ikka inimesed, jätavad oma kuused niimoodi siia laokile".

Järgmine päev oligi kogu mu elamine täis kaameraid, prožektoreid, näitlejaid ja muud rahvast. Sujuvalt läksid käiku nii mööbel kui nõud, rekvisiitidena leidsid kasutust ka näiteks lapse tekk ja padi - põhimõtteliselt on varsti kogu Eesti rahval võimalus telekast näha kogu meie elamist oma hiilguses ja viletsuses. Samas kogemus ise oli tore. Väga positiivsed inimesed, viskasid palju nalja, samas tegid oma tööd väga efektiivselt ja hingega. Üsna omamoodi tore oli vaadata, kuidas kogu see kaamerast väljapoole jääv korraldus toimib. Juttu puhudes sai ka mingi ettekujutuse, et millised need inimesed siis on, kui nad parajasti ei näitle või muud rolli ei täida. Õhtu lõpetuseks leiti, et minuga tuleb ikka üks stseen veel teha. Tõsi, stsenarist ei olnud seda küll kirja pannud, aga produtsent leidis, et mind peab ikka natuke rohkem näitama kui ainult selles ühes kohvikuepisoodis. Nii võetigi üks jupp veel linti ja öeldi, et küll siis see jupp kuidagi stsenaariumisse ka sisse saab.

Päris hilisõhtuni kogu see lugu ikkagi ei kestnud. Umbes kella seitsme paiku korjasid nad ahvikiirusel kogu oma kaadervärgi kokku, uurisid, et mis restorani me neile soovitaksime ja läinud nad olidki. Ega me päris tasuta muidugi seda kõike ka ei teinud. Peale tuhande tänu saime veel ühe Vana Tallinna likööri, ühe šokolaadikarbi ja kaks Kalevi metsapähklitega šokolaadi. Nohja lisaks veel pool pakki kohvi ja piima ja muud nodi, mis neil söögipausidest üle jäi. Ja küll seda feimi ja sulli hakkab ka tulema, kui ma ükskord telekasse jõuan, eksole. Nii et täitsa tasus ära see värk.

Novot, niimoodi igavalt ma siin siis elangi. Eile oli ka üks selline igav koht, kus keset sõiduteed oli äkitselt üks katkine vihmavari. Muidugimõista sõitsin ma sellest üle ja otse loomulikult jäi see kuskile auto põhja külge kinni. Kui ma paarisaja meetri pärast seisma jäin ja seda lahti hakkasin kangutama, siis vaatas mõni küll vist pilguga, et vaat kus osav mees - sõidab jalakäijast nii üle, et ainult lõhkine vihmavari jääb järgi.

Täna on kuidagi kahtlaselt vaikne. Nagu suurt midagi ei toimu. Aga noh, äkki jõuab kätte ka üürileandja "as soon as possible" aeg ja elu läheb natukenegi huvitavamaks. Või siis helistab Steven Spielberg ja pakub oma uues filmis peaosa.
Eks näis.