pühapäev, 18. detsember 2011

Mida sa seal üldse teed?

Täna sadas meil siin esimest korda lund. Mitte et see maha oleks jäänud. Õieti sulas ta enne ära kui maapinnalegi jõudis. Selline tavaline Taani lumi. Nii et suvekummid on mu autol all ka praegu, ilma et ma peaks muretsema võimaliku musta jää või muude sõitmist ohustavate asjaoludega. Kas te teadsite, et Taani on ainuke Skandinaavia riik, kus talvekummid ei ole kohustuslikud? Nüüd siis teate.

Vaat siis selliste teadmiste kogumise ja ilmavaatlusega tegelen ma siin. Aga mitte ainult. Riskides teadlikult võimalusega, et mul ei ole järgmisel korral teiega kohtudes mitte millestki rääkida - sest siin on juba kõik kirjas - vastan ma ikkagi küsimusele, mida mul't pea iga kord küsitud on. Ehk siis - millega ma ikkagi täidan neid päevi, mil kedagi teist pole kodus, kui väljas ulub lõppematu ookeanilt maabunud tuulehoog ja kui mu ainsaks kaaslaseks on kõige targem inimene siin ilmas - mina ise?

No kõigepealt alustan ma päeva sellega, et tekitan olukorra, kus peale minu ei häiri mu eksistentsi mitte keegi teine. See tähendab, et viin lapsed kooli ja naise tööle. Mõnikord jõuame õigeks ajaks, reeglina siiski jääme hiljaks. Jah, mõned asjad siin ilmas ei muutu. Igatahes, kui see tehtud, siis algab "minu aeg", mille ma püüan täita tegevustega, mis kõige enam rahuldust pakuvad. Või noh, peaaegu kõige enam.

Eks see järgmine jutt väheke piinlik on (ei - mitte nii piinlik, kui tavalise rikutud inimese pea välja oskab mõelda, kuid siiski), aga ma siiski räägin välja: ühe osa päevast ma lihtsalt mõtlen. Mõnikord kõva häälega, sest see aitab mõtteid struktuuri seada, aga jah, istun lihtsalt diivanile, otsin toas mõne punkti, mis oma olemasoluga minu olemasolu ei häiriks ja mõtlen. Mõnikord pool tundi, vahest vähem, teinekord kauem. Ah et millest? No ikka elust enesest. Mõnikord väikestest asjadest nagu mida tänase päevaga peale hakata, aga mõnikord jõuan nende "suurte" küsimusteni, millele tegelikult vastuseid ei olegi. Nii et jah, ma ei tea ikka veel, mis elu mõte on :)

Siis olen ma veidi aega internetis. Tunnistan, et see on sõltuvus. Nagu hommikune kohvigi. Selle vahega, et internetist eemalolek ei tekita erinevalt kohvi joomata jätmisest peavalu. Küll aga seletamatut rahutust ja millestki olulisest ilma jäämise tunnet. Nii ma siis annan iga päev oma sõltuvusele järgi. Loen uudiseid, sirvin feissbukki, kirjutan blogi, veedan aega ajutegevust pärssivate arvutimängude seltsis. Piiran ennast küll ja tavaliselt ma alates kella 11st püüan midagi targemat teha, aga alati see ei õnnestu. Kui ma siis näiteks pool üks avastan, et ma olen terve hommikupooliku ära raisanud, siis on samasugune tunne, nagu pärast Big Maci einet - kõht on justkui täis, aga peas on mõte, et "oli nüüd seda siis vaja või?".

Kui siis sõltuvus on rahuldatud, on aeg meeleheitel koduperemeheks hakata. Õnneks ei tähenda see (veel) telekast õudsate mehhiko seebikate vaatamist (mis kirjelduse järgi tunduvad olevat täpselt ühesuguse süžeega), küll aga koristamist, nõudepesemist ja muude kodu korrashoidu sisaldavate toimingute tegemist. Selle peale ütles üks mu sõber, kelle jaoks kõik majapidamistööd on rangelt naiste pärusmaa, et "oh, ma loodan, et kui sa Eestisse tagasi tuled, saab sinust jälle mees". Kõik feministid ja muud naiste õiguste seisjad - saatke mulle e-mail, ma edastan selle härra aadressi, siis saate ta maja minna munadega loopima :)

Ahjaa, poes tuleb ka mõnikord käia. Muidu võib nälga jääda eksole. Aga süüa ma teha ei taha. Võib-olla isegi saaks kuidagimoodi hakkama (tegelikult paar korda juba olen ka hakkama saanud), aga vaat ei taha. No ei saa mina retseptist aru, mida tähendab "sega, kuni segu on piisavalt paksenenud" või "lisa vastavalt enda maitsele [siia tuleb mõne toidu- või maitseaine nimetus]" või "pruunista kergel tulel". Loomulikult pärast umbes kümnekordset katsetamist oleks ka kõik need terminid mulle täitsa inimkeelsed, aga miski ei meelita mind tegema tundidepikkuseid katseid, et siis tulisoolane, "piisavalt paksenenud" ja panni külge kinni jäänud või "kergel tulel pruunistatud" põhjakõrbenud toit prügikasti visata. Sügavkülmutatud tooted on selles mõttes head asjad, et keegi on minu eest kõik asjad juba ära teind ja ma pean tema loomingu lihtsalt ahjus üles sulatama. Ning seda teen ma hea meelega :)

Ja kui ma siis olen põlle eest võtnud ja juuksed krunnist lahti päästnud...

- hehee -

...asun natuke mehisemate tegemiste juurde.

Nagu magamine näiteks.

Okei, seda ei tee ma iga päev, aga see talvine kaamos on küll olemise märkimisväärselt unisemaks teinud. Mõned korrad nädalas suudan ennast siiski kokku võtta ja seada sammud jõusaali poole, rumalas lootuses, et äkki on paari aasta pärast praeguse kena õllelihase (või siis one-pack'i) asemel midagi natuke vähem esiletungivat või suisa kuuspakiks nimetatav lihaskogum. Aga kui ilm on ilus - mida ta praegusel aastaajal peaaegu kunagi pole - siis teen hoopis väikse jalutus-/kiirkõnni-/vaatamisväärsustega tutvumise tuuri, mille käigus võib nii mõndagi huvitavat juhtuda.

Need mehisust taastavad toimingud seljataga, asun autojuhi rolli ja toon järeltuleva põlve koolist ära. Mõnikord tuleb üks neist ujuma toimetada, teinekord teine klaveritundi, igal juhul on mingi hulk autosõitu lahutamatu õhtupooliku osa. Praeguste halliseguste ilmadega on sellega seoses adrenaliinilaks garanteeritud. On selle pakkujaks siis tuledeta jalgratturid, täiesti suvalises kohas teed ületavad jalakäijad või punase tulega ristmikut ületavad taksod, ilma vahejuhtumiteta õnnestub siin linnas autoga väga harva teekonda läbida. Muide, siinmail lisati liikluseeskirjadesse alles natuke aega tagasi nõue, et reavahetusel tuleb suunatuld näidata. Enamus autojuhte käitub muidugi ikka veel vanade eeskirjade järgi. Ei ole tore, tõesti ei ole.

Nohja õhtu on siis selline, nagu igal teiselgi pereinimesel. Selle vahega, et mina olen päev läbi saanud tegeleda asjadega, mis mulle meeldivad, tänu millele möödub ka õhtupoolik veidi kvaliteetsemas olekus kui "iga teise pereinimese" tööpäevajärgne pool-vegetatiivses seisundis viibimine :)

Nii ta siis on, see töötu ja Eesti riigi poolt 1,2-kordse (uuest aastast 2-kordse) miinimumpalga eest ülalpeetava mehepoja elu. Olen ma rahul?

Absoluutselt.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar