neljapäev, 12. märts 2015

"Hvad siger du?" ehk kuidas ma taani keelt õppisin

Kuigi ma olen nüüd juba mõned kuud Taanist eemal olnud ja uued seiklused-läbielamised on uue kodu leidnud teises blogis, siis mõni asi on Taani elust ikka nii sügavale mällu sööbinud, et suisa nõuab ära kirjutamist.

Eestis elades häiris mind kohutavalt, kui mõni inimene pöördus minu poole vene keeles, ilma et oleks mu käest küsinud, kas ma üldse seda keelt räägin. Mis mõttes sa arvad automaatselt, et kõik peavad vene keelt oskama? Ei pea! Sina pead eesti keelt oskama. Ja kui ei oska, siis küsid kõigepealt minu käest, kas mina vene keelt räägin. See on ju viisakuse küsimus! Olles mõnda aega Taanis viibinud, pöördus mu senine nägemus asjadest pea peale. Vaadake, Taanis räägivad peaaegu kõik inglise keelt. Seega on küsimus "kas sa inglise keelt räägid?" tavaliselt lihtsalt suusoojaks öeldud.
Tavaliselt.
Kui sa just ei kavatse telefoni teel pizzat või sushit tellida. Neid söögikohti peavad nimelt sageli sisserännanud, kes peale oma emakeele oskavad ainult taani keelt. Võite siis ette kujutada mu üllatust, kui ühe sellise kõneluse alustuseks esitatud viisakale küsimusele inglise keele oskuse kohta vastati mulle "No!". Nii. Mis ma nüüd siis teen? Mina ju taani keelt ka ei oska. "Eee... Sushi... Eee... Fourty pieces... Five o'clock, yes?" Kogelesin ma telefoni nagu mingi napakas eskimo, kes esimest korda inglišit üritab purssida. Noh, tuli välja, et seekord toru teises otsas siiski natuke osati keelt ja kell viis kaubale järgi minnes sain just selle, mille ma tellisin. Ja siis ma sain aru. Võib ju viisakas olla, aga kui ma saan oma "suusoojaks esitatud" küsimusele eitava vastuse, siis on see minu probleem, kuidas ma ennast arusaadavaks teen. Samas, kui ma kohe alustan juttu inglise keeles, siis on see juba vastaspoole probleem, kuidas tema minust aru saab. Ja noh, kui ta mu inglise keele peale hakkab minuga türgi, somaali või taani keeles (minu jaoks on see kõik ühesuguselt arusaamatu mulin) seletama, siis olen ma oma mitte-küsitud-küsimusele niikuinii vastuse saanud ja ma võin rahulikult kõne lõpetada. Nii et minu arusaamine eesti venelastest muutus ka kohe selgemaks. Küsimus pole niivõrd minu ebaviisakuses, vaid lihtsalt arusaamise probleemi minu kraesse lükkamises. Kaval, vääääga kaval ma ütlen.

Igatahes, paar kuud enne Taanist lõplikult ärakolimist otsustasin ma, et ma ei saa riigist niimoodi lahkuda, et ma sisuliselt mitte midagi kohalikust keelest ei taipa. Tark mõte onju. Eriti arvestades, et mul ei ole kavast tulevikus kunagi Taaniga tegemist teha. Aga noh. Õnneks avanes võimalus minna normaalse hinnaga kursustele, kus kohalik taanlasest õpetaja sai lisaks keeleõppele meid valgustada ka kohalike kommete osas. Nii saime me teada, et kuigi taanlased peavad ennast tohutult liberaalseteks ja igasugustest reeglitest sõltumatuteks, siis tegelikult on nad väga tugevalt oma traditsioonidega seotud. Näiteks laulavad igal sünnipäeval (olenemata sellest, kui vanaks keegi saab) ühte kahest kõige populaarsemast kohalikust sünnipäevalaulust (kumbki neist ei ole "Happy Birthday to you", mis on suht ebardlikult ka eesti keeles kasutusel). Eranditult kõik taanlased pidavat neid teadma ja põlvest põlve edasi kandma. Nii ei saa keegi väita, et ta ei oska kaasa laulda. Või siis kohalike komme jalutada ringis, käest kinni hoides ümber jõulupuu ja samal ajal laulda jõululaule. Jällegi - seda teevad kõik pered ja sellest erandi tegemine võrdub riigireetmisega. Lihavõtete eel aga saadetakse tuttavatele-sõpradele-sugulastele mustriliste sisselõigetega kaunustatud kirjakesi, kuhu on kirjutatud lühike luuletus. Selle luuletuse lõppu on aga alati saatja nime asemel punktid - punktide hulk võrdub saatja nimetähtede hulgaga. Kui saaja nime ära ei arva, saab saatja temalt lihavõttepäeval šokolaadimuna. See 300 aastat vana traditsioon pidavat iseloomulik olema ainult taanlastele. Neid traditsioone on terve hulk veel (eriti toitude ja söömisega seotud), aga täiesti hullumeelne on nende kiindumus oma Dannebrogi (Taani riigilipu nimetus). Valge rist punasel taustal peab olema igal pool: sünnipäevakoogil, kingituse pakkepaberitel, kuuseehetel, tänava- ja poekaunistustel - kõik mis vähegi äramärkimist vajab, peab endas sisaldama Taani lippu. Ja mitte üks ega kaks, vaid ikka massiliselt.
Tavaline sünnipäevakook





Tavaline linnatänav







Tavaline jõulupuu




Tavaline suveniir














Mõnikord kasutatakse hambatiku otsas olevat valgeristi ka vähe teistsugustel eesmärkidel. Sealsed koeraomanikud on oma lemmiku järelt koristades umbes sama innukad kui eestlased, teisisõnu - tänavad on pidevalt pabulaid täis. Kui asi väga hulluks läks, võtsid kohalikud aktivistid kätte ja tähistasid kõik junnid nendesamade lipukestega. Ütleme nii, et reaktsioon aktsioonile oli tormiline, aga samas aitas olukorra muutmisele üsna efektiivselt kaasa. Huvitav on muide asjaolu, et kui küsida taanlastelt, kas nad teavad, kust nende lipp pärit on, siis teatakse, et Eestist. Kui aga uurida, kas nad teavad, kus Eesti on, siis reeglina on vastus eitav. Järjekordne näide Taani haridussüsteemi täiesti olematust geograafiaõpetuse tasemest.

Aga keelest endast. Parim iseloomustus, mis ma selle kohta kuulnud olen, on et see on purjus norra madruste keel. Päris tabav. Sest lisaks täiesti maani purjus inimese kõnemaneerile (või nagu mu kaasõpilane taani keele tunnis pärast esimeste lausete veerimist ütles: "Ma kõlan, nagu mul oleks mingi tõsine viga küljes") tähendab näiteks sõna "frokost", mis norra keeles on hommikusöök, taanlastel hoopis lõunasööki. Loogiline ju - kui purjus madrus ennast lõunaajal lõpuks voodist (või räpasest kangialusest) välja ajas ja pohmakat praemuna ja peekoniga (või siis järgmise kange õllega) ravima asus, oli see tema jaoks alles hommik. Sama rütm jätkub muide ka järgmise söögikorraga - kui "middag" on otsetõlkes "keskpäev", siis purjus norra madruse (ehk taanlase) jaoks tähendab see õhtusööki. Aga pohmelli nimetavad nad puuseppadeks - ju siis seotud peas toimuva puudelõhkumisega.
Muide, taani ja norra kirjakeel on nii sarnased, et pakendite tootekirjeldustel on need pandud ühte samasse lahtrisse, ainult erinevad sõnad on üksteisest kaldkriipsuga eraldatud. Aga kui taanlane rääkima hakkab, on norrakal ilma tugeva pingutuseta võimatu temast aru saada. Taani keeles nimelt süüakse pea kõik sõnalõpud ära, lisaks on hulk häälikuid mida sõna sees jäetakse hääldamata või öeldakse kirjapandud tähe asemel hoopis teine häälik. Kui sinna lisada veel taanlaste kurikuulus kurgu-err (mis ei ole üldse mitte prantslaste romantiliselt heliseva erri sarnane, pigem jätab mulje, et kalakont on kurku kinni jäänud ja seda püütakse meeleheitlikult välja krooksuda), ainult taani keelele omased häälikud (näiteks D-täht, mida hääldatakse sageli nagu L, ainult et keel ei ole selle hääldamisel mitte suulaes vaid hoopis hammaste vahel) ja taanlaste täiesti olematu diktsioon, saad kokku keele, millest isegi taanlastel endil on raske aru saada. Päriselt ka. Pealkirjas toodud küsimus on taani keeles kõige sagedamini kasutatav väljend ja tähendab "Mida sa ütlesid?" Seda võid igas vestluses kuulda vähemalt kümme korda. Asi on nii hulluks läinud, et taani filmidele on hakatud kinodes subtiitreid lisama, sest vaatajad ei saa aru, mida näitlejad ekraanil räägivad. Selle kohta on tehtud isegi video, soovitan vaadata:
https://youtu.be/s-mOy8VUEBk
Välismaalase jaoks on aga asjad veel hullemad. Kui sa näiteks istud taksosse ja püüad öelda aadressi, kuhu sa sõita tahad, võid 99% kindel olla, et taksojuht ei saa sust aru. Asja ei tee üldse paremaks see, kui sa püüad hästi selgelt ja hästi aeglaselt ennast väljendada - taani keel on mu teada ainus keel, kus enda selgemaks väljendamiseks pead sa maksimaalselt halva diktsiooniga rääkima. Samal ajal - iroonilisel kombel - on nad oma kohanimede hääldamise osas jube pedantsed. Nad täiesti tõsiselt ei saa aru, kui sa kohanimes ütled ühe hääliku valesti. Seega, kui sul on kavas minna Amagerfælledvej-le, siis parem kirjuta see paberile ja ulata taksojuhile. Vastasel juhul võid ennast halliks seletada, õigesse kohta sa ikka ei jõua.

Keele korralikul õppimisel on üks suuremaid takistusi see, et ühtesid ja samu tähti võidakse hääldada täiesti erinevalt. Näiteks kõiki täishäälikuid saab hääldada nelja või viite erinevat moodi: I võib olla nii I kui J kui lahine E kui kinnine E, samas täht E võib olla ka lihtsalt E, aga ka A või siis A ja E vahel kahe erineva varjundiga või siis jääb täiesti hääldamata. Üldse on taani keeles kirjakeeles 9 täishäälikut, aga kõnes on neid kokku suisa 40! A ja E vahelist häälikut ma juba mainisin, aga siis on olemas veel Ö ja O vahepealsed, I ja E vahepealsed, U ja Ü vahepealsed ja nii edasi - kõik oleneb sellest, kus mingi täishäälik sõnas asetseb ja nii see vaene välismaalane siis mõistatab, et milliseks nüüd siis see konkreetne täishäälik või täishäälikute ühend moondub. Isegi selline ilmselge kaashäälik nagu V muutub väga tihti täishäälik U-ks. Täht G jääb sõna keskel üldse hääldamata (halloo, miks te seda sinna siis üldse kirjutate?) või siis moondub J-iks, nii et tänaseks päevaks ka Ülemiste keskusesse laienenud taanlaste pudi-padi kett Tiger hääldatakse hoopis "tier" - see aga omakorda tähendab kõnekeeles kümnekroonist. Seega oli algselt tegemist sõnademänguga ja pidi tähendama, et enamuse asjadest saad poest kümneka eest. Inflatsioon on muidugi oma töö teinud, nii et tänasel päeval ei saa sa Tigeris kümneka eest suurt midagi.
Võiks olla tiiger, aga on hoopis kümnekas.















Üks ootamatusi oli minu jaoks see, et kui kaks A-tähte on kõrvuti, siis hääldatakse see kui O. Nii et filosoof Kirkegaard hääldatakse tõepoolest "kirkegoord", hoolimata sellest, et ma keskkoolis oma õpetajale selles osas tuliselt vastu vaidlesin. Mina teadsin, et skandinaavia keeltes on kasutusel täht Å ja seda hääldatakse O (taani keeles on sellel lisaks tavalisele O-le kaks erineva suukujuga hääldatavat O-d veel lisaks), aga et sedasama tähte asendab ka täheühend AA, tuli mulle üllatusena. Huvitav on ka see, et täht Æ ei hääldu üldsegi mitte Ä-na, nagu näiteks norra keeles, vaid lahtise E-na. Just-just, teed suu lahti, nagu hakkaks "aa" ütlema ja samal ajal ütled "ee". Nii et laevandusgigant "Mærsk" ei hääldata mitte "märsk" vaid "mersk". Topelt sulghäälikud (KK, PP, TT), mis võiksid teoreetiliselt anda sellele lõputult pehmekeelsele joodikumõminale mingisugusegi jäikuse, hääldatakse aga - üllatus-üllatus - hoopis pehmelt: gg, bb, dd!  
Sõnalõppude ärasöömine on neil aga suisa katastroofilise iseloomuga. Näiteks Kopenhaageni linnaosa Amager (kus on näiteks päris okei kvaliteedi ja hinna suhtega Danhostel) hääldatakse lihtsalt "ama". Misjaoks see "-ger" seal lõpus peab olema, on mõistatus. Pearaudteejaam Hovedbanegården (mille lähedal on näiteks Tivoli) hääldub aga näiteks "huulbengoodn" (sealjuures on ülioluline, et see "L" seal keskel oleks see "keel hammaste vahel L", mitte tavaline L). Õnneks ei viitsi nad ise ka seda välja öelda ja kasutavad selle asemel lühemat versiooni: København H. Aga kui sa tahad taanlasele öelda, et sa tead küll, kes Taani kuulsaim kirjanik on, siis ärge üritage talle kellestki "hanss kristjan andersenist" midagi rääkida, sest toda inimest tuntakse seal "hoo see aneesen"-ina (ehk siis Hans Christian lühendatakse H.C-ks, mis hääldub siis "hoo see" ja Andersen on kohalike hääldusreeglite järgi midagi "aneesen"-i taolist).

Kui ma enne maininsin, et taani keel on kui purjus norra madruste keel, siis sellele vastu räägib nende numbritesüsteem. See on ikka tõeline ajugümnastika. Kuni kolmekümneni on tegelikult täitsa okei. Aga edasi on nad kuskil ikka täitsa metsa poole sõitnud. Hea küll, 40 on otsetõlkes "kaks kahtekümmet". Aga 50 - "kolm kahtekümmet, mille viimasest kahekümnest on pool ära võetud". Whaaaaat?! Aga nii ongi. "Halvtreds" just sedasi tõlgitaks. Ja edasi: 60 - "kolm kahtekümmet", 70 - "neli kahtekümmet, mille viimasest kahekümnest on pool ära võetud", 80 - "neli kahtekümmet" ja 90 - "viis kahtekümmet, mille viimasest kahekümnest on pool ära võetud". Aga 100 on ikka sada, nagu normaalsetel inimestel kombeks. Okei, ütleme, et te olete selle kummalise kahekümnendik-süsteemi endale pähe saanud. Korras? Ooh ei. Kaugeltki mitte. Kõigepealt peate nende hääldamise ära õppima. Näiteks 70 ja 90 on nende lohaka häälduse juures üsnagi sarnased. Aga ka see pole kõige hirmsam. Hulluks läheb siis, kui nad mingi ühendiku sinna kümnendikule lisavad - need hullud hakkavad siis tagantpoolt ettepoole lugema! 75 on seega "viis ja neli kahtekümmet, mille viimasest kahekümnest pool on ära võetud". Ja nüüd - see tagantpoolt ettepoole lugemine kehtib ainult kümneliste ja üheliste puhul, muude (sajalised, tuhandesed jne) hakkavad ikka eestotsast. Nii et minu sünniaasta oleks "üks tuhat üheksasada viis ja neli kahtekümmet, mille viimasest kahekümnest pool on ära võetud". Ikka pole veel piisavalt keeruline? Hea küll, kui jõuad kümnetuhandelisteni, siis seal kehtib suisa kahekordne tagant ettepoole lugemine. Number 98 754 oleks siis "kaheksa ja viis-kahtekümmet-mille-viimasest-kahekümnest-pool-on-ära-võetud-tuhat, seitsesada, neli ja kolm-kahtekümmet-mille-viimasest-kahekümnest-pool-on-ära-võetud". Seda haiget süsteemi püüti mingi aeg teiste põhjamaade eeskujul muuta, aga see üritus kukkus läbi. Totaalselt.
Nüüd saate aru küll, miks norra madrus Taani jõudes ennast kohe purju jõi - sellist jampsi kaine peaga küll välja ei kannata.


Küll aga on märgata, et teatud kohtades on taanlased oma elu väga lihtsaks teinud: üks ja sama sõna võib kanda üsna mitut tähendust, ilma et neil eriti omavahel seost oleks. Näiteks "tager" võib tähendada nii "võtma", "reisima" kui "jooma"; "får" võib olla nii "sööma", "vastu võtma" kui ka "saama". Mõndade sõnade omavaheline seos on pisut musta huumoriga seotud: "Gift" tähendab nii abielus olemist kui ka mürki, "Skat" on aga nii maksuamet kui ka kallim/armsam. Nii et "skat" on see, kellest mingil hetkel su "gift" saab. Ei ole kahemõtteline, ei ole :)

Lõpetuseks tuleb öelda, et kuigi taani keel võtab aju tossama ja keele sõlme, siis nalja oskavad nad teha ka. Muidugi mitte tahtlikult. Sest tahtlikult tehtud Taani huumor on kohutav. Nad omadega ikka veel sealmaal, kus mehed panevad naisteriided selga, teevad jubedad grimassid pähe, räägivad totaka häälega ja see peaks olema mingi kõrgema klassi huumor. Kogemata lõbustamine tuleb neil aga täitsa hästi välja. Vähemalt inglise keelt oskavad välismaalased arvavad nii.

Kõik (ma kordan - kõik) on Taanis kontrolli all.
Tegemist ei ole siiski kõhutuulte, vaid sõidu (ehk kiiruse) kontrolliga.







Siin sõidavad turistid.

Sellise sildiga bussides ei ole turistide gaasidega probleemi. Neid lihtsalt veetakse. Turiste siis. Ja nende gaase.






I fart elevator? Really?
Niimoodi aga hoiatatakse, et mingi asi on liikumises (näiteks lift).










Täitsa olemas selline koht




Ja kui te peaksite sõitma rongiga Jüütimaa poole ja teile tundub, et rongijuht ütles ühel hetkel "Nasty stop middle fart", siis ei tähendanud see "Rõve peatus: Kõhutuul",vaid tegelikult ütles ta "Næste stop Middelfart" ehk andis teada, et järgmine peatus on Middelfart. 


Ei tasu lasta ennast kodumasinatel solvata

 
Samamoodi ei tähenda "Slut" mitte kergete elukommetega naist, vaid kõigest millegi lõppemist (poodide allahindluste lõpus on terve linn täidetud "Slutspurt"-plakatitega). 

Killing mad ei tähenda hullumeelset tapmist, vaid kiisutoitu

 

"Mad" ei tähenda hullu, vaid toitu ja "Killing" ei viita kellegi tapmisele, vaid seda hellitavat nime öeldakse kassipoja kohta.








Aga meile kui eestlastele on ja jääb vastuvõetamatuks loomaliha, sest Taanis on see lihtsalt okse.
Okse on okse, vahet pole, kas see on fileena...
 
...või hakituna...

...tehakse sellest kebabit...
 
...või hoopis wokki.





















































Vaat nii.

2 kommentaari:

  1. Sisserändajatel on seal nii palju keeli, et nad ei saa üksteisest aru ja neil on lihtsam taani keel ära õppida, et leida mingi ühine pind.

    Kuulsaim kirjanik eesti dialektis kõlab siis juba: Oo, see on seen!

    VastaKustuta
  2. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

    VastaKustuta