kolmapäev, 10. september 2014

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol. viimane (vist)

Huh, kolimine peaaegu seljataga ja tegelikult peaks nüüd muutma blogi nime ära millekski, mis viitab mu uuele elukohale. Aga teeme siis nii, et praeguses bloginimes sisalduv "...ja muustki" katab ka Norra ära. Pealegi on veel mälestus Taanist üsna värske ja mõned lõpetamata jutuotsad vajavad kokkutõmbamist.

Ma just eile tabasin ennast mõttelt, et kui pole pikka aega Eestis käinud, siis tundub Taani eluolu täiesti tavalise ja igapäevasena - just nagu oleks see igal pool samasugune. Ainult aeg-ajalt külas käivad kodumaalased tuletavad meelde, et metsik kogus jalgrattureid ja õhtupimeduses säravad kardinateta aknad ei ole sugugi tavapärane nähtus. Kui esimesel poolaastal võttis iga poeskäik kergelt pisara silma - nii valus oli nende hindadega toime tulla - siis praegu olen jube rõõmus, kui saan Royal Copenhageni tassi ainult ca 60 euro eest. Et misasi see Royal Copenhagen on? Pole viga, mina enne siiatulekut ka ei teadnud. Taanlased ise peavad seda maailmakuulsaks ja noh, eks teatud ringkondades võib see nii ka olla. Mina lihtsalt pole sellesse ringkonda kunagi kuulunud. Aga teile võhikutele ja ilmselgelt harimatutele väikekodanlastele teadmiseks: tegemist on ühe portselani valmistava ettevõttega. Ja mitte niisama portselani, vaid ikka maailma parima portselani  Mis omakorda tähendab, et nende hinnad on ka vastavad. Nii et see soodushinnaga 60 eurot maksev tass on normaalhinnaga 87 eurot. See on üks odavamaid asju seal poes. Võid osta ka näiteks supitirina, selle saad kätte 616 euroga. Kui aga oled oma rahakoti peale eriliselt kuri, siis näiteks 850 cl mahutav kaanega kauss maksab "ainult" 4561 eurot. Nüüd mõtlete, et need on kindlasti kaunistatud kulla ja teemantitega? Oh ei. Kõigest üsna tagasihoidliku käsitsimaalitud sinise mustriga - kui sedagi. Võid valida ka täiesti valge portselani, mida eristab "Made in China" analoogidest peale kümneid kordi kõrgema hinnasildi ka märk toote allosas, mis ütleb, et tegemist on Royal Copenhageni toodanguga. Taanis on ju kõik kallis, ütlete. Eriti kui tegemist on Taani käsitööga, eksole. Ja kõik mida üks taanlane puudutab, muutub ju iseenesest kullaks. Njah. Ainult et kui te nüüd veel korra sinna ilusa portselantassi või -kausi alla vaatate, näete kahtlustäratavat märget: "Designed in Denmark". See tähendab, et toode on disainitud küll Taanis, aga valmistatud - Tais! Tulles nüüd tagasi küsimuse juurde, et mis eristab seda maailma kalleimat portselani Hiina või Tai analoogidest, jääb vastuseks, et ainult hinnasilt. Ahjaa, paar sarja sama tootja kollektsioonis on tõepoolest värvilised, lillemotiividega ja sisaldavad ka kuldseid pintslitõmbeid. Ja seal on hinnasildid veel vägevamast klassist. Näiteks supitirina saab kätte 16 284 ja mulle arusaamatu funktsiooniga Ice Bell and Stand-nimelise eseme 30 591 euro (jajah, euro, mitte Taani krooni) eest.

Tõsiselt - misasi see on?


Nagu aru võite saada, on mu äri läinud täie hooga käima. Vaatan ainult kõige kallimat portselani, sõidan ringi Maybachiga ja igal nädalavahetusel lendan oma eralennukiga lõunamere saarele, mille ma endale sünnipäevakingiks soetasin. No vähemalt paralleeluniversumis ja unenägudes on see täpselt nii. Ärkvelolles on aga mu kohv ikka nendes samades Ikea tassides, mis aastategi eest, istumise all teist noorust läbi elav Mazda ja Ryanairiga lendan kord aastas saarele, mis mingil imelikul põhjusel sugugi minu oma pole. Teisisõnu - midagi eriti muutunud ei ole. Mis ei tähenda, et midagi vahepeal toimunud ei oleks.

Pool aastat tagasi hakkasin taipama, et niisama lihtsalt võõrale turule sissesöömine siiski ei käi. Tarbijad, kes uusi asju tahaksid proovida, on täiesti olemas. Kahjuks ei ole neid piisavalt palju selleks, et täiesti tundmatute toodetega edukat äri teha. Enne lõplikku otste kokkutõmbamist otsustasin siiski teha veel viimase pingutuse ja panin ennast taaskord ühele Taani toidumessile kirja. Kuna ma teadsin, et boksi sisustamiseks mul seekord midagi erilist vaja pole - sain sellise pool-viimistlusega koha, kus laud ja seinad olid juba olemas - siis ei hakanud ma enne viimast minutit väga vaevama mõtetega, et kus mu erinevad messi atribuudid on. Visiitkaardid, pastakad, tšekid ja muu träni on niikuinii olemas. Peaasi, et plakatit maha ei unustaks, muidu jääb boks ikka hirmus lahjaks. Õnneks ma teadsin ilma kontrollimatagi, kus see oli - ta jäi mulle pidevalt millegipärast ette. Ja nii ma lasin südamerahus kuupäeval ligineda. Kirjutasin veel mõned e-mailid nendele kontaktidele, kes oma visiitkaardid olid eelmise aasta messil mulle andnud ja seejärel kuhugi ära kadunud ja lootsin, et äkki vähemalt mõni võtab seekord vaevaks vastata. Ja etskae õnne - kümnest kirjasaajast tervelt üks vastaski! Ja ütles, et tahaks tõepoolest minuga veel enne messi algust kohtuda. Et aga messini oli ainult paar päeva aega ja toimumiskoht ei olnud seekord mitte Kopenhaagen, vaid paarsada kilomeetrit eemal asuv Jüütimaal paiknev väikelinn, siis leppisime kokku, et kohtumine leiabki aset just sealsamas linnakeses messile eelneval õhtul.

Õnnis päev oli saabunud. Laadisin oma kaubanäidised ja messitarbed autole, läksin veel korraks tuppa tagasi, et võtta viimane (aga kõige olulisem) asi - plakat. Nonii, kiirpilk kapi otsa ja seal ta oli... ei olnud! Ootootoot. Aga kus ta siis on? Voodi all? Ei. Toanurgas? Eip. Teistes tubades? Nope. Njet. Nein. Mitte kusagil polnud. Ja ei olnudki. Siiamaani pole ma aru saanud, kuhu ta kadus, sest isegi kolimise ajal (kui kõik kadunud asjad müstilisel kombel välja ilmuvad) seda plakatit välja ei ilmunud. Nojah, mis seal's ikka, eks lähen ilma plakatita. Etteruttavalt olgu öeldud, et nii piinlikult lagedat boksi ei olnud terves messikeskuses mitte ainsamatki. Ma olin seal nagu mingi talumees, kes pani oma kaalikaleti keset kuninglikult ehitud messikeskust üles ja teeb nägu, et ta on täpselt samasugune kunn, nagu need kõik teised. Ohjah.

Vahet pole, mõtlesin ma. Vähemalt on mul bisnes-lantš kokku lepitud ja kui ma ennast seal kenasti üleval pean, kes teab, äkki saab isegi ühe kliendi juurde. Oli messile eelnev õhtu ja messikeskuses (mis oli väikese linna kohta ebanormaalselt suur) oli viimane aeg oma boks üles seada. Ilmnes, et minu kontakt, kes ainsana mu meilile vastas (lihtsuse huvides ütleme, et ta nimi on härra Jensen)(sest Taanis on põhimõtteliselt iga teine perekonnanimi Jensen)(kui ta just Hansen või Nielsen pole) pani oma boksi üles samas saalis, minust kõigest paarkümmend meetrit eemal. Kui töö oli valmis, läksime äri-õhtusöögile (minu esimene muide) ja ajasime juttu. Üllataval kombel oli ta väga minu poolt pakutavatest toodetest huvitatud ja pikka juttu lühidalt kokku võttes pidime pärast messi juba Kopenhaagenis kokku saama ja edasise äri ajamise detailid kokku leppima. See andis järgmiste päevade osas väga positiivse fooni, sest nüüd ma tundsin, et juba ainuüksi see õhtusöök tasus messile tulemise ära ja kõik ülejäänu saab olema ainult boonus.

Mess ise oli üllatustevaene. Inimesed käisid, maitsesid, mõned kiitsid taevani, teised laitsid maha. Kiitjaid oli muidugi mäekõrguselt rohkem, aga kuna ma olen kriitika suhtes üsna tundlik, siis jäid need hapud näod ikkagi meelde.

See oli vist teine päev (üritus ise kestis kolm päeva), kui ühel hetkel tuli mu laua juurde üks härrasmees, küsis, kas ma olen huvitatud oma toodetele edasimüüja leidmisest, ulatas oma visiitkaardi ja kadus rahvasumma. Tuli välja, et toosama härra oli oma stendiga väljas mõned boksid eemal. "Meil on tootenimistus üle 40 000 toote!" oli ta firma loosung. Nooh, järelikult ei saa olla tegemist just väga väikse ettevõttega, oli minu mõte. Nonäe! Järgmine hea põhjus, miks ma siin olen! Huvitatuid jagus veelgi. Üks Taani suurimaid lagritsatootjaid tahtis minuga kaupa teha, palus, et ma kindlasti ühendust võtaks. Siis oli veel üks suur valmistoitude firma esindaja, kes küll visiitkaarti ei andnud, aga lubas ise ühendust võtta. Palju neid kontakte kokku ei tulnud, aga need mõned, mis ma sain, polnud pahad. Polnud üldse pahad.

Vähemalt nii ma arvasin.

Pärast messi võtsin oma visiitkaartide paki ja hakkasin kirju saatma. Vaikus. Nädal hiljem uued kirjad teele (seekord igaks juhuks teise meiliaadressi pealt) - ikka vaikus. Ei tasu vast mainidagi, et need, kes ise lubasid ühendust võtta, ei teinud seda. Veel nädal hiljem hakkasin helistama. Mõned ei vastanud. Lihtsalt lasid kutsuda ja kõik. Tagasi ka ei helistanud. Kätte õnnestus aga saada lagritsafirma esindaja. "Tere, mina olen see ja see tollest ja tollest firmast, te käisite minu toodetega tutvumas ja soovisite, et ma igal juhul teiega ühendust võtaksin. Kas te olete mu e-mailid kätte saanud?" "Eee... Ei, vist ei ole. Kes te olete?" "No ma olen see ja see, kes pakkus selliseid ja selliseid tooteid, te olite neist väga huvitatud ja soovisite, et ma teiega ühendust võtaks" "Eee... Tähendab, ma ei mäleta teid, aga ma arvan, et ma sain messil kogu info juba kätte. Head aega". Mäh?! Aga ta ju ise... Mis mõttes ei mäleta? Ja mis mu e-kirjadest sai, mis ma saatsin? Segane värk. Nojah. Edasi võtsin selle 40 000 tootega firma ette. Jutu algus toru teises otsas oleva härraga (ütleme siis, et tema on hr. Nielsen) oli enam-vähem samasugune, aga siis talle ikkagi meenus, kes ma olen ja minu suureks rõõmuks ütles ta, et jah, ta on mu toodetest huvitatud, tahab kokku saada ja äri käima panna. Vaat nõnda! Nii see juba läheb! Veel üks kõne hr. Jensenile, kellel sel hetkel oli küll kiire, aga leppisime kokku, et võtame paari nädala pärast jälle ühendust. Tuleb tunnistada, et tunne oli hea. Isegi väga hea. Lõpuks ometi hakkavad mu ponnistused vilja kandma. Mul on vähemalt kaks tõsist huvilist, kes on huvitatud põhimõtteliselt kõikidest minu poolt pakutavatest toodetest ja nüüd on vaja asi ainult ära vormistada.

Kahe nädala möödudes võtsin härra Jenseniga ühendust. "Tead, mul on hetkel Coopiga probleem. Nad tellisid mul't suure koguse kaupa ja nüüd keelduvad seda müüki võtmast." Coop on muide kaupmeeste seas sõimusõna. Jah, kui sa neile saad midagi müüdud, siis nad ostavad suurtes kogustes. Samas pressivad nad hinnad meeletult alla ja iga väiksemagi rikkumise eest on ette nähtud tohutud trahvid, samal ajal enda rikkumiste eest ei vastuta nad üldse. Nüüd siis oli samasse orki sattunud ka härra Jensen. "Nii et kahjuks ei saa ma sinu toodetega praegu tegeleda. Võib-olla hiljem." Teisisõnu: võid mu telefoni numbri oma mälust ära kustutada.

Dämmit.
No vähemalt oli veel härra Nielsen.

Tõepoolest - härra Nielseniga oli nädal hiljem väga konstruktiivne jutuajamine. Muuhulgas ilmnes ka põhjus, miks enamus minu e-kirja saajatest polnud mulle vastanud. Nad ei saanud neid lihtsalt kätte! Nimelt kasutavad praktiliselt kõik ettevõtted e-maili pakkujana Google'i kohalikku haru. Ja nemad pakuvad sellist meiliteenust, mis automaatselt suunab kõik mitte-taanikeelsed kirjad prügikirjade kausta või ei lase isegi neil sinna laekuda. Kirja kohaletoimetamiseks peab vähemalt subjecti rida olema taanikeelne, soovitatavalt aga kogu kiri. Kuidas saavad need firmad rahvusvahelist äri ajada, jäigi mulle lõpuni arusaamatuks. Ka härra Nielsen oli mu kirjad enda prügikastist leidnud. Aga vähemalt sai ta need sealt kätte ja nüüd võis äri alata. Pidin talle saatma lõplikud hinnad koos transpordikuludega, misjärel ta valib neist välja esimesed kõige huvitavamad tooted ja kui need on kenasti tarbijate poolt vastu võetud, siis võtab teisi tooteid juurde. Super! Mõne päeva pärast olidki hinnakirjad teele pandud ja jäin tellimust ootama. Kahjuks oli kätte jõudnud juuni lõpp, mis tähendas paratamatult, et Taanis suri sisuliselt kogu elu välja. Sedasi nad lihtsalt elavad - suvi on lühike ja seda ei kulutata töö tegemisele. Juulikuus kellegiga tööalaselt kontaktivõtmine on põhimõtteliselt võimatu. See kehtib nii erafirmade, aga eelkõige avalikule sektori osas. Nii ma ei imestanud eriti, kui esimest tellimust kohe ei saabunudki. Mulle sobis see tegelikult hästi, sest ma pidin juba kolimise asjadega tegelema ja sealt kõrvalt poleks väga palju aega ärile jäänud. Saabus august ja oligi õige aeg uuesti ühendust võtta. Telefonis number valitud, kutsub. Kutsub. Ja kutsub. Kuni enam ei kutsu. Hmm. Ju siis on kiired ajad. Järgmisel päeval kordus sama stsenaarium. Ja ka ülejärgmisel. Nagu ka sellest järgmisel. Ega ma jonni ei jätnud. Saatsin järjest e-maile, helistasin, uuesti e-mailid, helistamised. Mitte midagi. Vaikus.

Septembri esimestel päevadel pani härra Nielsen oma firma kodulehele teksti: "Kahjuks oleme sunnitud oma tegevuse lõpetama. Kõike paremat!"

---

Ja nii ta läks.
Kolm aastat Taanis, neist kahel aastal läbi viidud (võrdlemisi kallis) sotsiaal-majanduslik eksperiment nimega "Võhik teeb äri" ja tulemus - nagu arvata võiski - null.
Või siiski, mitte päris. Üks klient on tellinud kaupa küll. Viimase aasta jooksul suisa kaks korda. Päris korraliku koguse. Loodetavasti tellib varsti veel. Aga sellise tempoga tellimusi saades jõuab mu firma kasumisse umbes 120 aasta pärast.
Ja siis on teine klient veel. Tema vahendab tooteid Lähis-Ida riikidesse ja väidetavalt ollakse seal minu kaupadest väga huvitatud. Paraku on sealne asjaajamise tempo aeglasem kui toatemperatuuril pigi sulamine. Seega pean ma lihtsalt ootama.
Nii et lootust nagu on.
Ma arvan.
Vist.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar