reede, 12. oktoober 2012

Ühe autojuhi pihtimus

Eile tegin ma rahu.
Veega.
Nii imelik kui see ka pole, ei ole mind viimase kümnekonna aasta jooksul mitte miski suutnud basseini meelitada. Jah, ma olen seal käinud, kuid sunnitult. On see siis laste tahtmine ujumist selgeks saada või mingi sotsiaalne üritus, vahepeal isegi miski pangasisene võistlus, mis andis hea võimaluse endale kinkekaart välja ujuda. Aga vabast tahtest, nii sama basseini ronida - ei. Imelik on see paus sellepärast, et ma tegelesin kaheksandast eluaastast ujumisega igapäevaselt. Alguses oli kooli 2. klassi kohustuslik ujumine (ma ei teagi, kas sellist asja tänapäeval veel on), kus ma sain siiani mõistetamatul põhjusel hindeks "viie" - huh, ma siiamaani mäletan seda tunnet, kuidas ma ühest basseini otsast teise jõudnuna olin siiralt rõõmus, et ma selle rabelemise jooksul ära ei uppunud. Siis kui hinded ette loeti, olin üsna kindel, et keegi teeb minu kulul julma nalja, luges kogemata vale nime ette või vaadati minu asemel kedagi teist ujumas. Aga vist siiski mitte. Kõik "viielised" rivistati pärast viimast ujumistundi üles ja öeldi, et meil on võimalus minna edasi ujumistrenni. Ma tundsin ennast nii uhke ja väljavalituna - kuidas sa siis ikka ütled, et ei aitäh. Muidugi läksin. Ja jäin. Kaheksaks aastaks lausa. Kusjuures, praegu tagantjärgi mõeldes ei saa ma päris hästi isegi aru, miks. Okei, paar aastat, saad ujumise selgeks ja mine otsi mingi muu asi. Korvpall näiteks (mis mulle tollal kohutavalt meeldis). Aga ei. Mingi kohusetunne või hirm tundmatus kohas vette hüppamise ees (niiöelda) või teadmine, et kehva silmanägemisega on korvpallitrennis raske hakkama saada - mis iganes see ka polnud, ei suutnud ma ennast sellest keerisest välja ujuda (niiöelda). Mõelda - sundida ennast iga päev tegelema asjaga, mis tegelikult suurt midagi ei paku. Üheksa korda nädalas. Suisa vastikusega meenutan neid varaseid hommikuid, kui enne koolitundide algust pidid ennast unise pea ja voodisoojusest rammestunud kehaga hüppama jahedasse (mis sel hetkel tundus jäiselt külm) basseinivette. Prr... Igatahes viis see pidev enese sundimine mind sinnamaale, et kui keerulistel üheksakümnendatel, pärast kaheksat aastat trennis käimist meie treening-grupp lõpuks lagunes, sattusin ma basseini järjest vähem, kuni lõpuks vältisin kõike, mis ujumisega seotud oli.
Kuni eilseni.
Miks? Eks neid põhjusi on mitu, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et küllap ma olen muutunud. Mõtlemine on muutunud.

Isiksus on muutunud.

Isiksuse muutmisega on seotud mu üks tähelepanekutest, mis arvatavasti pole midagi uudset, aga mis mind ennast üllatas, kui ma ennast kõrvalt jälgima hakkasin. Ma tean, et üks inimene ei saa teist inimest muuta. Jah, teised su ümber võivad anda soovitusi, suunata, õpetada, aga muutumise peab su enese seest tulema. Küll aga pole ma üldse kindel, et mõni elutu asi ei saa isiksust mõjutada. Näiteks auto (jah, nimetan seda elutuks, hoolimata sellest, et nii mõnigi autopede on täiesti veendunud auto hinge olemasolus).
Ma mäletan üsna selgelt seda aega, kui mul autot ei olnud. See aeg ulatus sügavalt minu täiskasvanu ellu, seega on mul olnud üsna mitu sellist aastat, kus mu eakaaslastel on auto olemas olnud, aga minul mitte. Sageli oli nii, et saime sõprade kuskil kesklinnas kokku, käisime kinos või muidu linnapeal hängimas ja pärast igaüks oma koju tagasi. Minu kodu aga pole kunagi olnud kesklinna lähedal, ikka nii kümmekond kilomeetrit eemal. Ja kuidas sa vaene (üli)õpilane liikuma saad, ikka ühistranspordiga. Aga sellega pole ju nii, nagu autoga, et paistab päike või sajab pussnuge - ikka hüppad lihtsalt sisse ja sõidad. Kõigepealt peab ju selle transpordivahendi peale saama. Minu puhul tähendas see parimal juhul mõnesaja meetri kaugusele rongijaama jooksmist, halvemal juhul paarikilomeetrist sörki bussipeatusesse. Lisaks peab seda va rongi või bussi ootama. Ja see pole lõbus. Esiteks võid sa sellest napilt maha jääda (mis automaatselt lisab su arvestatud teekonna läbimise ajale pool tundi otsa), teiseks võib ta küll bussi/rongiplaanis kirjas olla, aga ta lihtsalt jätab tulemata, kolmandaks võib too transpordivahend olla nii täis, et sa lihtsalt füüsiliselt ei mahu peale, neljandaks võib ilm olla tuuline, vihmane, lörtsine, jäine, lumine (või kõige eelneva segu), viiendaks... No eks iga ühistranspordi mõnudega tuttav inimene oskab seda loetelu omal viisil pikendada. Nii et igal juhul pidin ma linna jõudmiseks või sealt tagasi tulemiseks arvestama minimaalselt tunni, sageli pikema ajaga ja samas võitlema kõikvõimalike ebameeldivustega. Ja mind pani alati imestama, et mu sõbrad pakkusid üsna harva: "kuule, ma viin su ära". Minu arvates ei oleks see nende jaoks ju midagi eriti aega võtnud - 20 minutiga oleks nad minu juures olnud (mis oli sageli see aeg, kaua ma bussi pidin ootama) ja isegi kui nad oleksid ise kesklinnas elanud, oleks nad enda koju tagasi jõudnud kiiremini kui mina ühistranspordiga poolele koduteele. Samas oli mul endal neilt küüti piinlik paluda ka. Noh, ühe-kaks korda võid seda teha, aga mingist hetkest enam ei sobi - nad pole ju mul mingid isiklikud taksojuhid. Aga ühel sellisel jubedal sügisõhtul, kus taevast sadas alla defineerimatut löga, mu riided olid juba pärast paarikümne meetrist kõndimist läbi ligunenud ja jalanõude vastupanuvõime välistele teguritele muutus nullilähedaseks, andsin ma lubaduse, et kui mina kord auto saan, siis hakkan ma igal juhul pakkuma koju viimist nendele, kellel autot pole. Loomulikult pidasin ma silmas oma sõpru-tuttavaid. Aga võib-olla ka võõraid. See viimane mõte käis mul peas siis, kui ma teismelisena ühele sünnipäevale kuskil Mustamäel liiga kauaks olin jäänud ja viimasest bussist mahajäänuna suht õnnetult teeservas passides mööduvaid autosid vahtisin.

Aega läks, asja sai (teisisõnu läksin tööle) ja varsti olingi õnnelik auto-omanik. Värskete mälestustega kohutavatest ühistranspordi kogemustest pakkusingi sageli oma tuttavatele transporditeenust. Reeglina oli tegemist naisterahvastega (no ei tea mina, mis värk see on, et poistel on juba 16-aastaselt rattad all, aga tüdrukutel läheb selleks terve igavik), mis muidugi pani sõprade seas mulle külge parandamatu naistemehe märgi. Aga mind see ei heidutanud, sest mina täitsin lihtsalt enesele võetud lubadust. Ühel hetkel aga märkasin, et aeg on hakanud liikuma hoopis teises dimensioonis. Kui ma varem arvestasin, et ainuüksi kodunt linna minek võttis aega tunnikese, sealt edasi Piritale veel pool tundi, siis nüüd jõudsin ma sõita ära Mustamäele, koju, siis linna, Lasnamäele, uuesti linna tagasi ja ikka veel jäi aega üle. Mingist hetkest alates ei tundunud ka teiste koju viimine kuskile kümne kilomeetri kaugusele eriti tore tegevus, sest see võttis nii kohutavalt aega! Ma oleks selle ajaga ju ammuilma kodus olnud ja juba tervelt 20 minutit telekat vaadanud, nüüd aga sõida nagu mingi loll siin ühest linna otsast teise...

Aga ajamõiste pole sugugi ainuke, mis auto omamisega on muutunud. Kõik distantsid on hoopis pikemaks või lühemaks võrreldes varasema reaalsusega. Näiteks kui on vaja Tartusse sõita, siis see on ju "ainult" 180 kilomeetrit. Aga kui ma lähen poodi, siis ma võin veeta üsna mitu minutit ringi tiirutades ainult selleks, et leida võimalikult peasissepääsule kõige lähemal asuv parkimiskoht. Kusjuures, takistavaks asjaoluks ei ole ka see, kui leitud koht on kahe auto vahel selliselt, et ma vaevu-vaevu saan juhiukse lahti teha ja ennast välja litsuda. Aga näiteks alles eile olin ma siiralt vihane selle peale, et kodutänavas võttis minu ees sõitev auto ära parkimiskoha, mis oli mu koduuksest nii umbes 15-20 meetri kaugusel. Kurja saatust sajatades pidin ma sõitma paralleeltänavale, parkima sinna ja omaette torisedes astuma maailma kõige pikemad 200 meetrit.

Mis puutub veel sajatamisesse, siis kunagi ütles autokooli õpetaja: "autoroolis õpivad kõik ropendama". Pff... Mida iganes. Ma pole varemgi mingi ropendaja olnud (lihtsalt põhimõtte pärast), ei tea miks peaks mingi autoga sõitmine mu olemust muutma. "Oh jeerum" ja "pagan" olid piisavad selleks, et oma negatiivset suhtumist väljendada. Või vähemalt nii ma arvasin. Mõnikord (eriti siin Taanis muide) taban ma ennast mõttelt, et kui keegi paneks salaja mu autosse lindistusseadme, siis ma küll ei tahaks pärast kuulata, mis tekst sinna peale jäi. See on täiesti uskumatu, milline emotsioonide laviin võib ühte nohikust introverti tabada, kui see autorooli panna! Ja kui keegi korra sust selle esimese sarvilise suust välja ajab, siis jagub seda kohe pikemaks ajaks! Seda muidugi üksi sõites. Lapsed ja naine aitavad natukenegi tagasi hoida, aga kui ikka mingi tüüp oma kaherattalisega kuskilt pimedast tänavanurgast sind jälle poolsurnuks ehmatab, siis pean endaga ikka päris tugevalt võitlema, et mingisugustki väärikust säilitada.

Fantaasiamaailma ergutab autosõit ka. Ei, mitte selles mõttes, mis enamusel sõnaga "fantaasia" pähe tuleb. Pigem hakkad asju ette kujutama. No näiteks - sõidan maanteel ja mingi tüüp sõidab ees ja passib. "Passimine" tähendab loomulikult seda, et ta sõidab umbes 1-2 km/h aeglasemalt, kui mina ise tahaksin sõita. "Mida sa passid nüüd siin? Lolli mängid mu'ga vä?" ja hops! gaasipedaal põhja, sõidan tast mööda. Jube rahul olen endaga. Mitte et mul möödasõiduks vajadust oleks olnud. Mitte et ma nüüd oluliselt kiiremini punktist A punkti B jõuaksin. Lihtsalt. Oli vaja.
Või siis linnas. Valgusfoor. Punane tuli. Kõrvale ilmub auto. Roheline tuli. Võidusõit algab. Mitte et keegi oleks võistlust välja kuulutanud. Mitte et keegi selle mõnikümmend liitrit sajale kilomeetrit võtvale kiirenduse võitjale mingi autasu annaks. Aga küll on hea mõnekümne meetri pärast naeratada ja omaette ümiseda "Luuuuseer!". Seda muidugi juhul, kui vastaseks pole BMW või Porche. Nendega ma võidu ei sõida. Nad las võistlevad omavahel.
Või siis teiste autojuhtidega rääkimine, arvates et see midagi paremaks muudab. Aknad kinni muidugi. Nii et keegi sind ei kuule. "No kuhu sa tuled nüüd? Mine oma ritta tagasi! Hei, kas sa ei näe, et sul roheline tuli põleb vä? Mine-mine! Kuule tropp, sa ei näe, et mul on eesõigus vä? Kes sulle üldse andis?!".
Või siis valgusfoori taga rohelise tule ootamine. Pärast umbes kahekümne sekundi möödumist hakkab minus tekkima kahtlus, et äkki on foor rikkis. Kolmekümne sekundi möödudes tõstan juba jala ettevaatlikult pidurilt üles ja valmistun punase tule alt läbi sõitma. Veel viis sekundit ja... Lõpuks ometi roheline! Läks ikka aega! Ma mõtlesin, et ma jäängi siia. 
Või siis endale ette kujutamine, kuidas paarikümne kilomeetrise ringi tegemine on oluliselt kiirem linna jõudmise viis kui kümme minutit väga aeglases autode rivis venimine. Kiirem liikumine - järelikult ka kiirem kohalejõudmine, eksole. Eriti ei morjenda ka see, et reaalsuses on see loogika lootuselt vigane ja linnas olen hoopis kümme minutit hiljem, kui "ummikus" passides.
Või siis kaherealisel teel pidevalt "kiirema" rea otsimine. Zuts! ja ühes reas. Zuts! nüüd juba teises. Rõõmuga vaatan tahavaatepeeglisse, kuidas orientiiriks võetud valge Volkswagen tervelt kolme auto võrra tahaapoole on jäänud. Nii ja kui ma nüüd veel lähen siia vahele... Zuts! ja... Oot, misasja, miks see rida nüüd ei liigu? Heh, ega need teised väga palju edasi ei saanudki, näe, see valge Volkswagen on mu'st ainult kolm autot eespool.
Ja. Nii. Edasi.

Kui ma siis mõnikord võtan endale selle hetke, et ennast kõrvalt vaadata ja kui kogu see pilt mu ees lahti laotub... Masendav. See on see moment, kus ma ennast ära ei tunne. See on keegi teine. Mina... Mina olen ju rahulik. Sõbralik. Ei ropenda. Soovin kõigile head. Mul on aega. Ma pole ka invaliid, vähemalt mitte veel. Mis võiks ju tähendada, et ma suudan ilma liigse pingutuseta jalutada rohkem kui sada meetrit, ilma, et see mu päeva ära peaks rikkuma. Ja siiralt rõõmustamine lihtsalt sellepärast, et keegi otse mu koduukse ees vabastas parkimiskoha (ja et ma sain selle enda taga sõitva "jobu" eest ära napsata) peaks olema ebanormaalne. Peaks.

Aga ei ole.
:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar