teisipäev, 21. august 2012

Bussisõidu toetuseks

Nonii, ongi suvi läbi. Seda siis Taani mõistes. Rahvas tuleb vaikselt maalt linna tagasi, lapsed nühivad koolipinki, seda hoolimata asjaolust, et viimase nädala jooksul on kraadiklaas harva alla 25 näidanud, eile käis korra isegi 30 peal. Mis on imelik. Taani suvi on nimelt alati 18-19 kraadine, tuuline, vahelduva pilvisuse ja vihmaga, mõni üksik päev on päikseline ja 22-23 kraadise soojaga. Ilusaim kuu peaks olema hoopis mai, mitte august, mis reeglina on juba sisuliselt sügis. Taanlased ütlevad, et see on senise halva ilma heastamine,sest juuni olevat siin viimase 25 aasta kõige vihmasem olnud.

Aga suvi oli meeleolukas. Vaatasin paar päeva Austria alpe ja Viini vanalinna, võtsin Taanis külalisi vastu ja käisin ise külas, nohja loomulikult käisin ka paar korda Eestis. Eestis käia mulle meeldib. Mitte koduigatsuse pärast (kõlab võib-olla halvasti, aga hetkel tunnen ma ennast Taanis rohkem kodus kui Eestis), vaid emotsionaalse laengu saamiseks. Esimene hetk pärast paarikuist eemalolekut on alati naljakas. Kui siin (st. Kopenhaagenis) linnas käies või muidu ringi sõites kuuled kusagilt eesti keelt, siis pöörad ikka pead ja vaatad, kust see hääl tuleb. Eestisse jõudes ei taha see refleks kohe ära kaduda ja siis ma paar korda olen ikka sattunud Selveris ringi käima, pea käib jõnks ühele jõnks teisele poole - keegi rääkis eesti keelt! Natukese aja pärast harjun muidugi ära. Või siis väsib aju ära ja ei jõua enam igale eestikeelsele häälitsusele reageerida. Mis omakorda põhjustab selle, et ma ei kuule ka enam neid, kes minuga otse räägivad. Igatahes - see anomaalia taandub ikkagi lõpuks ja siis ma hakkan niisama ringi vaatama, mis vahepeal muutunud on. Miks ma arvan, et midagi napi paari kuuga peaks olema muutunud? Aga vaat kui ise kohapeal ei ela ja loed ainult Eesti uudiseid, siis kohati on tunne, et terve Eesti on rusudes ja varemete vahel on veel paar kahtlaste lõhnadega eluheidikut, kes togivad jalaga suitsevaid tukke ja sajatavad, kui raske elu ikka on. Uudistekajastus on lihtsalt nii hullupööra negatiivne. Ja kui keegi peaks olema piisavalt hulljulge, et mainida midagi positiivset kas majanduskasvu või üldise eluolu suhtelise normaalsuse teemal, siis tembeldatakse ta hoobilt valitsuse tallalakkujaks, kes saab kindlasti sellise arvamuse eest raha või vähemalt hea ametiposti. Mõni näide. Artikli pealkiri: "Majanduskasv vähenes teist kvartalit järjest". Loomulikult ei saanud panna pealkirjaks "Eesti majandus kasvab jätkuvalt" või "Võrreldes muu Euroopaga on Eesti majanduse kasvult esirinnas" - see oleks olnud ansipism ja pugemine. Või siis Postimehe juhtkiri: "Järjekord 'passilauas' on talumatu", mis oli terve pikk lehekülg destruktiivset halamist ja ägamist, kui kaua ikka võtab passi taotlemine aega ja kui halb ikka see riik on, kes sellist asja lubab. See nutulaul jäi mulle meelde lihtsalt sellepärast, et ma käisin ise paar nädalat hiljem dokumente vahetamas ja sain hoolimata pikast järjekorrast taotluse sisse anda 20 minutiga ja vähem kui nädala pärast olid uus ID-kaart ja pass mu näppude vahel. Eriti masendav lugemine on kõikvõimalikud arvamuslood, mille sisu saab põhimõtteliselt võtta kokku "[märgi siia asi, mille osas võiks Eestis uhkust tunda] on hea, aga... kas ikka on?". Jutu sisu on sellisel juhul pikk veenmine, et tegelikult on see, mis esmapilgul tundus hea, ikka halb. Või siis vähemalt statistiline vääratus, mis lihtsalt kogemata näitab halba heana. Või juhuste kokkulangemine, ilma milleta oleks see hea olnud halb. Sealjuures tuuakse vastuargumentides ära ainult oma seisukohta toetavad andmed ja ignoreeritakse kõike, mis võiks seda kõigutada.
Eks ma saan muidugi aru, et negatiivne uudis müüb paremini kui positiivne, aga minu arvates kasutab Eesti ajakirjandus seda põhimõtet liiga räigelt ära. Nii ma siis tulengi aeg-ajalt Eestisse ja veendun oma silmadega, et kõik on tegelikult täpselt samamoodi, nagu viimane kord - majadel on katused peal ja seinad ümber, rahvas ei käigi ringi räbaldunud riietega (kui see just taotluslik moeröögatuse järgimine pole), poed on kaupa ja rahvast täis ning ka bussid sõidavad jätkuvalt.

Mulle meeldib bussiga sõita. Ausõna. No mitte just tipptunnil ja +30se temperatuuriga, aga üldiselt küll. Viimased korrad olen ma ka pikemal Eestis peatumisel auto rentimisest loobunud, sest mu peamised sõidud jäävad siiski pealinna ümbrusesse ja kui ka on vaja kiiresti punktist A punkti B jõuda, siis saab takso võtta. See on omamoodi huvitav, kuidas bussisõidul kehtivad teatavad kirjutamata reeglid. Näiteks kui Viru terminalist lähed number 34A peale (see sõidab nimelt Metsakalmistust ja Pärnamäe kalmistust mööda), siis tead, et olenemata nädalapäevast ja kellaajast on seal terve hulk pensionäre. Nad on ennast juba umbes 10 minutit enne transpordivahendi saabumist seadnud strateegilistele kohtadele, kus nende lootuse kohaselt peaks olema saabuva bussi uks. Mõned neist on profid - nad mitte ei looda, vaid nad teavad, missuguse platformi osa juures mis uks saab olema. Teised on amatöörid, seisavad täitsa vale koha peal ja peavad hiljem tegema meeleheitlikke pingutusi, et mitte jääda viimaste sisenejate hulka.
Ja siis saabub buss. Juba eemalt tehakse selgeks, kas läheneb pikk ehk lõõtsaga või lühike ehk ilma lõõtsata masin. Sellest sõltub, kas lahing kohtade pärast tuleb leebem või hullem. Vahetult enne bussi peatusesse veeremist toimub viimane vägede koondumine, mille vältel astutakse ennastsalgavalt kõnnitee kõige kaugema ääreni. Sel hetkel tuleb lihtsalt pöidlad pihku suruda ja loota, et keegi hirmsa mütaka saatel sealt oma eluga hüvasti ei pea jätma. Reeglina läheb siiski kõik õnnelikult, buss peatub, avab uksed ja... Ma olen täiesti kindel, et bussi saabumises peitub mingi maagiline vägi, mis kõik vanad ja väetid mammikesed muudab hetkega sumomaadlejalikult jõulisteks ja kiiruslikelt võimetelt Usain Boltilegi silmi ette tegevateks noorteks gasellideks. Hetk tagasi kepile nõjatunud tädike on äkitselt esireas nooruslike hüpetega trepist üles ronimas, vaevu elumärke näidanud hallipäine babuška üritamas temast mööda ronida, seljataga terve armee sarnase välimuse ja olekuga inimeselaadseid olendeid peale trügimas. Muide - ma soovitan teil mõnikord järgi proovida, mis tunne on selle massi keskel olla. Jõud, mis seal vallandub, on võrreldav rokk-kontserdi esiridadega - sind lükatakse, kisutakse, tallutakse, tõmmatakse ja vähemalt mõne hetke jooksul tekib tunne, et ega siit vist päris tervena pääse. Aga hetke pärast on see kõik möödas. Lahinguväli on täis rõõmsa pilguga võitjaid, kes on leidnud istekoha, ja kaotajaid, kes veel viimaseid edasi-tagasi mõnesammulisi tõmblemisi tehes (mille käigus sageli kaaskodanike jalalabad nende liikumistrajektoorile jäävad) üritavad meeleheitlikult veel näha, kas äkki teises bussi otsas on juhuslikult mõni koht vabaks jäänud. Olles veendunud oma pingutuse mõttetuses, lepivad nad saatusega, mis seekord neile ei halastanud. Sel hetkel toimub totaalse muutumise teine faas - äsja noorusliku värskusega ringikaranud neiokõsõst on äkitselt saanud taas 70-80-ndates eluaastates mutike, kes on nii väsinud-nii väsinud. Visuaalset külge täiendab ka heliline külg, mis sisaldab südantlõhestavat ohkamist ja aeg-ajalt isegi oigamist. Ilmselgelt peaks kõigil tema läheduses viibijatel istekoha omanikel temast hale hakkama, aga enamasti ei lähe see trikk siiski läbi. Mõnikord aga leidub ka mõni naiivsem või heldema südamega eksemplar, kes siis oma koha loovutab, nii et üritada tasub.
Osa kaotajatest aga ei suuda kuidagi leppida, et sõda on läbi ja algab jätkulahing. Nimelt on pea igas bussis mingi osa ettevaatamatuid kooliõpilasi, kes oma loomulikku väledust kasutades on samuti mõne koha hõivanud. Ja see läheb neile kalliks maksma. Olenevalt vanur-isendi agressiivsusest ja noor-olendi noorusest tõstetakse lapsuke lihtsalt toolist välja või siis kasutatakse jõhkramat varianti: tänitamist. "No mina ei tea, kuidas neid tänapäeva noori kasvatatakse, vanainimene peab nüüd püsti seisma ja tema siin istub nagu kuningas!" Adressaati sel jutul tegelikult ei ole, sest otseselt last ei kõnetatud ja samas pole tänitajal ka ühtegi tuttavat inimest lähedal. Aga imeväel, nagu sõjas mõnikord juhtub, toimub hetk tagasi vaenujalal olnud vanurite vahel vennastumine (või siis õestumine) ja kohe leiab ka järgmine, et "Ega tänapäeval ei õpetatagi viisakust, nad kõik nii ära hellitatud ja mõtlevad ainult endale". Kolmaski on kohe kambas ja teab, et "Sellistele peaks vitsa andma, kasvatamatu jõmpsikas selline!". Hämmastavalt kiiresti muutub jutt järjest agressiivsemaks ja ma olen vist ainult paaril korral näinud, kuidas noor inimene seda kogunevat raevu lihtsalt ignoreerib ja edasi istub. Ülejäänud kordadel on järellahing võidetud ja laps-inimene põgeneb bussi teise otsa oma haavu lakkuma.

Samas tuleb öelda, et viimase paari aasta jooksul on olukord veidikene paremaks läinud. Järjest rohkematel vanainimestel on tekkinud teatav eneseväärikus ja viisakus, mis ei luba neil enam sellisel viisil võidelda. Võib-olla on lihtsalt uus vanurite põlvkond peale kasvanud, kes oma nooruspõlve mälestustele tuginedes on otsustanud mitte järgida sama mustrit, mis nende eelkäijad on ette joonistanud. Üks asi, mis mulle silma on jäänud, on välimuse muutumine. Kui varem oli tavaline vanur rätikusse mähitud pea ja olenemata aastaaegade vaheldumisest paksu villase mantliga tüüp, siis nüüd on enamus neist siiski soliidsed, soengud peas ja ilmale vastava korraliku riietusega seeniorid. Respekt!

Reeglina mina bussis istumise võimalust ei kasuta. Isegi siis mitte, kui buss tühjem on. Ma niigi pingutan jalgu liiga vähe ja ega sest istumisest midagi peale suurema tagumiku ei saa. Kuigi - äkki siis just peaks rohkem istuma? Sest nagu kunagisel laevareisil üks vähe joviaalsemas meeleolus naissoost töökaaslane mainis (kui ma ettevaatamatult tema poole seljaga olin): "no ei jole pjeput, ei jole!"

Aga niimoodi seistes näeb-kuuleb erinevaid inimesi. Tuli kord bussile hulk alternatiivset soengustiili peas kandvaid noormehi, kes lihtsalt seisid oma kohapeal ja rääkisid juttu. Minu lähedal istusid kõrvuti üks vanem härra ja daam. Naissoo esindaja tegi värvika seltskonna suhtes märkuse, mille sisuks oli teatav kartus sellise väljanägemisega isikute ees. Härra aga ütles: "Oh, need on punkarid. Ma käisin 25 aastat tagasi vanalinnas Varblase kohvikus nendega koos istumas, nii et ma olen nendega täitsa harjunud". Sel hetkel ma noogutasin mõttes kaasa, et jah, ma mäletan ka, kuidas punkarid Varblases istusid. Oot, mis ta ütles? 25 aastat tagasi?! Kui vana siis mina olen? Deem...

Samas reisib bussis ka igatsugu muud rahvast. Osa neist unustab vist täitsa ära, et nende juttu kuuleb mõnikümmend võõrast kõrvapaari. On need siis ärihaid, kes kõva häälega jagavad oma alluvatele korraldusi, ühtlasi poetades oma kõnes välja infot, mida võiks liigitada kas delikaatsete isikuandmete või vähemalt ärisaladuse alla, või siis koduperenaised, kes telefoni teel oma lapsi kasvatavad, või teismelised plikad, kes "õu-mai-gaaaad, see tüüp oli nii rõve, ma ei tea, mida Maie temas näeb"-stiilis elu süvaväärtuste üle arutlevad. Tuleb tunnistada, et ma mõnikord olen ka ise ennast rääkima unustanud ja kõne lõppedes mõtlen, et huvitav, kui suur hulk inimesi nüüd täpsemalt mu isikliku elu seikadega kursis on.

On ka eksemplare, kes lihtsalt istuvad kõrvuti ja räägivad omavahel kõikvõimalikel teemadel nii kõvasti, et ka viisakuse piiridesse jäädes (mida minu puhul on liiga palju eeldatud) ei ole võimalik vältida pealtkuulamist. Kaks soome keelt kõnelevat tütarlast alustasid oma jutustamist põrandapesust ("üks v**un pa*kapää oli mu harjaga nii kõvasti koristanud, et see v**un hari oli katki läinud, pa*ka) ja lõpetasid oma keha iseärasustega valjuhäälse kommenteerimisega, mis sisaldas ka illustratiivset kompamist ("mu rinnad hoiavad kuidagi imelikult kaenla alla ja kui ma ennast paljalt vaatan, siis nagu polekski õieti rindu, nii et ma siis pean kasutama neid push-up rinnahoidjaid, et ikka midagi siin oleks, vi**u"). Ühelt poolt muidugi informatiivne, teisalt on mõnikord liiga palju infot siiski liiga palju.

Aga bussiridade vastu olen mina ka. Mitte sellepärast, et minu sümpaatia autojuhtidele kuuluks, vaid mõnikord saab see seiklus, mis bussisõiduga kaasneb, liiga kiiresti otsa.

Ja see on halb.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar