teisipäev, 17. aprill 2012

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 2.

Eelmises osas:
Juan Antonio jäi piksetabamusest pimedaks, koperdas loomaaiast põgenenud jääkaru otsa, tasakaalu kaotanuna sattus otse tänavale, kust temast sõitis üle auto, mida roolis tema lihane äi (kes tegelikult oli tema vend, aga seda Juan Antonio ei teadnud, sest tema õde, kes hiljem osutus kurjaks võõrasemaks, oli seda kiivalt tema eest varjanud). Nüüd, lebades koomas, ootame põnevusega, kas Esmeralda suudlus suudab teda äratada ja panna teda armuma oma elupäästjasse või...

Oot, see oli vist mingi muu seebikas.

Minu seebikas siin Taani pilvede all (mis küll sarnanes äravahetamiseni päriseluga) oli just muutunud päikeselisemaks, kui olin saanud rõõmustava kirja proualt, kes lugemise lihtsustamiseks kannab edaspidi nime Ella. Meil oli klient! Meil oli üsna kindlasti klient! Sest kui Ella juba ütleb, et tal on huvitatud firma ja ta ei taha meie kokkusaamise eest isegi raha saada, siis peab asi ikka väga lootustandev olema.

Päev oli siis neljapäev, AS-i Viljapea juht pidi saabuma esmaspäeval. Nii et sellises väikeses ajaraamistikus olin ma tegutsemas. Nädalavahetus möödus Ellaga kirjavahetust pidades, sest ta ei osanud täpselt öelda, mis päeval ja kuskohas täpsemalt me huvitatud vastaspoolega kokku võiks saada. Nimelt pidavat firma ostujuht liikuma palju ringi ja ta lootis, et saab meie teekondasid kuidagi omavahel ühildada. Selleks aga oli vaja võimalikult detailset kava, kuskohas ja millal me liigume. Ega ma ei tahtnud ju otse öelda ka, et kallis Ella, sinu poolt pakutud kontakt ongi ainuke, mis meil üldse päevakavas on. Nii ma siis väheke ilustasin reaalsust ja ütlesin, et esmaspäeval erilisi plaane ei ole, teisipäev on veel lahtine (ka see polnud vale, sest AS-i Viljapea juht lootis enda Eesti kontaktide kaudu leida kedagi, kellega trehvata), aga vaat kolmapäeva päeval on Kopenhaagenis presentatsioon. Seda ma ei öelnud, et presentatsioonile kedagi kohale tulemas ei ole, sest hoolimata haigutavast tühjusest registreerunute lehel oli teoreetiliselt ikkagi olemas võimalus, et keegi ennast näole annab. Lootus sureb ikka viimasena (tegelikult sureb lootus ikka oluliselt varem, aga lihtsalt mingi rumal ütlemine on selline) ja ma siis hoidsin sellest omal moel kinni, kui ma Ellale meie päevaplaane tutvustasin. Mingil imelikul põhjusel saatis ta veel pühapäevalgi kirja, et mis teil ikkagi täpsemalt plaanis on (kuigi ma alles reedel olin talle suht ülevaatliku plaani esitanud), aga ma panin selle Ella suure töökoormuse arvele - siis kipub ikka asju meelest ära minema. AS-i Viljapea juht... Ma arvan, et nüüd on viimane aeg ka talle miski mängunimi välja mõelda. Ütleme siis Elmar. Viljar oleks nagu väheke halva luuletuse moodi: "AS-i Viljapea juht Viljar" ja Helduri nimi on siin Taanis juba pseudonüümina kasutusel olnud. Ühesõnaga, AS-i Viljapea juht härra Elmar oli minu käest samuti saanud rõõmustava sõnumi, et niisama kevadise ilma nautimisega ta seekord siiski piirduma ei pea ja ees on tõsine ärikohtumine. Elmar oli rõõmus. Kindlasti mitte nii rõõmus kui mina, sest eks ta natuke lootis ja ootas, et ma suudan siiski natuke rohkem huvilisi kokku ajada, aga vähemalt ei pidanud ta päris tühja sõitu ette võtma.

Ja nii jõudiski kätte kauaoodatud esmaspäev. Ei pannud ma millekski über-varajast ärkamise kohustust, et Elmarile ja tema kaheliikmelisele kaaskonnale lennujaama vastu minna. Vähene uneaeg ongi teatavasti äritegemise lahutamatu osa, nii et pidin sellega harjuma. Loomulikult (juhuks, kui keegi arvas, et midagi on ajas muutunud) jäin ma lennujaama natuke hiljaks. Kuid enda õigustuseks saan öelda, et kui lennuplaani järgi peab raudlinnuke oma rattad maha panema kell 7.15, siis ei saa mõistlikkuse printsiibist lähtudes oodata, et ta tegelik maandumisaeg on 6.48. Just nii aga sel korral juhtus. Aga sest polnud midagi. Elmar ja kompanii tulid just sel hetkel Kastrupi lennujaama 3. terminali välisuksest välja, kui mina autoga neist sajakonna meetri kaugusele parkisin. Ei olnud neil miskit väikse lennujaama ümbrusega tutvumise vastu. Pool tunnikest ootamist käib ju äritegemise juurde (näete, kui palju ma lühikese perioodi jooksul olin juba äritegemisest õppinud!). Pärast väikest kohviga turgutamist asusime teele oma sihtpunkti, mille Ella oli mulle pühapäeva õhtul saatnud. Aadress oli millegipärast Ella enda firma oma, aga küllap siis oli neil meie tulevase kliendiga miski oma jutt rääkida või tahtis Ella lihtsalt protsessi juures abiks olla. Igal juhul ei hakanud ma sellega eriti enda pead vaevama.

Teate kui hea on autoga sõita, kui ilm on kevadiselt ilus, päike paistab, tee on hea ja sa tead, et tee lõpus ootab sind võimalus. Kas just võimalus rikkaks saada, aga vähemalt võimalus luua kontakt kellegagi, kes heade asjaolude kokkusattumisel võib osutuda just selleks, tänu kellele ei pea sa võib-olla paar järgmist aastat eriti oma sissetuleku pärast muretsema. Teekond oli paarisaja kilomeetri ligi, GPS-i järgi oli sõiduaeg täpselt kaks tundi. Mina olin elevil, kaaskond oli elevil, ei häirinud neid seljataha jäänud magamata öö, ei seganud mind ka asjaolu, et pean miski suure silla ületamise eest 35 eurot välja käima (no mis on 35 eurot nende võimaluste eest, mis kohe-kohe minu silme ees avanemas?). Maast ja ilmast lobisedes läks aeg lennates ja ei jäänud üle muud, kui teekonda nautida.

Olime Ellaga leppinud kokku, et kohtumine algab kell 13. Ella pakkus tegelikult kahte aega - kas 11 või 13, aga kuna lennukite liikumises ei saa kunagi päris kindel olla ja nii pika teekonna jooksul võib nii mõnigi tööhimuline teelappija oma palka olla välja teenimas, leppisime kokkusaamise kella 13 peale. Asjad läksid aga sujuvamalt kui ma ette olin näinud (ja see oli hea enne!), nii et olime sihtpunkti lähedal juba kell 12. Oma vaimusilmas olin näinud kontorit suures hoones, mis on linna peatänava ääres, selle ümber sagivad lõunale minevad ja tööle tormavad lipsustatud härrad ja lipsustamata daamid, pöördukse juures istub turvamees, kes küsib, kuhu me soovime minna ja saadab meid liftile, mis toimetab meid ühele kõrgematest korrustest... Okei-okei, ma olen liiga palju Hollywoodi filme vaadanud. Muidugi pole iga linn New York ja päris kindlasti ei leia sa Taanis tööle tormavaid inimesi. Nii et päriselu oli veidi teistsugune. Tegelikult kohe täiesti ja 180 kraadi teistsugune. Või noh, üks kokkulangevus siiski kujutelma ja reaalsuse vahel oli: kontor asus majas. Aga see oli ka ainuke sarnasus. Maja oli nimelt eramaja, võiks suisa öelda et talu, see asus mõni kilomeeter linnast väljas, keset põldu (ei, mitte kujundlikult keset põldu, vaid päris keset ehtsat põldu) ja esialgu arvasin ma, et GPS on mind jälle kuskile võpsikusse juhatanud. Märk, et me oleme siiski õiges kohas, oli talu juurde viiva kruusatee otsas - seal oli lisaks maja numbrile ka Ella firma nimi. "No kui nii siis nii, küllap siinmail tehakse suurt äri ka väikestes kohtades," lohutasime ennast. Et kella üheni oli veel tunnike aega, mõtlesime algul otsa ringi pöörata ja natuke linnas ringi tuulata, aga igaks juhuks ikkagi helistasin Ellale, et äkki saame kohe löögile. "Ojaa, ma näen teid aknast, tulge edasi! Ei sellest pole midagi!" vastas Ella rõõmsalt, kui ma väljendasin muret meie ebastandardsel kellaajal saabumise üle. Parkisin auto ära, ust avades tõmbasin kopsudesse sõõmu sõnnikuaroomi ja koos reisiseltskonnaga astusime lahke perenaise järel majja. "Teil on pikk sõit seljataga, kindlasti soovite kohvi", pakkus Ella. Suurima heameelega olime nõus ja juba ta läkski meile ergastavat võlujooki tooma. Ella klienti ei paistnud kohal olevat, aga see polnud ka imekspandav, sest kokkulepitud ajani oli ju veel tunnike aega. Just täpselt paras aeg, et presentatsioonimaterjalid lauale paigutada ja peas veel mõtteid korrastada, et mis argumentidega veenda firmat just meie käest kaupa ostma. Põgus ringivaatamine andis märku, et see on tõepoolest lihtsalt elumaja. Kuskil riiulil olid laste riided korralikult kokku volditud, esikus paistis mänguasju ja ruum, kuhu meid oli sisse kutsutud, oli kõikse tavalisem söögituba. Trepp paistis viivat teisele korrusele. Maja oli puust ja ka siseviimistlus tundus olevat üsna looduslähedane. Aga - nagu juba öeldud - küllap siis on Taanis kombeks ka kodunt äri teha.
Hetke pärast oli naerusuine Ella auravate kohvitassidega tagasi.

Jätkub...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar