neljapäev, 12. aprill 2012

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 1.

Rõõmustagem.

Jah, Kaia Kanepi võitis just mängu Babosi vastu, aga see pole peamine. Neli kuud ja neli päeva pärast korteris toimunud veeõnnetust, peale lugematuid telefonikõnesid ja e-maile käis mul külas elektrik. Vahetas kaks pirni ära ja igaks juhuks ühe juhtme ka. Vaibale, mis rõdul on vist juba hakanud uusi eluvorme tekitama, lubati järgi tulla "as soon as possible" - teisisõnu hallitab see seal lihtsalt edasi. Aga vahet pole. Vähemalt ei pea ma kartma, et kuskil lae all mõni leegike ennast ilmutama hakkab ja oma sõpradega ühe tulikuuma peo maha peab. Ja kaotatud - või siis minu poolt leitud - võtme osas öeldi pärast järjekordset päringut, et tõepoolest olevat üks remondimeestest talle antud võtme ära kaotanud, aga sellest polevat midagi, sest neil on üks tagavaravõti veel. Lohutus missugune. Ah et miks nad mulle sellest ise teada ei andnud? Et kas nad ei näinud selles tõesti mitte mingisugust turvalisusriski, kui minu korteri aadressi kandev võti läks teadmata suunas jalutama? Ei tea. Aga küll ma küsin üle. Kuigi peale "no anna andeks, oleme ikka sõbrad edasi"-vastuse ei looda ma sealt saada.


Kui eelmisel aastal Taani tulek juba kindlamaid piirjooni hakkas võtma, siis lubasin kõigile, et esimene pool aastat ma kindlasti midagi asjalikku ei tee ja pärast seda hakkan uurima, mida ja kuidas peale hakata. Eks meeles mõlkus mingi äritegemise variant, aga kes mind lähemalt tunneb, see teab, et ega ma suurem asi ärimees pole. No ei oska mina igaühega "kontakte luua", et pärast kõigi ees kelkida, kui hea sõber ma ühe või teise äriparuni või ministriga olen. Mis sest, et see "sõbrast" ärikunn või valitsuse liige ei oma õrnemat aimugi, kes mina olen. Ärge saage valesti aru, ma ei mõista neid inimesi sugugi hukka ja kohati isegi kadestan neid nende võrdlemisi pinnapealse ellusuhtumise ja inimeste ärakasutamise oskuse pärast - lihtsalt mulle endale pole neid omadusi antud ja nende tekitamine ei ole sugugi niisama lihtne. Samas olen ma elus igasugu lollusi teinud, miks siis mitte proovida tegeleda asjaga, millest mul suuremat aimu pole.

Nii et kui pool aastat puhatud sai, sattus tänu ühele tuttavale mu kätte kontakt Eesti tootjaga, kelle nime ma loomulikult siinkohal ei avalda. Ütleme siis, et tegemist on põllumajandussaadustega tegeleva ettevõttega, kes soovib oma tegevust laiendada Põhjamaadesse ja mujalegi Euroopa Liitu. Edaspidise lugemise hõlbustamiseks nimetegem teda  tinglikult AS-iks Viljapea (tegelik nimi on toimetusele teada). Võtsin siis nendega ühendust, saime suisa kokkugi, tutvusin nende toodetega ja rääkisime võimalusest turustada nende kaupa Taanis. Hoolimata mitmekordsetest hoiatustest, et Taani üleküllastatud toiduainete turule on väga raske siseneda, oli AS-i Viljapea juht siiski täis optimismi ja sisuliselt nõudis, et ma asjaga ikkagi tegeleksin. Mis seal ikka. Võtsin siis oma tuttava kampa, uurisime väheke kohapealset turgu sarnaste toodete osas, otsisime välja kohalike ettevõtete ostujuhid, panime hinnakirja paika ja hakkasime arutama, mis strateegiaga peale lennata. Olgu vahemärkusena öeldud, et mu tuttaval on äri tegemises sama palju kogemusi, kui minulgi, seega olime vähemalt võrdses seisus. Aga noh, pime võib ju pimedaga koos käia, ega nad sellest siis veel nägijaks saa. Kauboi-entusiasmist ei olnud meil aga kummalgi puudust, seega otsustasimegi, et teeme kirjalikud kutsed nii 15-20 suuremale ettevõttele ja kutsume nad tooteesitlusele ühte konkreetsesse kohta Kopenhaageni linnas. Meie mõte oli, et kui kutsututest kasvõi 3-4 kohale ilmuks, oleks ju suur asi ja küll sealt saab juba asja edasi arendada. Et asi kindlam oleks, tegime kõigepealt taanikeelsed kirjad elektroonilses vormis, saatsime need e-maili teel otse ostujuhtidele ja päev hiljem läksid samad kutsed ka veel paberkujul välja. AS-i Viljapea juht leidis, et eriti hea oleks veel see, kui tema ise ka Kopenhaagenisse esitlusele tuleb - ikkagi tootja ise kohal, see lisab ka usaldusväärsust. Ideel oli jumet ja juba ta oligi lennukipiletid ära ostnud ja hotellikohad broneerinud.

Esitluseni oli sel hetkel aega kolm nädalat. Taani mõistes oli see muidugi väga lühike aeg. Nagu mu tuttav ütles, siis siin ei ole nagu eestlastel, et "hommikul ärkan ja õhtul on laulupidu" (poldki sellist ütlust varem kuulnud). Taanlased plaanivad oma elu ikka pikalt ette ja seegi vähendas võimalust, et päris kõik kutsutud kohale ilmuvad. Ehk siis ootused olid võrdlemisi madalad. Kui aga kutses oli märgitud "palun vastake e-maili või telefoni teel hiljemalt kuupäevaks x" ja see kuupäev x lähenema hakkas ning e-postkastides ulgus virtuaalne tuul (noh tegelikult ei saa seal tuul puhuda eksole, muidu puhuks kõik kirjad laiali) ja telefonid vaikisid, siis hakkas meil vaikselt tekkima halb eelaimdus. Asi oli selles, et meie strateegia nägi ette kas positiivsete või negatiivsete vastuste saamist. Siis oleksime saanud vastava isikuga asuda kirjavahetusse või telefonivestlusesse eesmärgiga leida kummalegi poolele sobiv aeg toodete esitluse tegemiseks kas siis nende või meie pakutud kohas. Kuid vastuse mittesaamine polnud plaani sisse kirjutatud. No kui sa ikka oled kultuursel Põhjamaal, siis ei oska oodata, et paarikümnest kirja saanud isikust mitte ükski (jah, numbrina väljendades 0, sõnades "null", "zero", "nada") ei vaevu isegi üherealist vastust saatma. Isegi Eestis, kus kahest sõnast pikemat juttu peetakse lobisemiseks, tuleb mingisugunegi reaktsioon. Aga just sellise õppetunni kohalikult ärimaastikult ma sain: kui kirjale ei vastata, siis pole see mühaklikkus, vaid viisakalt eitav vastus.

Esitluseni oli jäänud veel vaid nädal. Kuigi ma olin AS-i Viljapea juhile andnud edasi hoiatuse, et esitlus võib minust mitte olenevatel asjaoludel minna vett minna vedama ja hoolimata tema optimismist, et "pole viga, siis saan vähemalt Kopenhaagenit lähemalt vaadata", oli mul ikkagi tunne, nagu oleksin ise täielik äpu. No mis mõttes ei suuda ma isegi paari inimest kohale meelitada? Meeleheitlikud ajad nõuavad meeleheitlikke tegusid - teisisõnu võtsime telefoni ja asusime kirja saajaid isiklikult pommitama. Eiei, mitte ei visanud neid telefoniga (kui kellelgi selline mõte pähe tuli), vaid hakkasime helistama. Algus oli isegi paljutõotav. Ühe suurima kaubandusketi esindaja numbrile vastas meeldiv naisterahvas, kellel ma palusin lasta ühendada ostujuhiga. "One moment please!" oli vastus, mida ma tegelikult ei oodanud. Kas nii lihtne ongi, et helistad ja ühendatakse ja räägid oma jutu ära ja ongi asi korras? Miks ma kohe sellest ei alustanud? Veel mitmeid enesekriitilisi mõtteid jõudis mu peast läbi käia, samal ajal kui telefon vastaspoolt tooniga kutsus. Ja kutsus. Ja kutsus veel natuke. Kuni läks postkasti. Ega's ma papist poiss pole. Jätsin viisaka sõnumi, et olen AS-i Viljapea esindaja, saatsime teile kutse ja olge hea, võtke minuga ühendust. Järgmine kõne. Taaskord võeti kohe toru, ühendati vajaliku inimesega ja telefon kutsus. Ja kutsus. Ja... Noh, saate isegi aru, kuhu ma pürin. Nii lihtsalt saingi teise ärialase õppetunni Taani turult: ostujuhtide nimed ja telefoninumbrid on vaid vormitäide, mida iga soliidne ja endast lugupidav ettevõte peab oma kodulehel näitama. Nii illusiooniks, et "me oleme alati kättesaadavad ja kui te meid kohe kätte ei saa, proovige hiljem uuesti". Ja kui mõni loll seda uskuma jääb, siis võib ta sel numbril helistada ja helistada ja helistada, kuni surm teda siit maailmast lahutab. Või siis nii kaua, kuni ta lõpuks ise aru saab, kui mõttetu tema üritus on. Mul läks sellest aru saamiseks kõigest kolm päeva.
Kusjuures - mul isegi õnnestus paar inimest kätte saada. Tegemist oli ka väiksemate firmadega, nii et mingis mõttes oli nende tabamine isegi loogiline. Sel juhul alustasin kõnet sõnadega "Ma olen AS-i Viljapea esindaja, saatsime teile kutse presentatsioonile, kas te olete selle kätte saanud?", mille peale oli teisel pool toru natuke aega piinlikku vaikust, siis küsiti üle, et kesasi ma selline ikka olen ja pärast kogu jutu uuesti kordamist öeldi kostis vastuseks "eee... ei ma pole seda vist kätte saanud". Nojah, kes teab, võib-olla just selle inimese e-maili teenuse pakkuja filtreeris minu kirja rämpspostiks ja küllap just temale saadetud paberkutse oli Taani Posti kohmaka kirjakandja postikoti põhja kinni jäänud. Missest, et see oli A4 formaadis ja vägagi valget värvi ümbrikus. A no võib-olla oli tal väga suur postikott, ei tea. Igatahes jätkasin juttu ostujuhiga, rääkisin kui head tooted AS-il Viljapea on ja et ta peaks neist väga huvitatud olema. Vastaspool oli viisakas, kuid resoluutne: me oleme oma tooraine valikul väga konservatiivsed, eelistades kodumaist ja lähinaabrite toodangud. Kui ma püüdsin selgitada, et Eesti ongi ju lähinaaber, siis selles osas valgustas ta mulle kohe taanlase vaatepilti. Taani lähinaaber on Rootsi, võib-olla ka Norra ja kui natuke veel pingutada, siis tinglikult ka Saksamaa põhjaosa. "Aga-aga-aga..." "Vabandust, me pole huvitatud". Kõne lõpp.
Muide, ma olen seda ka kohalikku ajakirjandust sirvides märganud, et peale Rootsi, Norra ja Saksamaa sisuliselt muud maailma taanlase jaoks olemas ei ole. Sedagi laiema silmaringiga kodanike puhul. Selle kohta on kohalikel eneseirooniline näide, et kui taanlane läheb välismaale, siis see tähendab Fyn'i saarele sõitmist (selgitus: Fyn'i saar, kus asub näiteks Odense linn, on kohe Sjaelland'i saare, kus asub Kopenhaagen, kõrval ja geograafiliselt täiesti Taani keskel. Ehk meie mõistes poleks see isegi mitte mandrilt Saaremaale sõiduga võrreldav). Pole siis ime, et taanlane täiesti siiralt arvab, et nende elukorraldus on maailma parim, nende firmad maailma parimad ning et rukkileib on nende leiutis, mida ei leidu mitte kusagil mujal maailmas. Igasugused vastuväited selles osas lähevad kurtidele kõrvadele. Küllap nad peavad ka 2010. aastal tehtud internetipanga arendust - mille tulemusena ei pea enam netipanka pääsemiseks installima igasse arvutisse eraldi programmi, vaid saab sisse logida igast internetiga ühendatud arvutist (wow!) - enda revolutsiooniliseks leiutiseks.

Ühesõnaga olin ma mõned päevad enne AS-i Viljapea juhi Taani saabumist väga halvas seisus. Null isikut presentatsioonile tulemas, null ettevõttega positiivne kontakt saavutatud, null võimalust, et AS-i Viljapea juht siia muud kui kena kevadilma saab tulla nautima. Sedagi juhul, kui vihma ei saja. Kus aga häda kõige suurem, seal WC kõige kaugemal. Või midagi sellist. Igatahes tuli mul meelde, et siinmail pidavat tegutsema üks ettevõte, kelle äriks on erinevate välisettevõtete kokkuviimine Taani vastava ala ettevõtetega. Ma ei olnud sellega enne ühendust võtnud, sest ma teadsin, et see teenus pole sugugi odav ja "kui raske see Taani firmadega ühenduse saamine ikka on"-mõttelaad lihtsalt ei lubanud mul varem seda sammu astuda. Nüüd aga lihtsalt ei jäänud muud üle. Kiirelt paar rida AS-i Viljapea kohta, natuke tema toodetest ja palve stiilis "äkki teil on kedagi, kes teab kedagi, kes võiks juba järgmise nädala alguses tahta meiega kohtuda". Sügav hingetõmme sisse, "send"-nupule vajutus ja väljahingamise jooksul kujutasin elavalt ette, kuidas kirja saaja vastavalt kohalikele kommetele kas a) saadab kirja otse prügikasti, b) irvitab natuke aega mu naiivsuse üle ja läheb punkti a) juurde, või c) kirjutab mulle mittemidagiütleva vastuse "aitäh ühenduse võtmise eest, vastame esimesel võimalusel". Ja siis läheb punkti a) juurde. Ega ma kaua oma kujutlustes olla ei saanud, kui helises telefon. Tundmatu number, kuid siiski Taani oma. Järelikult ei püüta mind õnge tõmmata miski Boliivia telefoninumbriga, millele tagasihelistades tuleb 100-eurost arvet maksta. "Halloo?" "Tere, teie saatsite hetk tagasi e-maili, jah?" kõlas teiselt poolt inglisekeelne naisterahva hääl. Mõtlesin, mis pagana nali see nüüd on. Taanlane ei vasta mitte mingil juhul nii kiiresti kirjale, seega peab see olema mingi telekommunikatsiooni firma, kes mu e-maili liiklust jälgib või FBI-taoline terroriste püüdev organisatsioon, kes mu kirjas mõnda kahtlast sõna märkas. "Jah, saatsin küll," vastasin hoolimata võimalusest, et järgmisel hetkel mustades maskides mehed mu uksest sisse ründavad ja arreteerivad kahtlustatuna eriti ohtlike põllumajandusproduktide smugeldamise katses. "Väga tore. Ma mõtlesin küll e-maili saata, aga telefoni teel saab kiiremini asju aetud," jätkas naisterahva hääl toru otsas. Ilmnes, et minu arusaamine taanlaste reageerimiskiirusest oli ilmselgelt vildakas, nii et minu vestluspartneriks oli tõepoolest toosama firma, kes mu e-kirja adressaadiks oli olnud. Edasi jätkus kõne täpsustustega, et mida AS Viljapea ikkagi veel toodab, palve saata täpsem tutvustus ja toodete hinnakiri. Pärast kõne lõppu nägin tunneli lõpus valguskiirt ja lootuses, et see pole rong, saatsin soovitud materjalid teele. Tagasi tuli kiri, mis minu algaja ärimehe südame pani hoopis kõvemini põksuma. Tuli välja, et just selliste toodete vastu on ühel ettevõttel huvi olemas ning see firma on ka valmis kohe mõne päeva pärast ka AS-i Viljapea juhi ja minuga kohtuma.

Jätkub...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar