teisipäev, 7. veebruar 2012

Asjad, mis vajavad harjumist. Vol 2

Täna öösel oli keegi lahke taanlane (või - milles taanlased ise kindlasti veendunud on - mõni sisserändaja) virutanud vastu mu auto ust sellise nätaka, et ikka korralik mõlk sees. Eks ma teadsin küll, et kohalikel on miski vimm siniste numbrimärkidega autode vastu, aga väike lootus oli, et ehk meie autot säästetakse. Ei läind õnneks. Kindlustus kahjuks ka seda asja ei kata, nii et tuleb vist mõnda aega mõlgitud autoga sõita. No pole hullu, vähemalt ei läinud nii hullusti, kui aastajagu tagasi Läti diplomaadil, kelle auto lihtsalt põlema pandi. Kui see peaks juhtuma, siis peab hakkama ühistranspordiga liikuma. Aga seda ei saa alati usaldada. Kui mõni päev tagasi langes temperatuur esimest korda alla 10 miinuskraadi, siis jäid rongid seisma. Jah, külma pärast.

Muide, see eespool tehtud viide sisserännanutele ei olnud sugugi juhuslik. Üsna võõrastav oli algusest peale lugeda lehtedest täiesti avalikke sõnavõtte teemadel, kuidas kõikides hädades on süüdi immigrandid. On see siis kuritegevuse kasv või arsti ooteruumis küpsiste otsalõppemine (päris tõsiselt - see oli ühe poliitiku poolt väljaöeldud lause ja tekitas kohalikus meedias täieliku furoori), ikka immigrandid.
Eks nad on oma seadused ka sellised teinud, et ükski võõramaalane ei saaks siin pikemat aega karistamatult viibida. Sealjuures ei oma mingit tähtsust, kas sa oled vahetusõpilane USAst, taanlasega abielus olev sakslane või sõjapagulane Iraagist - kõiki lüüakse ühe vitsaga. Ajakirjanduses on artikleid täiesti kurioossetest juhtumitest, kus siin viis aastat elanud, legaalset töökohta ja kinnisvara omav ning korralikult maksusid maksev ameeriklane oli kohalike immigratsiooniametnike poolt kurjategijana kinni peetud. Põhjuseks asjaolu, et immigratsiooni reguleerivaid seadusi oli muudetud (seda tehakse keskimiselt kord aastas) ja sellest johtuvalt oli elamisluba jäänud uuendamata. Loomulikult polnud riik vaevunud talle saatma ühtegi meeldetuletust, küll aga oldi nüüd varmad inimest ähvardama maalt väljasaatmise ja rahatrahviga.
Või siis üks eestlane, kes tuli siia ülikooli õppima - mis on väga hea variant, sest kõrgahariduse omandamine on siin tasuta. Pärast seda pakuti talle ühe firma poolt erialast tööd, alguses projektipõhiselt. Uuris siis neiu kohalike võimude käest, et mis ta tegema peaks, et talle tööluba väljastataks ja vastus oli, et talle seda ei väljastatagi. Igasugused viited sellele, et kas Taani riik siis ei taha saadavate maksude näol saada hüvitist selle tasuta kõrghariduse eest, mis talle võimaldati, kõlasid kurtidele kõrvadele. Loomulikult sai neiu selle töö, aga ta registreeriti Rootsi tütarfirma töötajaks ja sinna läksid ka tema maksurahad.
Neid tragikoomilisi lugusid on päris palju ja eks enamus taandub sellele, et Taani on üks enamreguleeritud riikidest Euroopas. Päris levinud on suhtumine, on inimesed on reeglite jaoks, mitte ei peaks reeglid olema inimest abistavad vahendid. Väidetavalt pidi Taanis kehtivatest reeglitest olema 80% selliseid, millest enamus inimestest kuulnudki pole. Ime siis, et lihtrahvas on kõigele käega löönud ja ei vaevu isegi liikluseeskirjadest kinni pidama, rääkimata siis muust.

Lugesin äsja uurimusest, mille kohaselt tunnevad Taani rikkad ennast halvasti, kuna annavad ühiskonnale rohkem, kui ise vastu saavad. Tuleb silmas pidada, et Taani heaoluühiskond on rajatud solidaarsusele - ehk kui teenid rohkem, siis ka maksad rohkem. Kui nüüd see põhimõte peaks lagunema ja lagundajateks on needsamad rikkad, siis võib kogu ühiskonna toimimise mudel kokku kukkuda. Samas pigistatakse siinmail rikkaid oma solidaarsusega ikka igast otsast. Taani on teatavasti kõrgete maksude maa. Aga kui kõrgete, tuli mulle üsna suure üllatusena. Nagu Põhjamaadele kombeks, kehtib ka siin astmeline tulumaks, mis on häääääästi keeruline tänu mitmetele eranditele, juurdemaksete ja mahaarvamiste võimalustele. Kokkuvõttes aga ei tohiks üksikisiku tulumaks ületada 63%. Millele lisandub ametühingumaks 8% brutosissetulekust. Ja kirikumaks, mis on ca 1% brutosissetulekust. Lisaks maksavad kohalikud veel iga-aastaselt autode saastemaksu (olenevalt auto... kaalust(!)), meediamaksu (ehk kui sul on telekas, raadio ja/või internet, siis igal juhul maksad, seda siis lisaks teenusepakkuja poolt kehtestatud hinnale), teemaksu, kinnisvaramaksu (seda ka välisriigis asuva kinnisvara eest), hoiustelt intresside- ja investeeringutelt kasumimaksu. Teenuste ja kaupade hindadesse on peidetud rasva-, magusa-, keskkonna-, kütuse- ja energiaaktsiisid ja loomulikult käibemaks, mis siinmail ulatub 25%-ni. Maksu alt pole vabastatud isegi pensionid, samuti on räigelt maksustatud pensionifondide tulu, kui see ületab inflatsiooni + 2-3%. Maksud on ette nähtud pärandile ja omaette on veel emigreerumise maks.
Ja ongi kõik. Muidugi kui peaks selguma, et mingi valdkond on piisavalt maksustamata, siis tehakse maksuseadused ruttu-ruttu ringi ning jõustatakse sageli tagasiulatuvalt.
Lisad veel mõned iga-aastased väljaminekud nagu aastane parkimisluba tasulisel parkimisalal ja plaanitav Kopenhaageni teetollimaks ning ei teki üldse küsimust, miks need rikkad peaksid nurisema, ega ju?

Taanlased ise õigustavad oma tohutut maksukoormust sellega, et avaliku sektori ja tervishoiu teenused on sagleli kas tasuta, väga väikse tasuga või siis vähemalt maksuvabastusega. Tõepoolest - arstiabi ja hariduse omandamine on tasuta, üliõpilastele makstakse rahalist toetust nii koolis käies kui kooli lõpetamise järel, töötud elavad inimväärset elu, sportimisvõimalusi on palju ja need on odavad. Samas pole mingi saladus, et needsamad avalikku sektorit üleval pidavad rikkurid eelistavad erasektori poolt pakutavaid teenuseid. Seda seetõttu, et hoolimata järjest suurematest kuludest lonkab avalik sektor järjest rohkem mõlemat jalga.

Aga mina ei kurda. Mind ju ei puuduta suurem osa nendest maksudest üldse ja teisi võtan rohkem paratamatusena. Mul jääb lihtsalt üsna arusaamatuks, miks peaks tänapäeva globaliseerunud maailmas mõni kõrgepalgaline üldse ennast Taani residendiks pidama. Ju siis on see solidaarsus nii hinge kasvanud, et sellest ei saa enam lahti. Igatahes mulle kui läbi-imbunud individualistile on selline käitumine üsna võõras.

Tegelikult on siin Taanis päris palju positiivset ka. Eks see kipub ikka nii olema, et heade asjadega harjud kiiresti ära ja mingist hetkest hakkad neid iseenesest mõistetavana võtma. Näiteks on siin poodides pea aastaringselt olemas vaarikad, maasikad, mustikad ja muud marjad-viljad, mida Eestis rohkem hooaja kaubaks peetakse. Loomulikult on hinnad krõbedamad kui suvel, aga ei midagi üle mõistuse. Viinamarjad on muide kõik ilma seemneteta. Poodides on ka teenindus väga hea. Eriti veel, kui sa nende poole inglise keeles pöördud. Vigane taani keel reedab nimelt, et sa oled immigrant ja kavatsed ilmselgelt veel pikka aega nende heaoluühiskonna vilju maitsta. Inglise keel näitab aga, et sa oled turist, kes jätab neile raha ja läheb ise varsti-varsti minema. "Thank you, have a nice day" ja sinna juurde kuuluv naeratus olid alguses isegi natuke võõrad (noh et kas ta flirdib nüüd või miskit), aga nüüd olen sellega ikka väga ära harjunud (olles veendunud, et nad ei flirdigi). Igatahes sain ma viimati Tallinnas Maximas käies kultuurišoki, kui üks kena härrasmees palus teenindajal ühe allahinnatud kauba asukohta tuvastada (hinnasilt oli olemas, aga kaupa polnud näha) ja sai vastuseks "No ju siis on otsas! Mida mina sinna teha saan?!"
Muide inglise keelt räägivad siinmail tõesti praktiliselt kõik - nooremad paremini, vanemad vähe kehvemini, aga siiamaani pole ma kordagi sattunud olukorda, kus ma oleks keelega jänni jäänud. Välja arvatud üks kord, kui ma tahtsin pizzat osta ja koha omanik oli... emm... sisserännanu. Aga ei, saime kenasti hakkama ja pizza oli ka täitsa söödav.

Ja siis on veel mõned toredad asjad, aga neist ma kirjutan kunagi hiljem.


Nohja siis midagi täiesti teemavälist.
Alates 29. veebruarist algab Kanal 2-s "Pilvede all" uus hooaeg.
Mõningaid võivad tahta vaadata nelja esimest osa.
Mõni võib eriti tahta vaadata 14. märtsil eetris olevat episoodi.
Aga võib-olla mõni ei taha ka.
Ma ka ei tea.





3 kommentaari:

  1. Super lugu! Jah siin Inglsimaal me tahame ka olla nii nagu Taanis (maksude kusimuses) aga millegi parast on rahvas vastu?

    VastaKustuta
  2. Ja arbuusid on seemneteta...

    VastaKustuta
  3. Maksude osas... Mu elukaaslane on taanlane ja tema saab aeg-ajalt selliseid kirju, mis konstateerivad, et läheneb tähtaeg selle ja selle maksu tasumiseks. Misjärel ta siis vannub, ohkab ja hoolitseb, et vastaval arvel vajaminev summa olemas oleks. Kõige absurdsem maks, mida ta tasunud on, et mingi ettevõtlusega seotud prügimaks. Selle loogika lähtub u. järgmisest - sul on ettevõte, sa ostad aastas paar lauaarvutit, paar printerit ja kontorimööblit ning sellega seoses tekib sul paar kuupmeetrit pakendijäätmeid, mille eest sulle paarituhande dekine arve esitada...
    Või siis prognoosib maksuamet sinu väikefirma sissetulekuid ja makse ning kui sa deklareerimisega kaks päeva hiljaks jääd, võtavad nad selle summa suure puhvriga (nende kasuks) sinu arvelt lihtsalt maha. Võid avastada, et ühel päeal on su kontojääk paarkümmendtuhat dekki väiksem. Siis hoiavad nad seda kõigile protestidele vaatamata aastakese kinni. Ja siis, kui on veendunud, et sinu firma käive oli nullilähedane ja ettearvestatud maksutulu kinnipidamisel ei ole alust, kannavad nad selle raha sulle tagasi. Aga otseloomulikult ilma intressideta. Sa lihtsalt annad suure summa raha aastaks riigi kätte ning nemad saavad sellega mängida.
    Taanlased ütlevad, et Skat (naljakas, et kallike ja maksuamet on täpselt ühesugused sõnad) on see, kelle käes on tegelik võim siin riigis.

    VastaKustuta