kolmapäev, 25. jaanuar 2012

Asjad, mis vajavad harjumist. Vol 1

Täna hommikul kartsid taanlased, et jääaeg hakkab tagasi tulema. Akna taga näitas termomeeter -8 °C (jah, lugesite õigesti: miinus kaheksa kraadi). Õnneks siiski lund maas ei ole, nii et ühistransport liigub, kuid enamus jalgratturite jaoks on see siiski ekstreemsete olude alla liigituv ilmanähtus ja seetõttu läksid paljud inimsed lihtsalt hiljem tööle. Kardetavasti tuleb selle nädala lõpus maha ka püsilumi ja vaat siis saab nalja. Eriti minul, kes ma ikka veel ei raatsi talvekumme autole alla panna.


Aga eelmises postituses viidatud üürileandja "as soon as possible" ei jõudnudki kätte. Pidin neile kirja kirjutama ja selle peale siis lõpuks reageeriti ka. Kahjude hindamine käis nii, et kohale tuli üks mees. Küllap ta miski asjamees oli, aga ajapikku tekkis veendumus, et ehituse ja remondiga ta siiski väga kokku pole puutunud. Igatahes tuli ta korterisse, vaatas üle mahakoorunud värvikihi laes, kollaseks tõmbunud kardinad akende ees ja üsna vesise väljanägemisega põranda, tegi paar pilti ja ütles: "Jah, ma lasen siis maalril kogu selle lae üle värvida". Loodetavasti on tegemist imevärviga, vastasel juhul ma küll ei kujuta ette, kuidas laeplaadi sees olev lambijuhe ennast ise ära vahetab ja laes olev pragu ennast kinni tõmbab. Põranda osas arvas ta, et sellega pole vaja midagi ette võtta. "Võib-olla siis, kui te välja kolite, teeme ta korda". Eks ma siis annan talle teada, kui puit on piisavalt läbi mädanenud, et jalg sealt läbi hakkab käima. Äkki siis mõtleb ümber. Aga võib-olla ka mitte, lajatab tüki vineeri peale ja käib küll. Igatahes pidi töömehega paar-kolm nädalat aega minema, sest nad praegu pidavat seda põhilist katastroofikohta - meie peal olevat viiendat korrust - lappima. Nii et ei ole midagi nii, et saadame mitu töömeest peale, kes kahjud võimalikult kiiresti likvideeriks. Ikka tasa ja targu. Aga ülevalt korruselt kostuvate häälte järgi võib küll arvata, et seal tehakse midagi enamat kui tõmmatakse paar kohta pintsliga üle. Aga kes teab, võib-olla on tegemist lihtsalt väga kõva pintsliga, mida on vaja aeg-ajalt pehmemaks koputada. 


Noh, see on siis üks nendest asjadest, millega siinmail harjuda tuleb. Ja kuna neid asju on kogunenud siin poole aasta jooksul üksjagu, siis ma mõtlesin, et peidan oma vingumise ja hala kavala termini "harjumist vajav" alla ning lasen kätel käia. Klaviatuuril siis, eksole.


Jalgratastest olen ma juba piisavalt kirjutanud, aga mul tuli see jälle meelde, kui siin need seriaalitegijad käisid. Sõitsid nemad siin ka oma autodega ringi ja arvasid naiivselt, et seismajäädes võid vabalt ukse lahti teha, välja tulla ja kõmpida mööda sõidutee kõrval olevat teejuppi, pidades seda kõnniteeks. Oh püha lihtsameelsust. See on hämmastav, kui kiiresti saavad võõramaalased aru, kus jalgrattatee on. Piisab ainult paarist surmalähedasest kogemusest ja ropust taanikeelsest sõimust, kui juba nad omandavadki selle kõikidele siinsetele võõramaalastele omase paranoiat täis pilgu, mis igal sammul vaatab ette, taha, kõrvale ja igaks juhuks üles-alla ka. Ei, sedasi ei otsita peitupugenud vaenlast, vaid püütakse end hoida nende põlevate silmadega põrgusigitiste käest, keda hellitavalt jalgratturiteks nimetatakse. Siinviibinud filmitegijast võõramaalane oli suutnud korda saata ka ülima surmapatu ning pärast autoga parempöörde sooritamist leidnud ennast sõitmas mööda jalgrattateed. Sellise asja tegemiseks pead sa olema hull või turist, muud võimalust eriti pole. Õnneks oli õhtune tund ja liiklus hõre, nii et mõnekümne meetri pärast oma eksituse taipamist sai ta veel kolksti-kolksti üle teeserva sõiduteele tagasi keerata, aga see kõik oleks võinud palju hullemini lõppeda. Palju hullemini.

Olen märganud, et autojuhtide õigused on siin olematud. Olles üles kasvanud riigis, kus auto on staatuse sümbol ja mees ilma autota on sisuliselt eunuhh, on mul siin üsna ebamugav täheldada, et sa oled pidevalt teisejärguline, sa peaksid justkui pidevalt vabandama selle eest, et sul auto on. Võtame näiteks parkimiskohad. Elumajade juures on neid vähe ja mõnikord saab ümberkaudsetel tänavatel paarkümmend minutit ringi sõita enne, kui lõpuks kuskil mõni koht vabaneb. Niigi nappe kohti võeti vähemaks mõne aasta eest, kui jalgratturid nõudsid, et autod peavad senise viie meetri asemel parkima ristmikust vähemalt kümne meetri kaugusele - muidu nemad ei pidavat nägema, kas ristmikult on mõni sõiduvahend lähenemas või mitte. Rattapidurite kasutamist nad loomulikult ei tunnista. Olemasolevaid parkimiskohti võivad aga täitsa vabalt kasutada ehitusfirmad oma soojakute või prügikonteinerite hoidmiseks, teetööfirmad oma masinate hoiustamiseks ja kui on vaja maa all toru parandada, siis kindlasti lähenetakse sellele teeäärse parkimiskoha kaudu. 
Kui nüüd õhtul töölt koju tulles avastad koha, kuhu mahub ütleme kolmveerand autot ja ülejäänud veerand jääb selle keelatud kümne meetri sisse, siis võid üsna kindel olla, et leiad hommikul kojamehe vahelt trahvikviitungi. Te arvate, et MuPo rohelised mehikesed on kiuslikud? Hehee, parkige mõnda aega siin ja siis näete, mis kiuslikkus on. Lähed hommikul last kooli viima, hakkad hiljaks jääma, pargid auto 15-minutilisele tasuta parkimiskohale (muidugi unustad kiiruga parkimiskella aknale panna), viskad lapse üle kooliukse, tuled tagasi ja voila! - oledki 650 Taani krooni võrra vaesem, sest usin parkimisliisu leidis, et kõige parem aeg autode parkimiskorra järgimise kontrollimiseks on just laste kooliviimise ajal. Ise pole ma veel ohvriks langenud, kuid pealt näinud olen seda piisavalt selleks, et pidada sellist käitumist süstemaatiliseks.
Kujutage ette, et ühest päevast pannakse Tallinnas Taksopargi ristmik viieks aastaks kinni, selleks et mingid torustikku vahetada või rongijaama rajada. Ma arvan, et rahvas tõuseks sellisel juhul barrikaadidele ja laseks Toompea õhku. Siin aga pannakse pea veel natuke rohkem õlgade vahele ja asutakse kõrvaltänavate (mis muide on ka poolenisti üleskaevatud) labürinte läbima. 

Tänavate üleskaevamine tundub siin olema nagu mingi rahvussport. Selle asemel, et võtta üks jupp, teha see paari nädalaga korda ja minna siis järgmise lõigu kallale, võetakse korraga terve tänav üles ja siis järgmiste aastate jooksul vaadatakse, mis saama hakkab. Töö tegemise kiirus on sealjuures müstiline. Kui need mehed lasta Järvevana tee ristmikku ümber ehitama, siis järgmise 20 aasta jooksul sinna asja poleks. Graafikust mahajäämine pole siin mingi traagika - võetakse lihtsalt silt, kuhu valmimise tähtaeg on kirjutatud ja kirjutatakse sinna uus kuupäev. Protseduuri korratakse vastavalt vajadusele. Vahemärkusena olgu öeldud, et sama kehtib ka majade ehitamisel/remondil. Copenhagen International School'i direktor üritab vägisi rahulikku hääletooni hoida, kui ta räägib kooli akende vahetusest, mis pidi olema lõpetatud juba eelmise aasta augustiks, kuid mille kohta sel nädalal saadetud kirjas sai öelda "tundub, et tunneli lõpus hakkab vist valgus paistma".
Meenub, et eelmisel aastal vahetult enne Kopenhaagenisse tulekut pidin korra Ülemiste keskusest läbi sõitma. Just sel ajal leidis aset miski spordiüritus ja sellega seoses oli Ülemiste viadukti alt kulgevatest ridadest üks kinni pandud. Tekkinud olid ummikud, kus autojuhid pidid paarkümmend minutit ootama, enne kui läbi said. Sellest tõusis hiljem meedias selline kisa, et järgmistel aastatel seda võistlust enam korraldada ei lubata. Seda hoolimata asjaolust, et ummikut ei põhjustanud mitte spordiüritus, vaid Sikupilli keskuse juures toimunud liiklusõnnetus. Kopenhaageni linnaisad on aga leidnud, et just kesklinn on kõikvõimalike spordi- ja terviseürituste korraldamise jaoks ideaalne koht. Nii võetakse linna tuiksoon (ütleme meie mõiste siis Vabaduse väljak koos ümbritsevate tänavatega) ja pannakse paariks päevaks lihtsalt kinni. Autode jaoks muidugi. Jalakäijad, jalgratturid ja ühistransport saavad ikka läbi. Üritusi toimub nii keskmiselt paar korda kuus. Autoga inimene istub kõrvaltänaval ummikus ja mõtleb, et kas järgmise kilomeetri suudan ma väheke kiiremini läbida kui viimasele kulunud pool tundi või läheb aeglasemalt. Tavaliselt on viimane variant õige. 
Tänavate sulgemise tippsaavutus oli möödunud aasta sügisel, kui Taani võõrustas jalgratta MM-i. Umbes nii kuu aega teatas Kopenhaageni linn ette, et varsti paneme kogu kesklinna koos sinna suunduvate tänavatega nädalaks kinni. Lisaks olid hõlmatud ka äärelinna alad ja paar eeslinna. Vähe sellest, et suuremasse osasse linnast ei pääsenud sel ajal autoga, ei liikunud sinna ka ühistransport ja (oh pühaduseteotust!) isegi jalgrataste jaoks olid mõned kohad suletud. Siis võeti küll ajakirjanduses sõna, et see on liig mis liig, aga see sumbus linnaisade kiitvasse ülistuslaulu sellest, kuidas nüüd ikka Kopenhaagen kenasti pildis oli. Loodetavasti said nad siis kõvasti turiste juurde, sest linnaelanike rahulolu nad oma tegevusega kindlasti ei suurendanud.


Kõike eelnevat silmas pidades on eriti hämmastav, kui kallis on taanlase jaoks auto omamine. Võite ju mõelda, et mis tal viga - Saksamaa odavad autod sealsamas naabruses, ostku oma põhjamaiselt kõrge palga eest kasvõi kolm tükki korraga. Ja ostabki. Ainult et kolme auto hinna eest saab taanlane ühe auto. Nimelt peab taanlane auto enda riigi registrisse kandmiseks maksma riigilõivu ei rohkem ega vähem kui 180% (ükssada kaheksakümmend protsenti) auto hinnast. Ehk siis 10 000 eurot auto eest välja käinud taanlane peab riigile maksma veel 18 000 eurot riigilõivuna. Bensiini ostab taanlane umbes kaks korda kõrgema hinna eest kui eestlane, kindlustus on kordades kallim kui Eestis, parkimistrahvid tõsteti sel aastal 88 euro peale... Ainult parkimistasud on sarnased Tallinna omadele. 
Nii et jah, kallis on see auto omamine. Aga kõrged hinnad on ka ühed nendest asjadest, millega siin harjuma peab. 
Sellest aga juba mõnel teisel korral.

1 kommentaar:

  1. Jah, taanlaste elufilosoofiat aitaks mõista Jante Law...
    Seisab mul endalgi ees Taani kolimine ja ausalt öeldes ei julge mõeldagi, mis ja kuidas.
    Küll aga on nii, et ülelaskmise korral tuleb neid lihtsalt ähvardada. Nt üürnikke kaitseks on olemas ühingud ja nendel ühingutel on juristid.
    Vettinud lae ja mädaneva põrandaga korteris elamine on küll absurdne.

    VastaKustuta