neljapäev, 31. oktoober 2013

Tormi-iilide järelkuma

Minu arvates on Statoil üks hiiglama hea koht. Päriselt ka. Seal on täitsa mõnusad hot dogid, kohv on hea, saiakesed on head. Ja seal saab kasutada tolmuimejat, mis võtab su autost ära igasuguse sodi, mille allaneelamise tagajärjel keelduks tavaline tolmuimeja edaspidi igasugusest koostööst.

Ma kujutan ette, et ärksamad kujud juba taipavad, millest jutt tuleb. Jah, teil on õigus ja edasi ei pea lugema. Teie aga, kellele veel hommikune kohv mõjuma pole hakanud või on juba ära lahtunud, ma siis selgitan.

Nagu mõningad võisid märgata, tegin ma 28. oktoobril Näoraamatus reportaaži Taanimaale kohalejõudnud tormist. Tulid need iilid ju värskelt Lääne-Euroopa poolt ja see andis hea võimaluse anda eelaimdust, milleks võiks Eestimaa valmis olla. Nii tore oli aknast välja vaadata. Tänaval lendasid reklaamid (siin on peatselt kohalike omavalitsuste valimised tulemas, seega oli neid kohe rohkesti), murdusid oksad või - nagu ma ka Facebookis pidulikult raporteerisin - kukkusid puud suisa tervikuna autodele peale. Äge looduse stiihia, mida võiks vaatama jäädagi. Samal ajal muidugi tuleb kindel olla, et endale midagi aknast sisse ei lenda. Seda õnneks ei juhtunud ja nagu ma kerge pettumuse noodiga mõni tund hiljem teatasin, möödus kõik enne, kui oli õieti alatagi jõudnud.

Ja selle teadmisega läksin ma õhtul ka magama.

Muide, kes iganes ütles, et "hommik on õhtust targem" või "ära hõiska enne õhtut" pole asjadest vist väga hästi aru saanud. Minu hõiskamine toimus vägagi õhtul ja hommik oli sellegipoolest äärmiselt loll.

Nagu igal hommikul, ärkasin ma seegi kord uniselt (ei saa minust hommiku-inimest, mis teha), ajasin lapsed maast üles, lürpisin kohvi ja närisin võileiba. Ja nagu igal hommikul, saime ka seekord uksest välja viimasel hetkel või veidi pärast seda. Tänavale jõudes kõndisime väikse kahjutundega mööda autost, millele noor puu oli peale kukkunud. Kuigi tavaliselt ei kipu auto langeva puuga võideldes võitjana välja tulema, tundus, et seekord võis auto omanik kergendusega hinge tõmmata. Üks suurem oks oli küll vaevumärgatava mõlgi tekitanud, aga aknad olid terved, kriimusid ja muid hädasti parandamist vajavaid vigastusi polnud kusagil näha. "Nonäed, inimestel ikka veab," mõtlesin endamisi (vist isegi kõva häälega. Ma ju olen harjunud omaette kõva häälega mõtlema ja mõnikord ma unustan ära, et teised inimesed ümber on). Nonii, olemegi oma auto juures. Hoolimata sellest, et ta oli keset kõige tugevamat tormi otse kõrvalmaja tellingute juures, nägi auto väga kena ja vigastustevaba välja.

Teate ju küll seda ütlemist, et inimesel võib ju kena naeratav nägu olla, aga ega keegi ei tea, mis selle naeratava näo taga on. Ei tea? Vahet pole, ega ma ka ei tea. Aga igal juhul minu auto naeratas mulle, kui ma talle näkku vaatasin. Aga mis selle näo (hea küll, kere) taga oli, sain ma küll kohe teada.
Killud.
Palju kilde.
Tühjus.
Haigutav tühjus koha peal, kus pidi asetsema tagumise luugi akna klaas.
Lohk.
Selle koha peal, kus tagumisel põrkeraual pidi olema muhk, oli lohk. Väga kriimuline ja kole lohk. Ja põrkeraua külgmine osa mitte ainult ei naeratanud, vaid suisa lagistas lahtise suuga naerda.
Teised autod ümberringi oli kindlasti samas seisus, kujutate ette? Et kui ikka üks tellingujupp alla lajatab, siis vaevalt ta ühe autoga piirdub? Vale. Või mitte täiesti. Kõrvalauto peal oli katuse serva peal kraapimistunnustega koht, mis lubas järeldada, et mis iganes sealt ülevalt alla kukkus, tegi salakavala rikošeti naaberauto peal ja lajatas siis täie jõuga minu omasse. Kõik ülejäänud autod samas rivis oli puutumatud nagu kombekad neiud enne pulmaööd. Misasi see oli, mis sellist hävingut põhjustas? Pole õrna aimugi. Tellingud olid kõrval terved, auto juures polnud mitte midagi, mis oleks reetnud langenud objekti olemust. Katusekivi? Lillevaas? Meteoriit? Ei tea. Aga midagi suurt ja kõva ja kõrgelt kukkuvat pidi see olema.

Olles veidi sisse ja välja hinganud, petnud ennast sõnadega "see on ju lihtsalt auto, peaasi, et ma ise terve olen" (lihtsalt auto?! dämmit, see "lihtsalt auto" remont läheb terve varanduse maksma! okei, kindlustus maksab suurema osa, aga mingi paar tonni omavastutust maksta ei ole mõnus, ei ole! ja mismoodi ma sihukese lõhkise riistapuuga sõidan?!), siirdusime tagasi tuppa. Veidi soojemad riided selga ja bussi peale minek. Lapsed peavad ju kuidagi kooli saama. Paarikümne minutilist hilinemist ei pannud klassijuhataja pahaks: "Oh, täna hommikul tulevad paljud sama vabandusega," oli ta ainuke reaktsioon. Küllap siis oli torm ikka kellegi teise varandust ka räsinud. Hiljem selgus muidugi, et ega ikka ei olnud küll ja hilinemise põhjuseks olid peamiselt teele langenud puud.

Värske õhk aitas veidi rahuneda. Tükk kilet ja mõned meetrid teipi katsid ära kõikse haigutavama koha. Killud aga ei olnud küll sellised, mida väga näppudega tahaks puutuda. Mina muidugi seda ei teadnud. Aga pärast paariminutilist tegutsemist oma näppude pealt veritsevate mikrohaavade kokkulugemist olin jälle veidi targem ja otsustasin oma koristustegevuse pooleli jätta.
Ja siin jõuamegi tagasi minu Statoili-teemalise kiidulaulu juurde. Ei täitnud ma seekord kõhtu rammusa hot dogiga, ei lürpinud unisust peletavat kohvi ega nautinud lõhnavaid saiakesi. Aga tolmuimejal lasin suriseda küll. Kohe kaks korda. Et oleks ikka kindel. Sest ega see väga mõnus poleks, kui äkkpidurduse tulemusel peaks enda peakolu seest väikseid klaasikillukesi välja nokkima. Heh, see oleks tegelt päris hull vaatepilt - auto näeb välja nigu peksa saanud joodik, rooli tagant tuleb välja tulist kurja vanduv sohver, veri tilgub ja killud peas kinni. Hmm. Äkki peaks hoopis filmi stsenaariumi kirjutama. Õuduskomöödia. "Tappev tagaklaas".

Igatahes, auto sain kildudest vabaks ja kohe tekkis tunne, nagu auto oleks poole tervem. Mida ta muidugi polnud. Oli sama lõhkine ja kole, aga kuidagi viisakam.
Siinkohal ma peaaegu lõpetaks. Ühtlasi vabandan kõigi inimeste ees, kelle elu tormis tegelikult ka räsida sai - oli see siis maja peale kukkunud puu või elektikatkestustest tingitud kannatuste pärast - ja kelle jaoks minu õnnetus lihtlabase vingumisena tundub.

Aga lool peab olema ka epiloog eksole. Minu lugu lõppes (vähemalt ajutiselt) auto viimisega kahjukäsitlemist teostava firma juurde. Nagu ikka, tehakse kõigepealt kahjudest pildid, saadetakse need koos hinnapakkumisega kindlustusse ja positiivse vastuse korral saab remonti tegema hakata. Mina pidin siis kõigepealt viima oma romustunud modelli pildistamisele. Fotografeerijaks oli vanem meesterahvas. Rääkis inglise keelt küll, aga oli näha, et parema meelega suhtleks ta taani keeles. Seda rõõmu ma talle kahjuks pakkuda ei saanud, sest kuigi ma hakkan juba mingeid võtmesõnasid taanikeelsetest lausetest hoomama, olen ma siiski sisuliselt selles osas täiesti null. Nonii. Jõuame auto juurde, ta vaatab vigastusi, näitab vaheldumisi katkise autoklaasi ja lohku virutatud põrkeraua peale ning küsib: "This or this?" (tõlge "see või see?"). Ma vaatan talle otsa, kerin oma peas korra veel küsimuse üle, olemaks kindel, et ma õigesti kuulsin ja ei saa aru, kas ta teeb minuga õelat taanipärast nalja või on ta lihtsalt loll. Mis mõttes see või see? "Both!" (tõlge: "mõlemad!") "Yes-yes, so this or this?" küsib ta uuesti. Siis oli tunne, nagu ma oleks mingisse absurditeatrisse sattunud. Kas ta nagu tõsiselt küsib mu käest, et kas ma tahan lasta parandada ühe või teise vigastuse? Ma olin küll oma eelmises elus jurist ja enda arust lugesin kindlustuslepingut ka, aga kas seal tõesti oli kirjas selline lause, et kui õnnetus on põhjustanud mitu vigastust, siis parandatakse neist ainult üks? Et nagu mingi haiglane kulude kokkuhoid või? Aga üks asi, mis ma olen Taanis olles õppinud on see, et kui sa midagi tahad, et sinu tahtmise järgi tehtaks, siis pead endale kindlaks jääma ja nõudma oma õigust taga. "Both!" lajatasin ma uuesti. "Yes, yes, I understand, but this is all, yes?" (tõlge: "Jah, jah, ma saan aru, aga see on kõik, jah?"). Ja alles siis sain ma aru, mida ta öelnud oli. Ta rääkis inglise-taani segakeelt. Ehk siis see lühike o-tähega sõna, mida ta kahe "this"-i vahel kasutas, ei olnud mitte inglisekeelne "or" ("või"), vaid taanikeelne "og" ehk "ja" ning kokkuvõtvalt tahtis ta uurida, kas peale nende kahe vigastuse on veel midagi, mida ta peaks märkama.
Oli piinlik. Oli küll.
Aga vähemalt sain ma samal õhtul firmast kõne, et ma võin auto neile remonti viia. Nädal aja pärast. Enne seda võib mind näha liikumas just sellise kaunitariga:

Vaat nii.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar