reede, 19. juuli 2013

Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 8. Messi-eri.

"Einoh, sellist raiskamist lubatakse küll ainult Eesti-taolises banaanivabariigis, mujal Euroopas sellist asja küll ei näe, mujal Euroopas poleks see võimalik, mujal Euroopas...". Suht sagedased kommentaarid nüüdseks juba vaikselt unustuse-hõlma vajunud Evelini kleididraama, Eesti Energia välisprojektide raha-asjade ja Estonian Airi elu eest võitlemise kohta, kas pole? Eestis olles kusjuures täiesti mõistetav kriitika, sest no kas keegi on ajalehest lugenud või uudistest kuulnud, et keegi kuskil niimoodi karistamatult raiskab? Ei ole ju. Ja kui on, siis on räägitud mõnest Rootsi ministrist, kes riigi raha eest ostis paari sukkpükse ja pidi sellepärast oma ametipositsiooniga hüvasti jätma. Selle peale on hea kaasa noogutada ja öelda, "vaat, niimoodi on õige, niimoodi tehakse mujal Euroopas, aga meil [siia lisandub tavaliselt roppustest kubisev sõim]".
Njah.
Nii kummaline, kui see ka pole, on asju, millest Eesti ajakirjanduses ei räägita. Muu Euroopa osas ei oska ma kaasa rääkida, sest - nii kummaline, kui see ka pole - ei räägita Taani ajakirjanduses samuti kuigi palju elust mujal maailmas. Aga Taani asjadest siin räägitakse. Õieti räägitakse siin AINULT Taani asjadest. Ja on ka millest rääkida. Näiteks sellest, et Taani riiklik raudteefirma DSB (meie mõistes Eesti Raudtee) suudab raha põletada kiiremini kui trükimasin uusi rahatähti juurde suudab printida. Nii telliti aastal 2000 Itaaliast 711 miljoni euro (jah, euro, mitte Taani krooni) eest 83 "odavat" kiirrongi, mis pidid Taani raudteel olema kolme aasta pärast. Nüüd, kolmteist aastat hiljem, pärast tootjapoolseid tarneraskuseid ja tarnitud veeremite eluohtlikke tehnilisi probleeme, pole liinil neist mitte ainsamatki. Kui need ka liinile pääsevad, on oodatav kulu kerkinud juba üle 858 miljoni euro. Lisaks sama raudteefirma ebaõnnestunud laienemine naaberriikidesse Rootsi ja Saksamaale, mille maksumus oli kõigest 94 miljonit eurot, viimatine möödapanek on aga katkestatud IT projekt mahus 13,5 miljonit eurot. Nii et mõned aastad ja miljardike - viuh - õhku haihtunud. Oleks tegemist eraettevõttega, oleks äriregistris selle nime taga juba aastaid tagasi märge "pankrotis", aga näe, see sindrinahk küsib veel raha juurde, maksab vagunites töötavatele reisisaatjatele (need, kes kohvi, teed ja võileibu pakuvad) rohkem palka, kui riik maksab näiteks politseinikele - ja paneb edasi. Või siis riiklik energiafirma Dong Energy (meie mõistes Eesti Energia), mis oma halbade investeeringutega Euroopa gaasimajandusse ja elektriautode laadimistaristusse suutis ainuüksi eelmisel aastal saada 537 miljonit eurot puhaskahjumit ja oma varasemate aastate laenukohustuste tõttu istub nüüd 4,5 miljardi euro suuruse võlakoorma otsas. See aga ei takistanud firma (nüüdseks juba endisel) tegevjuhil palgata firmasse suvalistele ametipositsioonidele oma tuttavaid, kellele ta määras üle poole miljoni euroseid aastapalkasid, millele lisandus kuni 1,4 miljoni ulatuses täiendavaid hüvitisi. Kehtestatud piire ületavad kulutused esinduskohustusi täitvatele inimeste poolt pole siinmail samuti võõras nähtus. Kuninglik perekond, kelle ülalpidamiseks eraldab Taani riik igal aastal 10,5 miljonit eurot, läks möödunud aastal eelarvega lõhki, kulutades üle 241 000 euro rohkem, kui tohtinuks. Tõsi küll, see ei põhjustanud kuigi suurt furoori, sest kuningaperel on piisavad isiklikud tagavarad, millest puudujääk kenasti ära kaeti. Aga kuna see oli esimene kord pärast 2004. aastat, kui selline asi juhtus, leidis see meedias siiski omajagu kõlapinda.

Novot niimoodi on asjad "mujal Euroopas". Või vähemalt ühes maakitsukeses, mida Taanimaaks nimetatakse. Ja selles maakitsukeses on ka üks põhja-ida-eurooplane, kes oskab ka päris hästi investeerida, ainult et tulude poolega on vähe kehvasti. Kaup on iseenesest hea, see on kiidusõnu saanud paremalt ja vasakult. Selleks aga, et kuludele lisaks ka tulusid tekiks, peab leidma kedagi, kes mitte ainult kaupa ei kiida, vaid lõpuks ostma ka hakkab. Parimaks võimaluseks on selleks teadagi messid.

Nii nagu ei ole ma varem äriga tegelenud, on ka messide maailm minu jaoks võõras. Olen jah käinud külastajana mõnda kaemas, aga niimoodi peale vaadates ei saa ju korraldusliku poole pealt kuigi palju targemaks. Aga mis seal ikka, esimene kord iga asja jaoks. Võtsin igaks juhuks appi ka vana-hea meetodi "kus häda kõige suurem, seal Google kõige lähem", lootes leida kamaluga juhiseid, mida iga messil osaleja peaks teadma. Peab aga tunnistama, et seekord ei olnud internetiavarustest suurt abi. Infot oli, aga pigem ikkagi nende jaoks, kes juba teavad, mida nad teevad. No mida teen ma teadmisega "loo endale eesmärk, mitu müügikontakti sa tahad luua, vaata et su meeskond ka seda teab ja hakka tööle". Jah, aga paluks mulle juhtnööre, mida ma üleüldse esimest korda messile minnes peaks teadma, kuidas kasvõi boksi asukohta valida, kuidas seda sisustada, missugused on tüüpilisemad vead esmakordsetel messile minejatel, mida kindlasti tasub teha, millest hoiduda jmt. Tundub, et see on vist asi, mida igaüks peab ise välja mõtlema. Eks ta mingis mõttes loogiline on ju ka - ega's ehitusmaterjalide messil esitleja pole samade probleemide küüsis, mis näiteks meremessi oma, rääkimata toidumessist. Samas - mingeid baas-juhtnööre võiks ju jagada. Ei ole nii, et igal firmal on oma turundusosakond, kes selliste asjade eest hoolt kannab. Või siis ei käi sellised firmad lihtsalt messidel, ma ka ei tea.

Igatahes, oma esimesele messile Kopenhaagenis minnes võtsin appi oma talupoja-mõistuse (okei, linnapoisi-mõistuse) (sest talupoiss pole ma kunagi olnud) (mis talupoiss ma saan olla, kui mulle ei meeldi isegi ämblikutega ühes toas olla) (ega lakas magada) (sest seal on lisaks ämblikele veel igasuguseid satikalisi, kes mu magusat verd himustavad ja hommikuks mind täitsa punasetäpiliseks purevad) (mitte et ma seda praktika põhjal teaks) (sest ma pole kunagi lakas maganud) ja tegin siis nii, nagu ise paremaks arvasin. Tuleb tunnistada, et esimese korra kohta ei läinudki nii halvasti. Tõsi, boksi kujundamisega jäin vähe hiljapeale, mis tähendas, et seinapealse värvilise plakati asemel oli esimesel messipäeval A3-formaadis must-valge väga kodukootud stiilis leht koos mõningate A4 formaadis värviprinterist väljalastud piltidega. Aga see polnud suur mure. Rahvast käis päris palju ja mu visiitkaartide tagavara kahanes ärevakstegeva kiirusega. Ma küll ei tea, mida nad nende visiitkaartidega tegid, sest kuigi fraasi "ma võtan kindlasti ühendust" kuulsin ma kolme päeva jooksul paarsada korda, ei ole siiani neist pea keegi endast märku andnud. Mõned siiski kirjutasid ja mõnega läks asi ka konkreetsemaks. Igal juhul lugesin oma esimese messikogemuse õnnestumiseks. Olles sellest innustust saanud ja lasknud pähe mõtte "heh - see ärivärk polegi nii raske", panin ennast kirja juba järgmisele messile. Seekord Rootsi, täpsemalt Göteborgi.

Teate ju ütlust, et "elu on nagu šokolaadikarp, iial ei tea, mis sa sealt leida võid" (jajah, filmist Forrest Gump) (mis on tehtud samanimelise raamatu järgi) (kus muide sellist tsitaati üleüldse kirjas pole) (pealegi pole see ütlus sugugi täpne, sest reeglina tean ma väga hästi, mis šokolaadikarbi sees on) (kõik on ju karbi peal kirjas) (aga ütleme siis, et seekord ma ei teadnud) (põnev-põnev). Minu šokolaadikarp ootas mind siis Rootsis.

Et kõike algusest alustada, tuleb alustada algusest, nagu ütles... noh näiteks... mina. Ja algas see kõik umbes märtsikuus, ühel tavaliselt kevadisel päeval. Linnud laulsid ja lilled õitsesid, akna taga olid vaheldumisi päike ja vihm. Hea küll. See oli nüüd kunstiline liialdus. Mul pole õrna aimugi, mis ilm akna taga oli. Milles mul aimdus on, õieti milles ma kindel olen, on see, et ma olin arvutis. Internetis. Surfamas. Ja kui ma olen arvutis, internetis, surfamas, siis pole mul ümbritsevast elust suurt aimugi ja päris kindlasti ei tea ma, mis ilm akna taga on ja kas üleüldse mõni lind kuskil lendab. Enivei. Nagu öeldud, olin ma arvutis, internetis, surfamas ja otsisin erinevaid messide variante, kus osaleda võiks. Ja voila! Pärast mõneminutilist otsimist leidsingi just endale sobiva. Leiab see aset Rootsis, pealegi Lõuna-Rootsis, kuhu autoga on napp kolme tunni sõit. Väga hea. Messi iseloom vastas väga täpselt nendele toodetele, mida ma tahtsin esitleda, mess ise pidi olema suunatud oma ala spetsialistidele, senised osalejad kiitsid messikorraldust ja kontaktide hulka taevani - kõik suurepärane. Ainult osavõtutasu... Oh-sina-jeerum-jeerum! See oli ikka liig mis liig. Ma ei hakka seda numbrit siinkohal välja tooma, aga see oli minu jaoks ikka über-kallis. Kirjutasin siis härra Elmarile AS-ist Viljapea (kes nüüd juhuslikult ei tea, kes on härra Elmar, siis varasematest postitustest leiab tema kohta infot), et vaat leidsin tema toodetele just selle kõikse sobivama messi, ta kindlasti tahab oma firmaga seal osaleda. Ta võttis kohe ideest kinni, aga kui kuulis osavõtutasu suurust, siis oi-oi-oi'atas ta mõnda aega ja ütles, et sellist raha ta küll ei jaksa praegu välja käia. Nojah. Kahju küll, aga kui mina ei saa minna ja tema ei saa minna, las siis jääb minemata.

Ja nii jäigi.

Või noh, nii oleks võinud jääda.

jätkub...


1 kommentaar: