tag:blogger.com,1999:blog-81306106739782882112024-02-20T20:33:22.611+02:00Elust Taanis ja muustkiHeikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.comBlogger34125tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-39480034381442433672015-03-12T13:47:00.001+02:002015-03-12T13:56:42.487+02:00"Hvad siger du?" ehk kuidas ma taani keelt õppisinKuigi ma olen nüüd juba mõned kuud Taanist eemal olnud ja uued seiklused-läbielamised on uue kodu leidnud<a href="http://heikkinorras.blogspot.com/" target="_blank"> teises blogis</a>, siis mõni asi on Taani elust ikka nii sügavale mällu sööbinud, et suisa nõuab ära kirjutamist.<br />
<br />
Eestis elades häiris mind kohutavalt, kui mõni inimene pöördus minu poole vene keeles, ilma et oleks mu käest küsinud, kas ma üldse seda keelt räägin. Mis mõttes sa arvad automaatselt, et kõik peavad vene keelt oskama? Ei pea! Sina pead eesti keelt oskama. Ja kui ei oska, siis küsid kõigepealt minu käest, kas mina vene keelt räägin. See on ju viisakuse küsimus! Olles mõnda aega Taanis viibinud, pöördus mu senine nägemus asjadest pea peale. Vaadake, Taanis räägivad peaaegu kõik inglise keelt. Seega on küsimus "kas sa inglise keelt räägid?" tavaliselt lihtsalt suusoojaks öeldud.<br />
Tavaliselt.<br />
Kui sa just ei kavatse telefoni teel pizzat või sushit tellida. Neid söögikohti peavad nimelt sageli sisserännanud, kes peale oma emakeele oskavad ainult taani keelt. Võite siis ette kujutada mu üllatust, kui ühe sellise kõneluse alustuseks esitatud viisakale küsimusele inglise keele oskuse kohta vastati mulle "No!". Nii. Mis ma nüüd siis teen? Mina ju taani keelt ka ei oska. "Eee... Sushi... Eee... Fourty pieces... Five o'clock, yes?" Kogelesin ma telefoni nagu mingi napakas eskimo, kes esimest korda inglišit üritab purssida. Noh, tuli välja, et seekord toru teises otsas siiski natuke osati keelt ja kell viis kaubale järgi minnes sain just selle, mille ma tellisin. Ja siis ma sain aru. Võib ju viisakas olla, aga kui ma saan oma "suusoojaks esitatud" küsimusele eitava vastuse, siis on see minu probleem, kuidas ma ennast arusaadavaks teen. Samas, kui ma kohe alustan juttu inglise keeles, siis on see juba vastaspoole probleem, kuidas tema minust aru saab. Ja noh, kui ta mu inglise keele peale hakkab minuga türgi, somaali või taani keeles (minu jaoks on see kõik ühesuguselt arusaamatu mulin) seletama, siis olen ma oma mitte-küsitud-küsimusele niikuinii vastuse saanud ja ma võin rahulikult kõne lõpetada. Nii et minu arusaamine eesti venelastest muutus ka kohe selgemaks. Küsimus pole niivõrd minu ebaviisakuses, vaid lihtsalt arusaamise probleemi minu kraesse lükkamises. Kaval, vääääga kaval ma ütlen.<br />
<br />
Igatahes, paar kuud enne Taanist lõplikult ärakolimist otsustasin ma, et ma ei saa riigist niimoodi lahkuda, et ma sisuliselt mitte midagi kohalikust keelest ei taipa. Tark mõte onju. Eriti arvestades, et mul ei ole kavast tulevikus kunagi Taaniga tegemist teha. Aga noh. Õnneks avanes võimalus minna normaalse hinnaga kursustele, kus kohalik taanlasest õpetaja sai lisaks keeleõppele meid valgustada ka kohalike kommete osas. Nii saime me teada, et kuigi taanlased peavad ennast tohutult liberaalseteks ja igasugustest reeglitest sõltumatuteks, siis tegelikult on nad väga tugevalt oma traditsioonidega seotud. Näiteks laulavad igal sünnipäeval (olenemata sellest, kui vanaks keegi saab) ühte kahest kõige populaarsemast kohalikust sünnipäevalaulust (kumbki neist ei ole "Happy Birthday to you", mis on suht ebardlikult ka eesti keeles kasutusel). Eranditult kõik taanlased pidavat neid teadma ja põlvest põlve edasi kandma. Nii ei saa keegi väita, et ta ei oska kaasa laulda. Või siis kohalike komme jalutada ringis, käest kinni hoides ümber jõulupuu ja samal ajal laulda jõululaule. Jällegi - seda teevad kõik pered ja sellest erandi tegemine võrdub riigireetmisega. Lihavõtete eel aga saadetakse tuttavatele-sõpradele-sugulastele mustriliste sisselõigetega kaunustatud kirjakesi, kuhu on kirjutatud lühike luuletus. Selle luuletuse lõppu on aga alati saatja nime asemel punktid - punktide hulk võrdub saatja nimetähtede hulgaga. Kui saaja nime ära ei arva, saab saatja temalt lihavõttepäeval šokolaadimuna. See 300 aastat vana traditsioon pidavat iseloomulik olema ainult taanlastele. Neid traditsioone on terve hulk veel (eriti toitude ja söömisega seotud), aga täiesti hullumeelne on nende kiindumus oma Dannebrogi (Taani riigilipu nimetus). Valge rist punasel taustal peab olema igal pool: sünnipäevakoogil, kingituse pakkepaberitel, kuuseehetel, tänava- ja poekaunistustel - kõik mis vähegi äramärkimist vajab, peab endas sisaldama Taani lippu. Ja mitte üks ega kaks, vaid ikka massiliselt.<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSWTdQWkyGL6otvAMEW2kvK5cItnrWJSC1NFc39BiHL2cgbtKKGZNrN3Cg4zJ5qBtGTvv2CPH1Vf6tj6BmoayHFN4-TBAgTvlhM_L04Nc6osaVM6uMzVHCWDuxfPLxtriLieOYMAoJezA/s1600/Taani+s%C3%BCnnip%C3%A4evatort.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSWTdQWkyGL6otvAMEW2kvK5cItnrWJSC1NFc39BiHL2cgbtKKGZNrN3Cg4zJ5qBtGTvv2CPH1Vf6tj6BmoayHFN4-TBAgTvlhM_L04Nc6osaVM6uMzVHCWDuxfPLxtriLieOYMAoJezA/s1600/Taani+s%C3%BCnnip%C3%A4evatort.JPG" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Tavaline sünnipäevakook</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgAP4aVWOo0PwXIkFHBmQBQ3zSq6JB8eRppjiqI-mFPH_TPyd5KcDpiyff2ay_jy3kKT3_FF5laGlzfWEXiUtjgOOCjftXLwFpGd7hy29__F0vN6aF_dMPzHDhb971vjlJlFsyQOXFM7b4/s1600/Taani+lipp+t%C3%A4navatel.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgAP4aVWOo0PwXIkFHBmQBQ3zSq6JB8eRppjiqI-mFPH_TPyd5KcDpiyff2ay_jy3kKT3_FF5laGlzfWEXiUtjgOOCjftXLwFpGd7hy29__F0vN6aF_dMPzHDhb971vjlJlFsyQOXFM7b4/s1600/Taani+lipp+t%C3%A4navatel.JPG" height="150" width="200" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Tavaline linnatänav</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjgkIHEYneAWnwZkUByj4m3mgRQ0dtQlVJVzJT3cNqWrQ3e-9IIQhB3S4YdRD5AcmN0gVvPM9APUvf7L_QEr9e1860m6lqMkllAssiHcLrp7Uq1Hikb_X9xkyBr_RProFFc35vp_0GyecY/s1600/Taani+kuusepuu.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjgkIHEYneAWnwZkUByj4m3mgRQ0dtQlVJVzJT3cNqWrQ3e-9IIQhB3S4YdRD5AcmN0gVvPM9APUvf7L_QEr9e1860m6lqMkllAssiHcLrp7Uq1Hikb_X9xkyBr_RProFFc35vp_0GyecY/s1600/Taani+kuusepuu.jpg" height="320" width="234" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Tavaline jõulupuu</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<br />
<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiA2BIpjYf5wV-anHCgxNB5K0J3GPRlHtxW3Ez51clGOgckzmZ_qV7QXF1fIN7zAfXtz6ld78TJxt30RhwuDRC0fYUl3Wj0SOsvxPPUvXndYGBUEImd_TFvJSDyWdM3DNkj61op9CNm7FQ/s1600/Taani+suveniir.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiA2BIpjYf5wV-anHCgxNB5K0J3GPRlHtxW3Ez51clGOgckzmZ_qV7QXF1fIN7zAfXtz6ld78TJxt30RhwuDRC0fYUl3Wj0SOsvxPPUvXndYGBUEImd_TFvJSDyWdM3DNkj61op9CNm7FQ/s1600/Taani+suveniir.jpg" height="200" width="200" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Tavaline suveniir</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
Mõnikord kasutatakse hambatiku otsas olevat valgeristi ka vähe teistsugustel eesmärkidel. Sealsed koeraomanikud on oma lemmiku järelt koristades umbes sama innukad kui eestlased, teisisõnu - tänavad on pidevalt pabulaid täis. Kui asi väga hulluks läks, võtsid kohalikud aktivistid kätte ja tähistasid kõik junnid nendesamade lipukestega. Ütleme nii, et reaktsioon aktsioonile oli tormiline, aga samas aitas olukorra muutmisele üsna efektiivselt kaasa. Huvitav on muide asjaolu, et kui küsida taanlastelt, kas nad teavad, kust nende lipp pärit on, siis teatakse, et Eestist. Kui aga uurida, kas nad teavad, kus Eesti on, siis reeglina on vastus eitav. Järjekordne näide Taani haridussüsteemi täiesti olematust geograafiaõpetuse tasemest.<br />
<br />
Aga keelest endast. Parim iseloomustus, mis ma selle kohta kuulnud olen, on et see on purjus norra madruste keel. Päris tabav. Sest lisaks täiesti maani purjus inimese kõnemaneerile (või nagu mu kaasõpilane taani keele tunnis pärast esimeste lausete veerimist ütles: "Ma kõlan, nagu mul oleks mingi tõsine viga küljes") tähendab näiteks sõna "frokost", mis norra keeles on hommikusöök, taanlastel hoopis lõunasööki. Loogiline ju - kui purjus madrus ennast lõunaajal lõpuks voodist (või räpasest kangialusest) välja ajas ja pohmakat praemuna ja peekoniga (või siis järgmise kange õllega) ravima asus, oli see tema jaoks alles hommik. Sama rütm jätkub muide ka järgmise söögikorraga - kui "middag" on otsetõlkes "keskpäev", siis purjus norra madruse (ehk taanlase) jaoks tähendab see õhtusööki. Aga pohmelli nimetavad nad puuseppadeks - ju siis seotud peas toimuva puudelõhkumisega.<br />
Muide, taani ja norra kirjakeel on nii sarnased, et pakendite tootekirjeldustel on need pandud ühte samasse lahtrisse, ainult erinevad sõnad on üksteisest kaldkriipsuga eraldatud. Aga kui taanlane rääkima hakkab, on norrakal ilma tugeva pingutuseta võimatu temast aru saada. Taani keeles nimelt süüakse pea kõik sõnalõpud ära, lisaks on hulk häälikuid mida sõna sees jäetakse hääldamata või öeldakse kirjapandud tähe asemel hoopis teine häälik. Kui sinna lisada veel taanlaste kurikuulus kurgu-err (mis ei ole üldse mitte prantslaste romantiliselt heliseva erri sarnane, pigem jätab mulje, et kalakont on kurku kinni jäänud ja seda püütakse meeleheitlikult välja krooksuda), ainult taani keelele omased häälikud (näiteks D-täht, mida hääldatakse sageli nagu L, ainult et keel ei ole selle hääldamisel mitte suulaes vaid hoopis hammaste vahel) ja taanlaste täiesti olematu diktsioon, saad kokku keele, millest isegi taanlastel endil on raske aru saada. Päriselt ka. Pealkirjas toodud küsimus on taani keeles kõige sagedamini kasutatav väljend ja tähendab "Mida sa ütlesid?" Seda võid igas vestluses kuulda vähemalt kümme korda. Asi on nii hulluks läinud, et taani filmidele on hakatud kinodes subtiitreid lisama, sest vaatajad ei saa aru, mida näitlejad ekraanil räägivad. Selle kohta on tehtud isegi video, soovitan vaadata:<br />
<a href="https://youtu.be/s-mOy8VUEBk">https://youtu.be/s-mOy8VUEBk</a><br />
Välismaalase jaoks on aga asjad veel hullemad. Kui sa näiteks istud taksosse ja püüad öelda aadressi, kuhu sa sõita tahad, võid 99% kindel olla, et taksojuht ei saa sust aru. Asja ei tee üldse paremaks see, kui sa püüad hästi selgelt ja hästi aeglaselt ennast väljendada - taani keel on mu teada ainus keel, kus enda selgemaks väljendamiseks pead sa maksimaalselt halva diktsiooniga rääkima. Samal ajal - iroonilisel kombel - on nad oma kohanimede hääldamise osas jube pedantsed. Nad täiesti tõsiselt ei saa aru, kui sa kohanimes ütled ühe hääliku valesti. Seega, kui sul on kavas minna Amagerfælledvej-le, siis parem kirjuta see paberile ja ulata taksojuhile. Vastasel juhul võid ennast halliks seletada, õigesse kohta sa ikka ei jõua. <br />
<br />
Keele korralikul õppimisel on üks suuremaid takistusi see, et ühtesid ja samu tähti võidakse hääldada täiesti erinevalt. Näiteks kõiki täishäälikuid saab hääldada nelja või viite erinevat moodi: I võib olla nii I kui J kui lahine E kui kinnine E, samas täht E võib olla ka lihtsalt E, aga ka A või siis A ja E vahel kahe erineva varjundiga või siis jääb täiesti hääldamata. <span class="st">Üldse on taani keeles kirjakeeles 9 täishäälikut, aga kõnes on neid kokku suisa 40! </span><span class="st">A ja E vahelist häälikut ma juba mainisin, aga siis on
olemas veel Ö ja O vahepealsed, I ja E vahepealsed, U ja Ü vahepealsed ja
nii edasi - kõik oleneb sellest, kus mingi täishäälik sõnas asetseb ja
nii see vaene välismaalane siis mõistatab, et milliseks nüüd siis see
konkreetne täishäälik või täishäälikute ühend moondub. Isegi selline ilmselge kaashäälik nagu V muutub väga tihti täishäälik U-ks. </span>Täht G jääb sõna keskel üldse hääldamata (halloo, miks te seda sinna siis üldse kirjutate?) või siis moondub J-iks, nii et tänaseks päevaks ka Ülemiste keskusesse laienenud taanlaste pudi-padi kett Tiger hääldatakse hoopis "tier" - see aga omakorda tähendab kõnekeeles kümnekroonist. Seega oli algselt tegemist sõnademänguga ja pidi tähendama, et enamuse asjadest saad poest kümneka eest. Inflatsioon on muidugi oma töö teinud, nii et tänasel päeval ei saa sa Tigeris kümneka eest suurt midagi.<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9xljVK7YSmBU91SM6O14Q6RbU5ZOhYoIM9-QuM3EEspfrOYY7w0rteyWTrZTJAcs9AN69YLlxbDMl3jl-qpV5I93xIj_2xQQnfzCFxOY8PjvgnLx5Ym_DuzYSfV3riOcZ2EGSMT2wdoo/s1600/Tiger.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9xljVK7YSmBU91SM6O14Q6RbU5ZOhYoIM9-QuM3EEspfrOYY7w0rteyWTrZTJAcs9AN69YLlxbDMl3jl-qpV5I93xIj_2xQQnfzCFxOY8PjvgnLx5Ym_DuzYSfV3riOcZ2EGSMT2wdoo/s1600/Tiger.jpg" height="266" width="400" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Võiks olla tiiger, aga on hoopis kümnekas.</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
Üks ootamatusi oli minu jaoks see, et kui kaks A-tähte on kõrvuti, siis hääldatakse see kui O. Nii et filosoof Kirkegaard hääldatakse tõepoolest "kirkegoord", hoolimata sellest, et ma keskkoolis oma õpetajale selles osas tuliselt vastu vaidlesin. Mina teadsin, et skandinaavia keeltes on kasutusel täht <span class="st">Å ja seda hääldatakse O (taani keeles on sellel lisaks tavalisele O-le kaks erineva suukujuga hääldatavat O-d veel lisaks), aga et sedasama tähte asendab ka täheühend AA, tuli mulle üllatusena. Huvitav on ka see, et täht </span><span class="st">Æ ei hääldu üldsegi mitte Ä-na, nagu näiteks norra keeles, vaid lahtise E-na. Just-just, teed suu lahti, nagu hakkaks "aa" ütlema ja samal ajal ütled "ee". </span><span class="st">Nii et laevandusgigant "M</span><span class="st">ærsk" ei hääldata mitte "märsk" vaid "mersk". Topelt sulghäälikud (KK, PP, TT), mis võiksid teoreetiliselt anda sellele lõputult pehmekeelsele joodikumõminale mingisugusegi jäikuse, hääldatakse aga - üllatus-üllatus - hoopis pehmelt: gg, bb, dd! </span><br />
<span class="st">Sõnalõppude ärasöömine on neil aga suisa katastroofilise iseloomuga. Näiteks Kopenhaageni linnaosa Amager (kus on näiteks päris okei kvaliteedi ja hinna suhtega Danhostel) hääldatakse lihtsalt "ama". Misjaoks see "-ger" seal lõpus peab olema, on mõistatus. Pearaudteejaam </span><span class="st"><span class="st">Hovedbanegården (mille lähedal on näiteks Tivoli) hääldub aga näiteks "huulbengoodn" (sealjuures on ülioluline, et see "L" seal keskel oleks see "keel hammaste vahel L", mitte tavaline L). </span>Õnneks ei viitsi nad ise ka seda välja öelda ja kasutavad selle asemel lühemat versiooni: </span><span class="st"><span class="st"> København H.<i> </i>Aga </span>kui sa tahad taanlasele öelda, et sa tead küll, kes Taani kuulsaim kirjanik on, siis ärge üritage talle kellestki "hanss kristjan andersenist" midagi rääkida, sest toda inimest tuntakse seal "hoo see aneesen"-ina (ehk siis Hans Christian lühendatakse H.C-ks, mis hääldub siis "hoo see" ja Andersen on kohalike hääldusreeglite järgi midagi "aneesen"-i taolist). </span><br />
<br />
<span class="st">Kui ma enne maininsin, et taani keel on kui purjus norra madruste keel, siis sellele vastu räägib nende numbritesüsteem. See on ikka tõeline ajugümnastika. Kuni kolmekümneni on tegelikult täitsa okei. Aga edasi on nad kuskil ikka täitsa metsa poole sõitnud. Hea küll, 40 on otsetõlkes "kaks kahtekümmet". Aga 50 - "kolm kahtekümmet, mille viimasest kahekümnest on pool ära võetud". Whaaaaat?! Aga nii ongi. "Halvtreds" just sedasi tõlgitaks. Ja edasi: 60 - "kolm kahtekümmet", 70 - "neli kahtekümmet, mille viimasest kahekümnest on pool ära võetud", 80 - "neli kahtekümmet" ja 90 - "viis kahtekümmet, mille viimasest kahekümnest on pool ära võetud". Aga 100 on ikka sada, nagu normaalsetel inimestel kombeks. Okei, ütleme, et te olete selle kummalise kahekümnendik-süsteemi endale pähe saanud. Korras? Ooh ei. Kaugeltki mitte. Kõigepealt peate nende hääldamise ära õppima. Näiteks 70 ja 90 on nende lohaka häälduse juures üsnagi sarnased. Aga ka see pole kõige hirmsam. Hulluks läheb siis, kui nad mingi ühendiku sinna kümnendikule lisavad - need hullud hakkavad siis tagantpoolt ettepoole lugema! 75 on seega "viis ja neli kahtekümmet, mille viimasest kahekümnest pool on ära võetud". Ja nüüd - see tagantpoolt ettepoole lugemine kehtib ainult kümneliste ja üheliste puhul, muude (sajalised, tuhandesed jne) hakkavad ikka eestotsast. Nii et minu sünniaasta oleks "üks tuhat üheksasada </span><span class="st">viis ja neli kahtekümmet, mille viimasest kahekümnest pool on ära võetud". Ikka pole veel piisavalt keeruline? Hea küll, kui jõuad kümnetuhandelisteni, siis seal kehtib suisa kahekordne tagant ettepoole lugemine. Number 98 754 oleks siis "kaheksa ja viis-</span><span class="st">kahtekümmet-mille-viimasest-kahekümnest-pool-on-ära-võetud-tuhat, seitsesada, neli ja </span>kolm<span class="st">-</span><span class="st">kahtekümmet-mille-viimasest-kahekümnest-pool-on-ära-võetud". Seda haiget süsteemi püüti mingi aeg teiste põhjamaade eeskujul muuta, aga see üritus kukkus läbi. Totaalselt.</span><br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi9-s6ELaojiuG9IoK5QK-tGWALBfkmC6urNh74mzfsIe6CbjMYjSkUIuonUo-s6MqQDrvR4iC0Swy5ufiCwrKVoXzgF1PGzWn7jI1xnOXQHfqvGGB_dkc9od_DeJga8ZvTcDwxcYeiaS8/s1600/Taani+numbrid.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi9-s6ELaojiuG9IoK5QK-tGWALBfkmC6urNh74mzfsIe6CbjMYjSkUIuonUo-s6MqQDrvR4iC0Swy5ufiCwrKVoXzgF1PGzWn7jI1xnOXQHfqvGGB_dkc9od_DeJga8ZvTcDwxcYeiaS8/s1600/Taani+numbrid.jpg" height="400" width="247" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><span class="st">Nüüd saate aru küll, miks norra madrus Taani jõudes ennast kohe purju jõi - sellist jampsi kaine peaga küll välja ei kannata.</span></td></tr>
</tbody></table>
<br />
<span class="st"></span><br />
<span class="st">Küll aga on märgata, et teatud kohtades on taanlased oma elu väga lihtsaks teinud: üks ja sama sõna võib kanda üsna mitut tähendust, ilma et neil eriti omavahel seost oleks. Näiteks "tager" võib tähendada nii "võtma", "reisima" kui "jooma"; "</span><span class="st">får" võib olla nii "sööma", "vastu võtma" kui ka "saama". Mõndade sõnade omavaheline seos on pisut musta huumoriga seotud: "Gift" tähendab nii abielus olemist kui ka mürki, "Skat" on aga nii maksuamet kui ka kallim/armsam. Nii et "skat" on see, kellest mingil hetkel su "gift" saab. Ei ole kahemõtteline, ei ole :)</span><br />
<br />
<span class="st">Lõpetuseks tuleb öelda, et kuigi taani keel võtab aju tossama ja keele sõlme, siis nalja oskavad nad teha ka. Muidugi mitte tahtlikult. Sest tahtlikult tehtud Taani huumor on kohutav. Nad omadega ikka veel sealmaal, kus mehed panevad naisteriided selga, teevad jubedad grimassid pähe, räägivad totaka häälega ja see peaks olema mingi kõrgema klassi huumor. Kogemata lõbustamine tuleb neil aga täitsa hästi välja. Vähemalt inglise keelt oskavad välismaalased arvavad nii.</span><br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGJJiMleRWOejPOTJm8ndR7cmB0MIKVyfPBc-1a7Bf5qEZriw69E2N5V1dKGI3i0UY8RH6tal0FPdxzH-ikhvISGpzmrCN4_oIyk57A4P_P3WdjXJz3Xm8MOMnVAj4aa2ehoShXpwpT18/s1600/Fartkontrol.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGJJiMleRWOejPOTJm8ndR7cmB0MIKVyfPBc-1a7Bf5qEZriw69E2N5V1dKGI3i0UY8RH6tal0FPdxzH-ikhvISGpzmrCN4_oIyk57A4P_P3WdjXJz3Xm8MOMnVAj4aa2ehoShXpwpT18/s1600/Fartkontrol.jpg" height="132" width="200" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Kõik (ma kordan - kõik) on Taanis kontrolli all.</td><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><br /></td></tr>
</tbody></table>
<span class="st">Tegemist ei ole siiski kõhutuulte, vaid sõidu (ehk kiiruse) kontrolliga. </span><br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgI3NtGZ8SkvyWas5o8nRZhYqRp724cWAexaIy_czosSqZCX_VKUNEEKWP_krXl1KTAGtn4D0xENmbF82ES6keoWlupQa-woumeACe0QoL3iS2_aFdhscsPMR0g9OKJVxhNynY9bFQYCks/s1600/Turistfart.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgI3NtGZ8SkvyWas5o8nRZhYqRp724cWAexaIy_czosSqZCX_VKUNEEKWP_krXl1KTAGtn4D0xENmbF82ES6keoWlupQa-woumeACe0QoL3iS2_aFdhscsPMR0g9OKJVxhNynY9bFQYCks/s1600/Turistfart.jpg" height="149" width="200" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Siin sõidavad turistid.</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<span class="st">Sellise sildiga bussides ei ole turistide gaasidega probleemi. Neid lihtsalt veetakse. Turiste siis. Ja nende gaase.</span><br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgowIZH8lHXOnDhsUmqf4VNkTl25FpPJzkuDBeHpIf_HYUtxoddIrFbjB8RRcjnrad2lEQFxuAIPGVusWhZqOswAhdIessHSYa3ks4smZug7_wRmrpGmVn00V_xDuqHh5-psIQOfaizGjI/s1600/I+fart.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgowIZH8lHXOnDhsUmqf4VNkTl25FpPJzkuDBeHpIf_HYUtxoddIrFbjB8RRcjnrad2lEQFxuAIPGVusWhZqOswAhdIessHSYa3ks4smZug7_wRmrpGmVn00V_xDuqHh5-psIQOfaizGjI/s1600/I+fart.jpg" height="320" width="212" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">I fart elevator? Really?</td></tr>
</tbody></table>
<span class="st">Niimoodi aga hoiatatakse, et mingi asi on liikumises (näiteks lift).</span><br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhM9Xbki8XIY60KidLagnujn6G0k3EbKJcVJVoKM_pX-PM6h3id9KPCQnb2pSOws1Bvhk8N-fcBUnNAgdo5RL1ornWTF8UpjU7Xl8o_DCXl4yKPB0hPhU8-GpC5t4Iv3tQ69uafHNDW6qc/s1600/Middelfart.gif" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhM9Xbki8XIY60KidLagnujn6G0k3EbKJcVJVoKM_pX-PM6h3id9KPCQnb2pSOws1Bvhk8N-fcBUnNAgdo5RL1ornWTF8UpjU7Xl8o_DCXl4yKPB0hPhU8-GpC5t4Iv3tQ69uafHNDW6qc/s1600/Middelfart.gif" height="197" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Täitsa olemas selline koht</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<br />
<br />
<br />
<span class="st">Ja kui te peaksite sõitma rongiga Jüütimaa poole ja teile tundub, et rongijuht ütles ühel hetkel "Nasty stop middle fart", siis ei tähendanud see "Rõve peatus: Kõhutuul",vaid tegelikult ütles ta "Næste stop Middelfart" ehk andis teada, et järgmine peatus on Middelfart. </span><br />
<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEisoNA0FyuH0a5R5dD2LFZtW1eGASoJ2V6h0JuqEWGNZJ3B06_8o_7HH-0W2oyxbSIAmtNbcgxBUWkVSyDpRu_La-buSeG9l1BYGpoQJVd5sofNyc65kJLnLEVs2JGPzKNNJPvUJ2AaxGo/s1600/DSC00166.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEisoNA0FyuH0a5R5dD2LFZtW1eGASoJ2V6h0JuqEWGNZJ3B06_8o_7HH-0W2oyxbSIAmtNbcgxBUWkVSyDpRu_La-buSeG9l1BYGpoQJVd5sofNyc65kJLnLEVs2JGPzKNNJPvUJ2AaxGo/s1600/DSC00166.jpg" height="240" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Ei tasu lasta ennast kodumasinatel solvata</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<span class="st"> </span><br />
<span class="st">Samamoodi ei tähenda "Slut" mitte kergete elukommetega naist, vaid kõigest millegi lõppemist (poodide allahindluste lõpus on terve linn täidetud "Slutspurt"-plakatitega). </span><br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1r_23SSCdhWZpsREUnD_EEJdj9SE11fnEXzCV0W2ES5SGj2P3Uxj1rSN_XdNPcSmXnvI_TCwoW3Lc_Ie0ICEmgtHLO3nL7h3SFpLD4AkVdKZZ4XWmGFBH9FlosthU-_hSdhJ7-ErIuWo/s1600/Kiisu+s%C3%B6%C3%B6mas.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1r_23SSCdhWZpsREUnD_EEJdj9SE11fnEXzCV0W2ES5SGj2P3Uxj1rSN_XdNPcSmXnvI_TCwoW3Lc_Ie0ICEmgtHLO3nL7h3SFpLD4AkVdKZZ4XWmGFBH9FlosthU-_hSdhJ7-ErIuWo/s1600/Kiisu+s%C3%B6%C3%B6mas.jpg" height="179" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Killing mad ei tähenda hullumeelset tapmist, vaid kiisutoitu</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<span class="st"> </span><br />
<br />
<span class="st">"Mad" ei tähenda hullu, vaid toitu ja "Killing" ei viita kellegi tapmisele, vaid seda hellitavat nime öeldakse kassipoja kohta.</span><br />
<span class="st"></span>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<span class="st">Aga meile kui eestlastele on ja jääb vastuvõetamatuks loomaliha, sest Taanis on see lihtsalt okse.</span><br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqvRibI9zwK4fLGOO64qIcwFWmQpDaTrWradgv3sTt-QEdyZQ2irORTb3JF47yuJhYysCEuZiEqqeNa1UqmM9vfne-AFx0ueRfrCNr8E_Skms_Y3D8KN1_f4aNMEXcrQhKV71diTV1byA/s1600/Oksefilet.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqvRibI9zwK4fLGOO64qIcwFWmQpDaTrWradgv3sTt-QEdyZQ2irORTb3JF47yuJhYysCEuZiEqqeNa1UqmM9vfne-AFx0ueRfrCNr8E_Skms_Y3D8KN1_f4aNMEXcrQhKV71diTV1byA/s1600/Oksefilet.jpg" height="306" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Okse on okse, vahet pole, kas see on fileena...</td></tr>
</tbody></table>
<span class="st"> <br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgszfzN1gkX9bGD3t40OUeAbxNAdAhwVhkzjQMVBrFJ_lP4DQlx2mVZPbTjq1YF51EbviFZngq7Lhc4XadbInGNDi1cvA_UxXVTIEkl4_1C6k8nKwrkJra9gS2cdbi1NAjjYjSsoxATXXU/s1600/Hakket+okse.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgszfzN1gkX9bGD3t40OUeAbxNAdAhwVhkzjQMVBrFJ_lP4DQlx2mVZPbTjq1YF51EbviFZngq7Lhc4XadbInGNDi1cvA_UxXVTIEkl4_1C6k8nKwrkJra9gS2cdbi1NAjjYjSsoxATXXU/s1600/Hakket+okse.jpg" height="190" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">...või hakituna...</td></tr>
</tbody></table>
</span><br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4gxLH5n9447QZz3WvoqwXQV3togqAr4-s8rbSiigjv_CFwPWtkHSX76-BllaHE0dCuRaZR9rabKjQeagbtpuLaTIKvlJISjnzxh8IWXbJEKh-8JyU3AUz3ebOCWdqfHOocYycp7kCyq0/s1600/DSC00135.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4gxLH5n9447QZz3WvoqwXQV3togqAr4-s8rbSiigjv_CFwPWtkHSX76-BllaHE0dCuRaZR9rabKjQeagbtpuLaTIKvlJISjnzxh8IWXbJEKh-8JyU3AUz3ebOCWdqfHOocYycp7kCyq0/s1600/DSC00135.jpg" height="240" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">...tehakse sellest kebabit...</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjODYBND7zveOsfr3PAOK83_CaDXAmo2Z3zkhqx2mSnjrGajuGDOLEhnxI9TU3rW8RWJnwh-09FLpsxd_u694zvg01xYvII88FefCnKadJMZohfvFvZ3mf040JwwOQBcW_dbm0WLj_1arQ/s1600/DSC00164.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjODYBND7zveOsfr3PAOK83_CaDXAmo2Z3zkhqx2mSnjrGajuGDOLEhnxI9TU3rW8RWJnwh-09FLpsxd_u694zvg01xYvII88FefCnKadJMZohfvFvZ3mf040JwwOQBcW_dbm0WLj_1arQ/s1600/DSC00164.jpg" height="240" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">...või hoopis wokki.</td><td class="tr-caption" style="text-align: center;"></td><td class="tr-caption" style="text-align: center;"></td><td class="tr-caption" style="text-align: center;"></td><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><br /></td><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><br /></td><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><br /></td></tr>
</tbody></table>
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"><br /></span>
<br />
<span class="st"></span>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<span class="st">Vaat nii.</span>Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-66430389949071048032014-09-10T14:50:00.001+03:002014-11-19T21:00:53.324+02:00Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol. viimane (vist)Huh, kolimine peaaegu seljataga ja tegelikult peaks nüüd muutma blogi nime ära millekski, mis viitab mu uuele elukohale. Aga teeme siis nii, et praeguses bloginimes sisalduv "...ja muustki" katab ka Norra ära. Pealegi on veel mälestus Taanist üsna värske ja mõned lõpetamata jutuotsad vajavad kokkutõmbamist.<br />
<br />
Ma just eile tabasin ennast mõttelt, et kui pole pikka aega Eestis käinud, siis tundub Taani eluolu täiesti tavalise ja igapäevasena - just nagu oleks see igal pool samasugune. Ainult aeg-ajalt külas käivad kodumaalased tuletavad meelde, et metsik kogus jalgrattureid ja õhtupimeduses säravad kardinateta aknad ei ole sugugi tavapärane nähtus. Kui esimesel poolaastal võttis iga poeskäik kergelt pisara silma - nii valus oli nende hindadega toime tulla - siis praegu olen jube rõõmus, kui saan Royal Copenhageni tassi ainult ca 60 euro eest. Et misasi see Royal Copenhagen on? Pole viga, mina enne siiatulekut ka ei teadnud. Taanlased ise peavad seda maailmakuulsaks ja noh, eks teatud ringkondades võib see nii ka olla. Mina lihtsalt pole sellesse ringkonda kunagi kuulunud. Aga teile võhikutele ja ilmselgelt harimatutele väikekodanlastele teadmiseks: tegemist on ühe portselani valmistava ettevõttega. Ja mitte niisama portselani, vaid ikka maailma parima portselani Mis omakorda tähendab, et nende hinnad on ka vastavad. Nii et see soodushinnaga 60 eurot maksev tass on normaalhinnaga 87 eurot. See on üks odavamaid asju seal poes. Võid osta ka näiteks supitirina, selle saad kätte 616 euroga. Kui aga oled oma rahakoti peale eriliselt kuri, siis näiteks 850 cl mahutav kaanega kauss maksab "ainult" 4561 eurot. Nüüd mõtlete, et need on kindlasti kaunistatud kulla ja teemantitega? Oh ei. Kõigest üsna tagasihoidliku käsitsimaalitud sinise mustriga - kui sedagi. Võid valida ka täiesti valge portselani, mida eristab "Made in China" analoogidest peale kümneid kordi kõrgema hinnasildi ka märk toote allosas, mis ütleb, et tegemist on Royal Copenhageni toodanguga. Taanis on ju kõik kallis, ütlete. Eriti kui tegemist on Taani käsitööga, eksole. Ja kõik mida üks taanlane puudutab, muutub ju iseenesest kullaks. Njah. Ainult et kui te nüüd veel korra sinna ilusa portselantassi või -kausi alla vaatate, näete kahtlustäratavat märget: "Designed in Denmark". See tähendab, et toode on disainitud küll Taanis, aga valmistatud - Tais! Tulles nüüd tagasi küsimuse juurde, et mis eristab seda maailma kalleimat portselani Hiina või Tai analoogidest, jääb vastuseks, et ainult hinnasilt. Ahjaa, paar sarja sama tootja kollektsioonis on tõepoolest värvilised, lillemotiividega ja sisaldavad ka kuldseid pintslitõmbeid. Ja seal on hinnasildid veel vägevamast klassist. Näiteks supitirina saab kätte 16 284 ja mulle arusaamatu funktsiooniga Ice Bell and Stand-nimelise eseme 30 591 euro (jajah, euro, mitte Taani krooni) eest.<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhFLo2ki3yQl71Uvr13XpIzu3lNJhTFmbF7zCo2QVDMf13AfJNUMgJLECY0afEH8-_DdCyVYQtdzYmYHYGeXFpesQOshpi2IP2lD0UccCTsUnCm9Blz232zSAMvNdlrP-SAHXfRpV72u9k/s1600/IceBell.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhFLo2ki3yQl71Uvr13XpIzu3lNJhTFmbF7zCo2QVDMf13AfJNUMgJLECY0afEH8-_DdCyVYQtdzYmYHYGeXFpesQOshpi2IP2lD0UccCTsUnCm9Blz232zSAMvNdlrP-SAHXfRpV72u9k/s1600/IceBell.jpg" height="345" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Tõsiselt - misasi see on?</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<br />
Nagu aru võite saada, on mu äri läinud täie hooga käima. Vaatan ainult kõige kallimat portselani, sõidan ringi Maybachiga ja igal nädalavahetusel lendan oma eralennukiga lõunamere saarele, mille ma endale sünnipäevakingiks soetasin. No vähemalt paralleeluniversumis ja unenägudes on see täpselt nii. Ärkvelolles on aga mu kohv ikka nendes samades Ikea tassides, mis aastategi eest, istumise all teist noorust läbi elav Mazda ja Ryanairiga lendan kord aastas saarele, mis mingil imelikul põhjusel sugugi minu oma pole. Teisisõnu - midagi eriti muutunud ei ole. Mis ei tähenda, et midagi vahepeal toimunud ei oleks.<br />
<br />
Pool aastat tagasi hakkasin taipama, et niisama lihtsalt võõrale turule sissesöömine siiski ei käi. Tarbijad, kes uusi asju tahaksid proovida, on täiesti olemas. Kahjuks ei ole neid piisavalt palju selleks, et täiesti tundmatute toodetega edukat äri teha. Enne lõplikku otste kokkutõmbamist otsustasin siiski teha veel viimase pingutuse ja panin ennast taaskord ühele Taani toidumessile kirja. Kuna ma teadsin, et boksi sisustamiseks mul seekord midagi erilist vaja pole - sain sellise pool-viimistlusega koha, kus laud ja seinad olid juba olemas - siis ei hakanud ma enne viimast minutit väga vaevama mõtetega, et kus mu erinevad messi atribuudid on. Visiitkaardid, pastakad, tšekid ja muu träni on niikuinii olemas. Peaasi, et plakatit maha ei unustaks, muidu jääb boks ikka hirmus lahjaks. Õnneks ma teadsin ilma kontrollimatagi, kus see oli - ta jäi mulle pidevalt millegipärast ette. Ja nii ma lasin südamerahus kuupäeval ligineda. Kirjutasin veel mõned e-mailid nendele kontaktidele, kes oma visiitkaardid olid eelmise aasta messil mulle andnud ja seejärel kuhugi ära kadunud ja lootsin, et äkki vähemalt mõni võtab seekord vaevaks vastata. Ja etskae õnne - kümnest kirjasaajast tervelt üks vastaski! Ja ütles, et tahaks tõepoolest minuga veel enne messi algust kohtuda. Et aga messini oli ainult paar päeva aega ja toimumiskoht ei olnud seekord mitte Kopenhaagen, vaid paarsada kilomeetrit eemal asuv Jüütimaal paiknev väikelinn, siis leppisime kokku, et kohtumine leiabki aset just sealsamas linnakeses messile eelneval õhtul.<br />
<br />
Õnnis päev oli saabunud. Laadisin oma kaubanäidised ja messitarbed autole, läksin veel korraks tuppa tagasi, et võtta viimane (aga kõige olulisem) asi - plakat. Nonii, kiirpilk kapi otsa ja seal ta oli... ei olnud! Ootootoot. Aga kus ta siis on? Voodi all? Ei. Toanurgas? Eip. Teistes tubades? Nope. Njet. Nein. Mitte kusagil polnud. Ja ei olnudki. Siiamaani pole ma aru saanud, kuhu ta kadus, sest isegi kolimise ajal (kui kõik kadunud asjad müstilisel kombel välja ilmuvad) seda plakatit välja ei ilmunud. Nojah, mis seal's ikka, eks lähen ilma plakatita. Etteruttavalt olgu öeldud, et nii piinlikult lagedat boksi ei olnud terves messikeskuses mitte ainsamatki. Ma olin seal nagu mingi talumees, kes pani oma kaalikaleti keset kuninglikult ehitud messikeskust üles ja teeb nägu, et ta on täpselt samasugune kunn, nagu need kõik teised. Ohjah.<br />
<br />
Vahet pole, mõtlesin ma. Vähemalt on mul bisnes-lantš kokku lepitud ja kui ma ennast seal kenasti üleval pean, kes teab, äkki saab isegi ühe kliendi juurde. Oli messile eelnev õhtu ja messikeskuses (mis oli väikese linna kohta ebanormaalselt suur) oli viimane aeg oma boks üles seada. Ilmnes, et minu kontakt, kes ainsana mu meilile vastas (lihtsuse huvides ütleme, et ta nimi on härra Jensen)(sest Taanis on põhimõtteliselt iga teine perekonnanimi Jensen)(kui ta just Hansen või Nielsen pole) pani oma boksi üles samas saalis, minust kõigest paarkümmend meetrit eemal. Kui töö oli valmis, läksime äri-õhtusöögile (minu esimene muide) ja ajasime juttu. Üllataval kombel oli ta väga minu poolt pakutavatest toodetest huvitatud ja pikka juttu lühidalt kokku võttes pidime pärast messi juba Kopenhaagenis kokku saama ja edasise äri ajamise detailid kokku leppima. See andis järgmiste päevade osas väga positiivse fooni, sest nüüd ma tundsin, et juba ainuüksi see õhtusöök tasus messile tulemise ära ja kõik ülejäänu saab olema ainult boonus.<br />
<br />
Mess ise oli üllatustevaene. Inimesed käisid, maitsesid, mõned kiitsid taevani, teised laitsid maha. Kiitjaid oli muidugi mäekõrguselt rohkem, aga kuna ma olen kriitika suhtes üsna tundlik, siis jäid need hapud näod ikkagi meelde.<br />
<br />
See oli vist teine päev (üritus ise kestis kolm päeva), kui ühel hetkel tuli mu laua juurde üks härrasmees, küsis, kas ma olen huvitatud oma toodetele edasimüüja leidmisest, ulatas oma visiitkaardi ja kadus rahvasumma. Tuli välja, et toosama härra oli oma stendiga väljas mõned boksid eemal. "Meil on tootenimistus üle 40 000 toote!" oli ta firma loosung. Nooh, järelikult ei saa olla tegemist just väga väikse ettevõttega, oli minu mõte. Nonäe! Järgmine hea põhjus, miks ma siin olen! Huvitatuid jagus veelgi. Üks Taani suurimaid lagritsatootjaid tahtis minuga kaupa teha, palus, et ma kindlasti ühendust võtaks. Siis oli veel üks suur valmistoitude firma esindaja, kes küll visiitkaarti ei andnud, aga lubas ise ühendust võtta. Palju neid kontakte kokku ei tulnud, aga need mõned, mis ma sain, polnud pahad. Polnud üldse pahad.<br />
<br />
Vähemalt nii ma arvasin.<br />
<br />
Pärast messi võtsin oma visiitkaartide paki ja hakkasin kirju saatma. Vaikus. Nädal hiljem uued kirjad teele (seekord igaks juhuks teise meiliaadressi pealt) - ikka vaikus. Ei tasu vast mainidagi, et need, kes ise lubasid ühendust võtta, ei teinud seda. Veel nädal hiljem hakkasin helistama. Mõned ei vastanud. Lihtsalt lasid kutsuda ja kõik. Tagasi ka ei helistanud. Kätte õnnestus aga saada lagritsafirma esindaja. "Tere, mina olen see ja see tollest ja tollest firmast, te käisite minu toodetega tutvumas ja soovisite, et ma igal juhul teiega ühendust võtaksin. Kas te olete mu e-mailid kätte saanud?" "Eee... Ei, vist ei ole. Kes te olete?" "No ma olen see ja see, kes pakkus selliseid ja selliseid tooteid, te olite neist väga huvitatud ja soovisite, et ma teiega ühendust võtaks" "Eee... Tähendab, ma ei mäleta teid, aga ma arvan, et ma sain messil kogu info juba kätte. Head aega". Mäh?! Aga ta ju ise... Mis mõttes ei mäleta? Ja mis mu e-kirjadest sai, mis ma saatsin? Segane värk. Nojah. Edasi võtsin selle 40 000 tootega firma ette. Jutu algus toru teises otsas oleva härraga (ütleme siis, et tema on hr. Nielsen) oli enam-vähem samasugune, aga siis talle ikkagi meenus, kes ma olen ja minu suureks rõõmuks ütles ta, et jah, ta on mu toodetest huvitatud, tahab kokku saada ja äri käima panna. Vaat nõnda! Nii see juba läheb! Veel üks kõne hr. Jensenile, kellel sel hetkel oli küll kiire, aga leppisime kokku, et võtame paari nädala pärast jälle ühendust. Tuleb tunnistada, et tunne oli hea. Isegi väga hea. Lõpuks ometi hakkavad mu ponnistused vilja kandma. Mul on vähemalt kaks tõsist huvilist, kes on huvitatud põhimõtteliselt kõikidest minu poolt pakutavatest toodetest ja nüüd on vaja asi ainult ära vormistada.<br />
<br />
Kahe nädala möödudes võtsin härra Jenseniga ühendust. "Tead, mul on hetkel Coopiga probleem. Nad tellisid mul't suure koguse kaupa ja nüüd keelduvad seda müüki võtmast." Coop on muide kaupmeeste seas sõimusõna. Jah, kui sa neile saad midagi müüdud, siis nad ostavad suurtes kogustes. Samas pressivad nad hinnad meeletult alla ja iga väiksemagi rikkumise eest on ette nähtud tohutud trahvid, samal ajal enda rikkumiste eest ei vastuta nad üldse. Nüüd siis oli samasse orki sattunud ka härra Jensen. "Nii et kahjuks ei saa ma sinu toodetega praegu tegeleda. Võib-olla hiljem." Teisisõnu: võid mu telefoni numbri oma mälust ära kustutada.<br />
<br />
Dämmit.<br />
No vähemalt oli veel härra Nielsen. <br />
<br />
Tõepoolest - härra Nielseniga oli nädal hiljem väga konstruktiivne jutuajamine. Muuhulgas ilmnes ka põhjus, miks enamus minu e-kirja saajatest polnud mulle vastanud. Nad ei saanud neid lihtsalt kätte! Nimelt kasutavad praktiliselt kõik ettevõtted e-maili pakkujana Google'i kohalikku haru. Ja nemad pakuvad sellist meiliteenust, mis automaatselt suunab kõik mitte-taanikeelsed kirjad prügikirjade kausta või ei lase isegi neil sinna laekuda. Kirja kohaletoimetamiseks peab vähemalt subjecti rida olema taanikeelne, soovitatavalt aga kogu kiri. Kuidas saavad need firmad rahvusvahelist äri ajada, jäigi mulle lõpuni arusaamatuks. Ka härra Nielsen oli mu kirjad enda prügikastist leidnud. Aga vähemalt sai ta need sealt kätte ja nüüd võis äri alata. Pidin talle saatma lõplikud hinnad koos transpordikuludega, misjärel ta valib neist välja esimesed kõige huvitavamad tooted ja kui need on kenasti tarbijate poolt vastu võetud, siis võtab teisi tooteid juurde. Super! Mõne päeva pärast olidki hinnakirjad teele pandud ja jäin tellimust ootama. Kahjuks oli kätte jõudnud juuni lõpp, mis tähendas paratamatult, et Taanis suri sisuliselt kogu elu välja. Sedasi nad lihtsalt elavad - suvi on lühike ja seda ei kulutata töö tegemisele. Juulikuus kellegiga tööalaselt kontaktivõtmine on põhimõtteliselt võimatu. See kehtib nii erafirmade, aga eelkõige avalikule sektori osas. Nii ma ei imestanud eriti, kui esimest tellimust kohe ei saabunudki. Mulle sobis see tegelikult hästi, sest ma pidin juba kolimise asjadega tegelema ja sealt kõrvalt poleks väga palju aega ärile jäänud. Saabus august ja oligi õige aeg uuesti ühendust võtta. Telefonis number valitud, kutsub. Kutsub. Ja kutsub. Kuni enam ei kutsu. Hmm. Ju siis on kiired ajad. Järgmisel päeval kordus sama stsenaarium. Ja ka ülejärgmisel. Nagu ka sellest järgmisel. Ega ma jonni ei jätnud. Saatsin järjest e-maile, helistasin, uuesti e-mailid, helistamised. Mitte midagi. Vaikus.<br />
<br />
Septembri esimestel päevadel pani härra Nielsen oma firma kodulehele teksti: "Kahjuks oleme sunnitud oma tegevuse lõpetama. Kõike paremat!"<br />
<br />
---<br />
<br />
Ja nii ta läks.<br />
Kolm aastat Taanis, neist kahel aastal läbi viidud (võrdlemisi kallis) sotsiaal-majanduslik eksperiment nimega "Võhik teeb äri" ja tulemus - nagu arvata võiski - null.<br />
Või siiski, mitte päris. Üks klient on tellinud kaupa küll. Viimase aasta jooksul suisa kaks korda. Päris korraliku koguse. Loodetavasti tellib varsti veel. Aga sellise tempoga tellimusi saades jõuab mu firma kasumisse umbes 120 aasta pärast.<br />
Ja siis on teine klient veel. Tema vahendab tooteid Lähis-Ida riikidesse ja väidetavalt ollakse seal minu kaupadest väga huvitatud. Paraku on sealne asjaajamise tempo aeglasem kui toatemperatuuril pigi sulamine. Seega pean ma lihtsalt ootama.<br />
Nii et lootust nagu on.<br />
Ma arvan.<br />
Vist.<br />
<br />
<br />Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-50334044000682853052014-03-12T13:27:00.003+02:002014-03-12T13:27:51.086+02:00MüüdimurdjaIlus kevadine pärastlõuna. Istub naine (või mees)(siin riigis on neil mõnikord üsna raske vahet teha)(aga ütleme, et selles loos on ta siis naine) akna all, vahib pingsalt naabri hoovi. Ühes käes hoiab telefoni, teises Coca-Cola purki. Selge, räägib kellegagi. Lõpetab kõne ja rüüpab rahuloleva näoga sõõmu kihisevat hambahävitajat.<br />
<br />
Mis on sellel pildil valesti? (see lause on viimasel ajal nii populaarseks saanud, et ma ei suutnud oodata, kuhu ma enda kirjatükkides selle paigutada saaks ja - lõpuks ometi!)<br />
<br />
Tegelikult ei olegi midagi. Naine täitis lihtsalt oma kodanikukohust ja helistas maksuametisse. Miks? Sest talle tundus, et naaber (kes parasjagu oma kodus ulatuslikku remonti tegi) kasutab tööjõuna poolakaid. Ja üsna kindlasti töötavad need poolakad "mustalt", teisisõnu maksuvabalt, ümbrikupalgaga. Ning see ongi piisav põhjus, et maksuameti poole pöörduda. See pole muide taanlaste seas absoluutselt haruldane, pigem vastupidi. Neid õpetatakse sõna otseses mõttes algklassidest alates, et kui kellelgi on kahtlus reeglite rikkumise osas, siis tuleb sellest kindlasti teada anda. Hiljaaegu tahtis maksuamet laiendada pealekaebamise võimalusi senisest veelgi - kui siiani pidi pealekaebaja avaldama ka enda nime, siis nüüd taheti avada anonüümne "teabeliin", mis pidi julgustama inimesi veelgi rohkem nende poole pöörduma. See plaan jäi viimasel hetkel katki. Asja eesmärk on muidugi õilis - teadaolevalt baseerub Taani ühiskond solidaarsusele, mis tähendab, et kõik peavad korralikult makse maksma, ainult selliselt on võimalik senise elukorralduse säilimine. Kui nüüd keegi petab ja jätab maksud maksmata, siis on see sisuliselt sama, kui keegi varas küünitaks oma räpased vargakäpad sinu ausalt teenitud kroonide ja ööride poole. Loogiline?<br />
<br />
Jah, ainult et...<br />
<br />
Nagu te ehk tähele panite, rüüpas meie loo peakangelanna tumedat kihisevat jooki, mis kannab rahvusvaheliselt tuntud kaubamärgi nime. Tal on seda keldris veel. Ja mitte vähe. Tervelt viisteist kasti. Miks ei peakski olema, ta õemees käis just Saksamaal kaubikuga enda toiduvarusid täiendamas ja küsis, et kas ta saab ka temale midagi tuua. Noh, ta siis telliski mõned kastid Coca-Colat, siis mõned kastid head saksa õlut, paarkümmend karpi šokolaade ja veel nipet näpet. Nüüd on kelder head-paremat täis, kusjuures maksma läks see ainult murdosa sellest, mida ta Taanis oleks pidanud maksma. Õemees on selline tore mees. Ta käib Saksamaal kuus paar korda ja toob oma tuttavatele-sõpradele ja mitte nii tuttavatele (et mitte öelda võõrastele) igasugu head kraami. Vaheltkasu pidavat ainult 10% võtma, omadelt natuke vähem, võõrastelt rohkem. Ehh, ikka tore kui on selline õemees.<br />
<br />
Tegelikult ei ole naine rumal. Ta teab küll, et selline kauplemine on seadusevastane. Ja ta teab seda ka, et ta ostab sisuliselt salakaupa. Aga no see on ju õemees! Ja no paljukest ta ikka selle kaubikuga jõuab tuua, paarkümmend kasti ühele, sama palju teisele ja mõnele veel. Ega see nüüd küll kellelegi kahju tee. Aga vaat see naabrimees...<br />
<br />
See hiljaaegu mitte-taanikeelses seltskonnas kuuldud jutuke iseloomustab minu arvates kõige paremini taanlaste valikulist seadusekuulekust. Tegelikult ei puuduta see ainult seadusi, vaid üleüldse pilti, kuidas taanlasel meeldib ennast näidata (antud juhul siis äärmuseni kalduv seadusekuulekus koos kodanikukohustuste hulga kuuluva pealekaebamisega) ja seda teist poolt, millest lihtsalt eelistatakse vaikida. Maakeeli on selle asja nimi kahepalgelisus.<br />
<br />
Üldse on taanlased enda kohta loonud igasuguseid müüte, mida nad siiralt usuvad enda suhtes kehtivat. Sirvisin mõni aeg tagasi sellist väljaannet nagu "Silmaringi reisijuht. Top 10 Kopenhaagen" (mis muide on üks väga vähestest reisijuhtidest, mis Taani kohta eesti keeles välja on antud). Päris hea väljaanne, soovitan igal juhul enne Kopenhaagenisse sõitmist muretseda, isegi kui on plaan tulla päevaks-paariks. Seal on igasugu head soovitused vaatamisväärsuste ja toidukohtade (millest küll mõned on tänaseks oma uksed sulgenud) kohta, samuti erinevaid marsruute, mida mööda liikudes kõige rohkem linna näeb. Välja on see teos antud juba viis aastat tagasi, aga selle aja jooksul ei jõua siinmail kuigi palju muutuda (taanlased selle väitega muidugi nõus pole, sest ühe levinud müüdi kohaselt on taanlased ühed kaasaegsemaid ja eesrindlikumaid rahvaid üldse). Sellesama väljaande lõpus on rubriik "Mida vältida", ehk siis negatiivne käitumine, mis Taanis justkui kindlasti taunitav on. Ja vaat see on koht, mis väga eredalt näitab taanlaste kahepalgelisust. Mõned näited:<br />
<br />
"1. Hooletu liiklemine<br />
Taanlased ei lähe kunagi vales kohas üle tee, isegi kui tee on täiesti vaba. /.../ Ületage teed ainult ülekäigukohtades, rohelise tulega".<br />
<br />
Kes iganes selle kirjutas, pidi olema kas pime, patoloogline valetaja või peast taanlane. No võtke auto ja sõitke mööda mõnda peatänavat paar kilomeetrit ja vaadake, mis toimub. Vähe sellest, et nad vales kohas üle lähevad, nad kohati isegi ei vaevu vaatama, kas mõni auto on lähenemas või mitte. Massiliselt. Igal pool. Täiesti tavapärane nähtus on, et inimesed seisavad keset neljarealist aktiivse liiklusega tänavat (no esimesed kaks rida olid ju vabad ja neist pidi üle jooksma!) ja teevad seal aeg-ajalt liigutusi, mis näitavad, et nad kavatsevad kohe-kohe läheneva auto rataste alla hüpata. Selle peale nõrganärvilisemad autojuhid hüppavad piduritele, teised teevad möödapõike, millega riskitakse teisele autole küljelt sisse sadada ja kolmandad (peamiselt kohalikud) sõidavad sirgjoones edasi. Küllap nad teavad, et tegelikult ju ei liigu nad sealt kuhugi. Või noh, mõnikord liiguvad ka, aga see on ainult mõnikord. Siiski, on üks koht, kus taanlastest jalakäijad tõepoolest tee ääres seisavad (ja kust on ilmselt tulnud müüt taanlasest kui hoolsast liiklejast): valgusfoori taga. Siis on tõesti tunne, et sa vaatad hirvekarja, kes on autotulede särast lummatuna kivistunud ja ootavad kollektiivselt rohelise tule süttimist. Kasvõi kell kolm öösel. Kui lähema kilomeetri raadiuses ei liigu ühtegi autot. Aga kui punane tuli liiga kaua põleb, siis astutakse paarkümmend sammu eemale ja minnakse sealt üle tee. Olenemata kellaajast.<br />
<br />
"2. Kiiruse ületamine ja joobes juhtimine"<br />
Joobes juhtimise osas ei oska ma palju kaasa rääkida, aga vaadates liikluspilti, siis on küll selline tunne, et pooled juhid on purjus: paremast reast vasakpöörde sooritamine, suunatuledeta ridadevahetus, vaheletrügimine, punasega ristmiku ületamine - kõik on nii igapäevane, et ma isegi ei viitsi nende peale isegi enam vihastada. Mis aga kiiruseületamisesse puutub, siis jah, linna piires hoitakse tõepoolest enam-vähem piirkiirusest kinni. Selles aga ei tasu näha taanlaste seadusekuulekust, vaid hirmu tohutute trahvide ees, mis igal aastal vägevate hüpetega ülespoole liiguvad. Kui ikka 40 km/h alas 60ga sõitmise eest sulle mobiilse kiiruskaamera abil 400 eurone "hoiatustrahv" väänatakse, siis eriti tihti seda avantüüri ette ei võta. Hoopis teine pilt avaneb aga linnast väljas, kus kiiruskaameraid sisuliselt ei ole. Vaat seal on küll nii, et kiirust piiravaid märke võetakse pigem kui soovitusliku iseloomuga teadaandeid. Isegi teetööde alal, kus kiirus on piiratud 80 km/h peale, ei peeta paljuks 110ga sõita. Ja seda mitte üksikute "rullnokkade" poolt, see on ikka üsna tavapärane käitumine. Küllap siis lastakse niimoodi sisimas peituv loom välja, kes linnaliikluses on taltsaks muudetud ja kes nüüd maanteel mõnuga täiest kõrist möirata saab.<br />
<br />
"3. Narkootikumide ostmine.<br />
/.../ Varem oli Kristiaania Narkoäri tänavalt narkootikumide ostmine vastupandamatu ahvatlus. Tänapäeval on aga Narkoäri tänaval kauplemine lõpetatud ja avalikult narkootikume osta ei saa".<br />
Esiteks, kui keegi läheb Kristiaaniasse ja püüab seal leida Narkoäri tänavat, siis edu otsimisel. Tallinnasse tulevad inglisekeelsed turistid peaks tänavanimede tõlkimise traditsioone järgides suunama sel juhul Sandwide või Great War Hill tänavale. Jätame ikka Kristiaania peatänava Pusher Street'iks ja juhatame teed küsivaid Tallinna turiste jätkuvalt Liivalaia või Suur-Sõjamäe tänavale, eksole.<br />
Teiseks - jah, põhimõtteliselt keelati Kristiaanias narkokauplemine ära küll. Õieti on seal kangete narkootikumide müük olnud alati keelatud, kuid kanepist toodetud erinevad suitsetamise abil naudingut tekitavad produktid olid pikka aega tolereeritud. Siis otsustasid linnavõimud, et aitab küll ja panid suurte protestide saatel kauplemisele piiri. Teooria ja praktika ei kulge siin riigis aga sageli käsikäes ja möödunud sügisel seal oma vanematele ekskursiooni tehes pidin õhus levivast väga spetsiifilise lõhnaga tossust peaaegu ise pilve jääma. Lisaks ei sisaldanud need kümnetel lettidel erinevates rohekates värvitoonides müügil olnud pakikesed kindlasti mitte raviteede segusid ja neid said osta kõik soovijad. Keda ei olnud muidugi vähe. Häguse pilguga turiste olid kõik kohvikud-restoranid täis. Mõne nädala tagant tehakse sinna reidid, võetakse kauplejatelt kraami vähemaks, aga mõne aja pärast jätkub kõik jälle samamoodi. Muide - Kopenhaagenis on üsna kõva häälega arutama hakatud, et äkki peaks ikka suitsetatavad kanepitooted legaalseks tegema, aga hetkel jääb veel poliitikutel julgusest vajaka.<br />
<br />
Viimase paari aasta suurim müüt on muidugi taanlased kui kõige õnnelikum rahvas maailmas. Nad on nüüd isegi Kopehaageni lennujaama pannud üle-inimese suurused sildid: "Tere tulemast maailma kõige õnnelikumasse riiki!" Ühelt poolt on kõik õige - siin on väga hea sotsiaaltoetuste süsteem, mis aitab sind sünnist surmani ära elada nii, et sul ei saagi õieti mingit stressi tekkida. Mugav ju, kui sul on töötukindlustus, mis hoiab sind pärast koondamist päris pikka aega samal elatustasemel või siis õppetoetused, mille tõttu ei pea sa ülikoolis muretsema oma igapäevaste kulutuste katmise pärast või siis tasuta haridus ja tasuta haiglaravi, mille üle taanlased väga uhked on. Väärtushinnangud ei lase samuti õnnetundel langeda: töö ei ole esimese kolme prioriteedi hulgas. Kõigepealt on perekond, siis sõbrad, hobid ja seda kõike punase niidina läbiv (kuri)kuulus <i>hygge </i>ehk õdus äraolemine. Töö on lihtsalt tüütu vahend äraelamiseks ja see tuleb kuidagi moodi ära teha, aga sealgi on <i>hygge</i>'l oma koht, näiteks töökaaslastega peetavad iga-reedesed ühised hommikusöögid, mis kestavad mõnikord kella 12ni (loe: töölt äramineku kellaajani) välja. Aga see kõik, nii hea ja mõnus kui see ka pole, on ju väline. Ja välistel asjadel on teatavasti väga piiratud mõju inimese sisemise õnnetundele. Õnnetunne peab seestpoolt tulema. Ja see ei kipu taanlastel kuidagi iseenesest tulema. Ise nad ütlevad, et Taanis pole piisavalt päikest, mis omakorda tähendab, et pole piisavalt D-vitamiini, mis omakorda tekitab negatiivseid emotsioone ja depressiooni. Nõnda siis ongi huvitav lugu, et kuigi taanlased oma järjekordse müüdi kohaselt on nii farmaatsiat võõrastavad tüübid, et sa ei leia siinsetest apteekidest isegi mitte kõige tavalisemat paratsetamooli (rääkimata Coldrexidest ja muudest "kangetest" ravimitest)(päriselt ka, neid tuuakse Saksamaalt salakaubana sisse)(ja kui sa perearstile kurdad, et jube paha on, palavik ja külmavärinad ja peavalu, siis ta patsutab sulle lihtsalt õlale ja ütleb "mine koju teki alla, tee oma olemine mugavaks, joo kuuma teed ja küll kõik saab korda")(ja see pole legend)(tegelt ka), siis on nad viimase OECD aruande kohaselt siiski antidepressantide tarbimise osas maailmas kolmandal kohal. No mis viga nii õnnelik olla! Ajad aga "õnnepilli" - nagu nad seda siin hellitavalt kutsuvad - sisse ja muidugi oled õnnelik. Kasvõi mitu päeva järjest ja iga päev. Aga see on ju sohk. See on sama, nagu sa ütleks, et "meil on maailma kõige tugevamad sportlased" ja jätad targu mainimata, et nad on kõik pealaest jalatallani dopingut täis pumbatud.<br />
<br />
Aga ega see kõik mind enam nii väga ei häirigi. Mõni kuu veel ja võin oma jalad sellest kahepalgelisusest puhtaks pühkida ja siirduda sirge seljaga Eestimaale, kus inimesed on siirad, seadusekuulekad, ühepalgelised, liiklevad hoolsalt, ei istu kunagi purjus peaga rooli, kus sõna "narkootikumid" on tundmatu võõrsõna ja kuigi nad on koguaeg õnnetud, keelduvad nad kategooriliselt antidepressante tarbimast. Pärast seda, kui ma olen paari suvekuu jooksul avastanud, et mu illusioonid kodumaa osas on siiski kergelt vildakad, põgenen paariks aastaks riiki, mille mägede vahel liiguvad absoluutselt normaalsed inimesed, kelle ainus mure siin elus on: "<a href="https://www.youtube.com/watch?v=jofNR_WkoCE" target="_blank">Aga mida rebane ütleb?</a>" <br />
<br />
<br />Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-81992623481565330982013-11-20T12:01:00.001+02:002013-11-21T13:56:01.402+02:00Kui silmad ei petaMõnikord on kohe nii, et vaatad ja ei usu.<br />
Vaatad veelkord ja siis teed igaks juhuks pilti.<br />
Nohja siis riputad pildid enda blogisse.<br />
<br />
Käesoleval nädalal jäi mulle näppu selline reklaam:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOL53TzWVicZ9HKG5IlqDsmUnNwcLOhPYvsyqDZ6uTowJTGZZwa_8u0qxyOHMgZO-9d5jm_0l7mkdqpYXimQMdFHb68LtkLwfjVYvOsCgQ8tIZ87ARFB7XrL0PXoHTLyYCSuOep0r7SV8/s1600/DSC_0179.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOL53TzWVicZ9HKG5IlqDsmUnNwcLOhPYvsyqDZ6uTowJTGZZwa_8u0qxyOHMgZO-9d5jm_0l7mkdqpYXimQMdFHb68LtkLwfjVYvOsCgQ8tIZ87ARFB7XrL0PXoHTLyYCSuOep0r7SV8/s640/DSC_0179.jpg" width="480" /></a></div>
<br />
Kes keelt ei mõista, siis neile siinkohal tõlge: "Suvine kruiis Baltikumi, otse Kopenhaagenist". Illustratsiooniks on loomulikult kõige suurim vaatamisväärsus kõikide Balti riikide peale: Vene õigeusu kiriku kuplid. <br />
<br />
No okei, veidi edasi uurinuna leidsin ka kirjelduse selle kruiisi kohta: <br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhTvZ9stiv1_ceWHNzc_N_iBoqDqmIYAwBXzWMcFDmfD2u-Al2VfIesszUrFod_0ayP7aIYH20_EHdaf2lakvquZ98-a7UgXKzuOdrUOQtBz9yJZoUe5M4JJdQGvaAWoYRKxbvonIVVN5U/s1600/DSC_0180.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhTvZ9stiv1_ceWHNzc_N_iBoqDqmIYAwBXzWMcFDmfD2u-Al2VfIesszUrFod_0ayP7aIYH20_EHdaf2lakvquZ98-a7UgXKzuOdrUOQtBz9yJZoUe5M4JJdQGvaAWoYRKxbvonIVVN5U/s400/DSC_0180.jpg" width="400" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Tõlge: "Seila Costa Cruise pardal unikaalsele reisile Baltikumi pealinnadesse, algusega otse meie kaunist pealinnast" (st. Kopenhaagenist - minupoolne vahemärkus). "Külasta Stockholmi vanalinna, avasta põnevat ajalugu Tallinnas ja naudi reisi kõrgpunkti - Sankt Peterburgi, mida tuntakse ka Põhjala Veneetsia nime all".<br />
<br />
Illustratsiooniks on lisatud kaart:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbRnqWE8aniRopBEwlBvrBkeY4lxkfF7QyrkgWJrO3tMY8G6mhodVkI-jIbyVPGGCYFizQ4Mhs3FtEoIFethN2aBmGe0vHgyZ-7xgQCdmJ7c2s_5mu7JyIcuYadXav5rP2gdbdjVIVftA/s1600/DSC_0181.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbRnqWE8aniRopBEwlBvrBkeY4lxkfF7QyrkgWJrO3tMY8G6mhodVkI-jIbyVPGGCYFizQ4Mhs3FtEoIFethN2aBmGe0vHgyZ-7xgQCdmJ7c2s_5mu7JyIcuYadXav5rP2gdbdjVIVftA/s400/DSC_0181.jpg" width="400" /></a></div>
<br />
Me ju Eestis alati muretseme, et me oleme nii väiksed ja keegi meid ei
tea-ei tunne, meid peetakse Venemaa osaks, parimal juhul üheks Baltikumi
kääbuseks, mille pealinn on Riia ja kus riigikeeleks on leedu keel. Aga
nüüd on need ajad möödas! Alates tulevast suvest on Euroopa jagatud kolmeks Balti riigiks, milleks on Saksamaa (uue pealinnaga Warnemünde), Soome (mis hõlmab nüüdsest ka endist Rootsit ja on viinud oma pealinna Stockholmi) ja Eesti (mille pealinn on vastavalt maitsele kas Tallinn või Sankt Peterburg). Molotov-Ribbentropi pakt on selle kõrval poisike. Nagu kaardiltki näha, hõlmab Eesti alates tulevast suvest tervet piirkonda, mida siiani tunti Baltikumi ja Venemaana, Tallinn paisub sama suureks kui praegune Harjumaa ja pool Läänemaad. Balti riikide täpsemad piirid ei ole veel paika pandud, aga see on tehniline detail ja usutavasti saab suveks sellega ühele poole. Oi sõbrad, uhke on olla eestlane, meie aeg suurrahvana võib alata!<br />
<br />
Kainematele meie seast aga soovitus: kui te peaksite tahtma Taani kolida, siis ärge palun kunagi - mitte kunagi - viige oma lapsi Taani kooli. Nagu juuresolevalt pildilt näha, võib nende maailmapilt sealsetes geograafiatundides moonduda tundmatuseni.<br />
<br />
<br />
Aga hea küll. Möödunud suvel tegime abikaasaga väikse Suurbritannia tuuri. Muuhulgas hõlmas see ka EasyJetiga lendu Londonist Edinburghi. Nagu igal korralikul lennufirmal, on ka EasyJetil oma pardaajakiri. Räägiti uutest sihtkohtadest, reklaamiti uusi "revolutsioonilisi" ilutooteid ja tehti juttu kuulsustega - ei midagi erilist, eksole. Jäin mina lugema ühte lugu, mis tehtud näitlejast super(või hüper- või mega-, aga võib-olla ka giga-)modelliga, kelle nimi inglise keeles oli Svetlana Khodchenkova. No vaadake ise, ilus naine, muidugi peab sellist artiklit lugema:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjhe212z6YE08hyphenhyphen24QdI8btNhDvh_K7U0w3242NUj_NcYuuoVqf8T0sOEQoPPdK7nNb8GeAZePOw524oXqTFp51zLHsYsfLkARNbOOvzKh2JSrMqBkAeyB5yvjjffVmnjtFlJREl-CSp0M/s1600/DSC_0140.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjhe212z6YE08hyphenhyphen24QdI8btNhDvh_K7U0w3242NUj_NcYuuoVqf8T0sOEQoPPdK7nNb8GeAZePOw524oXqTFp51zLHsYsfLkARNbOOvzKh2JSrMqBkAeyB5yvjjffVmnjtFlJREl-CSp0M/s400/DSC_0140.jpg" width="400" /></a></div>
<br />
Ega ta midagi huvitavat ei rääkinud, rohkem oli selline Wolverine'i-filmi promomine ja mõned isiklikumat laadi lausejupid sekka. Aga vaat üks lõik oli põnev:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOEdHg82vsKZ1MqLlVEq1lYbmRQM5cm-jF5_E_vdGETXUU1p2F__xomL7M8tA9w3T0P8cug8GiFukY7O3cXUpRgfF4BommaYy3L4IhvtGNGW-NplqDOAjcrcvCvk8C7NNh9IEwmeZ8YXs/s1600/DSC_0141.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOEdHg82vsKZ1MqLlVEq1lYbmRQM5cm-jF5_E_vdGETXUU1p2F__xomL7M8tA9w3T0P8cug8GiFukY7O3cXUpRgfF4BommaYy3L4IhvtGNGW-NplqDOAjcrcvCvk8C7NNh9IEwmeZ8YXs/s400/DSC_0141.jpg" width="400" /></a></div>
<br />
Ehk siis meie emakeeles kõlaks see umbes nii: "Me keeldun reisimast üle vee, sest mul oli ükskord kohutav kogemus. Ma reisisin liinilaevaga Soomest Šveitsi ja me sattusime tormi kätte. Ma kartsin kohutavalt ja palvetasin, et Leonardo DiCaprio tuleks ja päästaks meid".<br />
<br />
Ausaltöeldes kardaks mina ka kohutavalt, kui keegi üritaks mind laevaga Soomest Šveitsi transportida. Torm ei oleks vast see kõige hullem asi, aga kui ikka laev üritab kusagilt Saksamaa kandist alates läbi raiuda sadu kilomeetreid puhast maismaad, lihtsalt selleks et ühte näitlejast modellihakatist Šveitsi toimetada, siis see võib ikka päris jube kogemus olla. Kardetavasti pole seal ka Leonardo DiCapriost abi. Tema on harjunud ikka merevees uppuvate laevadega.<br />
<br />
Tulevast suvest alates muidugi pole meritsi Švetsi sõitmine enam mingi probleem, sest siis on arvatavasti ka see Kesk-Euroopa väikeriik juba Baltikumi osa ja teadaolevalt on kõik Balti riigid mereäärsed.<br />
Küllap see meri siis sinna Šveitsini ka ära tehakse.<br />
Küll te näete.<br />
<br />Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-91284380568346571682013-10-31T14:41:00.001+02:002013-10-31T14:41:12.923+02:00Tormi-iilide järelkumaMinu arvates on Statoil üks hiiglama hea koht. Päriselt ka. Seal on täitsa mõnusad hot dogid, kohv on hea, saiakesed on head. Ja seal saab kasutada tolmuimejat, mis võtab su autost ära igasuguse sodi, mille allaneelamise tagajärjel keelduks tavaline tolmuimeja edaspidi igasugusest koostööst. <br />
<br />
Ma kujutan ette, et ärksamad kujud juba taipavad, millest jutt tuleb. Jah, teil on õigus ja edasi ei pea lugema. Teie aga, kellele veel hommikune kohv mõjuma pole hakanud või on juba ära lahtunud, ma siis selgitan.<br />
<br />
Nagu mõningad võisid märgata, tegin ma 28. oktoobril Näoraamatus reportaaži Taanimaale kohalejõudnud tormist. Tulid need iilid ju värskelt Lääne-Euroopa poolt ja see andis hea võimaluse anda eelaimdust, milleks võiks Eestimaa valmis olla. Nii tore oli aknast välja vaadata. Tänaval lendasid reklaamid (siin on peatselt kohalike omavalitsuste valimised tulemas, seega oli neid kohe rohkesti), murdusid oksad või - nagu ma ka Facebookis pidulikult raporteerisin - kukkusid puud suisa tervikuna autodele peale. Äge looduse stiihia, mida võiks vaatama jäädagi. Samal ajal muidugi tuleb kindel olla, et endale midagi aknast sisse ei lenda. Seda õnneks ei juhtunud ja nagu ma kerge pettumuse noodiga mõni tund hiljem teatasin, möödus kõik enne, kui oli õieti alatagi jõudnud.<br />
<br />
Ja selle teadmisega läksin ma õhtul ka magama.<br />
<br />
Muide, kes iganes ütles, et "hommik on õhtust targem" või "ära hõiska enne õhtut" pole asjadest vist väga hästi aru saanud. Minu hõiskamine toimus vägagi õhtul ja hommik oli sellegipoolest äärmiselt loll.<br />
<br />
Nagu igal hommikul, ärkasin ma seegi kord uniselt (ei saa minust hommiku-inimest, mis teha), ajasin lapsed maast üles, lürpisin kohvi ja närisin võileiba. Ja nagu igal hommikul, saime ka seekord uksest välja viimasel hetkel või veidi pärast seda. Tänavale jõudes kõndisime väikse kahjutundega mööda autost, millele noor puu oli peale kukkunud. Kuigi tavaliselt ei kipu auto langeva puuga võideldes võitjana välja tulema, tundus, et seekord võis auto omanik kergendusega hinge tõmmata. Üks suurem oks oli küll vaevumärgatava mõlgi tekitanud, aga aknad olid terved, kriimusid ja muid hädasti parandamist vajavaid vigastusi polnud kusagil näha. "Nonäed, inimestel ikka veab," mõtlesin endamisi (vist isegi kõva häälega. Ma ju olen harjunud omaette kõva häälega mõtlema ja mõnikord ma unustan ära, et teised inimesed ümber on). Nonii, olemegi oma auto juures. Hoolimata sellest, et ta oli keset kõige tugevamat tormi otse kõrvalmaja tellingute juures, nägi auto väga kena ja vigastustevaba välja.<br />
<br />
Teate ju küll seda ütlemist, et inimesel võib ju kena naeratav nägu olla, aga ega keegi ei tea, mis selle naeratava näo taga on. Ei tea? Vahet pole, ega ma ka ei tea. Aga igal juhul minu auto naeratas mulle, kui ma talle näkku vaatasin. Aga mis selle näo (hea küll, kere) taga oli, sain ma küll kohe teada.<br />
Killud.<br />
Palju kilde.<br />
Tühjus.<br />
Haigutav tühjus koha peal, kus pidi asetsema tagumise luugi akna klaas.<br />
Lohk.<br />
Selle koha peal, kus tagumisel põrkeraual pidi olema muhk, oli lohk. Väga kriimuline ja kole lohk. Ja põrkeraua külgmine osa mitte ainult ei naeratanud, vaid suisa lagistas lahtise suuga naerda. <br />
Teised autod ümberringi oli kindlasti samas seisus, kujutate ette? Et kui ikka üks tellingujupp alla lajatab, siis vaevalt ta ühe autoga piirdub? Vale. Või mitte täiesti. Kõrvalauto peal oli katuse serva peal kraapimistunnustega koht, mis lubas järeldada, et mis iganes sealt ülevalt alla kukkus, tegi salakavala rikošeti naaberauto peal ja lajatas siis täie jõuga minu omasse. Kõik ülejäänud autod samas rivis oli puutumatud nagu kombekad neiud enne pulmaööd. Misasi see oli, mis sellist hävingut põhjustas? Pole õrna aimugi. Tellingud olid kõrval terved, auto juures polnud mitte midagi, mis oleks reetnud langenud objekti olemust. Katusekivi? Lillevaas? Meteoriit? Ei tea. Aga midagi suurt ja kõva ja kõrgelt kukkuvat pidi see olema.<br />
<br />
Olles veidi sisse ja välja hinganud, petnud ennast sõnadega "see on ju lihtsalt auto, peaasi, et ma ise terve olen" (lihtsalt auto?! dämmit, see "lihtsalt auto" remont läheb terve varanduse maksma! okei, kindlustus maksab suurema osa, aga mingi paar tonni omavastutust maksta ei ole mõnus, ei ole! ja mismoodi ma sihukese lõhkise riistapuuga sõidan?!), siirdusime tagasi tuppa. Veidi soojemad riided selga ja bussi peale minek. Lapsed peavad ju kuidagi kooli saama. Paarikümne minutilist hilinemist ei pannud klassijuhataja pahaks: "Oh, täna hommikul tulevad paljud sama vabandusega," oli ta ainuke reaktsioon. Küllap siis oli torm ikka kellegi teise varandust ka räsinud. Hiljem selgus muidugi, et ega ikka ei olnud küll ja hilinemise põhjuseks olid peamiselt teele langenud puud.<br />
<br />
Värske õhk aitas veidi rahuneda. Tükk kilet ja mõned meetrid teipi katsid ära kõikse haigutavama koha. Killud aga ei olnud küll sellised, mida väga näppudega tahaks puutuda. Mina muidugi seda ei teadnud. Aga pärast paariminutilist tegutsemist oma näppude pealt veritsevate mikrohaavade kokkulugemist olin jälle veidi targem ja otsustasin oma koristustegevuse pooleli jätta.<br />
Ja siin jõuamegi tagasi minu Statoili-teemalise kiidulaulu juurde. Ei täitnud ma seekord kõhtu rammusa hot dogiga, ei lürpinud unisust peletavat kohvi ega nautinud lõhnavaid saiakesi. Aga tolmuimejal lasin suriseda küll. Kohe kaks korda. Et oleks ikka kindel. Sest ega see väga mõnus poleks, kui äkkpidurduse tulemusel peaks enda peakolu seest väikseid klaasikillukesi välja nokkima. Heh, see oleks tegelt päris hull vaatepilt - auto näeb välja nigu peksa saanud joodik, rooli tagant tuleb välja tulist kurja vanduv sohver, veri tilgub ja killud peas kinni. Hmm. Äkki peaks hoopis filmi stsenaariumi kirjutama. Õuduskomöödia. "Tappev tagaklaas".<br />
<br />
Igatahes, auto sain kildudest vabaks ja kohe tekkis tunne, nagu auto oleks poole tervem. Mida ta muidugi polnud. Oli sama lõhkine ja kole, aga kuidagi viisakam.<br />
Siinkohal ma peaaegu lõpetaks. Ühtlasi vabandan kõigi inimeste ees, kelle elu tormis tegelikult ka räsida sai - oli see siis maja peale kukkunud puu või elektikatkestustest tingitud kannatuste pärast - ja kelle jaoks minu õnnetus lihtlabase vingumisena tundub.<br />
<br />
Aga lool peab olema ka epiloog eksole. Minu lugu lõppes (vähemalt ajutiselt) auto viimisega kahjukäsitlemist teostava firma juurde. Nagu ikka, tehakse kõigepealt kahjudest pildid, saadetakse need koos hinnapakkumisega kindlustusse ja positiivse vastuse korral saab remonti tegema hakata. Mina pidin siis kõigepealt viima oma romustunud modelli pildistamisele. Fotografeerijaks oli vanem meesterahvas. Rääkis inglise keelt küll, aga oli näha, et parema meelega suhtleks ta taani keeles. Seda rõõmu ma talle kahjuks pakkuda ei saanud, sest kuigi ma hakkan juba mingeid võtmesõnasid taanikeelsetest lausetest hoomama, olen ma siiski sisuliselt selles osas täiesti null. Nonii. Jõuame auto juurde, ta vaatab vigastusi, näitab vaheldumisi katkise autoklaasi ja lohku virutatud põrkeraua peale ning küsib: "This or this?" (tõlge "see või see?"). Ma vaatan talle otsa, kerin oma peas korra veel küsimuse üle, olemaks kindel, et ma õigesti kuulsin ja ei saa aru, kas ta teeb minuga õelat taanipärast nalja või on ta lihtsalt loll. Mis mõttes see või see? "Both!" (tõlge: "mõlemad!") "Yes-yes, so this or this?" küsib ta uuesti. Siis oli tunne, nagu ma oleks mingisse absurditeatrisse sattunud. Kas ta nagu tõsiselt küsib mu käest, et kas ma tahan lasta parandada ühe või teise vigastuse? Ma olin küll oma eelmises elus jurist ja enda arust lugesin kindlustuslepingut ka, aga kas seal tõesti oli kirjas selline lause, et kui õnnetus on põhjustanud mitu vigastust, siis parandatakse neist ainult üks? Et nagu mingi haiglane kulude kokkuhoid või? Aga üks asi, mis ma olen Taanis olles õppinud on see, et kui sa midagi tahad, et sinu tahtmise järgi tehtaks, siis pead endale kindlaks jääma ja nõudma oma õigust taga. "Both!" lajatasin ma uuesti. "Yes, yes, I understand, but this is all, yes?" (tõlge: "Jah, jah, ma saan aru, aga see on kõik, jah?"). Ja alles siis sain ma aru, mida ta öelnud oli. Ta rääkis inglise-taani segakeelt. Ehk siis see lühike o-tähega sõna, mida ta kahe "this"-i vahel kasutas, ei olnud mitte inglisekeelne "or" ("või"), vaid taanikeelne "og" ehk "ja" ning kokkuvõtvalt tahtis ta uurida, kas peale nende kahe vigastuse on veel midagi, mida ta peaks märkama.<br />
Oli piinlik. Oli küll.<br />
Aga vähemalt sain ma samal õhtul firmast kõne, et ma võin auto neile remonti viia. Nädal aja pärast. Enne seda võib mind näha liikumas just sellise kaunitariga:<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEigNiL8_K_PQ15vKotSIvgDTYI2-BufMjYHoR7rG1e2gF-rV9jC1Jieyro48zgBpJpSzDPQ5UcIdH3Upt2MaEg_E_vJENjvYEA4Bqry7LHKsHFhZzvb4600H-165Iwgzr6rOmXDD3woGwU/s1600/Numbrita.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEigNiL8_K_PQ15vKotSIvgDTYI2-BufMjYHoR7rG1e2gF-rV9jC1Jieyro48zgBpJpSzDPQ5UcIdH3Upt2MaEg_E_vJENjvYEA4Bqry7LHKsHFhZzvb4600H-165Iwgzr6rOmXDD3woGwU/s400/Numbrita.jpg" width="400" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Vaat nii.Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-12103816039133641242013-09-10T00:19:00.002+03:002013-09-10T00:22:17.709+03:00Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 9. Messi-eri jätk.Olen paaril korral varem maininud, et taanlaste suhtumine immigrantidesse on väga avameelselt negatiivne. Ei, ma ei räägi Rootsi-taolisest käitumisviisist, kus väliselt näitavad kõik ennast musterlastena, kes tolereerivad kõiki vähemusi, aga samas anna paar õlut sisse ja saunalaval saad teada, mida nad tegelikult asjast arvavad. Eiei. Siin pannakse nii valitsusliikmete kui parlamendi tasemel ikka väga konkreetselt paika, kes on kes. Paar näidet viimasel ajal ajakirjanduses kajastatud tsitaatidest: "Ida-Eurooplased on nagu rohutirtsud, kes hüppavad ühest riigist teise, imedes heaoluühiskondi elust tühjaks" (Konsevatiivse erakonna kõneisik); "Kodutud immigrandid tuleb tagasi koju saata. Kõik muud meetmed on poolikud" (Taani Rahvapartei kõneisik); "Paraku statistika näitab, et paljud elamisloaga immigrandid ei osale kohalike omvalitsuste valimisel. Pole ka imestada - kui ma oleks kolinud siia kuskilt Aafrika Hula-Bula riigist, siis poleks ka minul piisavat ülevaadet kohalikust poliitilisest olukorrast" (Taani rahvapartei kõrge poliitik). Asja pole paremaks teinud ka viimasel ajal uudistes kajastatud teated, kuidas moslemite kommete austamiseks on järjest rohkem Taani lasteaedasid ja haiglaid loobunud sealiha pakkumisest või pakutakse ainult "halal" liha (ehk siis moslemi kommete kohaselt tapetud looma liha). Eri poliitikute sõnavõtud immigrantide aadressil on muutunud kohati nii räigeteks, et äriringkonnad on ametlikult palunud kasutada veidi korrektsemat retoorikat, kartes, et vastasel juhul jätavad mitmed välisspetsialistid lihtsalt riiki tulemata. Et võõravaenulikkus ei ole iseloomulik mitte ainult poliitilistele ringkondadele, näitab kasvõi mõne nädala tagune sündmus Aarhusi linnas, kus üks ööklubi keeldus sisse laskmast mustanahalisi peohuvilisi. Põhjus? Üks somaallane olevat ühel ööl samast klubist varastanud mitmeid rahakotte ja muid väärtuslikke esemeid. Seega - kõik mustanahalised olid kohe "mustas nimekirjas". Hiljem, kui turvakaamera lindistusi üle vaadati, tuli välja, et see "somaallane" oli nii valge taanlane, kui veel üks valge taanlane saab olla. Nii et oled sa ida-eurooplane, aafriklane, moslem - vahet pole, igal juhul oled sa vähem või rohkem kahtlane element, kelle kraesse saab kõik ilmahädad määrida.<br /><br />Üks selline kahtlane element (kes pole küll Hula-Bula riigist, aga ikkagi) püüab neile siis kaela määrida väga kahtlasi tooteid, mis on väga kahtlast päritolu. Vähemalt sama kahtlast, kui ta ise. Aga seekord on see kahtlane tüüp hoopis arvuti taga ja mõtleb. Mõtleb, et tulemas on mess. Mitte väga kaugel Taanist. Göteborgis. Ainult 300 kilomeetrit eemal. Väga hea mess. Just mõeldud nende kahtlaste toodete jaoks, mis kahtlasel elemendil on. "Kui seda metsa ees ei oleks", ütles Juhan Liiv oma teoses nimega "Vari". Kahtlase elemendi jaoks oli metsaks raha. Õieti selle puudumine. Või noh... Tegelikult, kui väga pingutada ja skeemitada ja riskida, siis äkki ajaks midagi kokku... Eieiei. Liiga suur risk. Aga ikkagi, äkki peaks... Ei. Ole mõistlik. See on ju jube suur summa. Samas, teisest küljest, kui sealt messilt tuleb kasvõi paar lubavat kontakti, siis tasuks see avantüür ennast ära. Ja vaata nüüd seda messilehte: kõik kiidavad, kui hea üritus see on ja kui palju kontakte saadi. Mõtleme veel... Ah, mis seal mõelda. Kes ei riski, see šampust ei joo. Hea küll, ma ei joo niisamagi šampust. Ma söön selle asemel šokolaadi. Nii et kes ei riski, see šokolaadi ei söö. Tervete pähklitega. Fazeri oma. Nämm-nämm.<br /><br />Ja nii oligi. Haarasin oma sisemisel jänesel kõrvust kinni, keerasin tal kaela kahekorra ja viskasin välja. Lõvi oli sündinud. Algasid tormilised ettevalmistustööd, mis sisaldasid uue portsu visiitkaartide tellimist, boksi sisustuse hankimist, kindlustuse korraldamist (need hullud olid oma messi osalemistingimustesse pannud kirja, et kõikidel osalejatel peab olema esitada vastutuskindlustus summas 2 miljonit briti naela, mille peale näiteks Ergo kindlustus kirjutas: "Lugedes Teie soovi, tunduvad teise osapoole nõudmised päris utoopilised"), kõikvõimalike blankettide täitmist, abiliste otsimist ja muud pudi-padi. Heh, "muud pudi-padi". Vaat kus ütles. Räägib juba nagu mingi proff. "Ah tead küll, kogu see messi korraldamise pudi-padi". Heh. Igatahes, tööd jagus, aga kuna kogemus oli juba all, siis polnud see sugugi nii stressirohke, kui esimene kord. Andsin ka härra Elmarile teada, et ma nüüd ikkagi lähen. Tema vastu, et oh, väga hea, kui sobib, siis ma tulen ka. Mis mul selle vastu ikka sai olla. Palusin siis, et kuna ma olen ise kõik ettevalmistused oma kulu ja kirjadega teinud, siis ehk ta oleks nii lahke ja võtaks enda toodete näidised ise kaasa. Palve tundus mõistlik olema nii mulle kui talle ja nii oligi mul üks mure vähem.<br /><br /> Kauaoodatud päev jõudis kätte. Õieti kauaoodatud päeva eelnev päev, sest messiboksi sisustamise peab hiljemalt eelmisel päeval ära tegema. Organisatoorne pool nägi ette, et härra Elmar tuleb lennukiga Kopenhaagenisse ja siit lähme siis koos edasi Göteborgi. Kopenhaagenist pidi kaasa tulema ka üks neiu, kes oli mulle abiks eelmisel messil ja kes nõustus tulema minuga kaasa ka seekord. Niisiis haaranuks ma tema teepealt peale, siis koos lennujaama, härra Elmar peale ja meie sõit Rootsi kunni juurde võinuks alata. <br /><br />Võinuks.<br /><br />Härra Elmari lennu saabumiseni oli aega napp tunnike, kui helises mu mobiil. Teisel pool toru oli - jah, arvasite õigesti - härra Elmar. Kes ei tea, siis lend Riiast Kopenhaagenisse kestab umbes-täpselt poolteist tundi, seega vähem kui tund enne maandumist kõnet saades aimas mu süda halba. Kartus osutus paraku ka tõeks - härra Elmar oli lennukist maha jäänud. Mitte et ta unemüts oleks olnud, ei, põhjus oli hoopis proosalisem. Riia lennujaamas oli ootamatult Kopenhaageni lennu väravat vahetatud ja tema polnud sellest enne aru saanud, kui lennuk juba õhus oli. Nojah. Juhtub. Ta siis pakkus välja, et ta tuleb siis järgmise lennuga Göteborgi, vahemaandumisega Stockholmis. Küsisin, et kuidas siis pagasiga saab. "Ei pagasiga pole probleemi, see tõsteti maha ja pannakse mu lennu peale". Väga hea, sest see oleks ikka paras košmaar, kui ma messile ilma näidisteta peaks minema. Pöidlad pihku surutud, et härra Elmar ikka järgmise lennuki peale jõuab, asusin ise autoga Göteborgi poole teele. Enne minekut pakkisin igaks juhuks mõned enda käes olnud tootenäidised ka kaasa. Palju neid polnud, aga midagi ikka - no nii igaks juhuks. Iial ei või teada ju, mis juhtuda võib, eksole.<br /><br />Pärast pisut enam kui kolmetunnist sõitu jõudsingi Göteborgi. Peagi helises telefon. Härra Elmar oli saabunud. Huh, see oli hea uudis. Kuna lennujaam on kesklinnast üle 10 km kaugusel ja tulijal olid suured kohvrid kaasas, siis oli mõistlik minna talle autoga vastu. Mõeldud-tehtud. Härra Elmar ootas juba lennujaama ukse juures, surus käe pihku ja ütles: "Kuule, äkki sa tuled vaatad, kuskohta mu pagas võis minna. Ma ootasin selle lindi juures, kuhu ta oleks pidanud tulema, aga mina teda ei näinud". Mul jooksis külm jutt üle selja. Ära nüüd palun ütle, et see oli just see kohver, kus tootenäidised sees on... "See oleks küll vaja üles leida, sest ma käsipagasisse võtsin ainult riided, aga kõik näidised jäid kohvrisse". <br />Eieieiei. <br />Ei saa olla nii...<br />Ei ole nii! <br />Aga oli.<br />Kohvrit ei olnud. Tootenäidiseid ei olnud. Ja mess algas järgmisel päeval. Lahe. Muidugi asutasime oma sammud kohe lennujaama kaotatud pagasi osakonda, andsime pagasikviitungi ja kohvri kirjelduse, aga lennujaama töötaja poolt pagasiteeninduse elektoonilisse andmebaasi (see pidavat väidetavalt ühendama kõiki Skandinaavia lennujaamade pagasiteenindusi - ikka täielik e-värk) esitatud esialgne päring ei andnud mingeid tulemusi. Võeti siis meie kontaktandmed, härra Elmarile ulatati aga hädaabi pakike (see on sihuke kotike, kus on sees hambahari, žilett, habemevaht ja muu taoline) ja lubati kohe ühendust võtta, kui midagi selgemaks saab. Minu mitmekordsele pärimisele, et kas on mingisugunegi ettekujutus, kui kaua kohvri asukoha tuvastamine aega võiks võtta, keeldus teenindaja konkreetset vastust andmast. Et asi väga hapuks ei läheks, käskis Elmar oma Eestis olevatel alamatel panna DHL-iga teele ka varupakk. Kaua selle kohaletoimetamine aega võiks võtta, ei osatud kohe öelda. Üsna mõru meelega lahkusime lennujaamast, jäädes siiski parimat lootma. <br /><br />Parimat aga ei juhtunud. Järgmisel hommikul saime Eestist kõne, et "varupakk" on küll teel, aga see jõuab Göteborgi alles õhtuks. Seega polnud ka sellest meeleheitlikust ponnestusest erilist kasu meie messiboksi täitmisel. Nii ma siis olin oma abilisega messiboksis, mida me eelmisel õhtul palehigis sisustanud olime, laud hõre nagu kasemets pärast võsaraiet. Südames oli lootus, et äkki esimesel päeval (mess kestis kaks päeva) väga palju rahvast ei tule ja saame oma varudega hakkama. Mingis mõttes absurdne olukord - ühest küljest on ju just väga vaja, et tuleks palju inimesi, sest kontaktide rohkus oli jällegi hädavajalik. Teisest küljest aga on väga nõme esmamulje, kui tullakse laua juurde kauba vaatamise sooviga, pead käed üles tõstma ning Jorh Adniel Kiire moodi hüüdma: "Ukraadina, ukraadina!" <br /><br />Pidasime päeva kuidagi vastu. Jah, kontakte oli, aga õnneks mitte nii palju, et oleksime viimastele pidanud tühja lauda näitama. Lootus oli, et mis algab kehvasti, see lõpeb hästi. Et lõpp hea kõik hea või midagi sellist. Ja juba hakkaski paremaks minema. Elmar, kes oli poole päeva pealt messikeskusest hotelli puhkama läinud, andis teada, et tema kadunud kohver on leitud ja hotelli toimetatud. Umbes paarikümne minuti pärast tuli uus kõne, et Eestist saadetud "hädapakk" on ka lennujaamas kohal. Väga hea. Vähemalt ei jää me nüüd näidiste osas hätta. Võtsime parklast auto, haarasime härra Elmari ka hotellist peale ja lennujaama poole teele. "Hmm... Kuidagi nõrk on olla, mul on tunne, et olen palaviku külge saanud," kostis härra Elmar äkitselt. Vaadake, härra Elmar ei ole - hoolimata oma väga nooruslikust olemisest - just oma esimeses nooruses. Keset messi haigeks jääda pole ka noorematele eksemplaridele teab mis tore uudis, seda enam siis veel vähe vanematele. Ta ise oli muidugi optimistlik, et "ah, võtan tableti sisse ja lähen vara magama, küll saab korda", aga eks me kõik teadsime, et päris nii lihtsalt need asjad ei käi. Ohjah. Nojah, vähemalt paki saime lennujaamast kätte ja sain oma abilisega näidiseid järgmiseks päevaks ette valmistada.<br /><br /> Hommikul ei olnud härra Elmaril kuigi palju parem. Mida võiski arvata. Aga oma kangekaelsuses keeldus ta hotelli jäämast ja tuli vapralt messile kaasa. Mis seal ikka. Tegime check-outi ära, pakkisime asjad autosse ja sõitsime messikeskuse juurde. Püüdsin auto parkimismajas võimalikult messikeskuse sissepääsu lähedale saada, et siis ei pea pikalt kõndima ja ega need eelmisel õhtul saabunud näidistepakidki kerged polnud. Imekombel õnnestuski saada kõige parem parkimiskoht. Parkimismajast viisid nimelt ühe koha pealt koridorid nii messikeskusesse, samas hoones paiknevasse suurde toidupoodi ja üle tee asuva lõbustuspargi juurde. Minul õnnestus auto paigutada just nende koridoride suudme juurde, seega nii lähedale meie sellepäevasele töökohale, kui üleüldse võimalik. Rõõmsalt haarasime tooted sülle, panin autouksed lukku ja läksime. <br /><br /> Näidised kenasti paika pandud, jäime ootele. Kui esimene päev oli tagasihoidlik ja külastajaid oli vähem kui ma lootsin, siis teisel päeval jagus huvilisi üldse ainult ennelõunaks. Lõpus sai nii 3 tundi täitsa tühjalt seista ja oodata. Kui ma õigesti arvutasin, siis käis meie juurest kahe päeva jooksul kokku läbi mitte rohkem kui 100 inimest. Pärast messi hõiskas korraldaja, et hurraa, järjekordne õnnestunud üritus, külastajaid oli üle 1900! Kuhu need ülejäänud 1800 inimest kadusid, jäi mulle arusaamatuks. See polnud nii mega suur saal ka, et kõiki bokse ei jõuaks läbi käia. Nii et kas korraldajad bluffisid või siis tõesti sai enamusel saali lõppu jõudes jaks otsa ja ei viitsitud uurima tullagi, mida me pakume - ei tea. Seega hoolimata paarist üsna lootusrikkast kontaktist pidin tõdema, et julge hundi rind on seekord haavleid täis. Ja see polnud üldse hea tunne. Võtta sihuke rahaline risk ja lõpuks kõrbeda... Huh. Oleks pidanud vist selle jänese endale põue jätma. Aga siis ma oleks kindlasti põdema jäänud, et miks ma ei riskinud, kindlasti oleks ära tasunud. Nii et kokkuvõtvalt võib tõdeda, et seal messil käimine oli omamoodi paratamatus.<br /><br /> Viskasin need muremõtted messi viimase minuti möödudes siiski peast ära ja hakkasin koos abilistega boksi kokku pakkima. Natuke kippus juba kiireks ka minema, sest auto oli pargitud konkreetse kellaajani - oli selline parkimismaja, kus pidid ette ennustama, kauaks sa jääd ja siis vastavat kellaaega näitava parkimispileti masinast muretsema ning esiakna alla nähtavale kohale paigutama. Oleks ise küll eelistanud tõkkepuudega süsteemi, et oled kaua oled ja siis pärast maksad, aga noh, polnud minu valida. Igatahes kiirustades saime oma kodinad kokku pakitud ja vedasime need auto juurde. Mahutamisega võis tekkida probleeme, sest meil olid juba ees kõik enda asjad, lisaks härra Elmari kohver, natuke mööblit, veel paar kasti ja see kõik pidi mu väiksesse Mazdasse ära mahtuma. Ah, mis seal ikka muretseda. Tegin puldist auto uksed lahti ja vaatasin, kuidas oleks kõige mõistlikum need värgid ära paigutada. "Heikki, kas sa panid mu läpaka kusagile ära?" kostus mu naissoost abilise hääl kusagilt auto seest. Pidin tunnistama, et mul polnud tema läpaka asukohast aimugi. Ma ei teadnud isegi seda, et see autos oli. "Huvitav..." jätkas ta otsimist. Aga mida polnud, oli läpakas. Ta olevat selle veel esiistme alla pannud, et siis ei jää silma, kui väljast vaadata. "Ära jama," aimas mu süda juba kõige halvemat. "Kui siin tõesti sees käidud on, siis on raudselt läinud ka..." avasin kindalaeka, kus veel mõni tund tagasi oli olnud TomTomi nimeline abimees, "...GPS". <br /><br />Jah. <br /><br />Minu auto, mis oli pargitud kogu parkimismaja kõige läbikäidavamasse, kõige nähtavamasse ja justkui kõige turvalisemasse kohta, oli pikanäpumeeste poolt filigraanselt väärtesemetest puhtaks tehtud. Sealjuures olid terveks jäänud aknaklaasid ja lukud, seega oli ilmselt kasutatud vana head signaali segamise nippi, mis mulle jättis mulje, et auto uksed läksid kinni, aga tegelikult jäid need lahti. Parkimislipik näitas neile ka ilusasti ära, et mul on kavas olla autost eemal terve päeva. Alles olid jäetud kõik riided ja mitteväärtuslikud esemed, rahulikult oli sobratud kottide sisus, kust oli läinud pisut sularaha ja mõned mitte kõige väärtuslikumad ehted (kui isiklik väärtus välja arvata). Varaline kahju ei olnud seega kuigi suur, aga kuna läpaka omanik ei olnud teinud arvuti sisust varukoopiat, siis läksid kaduma väärtuslikud fotod, koolimaterjalid, tööks vajalikud failid ja kõik muu, mida üks kahekümnendates eluaastates neiu ikka oma arvuti kõvakettal hoiab. Tegin muidugi varguse kohta kõne ka politseisse, aga see oli rohkem vormitäiteks. Et äkki läheb kindlustuses vaja. Etteruttavalt olgu öeldud, et mu kindlustus sellist juhtumit siiski ei katnud, nii et igasugusest hüvitisest võisin suu puhtaks pühkida. Parkimismaja töötajad tulid ka kohapeale, vangutasid pead ja ütlesid, et kahjuks ei saa nemadki abiks olla, sest just sel päeval toimus parkimismaja kaamerate väljavahetamine, mis tähendas, et mitte ükski neist ei töötanud ja võimalike süüdlaste tabamine nende abil oli võimatu. Küllap olid vargad ka sellest asjaolust teadlikud.<br /><br /> Tee Kopenhaagenisse oli pikk. Umbes kakssada tuhat korda küsisin ma endalt, mida ma oleks võinud teisti teha. Ma oleks võinud pärast puldinupu vajutamist minna kontrollima, kas ikka uksed läksid kinni. See oleks olnud raske, sest käed olid asju täis, aga mitte võimatu. Ma oleks võinud käia messi ajal korrakski auto juures, lihtsalt kontrolliks, missest et ma ei näinud selle järgi mingit tarvidust. Ma oleks võinud GPS-i endaga kaasa võtta, aga ma olin Kopenhaageni turvalisusega nii ära harjunud (ma olen seal näiteks kogemata auto aknad tundideks lahti jätnud, samal ajal GPS kindalaekas, juhe kenasti välja ulatumas ja mitte kedagi ei huvitanud), et laiendasin selle automaatselt ka vaid paarsada kilomeetrit eemal asuvale Göteborgile. Ma oleks võinud küsida oma naissoost kaaslaselt, et ega ta ometi oma läpakat autosse ei jätnud, kuigi ma olin kindel, et ta ei jätaks seda mingil juhul autosse. Ma oleks võinud... Njah, mida iganes.<br /><br />Vastik.<br /><br />Tõeliselt vastik, kui keegi on su autos käinud, sinu asju näppinud, sinu asjad ära varastanud, olnud sinu "kodus" nagu enda omas. Jõuetu viha on vist selle emotsiooni nimi, mis sellise olukorra kohta välja on mõeldud. Tahaks kedagi lüüa, kellelegi kallale minna, midagi teha, midagigi - aga mitte midagi pole teha. Mitte midagi. Ja lihtsalt peadki sellega leppima. <br /><br />Vastik.<br /><br /> Olemist ei teinud paremaks ka teadmine, mis meid Kopenhaagenis ees ootab. Härra Elmar oli ju ostnud lennukipileti Riia-Kopenhaagen-Riia. Aga Riiast ei lennanud ta ju sugugi mitte Kopenhaagenisse, nagu te eestpoolt juba teada saite, vaid hoopis Stockholmi ja sealt Göteborgi. Kes lennureeglitega kursis on, see teab, et edasi-tagasi pileti puhul peab kindlasti esimese otsa ära kasutama, vastasel juhul tühistatakse tagasilennu ots lihtsalt ära. See oli järgi uuritud ka härra Elmari Eesti kolleegide poolt, kes lennufirmasse helistanud olid. Seega ootas härra Elmarit ees ebanormaalselt kõrge hinnaga viimase hetke pileti ostmine, et koju tagasi saada. Aga me ei kavatsenud ilma võitluseta alla anda. Olime kõik valmis oma frustratsiooni välja elama esimese lennujaama töötaja peal, kes julgeb öelda välja sõnad "Kahjuks ei ole teie pilet kehtiv". Ega see meid ei huvita, et tema teeb lihtsalt tööd. Meie viha tahtis väljavalamist ja tema (kes iganes see "tema" ka olla võis) peab selle välja kannatama.<br /><br />Pärast enneolematult pikkade kilomeetrite läbimist jõudsime lõpuks Kopenhaageni lennujaama. "Tead mis, proovime kõigepealt nende iseteenindavate automaatide peal check-in'i teha," oli ettepanek, mis kogu seltskonna heakskiidu leidis. Me teadsime, mida see loll aparaat meile kohe ütleb, aga vähemalt me oleme proovinud. Koodid sisse, nimi ka ja... "Prindin pardakaarti" oli sõnum, mis ekraanile ilmus. Oot... Mismoodi? Ja tuligi pardakaart välja! Check-in oli tehtud. Aga kuidas? Pärast esimeste hämmeldushetkede möödumist tuli muidugi välja milles asi: härra Elmar oli ju Riia lennujaamas check-in'i ära teinud, seega virtuaalselt oli ta justkui lennukile läinud ja esimese lennuotsa ära kasutanud, missest et ta lennuki õhkutõusmisel hoopis Riia lennujaama hoones sees oli. Seetõttu oli Riia-Kopenhaageni reis justkui tehtud ja süsteem lubas tal ka tagasi sõita. Seekord õnneks mitte ainult virtuaalselt, vaid ikka päris reaalselt. Ausõna. Pärast kontrollisin järgi. <br /><br /> Ja nii see meie Rootsi-seiklus lõppeski. Viimane akord oli justkui positiivne. Et siis lõpp hea - kõik hea? Mmm... Pigem mitte. Vähemalt sellist tunnet sisse küll ei jäänud. Oleks ikka tahtnud vähemalt ühe lennujaama töötaja läbi sõimata. Nüüd pidi pingete mahalaadimiseks mingi muu võimaluse leidma. Mis polnud üldse lihtne. <br /><br />Aga ühe "elu-on-nagu-šokolaadikarp"-elamuse võrra olin rikkamaks saanud küll.<br /><br /> Ja noh - asi seegi.<br /><br /><br /> <br /> <br />Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-51494580788794620242013-08-18T19:37:00.000+03:002013-08-18T19:38:54.741+03:00Üks inglise härrasmees tuleb linna.Mõni nädal tagasi käisin tolle Briti saarte alama kontserdil. Olla teine tuntud ja teatud üle maailma. Ja kuigi ma ei ole isiklikult väga suur härra Williamsi fänn, siis on tegemist vaieldamatult ühe ääretult hea šõumehega, kelle kontserdist osavõtmist pidasin ma vajalikuks. Kohe alustuseks pean ütlema, et ma ei pidanud pettuma. Mees teab, kuidas seda asja teha.<br />
Küll aga osutusid teatavaks ebameeldivuseks (kui viisakalt väljenduda) publik ja tema nähtavasti aegade jooksul sisseharjutatud kombestik. Õieti selle puudumine. See, et taanlane joob õlut, pole mingi uudis. Alustatakse tolle kombega juba enne kui karvastik ihule hakkab tekkima ja läheb enamasti välja kuni surmani. Ka Eestis armastatakse õlut. Ja kahtlemata on ka Eestis inimesi, kellele meeldib väike "sumin" peakolu sisse ajada enne ürituse algust. Aga vaatepilt Kopenhaageni tänaval ja staadioni väravas, kus täiesti liialdamata 95% inimestest hoiab käes kas siidri- või õlletopsi - see oli hämmastav. Ma ei saa küll hästi aru, miks on vaja enne kontserti ennast uimaseks juua. Hirmu pärast või? Kardad kontserdile minna ja vajad mingit julgustust? Et äkki lärm liiga kõva ja rahvast liiga palju? No ma ei tea, siis tasuks parem DVD osta ja kuulata kodus täpselt nii kõvasti, kui su närvikava võimaldab. Või nagu mõni mees "joob naised ilusaks", teeb sedasama kontserdile minnes ja "joob artisti paremaks"? Siis tekib küsimus, et mispärast sa, kulla sõber, sellise papi pileti alla panid magama, kui sulle see esineja üldse ei meeldi? <br />
No hea küll, las siis koguvad seal staadioni värava taga julgust, kui see nende elu ilusamaks teeb. Sees on vast rahulikum. Nii võiks ju eeldada. Pärast umbes kolmekordset pileti- ja turvakontrolli jõudsime lõpuks staadionile. Ja arvake mis - seal oli täpselt sama vaatepilt! Selline tunne, et inimestel on õlletopsid nagu lisaraskuseks käe küljes, ilma milleta kardetakse pikali kukkuda. Omades kerget eelaimdust, mida võib tähendada ilma kaaneta topsi käes hoidev kontserdihuviline, püüdsime leida ümbrust, kus on need 5% isikutest, kes ei pea joogist julgust ammutama. Mõningase otsimise peale selline koht leiduski. Vähemalt nii ma arvasin. Soojendusesineja oli lõpetanud, Robbie polnud veel saabunud, kui nii vasakul, paremal, ees kui taga olevate isikute kätte olid ei-tea-kust ilmunud pooleliitrised kollast vedelikku täis plastanumad. Ei saa öelda, et edasine kontserdi jälgimine mõnusalt oleks kulgenud. Edasi-tagasi kilavate silmadega siiberdavad kodanikud, kes otsivad wc-d või järgmist topsitäitmise võimalust, täidetud topsidega tüübid, kes "oma kohale" või oma sõprade juurde püüavad tagasiteed leida - tüütu. Lihtsalt tüütu.<br />
<br />
Pikk lugu lühikeseks, mõned näpunäited kahe päeva pärast toimuvale Tallinna kontserdi külastajale:<br />
Esiteks - ära palun osta õlut.<br />
Teiseks - kui sa ikka kuidagi ei saa, osta see õlu ära, aga ära mine sellega rahva sekka. See läheb ühel või teisel viisil teiste külastajate peale. Eieieiei, ära tule mulle seletama "aaaaga ma olen mitu korda seda teinud, mul ei juhtu midagi". Juhtub küll. Sa ei pane seda ise tähelegi, aga inimesed, kellest sa "hoolikalt" mööda trügisid, panevad sinu üleloksunud kesvamärjukest oma riietel tähele küll. Nii et ei, õlu ei ole aurustunud sinu teekonnal punktis A punkti B, see oli puhas füüsika, mis su topsi tühjendas.<br />
Kolmandaks - kui sa oled lõpuks oma õllega jõudnud punkti B, siis ole hea, joo see allesjäänud jook, mis teepeal "ära ei auranud", võimalikult kiiresti ära. Sest kohe-kohe tuleb Robbie lavale, paneb rahva rokkima ja su keelekaste hakkab kümnel erineval moel liikuma kõikidesse muudesse kohtadesse peale sinu suu. <br />
Neljandaks - pea meeles, et õllel on halb omadus tahta võimalikult kiiresti su kehast jalga lasta. See tähendab, et pärast topsi tühjendamist tuleb sul laul kuni paar vahele jätta, et trügida ülerahvastatud ja mitte kõige hügieenilisematesse peldikutesse. Usu mind, see trügimine ei ole ainult sulle tülikas, see segab väga ja väga kõiki neid, kes tulid kontserti nautima ja kelle naudingut sinu meeleheitlik trügimine mitte kuidagi ei suurenda. Seega - vaata uuesti esimest näpunäidet.<br />
Viiendaks - okei, kui sa pead peldikusse tormama, siis selle trügimise me anname sulle andeks. Aga kui sul tuleb potil olles hea idee (teadupärast just seal tulevadki need kõige paremad mõtted) uus õlu endale ja - oh õudust - oma kümnele sõbrale osta, siis ole hea ja jäta see idee teostamata. See ei ole - ma kordan: ei ole - hea mõte. Küllap saad sellest isegi aru, kui oled mingi imenipiga kõik kehaosad, mis kandmisel abiks võivad olla, rakendanud lähkrite kandmisele ja hakkad läbi mitmetuhandelise rahvahulga tagasi "oma kohale" trügima. Joo oma õlu sealsamas ära ja naudi ülejäänud kontserti tagareast. See on hind, mida sa pead maksma. Su sõbrad mõistavad sind, võid kindel olla. Päris kindlasti ei mõista sind ükski inimene, kellest sa tagasiteel "oma kohale" sisuliselt läbi trügid, neile päris märkimisväärsel hulgal vedelikke peale kallad ja kelle pahameele sa "vabandust" pomisedes vaigistada püüad.<br />
Kuuendaks - pea piiri. Õlu ei ole - hoolimata paadunud õllesõprade kinnitusest - karastusjook. Õlu hakkab pähe. See mõjutab su otsustusvõimet, su koordinatsiooni ja võimekust topsist kinni hoida. "Aaaaaga ma olen mitu korda ja mul pole midagi..." Jah, ma usun, et sama vabandus oli ka minu kõrval olnud neiul, kes minu ja veel vähemalt kuue inimese jalavarjud õllejumalatele ohverdas. Või siis härrasmehel, kes suurema osa janukustutajast omaenda nais-kaaslase kampsuni peale valas ja millest veel veidi minu ja paari kodaniku pükstelegi jagus. Ja seda vabandust kasutasid ka ilmselt kümned neiud, kes turvameeste poolt keset kontserti staadionilt ära lohistati, sest nad lihtsalt ei suutnud oma jalgadel enam seista.<br />
<br />
Mitte et neist soovitustest midagi kasu on, aga kirja panemata kah ei suutnud jätta. <br />
<br />
Muide, nii räpast rahvast kui taanlased, on vist küll raske leida. Vähemalt selline mulle selle kontserdi vältel tekkis. Mitte ükski kontserdikülastaja isegi ei püüdnud oma tühjale õlletopsile prügikasti leida. Tops tühi - viskan maha. Kõik Pärast lisalugude lõppemist ja tulede põlemapanemist pidid kõik lihtsalt sumpama läbi poolemeetrise vaiba, mis mahavisatud topsidest oli moodustunud. Aga see on vist kultuuriline eripära. Kopenhaageni tänavatel on räpasuse ohjeldamiseks prügikastidele pandud neoonkirjadega sildid "Puhas Kopenhaagen" ja selle juurde on tänavale värvitud erk-kollased jalajäljed, mis peaksid siis kodanikud prügikasti poole suunama. Igapäeva-elus on sellest vast isegi kasu, aga jalgpallimatšile või kontserdile minnes lööb ürgolemus nähtavasti jälle välja.<br />
<br />
Igatahes - soovitan kõigil ülehomme Lauluväljakule minna ja demonstreerida härra Williamsile, mida tähendab, et "eestlane on laulurahvas".<br />
<br />
Ilma õlleta, kui võimalik. <br />
<br />
<br />
<br />
<br />Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-64106892794134986272013-07-19T19:02:00.000+03:002013-07-19T19:02:35.543+03:00Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 8. Messi-eri. "Einoh, sellist raiskamist lubatakse küll ainult Eesti-taolises
banaanivabariigis, mujal Euroopas sellist asja küll ei näe, mujal
Euroopas poleks see võimalik, mujal Euroopas...". Suht sagedased kommentaarid nüüdseks juba vaikselt unustuse-hõlma vajunud Evelini kleididraama, Eesti Energia välisprojektide raha-asjade ja Estonian Airi elu eest võitlemise kohta, kas pole? Eestis olles kusjuures täiesti mõistetav kriitika, sest no kas keegi on ajalehest lugenud või uudistest kuulnud, et keegi kuskil niimoodi karistamatult raiskab? Ei ole ju. Ja kui on, siis on räägitud mõnest Rootsi ministrist, kes riigi raha eest ostis paari sukkpükse ja pidi sellepärast oma ametipositsiooniga hüvasti jätma. Selle peale on hea kaasa noogutada ja öelda, "vaat, niimoodi on õige, niimoodi tehakse mujal Euroopas, aga meil [siia lisandub tavaliselt roppustest kubisev sõim]". <br />
Njah.<br />
Nii kummaline, kui see ka pole, on asju, millest Eesti ajakirjanduses ei räägita. Muu Euroopa osas ei oska ma kaasa rääkida, sest - nii kummaline, kui see ka pole - ei räägita Taani ajakirjanduses samuti kuigi palju elust mujal maailmas. Aga Taani asjadest siin räägitakse. Õieti räägitakse siin AINULT Taani asjadest. Ja on ka millest rääkida. Näiteks sellest, et Taani riiklik raudteefirma DSB (meie mõistes Eesti Raudtee) suudab raha põletada kiiremini kui trükimasin uusi rahatähti juurde suudab printida. Nii telliti aastal 2000 Itaaliast 711 miljoni euro (jah, euro, mitte Taani krooni) eest 83 "odavat" kiirrongi, mis pidid Taani raudteel olema kolme aasta pärast. Nüüd, kolmteist aastat hiljem, pärast tootjapoolseid tarneraskuseid ja tarnitud veeremite eluohtlikke tehnilisi probleeme, pole liinil neist mitte ainsamatki. Kui need ka liinile pääsevad, on oodatav kulu kerkinud juba üle 858 miljoni euro. Lisaks sama raudteefirma ebaõnnestunud laienemine naaberriikidesse Rootsi ja Saksamaale, mille maksumus oli kõigest 94 miljonit eurot, viimatine möödapanek on aga katkestatud IT projekt mahus 13,5 miljonit eurot. Nii et mõned aastad ja miljardike - viuh - õhku haihtunud. Oleks tegemist eraettevõttega, oleks äriregistris selle nime taga juba aastaid tagasi märge "pankrotis", aga näe, see sindrinahk küsib veel raha juurde, maksab vagunites töötavatele reisisaatjatele (need, kes kohvi, teed ja võileibu pakuvad) rohkem palka, kui riik maksab näiteks politseinikele - ja paneb edasi. Või siis riiklik energiafirma Dong Energy (meie mõistes Eesti Energia), mis oma halbade investeeringutega Euroopa gaasimajandusse ja elektriautode laadimistaristusse suutis ainuüksi eelmisel aastal saada 537 miljonit eurot puhaskahjumit ja oma varasemate aastate laenukohustuste tõttu istub nüüd 4,5 miljardi euro suuruse võlakoorma otsas. See aga ei takistanud firma (nüüdseks juba endisel) tegevjuhil palgata firmasse suvalistele ametipositsioonidele oma tuttavaid, kellele ta määras üle poole miljoni euroseid aastapalkasid, millele lisandus kuni 1,4 miljoni ulatuses täiendavaid hüvitisi. Kehtestatud piire ületavad kulutused esinduskohustusi täitvatele inimeste poolt pole siinmail samuti võõras nähtus. Kuninglik perekond, kelle ülalpidamiseks eraldab Taani riik igal aastal 10,5 miljonit eurot, läks möödunud aastal eelarvega lõhki, kulutades üle 241 000 euro rohkem, kui tohtinuks. Tõsi küll, see ei põhjustanud kuigi suurt furoori, sest kuningaperel on piisavad isiklikud tagavarad, millest puudujääk kenasti ära kaeti. Aga kuna see oli esimene kord pärast 2004. aastat, kui selline asi juhtus, leidis see meedias siiski omajagu kõlapinda.<br />
<br />
Novot niimoodi on asjad "mujal Euroopas". Või vähemalt ühes maakitsukeses, mida Taanimaaks nimetatakse. Ja selles maakitsukeses on ka üks põhja-ida-eurooplane, kes oskab ka päris hästi investeerida, ainult et tulude poolega on vähe kehvasti. Kaup on iseenesest hea, see on kiidusõnu saanud paremalt ja vasakult. Selleks aga, et kuludele lisaks ka tulusid tekiks, peab leidma kedagi, kes mitte ainult kaupa ei kiida, vaid lõpuks ostma ka hakkab. Parimaks võimaluseks on selleks teadagi messid.<br />
<br />
Nii nagu ei ole ma varem äriga tegelenud, on ka messide maailm minu jaoks võõras. Olen jah käinud külastajana mõnda kaemas, aga niimoodi peale vaadates ei saa ju korraldusliku poole pealt kuigi palju targemaks. Aga mis seal ikka, esimene kord iga asja jaoks. Võtsin igaks juhuks appi ka vana-hea meetodi "kus häda kõige suurem, seal Google kõige lähem", lootes leida kamaluga juhiseid, mida iga messil osaleja peaks teadma. Peab aga tunnistama, et seekord ei olnud internetiavarustest suurt abi. Infot oli, aga pigem ikkagi nende jaoks, kes juba teavad, mida nad teevad. No mida teen ma teadmisega "loo endale eesmärk, mitu müügikontakti sa tahad luua, vaata et su meeskond ka seda teab ja hakka tööle". Jah, aga paluks mulle juhtnööre, mida ma üleüldse esimest korda messile minnes peaks teadma, kuidas kasvõi boksi asukohta valida, kuidas seda sisustada, missugused on tüüpilisemad vead esmakordsetel messile minejatel, mida kindlasti tasub teha, millest hoiduda jmt. Tundub, et see on vist asi, mida igaüks peab ise välja mõtlema. Eks ta mingis mõttes loogiline on ju ka - ega's ehitusmaterjalide messil esitleja pole samade probleemide küüsis, mis näiteks meremessi oma, rääkimata toidumessist. Samas - mingeid baas-juhtnööre võiks ju jagada. Ei ole nii, et igal firmal on oma turundusosakond, kes selliste asjade eest hoolt kannab. Või siis ei käi sellised firmad lihtsalt messidel, ma ka ei tea.<br />
<br />
Igatahes, oma esimesele messile Kopenhaagenis minnes võtsin appi oma talupoja-mõistuse (okei, linnapoisi-mõistuse) (sest talupoiss pole ma kunagi olnud) (mis talupoiss ma saan olla, kui mulle ei meeldi isegi ämblikutega ühes toas olla) (ega lakas magada) (sest seal on lisaks ämblikele veel igasuguseid satikalisi, kes mu magusat verd himustavad ja hommikuks mind täitsa punasetäpiliseks purevad) (mitte et ma seda praktika põhjal teaks) (sest ma pole kunagi lakas maganud) ja tegin siis nii, nagu ise paremaks arvasin. Tuleb tunnistada, et esimese korra kohta ei läinudki nii halvasti. Tõsi, boksi kujundamisega jäin vähe hiljapeale, mis tähendas, et seinapealse värvilise plakati asemel oli esimesel messipäeval A3-formaadis must-valge väga kodukootud stiilis leht koos mõningate A4 formaadis värviprinterist väljalastud piltidega. Aga see polnud suur mure. Rahvast käis päris palju ja mu visiitkaartide tagavara kahanes ärevakstegeva kiirusega. Ma küll ei tea, mida nad nende visiitkaartidega tegid, sest kuigi fraasi "ma võtan kindlasti ühendust" kuulsin ma kolme päeva jooksul paarsada korda, ei ole siiani neist pea keegi endast märku andnud. Mõned siiski kirjutasid ja mõnega läks asi ka konkreetsemaks. Igal juhul lugesin oma esimese messikogemuse õnnestumiseks. Olles sellest innustust saanud ja lasknud pähe mõtte "heh - see ärivärk polegi nii raske", panin ennast kirja juba järgmisele messile. Seekord Rootsi, täpsemalt Göteborgi.<br />
<br />
Teate ju ütlust, et "elu on nagu šokolaadikarp, iial ei tea, mis sa sealt leida võid" (jajah, filmist Forrest Gump) (mis on tehtud samanimelise raamatu järgi) (kus muide sellist tsitaati üleüldse kirjas pole) (pealegi pole see ütlus sugugi täpne, sest reeglina tean ma väga hästi, mis šokolaadikarbi sees on) (kõik on ju karbi peal kirjas) (aga ütleme siis, et seekord ma ei teadnud) (põnev-põnev). Minu šokolaadikarp ootas mind siis Rootsis.<br />
<br />
Et kõike algusest alustada, tuleb alustada algusest, nagu ütles... noh näiteks... mina. Ja algas see kõik umbes märtsikuus, ühel tavaliselt kevadisel päeval. Linnud laulsid ja lilled õitsesid, akna taga olid vaheldumisi päike ja vihm. Hea küll. See oli nüüd kunstiline liialdus. Mul pole õrna aimugi, mis ilm akna taga oli. Milles mul aimdus on, õieti milles ma kindel olen, on see, et ma olin arvutis. Internetis. Surfamas. Ja kui ma olen arvutis, internetis, surfamas, siis pole mul ümbritsevast elust suurt aimugi ja päris kindlasti ei tea ma, mis ilm akna taga on ja kas üleüldse mõni lind kuskil lendab. Enivei. Nagu öeldud, olin ma arvutis, internetis, surfamas ja otsisin erinevaid messide variante, kus osaleda võiks. Ja voila! Pärast mõneminutilist otsimist leidsingi just endale sobiva. Leiab see aset Rootsis, pealegi Lõuna-Rootsis, kuhu autoga on napp kolme tunni sõit. Väga hea. Messi iseloom vastas väga täpselt nendele toodetele, mida ma tahtsin esitleda, mess ise pidi olema suunatud oma ala spetsialistidele, senised osalejad kiitsid messikorraldust ja kontaktide hulka taevani - kõik suurepärane. Ainult osavõtutasu... Oh-sina-jeerum-jeerum! See oli ikka liig mis liig. Ma ei hakka seda numbrit siinkohal välja tooma, aga see oli minu jaoks ikka über-kallis. Kirjutasin siis härra Elmarile AS-ist Viljapea (kes nüüd juhuslikult ei tea, kes on härra Elmar, siis varasematest postitustest leiab tema kohta infot), et vaat leidsin tema toodetele just selle kõikse sobivama messi, ta kindlasti tahab oma firmaga seal osaleda. Ta võttis kohe ideest kinni, aga kui kuulis osavõtutasu suurust, siis oi-oi-oi'atas ta mõnda aega ja ütles, et sellist raha ta küll ei jaksa praegu välja käia. Nojah. Kahju küll, aga kui mina ei saa minna ja tema ei saa minna, las siis jääb minemata.<br />
<br />
Ja nii jäigi.<br />
<br />
Või noh, nii oleks võinud jääda.<br />
<br />
jätkub... <br />
<br /><br />Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-52857803235666063272013-05-14T11:40:00.001+03:002013-05-23T11:05:26.761+03:00Eurovisiooni eelkajaPühapäeva keskpäev Malmös. Päike paistab mõnusalt, ilm on soe, kuhugi õieti kiiret pole. Eesti eurolaulikud on äsja lõpetanud oma esinemise Eurovisiooni eelpeol. Rahvas tiirleb ümber lauakeste, kus jagatakse Eesti- ja Birgiti-teemalist nänni, fotograafid teevad pilti, eesti keelt on ümberringi harjumatult palju...<br />
<br />
"Tere! ETV tülitab," on äkitselt kaamera ja mikrofon mu nina all. "Kuidas teile tänane kontsert meeldis?"<br />
No kuidas on võimalik, et mina, kes ma olen kõikse hallim kuju kogu sellest eestikeelses summas (see ei ole tagasihoidlikkusest öeldud, ma tõepoolest olin beeži-halliseguses riietuses, millega on täiesti võimatu silma jääda), nopitakse kaamera ette? Ehh... No hea küll.<br />
"Einoh, täitsa tore oli. Tundus, et lauljad tundsid ennast laval üsna koduselt, nii et selline kodune kontsert oli". Mida iganes 'kodune kontsert' peaks tähendama, aga ei tulnud sel hetkel paremat sõna pähe.<br />
"Kes teile kõige rohkem meeldis?"<br />
"Nad olid kõik head..." Njah, ma teadsin küll, et ta ootab vastuseks Birgitit, aga no ei ole see asi minu maitse. Aga valetama ka ei hakka. "...aga ütleme siis, et Tanel tegi oma šõu ära. Nii et Tanel".<br />
"Kuidas te muidu Birigiti eurolooga rahul olete?"<br />
Tuli ära. Ikka suunab ta mind sinna Birgiti kiitmise poole. "Eks ta maitse asi on, ma ise oleks eelistanud Winny Puhhi siin laval näha". Reporteri kulmud tõusevad kolm sentimeetrit ülespoole. Ilmselgelt seda vastust ta ei oodanud. Okei-okei, ütlen siis midagi Birgiti kohta ka. "Aga Birgit oli väga tubli!" Mida ta ka oli. Hääl on tal ju hea. Mis teha, kui lugu on selline, et pärast kolmandat nooti tahad magama jääda.<br />
"Kas te elate või töötate siin Rootsis?"<br />
Selle küsimuse juures hakkasin esimest korda kokutama. Kuidas sa paari lausega võtad kokku seda, et tegelikult ma ei ole üldse Rootsist, olen tegelikult Taanist, aga tegelikult ka mitte Taanist, sest ma tegelikult elan Eestis, aga kuna minu kaunim ja töökam pool on ajutiselt Taanis tööl, siis tegelikult olen ma ajutiselt Taanis ja mina tegelikult ei tööta Taanis ja tegelikult varsti lähen üldse Eestisse tagasi, kui just mujale ei lähetata, sel juhul olen ma tegelikult...<br />
"Eee... Mu abikaasa... töötab tegelikult hoopis Taanis ja ma... olen temaga lihtsalt niisama kaasas... Nii et ma päris Rootsist ei ole jah," oli siis see, mida ma lõpuks suutsin kokku klopsida. Aga mis seal põdeda, eks nad lõikavad mu koperdamise kenasti välja, sest teised küsimused olid täitsa kenasti vastatud.<br />
<a href="http://www.blogger.com/blogger.g?blogID=8130610673978288211" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"></a>"Nii et te tulite siia hoopis Taanist?"<br />
Nonäe, tubli poiss, aru said! "Jah!"<br />
<a href="http://www.blogger.com/blogger.g?blogID=8130610673978288211" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"></a>"Ja kas tasus ära?"<br />
"Igal juhul!"<br />
Ja saigi intervjuu otsa. Loomulikult unustasin ma küsida, mis saates ma nüüd siis ennast näha saan, aga palju neid võimalusi ikka on.<br />
<br />
Järgmisel õhtul "Ringvaates", umbes saate 49. minutil tulebki kaua oodatud lõiguke: "Eee... Mu abikaasa... töötab tegelikult hoopis Taanis ja ma... olen
temaga lihtsalt niisama kaasas... Nii et ma päris Rootsist ei ole jah," on ainuke lause, mis kogu meie jutuajamisest eetrisse läks.<br />
Vaat nii juhtub, kui sa loodad Birgiti asemel Eurovisioonil Winny Puhhi näha.<br />
<br />
PS. Kopenhaagen reklaamis linnas toimuvaid Eurovisiooni üritusi sellise pildiga:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://www.blogger.com/blogger.g?blogID=8130610673978288211" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"></a><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0R7Ca3oauYt7LPj1DHSbZJQAS-2NBmHJkBw0FMygRFUVINI7UzvJ7B63KMCX7WOPS9o-gbc-vXT68R3yDYsd7z_TCaktS3-qjEPvGIk3toFxcguMXOyG8YAFYQhf7hW2BzUDJuhbZ1Jg/s1600/Birgit+eurovisioon.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="380" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0R7Ca3oauYt7LPj1DHSbZJQAS-2NBmHJkBw0FMygRFUVINI7UzvJ7B63KMCX7WOPS9o-gbc-vXT68R3yDYsd7z_TCaktS3-qjEPvGIk3toFxcguMXOyG8YAFYQhf7hW2BzUDJuhbZ1Jg/s640/Birgit+eurovisioon.jpg" width="640" /></a></div>
Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-29890322847197381972013-04-30T13:32:00.001+03:002013-05-23T11:04:32.330+03:00Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 7. Panga-eriMärtsikuu viimane päev Kopenhaageni lennujaamas. Olin just saabunud Eestist, aga seekord läbi Helsingi. Olin kulutatud mõned tunnid rohkem kui otselennuga, saades vastutasuks mõningase rahalise kokkuhoiu võrreldes Eesti Õhu üsna õhku täis hindadega. Aga järgmisel korral Eesti-sõitu planeerides mõtlen natuke põhjalikumalt, sest oma naiivsuses olin kokku liitnud küll kõik transpordikulud Kopenhaagen-Helsingi-Tallinn-Helsingi-Kopenhaagen liinil, aga seda, et päeva jooksul inimene ka sööma-jooma peab, ma loomulikult ei arvestanud. Eriti kui inimesel on lapsed, kes iga kord, kui nad kuskil kodunt väljapool mõnda söögikohta näevad, langevad nõrkedes kokku, sest nad on niiiiiiiii näljased ja ei jaksa sammugi edasi astuda, kui nad kohe süüa ei saa. Hoolimata vahetult (ma kordan: vahetult) enne kodunt väljatulekut nauditud korralikust lõunasöögist. Mis tuleb neile meelde siis, kui nad on oma "niiiiiiiiii tühja kõhu" peale võtnud esimese ampsu. Millele järgneb inimese monoloog teemal "aga ma ju ütlesin, et teil ei saa kõhud tühjad olla". Loomulikult on sellise monoloogi kasutegur suur. Ja ümmargune. Null.<br />
Nii et jah, edasi-tagasi sõidu kokkuvõttes mingi kokkuhoiu isegi saavutas, aga märkimisväärselt väiksema, kui ma alguses eeldasin. Järgmine kord tuleb endas see igipõline ihnuskoi alla suruda ja minna siiski otselennuga.<br />
Umbes selliste mõtetega seisin ma pagasilindi juures, kui mu naissoost targem ja ilusam pool (ei, ma ei räägi oma lõhestunud isiksusest) küsis "Kuule, kas sa lapsi oled näinud?" Seekord, erinevalt tavapärasest, ei olnud vist tegemist retoorilise küsimusega, millele küsija ise vastust teadis ja ootas lihtsalt jaatavat vastust (teate ju küll neid "Kuidas ma välja näen?" või "Mulle jäi see seelik silma, mis sa sellest arvad?"-stiilis küsimusi, mille ainus vastus saab olla positiivne). Astusin siis automaatselt sammukese seina äärest eemale, et vähe paremini ümbrust silmata. Samal hetkel kostus lähistel pidurite krigin. Oleksin peaaegu ette astunud elektrilisele autolaadsele asjandusele, mis aeg-ajalt mööda lennujaama sõidab ja enda taga midagi pagasikärude taolist tarib. Reaalset ohtu siiski ei tekkinud, sest minu ja käru eeldatava trajektoori vahele jäi paras poolemeetrine vahe. Ootsin siis, et millal käru edasi sõidab, et saaksin oma otsinguid jätkata. Võõramaalasliku väljanägemisega naissoost kärujuht aga ei kavatsenudki veel liikuma asuda. Umbes kolm sekundit minu vabandavalt naeratavasse näkku äraütlemata vihase pilguga otsa vaadanuna lausus ta lõpuks tugeva aktsendiga: "Something wrong in the head!" ja sõitis edasi. Mina aga mõtlen, et "Vaat kus selgeltnägija, isegi seljatagant oskab diagnoosi panna". Muidugi selleks ajaks, kui ma aru sain, et tegemist oli solvanguga, oli käru oma vagunitega kaugusesse sõitnud ja minu poolvalju "Heiii..."-hüüe paistis kõrvalseisjatele äsjapandud diagnoosi õigsust ainult kinnitavat. Ah et kus siis lapsed olid? Meist paar meetrit eemal seina ääres.<br />
<br />
Aga reedel oli Taanis Suur Palvepäev. Vaba päev. Püha päev. Ikkagi usklik rahvas, mõtlete. Skadinaavlased ju teada-tuntud usklik rahvas, mõtlete. Mitte nagu eestlased, eksole, kes väidetavalt on Euroopa kõige mitteusklikum rahvas, aga kellest suurem enamus sellegipoolest usub "millessegi kõrgemasse". Aga see pole ju usklikkus ega midagi, mõtlete. Vaat taanlased, kellest 85% elanikkonnast kuulub riigikirikusse, vaat nemad on usklikud, eksole. Missest, et kirikud on pühapäeviti tühjad, kirikust lahkujate hulk püstitab üha uusi rekordeid ja surmajärgsesse eksistentsi usub napp kümnendik elanikkonnast. Aga see ei loe midagi, eksole. Ikkagi usklikud. Taanlased ise ütlevad, et ainus mida Suurel Palvepäeval palutakse, on et oleks ilus ilm - siis ikka mõnus õlle libistada ja piknikku pidada. Üks suurematest toidukaubakettidest (meie mõistes midagi Selveri taolist) saatis oma iganädalase reklaami, kus ilutses suur pealkiri "Ega sa Suureks Palvepäevaks joogipoolist pole unustanud varuda?". Ja selle all ei reklaamitud mitte sugugi karastusjooke. Sest kes siis ikka Suurel Palvepäeval karastusjooke tarbib. Vaat sellised usklikud on need taanlased.<br />
<br />
Teatavasti viisakas inimene ei räägi rahast, poliitikast ega religioonist. Nii et mind see ei puuduta. Kuid kuna mul neil teemadel hetkel rohkem midagi öelda pole, siis tagasi reaal-elulise eksperimendi juurde, mida ma tinglikult nimetan Taanis äri tegemiseks.<br />
<br />
Nagu varasemalt mainitud, olin ma uue aasta alguseks kõik vajalikud formaalsused firma asutamiseks teinud, saanud kätte registrikoodi ja muud vajalikud paberid. Asusin siis täitma viimast loogilist sammu, mis pidi mu äsja asutatud filiaali viima auväärsesse ritta kõigi teiste suurepäraste Taani ettevõtetega: pangakonto avamine. Selleks et konto avada, tuleb kõigepealt pank välja valida, eksole. Ega siin see väga suur mõttetegevuse koht pole, sest Danske Banki sildid ilutsevad igal nurgal ja küllap on neil ka kõige suuremad kogemused alustavate ettevõtete kontode osas. Interneti teel suhtlemine on muutunud viimasel mõnel aastal kõige populaarsemaks suhtlusvahendiks ja nii võtsin ka mina nende kodulehe lahti, suht kerge vaevaga leidsin koha "Uue ettevõtte konto avamine", täitsin vajalikud lahtrid, "Send"-nupp ja valmis. Edasi pidin ootama, et millal minuga pangast ühendust võetakse. Siin sellist üle interneti stardikonto avamist pole võimalik teha, nagu Eestis. Hoolimata sellest, et Danske Bank peab oma internetipanka täiesti revolutsiooniliseks leiutiseks, on nad Eesti mõistes veel omadega üsna kiviajas. Umbes kolm aastat tagasi jõudsid nad oma arengus sinnamaale, et enam ei peagi internetipanga kasutamiseks laskma enda arvutisse installeerida eraldi programmi, vaid sa pääsed sellele ligi igast internetti ühendatud arvutist. Vau! Autoriseerimine käib neil aga jätkuvalt püsiparoolide ja koodilehe abil. Nende saamine on aga omaette ooper: kõigepealt lähed sa panka ja sõlmid pangaga lepingu. Siis lähed koju ja paari päeva möödudes saabub sulle kiri. Selles on püsiparool ja koodikaart. Sama kiri ütleb, et mõne päeva pärast tuleb sulle veel üks kiri, milles on kood ja selle koodi abil saad sa oma internetipanga teenuse aktiveerida. Miks neid asju korraga pangast kätte ei saa? Ei pidavat turvaline olema. Aga näe lihtkirjana posti teel saatmine on turvaline.<br />
Mingist PIN-kalkulaatorist pole nad kuulnudki, meie mõistes digitaalset allkirja neil ka pole (kuigi nad ise nimetavad digiallkirjaks sedasama püsiparoolist ja koodikaardist koosnevat kombinatsiooni, mida saab lisaks pangale kasutada ka mõnede riigistruktuuridega suhtlemisel), ID kaart ja mobiil-ID on üldse ulmevaldkonda kuuluvad leiutised. Internetipank on suht lihtne: saad teha ülekandeid ja vaadata oma kontojääki, isegi otsekorraldusi teenuste osutajatele saab teha, aktsiaid saab ka osta. Aga näiteks e-teenused panga kaudu, rahaplaneerijad, püsimaksekorraldused, laenu, liisingu või kindlustustoodete taotlemine läbi netipanga on siin täiesti tundmatud. Kusjuures ma räägin praegu Danskest, kellel on kõige kaasaegsem ja moodsam netipank ning ühena vähestest (kui mitte ainsana) võimalus kasutada seda inglise keeles. Näiteks Taani Nordeal ja SEB-l (teistest ainult Taanis olevatest pankadest rääkimata) on netipank ainult taani keeles. Ma ei tea, kuidas nad endale rahvusvahelisi kliente suudavad meelitada. Ja ärge püüdkegi taanlastele selgeks teha, et internetipank ei ole Taani leiutis. Seda, et kuskil Ida-Euroopa pärapõrgus on mingi Eesti-nimeline riik, teab ainult vanem ja haritum rahvas. Enamuse jaoks on kusagil Venemaal olemas riik nimega Baltikum, mille pealinnaks Riia ja kus räägitakse leedu keelt. Aga et selles Eesti-nimelises riigis on brauseripõhine internetipank olemas juba ligi 20 aastat, seda ei usuks mitte ükski taanlane. Sest vaadake, Taanis on kõik kõige parem: nii juhtimine, valitsemine, toit, elustiil ja loomulikult ka pangandus. Kõik teised vaatavad Taanit alt üles, kadedusehelk silmis ja unistavad sellest, kuidas ka kunagi Taani-suguseks saada. Nagu mu üks poolenisti taanlasest tuttav ütles: taanlaste mõttelaad on nii enesekeskne, et Taani võiks olla omaette kontinent.<br />
Et teemast veel kaugemale minna: Taanis on millalgi varsti tulemas kohalike omavalitsuste valimised ja sellega seoses tekkis tuline diskussioon internetipõhise hääletussüsteemi teemal. Midagi sarnast, nagu Eestis, mõtlete? Noo... mitte päris. Elektrooniline süsteem oleks tähendanud seda, et inimene peab minema valimisjaoskonda, aga selle asemel, et omakäeliselt paber täita ja see kasti panna, läheb ta sinna ülespandud arvuti juurde, sisestab oma püsiparooli ja koodikaardilt koodi ning seejärel "hääletab" oma kandidaadi poolt. Seekordne "piirenihutavalt uudne lahendus" jäi siiski tegemata, sest seda peeti liiga ebaturvaliseks. Ajakirjanduses toodi korduvalt välja, et erinevates Lääne-Euroopa riikides on samalaadsed katsetused lõppenud alati läbikukkumisega ja seetõttu ei peaks ka Taani sellesse ämbrisse astuma. Eesti toimivast e-valimiste süsteemist ei olnud kusagil poole sõnagagi juttu.<br />
<br />
Ent tagasi minu konto avamise saaga juurde. Hea küll, sain läbi selle revolutsioonilise sidepidamise kaudu pangale soovi saadetud ja umbes nädala pärast tuligi kiri vastu. Otse loomulikult ootasin ma, et see sisaldaks lühikest "Tere tulemast Danske Banki kliendiks" teadet ja kuupäeva, millal ma saaks oma paberid lõplikult korda ajada. Võite juba arvata, et mu ootused olid ilmselgelt ebarealistlikud. Jutt oli pikk ja keeruline, aga sisu kokkuvõte selline: "Aitäh, et soovite Danske Banki kliendiks saada" (algus oli paljutõotav). "Kõigepealt palume teil esitada oma ettevõtte äriplaani ja eelarve" (okei, see on mõistlik, ikkagi uus ettevõte ja tahetakse selgeks teha, millega ma tegelen). "Kuna tegemist on välisettevõttega..." (oot mida, ma ju sellepärast registreerisingi Taani filiaali, et mind käsitletaks kohaliku firmana!) "...siis peame teostama teie kohta taustauuringu. Dokumentide läbitöötamiseks palume teil tasuda 5000 Taani krooni [670 eurot]" (miiiiiisasja?! Panga lehel oli kirjas, et ettevõtte pakett on tasuta!) "...ja kui esialgse kontrolli järel selgub, et meil on vajalik saada täiendavat infot hankida, siis esitame teile kulude hüvitamiseks täiendava arve." (Köh-köh... et see 5000 Taani krooni on alles algus? No vähemalt on siis tagatud, et ma saan konto avatud) "Kui pärast kontrolli selgub, et te ei vasta Taani rahapesu tõkestamise regulatsioonile, on Danske Bankil õigus konto avamisest keelduda" (Ahah, eksisin). "Küsimuste korral võtke ühendust [nimi ja kontaktid]"<br />
Küsimuste korral? Küsimuste korral?! Kogu see kiri ongi üks suur küsimärk, vabandage väga. Mis mõttes te tahate mult kõigepealt vähemalt, ma rõhutan - VÄHEMALT - 5000 Taani krooni saada ja siis veel ütlete, et "a siis me vaatame õune pealt, kas me üldse sulle konto avame"?!<br />
Loomulikult haarasin paberi ja sule (tänapäevakeeles arvuti), kastsin sule tindipotti (ehk avasin oma meilboksi) ja asusin raevukate suletõmmetega (klahviklõbinal) kirjutama. Rõhusin oma viisakalt solvunud stiilis, et mul on siiski olemas ettevõte, millel on Taani äriregistri number, ma elan ise Taanis kehtiva elamisloa alusel ja mind peaks käsitletama kui kohalikku ettevõtjat, mitte panema mind ühte patta Taga-Mongoolia ja Nigeeria "ärimeestega". Pidasin vajalikuks rõhutada ka seda, et kuna me kõik oleme üks Euroopa Liit ja mul on juba Eesti Danske Bankis konto avatud, siis nad saavad oma rahapesu-teemaliste kahtluste kummutamiseks kogu vajaliku info oma Eesti tütarettevõtjalt kätte. Olles ise ülimalt rahul oma hea argumentatsiooni üle, millele lihtsalt ei olnud võimalik teistmoodi vastata, kui "Jah, teil on õigus, meie eksisime, tulge lepingut allkirjastama", saatsin kirja ära.<br />
Mõni päev hiljem saabus vastus. "Täname kirja eest. Paraku kuna te ei arvelda meil isiklikult..." (natuke raske isiklikult arveldada, kui ma olen töötu ja ei saa isegi teoreetiliselt toetuda Taani ülevoolavale sotsiaalabisüsteemile) "...samuti ei ole Taani isikukoodi, siis ei saa me teid käsitleda residendina ja seoses sellega käsitleme ka teie firmad välisettevõttena".<br />
<br />
Ja vaat siit koorub välja üks järjekordne näide sellest, kuidas Taani võiks omaette kontinent olla. Taanis on isikukood midagi naha alla paigutatud kiibi taolist - kui sul on see olemas, siis oled sa "süsteemi osa". Kui mitte, siis oled sa "süsteemiväline" ja seega ääretult kahtlane tegelane. Sellel, kas sa oled Euroopa Liidust või Mehhiko läänerannikult, ei ole mingit vahet. "Süsteemivälised" ei saa näiteks mobiilifirmaga liitumist teha, isegi kõnekaarti pole võimalik omandada, samuti ei saa see inimene käia jõusaalis, laenutada raamatukogust raamatuid, käia arsti juures, kasutada postiautomaate, rääkimata kõikidest teenustest, mis on ette nähtud ainult kodanikele. Ühesõnaga - ilma isikukoodita oled sa nagu sibi. Isegi mitte sibi, sest sibiks olemiseks peab sul ka isikukood olema. Ütleme siis nagu illegaalne sibi. Mina päris illegaalne sibi ei ole, sest mul on mingi kood, mis peaks teoorias asendama isikukoodi, aga praktikas pole ma siiani leidnud veel ühtegi kohta, kus see toimiks. Arsti juures ma käia saan, aga näiteks telefonifirmaga liitumist ma ise teha ei saanud. Samuti ei ole mul võimalik saada tasuta keelekursuseid - need on ette nähtud kõikidele sisserännanutele, on nad siis üliõpilased või pagulased või välistöölised, kellele iganes on võimalus saada isikukood. Aga vaat mina ei kvalifitseeru. Spordiklubiga liitumiseks pidid nad käsitsi mind kuskile enda andmebaasidesse sisestama ja seda oskas ka enam-vähem üks inimene teha. Ja nagu näha, ei olnud mu salapärasest koodist kasu ka firmale pangakonto avamiseks.<br />
<br />
Aga ma ei kavatsenudki niisama alla anda. Kõigepealt kirjutasin, et ma tegelikult olen küll nende klient, mul on isegi nende endi poolt väljastatud krediitkaart (millega ma, tõsi küll, kasutan oma naise arvet) ja teiseks on mul see salapärane kood, mis peab teoorias asendama Taani isikukoodi. Selle peale helistati mulle. Pärast viisakat sissejuhatust öeldi konkreetselt "Teil ei ole Taani isikukoodi ja me kohtleme teid kui välisettevõtet. See on reegel ja sellest kõrvale kalduda ei ole võimalik". Nagu ma mõnes varasemas postituses olen maininud, siis Taanis on reeglid pühad. 80% reeglitest on küll sellised, millest kodanikel aimugi pole, aga niipea, kui neid on vaja inimese vastu kasutada, saavad nood kohe ka aimu selliste reeglite olemasolust. Ja reegleid siin riigis painutada ei saa. "Okei," ütlesin ma, "käsitlege mind kui välismaalast, kui soovite, aga see 5000 Taani krooni on alustava ettevõtte jaoks täiesti ulmeline summa. Tehke siis vähemalt sellest mingi erand." Vastaspool kostis selle peale, et meil on seoses dokumentide ülevaatamisega vaja tööd teha ja keegi ei taha ju tööd tasuta teha. Kahjuks jäi mul küsimata, et kas te vaesekesed pangalt siis palka ei saagi, peategi toetuma välisettevõtete "dokumentide läbivaatamise" tasu peale. Päris niru töö siis. Aga üllatuslikult pakkus toru teises otsas olev härrasmees välja lahenduse.<br />
"Üllatuslikult" sellepärast, et taanlane reeglina ei käitu selliselt. Kui sul on näiteks advokaadi abi vaja, siis ta mitte ei räägi sulle pikalt ja laialt, mis on kõige parem käitumisjuhis ja millised on iga käitumisega seotud riskid, vaid ootab sinult suunavaid küsimusi. Igale küsimusele saad umbes ühelauselise vastuse, millest võib, aga ei pruugi kasu olla. Sama oli hiljuti arsti juures: "Jah, teie tütrel on sarlakid. Ma kirjutan välja antibiootikumid". "Okei, aga... millal ta kooli võib minna?" "Kahe päeva pärast". "Ahah, aga... kas teised pereliikmed peaksid temast eemale hoidma?" "Väiksed lapsed esimese kahe päeva jooksul küll jah". "Selge, aga... kas sarlakite läbipõdemine annab immuunsuse? "Jah". Ja kui sa unustad mingi asja üle küsida, siis on su enda süü. Seda, et arst kogu selle info sulle ilma küsimiseta annaks, ära loodagi. Üleüldse jäetakse kirjeldamist nõudvad küsimused, mis eeldavad natuke põhjalikumat infojagamist, lihtsalt ilma vastuseta, seda nii riiklike struktuuridega suheldes kui ka erasfääris.<br />
<br />
Okei, aga seekord oli toru teises otsas kas ebatüüpiline taanlane või tahtis ta lihtsalt minust kiiremini lahti saada, ma ei tea. Igatahes soovitas ta mul ühendust võtta Eesti Danske Bankiga, kuna neil pidavat olema ühine pangasüsteem ja nad saavad mulle sealtkaudu odavamalt konto avada. Tänasin lahkete juhiste eest ja juba ma kribasingi oma soovi Eesti Danskesse.<br />
<br />
Siia vahele pean ma kirjeldama oma esimest kogemust Eesti Danskega. Mul ei olnud varasemalt vaja nendega tegemist teha, aga kuna ma teadsin (okei-okei, lootsin), et Eesti ja Taani vahel on mul vaja tulevikus hakata raha liigutama ja Danske pakkus oma kodulehel lahkelt välja võimaluse seda tasuta teha, siis astusin ühel 2012. aasta detsembrikuu päeval Ülemiste Keskuse Danske kontorisse. Mul oli üsna äsjane kogemus ettevõttele konto avamisega Swedbankis, mis võttis kokku vist mingi seitse minutit. Selle ajaga oli mul vastatud vajalikele rahapesu tõkestamisega seotud küsimustele, allkirjastatud konto avamise leping, sõlmitud internetipangaleping ja lisaks saadud kätte ka deebet-krediitkaart. Danskelt, mis on samuti Skandinaavia mõistes suur pank, ei oodanud ma sugugi vähem ajaefektiivset käitumist. Mhmh...<br />
Leti taga asuv neiu oli väga viisakas ja tore, teda ei saa tõesti milleski süüdistada. Kui ta kuulis, et ma soovin äriühingule kontot avada, oli ta esimene küsimus, et kas see on uus firma. Ma ei saanud küll aru, mis see asjasse puutub, aga vastasin et no nii paarikuune jah. "Ahah, sel juhul läheb see komiteesse otsustamisele ja me anname teile kahe nädala jooksul teada, kas me oleme teile nõus kontot avama". Möh?! Ma tahan arvelduskontot. Ei, mitte laenu, mitte krediitkaarti, isegi mitte deebetkaarti. Tavalist arvelduskontot! Ja selleks on vaja otsust, mille saamiseks läheb kaks nädalat?! "Jah, see on panga reegel". Viimast lauset sain ma meie vestluse jooksul veel korduvalt kuulda. Aga selleks, et otsustada, kas arvelduskontot avada, oli vaja firma kohta infot. Selle saamiseks trükkis neiu välja äriregistri väljavõtte, siis ulatas mulle eraldi paberilehe, kuhu ma pidin kirja panema oma ettevõtte... äriregistri andmed! Palusin selgitust, miks ma pean käsitsi ümber kirjutama selle, mille ta just hetk tagasi riiklikust andmebaasist välja trükkis. Tema vastus oli: "Aga võib-olla on teie andmed muutunud". Minu palvele, et aga andke mulle see väljatrükk ja ma kinnitan oma allkirjaga, et kõik on õige, sain vastuseks, et ei saa, sest see on (trummipõrin-trummipõrin) panga reegel. Ehh... No hea küll. Edasi järgnes hulk küsimusi, millele vastates tõmbas teenindaja enda kontroll-lehele järjest ristikesi. Neid kogunes lõpuks oma paar-kolmkümmend. Üks küsimustest oli "Kes on teie peamised koostööpartnerid?" Ma vastasin, et hetkel on mul seda väga raske öelda, sest mul on alustav ettevõte ja kuigi ma olen mõne firmaga tõepoolest kontakti võtnud, ei saa neid kuidagi koostööpartneriteks nimetada. Swedbankis oldi selle vastusega rahul, aga Danskes... "Ei, ma ei saa seda lahtrit täitmata jätta, muidu ei lase süsteem mul järgmisi andmeid sisestada". Mis mul üle jäi, ladusin mingi suvalise firma nime letti, kuigi ma ei tea, mismoodi sellest minu firmale hinnangu andmise osas mingisugustki tolku sai olla. Noh, vähemalt sai lahtri täidetud. Edasi pidin ennustama veel oma käibeid, mis olid jällegi laest võetud numbrid ja lisama veel paar infojuppi, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt täiesti kasutud olid. Kui meie kohustuslik intervjuu läbitud sai, oli kellaosuti liikunud 25 minutit edasi. Natuke rohkem kui nädala pärast sain rõõmusõnumi, et mu firmale ollakse valmis konto avama, juurde lisatud lausega "Pakkumine kehtib 30 päeva". Et siis 31. päeval muutun mingiks kahtlaseks elemendiks, nagu Tuhkatriinu pärast kahteteist kellalööki? Panga reeglid, mis teha.<br />
<br />
Igatahes olin ma eelmainitud e-kirja saatmise ajaks Eesti Danskes juba paar nädalat kliendiks olnud. Kirjeldasin lühidalt olukorda ja palusin neil teada anda, mis dokumente on vaja, et Taani Danskes konto avatud saaks. Edasi järgnes nädalatepikkune kirjavahetus, kust oli näha, et minu soov oli nende jaoks harvaesinev. Näiteks tuli välja, nagu ma peaks lisaks Eesti Danskele dokumentide edastamise tasule maksma veel Taani Danskele ikkagi ka selle kurikuulsa summa 5000 Taani krooni - mis muudaks kogu Eesti kaudu asjaajamise absurdiks. Ja siis selgus, et nad ikka ise ei saa kontot avada, seda peab tegema Taani Danske - hoolimata sellest, et ma olin Taani Danskelt just vastupidise kinnituse saanud. Ühesõnaga ei tundunud kuskilt otsast, et ma nende kaudu konto avatud saaks ja samal ajal raha kokku hoiaks. <br />
<br />
Vahepeal olin aga vaadanud ka teiste Eestis tegutsevate pankade kodulehtedele ja avastanud enda rõõmuks, et ka nemad pakuvad välisriigi pankades kontode avamise teenust, seda kusjuures palju odavamalt kui Danske. Jätsin siis Danskega vaidlemise sinnapaika ja võtsin ühendust teise pangaga, mis Taanis üsna laialt esindatud on ja millel ka Eestis märkimisväärne esindatus - Nordeaga. Nendega väga pikka juttu polnud: "Aitäh, aga kui te pole vähemalt 6 kuud meil ettevõttena arveldanud, siis unustage ära". Loomulikult viisakamas vormis, aga sisu jääb samaks. Igaks juhuks küsisin ka Taani Nordeast. Vastust ma juba teadsin. Kuid ohoo! Minu suurimale skepsisele vastupidiselt tuli hoopis kiri: "Muidugi saab! Pole probleemi! Ma saadan teile kohe dokumendid, täidate ära ja teeme ära!" Rõõm oli suur, äraütlemata suur. Lõpuks ometi pank, kes tahab endale kliente saada! Ma saan firmale konto! Ma saan hakata Taani kliente teenindama! Aga midagi jäi kripeldama. Sest teadupoolest kui miski tundub liiga hea, et tõsi olla, siis on see tavaliselt amoraalne või paksukstegev. Seekord polnud see üht ega teist, aga reaalsus lõi näkku kohe järgmise kirjaga, kus sinnamaani ülimalt postiivne äriklienditoe haldur teatas lühidalt, et pärast oma kontorijuhatajaga konsulteerimist tuli ikkagi välja, et mu firmale ei saa kontot avada. Põhjus selles, et ma pole neil eraisikuna klient olnud. Natuke kiusamise tuju tuli peale ja ma lihtsalt pidin vastu kirjutama, et hea küll, ma tulen teile kliendiks, aga kuna ma olen töötu ja välismaalane, siis loodetavasti pole takistuseks minu sissetulekute puudumine. Muidugi täpsustati sellepeale, et ei, ikka sissetulek peab ka olema. <br />
<br />
Kokkuvõttes olin jõudnud nokk kinni, saba lahti olukorrani: tahaks kontot avada, aga ei saa, sest ma pole klient ja kui ma ka olen klient, siis ei avata kontot, sest mul pole sissetulekut. Sissetulekut aga ei saa olla, sest firmale, mis mulle sissetulekut hakkaks tekitama, ei olda nõus kontot avama. <br />
<br />
Viimases hädas pöördusin oma endise tööandja Swedbank Eesti poole. Taanis on nad küll üsna nirult esindatud, omades ainult ühte kontorit, aga ega mul rohkemat polegi vaja. Taaskord kirjeldasin ennast kui Eesti majanduse päästeinglit, kes on võtnud endale südameasjaks Eesti väiketootjate kaupa viia maailma määratutesse avarustesse, teha põllumehest taas põlise rikka ja Swedbank saaks sellele kaasa aidates hüüda veel kõvemini "Et Eesti elu edeneks!". Hea küll, reaalsuses oli kiri oluliselt vähem emotsionaalne. Ma olen ikkagi asjalik ärimees eksole ja ei lasku nii madalale, et hakkan tunnete tasandil teistega manipuleerima. Aga see oli nähtavasti viga, sest paari päeva pärast laekus vastus: "Kuna teie firma pole vähemalt kuus kuud meil arveldanud..." (seda on natuke raske teha tõesti, kui firma ise on neli kuud vana) "...siis ei saa me teid aidata. Pöörduge palun oma sooviga Taani Swedbanki poole". Kas ma teadsin, mis vastus Taani Swedbankist tuleb? Teadsin? Muidugi teadsin. "Aitäh huvi tundmast, aga palun pöörduge konto avamiseks Eesti Swedbanki poole". <br />
Ütleme nii, et hing sai siis juba üsna kurjust täis. No mis mõttes räägitakse mingeid suuri ergutusjutte sellest, kuidas ikka inimesed peaksid ettevõtjateks hakkama? Ma püüan siin kõigest väest tegeleda asjaga, millest kõige rohkem peaks kasu olema. Tuleb äkki tuttav ette see sõna - "eksport"? Teate küll, see väike asi, mis väidetavalt Eesti majandust kõrgustesse upitama peaks! Kas ma tõesti pean selleks kõigepealt kindlasti Eestis äri tegema, ennast tõestama, enne kui mul "lubatakse" kusagil välisriigis kontot avada? Ja mida siis reaalsuses tähendab Euroopa Liit, piiriülesed teenused, vaba kapitali liikumine ja mis kõik veel? Mitte midagi! Sa ei saa isegi kõige tavalisemat, elementaarsemat, lihtsamat arvelduskontot avada! Ega ma kogu seda kurjust saanud enda sisse ka jätta, osa sellest (küll tsenseeritud vormis) läks teele ka Eesti Swedbankile.<br />
Okei, natuke hinge tagasi tõmmates sain ma aru muidugi, et eks neid ühepäevaliblikatest rahapesule suunatud OÜ-sid on Eestis piisavalt palju ja pankuritelgi on raske vahet teha, kes tahab raha pesta ja kes äri teha. Aga olles ise nende reeglite ja piirangute hammasrataste vahel, ei muutnud see arusaamine mu enesetunnet sugugi paremaks. <br />
<br />
Kätte oli jõudnud veebruari teine pool. Ühel üsna aktiivsust täis päeval helises telefon. Helistaja oli Swedbankist, Eesti omast siis. Ilmnes, et minu viimatine pettumusest läbi imbunud kiri oli neile muljet avaldanud ja pannud mõtlema, et äkki nad ikka saavad erandi teha. Et äkki ma vastaks veel mõnele täpsustavale küsimusele ja vaatame siis edasi. Midagi pole öelda, olin ise selleks hetkeks juba üsna käega löönud ja leppinud mõttega, et see äriajamise värk leiab oma loomuliku lõpu. Selle kõne peale hakkas aga koomas patsient ennast liigutama. Veel paar kirja hiljem hakkas äsja tekkinud lootuskiir üha eredamaid toone võtma, koomas patsient võttis jalad alla ja märtsikuu teisel poolel, kui olin Eestis kevadvaheaega pidamas, kutsutigi mind Swedbanki peakontorisse vajalikke pabereid täitma. Paar nädalat hiljem sain Taani Swedbankist paberid, mis kinnitasid, et minu firmal on konto olemas. <br />
<br />
<br />
Minu esimesest katsest Taanis firmale konto avada oli möödunud kolm kuud ja kaksteist päeva.<br />
<br />Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-29456099973284436362013-03-15T22:01:00.000+02:002013-03-15T22:01:03.739+02:00Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 6Mul on Taani üliõpilastest kahju. Uus valitsus, kes möödunud aastal võimule tuli, otsustas nimelt, et peaks hakkama raha kokku hoidma. Ja nagu ikka, sattusid löögi alla just need kõige haavatavamad. Kujutage ette, vaesed lapsukesed, kelle kõrghariduse omandamise eest Taani riik mitte ainuüksi ei küsi öörigi, vaid hoopis maksab neile peale, peavad kodus koos vanematega elades (kes nende eest niikuinii kõik kodus elamisega kulud katavad) hakkama saama ainult 356 euroga kuus, senise niigi väikese 384 euro asemel. Õudne! Pole siis imestada, et sajad üliõpilased valetavad oma elukohaks vanematest eraldi asuva eluruumi (iseseisvalt elavad tarkuseammutajad saavad nimelt kaks korda kõrgemat toetust), et natukenegi oma närust elujärge parandada, kuid sedagi tegevust on repressiivsed korrakaitseorganid asunud alatult tõkestama. Kas ka teid valdavad neid ridu lugedes vihavärinad? Ei imesta. Aga, see pole sugugi kõik! Reformi kohaselt sunnitakse nimelt üliõpilasi läbima ülikool nominaalse õppeajaga, vastasel juhul kaotavad nad ületatud ajal õiguse saada riigipoolset õppetoetust! Mõelge peaga, neid sunnitakse väevõimuga läbima kool õige aja jooksul! See nii vajalik rahaline toetus kuuenda aasta eest, mida sai siiani kasutada praktika tegemiseks või poole kohaga tööl käimiseks (loe: pidutsemiseks ja reisimiseks), võetakse lihtsalt ära. Õppetoetuse (mille rahvakeelne nimetus on "kohvikuraha") reetliku vähendamise tõkestamiseks tuli tänavatele 5000 (politsei hinnang) kuni 25 000 (korraldajate hinnang) inimest. <br />
<br />
Taani on muide riik, kus ülikooli lõpetanute keskmine vanus on 29 - see on maailmas kõrgeim näitaja. Nagu üks välismaine ajakirjanik ütles: "Seal, kust mina tulen, lõpetad sa ülikooli 22selt, oled oma teises töökohas 26selt ja ostad maja 29selt. Taanis tuleb nendele numbritele panna otsa vähemalt viis aastat ja ka siis pead olema valmis selleks, et aidata neil lihtsat CV-d koostada". Nii et ei tasu imestada, kui 30-aastase tüübiga vestlusesse asudes selgub, et tegemist on täiskohaga üliõpilasega, kes pole päevagi oma elus töötanud ja kelle peamine mure on, missuguses maailma nurgas oma kolmekuulist koolivaheaega veeta. Jah.<br />
<br />
Raske elu neil.<br />
<br />
Aga mina, kes ma olen eakohaselt ka oma teise töökoha juba seljataha jätnud, püüan nüüd pisarad ära pühkida, nende hirmsalt koheldud pseudo-täiskasvanute pärast nutmise järgi jätta ja kirjeldada, kuidas siin türannide maal suure äri ettevalmistamine edasi läks.<br />
<br />
Kätte oli jõudnud detsembrikuu. Olin juba selleks hetkeks leppinud kurva faktiga, et sel aastal ei õnnestu mul Taani jõuluturgudest osa võtta ja kõik need suured rahamäed, mis pidid rikaste taanlaste taskust minu kaevust sügavamasse kaukasse voolama, jäid seekord tabamatuks miraažiks. Hoolimata sellest edastasin oma sünnipäeva paiku Taani Äriregistrile dokumendid, et minu Eesti firma saaks registreeritud püsiva tegevuskohaga Taanis. Tuli välja, et muidu Eestiga võrdluses tehnoloogiliselt ajale jalgu jäänud Taani riik oli suutnud tekitada täitsa mõistliku interneti lehekülje (inglise keeles muide), mille kaudu sai vajalikud dokumendid äriregistrisse otse edastada. Juhised olid väga selged, pidi nad lihtsalt sisseskännitud paberid ükshaaval üles laadima, vajutama "Upload"-nuppu ja korras. Oli ka võimalik e-maili või posti teel saata, aga no milleks seda teha, kui saab ka lihtsamalt. Rahuliku südamega - või nii rahulikuga, kui see rahahunnikutest ilmajäämise tõttu olla sai - lendasin Eestisse jõulupuhkusele. Jajah, mõnikord peab puhkusest puhkama, ei saa koguaeg nii, et oled välismaal puhkamas ja sellest üldse välja ei puhka. Nii võib stressi jääda ju.<br />
<br />
Möödusid päevad. Teadsin, et dokumentide edastamisest kuni firma registreerimiseni läheb seitse päeva. Igaks juhuks käisin vastaval netilehel juba üks päev varem vaatamas, et kas ma nüüd olen juba täieõiguslik Taani maksumaksja, aga ei. Seitsmes päev möödas, ikka veel mitte. No hea küll, taanlased ju alustavad oma jõuluaega varakult, küllap läks mõni pidu pikale, ei jõudnud tööd teha, kannatame ära. Üheksandal päeval ei pidanud enam närv vastu, otsisin välja telefoni ja helistasin Taani Äriregistrisse. Igaks juhuks võtsin lahti ka eelmainitud inglisekeelse lehe (millel muide oli pealkirjaks "Basic requirements" ehk siis registreerimisega seotud kõige elementaarsemad nõuded).<br />
- "Halloo!"<br />
- "Tervist, helistan seoses välismaise ettevõtte registreerimisega Taanis. Ma laadisin vajalikud dokumendid üles juba üheksa päeva tagasi, aga ma ei näe, et mu firma oleks äriregistris üleval"<br />
- "Mis mõttes laadisite üles?"<br />
- "No läksin inglisekeelsele "Basic requirements" lehele, järgisin täht-tähelt toodud juhiseid ja laadisin dokumendid üles"<br />
- "Aga neid dokumente saab ainult posti teel edastada"<br />
- "Oot... Kuidas palun? Ma olen praegu Taani Äriregistri enda poolt koostatud inglisekeelsel leheküljel, siin on juhised..."<br />
- "Ma ei tea, mis seal lehel kirjas on, aga neid dokumente saab esitada ainult posti teel"<br />
- "Aaaaga siin on ju ka e-maili aadress antud [lugesin aadressi ette], kas see siis ka ei tööta?"<br />
- "Ei, sellelt aadressilt saab tellida ainult tasulisi äriregistri teenuseid"<br />
- "Ei ole võimalik... Okei, ma saadan siis posti teel need paberid uuesti. Kas see postiaadress on siis vähemalt õige [lugesin maha internetis olnud aadressi]?"<br />
- "Ei, see ei ole õige aadress. Õige aadress on [sain siis ühe teise aadressi]"<br />
- "Aga öelge, mis mõte siis sellel internetilehel on? Seal on ju konkreetselt kirjas, et kõik ettevõtted, kes tahavad Taani turule tulla teenuseid pakkuma, peavad nendest juhistest lähtuma!"<br />
- "Ma ei tea mis leht see on ja ma vabandan, et seal selline info on, aga ma lasen selle ära parandada"<br />
<br />
Nende ridade kirjutamine toimub märtsi keskpaigas, kolm kuud pärast eeltoodud vestlust. Ei ole vaja vast märkidagi, et loomulikult pole sel lehel sõnagi parandatud.<br />
<br />
Olles telefonikõne lõpetanud, vandusin tulist kurja (mitte eriti ropult, ma teadupärast ei ropenda, eksole) ja ei suutnud taanlasi ära kiruda. Lõpuks hingasin sügavalt sisse ja välja, leppisin olukorraga, et "igal maal omad kombed" ja otsustasin, et saadan veel samal õhtul dokumendid teele. Seekord postiga. Seekord õigele aadressile. Lootuses, et see ikka on õige aadress.<br />
Asusin siis vaatama, kus mul need dokumendid täpsemalt arvutis on, kui helises telefon. Tegemist oli minu naissoost teise poolega, keda ka rahvakeeli abikaasaks nimetatakse. Tema oli nimelt veel Taanis. Töö selline, mis teha. Hea oli, et oli. Ta helistas selleks, et teatada: "Kuule, su firma filiaali registreerimise paberid saabusid." No selge, ju siis sealsed reeglid ei luba dokumente hunti saata, küllap siis saatsid need lihtsalt tagasi. "Eiei, siin on kirjas, et filiaal on registreeritud, äriregistrikoodid ja kõik muu seal juures".<br />
Miiiiiis?!<br />
Ma ju...<br />
Ma ju spetsiaalselt saatsin kirja, selgitasin üle, et ma ei taha - EI TAHA - filiaali registreerida! Ja mulle vastati "OK!" Mille kohta see vastus siis käis? "OK, mul pole prügikasti, nii et ma saadan need paberid ikka edasi"? "OK, mida iganes sa loll ida-eurooplane kirjutasid, ma ikka teen nii, nagu ma ise tahan"? "OK, sa vist tahtsid midagi teistmoodi, aga kuna ma niikuinii mitte millegi eest ei vastuta, siis ma ei pea sinu tahtmist mööda tegema"?<br />
<br />
Vahemärkuseks olgu öeldud, et Taani ametiasutustes paistab silma totaalne vastutuse puudumine. Lähed sa kohalikku kommuuni ja tahad haigekassakaarti uuendada - see unustatakse ära ja lõpuks, pärast umbes kolmekordset meeldetuletust, saadetakse täiesti valede andmetega kaardid. Tahad migratsioonibüroost nõu saada, kuidas mingeid dokumente korda ajada, saad kolmelt inimeselt täiesti kolm üksteisele vastukäivat vastust. Maksuameti tädi ütleb päringu peale, et ma annan sulle küll vastuse, aga see on mitteametlik ja kui sa tahad siduvat vastust saada, siis maksa 300 Taani krooni ja oota kuu aega. Mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest. Asjad, mille eest Eestis oleks juba kolm korda lahti lastud käivad siin edasi aastaid ja aastaid, ajakirjandusest saad lugeda ühte lugu, mis on uskumatum kui teine - ja mitte midagi ei muutu. Nii juhtub riigiga, kus tervelt pool tööealisest elanikkonnast töötab avalikus sektoris.<br />
<br />
Aga heakene küll. Vaatasin siis internetist ka järgi, tõepoolest - minu firma filiaal oli kenasti üleval. Eks siis peab leidma mõne raamatupidaja, kes mul aitab filiaali numbreid kokku lüüa ja õigetesse kohtadesse vajalikud paberid saata, saame hakkama. Vähemalt on mul nüüd olemas mingi keha, mille kaudu ma saan hakata Taani klientidele (kui need kunagi peaksid tekkima) kaupa müüma. Eriti oluline oli aga see, et nüüd, kui mul on olemas äriregistri kood, siis saan lõpuks ometi avada mõnes Taani pangas konto. Nii saab kenasti maksud maksuametile maksta ja ka kliendid (ma ei tea, miks ma jätkuvalt olin nii kindel, et ühel päeval on mul Taanis kliendid?) saavad mugavamalt makseid teha - pole vaja mingi välismaksega jännata, saab rahulikult Taani siseriiklikuga hakkama. Ei hakanud jõulude ajal pankasid pommitama, niikuinii tühi töö. Alates detsembri keskpaigast kuni enam-vähem kolmekuningapäevani elu Taanis seisab. Tööalases mõttes. Näiteks Äriregistri lehel oligi konkreetselt üleval, et alates detsembri keskpaigast on nende töötajad kollektiivpuhkusel. Ega siis pangad ka palju erinevad pole. Võib-olla vabandused töö mittetegemiseks on vähe teistsugused, aga kokkuvõttes pole enne jaanuari teist nädalat mõtet neid tülitada.<br />
Nii et mingis mõttes sain kergemalt hingata. Raskemad toimingud olid tehtud, Taani bürokraatlikest mehhanismidest oli läbi murtud, ees oli veel ainult üks väike formaalsus - pangakonto avamine.<br />
<br />
Üks väike,<br />
<br />
lihtne<br />
<br />
formaalsus.<br />
<br />
Jaa-jah...<br />
<br />
<br />
Jätkub :)Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-83652159111018167622013-02-14T20:17:00.001+02:002013-03-13T14:05:51.173+02:00Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 5Mõned nädalad tagasi lõi Taani meedias laineid Aarhusi linnas asetleidnud juhtum, kus poolõde ja poolvend olid saanud omavahel lapse. Hea küll, eks igasugu asju on maailmas juhtunud, need liigitatakse kurioossete perverssuste alla ja elu läheb edasi. Nii oleks see mujal maailmas. Aga mitte Taanis. Oi ei. Taanis hakati täiesti tõsimeelselt arutama, et äkki olekski aeg loobuda "groteskselt vanamoelisest lähenemisest sugu- ja pereelule" ja et "parlament ei peaks sekkuma inimeste eraellu". Kopenhaageni Ärikooli õigusteaduse professori sõnul "puuduvad igasugused loogilised põhjused", miks ei võiks näiteks täiskasvanud lapsevanemad olla seksuaalsuhtes oma täiskasvanud lastega, kui see toimub mõlema poole nõusolekul. Üks Kopenhaageni Ülikooli professor ütles, et - ja ma tsiteerin - "me keskendume liigselt intsesti negatiivsetele külgedele, selle asemel, et näha selle positiivseid pooli. Näiteks taanlaste kuulsad sinised silmad on just kunagiste intsestide positiivne kaasnähtus". Lootuses, et mind kümne aasta pärast "pedofoobiks" või "intsestofoobiks" ei hakata pidama, julgen ma väita, et niisugust juttu saavad suust välja ajada inimesed, kelle vanemad omavahel väga tihedas suguluses pidid olema.<br />
<br />
Võimalik, et ka minul on kusagil sugupuus midagi segamini läinud, igatahes päris normaalse arengutasemega inimene ei hakkaks ilma igasuguse erialase hariduseta ja kogemusteta Taani-taolises riigis äri ajama. No mis teha. Eks looduses on natuke pooletoobiseid ka vaja. Vähemalt ma loodan nii. <br />
<br />
Igatahes, nagu eelmises postituses märgitud sai, laekus mulle kohalikust Äriregistrist või Ettevõtlusametist (kuidas iganes selle eestikeelne vaste võiks olla) e-kiri. Kerge hingevärina ja ootusärevusega klõpsasin sellel ja - mulle teatati, et olen võitnud 10 miljonit Taani krooni ja ma pean selle kättesaamiseks kandma ühele Nigeeria arvele 25 000 dollarit! Okei-okei, päris nii ajuvaba see kiri siiski polnud, kuid sinna lähedale läks küll. Minu silme ees avanes taanikeelne tekst - seda hoolimata asjaolust, et olin kõik oma dokumendid saatnud inglisekeelsena. Hea küll, minu truu abimees google translator aitas taas hädast välja. Tekst oli selline: "Sain teie dokumendid kätte. Ma pean tunnistama, et pole kindel, kas filiaalid on ikka käibemaksukohustuslased. Panen siia kirjale kaasa filiaalide registreerimise kohta kehtestatud korra. Olge head, lugege see läbi ja kui leiate, et filiaal peab olema käibemakuskohustuslasena registreeritud, siis võtke minuga ühendust". Manusena oli lisatud umbes 100-leheküljeline taanikeelne pdf-dokument, kus väidetavalt oli kirjas kõik, mis on seotud filiaali registreerimisega.<br />
<br />
Et siis...? Kas nagu päriselt...? Või...?<br />
<br />
Vaadake, pea kolmandiku oma elust töötasin ma juristina (jah, ma olen NII vana). Põhimõtteliselt oli siin tegemist sama olukorraga, kui keegi oleks minu poole pöördunud juriidilise (sealjuures minu kompetentsi kuuluva) küsimusega ja ma oleksin talle vastanud, et "tead, mina ka sellele küsimusele vastust ei tea, aga näe, siin on seadus, äkki sa oled nii hea ja loed ise, sest no ei saa mina sellest tekstist aru, see nii keeruline. Ja kui sa oled vastuse saanud, siis ole hea, ütle mulle ka, siis ma saan su küsimusele vastuse anda".<br />
<br />
Pärast esimest tardumust jõudsin mõttesähvatuseni, et tegemist on google'i tõlkeveaga. Et sama lugu, nagu paned eesti keeles sinna sõna "toormoos" ja loodad sellele adekvaatse inglisekeelse vaste saada. Saatsin siis kirja edasi oma tuttavale, kes on juhtumisi taani keele filoloog, selgitasin talle, et näe, google viskas mulle vimkat ja äkki tõlgid mulle selle kirja ära. Hämmastaval kombel oli tema tõlge täpselt samasugune, nagu google'i oma! Nonii. Küllap siis oli juhtunud see, mida tuli ette siis, kui ma veel pangas töötasin, et tahtsin kirja saata kolleegile ülevaatamiseks, aga kogemata läks otse kliendile. Sellistel puhkudel oli muidugi piinlik ja pidin ilusa vabanduskirja järgi saatma, lisades juurde, et kirjavahetuses märgitud "pagana tainapea, kes meid jälle oma lollide küsimustega pommitab" polnud mitte klient, vaid hoopis keegi... no kolleeg näiteks. Juhtub, eksole. Minu "ups!"-teooriat toetas asjaolu, et kiri oli saadetud taani keeles ja ma ju tean kui hästi tegelikult taanlased inglise keelt valdavad. Pealegi püüavad nad meeleheitlikult endale välisinvesteeringuid ligi meelitada, seega on ju elementaarne, et välismaise firmaga suheldes kasutatakse ikka inglise keelt. Jäin siis ootama, et millal laekub mu postkasti piinlik vabandustelaviin, kus selgitatakse, et loomulikult ei tahetud minupoolset panust asjade väljauurimisel, mis ilmselgelt kuulub nende kompetentsi ja et lähipäevil saab kõik korda. Aga sellist kirja ei tulnudki.<br />
<br />
Ühel nädalavahetusel pidin korra Eestis käima. Ühendasin vajaliku kasulikuga ja käisin külas ühel raamatupidamisbürool, kes väidetavalt suudab numbreid pidada nii Eesti firma kui selle Taani filiaali osas. Nende küsimuse peale, et miks ma just filiaali tegin, tunnistasin puhtsüdamlikult üles, et "üki-kaki-kommi-nommi"-meetodi rakendamine andis just sellise tulemuse. Ilmnes, et see meetod, hoolimata korduvatest teaduslikest ja populaarteaduslikest eksperimentidest, ei olnud osutunud siiski lollikindlaks. No okei, natuke vähem lolliga oleks ehk isegi töötanud, aga minuga igatahes mitte. Ehk siis Eesti ettevõte püsiva tegevuskohaga Taanis oleks olnud natukese parem variant. Õnneks tuli mul aga meede, et filiaal ei olnud veel registreeritud ja tagasi Kopenhaagenisse lennates oli mul juba Taani Äriregistrile saadetav tekst peas välja mõeldud.<br />
<br />
"Aitäh kirja eest," olin ma viisakas, kuigi kuri tahtmine oli lisada, et nii rumala kirja saatmise eest peaks vastutava isiku küll lahti laskma. "Olen siiski otsustanud, et ma ei soovi filiaali asutada ja seetõttu palun minu poolt edastatud dokumendid makulatuuri saata". Loomulikult olin mina, kelle taani keele oskus piirdub jätkuvalt kõikehõlmavate väljenditega "Hej!" ja "Tak!", oma kirjas kasutanud enda mõtete väljendamiseks inglise keelt. Ma ei tea, kas vastuvõtjale jäi arusaamatuks sõna "makulatuur" või oli mu inglise keel tabamatult vilets, igatahes tuli mulle järgmisel päeval vastu kiri - taas taanikeelne -, mis google translatori (oi ma armastan seda vidinat) kohaselt ütles nii: "Kas te arvate, et teil siis ei olegi registreeringut vaja?". Ei saanud küll täpselt küsimusest aru, aga küllap arvas kirjutaja, et ma olin kogu temapoolse materjali põhjalikult läbi töötanud ja jõudnud järeldusele, et filiaal ei ole käibemaksukohustuslane ja seega pole teda vaja maksuametis registreerida. Vastasin talle siis veidi pikemalt, et "Ei, registreerida on kindlasti vaja, aga ma ei soovi seda teha filiaalina, vaid Eesti firmana püsiva tegevuskohaga Taanis". Lisasin juurde ka lingi, kus oli kenasti kirjas, mismoodi peab välismaine firma käituma, kui ta soovib ennast niimoodi registreerida. Leides järgmisel päeval postkastist kirja, mille ainus sisu oli "OK" (peab möönma, et Taani ametiasutused muutuvad üsna kiiresti suhtlemisel familiaarseks), ohkasin kergendatult, et selle asjaga on nüüd ühel pool.<br />
<br />
Jättes loomulikult kõrvale asjaolu, et ma olen Taanis.<br />
<br />
Ja Taanis ei ole asjad kunagi ühel pool.<br />
<br />
<br />
Jätkub... <br />
<br />Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-20011574152151449392013-01-21T13:32:00.002+02:002013-01-21T13:36:09.637+02:00Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 4Taanlased on viimaste uuringute kohaselt kõige õnnelikumad inimesed maailmas. Tänavapildis on seda näha küll - nende õnne väljendavad eredalt mornid, tühja pilguga kujutletavat horisonti vaatavad ja "kõneta keda iganes, aga mitte mind"-näod. Eriti õnnelikud on nad autodega liigeldes, viibutades üksteisele sõbralikult keskmist näppu, tuudutades umbes kümme sekundit järjest, kui keegi neile liiga lähedale satub, kohati jätab bussijuht isegi bussi seisma, teeb esiukse lahti, et väga valjuhäälselt avaldada armastust selle autojuhi vastu, kes hetk tagasi tema ees äkkpidurdusega hakkama sai. Jah, õnnelikkus on vaataja silmades. Lihtsalt minu silmanägemine on pisut kehv.<br />
<br />
Aga mõnda asja ei saa isegi kehva silmanägemise süüks ajada. Nagu ma mõned kuud tagasi avaldasin, ratsutasin ma ehtsa kauboi kombel karmile ärimaastikule, eesmärgiga harida kohalikke indiaanlasi (loe: taanlasi) eestimaiste roogade vallas. Hoolimata esimestest vastulöökidest otsustasin ettevõetud teekonda Metsiku Lääne südamesse jätkata kuni võiduka lõpuni või häbistava hävinguni. Viimati külastasin niisiis kurja indiaanlasest (loe: taanlasest) ärinaist Ellat, kes oma lõksuseadmise osavuse ja rünnakuga suutis pähe panna kahtlused minu püha ürituse mõttekuse osas. Tuleb tunnistada, et olin juba valmis ratsult maha hüppama ja lasso varna heitma, kuid õnneks oli vapper kauboi seekord võtnud kaasa elunäinud šerifi: AS-i Viljapea juhi härra Elmari, kes - nagu ootamatult ilmnes - ei pidanud Ella ähvardusi ja noomimist millekski ning suutis ka mitte-enam-nii-vapra kauboi tagasi ratsu selga meelitada. Sellest ajast on muidugi palju vett meres ära kuivanud, aga kauboi on vaikselt ja võiks öelda suisa hiilivalt seadmas valmis uut lassot, millega siinseid valgustamata matse õilsa Eesti toidu juurde tirida. <br />
<br />
Ma nüüd igaks juhuks jätan selle kujundi kauboist sinnapaika, sest tõtt-öelda ei ole minu teadmised Metsikust Läänest ja sellega seonduvast kuigi laialdased, seetõttu võin komistada mõne väga kohatu, et mitte öelda piinliku võrdluse otsa, mis mitte käesoleva kirjatüki lugemisel kasuks ei pruugi tulla.<br />
<br />
Oli oktoober aastal 2012, kui ma pärast pikka Taani ärimaastiku uurimist ja mõne kursuse läbimist olin valmis mõelnud, kuidas AS-i Viljapea toodetega Taani turule tulla. Loomulikult oli esimeseks sammuks luua oma firma. Mõeldud-teh... Ei, siinkohal see ütlemine ei sobi. Pigem mõeldud-kõik-endast-olenev-tehtud. Vaadake, ega siin ei ole asjatamisega päris nii nagu Eestis, et lendad peale, 5 minutit rapsimist ja valmis. Firma tegemist pean silmas (kui kellelgi arusaamatuks jäi). Taanlased ise seda muidugi ei arva. Nemad peavad ise Taanit kõige lihtsama ärimaastikuga riigiks maailmas. Seda toetavad muide taaskord mingid peened uuringud. Kusjuures, iseenesest võib see isegi õige olla, aga seda eeldusel, et sa omad taani isikukoodi, sa kavatsed teha meie mõistes osaühingu või aktsiaseltsi või hakkad füüsilisest isikust ettevõtjaks ja oskad soravalt taani keelt. Kui aga tulevad sisse mõised "välismaalane", "välisriigi ettevõtte filiaal" või (hoidku selle eest) "isik, kes ei oska taani keelt", siis on asjad juba väga palju keerulisemad. Seda tean ma praegu. Aga oktoobris aastal 2012 ma seda veel ei teadnud. <br />
<br />
Esimene samm - Eestis firma asutamine. 5 minutit (okei 35 minutit) rahmeldamist ja valmis. Ah et miks Eesti firma? Lugu selles, et välisriigi filiaalidele kehtivad siin oluliselt lõdvemad raporteermisnormid kui kohalikele osaühingutele ja aktsiaseltsidele. Pealegi ei nõua filiaali asutamine mingi osakapitali olemasolu (mis minusugusele vaesele eestlasele on väga suur argument) ja raamatupidamisteenuse saan ka Eestist tellida. Need asjad olin ma internetist taanikeelseid tekste läbisõeludes teada saanud. Vahelepõikena olgu öeldud, et kes iganes julgeb google translatori nimelist keskkonda kiruda, on hoobilt minu isiklikus mustas nimekirjas. Ilma selle imevidinata ei mõtleks ma kolme sekundit ka mingi äri ajamise peale kuskil (väidetavate) viikingite järeltulijate kantsis. Aga nüüd, copy-paste ja - voila! ongi kogu tekst sellest imelikust kurguhaigete keelest täiesti loetavasse inimkeelde ümber seatud.<br />
<br />
Nonii, baasinfo internetist käes, läksin lootusrikkalt Kopenhaageni linna poolt korraldatavale tasuta kursusele, mis nime poolest pidi põhjalikult selgeks tegema, kuidas Taanis äri alustada. Kursus oli muide täitsa inglisekeelne ja mõeldudki kohalikele sisserändajatele, kes oma naiivsuses arvavad, et neil on võimalik siinmail oma rahanatukest kohalike rikkurite kulul kasvatada. Tutvustusringi käigus ilmnes, et paarikümnepealise õpirühma seas oli kolm lätlast, kaks leedukat, mõned ameeriklased, inglased, hindu, lisaks veel tšehh, rumeenlane ja veel mõned ida-eurooplased. Kirju seltskond igatahes. Rahuloluga võisin tõdeda, et kohaletulnutest oli ärihai omadustega (ehk siis jutukaid, aktiivseid, lektori jutule julmalt vahele segavaid) tüüpe ehk ainult paar-kolm. Neile vastukaaluks olid osad, kellele näis juba kahelauseline enesetutvustus täiesti ületamatuks raskuseks olevat ja ülejäänud olid enamuses lihtsalt igavlevad koduperenaised, kes otsisid oma elule mingitki väljundit.<br />
Olles oma tund aega kuulanud, kuidas saada füüsilisest isikust ettevõtjaks, luua osaühing või aktsiaselts ja kuidas ennast registreerida maksuametis, tegin siis ka ärihai näo pähe ja küsisin et "Aga kuidas on välismaise filiaali asutamisega?". Vastus oli "Jah, see on võimalik". Punkt. Jäin ootama, et mis täpsustav info nüüd järgneb, aga... ei järgnenudki! Ta võttis hoopis järgmise küsija ja hakkas talle vastama. Piinlik oli nagu jälle sama teema üles võtta, kuigi põhimõtteliselt kogu auditoorium oli täis välismaalasi, keda see teema oleks võinud rohkem huvitada. Õnneks leidus keegi, kellel ei olnud piinlik ja küsis "Oot, kuidas selle filiaali asutamisega siis ikkagi on?", millele vastus oli "Mina selle kohta lähemalt ei tea, te peate selle kohta maksuametist küsima". Seda ütles siis spetsialist, kelle ülesanne oli tutvustada erinevaid ettevõtlusega tegelemise vorme välismaalastele. Nojah.<br />
<br />
Kodus tagasi olles vaatasin veel veidi netis ringi ja tuvastasin, et lisaks filiaalile on olemas ka võimalus registreerida välisriigi ettevõte Taanis ka niimoodi ära, et filiaali ei asuta, vaid paned ennast lihtsalt kohalikku äriregistrisse ja maksuametisse kirja kui välisriigi ettevõte. Arusaamatuks jäi, et mis on sellisel registreeringul vahet filiaali asutamisega. Aga mis ma seal ikka omaette arutan (kuigi - tuleb tunnistada, et kõige targemaga on ikka aeg-ajalt tore asju arutada), saadan parem maksuametile kirja ja küsin järgi. Vastust ma kirja teel ei saanud, küll aga tuli mõni päev hiljem telefonikõne. Tugeva slaavi aktsendiga maksuametnik rääkis mulle, et maksustamise kohapealt vahet filiaaliga ei olegi, aga kas muus osas mingi vahe on, selle kohta peaks ma küsima Taani Ettevõtlusametilt. Sain isegi e-posti aadressi, kuhu kirjutada. Okei. Kiri antud aadressile teele ja üsna kiiresti tuligi vastus. Vastus oli aga, et see e-posti aadress, kuhu ma küsimuse olin saatnud, ei olnud üldse õige aadress ja ma peaks teisele aadressile kirjutama. Kirjutasin teisele. Ka sealt tuli kiire tagasiside. Selle sisuks olid siirad tänusõnad, et ma nendega ühendust võtsin ja tumepunases rasvases kirjaviisis rõhutati, et vastuse saamiseks läheb vähemalt kaks nädalat. Mina aga nii kaua oodata ei tahtnud, sest jõulud olid juba ukse ees ja ma tahtsin kindlasti mingi hulga AS-i Viljapea toodangust jõululaatadel müüki paisata. Polnud mul aega kahte nädalat oodata, tegutseda on vaja! Tegin siis üki-kaki-kommi-nommi ja otsustasin, et saadan ikkagi vajalikud paberid filiaali asutamiseks teele. Nõutavate paberite hulgas oli ka näiteks inglisekeelne põhikiri ja emaettevõtja (ehk siis minu Eesti firma) volitus filiaali juhatajale (ehk siis mulle). Otsustasin minna riski peale, tõlkisin ise põhikirja ära ja tegin ka väga sisutühja volituse iseendale - et siis asjad nagu vormiliselt korras ja ma ju tean, kuidas taanlastele meeldib sisu asemel vormi järgida. Küll aga olin üsna kindel, et kuna mu põhikiri ei omanud mitte mingit märget tõlke õigsuse kohta ja volituski oli selline, mille kirjutamisel oli mul endise juristina häbipuna palgel, siis saadetakse mulle need paberid kenasti tagasi ja kästakse ümber teha. Et ikka vandetõlgi poolt kinnitatud tõlge ja notariaalne volikiri ja nii. Nagu Eestis eksole. Läks mööda mõni päev ja potsataski e-postile kiri Taani Ettevõtlusametilt. Ma juba aimasin, mida see ütleb. Teate küll, aimdus. See kindel veendumus ja sisetunne selle kohta, mis tulemas on. Aga seekord võisin ma oma aimduse küll sinnasamusesse saata. Sest seda, mida ma sellest kirjast leidsin, ei osanud ma küll mitte mingi aimdusega ette tunda.<br />
<br />
Jätkub...<br />
<br />
<br />Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-17630549514581532232012-11-22T13:22:00.000+02:002012-11-22T13:22:19.495+02:00Vaadake, ma pildistasin seent!*<!--[if gte mso 9]><xml>
<w:WordDocument>
<w:View>Normal</w:View>
<w:Zoom>0</w:Zoom>
<w:TrackMoves/>
<w:TrackFormatting/>
<w:HyphenationZone>21</w:HyphenationZone>
<w:PunctuationKerning/>
<w:ValidateAgainstSchemas/>
<w:SaveIfXMLInvalid>false</w:SaveIfXMLInvalid>
<w:IgnoreMixedContent>false</w:IgnoreMixedContent>
<w:AlwaysShowPlaceholderText>false</w:AlwaysShowPlaceholderText>
<w:DoNotPromoteQF/>
<w:LidThemeOther>ET</w:LidThemeOther>
<w:LidThemeAsian>X-NONE</w:LidThemeAsian>
<w:LidThemeComplexScript>X-NONE</w:LidThemeComplexScript>
<w:Compatibility>
<w:BreakWrappedTables/>
<w:SnapToGridInCell/>
<w:WrapTextWithPunct/>
<w:UseAsianBreakRules/>
<w:DontGrowAutofit/>
<w:SplitPgBreakAndParaMark/>
<w:DontVertAlignCellWithSp/>
<w:DontBreakConstrainedForcedTables/>
<w:DontVertAlignInTxbx/>
<w:Word11KerningPairs/>
<w:CachedColBalance/>
</w:Compatibility>
<w:BrowserLevel>MicrosoftInternetExplorer4</w:BrowserLevel>
<m:mathPr>
<m:mathFont m:val="Cambria Math"/>
<m:brkBin m:val="before"/>
<m:brkBinSub m:val="--"/>
<m:smallFrac m:val="off"/>
<m:dispDef/>
<m:lMargin m:val="0"/>
<m:rMargin m:val="0"/>
<m:defJc m:val="centerGroup"/>
<m:wrapIndent m:val="1440"/>
<m:intLim m:val="subSup"/>
<m:naryLim m:val="undOvr"/>
</m:mathPr></w:WordDocument>
</xml><![endif]--><br />
<!--[if gte mso 9]><xml>
<w:LatentStyles DefLockedState="false" DefUnhideWhenUsed="true"
DefSemiHidden="true" DefQFormat="false" DefPriority="99"
LatentStyleCount="267">
<w:LsdException Locked="false" Priority="0" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Normal"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="heading 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 7"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 8"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 9"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 7"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 8"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 9"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="35" QFormat="true" Name="caption"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="10" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Title"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="1" Name="Default Paragraph Font"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="11" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Subtitle"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="22" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Strong"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="20" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Emphasis"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="59" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Table Grid"/>
<w:LsdException Locked="false" UnhideWhenUsed="false" Name="Placeholder Text"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="1" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="No Spacing"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" UnhideWhenUsed="false" Name="Revision"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="34" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="List Paragraph"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="29" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Quote"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="30" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Intense Quote"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 1"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 2"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 3"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 4"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 5"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 6"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="19" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Subtle Emphasis"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="21" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Intense Emphasis"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="31" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Subtle Reference"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="32" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Intense Reference"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="33" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Book Title"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="37" Name="Bibliography"/>
<w:LsdException Locked="false" Priority="39" QFormat="true" Name="TOC Heading"/>
</w:LatentStyles>
</xml><![endif]--><!--[if gte mso 10]>
<style>
/* Style Definitions */
table.MsoNormalTable
{mso-style-name:"Table Normal";
mso-tstyle-rowband-size:0;
mso-tstyle-colband-size:0;
mso-style-noshow:yes;
mso-style-priority:99;
mso-style-qformat:yes;
mso-style-parent:"";
mso-padding-alt:0cm 5.4pt 0cm 5.4pt;
mso-para-margin:0cm;
mso-para-margin-bottom:.0001pt;
mso-pagination:widow-orphan;
font-size:11.0pt;
font-family:"Calibri","sans-serif";
mso-ascii-font-family:Calibri;
mso-ascii-theme-font:minor-latin;
mso-fareast-font-family:"Times New Roman";
mso-fareast-theme-font:minor-fareast;
mso-hansi-font-family:Calibri;
mso-hansi-theme-font:minor-latin;
mso-bidi-font-family:"Times New Roman";
mso-bidi-theme-font:minor-bidi;}
</style>
<![endif]--><span style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;"><span style="font-size: x-small;"><i>*rida artisti "HU" samanimelisest loost</i></span><br />
<br />
Eelmisel nädalal oli huvitav kogemus. Läksin oma kodu lähedal asuvasse poodi, kus ma olen
viimase aasta ja mõne kuu jooksul korduvalt käinud. Nagu tavaliselt, ladusin
korvi head-paremat täis ja siirdusin kassasse. Järjekorras seistes tuli meelde,
et ma pean lastele miskite raamatute ostmiseks panema kooli kaasa sularaha. Kes
ei tea, siis kõige väiksem paberraha Taani Kuningriigis on 50-kroonine. Sellest
väiksemad<span style="font-size: small;"> </span>on kõik mündid. Sel korral oligi nii, et
kooli saadetav rahahulk ei olnud täissajaline ega ka täis-viiekümneline, vaid ma pidin ümbrikusse lisama ka
mõned "kopikad". Et aga suurem osa elust käib siin ikkagi
pangakaardi abil, siis ega seda kõlisevat tavalise poeskäiguga sinna taskupõhja ei teki.
Seega tuleb võtta automaadist mõni 100-kroonine paberraha (väiksemat automaat
ei anna) ja vahetada see kuskil peenemaks. Täpselt nii ma ka käituda tahtsin.
Kui minu järjekord kätte jõudis, maksin korvitäie eest kaardiga ja siis palusin
oma sajaka müntideks teha. "Meil ei ole seda lubatud teha" ütles
kassapidaja<span style="font-size: small;"> ootamatult.</span> M<span style="font-size: small;">inu </span>"Whaaaat<span style="font-size: small;">?"</span> küsimuse peale teatas ta, et neil on
olnud inimesi, kes püüavad valerahast niimoodi pärisraha teha.<span style="font-size: small;"> </span>Tajudes <span style="font-size: small;">järjekorras olevate inimeste paluvaid "palun ära hakka vaidlema, me<span style="font-size: small;"><span style="font-size: small;">il on kiire"-pilkusid<span style="font-size: small;">, </span></span></span></span></span></span>noogutasin lihtsalt,
nagu oleks <span style="font-size: small;">kassapidaja jutt kõlanud</span> jube loogiliselt. Nii jäigi mul küsimata, et aga kui ma
püüaks selle kupüüriga tasuda näiteks 3-kroonise kommi eest, kas ta siis
keelduks mul't seda vastu võtmast? Arvatavasti mitte. Seega - kui tahad
100-kroonist müntideks vahetada, oled eeldatavalt pätt ja valerahategija, aga
kui ostad paarikroonise kommi, siis kuldaväärt klient. Loogiline?<br />
<br />
Aga see selleks. Võidelgu nemad oma valerahategijatega kuidas tahavad. Minu
arvates oleks küll odavam osta sinist valgust kiirgav aparaat, mis valeraha koheselt tuvastada suudaks, selle asemel, et
oma kliente varasteks ja pättideks tembeldada, aga mida ka mina ärist tean. Nagu paljudest muudest asjadestki<span style="font-size: small;">.</span><br />
<br />
Nagu näiteks pildistamisest.<br />
<br />
Ma pean ütlema, et minust on see pildistamise hullus täie kaarega mööda läinud.
Ei oska mõnu tunda iga sündmuse tuhandekaadrilisest talletamisest,
loodusfotosid võin ka internetist otsida, selle asemel, et kell 5 hommikul
järjekordset udust raba pildistada, mesilastest ja muudest sitikatest on ilma
minutagi tehtud juba sadu ja tuhandeid (täpselt ühesuguseid) makrofotosid,
külmaks jätavad nii kompositsioonid, plaanid kui säriajad, millest viimasel ajal massiliselt<span style="font-size: small;"> </span>tärganud
fotograafiahuvilised fanaatiliste pilkudega pajatavad. Eks see huvipuudus muidugi
kajastub ka minu tehtud piltide kvaliteedis, aga peaasi, et ma ise rahul olen
eksole. Igatahes on minu tuimus fotonduse osas viinud selleni, et ega
mul siitmaalt väga pildi kujul meenutusi Eestisse kaasa võtta polegi. Mõned asjad
siiski on ette jäänud. Osaliselt olen need aja jooksul paigutanud ka
vanematesse blogi sissekannetesse, aga siinkohal paar sellist, mis vähemalt hetkeks
panid mõtlema, et "WTF" või siis eesti keeles väljendatuna "oot misasi see nüüd siis oli?"<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjVTonzD7j25aA7RXg-KCLXT1rzMRHfgG79CTitCxh2w2XLA3iEmhpzmhnmbTZANFL0Wtngw0nuO_tmEWj-LxiIUtzkRdtG13V_CAAftZNVf95znxnhlXrqOOxYKNvapM5Zrt0KqKcq_Ec/s1600/Meitea.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="301" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjVTonzD7j25aA7RXg-KCLXT1rzMRHfgG79CTitCxh2w2XLA3iEmhpzmhnmbTZANFL0Wtngw0nuO_tmEWj-LxiIUtzkRdtG13V_CAAftZNVf95znxnhlXrqOOxYKNvapM5Zrt0KqKcq_Ec/s400/Meitea.jpg" width="400" /></a></div>
<br />
<span style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;"><span style="font-size: small;"><span style="font-size: small;">Nojah<span style="font-size: small;">.</span> </span></span></span></span><br />
<span style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;"><span style="font-size: small;"><span style="font-size: small;">Aga kui M'<span style="font-size: small;">ei tea<span style="font-size: small;"><span style="font-size: small;"> ja S'ei tea -</span> kes siis teab?</span></span></span></span></span></span><br />
<span style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;"><span style="font-size: small;"><span style="font-size: small;"><span style="font-size: small;"><span style="font-size: small;">Ei m'<span style="font-size: small;">tea.</span></span></span></span></span></span></span> <br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiR1QPpnNg_DgVR-MdIG3KLZYhZRKB9PVU8o7QTh6YvUIjWiP6vz03Gk_3kqEodDiQO_z5BEVNpQi8Lpq-7nIDCyQfxclqeVq0ZWx16HyyJ_VxcDI7dcR1-10f2N_VRhEdZHAr5UuAHuK8/s1600/Head+juuksurid.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="225" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiR1QPpnNg_DgVR-MdIG3KLZYhZRKB9PVU8o7QTh6YvUIjWiP6vz03Gk_3kqEodDiQO_z5BEVNpQi8Lpq-7nIDCyQfxclqeVq0ZWx16HyyJ_VxcDI7dcR1-10f2N_VRhEdZHAr5UuAHuK8/s400/Head+juuksurid.jpg" width="400" /></a></div>
<span style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;"> </span></span><br />
<span style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">See siin on juuksurisalong. Üsna hea vist. <span style="font-size: small;">Vähemalt nii arvavad nad<span style="font-size: small;"> ise.</span></span> </span></span><br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvFT3GFW8aXjyX_DE6MOBGTwJno0QBv9WeOTaIvCsOPLLjQ5gh9JONH0bT0lsRrqkLUaKq7wTiurLL28e9uU5oQHr0Dagz1oz70Z4iQQvVTm6G7TcoS_d3YEWMdm1r0rL4T7Xgut9P2hE/s1600/Imelik+kuulutus.png" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="251" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvFT3GFW8aXjyX_DE6MOBGTwJno0QBv9WeOTaIvCsOPLLjQ5gh9JONH0bT0lsRrqkLUaKq7wTiurLL28e9uU5oQHr0Dagz1oz70Z4iQQvVTm6G7TcoS_d3YEWMdm1r0rL4T7Xgut9P2hE/s400/Imelik+kuulutus.png" width="400" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Kuulutus: "Üürile anda poepind aadressil Østerbrogade 49A, Kopenhaagen" </td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: left;">
</div>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<span style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">Teatavatel põhjustel otsisin ma mõni aeg tagasi siin Kopenhaagenis äripinda.
Tuleb tunnistada, et võrreldes Eesti portaalidega tekib siinmail küll tunne, et
üürileandja teeb kõik selleks, et tema pinna vastu huvi ei tuntaks. Infot
jagatakse üsna puudulikult, pilte kas pole või on jäädvustatud täiesti
ebaolulisi asju (</span></span><span style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">näiteks </span></span><span style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">ainsaks "informatiivseks" fotoks on jäädvustus
majaseinast). <span style="font-size: small;">Juuresolev </span>kuulutus ületas aga kõik teised. Pilt, mida
te kuulutust illustreerimas näete, on ainus, mis selle äripinna kohta avaldati. Ei
saagi aru, kas üürile antakse naine (no sel juhul oleks võinud ta näo ka
avaldada), riiulid, kingad või see punane sohva, mille peal ta lebab.
Kes arvab, et tegemist on mingi juhusliku eksitusega, siis ei, see kuulutus on
selle pildiga üleval olnud vähemalt viimased kolm-neli kuud.</span></span><br />
<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjmmo7rD8d7jFqqT-GqgX5iV1hh6DR7tUOn2Ja6-VTjUoKhQbXApbS4rPO1WmscvOyNKmzywJgY7FxbgttlIqxLqPUFs-EyQNCvwLnYkJoa_FfMDAXRg2bxCi57fPXB2ME-XM0Bpa4DaeI/s1600/Big+Ben.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="225" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjmmo7rD8d7jFqqT-GqgX5iV1hh6DR7tUOn2Ja6-VTjUoKhQbXApbS4rPO1WmscvOyNKmzywJgY7FxbgttlIqxLqPUFs-EyQNCvwLnYkJoa_FfMDAXRg2bxCi57fPXB2ME-XM0Bpa4DaeI/s400/Big+Ben.jpg" width="400" /></a></div>
<br />
<br />
<span style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">Kui keegi arvas, et Big Ben asub Londonis, siis ta eksis rängalt. Ja miks see koht üle<span style="font-size: small;"> maailma kuulus peaks olema, jääb mull<span style="font-size: small;">e <span style="font-size: small;">üsna arusaamatuks<span style="font-size: small;"> - tä<span style="font-size: small;">iesti tavaline kella<span style="font-size: small;"> remonditööko<span style="font-size: small;">da. </span></span></span></span></span></span></span></span></span>Aga mulle jäävadki paljud asjad aru<span style="font-size: small;">saamatuks.<span style="font-size: small;"></span></span> <br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg526XeyzGWFYVI7Sgemi23xn4R49k_e8d9hOUZGkIq_sX9uyNlkKaH8qFX_DTg5pBFlpkYLLW_nf-nurOFBs_68PJfK2VeRto1wC7XrNbAns-gh4ylpFGKqOAN6QU0xHaYsmLbma2TJYY/s1600/001.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg526XeyzGWFYVI7Sgemi23xn4R49k_e8d9hOUZGkIq_sX9uyNlkKaH8qFX_DTg5pBFlpkYLLW_nf-nurOFBs_68PJfK2VeRto1wC7XrNbAns-gh4ylpFGKqOAN6QU0xHaYsmLbma2TJYY/s400/001.JPG" width="300" /></a></div>
<br />
Meie kortermajja sisenemiseks on vajalik kas:<br />
- helistada fonolukuga õigesse korterisse; või<br />
- avada uks võtmega (uks paistab pildi vasakus servas).<br />
Hoolsal
vaatamisel võib aga märgata, et lisaks fonolukule on seina sees veel
kolm erinevat lukuauku. Misjaoks need on? Ei kes seda teab. Ja ega
kedagi eriti huvita ka. Peale mõne lollaka välismaalase, kes sellest kohe pildi teeb ja oma blogisse üles riputab.<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNdEpd31x0zo65eeyrPOzomP8AWlivgCsB17CCUXypjA8bcFR7KoJPOKw5PlTTKukOaSE54iuU11RJkrv19D0rcakaK2FsmDLyDnw81OEg_h2_GRUb8f4S2tdNNwWjEqgGwAbDb88tAjY/s1600/004.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNdEpd31x0zo65eeyrPOzomP8AWlivgCsB17CCUXypjA8bcFR7KoJPOKw5PlTTKukOaSE54iuU11RJkrv19D0rcakaK2FsmDLyDnw81OEg_h2_GRUb8f4S2tdNNwWjEqgGwAbDb88tAjY/s400/004.JPG" width="400" /></a></div>
See on juba norimine, aga ikkagi. Tegemist on meie kortermaja siseõue viiva vaheuksega ja nagu näha, siis on üks ukse klaasidest katki. Lugu selles, et ta oli katki ka siis, kui me siia sisse kolisime. Sellest on möödas aasta ja kaks kuud. Ja nagu imeväel oli keegi hea inimene just eelmisel nädalal selle klaasi lõpuks paika saanud. "Ei läinud aastatki," nagu ütlevad eestlased.<br />
<br />
Või noh, tegelikult läks küll.<br />
Ja natuke veel pealegi.<br />
<br />
<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgm1FnI5GBqvXZxm7V1fa5AIWXSAxRzJDxlaM6hqPwpbJrH8z5SCbqgkynK40hlJ0qrrJuPk-QeHmM76bjBeuqkyMKyMtPrFg45EMNbnzXGy7xCqr9jw7e95JxG76N610vz6G4RpAhtukI/s1600/007.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgm1FnI5GBqvXZxm7V1fa5AIWXSAxRzJDxlaM6hqPwpbJrH8z5SCbqgkynK40hlJ0qrrJuPk-QeHmM76bjBeuqkyMKyMtPrFg45EMNbnzXGy7xCqr9jw7e95JxG76N610vz6G4RpAhtukI/s400/007.JPG" width="400" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">"Ma lahkusin töölt olles muusika mõju all"</td></tr>
</tbody></table>
Kui ma töölt lahkusin, kirjutasin ma kolleegidele äramineku puhul väikse sarkastilis-humoorilis-iroonilise kirjatüki, mis lõppes Ameerika filmidest tuttavate sõnadega "you can't fire me, I quit!" (ehk siis "sa ei saa mind lahti lasta, ma lahkun ise"). Seda silti nähes mõtlesin, et huvitav, kui ma läheks oma endise ülemuse juurde ja paluks ennast sellise vabandusega tööle ennistada, siis kas see läheks läbi?<br />
Vaevalt küll.<br />
Aga hea vabandus sellegipoolest.<br />
<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHk4sRkFH7Z8K-kAayUzf1ddm3bT7yzztiCp50C9fcxfBaAxzEpNjToYH-86tJccWggIUzpkLUTankQTysxWIHJIPXVcjS0rvNjHDQb4S6qfzAMctgk0_cCEGcGyAgUKFzKWsh770wEN0/s1600/010.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHk4sRkFH7Z8K-kAayUzf1ddm3bT7yzztiCp50C9fcxfBaAxzEpNjToYH-86tJccWggIUzpkLUTankQTysxWIHJIPXVcjS0rvNjHDQb4S6qfzAMctgk0_cCEGcGyAgUKFzKWsh770wEN0/s400/010.JPG" width="400" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Mønt - münt. Vask - pesu. Kokku: rahapesu</td></tr>
</tbody></table>
<br /><br />
Taanlased on ikka uuendusmeelsed. Kõigepealt lubasid nad teatavad meelemürgid Kristiania linnaosas, siis olid ühed esimestest, kes legaliseerisid samasooliste abielud, nüüd siis viljelevad täiesti avalikult rahapesu. <br />
Ja meie oma Eestimaal veel võitleme sellega.<br />
Pff...<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgL4SfvBbCiAekYs39wV_MrsJ1tY6P8DJ6e-tONpFjGsAq88GkL-hauwobCRVuim9jOwWVBEaUSJW6SH7_KfKhhMstNgeH6r62P6RNTZnwPluIWH9x9_5Fu4m7BPw-6jmkF36d2z6LBiKY/s1600/015.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgL4SfvBbCiAekYs39wV_MrsJ1tY6P8DJ6e-tONpFjGsAq88GkL-hauwobCRVuim9jOwWVBEaUSJW6SH7_KfKhhMstNgeH6r62P6RNTZnwPluIWH9x9_5Fu4m7BPw-6jmkF36d2z6LBiKY/s400/015.JPG" width="300" /></a></div>
<br />
Olete näinud internetis ringlemas pilte pealkirjaga "Only in Russia", kus on kujutatud näiteks hooneid, mille välisuks on teisel korrusel, aga allaminekuks treppi pole ehitatud?<br />
Olgu siis selle pildi nimi "Not only in Russia".<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhV5rnGUkTrlaqPe9eZlBL6vDLUwO7yLeoFWFoWGA3MikEVxGmcBB9gNE4iNTABz5G1PrNxsbxHuSiLg6Vo_WJDI_P-w7Wy3MACHu_uAPTwWWQa_xUZgwl9S32rdj0fGgUbf8Qp4FgJWj0/s1600/076.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhV5rnGUkTrlaqPe9eZlBL6vDLUwO7yLeoFWFoWGA3MikEVxGmcBB9gNE4iNTABz5G1PrNxsbxHuSiLg6Vo_WJDI_P-w7Wy3MACHu_uAPTwWWQa_xUZgwl9S32rdj0fGgUbf8Qp4FgJWj0/s400/076.JPG" width="400" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Et siis misasi?! Ja kuskohas?!!</td></tr>
</tbody></table>
<br />
Ei saagi aru, kas siin reklaamitakse väga halva kvaliteediga kulda või on tegemist seninägematu seksuaalelu propagandaga.<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjXEwlv8AdFvHcNrS_2OoeH34nhwxwpRGwPFsKigg218qkwita2hGllz6yzUpeMoyZ5juYV-lh22vTQm2Ik0u-edrgSK2PKlyEbH87HI4I6NHPhVVz8yuNQGHI19FM1n7jMeDXY75SkgIg/s1600/444.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjXEwlv8AdFvHcNrS_2OoeH34nhwxwpRGwPFsKigg218qkwita2hGllz6yzUpeMoyZ5juYV-lh22vTQm2Ik0u-edrgSK2PKlyEbH87HI4I6NHPhVVz8yuNQGHI19FM1n7jMeDXY75SkgIg/s400/444.JPG" width="400" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Siiami banaanid</td></tr>
</tbody></table>
<br />
Siiami kaksikud on looduses täiesti normaalne nähtus. Isegi banaanid on sellised.<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiAJXTymnTM8l3OBcCssVCiTjX0ZEZUvw5eWa1aARpGdBG2P0wj-q3inVW2ceFymMH870axSdNKDhVJL-vE28KMxMApQdWSSPO4PwUWlUDZqaPCmZVax60UBuEYc2-_32-5BBwzAlFqXn4/s1600/Leegion%C3%A4rid.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiAJXTymnTM8l3OBcCssVCiTjX0ZEZUvw5eWa1aARpGdBG2P0wj-q3inVW2ceFymMH870axSdNKDhVJL-vE28KMxMApQdWSSPO4PwUWlUDZqaPCmZVax60UBuEYc2-_32-5BBwzAlFqXn4/s400/Leegion%C3%A4rid.jpg" width="225" /></a></div>
<br />
<br />
Okei, te võite ju leegion olla, aga tõsiseltvõetavuseks võiks vähemalt õigekirja selgeks saada.<br />
Lisaks muidugi asjaolule, et te oma sõnumeid kaubanduskeskuse peldiku uksepiidale jätate.<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqNboVBlHr2Vt2zx3StYAHk3Y5-oy0b3h2leJFrEruMhqosfnTXCKIdstBjXQeLUtTNCDs6cTjZDydKmnBFXzO9tubxMugYVE-AzXPqQ6YkeuZ0ehQ2gNgJeZr9hLsqtTScuRX3wuJTB8/s1600/swedbank+logo.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="179" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqNboVBlHr2Vt2zx3StYAHk3Y5-oy0b3h2leJFrEruMhqosfnTXCKIdstBjXQeLUtTNCDs6cTjZDydKmnBFXzO9tubxMugYVE-AzXPqQ6YkeuZ0ehQ2gNgJeZr9hLsqtTScuRX3wuJTB8/s320/swedbank+logo.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhRKeGplC_-Eahfn9xDs2yXWNCRIMVQKh2m5QeDtNFoOGD1Dx_VbofNX5hYPZIXILFvKR9gJngsS8WY_iZvVLsX10_E_nZ81VOq0P6pIwwsBmbVcD-Jz6RzoZ-yIZTpxIj_Bi0MJ7scJ5Q/s1600/swedbank+logo+l%C3%A4hemalt.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="225" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhRKeGplC_-Eahfn9xDs2yXWNCRIMVQKh2m5QeDtNFoOGD1Dx_VbofNX5hYPZIXILFvKR9gJngsS8WY_iZvVLsX10_E_nZ81VOq0P6pIwwsBmbVcD-Jz6RzoZ-yIZTpxIj_Bi0MJ7scJ5Q/s400/swedbank+logo+l%C3%A4hemalt.jpg" width="400" /></a></div>
<br />
Swedbanki kunagisest ambitsioonikast plaanist vallutada Taani turg on alles jäänud vaid tolmune plekk kaubanduskeskuse seinal.<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
Ja lõpetuseks - midagi ilusat.<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiBm9c52rvKzaJ681gOKHqOutttbgpvY6byD51rTHMIn3fKX2zNCAnTMurl9p7XlmT6rEmfjBD0PzNUYDUz7wzP5MKS1uK-RsHGEKGVBYi9nl9PPzl3fc3CKtlST9HcJp_9pJGp83Ydq9I/s1600/Vikerkaar.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiBm9c52rvKzaJ681gOKHqOutttbgpvY6byD51rTHMIn3fKX2zNCAnTMurl9p7XlmT6rEmfjBD0PzNUYDUz7wzP5MKS1uK-RsHGEKGVBYi9nl9PPzl3fc3CKtlST9HcJp_9pJGp83Ydq9I/s640/Vikerkaar.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
:)<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-86395306833319133322012-10-12T16:02:00.001+03:002023-02-09T23:22:08.488+02:00Ühe autojuhi pihtimusEile tegin ma rahu.<br />
Veega.<br />
Nii imelik kui see ka pole, ei ole mind viimase kümnekonna aasta jooksul mitte miski suutnud basseini meelitada. Jah, ma olen seal käinud, kuid sunnitult. On see siis laste tahtmine ujumist selgeks saada või mingi sotsiaalne üritus, vahepeal isegi miski pangasisene võistlus, mis andis hea võimaluse endale kinkekaart välja ujuda. Aga vabast tahtest, nii sama basseini ronida - ei. Imelik on see paus sellepärast, et ma tegelesin kaheksandast eluaastast ujumisega igapäevaselt. Alguses oli kooli 2. klassi kohustuslik ujumine (ma ei teagi, kas sellist asja tänapäeval veel on), kus ma sain siiani mõistetamatul põhjusel hindeks "viie" - huh, ma siiamaani mäletan seda tunnet, kuidas ma ühest basseini otsast teise jõudnuna olin siiralt rõõmus, et ma selle rabelemise jooksul ära ei uppunud. Siis kui hinded ette loeti, olin üsna kindel, et keegi teeb minu kulul julma nalja, luges kogemata vale nime ette või vaadati minu asemel kedagi teist ujumas. Aga vist siiski mitte. Kõik "viielised" rivistati pärast viimast ujumistundi üles ja öeldi, et meil on võimalus minna edasi ujumistrenni. Ma tundsin ennast nii uhke ja väljavalituna - kuidas sa siis ikka ütled, et ei aitäh. Muidugi läksin. Ja jäin. Kaheksaks aastaks lausa. Kusjuures, praegu tagantjärgi mõeldes ei saa ma päris hästi isegi aru, miks. Okei, paar aastat, saad ujumise selgeks ja mine otsi mingi muu asi. Korvpall näiteks (mis mulle tollal kohutavalt meeldis). Aga ei. Mingi kohusetunne või hirm tundmatus kohas vette hüppamise ees (niiöelda) või teadmine, et kehva silmanägemisega on korvpallitrennis raske hakkama saada - mis iganes see ka polnud, ei suutnud ma ennast sellest keerisest välja ujuda (niiöelda). Mõelda - sundida ennast iga päev tegelema asjaga, mis tegelikult suurt midagi ei paku. Üheksa korda nädalas. Suisa vastikusega meenutan neid varaseid hommikuid, kui enne koolitundide algust pidid ennast unise pea ja voodisoojusest rammestunud kehaga hüppama jahedasse (mis sel hetkel tundus jäiselt külm) basseinivette. Prr... Igatahes viis see pidev enese sundimine mind sinnamaale, et kui keerulistel üheksakümnendatel, pärast kaheksat aastat trennis käimist meie treening-grupp lõpuks lagunes, sattusin ma basseini järjest vähem, kuni lõpuks vältisin kõike, mis ujumisega seotud oli.<br />
Kuni eilseni.<br />
Miks? Eks neid põhjusi on mitu, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et küllap ma olen muutunud. Mõtlemine on muutunud.<br />
<br />
Isiksus on muutunud.<br />
<br />
Isiksuse muutmisega on seotud mu üks tähelepanekutest, mis arvatavasti pole midagi uudset, aga mis mind ennast üllatas, kui ma ennast kõrvalt jälgima hakkasin. Ma tean, et üks inimene ei saa teist inimest muuta. Jah, teised su ümber võivad anda soovitusi, suunata, õpetada, aga muutumise peab su enese seest tulema. Küll aga pole ma üldse kindel, et mõni elutu asi ei saa isiksust mõjutada. Näiteks auto (jah, nimetan seda elutuks, hoolimata sellest, et nii mõnigi autopede on täiesti veendunud auto hinge olemasolus).<br />
Ma mäletan üsna selgelt seda aega, kui mul autot ei olnud. See aeg ulatus sügavalt minu täiskasvanu ellu, seega on mul olnud üsna mitu sellist aastat, kus mu eakaaslastel on auto olemas olnud, aga minul mitte. Sageli oli nii, et saime sõprade kuskil kesklinnas kokku, käisime kinos või muidu linnapeal hängimas ja pärast igaüks oma koju tagasi. Minu kodu aga pole kunagi olnud kesklinna lähedal, ikka nii kümmekond kilomeetrit eemal. Ja kuidas sa vaene (üli)õpilane liikuma saad, ikka ühistranspordiga. Aga sellega pole ju nii, nagu autoga, et paistab päike või sajab pussnuge - ikka hüppad lihtsalt sisse ja sõidad. Kõigepealt peab ju selle transpordivahendi peale saama. Minu puhul tähendas see parimal juhul mõnesaja meetri kaugusele rongijaama jooksmist, halvemal juhul paarikilomeetrist sörki bussipeatusesse. Lisaks peab seda va rongi või bussi ootama. Ja see pole lõbus. Esiteks võid sa sellest napilt maha jääda (mis automaatselt lisab su arvestatud teekonna läbimise ajale pool tundi otsa), teiseks võib ta küll bussi/rongiplaanis kirjas olla, aga ta lihtsalt jätab tulemata, kolmandaks võib too transpordivahend olla nii täis, et sa lihtsalt füüsiliselt ei mahu peale, neljandaks võib ilm olla tuuline, vihmane, lörtsine, jäine, lumine (või kõige eelneva segu), viiendaks... No eks iga ühistranspordi mõnudega tuttav inimene oskab seda loetelu omal viisil pikendada. Nii et igal juhul pidin ma linna jõudmiseks või sealt tagasi tulemiseks arvestama minimaalselt tunni, sageli pikema ajaga ja samas võitlema kõikvõimalike ebameeldivustega. Ja mind pani alati imestama, et mu sõbrad pakkusid üsna harva: "kuule, ma viin su ära". Minu arvates ei oleks see nende jaoks ju midagi eriti aega võtnud - 20 minutiga oleks nad minu juures olnud (mis oli sageli see aeg, kaua ma bussi pidin ootama) ja isegi kui nad oleksid ise kesklinnas elanud, oleks nad enda koju tagasi jõudnud kiiremini kui mina ühistranspordiga poolele koduteele. Samas oli mul endal neilt küüti piinlik paluda ka. Noh, ühe-kaks korda võid seda teha, aga mingist hetkest enam ei sobi - nad pole ju mul mingid isiklikud taksojuhid. Aga ühel sellisel jubedal sügisõhtul, kus taevast sadas alla defineerimatut löga, mu riided olid juba pärast paarikümne meetrist kõndimist läbi ligunenud ja jalanõude vastupanuvõime välistele teguritele muutus nullilähedaseks, andsin ma lubaduse, et kui mina kord auto saan, siis hakkan ma igal juhul pakkuma koju viimist nendele, kellel autot pole. Loomulikult pidasin ma silmas oma sõpru-tuttavaid. Aga võib-olla ka võõraid. See viimane mõte käis mul peas siis, kui ma teismelisena ühele sünnipäevale kuskil Mustamäel liiga kauaks olin jäänud ja viimasest bussist mahajäänuna suht õnnetult teeservas passides mööduvaid autosid vahtisin.<br />
<br />
Aega läks, asja sai (teisisõnu läksin tööle) ja varsti olingi õnnelik auto-omanik. Värskete mälestustega kohutavatest ühistranspordi kogemustest pakkusingi sageli oma tuttavatele transporditeenust. Reeglina oli tegemist naisterahvastega (no ei tea mina, mis värk see on, et poistel on juba 16-aastaselt rattad all, aga tüdrukutel läheb selleks terve igavik), mis muidugi pani sõprade seas mulle külge parandamatu naistemehe märgi. Aga mind see ei heidutanud, sest mina täitsin lihtsalt enesele võetud lubadust. Ühel hetkel aga märkasin, et aeg on hakanud liikuma hoopis teises dimensioonis. Kui ma varem arvestasin, et ainuüksi kodunt linna minek võttis aega tunnikese, sealt edasi Piritale veel pool tundi, siis nüüd jõudsin ma sõita ära Mustamäele, koju, siis linna, Lasnamäele, uuesti linna tagasi ja ikka veel jäi aega üle. Mingist hetkest alates ei tundunud ka teiste koju viimine kuskile kümne kilomeetri kaugusele eriti tore tegevus, sest see võttis nii kohutavalt aega! Ma oleks selle ajaga ju ammuilma kodus olnud ja juba tervelt 20 minutit telekat vaadanud, nüüd aga sõida nagu mingi loll siin ühest linna otsast teise...<br />
<br />
Aga ajamõiste pole sugugi ainuke, mis auto omamisega on muutunud. Kõik distantsid on hoopis pikemaks või lühemaks võrreldes varasema reaalsusega. Näiteks kui on vaja Tartusse sõita, siis see on ju "ainult" 180 kilomeetrit. Aga kui ma lähen poodi, siis ma võin veeta üsna mitu minutit ringi tiirutades ainult selleks, et leida võimalikult peasissepääsule kõige lähemal asuv parkimiskoht. Kusjuures, takistavaks asjaoluks ei ole ka see, kui leitud koht on kahe auto vahel selliselt, et ma vaevu-vaevu saan juhiukse lahti teha ja ennast välja litsuda. Aga näiteks alles eile olin ma siiralt vihane selle peale, et kodutänavas võttis minu ees sõitev auto ära parkimiskoha, mis oli mu koduuksest nii umbes 15-20 meetri kaugusel. Kurja saatust sajatades pidin ma sõitma paralleeltänavale, parkima sinna ja omaette torisedes astuma maailma kõige pikemad 200 meetrit.<br />
<br />
Mis puutub veel sajatamisesse, siis kunagi ütles autokooli õpetaja: "autoroolis õpivad kõik ropendama". Pff... Mida iganes. Ma pole varemgi mingi ropendaja olnud (lihtsalt põhimõtte pärast), ei tea miks peaks mingi autoga sõitmine mu olemust muutma. "Oh jeerum" ja "pagan" olid piisavad selleks, et oma negatiivset suhtumist väljendada. Või vähemalt nii ma arvasin. Mõnikord (eriti siin Taanis muide) taban ma ennast mõttelt, et kui keegi paneks salaja mu autosse lindistusseadme, siis ma küll ei tahaks pärast kuulata, mis tekst sinna peale jäi. See on täiesti uskumatu, milline emotsioonide laviin võib ühte nohikust introverti tabada, kui see autorooli panna! Ja kui keegi korra sust selle esimese sarvilise suust välja ajab, siis jagub seda kohe pikemaks ajaks! Seda muidugi üksi sõites. Lapsed ja naine aitavad natukenegi tagasi hoida, aga kui ikka mingi tüüp oma kaherattalisega kuskilt pimedast tänavanurgast sind jälle poolsurnuks ehmatab, siis pean endaga ikka päris tugevalt võitlema, et mingisugustki väärikust säilitada.<br />
<br />
Fantaasiamaailma ergutab autosõit ka. Ei, mitte selles mõttes, mis enamusel sõnaga "fantaasia" pähe tuleb. Pigem hakkad asju ette kujutama. No näiteks - sõidan maanteel ja mingi tüüp sõidab ees ja passib. "Passimine" tähendab loomulikult seda, et ta sõidab umbes 1-2 km/h aeglasemalt, kui mina ise tahaksin sõita. "Mida sa passid nüüd siin? Lolli mängid mu'ga vä?" ja hops! gaasipedaal põhja, sõidan tast mööda. Jube rahul olen endaga. Mitte et mul möödasõiduks vajadust oleks olnud. Mitte et ma nüüd oluliselt kiiremini punktist A punkti B jõuaksin. Lihtsalt. Oli vaja. <br />
Või siis linnas. Valgusfoor. Punane tuli. Kõrvale ilmub auto. Roheline tuli. Võidusõit algab. Mitte et keegi oleks võistlust välja kuulutanud. Mitte et keegi selle mõnikümmend liitrit sajale kilomeetrit võtvale kiirenduse võitjale mingi autasu annaks. Aga küll on hea mõnekümne meetri pärast naeratada ja omaette ümiseda "Luuuuseer!". Seda muidugi juhul, kui vastaseks pole BMW või Porche. Nendega ma võidu ei sõida. Nad las võistlevad omavahel.<br />
Või siis teiste autojuhtidega rääkimine, arvates et see midagi paremaks muudab. Aknad kinni muidugi. Nii et keegi sind ei kuule. "No kuhu sa tuled nüüd? Mine oma ritta tagasi! Hei, kas sa ei näe, et sul roheline tuli põleb vä? Mine-mine! Kuule tropp, sa ei näe, et mul on eesõigus vä? Kes sulle üldse load andis?!".<br />
Või siis valgusfoori taga rohelise tule ootamine. Pärast umbes kahekümne sekundi möödumist hakkab minus tekkima kahtlus, et äkki on foor rikkis. Kolmekümne sekundi möödudes tõstan juba jala ettevaatlikult pidurilt üles ja valmistun punase tule alt läbi sõitma. Veel viis sekundit ja... Lõpuks ometi roheline! Läks ikka aega! Ma mõtlesin, et ma jäängi siia. <br />
Või siis endale ette kujutamine, kuidas paarikümne kilomeetrise ringi tegemine on oluliselt kiirem linna jõudmise viis kui kümme minutit väga aeglases autode rivis venimine. Kiirem liikumine - järelikult ka kiirem kohalejõudmine, eksole. Eriti ei morjenda ka see, et reaalsuses on see loogika lootuselt vigane ja linnas olen hoopis kümme minutit hiljem, kui "ummikus" passides.<br />
Või siis kaherealisel teel pidevalt "kiirema" rea otsimine. Zuts! ja ühes reas. Zuts! nüüd juba teises. Rõõmuga vaatan tahavaatepeeglisse, kuidas orientiiriks võetud valge Volkswagen tervelt kolme auto võrra tahaapoole on jäänud. Nii ja kui ma nüüd veel lähen siia vahele... Zuts! ja... Oot, misasja, miks see rida nüüd ei liigu? Heh, ega need teised väga palju edasi ei saanudki, näe, see valge Volkswagen on mu'st ainult kolm autot eespool.<br />
Ja. Nii. Edasi.<br />
<br />
Kui ma siis mõnikord võtan endale selle hetke, et ennast kõrvalt vaadata ja kui kogu see pilt mu ees lahti laotub... Masendav. See on see moment, kus ma ennast ära ei tunne. See on keegi teine. Mina... Mina olen ju rahulik. Sõbralik. Ei ropenda. Soovin kõigile head. Mul on aega. Ma pole ka invaliid, vähemalt mitte veel. Mis võiks ju tähendada, et ma suudan ilma liigse pingutuseta jalutada rohkem kui sada meetrit, ilma, et see mu päeva ära peaks rikkuma. Ja siiralt rõõmustamine lihtsalt sellepärast, et keegi otse mu koduukse ees vabastas parkimiskoha (ja et ma sain selle enda taga sõitva "jobu" eest ära napsata) peaks olema ebanormaalne. Peaks.<br />
<br />
Aga ei ole.<br />
:) Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-82017208825270505322012-08-21T14:53:00.000+03:002012-08-21T14:53:41.533+03:00Bussisõidu toetuseksNonii, ongi suvi läbi. Seda siis Taani mõistes. Rahvas tuleb vaikselt maalt linna tagasi, lapsed nühivad koolipinki, seda hoolimata asjaolust, et viimase nädala jooksul on kraadiklaas harva alla 25 näidanud, eile käis korra isegi 30 peal. Mis on imelik. Taani suvi on nimelt alati 18-19 kraadine, tuuline, vahelduva pilvisuse ja vihmaga, mõni üksik päev on päikseline ja 22-23 kraadise soojaga. Ilusaim kuu peaks olema hoopis mai, mitte august, mis reeglina on juba sisuliselt sügis. Taanlased ütlevad, et see on senise halva ilma heastamine,sest juuni olevat siin viimase 25 aasta kõige vihmasem olnud.<br />
<br />
Aga suvi oli meeleolukas. Vaatasin paar päeva Austria alpe ja Viini vanalinna, võtsin Taanis külalisi vastu ja käisin ise külas, nohja loomulikult käisin ka paar korda Eestis. Eestis käia mulle meeldib. Mitte koduigatsuse pärast (kõlab võib-olla halvasti, aga hetkel tunnen ma ennast Taanis rohkem kodus kui Eestis), vaid emotsionaalse laengu saamiseks. Esimene hetk pärast paarikuist eemalolekut on alati naljakas. Kui siin (st. Kopenhaagenis) linnas käies või muidu ringi sõites kuuled kusagilt eesti keelt, siis pöörad ikka pead ja vaatad, kust see hääl tuleb. Eestisse jõudes ei taha see refleks kohe ära kaduda ja siis ma paar korda olen ikka sattunud Selveris ringi käima, pea käib jõnks ühele jõnks teisele poole - keegi rääkis eesti keelt! Natukese aja pärast harjun muidugi ära. Või siis väsib aju ära ja ei jõua enam igale eestikeelsele häälitsusele reageerida. Mis omakorda põhjustab selle, et ma ei kuule ka enam neid, kes minuga otse räägivad. Igatahes - see anomaalia taandub ikkagi lõpuks ja siis ma hakkan niisama ringi vaatama, mis vahepeal muutunud on. Miks ma arvan, et midagi napi paari kuuga peaks olema muutunud? Aga vaat kui ise kohapeal ei ela ja loed ainult Eesti uudiseid, siis kohati on tunne, et terve Eesti on rusudes ja varemete vahel on veel paar kahtlaste lõhnadega eluheidikut, kes togivad jalaga suitsevaid tukke ja sajatavad, kui raske elu ikka on. Uudistekajastus on lihtsalt nii hullupööra negatiivne. Ja kui keegi peaks olema piisavalt hulljulge, et mainida midagi positiivset kas majanduskasvu või üldise eluolu suhtelise normaalsuse teemal, siis tembeldatakse ta hoobilt valitsuse tallalakkujaks, kes saab kindlasti sellise arvamuse eest raha või vähemalt hea ametiposti. Mõni näide. Artikli pealkiri: "Majanduskasv vähenes teist kvartalit järjest". Loomulikult ei saanud panna pealkirjaks "Eesti majandus kasvab jätkuvalt" või "Võrreldes muu Euroopaga on Eesti majanduse kasvult esirinnas" - see oleks olnud ansipism ja pugemine. Või siis Postimehe juhtkiri: "Järjekord 'passilauas' on talumatu", mis oli terve pikk lehekülg destruktiivset halamist ja ägamist, kui kaua ikka võtab passi taotlemine aega ja kui halb ikka see riik on, kes sellist asja lubab. See nutulaul jäi mulle meelde lihtsalt sellepärast, et ma käisin ise paar nädalat hiljem dokumente vahetamas ja sain hoolimata pikast järjekorrast taotluse sisse anda 20 minutiga ja vähem kui nädala pärast olid uus ID-kaart ja pass mu näppude vahel. Eriti masendav lugemine on kõikvõimalikud arvamuslood, mille sisu saab põhimõtteliselt võtta kokku "[märgi siia asi, mille osas võiks Eestis uhkust tunda] on hea, aga... kas ikka on?". Jutu sisu on sellisel juhul pikk veenmine, et tegelikult on see, mis esmapilgul tundus hea, ikka halb. Või siis vähemalt statistiline vääratus, mis lihtsalt kogemata näitab halba heana. Või juhuste kokkulangemine, ilma milleta oleks see hea olnud halb. Sealjuures tuuakse vastuargumentides ära ainult oma seisukohta toetavad andmed ja ignoreeritakse kõike, mis võiks seda kõigutada.<br />
Eks ma saan muidugi aru, et negatiivne uudis müüb paremini kui positiivne, aga minu arvates kasutab Eesti ajakirjandus seda põhimõtet liiga räigelt ära. Nii ma siis tulengi aeg-ajalt Eestisse ja veendun oma silmadega, et kõik on tegelikult täpselt samamoodi, nagu viimane kord - majadel on katused peal ja seinad ümber, rahvas ei käigi ringi räbaldunud riietega (kui see just taotluslik moeröögatuse järgimine pole), poed on kaupa ja rahvast täis ning ka bussid sõidavad jätkuvalt.<br />
<br />
Mulle meeldib bussiga sõita. Ausõna. No mitte just tipptunnil ja +30se temperatuuriga, aga üldiselt küll. Viimased korrad olen ma ka pikemal Eestis peatumisel auto rentimisest loobunud, sest mu peamised sõidud jäävad siiski pealinna ümbrusesse ja kui ka on vaja kiiresti punktist A punkti B jõuda, siis saab takso võtta. See on omamoodi huvitav, kuidas bussisõidul kehtivad teatavad kirjutamata reeglid. Näiteks kui Viru terminalist lähed number 34A peale (see sõidab nimelt Metsakalmistust ja Pärnamäe kalmistust mööda), siis tead, et olenemata nädalapäevast ja kellaajast on seal terve hulk pensionäre. Nad on ennast juba umbes 10 minutit enne transpordivahendi saabumist seadnud strateegilistele kohtadele, kus nende lootuse kohaselt peaks olema saabuva bussi uks. Mõned neist on profid - nad mitte ei looda, vaid nad teavad, missuguse platformi osa juures mis uks saab olema. Teised on amatöörid, seisavad täitsa vale koha peal ja peavad hiljem tegema meeleheitlikke pingutusi, et mitte jääda viimaste sisenejate hulka.<br />
Ja siis saabub buss. Juba eemalt tehakse selgeks, kas läheneb pikk ehk lõõtsaga või lühike ehk ilma lõõtsata masin. Sellest sõltub, kas lahing kohtade pärast tuleb leebem või hullem. Vahetult enne bussi peatusesse veeremist toimub viimane vägede koondumine, mille vältel astutakse ennastsalgavalt kõnnitee kõige kaugema ääreni. Sel hetkel tuleb lihtsalt pöidlad pihku suruda ja loota, et keegi hirmsa mütaka saatel sealt oma eluga hüvasti ei pea jätma. Reeglina läheb siiski kõik õnnelikult, buss peatub, avab uksed ja... Ma olen täiesti kindel, et bussi saabumises peitub mingi maagiline vägi, mis kõik vanad ja väetid mammikesed muudab hetkega sumomaadlejalikult jõulisteks ja kiiruslikelt võimetelt Usain Boltilegi silmi ette tegevateks noorteks gasellideks. Hetk tagasi kepile nõjatunud tädike on äkitselt esireas nooruslike hüpetega trepist üles ronimas, vaevu elumärke näidanud hallipäine babuška üritamas temast mööda ronida, seljataga terve armee sarnase välimuse ja olekuga inimeselaadseid olendeid peale trügimas. Muide - ma soovitan teil mõnikord järgi proovida, mis tunne on selle massi keskel olla. Jõud, mis seal vallandub, on võrreldav rokk-kontserdi esiridadega - sind lükatakse, kisutakse, tallutakse, tõmmatakse ja vähemalt mõne hetke jooksul tekib tunne, et ega siit vist päris tervena pääse. Aga hetke pärast on see kõik möödas. Lahinguväli on täis rõõmsa pilguga võitjaid, kes on leidnud istekoha, ja kaotajaid, kes veel viimaseid edasi-tagasi mõnesammulisi tõmblemisi tehes (mille käigus sageli kaaskodanike jalalabad nende liikumistrajektoorile jäävad) üritavad meeleheitlikult veel näha, kas äkki teises bussi otsas on juhuslikult mõni koht vabaks jäänud. Olles veendunud oma pingutuse mõttetuses, lepivad nad saatusega, mis seekord neile ei halastanud. Sel hetkel toimub totaalse muutumise teine faas - äsja noorusliku värskusega ringikaranud neiokõsõst on äkitselt saanud taas 70-80-ndates eluaastates mutike, kes on nii väsinud-nii väsinud. Visuaalset külge täiendab ka heliline külg, mis sisaldab südantlõhestavat ohkamist ja aeg-ajalt isegi oigamist. Ilmselgelt peaks kõigil tema läheduses viibijatel istekoha omanikel temast hale hakkama, aga enamasti ei lähe see trikk siiski läbi. Mõnikord aga leidub ka mõni naiivsem või heldema südamega eksemplar, kes siis oma koha loovutab, nii et üritada tasub.<br />
Osa kaotajatest aga ei suuda kuidagi leppida, et sõda on läbi ja algab jätkulahing. Nimelt on pea igas bussis mingi osa ettevaatamatuid kooliõpilasi, kes oma loomulikku väledust kasutades on samuti mõne koha hõivanud. Ja see läheb neile kalliks maksma. Olenevalt vanur-isendi agressiivsusest ja noor-olendi noorusest tõstetakse lapsuke lihtsalt toolist välja või siis kasutatakse jõhkramat varianti: tänitamist. "No mina ei tea, kuidas neid tänapäeva noori kasvatatakse, vanainimene peab nüüd püsti seisma ja tema siin istub nagu kuningas!" Adressaati sel jutul tegelikult ei ole, sest otseselt last ei kõnetatud ja samas pole tänitajal ka ühtegi tuttavat inimest lähedal. Aga imeväel, nagu sõjas mõnikord juhtub, toimub hetk tagasi vaenujalal olnud vanurite vahel vennastumine (või siis õestumine) ja kohe leiab ka järgmine, et "Ega tänapäeval ei õpetatagi viisakust, nad kõik nii ära hellitatud ja mõtlevad ainult endale". Kolmaski on kohe kambas ja teab, et "Sellistele peaks vitsa andma, kasvatamatu jõmpsikas selline!". Hämmastavalt kiiresti muutub jutt järjest agressiivsemaks ja ma olen vist ainult paaril korral näinud, kuidas noor inimene seda kogunevat raevu lihtsalt ignoreerib ja edasi istub. Ülejäänud kordadel on järellahing võidetud ja laps-inimene põgeneb bussi teise otsa oma haavu lakkuma.<br />
<br />
Samas tuleb öelda, et viimase paari aasta jooksul on olukord veidikene paremaks läinud. Järjest rohkematel vanainimestel on tekkinud teatav eneseväärikus ja viisakus, mis ei luba neil enam sellisel viisil võidelda. Võib-olla on lihtsalt uus vanurite põlvkond peale kasvanud, kes oma nooruspõlve mälestustele tuginedes on otsustanud mitte järgida sama mustrit, mis nende eelkäijad on ette joonistanud. Üks asi, mis mulle silma on jäänud, on välimuse muutumine. Kui varem oli tavaline vanur rätikusse mähitud pea ja olenemata aastaaegade vaheldumisest paksu villase mantliga tüüp, siis nüüd on enamus neist siiski soliidsed, soengud peas ja ilmale vastava korraliku riietusega seeniorid. Respekt!<br />
<br />
Reeglina mina bussis istumise võimalust ei kasuta. Isegi siis mitte, kui buss tühjem on. Ma niigi pingutan jalgu liiga vähe ja ega sest istumisest midagi peale suurema tagumiku ei saa. Kuigi - äkki siis just peaks rohkem istuma? Sest nagu kunagisel laevareisil üks vähe joviaalsemas meeleolus naissoost töökaaslane mainis (kui ma ettevaatamatult tema poole seljaga olin): "no ei jole pjeput, ei jole!"<br />
<br />
Aga niimoodi seistes näeb-kuuleb erinevaid inimesi. Tuli kord bussile hulk alternatiivset soengustiili peas kandvaid noormehi, kes lihtsalt seisid oma kohapeal ja rääkisid juttu. Minu lähedal istusid kõrvuti üks vanem härra ja daam. Naissoo esindaja tegi värvika seltskonna suhtes märkuse, mille sisuks oli teatav kartus sellise väljanägemisega isikute ees. Härra aga ütles: "Oh, need on punkarid. Ma käisin 25 aastat tagasi vanalinnas Varblase kohvikus nendega koos istumas, nii et ma olen nendega täitsa harjunud". Sel hetkel ma noogutasin mõttes kaasa, et jah, ma mäletan ka, kuidas punkarid Varblases istusid. Oot, mis ta ütles? 25 aastat tagasi?! Kui vana siis mina olen? Deem...<br />
<br />
Samas reisib bussis ka igatsugu muud rahvast. Osa neist unustab vist täitsa ära, et nende juttu kuuleb mõnikümmend võõrast kõrvapaari. On need siis ärihaid, kes kõva häälega jagavad oma alluvatele korraldusi, ühtlasi poetades oma kõnes välja infot, mida võiks liigitada kas delikaatsete isikuandmete või vähemalt ärisaladuse alla, või siis koduperenaised, kes telefoni teel oma lapsi kasvatavad, või teismelised plikad, kes "õu-mai-gaaaad, see tüüp oli nii rõve, ma ei tea, mida Maie temas näeb"-stiilis elu süvaväärtuste üle arutlevad. Tuleb tunnistada, et ma mõnikord olen ka ise ennast rääkima unustanud ja kõne lõppedes mõtlen, et huvitav, kui suur hulk inimesi nüüd täpsemalt mu isikliku elu seikadega kursis on.<br />
<br />
On ka eksemplare, kes lihtsalt istuvad kõrvuti ja räägivad omavahel kõikvõimalikel teemadel nii kõvasti, et ka viisakuse piiridesse jäädes (mida minu puhul on liiga palju eeldatud) ei ole võimalik vältida pealtkuulamist. Kaks soome keelt kõnelevat tütarlast alustasid oma jutustamist põrandapesust ("üks v**un pa*kapää oli mu harjaga nii kõvasti koristanud, et see v**un hari oli katki läinud, pa*ka) ja lõpetasid oma keha iseärasustega valjuhäälse kommenteerimisega, mis sisaldas ka illustratiivset kompamist ("mu rinnad hoiavad kuidagi imelikult kaenla alla ja kui ma ennast paljalt vaatan, siis nagu polekski õieti rindu, nii et ma siis pean kasutama neid push-up rinnahoidjaid, et ikka midagi siin oleks, vi**u"). Ühelt poolt muidugi informatiivne, teisalt on mõnikord liiga palju infot siiski liiga palju.<br />
<br />
Aga bussiridade vastu olen mina ka. Mitte sellepärast, et minu sümpaatia autojuhtidele kuuluks, vaid mõnikord saab see seiklus, mis bussisõiduga kaasneb, liiga kiiresti otsa.<br />
<br />
Ja see on halb.<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-41682491842310175812012-05-31T11:52:00.000+03:002012-05-31T11:52:31.417+03:00Haned läinud - hallad maas, juristid läinud - räigelt soe.<br />
No vähemalt seekord juhtus nii. Käisid endised kolleegid (kusjuures mul pole siiamaani päris kohale jõudnud, et nad on endised) külas, nautisid poolpidust Taani vihma-päiksesegu, läksid ära ja - oligi suvi käes.<br />
Mis on siinmail üsna erakordne. <br />
Taanis on talvel tavaline temperatuur nulli ümber ja ülejäänud aasta 10-15 plusskraadi ümber. See, et nädal aega järjest on 25 kraadi varjus, on erand. Kohe suur erand. Aga pole viga, juba nädala alguses läks temperatuur tagasi sinna, kus ta olema peab ja ennustuste järgi jääbki nii kogu suveks. Mis on halb. Aga vähemalt sääski pole. Ja see on hea. Aga ämblikud on küll. Mis jällegi on halb. Samas toas neid seni veel pole. Mis on... arvatavasti ajutine nähtus, kui ma aknaid jätkuvalt lahti hoian.<br />
Mida ma panin selle kuumalaine juures tähele, on teatav muster taanlaste käitumises. Kui päike välja tuleb, on pargid, väljakud, trepipealsed vallutatud inimestest, kes lihtsalt istuvad, pea kuklas ja naudivad. Olenemata kellaajast ja nädalapäevast. Kõige huvitavam koht, kus ma sellist nautlejat nägin, oli kahe elava liiklusega sõidurea vahele paigutatud ohutussaar. Lihtsalt lamaskles seal naeratus näol. Ei, ta ei olnud autoga pihta saanud ja irve tema näol ei olnud koolnukangestus. Ta liigutas ka vahepeal. Ma ise nägin. Kui see just mingi tõmblus polnud...<br />
<br />
Päiksepaisteline ilm iseenesest ei ole eriti suureks ohuallikaks, vähemalt mitte kaasinimestele. Siin reeglina nimelt puhub üsna lõikav põhjasuunaline tuul, mis ajab inimesed tuulevaiksesse nurgatagusesse ja siis nad lihtsalt istuvad seal. Küll aga on hull lugu siis, kui soojaks läheb. Siis tekib taanlasel omamoodi Pavlovi refleks. Kui Pavlovi koeral hakkasid kellukese helinat kuuldes süljenäärmed tööle, siis taanlasele näita päikest ja anna soe ilm - ning tüüp kukub jooma. Olenemata kellaajast ja nädalapäevast. Sellega kaasnevad omamoodi ilmingud, nagu täiesti kontrollimatu liiklemine. Autoroolis on sel ajal päris paha olla, sest sel perioodil ei kehti jalakäijatele punane foorituli. Kohe üldse mitte. Noh, tavalisel päeval ka ei kehti, aga vähemalt siis nad saavad aru, et kui auto läheneb, siis tasub eest ära põigata. Sooja ilmaga see reegel ei kehti. Üleüldse ületatakse teed seal, kus tahetakse, reeglina kambakesi, aga pahatihti ka üksikute isendite kaupa, äkitselt päheturgatanud mõte (või alkohol) paneb neid aga väga ootamatult liikumissuunda ja -kiirust vahetama, mis nõuab autojuhilt üsna ebameeldivate manööverdamisvõtete kasutamist. Kusjuures ka autod liiklevad teistmoodi. Reavahetus, mis ilma suunatule näitamiseta on niigi tavapärane, muutub korraga üle kahe rea parempöörde sooritamiseks, ristmikul vaatavad autojuhid enne väljasõitmist (ilmselt energia kokkuhoidu silmas pidades) ainult ühele poole ja äsjasüttinud punane tuli on rohkem soovitusliku iseloomuga kui päris peatumiseks mõeldud. Aga noh, õnneks on see kõik juba etteaimatav, nii et kui ma näen hommikul päikest ja kraadiklaas põrutab kiirenevas tempos 20 suunas, siis ma tean, et täna on jälle "see päev".<br />
<br />
Ei teagi, kas asi on selles, et ma olengi siinse eluga ära harjunud, aga viimasel ajal polegi enam märganud suurt selliseid asju, mis väga imestama paneks. Heaoluühiskonnale omaseid veidrusi muidugi leidub. Näiteks otsustas valitsus, et pikaajalistele töötutele hakatakse töö leidmise korral maksma igakuist "preemiat" 600 krooni (ligi 81 eurot) kuus. Ja nii kaks aastat järjest. Asja iva on selles, et töötud koormavad üsna rängalt sotsiaaltoetuste süsteemi ja kõige väiksema tõenäosusega leiavad endale töö just need inimesed, kes pole pikka aega tööl käinud. Nüüd siis selleks, et panna neid oma tagumikku sohva küljest lahti kangutama ja minema ikkagi tööpõldu harima, on riik neile nõus peale maksma. Tulles süsteemist, kus pikaajaline töötus tähendab sisuliselt puu all (või vanemate juures) elamist ja töö leidmine ei ole vajalik mitte südametunnistuse piinade leevendamiseks stiilis "no kuidas ma ikka nii kaua riiki oma kodus istumisega koorman", vaid ellujäämiseks, siis on selline premeerimissüsteem natuke muigama panev küll. <br />
<br />
Või siis uus revolutsioon kaubanduses, mis küll jõuab realsesse ellu oktoobrikuust: kõikidel kauplustel kaotatakse piirang, kui kaua ja mis päevadel nad võivad lahti olla. Hetkel kehtiva süsteemi järgi peavad poed olema pühapäeviti kinni, välja arvatud iga kuu esimene ja viimane pühapäev, välja arvatud juhul, kui nendele pühapäevadele satuvad riiklikud pühad (ehk siis riiklikel pühadel peavad nad kinni olema), aga nende erandist tehtud erandi kompenseerimiseks on võimalik - erandina - olla kuu keskel mõni pühapäev avatud. Erandina kõigest eelnevast võivad poed olla pühapäeviti avatud jõuluperioodil, teisisõnu novembri keskpaigast detsembri lõpuni. Millest omakorda erandiks muidugi jõulupühad ise. Ja see pole veel kõik. Kuu esimesel ja viimasel pühapäeval võivad olla lahti kauplused, mille käive ja mõned muud näitajad vastavad riigi poolt ettenähtud tingimustele, teised poed peavad kinni olema. Ning siis on veel kauplused, millele ükski eeltoodud piirang mingil põhjusel ei kehti ja mis võivad lahti olla iga päev, olenemata sellest, kas tegemist on pühapäeva või riikliku pühaga.<br />
Loomulikult tervitasid kaupmehed sellise keerulise süsteemi kaotamist ja juba on suuremad kaubanduskeskused teavitanud, et nad kavatsevad hakata poode "märkimisväärselt" kauem lahti hoidma. Eks siis näis, mida see reaaluses tähedab.<br />
<br />
Kui juba poodidest juttu tuli, siis - varem oli tavaline, et inimesed käisid poes süüa ostmas tööpäeva sees, tööajast. Sel lihtsal põhjusel, et kauplus sulges uksed nii umbes viis või kuus, laupäeval-pühapäeval oldi lihtsalt kinni. Sellega seoses tekkis üsna tragikoomilisi situatsioone. Nimelt olid poed ju kinni ka riiklikel pühadel ja nn "sillapäevadel" (seda nime kannab päev, mis jääb nädalavahetuse ja riikliku püha vahele - olgu selleks siis reede või esmaspäev - ja mis traditsiooniliselt on vaba päev). Mõnikord aga juhtus, et koos kõikide nende päevade üksteise järele sattumisega olid toidupoed kinni neli-viis päeva järjest. Nii et kui unustasid näiteks neljapäeval piima osta, siis enne järgmise nädala teisipäeva polnud sul võimalust eriti oma varusid täiendada (kui välja arvata mõned üksikud "avariipoed", mis olid aga üsna ülerahvastatud ja suht tühjaks ostetud).<br />
Siis aga hakkasid mõned kaupmehed pikendama lahtiolekuaegu. Algul seitsmeni, siis kaheksani ja üsna varsti juba üheksani. Reklaamides rõhuti aga sellele, et "enam ei pea sa tööaega kulutama poeskäigu peale, võid vabalt koju minna, puhata, riided vahetada ja alles siis minna toidu järgi". Ja kujutage ette, asi töötas! Avastati, et inimesed tõepoolest tahavad õhtuti poes käia. Laupäevased-pühapäevased lahtiolekud (nii palju kui seadus seda võimaldas) oli asja loogiline jätk. Nüüd on sisuliselt kõik suuremad ketid kaheksa-üheksani lahti, mõned toidupoed omadega nii kaugele läinud, et on avatud iga päev (ja ma ei pea silmas ainult tööpäevi, vaid ka nädalavahetustel) südaööni välja - asi, mis oleks veel aasta-kaks tagasi olnud täiesti mõeldamatu. Nii et järjest rohkem on see sotsialistlik Taani riik siirdumas kapitalismi leeri. Eks veel pikk maa on käia, aga küll nad jõuavad.<br />
<br />
<br />
Ja kohalikest uudistest veel: maksuamet otsustas, et maailma suurim spermapank, mis asub Aarhusis, siiski - erinevalt varasemast käsitlusest - osutab teenust ja peab nüüd hakkama maksma 25%-suurust käibemaksu. Selle peale ütles pank, et ta kolib Taanist minema.<br />
<br />
Et nüüd te siis teate.Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-55741743783373886212012-04-24T12:02:00.002+03:002012-04-24T12:11:05.473+03:00Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 3.<span style="font-family: inherit;">"Avasta kevadist Kopenhaagenit „Pilvede all“ sarja radadel!</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Populaarne teleseriaal "Pilvede all" viib Su Kopenhaagenisse teleri vahendusel, Wris viib Su sinna päriselt!</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Avasta kevadist Kopenhaagenit „Pilvede all“ sarja radadel!"</span><br style="font-family: inherit;" /><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Selline reklaam siis reisibüroo lehel. Õnneks pole veel hullunud fännide hordid hakanud Pireti elupaika sisse trügima ja õue vaadates ei ole ka kedagi näha pea kuklas, õigeid aknaid otsimas. Samas - peaks äkki ise selle bürooga ühendust võtma ja diili tegema? Et noh, teatava lisatasu eest on võimalikud ka täiendavad vaatamisväärsused peale Väikse Merineitsi ja Kopenhaageni keskraudteejaama? Aga parem mitte. See tähendaks, et ma peaks kogu aeg korterit koristama ja see ei tasu nüüd küll seda vaeva ära. Pealegi oleks hard-core fännidele raske selgeks teha, miks Heldur, kes (hoolimata esialgsest segadusest) ei peaks Piretiga kuigi intiimseid suhteid omama, võtab neid siiski Pireti korteri uksel vastu ja käitub nagu omas kodus. </span><br style="font-family: inherit;" /><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Ei. Ma tegelen selle asemel äriga. </span><br style="font-family: inherit;" /><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Kohvitassid olid laigulise mustriga. Nagu väiksed lehmad. Ainult et portselanist. Või tegelikult vast ikka mingist savist. Ja laual oli vakstu. Mitte selline nõuka-aja vakstu, aga midagi riide ja vakstu vahepealset. Päris laudlina oleks kalliks läinud. Ikkagi kodufirma. Ja Ellal oli seljas...</span><br style="font-family: inherit;" /><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Okei-okei, mis ma teist ikka piinan, lähen pointi juurde. </span><br style="font-family: inherit;" /><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Niisiis, asusime kohvi jooma ja laua taga hargnes enam-vähem sellise sisuga kolmekõne:</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Ella: "Nonii, mis plaanid teil siis siin Taanis on?"</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Elmar: "Oh teate, ma tegelikult tahaksin alustuseks hoopis natuke rääkida meie toodetest."</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Järgnes firmajuhi, kes oli väga uhke oma toodangu üle, positiivsetes toonides kirjeldus sellest, mida ta toodab, kuidas toodab, kus need tooted müügil on...</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Ella: "Oo, see on väga huvitav. Aga mis plaanid teil siin Taanis on?"</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Elmar: "Jah, selle juurde ma kohe jõuan, aga enne..." ja kiidulaul jätkus. Ma võin öelda, et Elmari jutt oli nii siiras, et kui ma juba enne ei oleks uskunud tema kauba headusesse, siis pärast seda juttu oleks ma kindlasti olnud usku pööratud.</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Ella: "Aga siiski, mis plaanid teil siin Taanis on?" Pilk oli Ellal jätkuvalt väga lahke, siiski jäi kolmandat korda sama küsimust esitades mulje, et ta muutub natuke kannatamatuks. </span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Elmar: "Nooh, esialgu püüaks siinsete kaupmeestega jutule saada, alguses natuke suurematega ja kui ei õnnestu, siis veidi väiksematega..."</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Ella: "Teil on kolmapäeval Kopenhaagenis presentatsioon jah? Kes teil sinna tulemas on?"</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Nüüd liitusin vestlusega mina. Ikkagi esitluse organiseerija ja nii. </span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Mina: "Seda ei oska nüüd täpselt öelda, aga kutsed saatsime laiali nii paarikümnele ettevõttele."</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Ella: "Ahah. Ja kes täpsemalt kutsed said?" Selle küsimuse juures võttis ta lähemale paberi ja pastaka, mis tal juba kohtumise algusest käe juures olid.</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Mina: "No suurematest võiks nimetada [firma 1], [firma 2] ja siis veel mõned väiksemad ettevõtted."</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Ella hakkas antud nimesid üles kirjutama. Mis oli imelik. Mis tal sellest, keda me kutsunud oleme? Ega ta ometi kavatse seda infot oma kliendile (ja meie tulevasele kaubaostjale) edasi laduda? Tuleb kuidagi sõnumit pehmendada.</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Mina: "Aga noh, tegelikult on küll olukord see, et ega vist kuigi paljud sinna kohale ei tule. Samas peame valmis olema, et keegi tuleb, sest kutsed läksid ikka üsna mitmele firmale välja ja..."</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Ella: "Mhmh. See kõik on väga tore, aga..."</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Hetk vaikust. </span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Võib-olla mulle tundub ainult tagantjärgi, et selle "aga" ja ülejäänud jutu vahel paus oli. Sest pausi see moment igatahes vääris.</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Ella: "...mul on juba viimased poolteist aastat teie firma toodete ainumüügiõigus Taanis."</span><br style="font-family: inherit;" /><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Vaatasin talle otsa muigega, et "hahaa, mingi imelik nali jah". Kuigi ma ei saanud ise ka aru, kus see huumor siinkohal pidi olema. Umbes nagu siis, kui õpetaja nalja teeb ja kogu klass on tõsine, õpetaja üksi naerab. Aga Ella ei naernud. Isegi ei naeratanud mitte. Et siis... misasja? Vaatasin ka Elmarile otsa, tema nägu väljendas vähemalt sama suurt segadust kui minu oma. Vaatasin Ellat. Tema nägu ei olnud enam üldse nii lahke. Võiks pigem öelda, et selles väljendus mingi sõnulseletamatu pinge. Ta siis ei teegi nalja? Oot, kas siis... mingit "huvitatud firmat" pole kunagi olemas olnudki? Ja selle olematu firma ostujuht, kes väidetavalt pidavat koguaeg ringi sõitma ja kellega teekondade ühildamine oli terve nädalavahetuse kestnud meilivahetuse peateemaks - see oli lihtsalt kattevari, mille alt sai mu käest vaikselt infot meie Taani plaanide kohta välja pumbata?</span><br style="font-family: inherit;" /><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Ma sattusin hiljaaegu ühele multikale Cartoon Networkist. Muide - see on täiesti haige kanal, aga lastele hirmsasti meeldib. Ma ei saa aru miks, mu meelest peaks need normaalse mõistusega inimese mõne tunniga ära pöörama. Eks ma siis saan tulevikus suuremaid summasid pühhiaatritele maksta. Igatahes, seal multikas oli episood, kus üks laste seltskond mängis oma toredaid mänge. Nende juurde tuli hästi sõbralik, aga natuke kurb poiss, kes hirmsasti lunis, et teda ka mängu võetaks. Teised lapsed alguses ei tahtnud, aga lasid ennast siiski poisi nukrameelsest palumisest pehmeks rääkida. Kuid niipea, kui nad seda teinud olid, muutus sõbralik poiss äkitselt hiigelsuureks koletis-montstriks, hakkas põrgulikku naeru naerma ja karjuma (oluliselt jämenenud häälega), kuidas ta kõik teised lapsed kohe ära sööb. Vaat umbes selline tunne oli mul sel hetkel Ella juttu kuulates. Mõistetavalt täitis koletis-monsteri rolli Ella. Kes polnud küll poiss, aga mis siis. Muidugi võiks paralleeli tuua ka Hansukese ja Gretekese looga, aga see on suhteliselt oma aja ära elanud ja ei hirmuta tänapäeval lapsigi, rääkimata täiskasvanutest. Cartoon Network on ikka palju hirmsam. </span><br style="font-family: inherit;" /><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Aga tulles multifilmimaailmast pärisellu (kuigi sel hetkel ma lootsin küll, et see kõik on kõigest multikas, mis kohe oma positiivse lõpu saab): kas Ella oli meid tõesti siia lihtsalt kohale meelitanud, selleks et meid lõksu tõmmata? See ei saanud ometi tõsi olla. Kindlasti on kogu asjale loogiline selgitus.</span><br style="font-family: inherit;" /><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Mina: "Kuidas palun?"</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Ella: "Jah, nii see on. Ja ma olen selle peale tohutult aega kulutanud, teinud presentatsioone, käinud laatadel, hankinud lubasid ja see kõik on võtnud väga -VÄGA - palju raha. Nüüd tulete teie siia ja kavatsete minu seljataga mingit asja hakata ajama. Et siis - mis toimub?"</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Vahepeal sai ka Elmar oma hämmingust võitu ja sekkus vestlusesse. </span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Elmar: "Aga... Mina olen ju tootja ja ma ei ole mitte kellegagi mingit eksklusiivlepingut sõlminud!"</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Ella: "Olete küll, teie turundusfirma kaudu."</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;"> </span><br />
<span style="font-family: inherit;">Vaikselt hakkas selguma, mis toimunud oli. AS Viljapea juht oli nimelt tootmise algusaastatel otsustanud, et tema tegeleb ainult tootmisega. Turundamist ta enda firmasse ei tahtnud, mis tähendas, et tal endal mingit turundusega tegelevad osakonda ei olnud, vaid ta kasutas oma toodete müügiks eraldi ettevõtteid. Erinevalt tavapärasest ei olnud need aga tütarettevõtted, vaid täiesti eraldiseisvad juriidilised kehad. Üks nendest müügifirmadest oli aga natuke rohkem firmaga seotud, kui teised (ütleme siis et ta nimi on OÜ Turundusüksus) ja nii ta reklaamiski ennast kui AS-i Viljapea toodete ametlikku turundajat. Reaalsuses aga nägi asi välja nii, et OÜ Turundusüksus ostis AS-ilt Viljapea laost kaupa ja müüs seda oma klientidele edasi. Kes need kliendid konkreetselt olid, seda AS Viljapea ei teadnud ja ega teda huvitanudki. Peaasi, et raha sisse tuleb. Ühel hetkel aga arvas OÜ Turundusüksus, et ta võib müügi edendamiseks kasutada ükskõik missuguseid vahendeid ja nii ta sõlmiski Ella firmaga eksklusiivse müügiõiguse lepingu, millega Ella firma võis ainsana Taanis AS-i Viljapea kaupa turustada. Otse loomulikult ei olnud ta sellest kokkuleppest AS-i Viljapea teavitanud ja nii me siis nüüd istusime seal Taani talus, vahtimise Ellale otsa, ühel lollim nägu peas kui teisel.</span><br style="font-family: inherit;" /><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Järgmine tund-poolteist aega kulus sellele, et kuulata koletis-monstri Ella ähvardusi teemal, kuidas ta kavatseb meie jaoks turule sisenemise võimatuks teha, sest tal on NII palju kontakte, kellele piisab ainult mõne telefonikõne tegemisest ja kui palju ta ikka on raha ja aega kulutanud ja kuidas AS Viljapea on lepingut rikkunud ja kuidas Ella kavatseb kõikide kulude hüvitamist nõuda. Meie katsed umbes paarkümmend korda öelda, et me tõepoolest ei teadnud sellest lepingust mitte kui midagi kõlasid kurtidele kõrvadele stiilis "ärge tulge mulle lolli juttu ajama, muidugi teadsite". Püüdsime ka rääkida, et OÜ-l Turundusüksus polnud mingit õigust sellist lepingut sõlmida, aga see jäi talle veel arusaamatumaks. Õhkkond oli nii pingeline, et kui seda oleks saanud pillikeelega võrrelda, siis oleks see küll üsna katkemise piiri peal olnud. Pärast ohtrat süüdistuste kaelasaamist ja meiepoolsete selgituste jagamist jõudsime siiski sinnamaale, et Elmar lubas Eestis asja edasi uurida ja siis juba Ellaga ühendust võtta, et kas ja kuidas koostöö jätkuda (õieti küll tekkida) võiks. Lahkumisel lausutud "Aitäh kohvi eest" oli vist ainuke siiralt positiivne lause, mis kogu selle kohtumise jooksul öeldud sai.</span><br style="font-family: inherit;" /><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Tagasitee polndu just meeldivate killast. Päike paistis nõmedalt silma, isegi päikseprillid ei suutnud silmade kissiajamist takistada. Mine juba pilve taha, sa jobukakk! Vastikult pikk tee. 200 kilomeetrit. Kes terve mõistusega inimene ronib üldse kuskile kahesaja kilomeetri kaugusele Kopenhaagenist elama?! A no muidugi, Ella polegi ju terve mõistusega. Ja nüüd mingi sillamaks! 35 eurot! Kolmkümmend viis eurot! Ma juba ühe korra maksin, mis te tahate, et ma selle silla ära ostaksin vä?! Ja mida te siin ees jobutate oma 120-ga sõites? Aru ei saa, et see on kiirtee? Liigu-liigu!!!</span><br style="font-family: inherit;" /><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Umbes midagi sellist oli mu sisimas toimumas. </span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Aga seltskond autos oli vaikne. </span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Palju vaiksem, kui teises suunas sõites. </span><br style="font-family: inherit;" /><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Kopenhaagenisse jõudes viisin seltskonna hotelli. Kodu poole sõites püüdsin jätkuvalt selgeks teha, ega ma mingisse nõmedasse unenäkku kinni pole jäänud. Näpistasin ennast. Valus oli. Järelikult polnud uni. </span><br style="font-family: inherit;" /><br style="font-family: inherit;" /><br style="font-family: inherit;" /><u><span style="font-family: inherit;">Epiloog</span></u><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Elmar oma saatjaskonnaga oli Kopenhaagenis veel paar päeva. Vaatasid linna ja tutvusid kohalike vaatamisväärsustega. Ilmad olid ilusad - vist kõige soojemad kogu selle kevade jooksul - nii et vähemalt turismireisina läks käik asja ette.</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Emotsioonid jõudsid selle aja peale muidugi lahtuda ja Elmar ise - vanakooli ärimees nagu ta on - võttis kogu olukorda stoilise rahuga: "Oh selle väikse asja ajame korda. Ellaga vaatame edasi, mis saab, aga mul on selline plaan..."</span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Ja ta rääkis.</span><br style="font-family: inherit;" /><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">Hästi rääkis. </span><br style="font-family: inherit;" /><span style="font-family: inherit;">:)</span><br style="font-family: inherit;" /><br />
<br />
<span style="font-family: inherit; font-size: 11pt;"></span><span style="font-size: 11pt;"></span>Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-28662545787093707832012-04-17T14:38:00.000+03:002012-04-23T14:08:20.381+03:00Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 2.Eelmises osas:<br />
Juan Antonio jäi piksetabamusest pimedaks, koperdas loomaaiast põgenenud jääkaru otsa, tasakaalu kaotanuna sattus otse tänavale, kust temast sõitis üle auto, mida roolis tema lihane äi (kes tegelikult oli tema vend, aga seda Juan Antonio ei teadnud, sest tema õde, kes hiljem osutus kurjaks võõrasemaks, oli seda kiivalt tema eest varjanud). Nüüd, lebades koomas, ootame põnevusega, kas Esmeralda suudlus suudab teda äratada ja panna teda armuma oma elupäästjasse või...<br />
<br />
Oot, see oli vist mingi muu seebikas.<br />
<br />
Minu seebikas siin Taani pilvede all (mis küll sarnanes äravahetamiseni päriseluga) oli just muutunud päikeselisemaks, kui olin saanud rõõmustava kirja proualt, kes lugemise lihtsustamiseks kannab edaspidi nime Ella. Meil oli klient! Meil oli üsna kindlasti klient! Sest kui Ella juba ütleb, et tal on huvitatud firma ja ta ei taha meie kokkusaamise eest isegi raha saada, siis peab asi ikka väga lootustandev olema.<br />
<br />
Päev oli siis neljapäev, AS-i Viljapea juht pidi saabuma esmaspäeval. Nii et sellises väikeses ajaraamistikus olin ma tegutsemas. Nädalavahetus möödus Ellaga kirjavahetust pidades, sest ta ei osanud täpselt öelda, mis päeval ja kuskohas täpsemalt me huvitatud vastaspoolega kokku võiks saada. Nimelt pidavat firma ostujuht liikuma palju ringi ja ta lootis, et saab meie teekondasid kuidagi omavahel ühildada. Selleks aga oli vaja võimalikult detailset kava, kuskohas ja millal me liigume. Ega ma ei tahtnud ju otse öelda ka, et kallis Ella, sinu poolt pakutud kontakt ongi ainuke, mis meil üldse päevakavas on. Nii ma siis väheke ilustasin reaalsust ja ütlesin, et esmaspäeval erilisi plaane ei ole, teisipäev on veel lahtine (ka see polnud vale, sest AS-i Viljapea juht lootis enda Eesti kontaktide kaudu leida kedagi, kellega trehvata), aga vaat kolmapäeva päeval on Kopenhaagenis presentatsioon. Seda ma ei öelnud, et presentatsioonile kedagi kohale tulemas ei ole, sest hoolimata haigutavast tühjusest registreerunute lehel oli teoreetiliselt ikkagi olemas võimalus, et keegi ennast näole annab. Lootus sureb ikka viimasena (tegelikult sureb lootus ikka oluliselt varem, aga lihtsalt mingi rumal ütlemine on selline) ja ma siis hoidsin sellest omal moel kinni, kui ma Ellale meie päevaplaane tutvustasin. Mingil imelikul põhjusel saatis ta veel pühapäevalgi kirja, et mis teil ikkagi täpsemalt plaanis on (kuigi ma alles reedel olin talle suht ülevaatliku plaani esitanud), aga ma panin selle Ella suure töökoormuse arvele - siis kipub ikka asju meelest ära minema. AS-i Viljapea juht... Ma arvan, et nüüd on viimane aeg ka talle miski mängunimi välja mõelda. Ütleme siis Elmar. Viljar oleks nagu väheke halva luuletuse moodi: "AS-i Viljapea juht Viljar" ja Helduri nimi on siin Taanis juba pseudonüümina kasutusel olnud. Ühesõnaga, AS-i Viljapea juht härra Elmar oli minu käest samuti saanud rõõmustava sõnumi, et niisama kevadise ilma nautimisega ta seekord siiski piirduma ei pea ja ees on tõsine ärikohtumine. Elmar oli rõõmus. Kindlasti mitte nii rõõmus kui mina, sest eks ta natuke lootis ja ootas, et ma suudan siiski natuke rohkem huvilisi kokku ajada, aga vähemalt ei pidanud ta päris tühja sõitu ette võtma.<br />
<br />
Ja nii jõudiski kätte kauaoodatud esmaspäev. Ei pannud ma millekski über-varajast ärkamise kohustust, et Elmarile ja tema kaheliikmelisele kaaskonnale lennujaama vastu minna. Vähene uneaeg ongi teatavasti äritegemise lahutamatu osa, nii et pidin sellega harjuma. Loomulikult (juhuks, kui keegi arvas, et midagi on ajas muutunud) jäin ma lennujaama natuke hiljaks. Kuid enda õigustuseks saan öelda, et kui lennuplaani järgi peab raudlinnuke oma rattad maha panema kell 7.15, siis ei saa mõistlikkuse printsiibist lähtudes oodata, et ta tegelik maandumisaeg on 6.48. Just nii aga sel korral juhtus. Aga sest polnud midagi. Elmar ja kompanii tulid just sel hetkel Kastrupi lennujaama 3. terminali välisuksest välja, kui mina autoga neist sajakonna meetri kaugusele parkisin. Ei olnud neil miskit väikse lennujaama ümbrusega tutvumise vastu. Pool tunnikest ootamist käib ju äritegemise juurde (näete, kui palju ma lühikese perioodi jooksul olin juba äritegemisest õppinud!). Pärast väikest kohviga turgutamist asusime teele oma sihtpunkti, mille Ella oli mulle pühapäeva õhtul saatnud. Aadress oli millegipärast Ella enda firma oma, aga küllap siis oli neil meie tulevase kliendiga miski oma jutt rääkida või tahtis Ella lihtsalt protsessi juures abiks olla. Igal juhul ei hakanud ma sellega eriti enda pead vaevama.<br />
<br />
Teate kui hea on autoga sõita, kui ilm on kevadiselt ilus, päike paistab, tee on hea ja sa tead, et tee lõpus ootab sind võimalus. Kas just võimalus rikkaks saada, aga vähemalt võimalus luua kontakt kellegagi, kes heade asjaolude kokkusattumisel võib osutuda just selleks, tänu kellele ei pea sa võib-olla paar järgmist aastat eriti oma sissetuleku pärast muretsema. Teekond oli paarisaja kilomeetri ligi, GPS-i järgi oli sõiduaeg täpselt kaks tundi. Mina olin elevil, kaaskond oli elevil, ei häirinud neid seljataha jäänud magamata öö, ei seganud mind ka asjaolu, et pean miski suure silla ületamise eest 35 eurot välja käima (no mis on 35 eurot nende võimaluste eest, mis kohe-kohe minu silme ees avanemas?). Maast ja ilmast lobisedes läks aeg lennates ja ei jäänud üle muud, kui teekonda nautida.<br />
<br />
Olime Ellaga leppinud kokku, et kohtumine algab kell 13. Ella pakkus tegelikult kahte aega - kas 11 või 13, aga kuna lennukite liikumises ei saa kunagi päris kindel olla ja nii pika teekonna jooksul võib nii mõnigi tööhimuline teelappija oma palka olla välja teenimas, leppisime kokkusaamise kella 13 peale. Asjad läksid aga sujuvamalt kui ma ette olin näinud (ja see oli hea enne!), nii et olime sihtpunkti lähedal juba kell 12. Oma vaimusilmas olin näinud kontorit suures hoones, mis on linna peatänava ääres, selle ümber sagivad lõunale minevad ja tööle tormavad lipsustatud härrad ja lipsustamata daamid, pöördukse juures istub turvamees, kes küsib, kuhu me soovime minna ja saadab meid liftile, mis toimetab meid ühele kõrgematest korrustest... Okei-okei, ma olen liiga palju Hollywoodi filme vaadanud. Muidugi pole iga linn New York ja päris kindlasti ei leia sa Taanis tööle tormavaid inimesi. Nii et päriselu oli veidi teistsugune. Tegelikult kohe täiesti ja 180 kraadi teistsugune. Või noh, üks kokkulangevus siiski kujutelma ja reaalsuse vahel oli: kontor asus majas. Aga see oli ka ainuke sarnasus. Maja oli nimelt eramaja, võiks suisa öelda et talu, see asus mõni kilomeeter linnast väljas, keset põldu (ei, mitte kujundlikult keset põldu, vaid päris keset ehtsat põldu) ja esialgu arvasin ma, et GPS on mind jälle kuskile võpsikusse juhatanud. Märk, et me oleme siiski õiges kohas, oli talu juurde viiva kruusatee otsas - seal oli lisaks maja numbrile ka Ella firma nimi. "No kui nii siis nii, küllap siinmail tehakse suurt äri ka väikestes kohtades," lohutasime ennast. Et kella üheni oli veel tunnike aega, mõtlesime algul otsa ringi pöörata ja natuke linnas ringi tuulata, aga igaks juhuks ikkagi helistasin Ellale, et äkki saame kohe löögile. "Ojaa, ma näen teid aknast, tulge edasi! Ei sellest pole midagi!" vastas Ella rõõmsalt, kui ma väljendasin muret meie ebastandardsel kellaajal saabumise üle. Parkisin auto ära, ust avades tõmbasin kopsudesse sõõmu sõnnikuaroomi ja koos reisiseltskonnaga astusime lahke perenaise järel majja. "Teil on pikk sõit seljataga, kindlasti soovite kohvi", pakkus Ella. Suurima heameelega olime nõus ja juba ta läkski meile ergastavat võlujooki tooma. Ella klienti ei paistnud kohal olevat, aga see polnud ka imekspandav, sest kokkulepitud ajani oli ju veel tunnike aega. Just täpselt paras aeg, et presentatsioonimaterjalid lauale paigutada ja peas veel mõtteid korrastada, et mis argumentidega veenda firmat just meie käest kaupa ostma. Põgus ringivaatamine andis märku, et see on tõepoolest lihtsalt elumaja. Kuskil riiulil olid laste riided korralikult kokku volditud, esikus paistis mänguasju ja ruum, kuhu meid oli sisse kutsutud, oli kõikse tavalisem söögituba. Trepp paistis viivat teisele korrusele. Maja oli puust ja ka siseviimistlus tundus olevat üsna looduslähedane. Aga - nagu juba öeldud - küllap siis on Taanis kombeks ka kodunt äri teha.<br />
Hetke pärast oli naerusuine Ella auravate kohvitassidega tagasi. <br />
<br />
Jätkub...Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-33631373410090104242012-04-12T14:54:00.000+03:002012-04-16T13:38:25.288+03:00Kuidas ma Taanis äri tegin. Vol 1.Rõõmustagem.<br />
<br />
Jah, Kaia Kanepi võitis just mängu Babosi vastu, aga see pole peamine. Neli kuud ja neli päeva pärast korteris toimunud veeõnnetust, peale lugematuid telefonikõnesid ja e-maile käis mul külas elektrik. Vahetas kaks pirni ära ja igaks juhuks ühe juhtme ka. Vaibale, mis rõdul on vist juba hakanud uusi eluvorme tekitama, lubati järgi tulla "as soon as possible" - teisisõnu hallitab see seal lihtsalt edasi. Aga vahet pole. Vähemalt ei pea ma kartma, et kuskil lae all mõni leegike ennast ilmutama hakkab ja oma sõpradega ühe tulikuuma peo maha peab. Ja kaotatud - või siis minu poolt leitud - võtme osas öeldi pärast järjekordset päringut, et tõepoolest olevat üks remondimeestest talle antud võtme ära kaotanud, aga sellest polevat midagi, sest neil on üks tagavaravõti veel. Lohutus missugune. Ah et miks nad mulle sellest ise teada ei andnud? Et kas nad ei näinud selles tõesti mitte mingisugust turvalisusriski, kui minu korteri aadressi kandev võti läks teadmata suunas jalutama? Ei tea. Aga küll ma küsin üle. Kuigi peale "no anna andeks, oleme ikka sõbrad edasi"-vastuse ei looda ma sealt saada.<br />
<br />
<br />
Kui eelmisel aastal Taani tulek juba kindlamaid piirjooni hakkas võtma, siis lubasin kõigile, et esimene pool aastat ma kindlasti midagi asjalikku ei tee ja pärast seda hakkan uurima, mida ja kuidas peale hakata. Eks meeles mõlkus mingi äritegemise variant, aga kes mind lähemalt tunneb, see teab, et ega ma suurem asi ärimees pole. No ei oska mina igaühega "kontakte luua", et pärast kõigi ees kelkida, kui hea sõber ma ühe või teise äriparuni või ministriga olen. Mis sest, et see "sõbrast" ärikunn või valitsuse liige ei oma õrnemat aimugi, kes mina olen. Ärge saage valesti aru, ma ei mõista neid inimesi sugugi hukka ja kohati isegi kadestan neid nende võrdlemisi pinnapealse ellusuhtumise ja inimeste ärakasutamise oskuse pärast - lihtsalt mulle endale pole neid omadusi antud ja nende tekitamine ei ole sugugi niisama lihtne. Samas olen ma elus igasugu lollusi teinud, miks siis mitte proovida tegeleda asjaga, millest mul suuremat aimu pole.<br />
<br />
Nii et kui pool aastat puhatud sai, sattus tänu ühele tuttavale mu kätte kontakt Eesti tootjaga, kelle nime ma loomulikult siinkohal ei avalda. Ütleme siis, et tegemist on põllumajandussaadustega tegeleva ettevõttega, kes soovib oma tegevust laiendada Põhjamaadesse ja mujalegi Euroopa Liitu. Edaspidise lugemise hõlbustamiseks nimetegem teda tinglikult AS-iks Viljapea (tegelik nimi on toimetusele teada). Võtsin siis nendega ühendust, saime suisa kokkugi, tutvusin nende toodetega ja rääkisime võimalusest turustada nende kaupa Taanis. Hoolimata mitmekordsetest hoiatustest, et Taani üleküllastatud toiduainete turule on väga raske siseneda, oli AS-i Viljapea juht siiski täis optimismi ja sisuliselt nõudis, et ma asjaga ikkagi tegeleksin. Mis seal ikka. Võtsin siis oma tuttava kampa, uurisime väheke kohapealset turgu sarnaste toodete osas, otsisime välja kohalike ettevõtete ostujuhid, panime hinnakirja paika ja hakkasime arutama, mis strateegiaga peale lennata. Olgu vahemärkusena öeldud, et mu tuttaval on äri tegemises sama palju kogemusi, kui minulgi, seega olime vähemalt võrdses seisus. Aga noh, pime võib ju pimedaga koos käia, ega nad sellest siis veel nägijaks saa. Kauboi-entusiasmist ei olnud meil aga kummalgi puudust, seega otsustasimegi, et teeme kirjalikud kutsed nii 15-20 suuremale ettevõttele ja kutsume nad tooteesitlusele ühte konkreetsesse kohta Kopenhaageni linnas. Meie mõte oli, et kui kutsututest kasvõi 3-4 kohale ilmuks, oleks ju suur asi ja küll sealt saab juba asja edasi arendada. Et asi kindlam oleks, tegime kõigepealt taanikeelsed kirjad elektroonilses vormis, saatsime need e-maili teel otse ostujuhtidele ja päev hiljem läksid samad kutsed ka veel paberkujul välja. AS-i Viljapea juht leidis, et eriti hea oleks veel see, kui tema ise ka Kopenhaagenisse esitlusele tuleb - ikkagi tootja ise kohal, see lisab ka usaldusväärsust. Ideel oli jumet ja juba ta oligi lennukipiletid ära ostnud ja hotellikohad broneerinud.<br />
<br />
Esitluseni oli sel hetkel aega kolm nädalat. Taani mõistes oli see muidugi väga lühike aeg. Nagu mu tuttav ütles, siis siin ei ole nagu eestlastel, et "hommikul ärkan ja õhtul on laulupidu" (poldki sellist ütlust varem kuulnud). Taanlased plaanivad oma elu ikka pikalt ette ja seegi vähendas võimalust, et päris kõik kutsutud kohale ilmuvad. Ehk siis ootused olid võrdlemisi madalad. Kui aga kutses oli märgitud "palun vastake e-maili või telefoni teel hiljemalt kuupäevaks x" ja see kuupäev x lähenema hakkas ning e-postkastides ulgus virtuaalne tuul (noh tegelikult ei saa seal tuul puhuda eksole, muidu puhuks kõik kirjad laiali) ja telefonid vaikisid, siis hakkas meil vaikselt tekkima halb eelaimdus. Asi oli selles, et meie strateegia nägi ette kas positiivsete või negatiivsete vastuste saamist. Siis oleksime saanud vastava isikuga asuda kirjavahetusse või telefonivestlusesse eesmärgiga leida kummalegi poolele sobiv aeg toodete esitluse tegemiseks kas siis nende või meie pakutud kohas. Kuid vastuse mittesaamine polnud plaani sisse kirjutatud. No kui sa ikka oled kultuursel Põhjamaal, siis ei oska oodata, et paarikümnest kirja saanud isikust mitte ükski (jah, numbrina väljendades 0, sõnades "null", "zero", "nada") ei vaevu isegi üherealist vastust saatma. Isegi Eestis, kus kahest sõnast pikemat juttu peetakse lobisemiseks, tuleb mingisugunegi reaktsioon. Aga just sellise õppetunni kohalikult ärimaastikult ma sain: kui kirjale ei vastata, siis pole see mühaklikkus, vaid viisakalt eitav vastus.<br />
<br />
Esitluseni oli jäänud veel vaid nädal. Kuigi ma olin AS-i Viljapea juhile andnud edasi hoiatuse, et esitlus võib minust mitte olenevatel asjaoludel minna vett minna vedama ja hoolimata tema optimismist, et "pole viga, siis saan vähemalt Kopenhaagenit lähemalt vaadata", oli mul ikkagi tunne, nagu oleksin ise täielik äpu. No mis mõttes ei suuda ma isegi paari inimest kohale meelitada? Meeleheitlikud ajad nõuavad meeleheitlikke tegusid - teisisõnu võtsime telefoni ja asusime kirja saajaid isiklikult pommitama. Eiei, mitte ei visanud neid telefoniga (kui kellelgi selline mõte pähe tuli), vaid hakkasime helistama. Algus oli isegi paljutõotav. Ühe suurima kaubandusketi esindaja numbrile vastas meeldiv naisterahvas, kellel ma palusin lasta ühendada ostujuhiga. "One moment please!" oli vastus, mida ma tegelikult ei oodanud. Kas nii lihtne ongi, et helistad ja ühendatakse ja räägid oma jutu ära ja ongi asi korras? Miks ma kohe sellest ei alustanud? Veel mitmeid enesekriitilisi mõtteid jõudis mu peast läbi käia, samal ajal kui telefon vastaspoolt tooniga kutsus. Ja kutsus. Ja kutsus veel natuke. Kuni läks postkasti. Ega's ma papist poiss pole. Jätsin viisaka sõnumi, et olen AS-i Viljapea esindaja, saatsime teile kutse ja olge hea, võtke minuga ühendust. Järgmine kõne. Taaskord võeti kohe toru, ühendati vajaliku inimesega ja telefon kutsus. Ja kutsus. Ja... Noh, saate isegi aru, kuhu ma pürin. Nii lihtsalt saingi teise ärialase õppetunni Taani turult: ostujuhtide nimed ja telefoninumbrid on vaid vormitäide, mida iga soliidne ja endast lugupidav ettevõte peab oma kodulehel näitama. Nii illusiooniks, et "me oleme alati kättesaadavad ja kui te meid kohe kätte ei saa, proovige hiljem uuesti". Ja kui mõni loll seda uskuma jääb, siis võib ta sel numbril helistada ja helistada ja helistada, kuni surm teda siit maailmast lahutab. Või siis nii kaua, kuni ta lõpuks ise aru saab, kui mõttetu tema üritus on. Mul läks sellest aru saamiseks kõigest kolm päeva. <br />
Kusjuures - mul isegi õnnestus paar inimest kätte saada. Tegemist oli ka väiksemate firmadega, nii et mingis mõttes oli nende tabamine isegi loogiline. Sel juhul alustasin kõnet sõnadega "Ma olen AS-i Viljapea esindaja, saatsime teile kutse presentatsioonile, kas te olete selle kätte saanud?", mille peale oli teisel pool toru natuke aega piinlikku vaikust, siis küsiti üle, et kesasi ma selline ikka olen ja pärast kogu jutu uuesti kordamist öeldi kostis vastuseks "eee... ei ma pole seda vist kätte saanud". Nojah, kes teab, võib-olla just selle inimese e-maili teenuse pakkuja filtreeris minu kirja rämpspostiks ja küllap just temale saadetud paberkutse oli Taani Posti kohmaka kirjakandja postikoti põhja kinni jäänud. Missest, et see oli A4 formaadis ja vägagi valget värvi ümbrikus. A no võib-olla oli tal väga suur postikott, ei tea. Igatahes jätkasin juttu ostujuhiga, rääkisin kui head tooted AS-il Viljapea on ja et ta peaks neist väga huvitatud olema. Vastaspool oli viisakas, kuid resoluutne: me oleme oma tooraine valikul väga konservatiivsed, eelistades kodumaist ja lähinaabrite toodangud. Kui ma püüdsin selgitada, et Eesti ongi ju lähinaaber, siis selles osas valgustas ta mulle kohe taanlase vaatepilti. Taani lähinaaber on Rootsi, võib-olla ka Norra ja kui natuke veel pingutada, siis tinglikult ka Saksamaa põhjaosa. "Aga-aga-aga..." "Vabandust, me pole huvitatud". Kõne lõpp.<br />
Muide, ma olen seda ka kohalikku ajakirjandust sirvides märganud, et peale Rootsi, Norra ja Saksamaa sisuliselt muud maailma taanlase jaoks olemas ei ole. Sedagi laiema silmaringiga kodanike puhul. Selle kohta on kohalikel eneseirooniline näide, et kui taanlane läheb välismaale, siis see tähendab Fyn'i saarele sõitmist (selgitus: Fyn'i saar, kus asub näiteks Odense linn, on kohe Sjaelland'i saare, kus asub Kopenhaagen, kõrval ja geograafiliselt täiesti Taani keskel. Ehk meie mõistes poleks see isegi mitte mandrilt Saaremaale sõiduga võrreldav). Pole siis ime, et taanlane täiesti siiralt arvab, et nende elukorraldus on maailma parim, nende firmad maailma parimad ning et rukkileib on nende leiutis, mida ei leidu mitte kusagil mujal maailmas. Igasugused vastuväited selles osas lähevad kurtidele kõrvadele. Küllap nad peavad ka 2010. aastal tehtud internetipanga arendust - mille tulemusena ei pea enam netipanka pääsemiseks installima igasse arvutisse eraldi programmi, vaid saab sisse logida igast internetiga ühendatud arvutist (wow!) - enda revolutsiooniliseks leiutiseks.<br />
<br />
Ühesõnaga olin ma mõned päevad enne AS-i Viljapea juhi Taani saabumist väga halvas seisus. Null isikut presentatsioonile tulemas, null ettevõttega positiivne kontakt saavutatud, null võimalust, et AS-i Viljapea juht siia muud kui kena kevadilma saab tulla nautima. Sedagi juhul, kui vihma ei saja. Kus aga häda kõige suurem, seal WC kõige kaugemal. Või midagi sellist. Igatahes tuli mul meelde, et siinmail pidavat tegutsema üks ettevõte, kelle äriks on erinevate välisettevõtete kokkuviimine Taani vastava ala ettevõtetega. Ma ei olnud sellega enne ühendust võtnud, sest ma teadsin, et see teenus pole sugugi odav ja "kui raske see Taani firmadega ühenduse saamine ikka on"-mõttelaad lihtsalt ei lubanud mul varem seda sammu astuda. Nüüd aga lihtsalt ei jäänud muud üle. Kiirelt paar rida AS-i Viljapea kohta, natuke tema toodetest ja palve stiilis "äkki teil on kedagi, kes teab kedagi, kes võiks juba järgmise nädala alguses tahta meiega kohtuda". Sügav hingetõmme sisse, "send"-nupule vajutus ja väljahingamise jooksul kujutasin elavalt ette, kuidas kirja saaja vastavalt kohalikele kommetele kas a) saadab kirja otse prügikasti, b) irvitab natuke aega mu naiivsuse üle ja läheb punkti a) juurde, või c) kirjutab mulle mittemidagiütleva vastuse "aitäh ühenduse võtmise eest, vastame esimesel võimalusel". Ja siis läheb punkti a) juurde. Ega ma kaua oma kujutlustes olla ei saanud, kui helises telefon. Tundmatu number, kuid siiski Taani oma. Järelikult ei püüta mind õnge tõmmata miski Boliivia telefoninumbriga, millele tagasihelistades tuleb 100-eurost arvet maksta. "Halloo?" "Tere, teie saatsite hetk tagasi e-maili, jah?" kõlas teiselt poolt inglisekeelne naisterahva hääl. Mõtlesin, mis pagana nali see nüüd on. Taanlane ei vasta mitte mingil juhul nii kiiresti kirjale, seega peab see olema mingi telekommunikatsiooni firma, kes mu e-maili liiklust jälgib või FBI-taoline terroriste püüdev organisatsioon, kes mu kirjas mõnda kahtlast sõna märkas. "Jah, saatsin küll," vastasin hoolimata võimalusest, et järgmisel hetkel mustades maskides mehed mu uksest sisse ründavad ja arreteerivad kahtlustatuna eriti ohtlike põllumajandusproduktide smugeldamise katses. "Väga tore. Ma mõtlesin küll e-maili saata, aga telefoni teel saab kiiremini asju aetud," jätkas naisterahva hääl toru otsas. Ilmnes, et minu arusaamine taanlaste reageerimiskiirusest oli ilmselgelt vildakas, nii et minu vestluspartneriks oli tõepoolest toosama firma, kes mu e-kirja adressaadiks oli olnud. Edasi jätkus kõne täpsustustega, et mida AS Viljapea ikkagi veel toodab, palve saata täpsem tutvustus ja toodete hinnakiri. Pärast kõne lõppu nägin tunneli lõpus valguskiirt ja lootuses, et see pole rong, saatsin soovitud materjalid teele. Tagasi tuli kiri, mis minu algaja ärimehe südame pani hoopis kõvemini põksuma. Tuli välja, et just selliste toodete vastu on ühel ettevõttel huvi olemas ning see firma on ka valmis kohe mõne päeva pärast ka AS-i Viljapea juhi ja minuga kohtuma. <br />
<br />
Jätkub...Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-80350255934270864232012-03-08T12:59:00.001+02:002012-03-08T13:01:47.752+02:008. märtsi mõtisklusMis oleks elu,<br />
kui poleks neid,<br />
keda mõnikord ekslikult <br />
nõrgemaks sugupooleks,<br />
haavatavateks<br />
ja suisa õrnukesteks<br />
peetakse?<br />
<br />
Ei hinnata neid ülearu,<br />
ei öelda piisavalt<br />
häid sõnu.<br />
Ja kui veel<br />
<br />
peaks juhtuma,<br />
et mingis eluetapis<br />
neil mõne muu<br />
kehaosa asemel<br />
hoopis kõht on saanud<br />
kõige esiletungivamaks,<br />
siis õelustega kitsi<br />
ei olda mitte üks raas.<br />
<br />
On rajatud temale<br />
terve ootuste plejaad,<br />
ta kodus peab korda,<br />
tööl rahanatukest orjab,<br />
lapsi rööpasse ohjab<br />
ja <br />
õhtul voodisse minnes<br />
kaasagi eest hoolitsema peab.<br />
<br />
Pole ime siis,<br />
et mõnele koorem<br />
liig raskeks on saamas<br />
ja kõigele käega<br />
ta lüüa tahaks.<br />
<br />
Kuid ka raskeimal hetkel,<br />
taas siiski tõuseb ta<br />
ja läheb tegema mis vaja,<br />
sest ta teab: <br />
ei saaks sest elust asja,<br />
kui poleks teda,<br />
tarkadest targeimat,<br />
tugevamatest tugevaimat,<br />
parimatest parimat, <br />
<br />
looduse kuningat -<br />
Meest.<br />
<br />
<br />
Aga naised on muidugi ka olulised.<br />
<br />
Head naistepäeva!Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-46245055968270266932012-02-24T19:53:00.000+02:002012-10-24T13:03:08.015+03:00Asjad, mis vajavad harjumist. Vol 3. Poe-eri.Nii uskumatu kui see ka pole, siis kõrvaltoas käib tõepoolest remont. Viiendat päeva juba. Sellele eelnes muidugi taaskord meeldetuletus üürileandjale, et "Halloo, oleks vaja remonti teha, ei taha enam kolletuvas toas ööbida! Ja lamp ka laes säriseb jätkuvalt, äkki te ikka tahaksite enne tulekahju midagi ette võtta?" Noh, saatsid siis maalri. Ta pidavat kõik korda tegema. Küsin tolle käest, et kas ta teeb elektritööd ka, tema vastu, et ta tuli ainult värvima, aga küsib oma ülemuselt üle. Järgmine päev tuli teine maaler. Tema ei teadnud esimese maalri jutust midagi ja minu taaskordse küsimuse peale elektri osas lubas ülemuselt järgi küsida. Paari päeva pärast siis ilmnes, et ülemus oli pöördunud minu üürileandja poole ja nad olevat lubanud kellegi saata, kes kõik korda teeb. Ehk teisisõnu pean ma eeldatavalt paari nädala pärast neile jälle kirjutama. Kui korter vahepeal maha põlenud pole.<br />
Ja teine seik oli veel. Läksin mina ükspäev õue. Vahetult enne välisust on stend, mille peal on majaelu korraldavad teated, sise-eeskirjad ja muu taoline mudru. Aga seekord oli seal ka üks võti, võtme küljes lipik, millel paistis olema korteri aadress. Mõtlesin, et lähen vaatan, kesse vaeseke oma võtme siis kaotanud on ja... Minu korteri võti! Seina peal! Ukse juures, kus igaüks saab sisse astuda ja soovi korral selle sealt kaasa võtta! Kust see siia sai?! Minul on enda oma alles, järelikult peab see naise oma olema. Muidugi võtsin kohe kõne, olles eelnevalt välja mõelnud sada teravmeelsust, millega oma naist võtme kaotamise puhul kostitada. "No hei, kus su võti on?" "Kotis" "Eee... Kindel?" "Jah, mul on praegu kott käes ja sealt vaatab mulle võti vastu". Te võite muidugi ette kujutada, kui pettunud ma olin, et ei saanudki oma sarkasmi-arsenalist ühtegi lasku kõmmutada. Kuid samas tabas mind täielik hämmeldus, sest rohkem võtmeid meie perel pole. Eks loomulikult on see olemas ka üürileandjal, aga ta oleks kindlasti teada andnud, kui ta nii suure turvalisuseriskiga apsaka nagu korterivõtme (millel on aadress ka peal!) kaotamine. Panin siis üürileandjale koos remondivajadust rõhutava kirjaga teele ka teksti oma võtme leidmise kohta ja palusin teatada, palju neid võtmeid veel ilma peal laiali võib olla. Vastust sellele pole saabunud. Küll aga oli maaler käinud neilt minu korteri võtit küsimas (jah, siin on selline tava, et remondimehed käivad ise võtmega korteris töid tegemas, korteriomaniku kohalolek pole absoluutselt oluline), siis oli vastatud, et neil seda pole. Hm, ei tea miks küll? Eks ma kirjutan neile varsti jälle ja pärin aru. See on asi, millega <i>nemad </i>peavad harjuma.<br />
<br />
Täna hommikul käisin poes ja imestasin, kui kergesti võib iseenesest mõistetavana võtta asju, mis veel pool aastat tagasi panid silmi suureks ajama. See, et pood laieneb osaliselt tänavale, ei ole Põhjamaades kuigi tavapäratu. Küll aga paistab siin silma see, et siin on tänaval kaupa kohe riiulite kaupa ja ilma igasuguste turvaelementideta. Vahet pole, kas tegemist on toidu-, riiete-, jalanõude- või tarbekaupade poega, iga kaupluse auasi on tänav oma kaupa täis toppida.<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEho8_HTVgxCDOYF6_NbwUtdehCEhCB3fj6-c6kUkix9hn0wJqE4xiVMBNe7-dv_sb49XsGIfdsi2ngxX3lN5R2qVk0HxyD5j0axv_khDJmV6Ec5oTvB5cnFyrlh8KVz6pCvE4ZybMwy_CE/s1600/Taani+pildid+november+2011+kuni+veebr+2012+055.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEho8_HTVgxCDOYF6_NbwUtdehCEhCB3fj6-c6kUkix9hn0wJqE4xiVMBNe7-dv_sb49XsGIfdsi2ngxX3lN5R2qVk0HxyD5j0axv_khDJmV6Ec5oTvB5cnFyrlh8KVz6pCvE4ZybMwy_CE/s400/Taani+pildid+november+2011+kuni+veebr+2012+055.JPG" width="400" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Üks näide, kuidas pood laiutab oma kaubaga tänaval</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<br />
Ma kujutan ette, kuidas vastavat praktikas juurutav poekett läheks Tallinnas esimese kahe nädalaga pankrotti. Siin aga ei lähe. Veel mitte. Muidugi kui piirid peaksid rohkem lahti minema ja nad on sunnitud teiste kultuuridega tutvust tegema, küll siis ka tänavad kaupadest tühjenevad. Teeb seda siis kaupmees või "tarbija". <br />
Poes sees löövad uustulnukal hinge kinni muidugi hinnad. Võtame alustuseks toidupoe. Üldreegel on see, et söök on siin umbes kaks korda kallim kui Eestis. Mõni asi on aga veel kallim. Kohe mitte ei tahtnud alguses käsi painduda kõige tavalisema leiva (meie mõistes pigem Saib'i) järgi, mille eest üle kahe ja poole euro tuli maksta. Või siis piima järgi, mille liiter olenevalt poest on 0.81 kuni 1,34 eurot - eeldusel, et sa ei osta ökoloogilist (mis on loomulikult kallim) ja/või mingit 0,5%-list lurri (mis on mõni sent odavam). Kohutavalt kallis on kala (hoolimata asjaolust, et Norra on siinsamas külje all ja sealt võiks tuua lõhet täiesti olematu hinnaga), mille puhastamata kujul ostmise korral käid välja nii umbes 25 eurot kilo eest, puhastatud ja maitsestatud kala kilo hind võib aga isegi 100 euroni ulatuda - sel juhul müüakse seda muidugi 100 grammistes pakkides.<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhp3nbcrCTQIvIZ6w64yk61BCa7DvRBPWauSxK0BINzRNSA0j1wTxXpQC9IgtXE8bbPEsyNAgcnvQNTNDlrhf-RPeI-7MkvHQSWWa7cy8zXYiJQjPjNzGU5ZpIEBF1ibIXfQjRfBIW0pcU/s1600/DSC_0007.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhp3nbcrCTQIvIZ6w64yk61BCa7DvRBPWauSxK0BINzRNSA0j1wTxXpQC9IgtXE8bbPEsyNAgcnvQNTNDlrhf-RPeI-7MkvHQSWWa7cy8zXYiJQjPjNzGU5ZpIEBF1ibIXfQjRfBIW0pcU/s400/DSC_0007.jpg" width="225" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Ökolõhe, 100g pakk, kilohind eurodes 100.50 €.</td><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><br /></td><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><br /></td></tr>
</tbody></table>
<br />
On see siis kõrge hind või taanlaste kalapõlgus, aga üldiselt on siin kalaletid üsna tagasihoidlikud. Mõnes poes (ja ma räägin ikka suurematest ketipoodidest) on kala jaoks eraldatud külmleti üks väike nurk, ülejäänud kolm-neli letti on liha täis. Ega liha pole ka teab-mis odav (sealiha kilo 9-14 eur/kg, loomaliha 12-44 eur/kg, vasikas 27-35 eur/kg, kana 5-19 eur/kg), aga vähemalt on selles osas valikut. Valiku osas ei saa nuriseda ka puu-, juur- ja köögiviljade osas. Nagu juba varem öeldud, siis on siin näiteks vaarikad-maasikad-mustikad saadaval pea aastaringselt. Näiteks praegu saab 150-grammise paki kätte 2,3-4,7 euroga. Kusjuures maitsevad täitsa nagu päris marjad, mitte nagu papitükid. Eks annab tunda, et Hispaania on Taanile lähemal kui Eestile ja kokkuostuhinnad on nii kõrged, et marju tasub isegi Lõuna-Aafrikast siia saata. Igapäevasematest asjadest on viinamarjad (mis muide on igal pool müügil ilma seemneteta) saadaval 6-10 eur/kg , kartul 0,6-4 eur/kg, 1-2 eur/kg eest. Päris harjumatu oli alguses see, et enamus värsket kraami on müügil tükihinnaga. Sellepärast ei tasu küsida, et palju maksab näiteks banaanikilo, sest neid müüakse tükihinnaga, samamoodi ploome, õunu, pirne, kiivisid, mandariine (kõik on hinnavahemikus 0,3-0,5 eur/tk) jne. Võib ju öelda, et aga see on ju täiesti ebaloogiline - osad banaanid või õunad või kasvõi kapsad on ju hoopis suuremad kui teised. Aga näe, nii lihtsalt on. Kusjuures, siin on äärmiselt levinud see, et mida rohkem ostad, seda odavamalt saad. Tavaliselt on välja pandud suurelt mitte tükihind, vaid ütleme 10 banaani hind ja imeväikselt (noh umbes nagu meil olid krooniajal eurohinnad juurde märgitud) ühe banaani hind, kui ostad neid alla 10. See ei kehti ainult värske kraami, vaid ka kõikvõimaliku muu toidukauba korral. Alguses ajas see täiesti segadusse, sest Eestis on teatavasti suurelt näidatud ühe ühiku hind ja kui siis peaks mingi soodustus kahe või enama ühiku ostmisel olema, on see hinnasildile väikselt märgitud. Ja sellised "osta-palju-maksa-vähem" hinnad ei ole sugugi mitte kampaania korras, vaid igal nädalal ja väga laias valikus kaupadele. Lisaks on siin pidevalt erinevatel kaubagruppidel allahindlused, mille suurus omandab aeg-ajalt absurdi mõõtmed. Näiteks oli möödunud aasta lõpus ühes kaubanduskeskuses müügil Actimel, millele kehtis soodushind. Tavahind oli ühel neljasel pakil 17 Taani krooni (2,29 eur), aga ostes kolm pakki, oli hind kokku 10 Taani krooni (1,34 eur). Ehk kui sul oli sel hetkel Actimeli isu peal, aga eriti suur selle toote sõber pole, siis oli sul ikkagi mõistlik osta kolm pakki ja pärast nendest kaks näiteks ära visata, selmet piirduda ühe pakiga. Allahindlused 40-50% on täiesti igapäevased, kohati tuleb ka 70-90%-lisi ette ja nendest annavad kõik kauplusteketid suurima heameelega ka tarbijatele teada. Nii et kui ma siiamaani olin üleskutsetele "Jälgi reklaami!" üsna immuunne ja Selveri laadapäevade pakkumised lendasid esimesse prügikasti, siis nüüd lappan ausaltöeldes enne poodi minekut nii mõnegi hinnatutvustuse läbi. Poes peab ka üsna ettevaatlik olema, sest ühe ja sama asja eest võid maksta nii 1 kui ka 10 eurot (pähklid näiteks). Hinda mõjutab nii tootja, päritolumaa kui lihtsalt brändi tuntus. Reegel on see, et Taani toode on kallim kui välismaa oma. Samas pole välismaa kaupa kuigi palju müügil, sest taanlased on äärmiselt oma maa kauba eelistajad. "Eelista Taanimaist"-taolistel kampaaniatel oleks siin sama palju mõtet, kui Eestis kampaanial "Eelista Eesti Energiat" - sageli puudub Taani tootele lihtsalt välismaine alternatiiv ja mida sa ikka monopoli promod.<br />
Toiduhindade puhul tuleb silmas pidada ka seda, et praktiliselt kõikidel toitudel olemas ökoloogiline või mahepõllunduslik vaste, mille hind võib olla isegi kümme korda kallim nn tavatootest. <br />
Vahemärkusena - oma ökoloogilisusega on taanlased läinud ikka täitsa hulluks kätte. Okei, see, et bussidele on paigaldatud hübriidmootorid ja riietele on märgitud, et need on toodetud ökoloogilisest puuvillast, on mõistetav. Aga kui ma nägin tänavanurgal silti, mis reklaamis ökoloogilist juuksurit, siis astusid mu kulmud küll kaks sammu üles poole. Ma juba kujutasin ette, kuidas miski murueidetütreke seal oma loomaluudest tehtud kääridega toimetab, aga päris nii see vast pole.<br />
<br />
Riidepoodide osas mul väga palju kogemusi pole. Küll olen aga aru saanud, et siin tasub vältida spetsialiseeunud riide- ja jalatsipoode. Selle asemel tasub käia kas H&M-is või siis suuremates kaubanduskeskustes, kus on meie Prisma või Rimiga võrreldavad kauplused, mis müüvad nii toidu- kui tööstuskaupasid. Need pakuvad täiesti aktsepteeritavas valikus naiste-meeste-lasteriideid ja hinnad on ja on kohati isegi odavamad kui Eestis ning kordades (täiesti liialdamata muide) odavamad kui "spetspoodides". No näiteks möödunud suvel pidi mu naine müüja käest üle küsima, et kas see on ikka õige hind, kui ta kõige tavalisemate suvekleitide hinnalipikukelt leidis numbrid, mis eurorahas vastaks 200-470 ühikule. Ja nii üsna mitmes poekeses. Samuti on üsna kõrgelt hinnatud spordikaubad, mille hinnad on keskmiselt 2-3 korda kõrgemad kui näiteks Sportlandis. Viimane on kummaline just sellepärast, et riik ja kohalikud omavalitsused toetavad spordi tegemist igati, spordi tegemine on odav ja kättesaadav, tänu millele ka on keskmine taanlane üsna sportlik - seega peaks justkui pidev nõudlus spordikaupade järele olemas olema. Aga siin ei kehti printsiip, et suurem nõudlus toob hinnad alla. See muide on täitsa avalik saladus, et mitmete kaupade osas kehtivad kaupmeeste vahel kartellikokkulepped. Teadaolevalt on lastekaubad (kui H&M välja arvata) absurdselt kõrgete hindadega, samuti räägitakse toidupoodide ja mõningate tööstuskaupu müüvate ettevõtete omavahelistest kokkulepetest, mis ei lase hindu alla tuua. Ajakirjandus on seetõttu nii mõnelgi korral kutsunud tarbijaid üles mitte ostlema Taani poodides ja käima šoppamas hoopis Rootsis või Saksamaal. Paljud seda ka teevad, aga nähtavasti see kohalikke kaupmehi ei morjenda. <br />
<br />
Kaubanduskeskusi on Kopenhaagenis üllatavalt vähe. Päris linnas endas on neid ainult paar tükki, aga piirkonnas, mida nimetatakse Suur-Kopenhaageniks (meie mõistes siis Tallinn koos Viimsi, Saue, Keila jt lähiasulatega), on mõned veel. Siiski võib julgelt öelda, et suurte kaubanduskeskuste kontsentratsioon elaniku kohta on Tallinnas oluliselt suurem kui siin. See aga ei tähenda, et siinsetel elanikel kusagil šopata poleks, oh ei. Keskustest jäetud tühimiku täidavad butiigitänavad. Kujutage näiteks ette, et kõikide Kalamajas või Kadriorus olevate esimeste korruste ruumid on kauplused. Kauplusepinnad ei ole kuigi suured, aga neid asustavad nii riidepoed, toidukauplused, telefonioperaatorite esindused kui ka kõikvõimalike tööstuskaupade müügikohad. Loomulikult ei puudu kohvikud, restoranid, pizzakohad ja Taani "rahvustoidu" - sandwichi - söögiurkad. Ja nii mitte tänavate, vaid tervete linnaosade kaupa. Põhimõtteliselt on võetud poekesed, mis tavaliselt moodustavad kaubanduskeskuse, ja laotatud mööda tänavaid ja majade esimesi korruseid laiali. Ainuke vahe on selles, et ühest poest teise minekuks pead õuest läbi käima. Nohja see ka, et mitte kusagil pole majajuhti, mis viiks sind sulle vajaliku kaupluseni. Nii ongi siin ringijalutamine nagu üks suur avastusretk, mille käigus võid kusagilt kõrvaltänavalt avastada poekese, kus müüakse käsitsitehtud jalanõusid või mini-vabriku, kus valmistatakse hirmkallist šokolaadi. Aga kuidas siis leida seda poodi, mida sul vaja on - näiteks elektritarvete oma? No ega seal muud polegi, kui et võtad aga ühe suurema tänava ette ja hakkad jalutama. Lõpuks jõuad ikka õigesse kohta välja. Võid muidugi interneti ka lahti võtta, aga sealt õige poe leidmine teeb nõela ja heinakuhja võrdkuju üsna tabavaks. Eks muidugi on ka siin oma ala suured tegijad, kelle leidmine on oluliselt kergem, aga siis kaob ju otsimise lõbu ära, eksole.<br />
<br />
Üldiselt on nende kõrgete hindadega nii, et sellega lihtsalt <i>pead </i>ära harjuma. Kui igat ostukorvi hakata Eesti kroonidesse või eurodesse ümber arvutama, siis võid peast halliks minna. Parem lihtsalt lepid selle kui paratamatusega, lähed kassasse ja maksad ära. Mitte et see maksminegi ilma komplikatsioonideta oleks. Nimelt kui sul pole just sularaha, lahterdatakse sind julmalt "omaks" või "võõraks". Võõras on see, kes tuleb vehkima oma välismaise deebet- või krediitkaardiga. Paremal juhul õnnestub sul sellega küll maksta, kuid siis lisatakse arvele 3% teenustasu. See on nimelt tasu, mille pank võtab kaupmehelt ja ega siis kaupmees seda oma kuludesse ometi ei hakka võtma. Halvemal juhul... Toon näite. Möödunud suvel, kui tulime naisega Kopenhaagenisse kortereid vaatama, läks meil vahepeal kõht tühjaks. Võtsime välja Kopenhaageni lennujaamast võetud turistidele suunatud linnakaardi, kuhu olid kenasti märgitud mitmed söögikohad. Oligi üks kena pizzeria, mis kaardi järgi oli üsna meie asupaiga lähedal. Tellime ära, võtame välja oma Swedbanki krediitkaardi ja... "No-no-no, local cards only!" tabas meid itaalia aktsendiga inglisekeelne hüüatus. Et siis mis mõttes? Sa reklaamid oma söögikohta turistidele suunatud brošüüris ja sa ei võta mind välismaise krediitkaardiga üldse jutule? Aga nii ongi. Taani pangad väljastavad nimelt "omadele" deebet- ja krediitkaardi segu, mida nimetatakse DanKort'iks. Alles hiljaaegu oli see ainult Taani siseselt kasutatav, kuid revolutsioonilise uuendusena lisati sellele umbes aasta tagasi Visa krediitkaardi funktsioon, mis tähendab, et seda saab ka välismaal kasutada. Siseriiklikult saad DanKorti kasutada sisuliselt kõikides müügi ja teenuste pakkumisega tegelevates kohtades. DanKort'i aga ei anta sugugi igaühele. Selleks pead sa lisaks pangas arve avamisele laskma vähemalt kolm kuud oma regulaarse sissetuleku kanda kontole. Seejärel tuleb pangas kolme kuu jooksul kokku komisjon, kes peab otsustama, kas sulle väljastada DanKort või mitte. Internetifoorumites oli üsna naljakas lugeda siia tööle tulnud välismaalaste katsumustest, kes olid avanud pangas konto, palunud väljastada DanKort'i, kaotanud seda oodates kannatuse, läinud teise panka (arvates, et sealt saab kiiremini) ja läbinud seal samasuguse kadalipu. Kui siis lõpuks kaart käes, oli selline tunne, nagu oleks lotoga võitnud. Meil õnneks nii hullusti ei läinud, aga sel konkreetsel korral seal pizza-urkas tänasime õnne, et meil oli oidu Taani kroone Eestist kaasa võtta.<br />
<br />
Nii et tegelikult olid juba meie esimesel Kopenhaageni külastusel märgid õhus, et ega siin päris ilma sekelduste-seiklusteta hakkama saa. Vähemalt sel korral märgid ei eksinud.<br />
<br />Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-35643901860985001292012-02-17T12:49:00.002+02:002012-02-17T12:49:31.654+02:00...ja muustkiSattusin üle pika aja raadiot kuulama ja mõtlesin, et küll ikka inimesed on osavad asju üle romantiseerima.<br />
<br />
No võtame näiteks sellise olukorra. Toimub pidu. Peo peremeheks on noormees, kes on äsja abiellunud. Kõigil on lõbus. Äkitselt astub ruumi sisse ilmselgelt ärritunud naisterahvas, kelles osad tunnevad ära noormehe endise (veidi ülekaalulise) kallima. Neiu tormab otse noormehe juurde, näost punane ja sisistab: "Ma kuulsin, et sa leidsid endale uue tüdruku ja et te olete nüüd abielus! On nii jah? Ära valeta mulle! On jah?!" Noormees, ikka veel toibumata neiu ootamatust ilmumisest: "Eee..." "Ah ongi nii jah?!" tõstab neiu häält. "Mida sa häbened? Pole nagu sinu moodi olla nii tagasihoidlik! Ta kindlasti pakkus sulle midagi, mida mina ei suutnud jah? Ta kindlasti tegi sulle seda... Mu keel ei paindu seda väljagi ütlema, mida! Einoh, eks ma soovin teile siis ainult parimat! Teile mõlemale!" Äkitselt neiu murdub ja hakkab kõva häälega nuuksuma. Noormees võtab talt ümbert kinni ja tüdruk sosistab talle "Tegelikult ma vihkan sellist suvalisel hetkel väljakargamist, aga ma ei suutnud sinna midagi parata, ma ei suutnud endale vastu panna. Minu jaoks ei ole see veel läbi, saad aru? Ära unusta mind palun, eks!" Tüdruk kogub ennast veidi ja ütleb: "Ah tead, ära pane tähele, küll ma ükskord leian kellegi teise, kellegi sinusuguse" ja lahkub. Seltskonda on äsjanähtust tekkinud piinlik vaikus, kõigi silmad on pööratud punastava noormehe ja keset stseeni tuppa astunud abikaasa poole. Neiu aga läheb koju, <a href="http://www.youtube.com/watch?v=hLQl3WQQoQ0">kirjutab laulu</a>, saab maailmakuulsaks ja võidab kuus Grammy't. Kõik kuulavad ja mõtlevad, et no küll on ikka romantiline.<br />
Noormehe ja tema abikaasa saatusest pole aga midagi teada, aga küllap läksid nemadki millalgi lahku - nagu 50% abielupaaridega see ikka juhtub.<br />
<br />
Või siis teine olukord.<br />
Õhtune linn. Kõnnivad käsikäes mees ja naine, mõlemad sellised parajalt noored. Ei ole nad abielus, pole neil lapsi, aga koos on oldud juba mõnda aega. Käivad mööda kaubatänavat, vaatavad vaateakendelt igasugu ilusaid asju, ühed kallimad kui teised. Õhus on armastust. "Ühel päeval saan ma rikkaks ja ostan sulle terve hunniku asju - palju kallimaid, kui need siin," püüab noormees romantiline olla. Tüdruk aga vaatab tema poole, otse silma sisse ja ütleb kelmikalt: "Tead, varsti kingin ma sulle ühe hinnalise kingi!" Noormees hakkab pärima, et mis see küll on, pärib ja pärib, aga neiu ainult naeratab salapäraselt. Lõpuks annab poiss alla, jutt läheb teistele teemadele ja peatselt on see kingituse teema juba mõlemal meelest pühitud.<br />
Siiski ei anna see teema noormehele rahu. Öösel läheb tal uni ära ja ta mõtleb: "Mida ta küll silmas pidada võis? Hinnaline kink... Mansetinööbid? Ei, need mul juba on. Kaelakett? Vaevalt. Lips? Hmm..." Äkitselt ta võpatab: "Oot. Ei! Ega ometi! Eieieiei, ta ei ole ometi... Ta on! Jah, kindlasti ta on... rase!" Külm higi valgub noore mehehakatise otsaette, ta kargab voodist püsti "Eiei, ma ei ole selleks valmis, ma ei taha, ei ma ei saa, ma ei suuda!" Sajad mõtted käivad korraga poisi peast läbi. "Kuidas ta saab seda mulle teha? Miks?! Millal? Kuidas? Miks mina?!" Ta vaatab õndsas unes viibiva neiu nägu - kas tõesti peitub selle inglinäo taga kuratlik manipuleerija? Poiss püüab rahuneda: "Okei, võtame rahulikult, äkki ta polegi rase. No kindlasti on. Aga - äkki ei ole? Või ta siis mõtleb lapse saamise peale? Kuidas ma talle võimalikult ilusasti saaks öelda, et ma ei taha lapsi? Et mulle piisab temast täiesti ja et tema ongi minu kõige hinnalisem kink?" Nagu välgutabamus tabab noormeest inspiratsioonipuhang, ta võtab paberi ja pliiatsi ning paarikümne minuti pärast on <a href="http://www.youtube.com/watch?v=JcuCKSdbwOU">valmis laul</a>. Ja taaskord mõtlevad kõik, et küll see Pearu on ikka romantiline mees.<br />
<br />
Oh ma ei tea.<br />
Võib-olla olen ma lihtsalt küüniline.Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-45394587919353540822012-02-07T23:54:00.002+02:002012-02-07T23:54:54.450+02:00Asjad, mis vajavad harjumist. Vol 2<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZU2BcoGMAJpchUE8hpT0mKAaAAngcdCcKpOibvd4AaKSv7McQc44AVNSjf9bRKEiPdDb633zNyF9iCc4xG6BqsylPPSVmpGKLnKdZz2yV4lAgMlCWL98VnN4G7xX98-ozrne7Y5haBiY/s1600/Car+damage+03.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZU2BcoGMAJpchUE8hpT0mKAaAAngcdCcKpOibvd4AaKSv7McQc44AVNSjf9bRKEiPdDb633zNyF9iCc4xG6BqsylPPSVmpGKLnKdZz2yV4lAgMlCWL98VnN4G7xX98-ozrne7Y5haBiY/s320/Car+damage+03.JPG" width="320" /></a></div>
Täna öösel oli keegi lahke taanlane (või - milles taanlased ise kindlasti veendunud on - mõni sisserändaja) virutanud vastu mu auto ust sellise nätaka, et ikka korralik mõlk sees. Eks ma teadsin küll, et kohalikel on miski vimm siniste numbrimärkidega autode vastu, aga väike lootus oli, et ehk meie autot säästetakse. Ei läind õnneks. Kindlustus kahjuks ka seda asja ei kata, nii et tuleb vist mõnda aega mõlgitud autoga sõita. No pole hullu, vähemalt ei läinud nii hullusti, kui aastajagu tagasi Läti diplomaadil, kelle auto lihtsalt põlema pandi. Kui see peaks juhtuma, siis peab hakkama ühistranspordiga liikuma. Aga seda ei saa alati usaldada. Kui mõni päev tagasi langes temperatuur esimest korda alla 10 miinuskraadi, siis jäid rongid seisma. Jah, külma pärast.<br />
<br />
Muide, see eespool tehtud viide sisserännanutele ei olnud sugugi juhuslik. Üsna võõrastav oli algusest peale lugeda lehtedest täiesti avalikke sõnavõtte teemadel, kuidas kõikides hädades on süüdi immigrandid. On see siis kuritegevuse kasv või arsti ooteruumis küpsiste otsalõppemine (päris tõsiselt - see oli ühe poliitiku poolt väljaöeldud lause ja tekitas kohalikus meedias täieliku furoori), ikka immigrandid. <br />
Eks nad on oma seadused ka sellised teinud, et ükski võõramaalane ei saaks siin pikemat aega karistamatult viibida. Sealjuures ei oma mingit tähtsust, kas sa oled vahetusõpilane USAst, taanlasega abielus olev sakslane või sõjapagulane Iraagist - kõiki lüüakse ühe vitsaga. Ajakirjanduses on artikleid täiesti kurioossetest juhtumitest, kus siin viis aastat elanud, legaalset töökohta ja kinnisvara omav ning korralikult maksusid maksev ameeriklane oli kohalike immigratsiooniametnike poolt kurjategijana kinni peetud. Põhjuseks asjaolu, et immigratsiooni reguleerivaid seadusi oli muudetud (seda tehakse keskimiselt kord aastas) ja sellest johtuvalt oli elamisluba jäänud uuendamata. Loomulikult polnud riik vaevunud talle saatma ühtegi meeldetuletust, küll aga oldi nüüd varmad inimest ähvardama maalt väljasaatmise ja rahatrahviga.<br />
Või siis üks eestlane, kes tuli siia ülikooli õppima - mis on väga hea variant, sest kõrgahariduse omandamine on siin tasuta. Pärast seda pakuti talle ühe firma poolt erialast tööd, alguses projektipõhiselt. Uuris siis neiu kohalike võimude käest, et mis ta tegema peaks, et talle tööluba väljastataks ja vastus oli, et talle seda ei väljastatagi. Igasugused viited sellele, et kas Taani riik siis ei taha saadavate maksude näol saada hüvitist selle tasuta kõrghariduse eest, mis talle võimaldati, kõlasid kurtidele kõrvadele. Loomulikult sai neiu selle töö, aga ta registreeriti Rootsi tütarfirma töötajaks ja sinna läksid ka tema maksurahad. <br />
Neid tragikoomilisi lugusid on päris palju ja eks enamus taandub sellele, et Taani on üks enamreguleeritud riikidest Euroopas. Päris levinud on suhtumine, on inimesed on reeglite jaoks, mitte ei peaks reeglid olema inimest abistavad vahendid. Väidetavalt pidi Taanis kehtivatest reeglitest olema 80% selliseid, millest enamus inimestest kuulnudki pole. Ime siis, et lihtrahvas on kõigele käega löönud ja ei vaevu isegi liikluseeskirjadest kinni pidama, rääkimata siis muust.<br />
<br />
Lugesin äsja uurimusest, mille kohaselt tunnevad Taani rikkad ennast halvasti, kuna annavad ühiskonnale rohkem, kui ise vastu saavad. Tuleb silmas pidada, et Taani heaoluühiskond on rajatud solidaarsusele - ehk kui teenid rohkem, siis ka maksad rohkem. Kui nüüd see põhimõte peaks lagunema ja lagundajateks on needsamad rikkad, siis võib kogu ühiskonna toimimise mudel kokku kukkuda. Samas pigistatakse siinmail rikkaid oma solidaarsusega ikka igast otsast. Taani on teatavasti kõrgete maksude maa. Aga kui kõrgete, tuli mulle üsna suure üllatusena. Nagu Põhjamaadele kombeks, kehtib ka siin astmeline tulumaks, mis on häääääästi keeruline tänu mitmetele eranditele, juurdemaksete ja mahaarvamiste võimalustele. Kokkuvõttes aga ei tohiks üksikisiku tulumaks ületada 63%. Millele lisandub ametühingumaks 8% brutosissetulekust. Ja kirikumaks, mis on ca 1% brutosissetulekust. Lisaks maksavad kohalikud veel iga-aastaselt autode saastemaksu (olenevalt auto... kaalust(!)), meediamaksu (ehk kui sul on telekas, raadio ja/või internet, siis igal juhul maksad, seda siis lisaks teenusepakkuja poolt kehtestatud hinnale), teemaksu, kinnisvaramaksu (seda ka välisriigis asuva kinnisvara eest), hoiustelt intresside- ja investeeringutelt kasumimaksu. Teenuste ja kaupade hindadesse on peidetud rasva-, magusa-, keskkonna-, kütuse- ja energiaaktsiisid ja loomulikult käibemaks, mis siinmail ulatub 25%-ni. Maksu alt pole vabastatud isegi pensionid, samuti on räigelt maksustatud pensionifondide tulu, kui see ületab inflatsiooni + 2-3%. Maksud on ette nähtud pärandile ja omaette on veel emigreerumise maks.<br />
Ja ongi kõik. Muidugi kui peaks selguma, et mingi valdkond on piisavalt maksustamata, siis tehakse maksuseadused ruttu-ruttu ringi ning jõustatakse sageli tagasiulatuvalt.<br />
Lisad veel mõned iga-aastased väljaminekud nagu aastane parkimisluba tasulisel parkimisalal ja plaanitav Kopenhaageni teetollimaks ning ei teki üldse küsimust, miks need rikkad peaksid nurisema, ega ju?<br />
<br />
Taanlased ise õigustavad oma tohutut maksukoormust sellega, et avaliku sektori ja tervishoiu teenused on sagleli kas tasuta, väga väikse tasuga või siis vähemalt maksuvabastusega. Tõepoolest - arstiabi ja hariduse omandamine on tasuta, üliõpilastele makstakse rahalist toetust nii koolis käies kui kooli lõpetamise järel, töötud elavad inimväärset elu, sportimisvõimalusi on palju ja need on odavad. Samas pole mingi saladus, et needsamad avalikku sektorit üleval pidavad rikkurid eelistavad erasektori poolt pakutavaid teenuseid. Seda seetõttu, et hoolimata järjest suurematest kuludest lonkab avalik sektor järjest rohkem mõlemat jalga.<br />
<br />
Aga mina ei kurda. Mind ju ei puuduta suurem osa nendest maksudest üldse ja teisi võtan rohkem paratamatusena. Mul jääb lihtsalt üsna arusaamatuks, miks peaks tänapäeva globaliseerunud maailmas mõni kõrgepalgaline üldse ennast Taani residendiks pidama. Ju siis on see solidaarsus nii hinge kasvanud, et sellest ei saa enam lahti. Igatahes mulle kui läbi-imbunud individualistile on selline käitumine üsna võõras.<br />
<br />
Tegelikult on siin Taanis päris palju positiivset ka. Eks see kipub ikka nii olema, et heade asjadega harjud kiiresti ära ja mingist hetkest hakkad neid iseenesest mõistetavana võtma. Näiteks on siin poodides pea aastaringselt olemas vaarikad, maasikad, mustikad ja muud marjad-viljad, mida Eestis rohkem hooaja kaubaks peetakse. Loomulikult on hinnad krõbedamad kui suvel, aga ei midagi üle mõistuse. Viinamarjad on muide kõik ilma seemneteta. Poodides on ka teenindus väga hea. Eriti veel, kui sa nende poole inglise keeles pöördud. Vigane taani keel reedab nimelt, et sa oled immigrant ja kavatsed ilmselgelt veel pikka aega nende heaoluühiskonna vilju maitsta. Inglise keel näitab aga, et sa oled turist, kes jätab neile raha ja läheb ise varsti-varsti minema. "Thank you, have a nice day" ja sinna juurde kuuluv naeratus olid alguses isegi natuke võõrad (noh et kas ta flirdib nüüd või miskit), aga nüüd olen sellega ikka väga ära harjunud (olles veendunud, et nad ei flirdigi). Igatahes sain ma viimati Tallinnas Maximas käies kultuurišoki, kui üks kena härrasmees palus teenindajal ühe allahinnatud kauba asukohta tuvastada (hinnasilt oli olemas, aga kaupa polnud näha) ja sai vastuseks "No ju siis on otsas! Mida mina sinna teha saan?!"<br />
Muide inglise keelt räägivad siinmail tõesti praktiliselt kõik - nooremad paremini, vanemad vähe kehvemini, aga siiamaani pole ma kordagi sattunud olukorda, kus ma oleks keelega jänni jäänud. Välja arvatud üks kord, kui ma tahtsin pizzat osta ja koha omanik oli... emm... sisserännanu. Aga ei, saime kenasti hakkama ja pizza oli ka täitsa söödav.<br />
<br />
Ja siis on veel mõned toredad asjad, aga neist ma kirjutan kunagi hiljem.<br />
<br />
<br />
Nohja siis midagi täiesti teemavälist.<br />
Alates 29. veebruarist algab Kanal 2-s "Pilvede all" uus hooaeg.<br />
Mõningaid võivad tahta vaadata nelja esimest osa.<br />
Mõni võib eriti tahta vaadata 14. märtsil eetris olevat episoodi.<br />
Aga võib-olla mõni ei taha ka.<br />
Ma ka ei tea.<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-8130610673978288211.post-31082886281991774532012-01-25T21:18:00.000+02:002012-02-07T23:57:43.974+02:00Asjad, mis vajavad harjumist. Vol 1Täna hommikul kartsid taanlased, et jääaeg hakkab tagasi tulema. Akna taga näitas termomeeter -8 <span class="st">°C (jah, lugesite õigesti: miinus kaheksa kraadi). Õnneks siiski lund maas ei ole, nii et ühistransport liigub, kuid enamus jalgratturite jaoks on see siiski ekstreemsete olude alla liigituv ilmanähtus ja seetõttu läksid paljud inimsed lihtsalt hiljem tööle. Kardetavasti tuleb selle nädala lõpus maha ka püsilumi ja vaat siis saab nalja. Eriti minul, kes ma ikka veel ei raatsi talvekumme autole alla panna.</span><br />
<span class="st"><br /></span><br />
<span class="st">Aga eelmises postituses viidatud üürileandja "as soon as possible" ei jõudnudki kätte. Pidin neile kirja kirjutama ja selle peale siis lõpuks reageeriti ka. Kahjude hindamine käis nii, et kohale tuli üks mees. Küllap ta miski asjamees oli, aga ajapikku tekkis veendumus, et ehituse ja remondiga ta siiski väga kokku pole puutunud. Igatahes tuli ta korterisse, vaatas üle mahakoorunud värvikihi laes, kollaseks tõmbunud kardinad akende ees ja üsna vesise väljanägemisega põranda, tegi paar pilti ja ütles: "Jah, ma lasen siis maalril kogu selle lae üle värvida". Loodetavasti on tegemist imevärviga, vastasel juhul ma küll ei kujuta ette, kuidas laeplaadi sees olev lambijuhe ennast ise ära vahetab ja laes olev pragu ennast kinni tõmbab. Põranda osas arvas ta, et sellega pole vaja midagi ette võtta. "Võib-olla siis, kui te välja kolite, teeme ta korda". Eks ma siis annan talle teada, kui puit on piisavalt läbi mädanenud, et jalg sealt läbi hakkab käima. Äkki siis mõtleb ümber. Aga võib-olla ka mitte, lajatab tüki vineeri peale ja käib küll. Igatahes pidi töömehega paar-kolm nädalat aega minema, sest nad praegu pidavat seda põhilist katastroofikohta - meie peal olevat viiendat korrust - lappima. Nii et ei ole midagi nii, et saadame mitu töömeest peale, kes kahjud võimalikult kiiresti likvideeriks. Ikka tasa ja targu. Aga ülevalt korruselt kostuvate häälte järgi võib küll arvata, et seal tehakse midagi enamat kui tõmmatakse paar kohta pintsliga üle. Aga kes teab, võib-olla on tegemist lihtsalt väga kõva pintsliga, mida </span><span class="st">on </span><span class="st">vaja </span><span class="st">aeg-ajalt pehmemaks koputada. </span><br />
<span class="st"><br /></span><br />
<span class="st">Noh, see on siis üks nendest asjadest, millega siinmail harjuda tuleb. Ja kuna neid asju on kogunenud siin poole aasta jooksul üksjagu, siis ma mõtlesin, et peidan oma vingumise ja hala kavala termini "harjumist vajav" alla ning lasen kätel käia. Klaviatuuril siis, eksole.</span><br />
<span class="st"><br /></span><br />
<span class="st">Jalgratastest olen ma juba piisavalt kirjutanud, aga mul tuli see jälle meelde, kui siin need seriaalitegijad käisid. Sõitsid nemad siin ka oma autodega ringi ja arvasid naiivselt, et seismajäädes võid vabalt ukse lahti teha, välja tulla ja kõmpida mööda sõidutee kõrval olevat teejuppi, pidades seda kõnniteeks. Oh püha lihtsameelsust. See on hämmastav, kui kiiresti saavad võõramaalased aru, kus jalgrattatee on. Piisab ainult paarist surmalähedasest kogemusest ja ropust taanikeelsest sõimust, kui juba nad omandavadki selle kõikidele siinsetele võõramaalastele omase paranoiat täis pilgu, mis igal sammul vaatab ette, taha, kõrvale ja igaks juhuks üles-alla ka. Ei, sedasi ei otsita peitupugenud vaenlast, vaid püütakse end hoida nende põlevate silmadega põrgusigitiste käest, keda hellitavalt jalgratturiteks nimetatakse. Siinviibinud filmitegijast võõramaalane oli suutnud korda saata ka ülima surmapatu ning pärast autoga parempöörde sooritamist leidnud ennast sõitmas mööda jalgrattateed. Sellise asja tegemiseks pead sa olema hull või turist, muud võimalust eriti pole. Õnneks oli õhtune tund ja liiklus hõre, nii et mõnekümne meetri pärast oma eksituse taipamist sai ta veel kolksti-kolksti üle teeserva sõiduteele tagasi keerata, aga see kõik oleks võinud palju hullemini lõppeda. Palju hullemini.</span><br />
<br />
<span class="st">Olen märganud, et autojuhtide õigused on siin olematud. Olles üles kasvanud riigis, kus auto on staatuse sümbol ja mees ilma autota on sisuliselt eunuhh, on mul siin üsna ebamugav täheldada, et sa oled pidevalt teisejärguline, sa peaksid justkui pidevalt vabandama selle eest, et sul auto on. Võtame näiteks parkimiskohad. Elumajade juures on neid vähe ja mõnikord saab ümberkaudsetel tänavatel paarkümmend minutit ringi sõita enne, kui lõpuks kuskil mõni koht vabaneb. Niigi nappe kohti võeti vähemaks mõne aasta eest, kui jalgratturid nõudsid, et autod peavad senise viie meetri asemel parkima ristmikust vähemalt kümne meetri kaugusele - muidu nemad ei pidavat nägema, kas ristmikult on mõni sõiduvahend lähenemas või mitte. Rattapidurite kasutamist nad loomulikult ei tunnista. Olemasolevaid parkimiskohti võivad aga täitsa vabalt kasutada ehitusfirmad oma soojakute või prügikonteinerite hoidmiseks, teetööfirmad oma masinate hoiustamiseks ja kui on vaja maa all toru parandada, siis kindlasti lähenetakse sellele teeäärse parkimiskoha kaudu. </span><br />
<span class="st">Kui nüüd õhtul töölt koju tulles avastad koha, kuhu mahub ütleme kolmveerand autot ja ülejäänud veerand jääb selle keelatud kümne meetri sisse, siis võid üsna kindel olla, et leiad hommikul kojamehe vahelt trahvikviitungi. Te arvate, et MuPo rohelised mehikesed on kiuslikud? Hehee, parkige mõnda aega siin ja siis näete, mis kiuslikkus on. Lähed hommikul last kooli viima, hakkad hiljaks jääma, pargid auto 15-minutilisele tasuta parkimiskohale (muidugi unustad kiiruga parkimiskella aknale panna), viskad lapse üle kooliukse, tuled tagasi ja voila! - oledki 650 Taani krooni võrra vaesem, sest usin parkimisliisu leidis, et kõige parem aeg autode parkimiskorra järgimise kontrollimiseks on just laste kooliviimise ajal. Ise pole ma veel ohvriks langenud, kuid pealt näinud olen seda piisavalt selleks, et pidada sellist käitumist süstemaatiliseks.</span><br />
<span class="st">Kujutage ette, et ühest päevast pannakse Tallinnas Taksopargi ristmik viieks aastaks kinni, selleks et mingid torustikku vahetada või rongijaama rajada. Ma arvan, et rahvas tõuseks sellisel juhul barrikaadidele ja laseks Toompea õhku. Siin aga pannakse pea veel natuke rohkem õlgade vahele ja asutakse kõrvaltänavate (mis muide on ka poolenisti üleskaevatud) labürinte läbima. </span><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgohLwVMCsrADqs3tVAC39ExZnPy1UKCzn0swFyiSBK5oOGUxITqCPCdYQ9fkNhNSMyVxyGPpY7m7-NNPofsNoJiR9xVqyAFU2MHzXQPRPBV2V2G8z4fQyTmyDAQyDCF43hwkiF-EaWP6E/s1600/Taani+pildid+november+2011+kuni+veebr+2012+047.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgohLwVMCsrADqs3tVAC39ExZnPy1UKCzn0swFyiSBK5oOGUxITqCPCdYQ9fkNhNSMyVxyGPpY7m7-NNPofsNoJiR9xVqyAFU2MHzXQPRPBV2V2G8z4fQyTmyDAQyDCF43hwkiF-EaWP6E/s320/Taani+pildid+november+2011+kuni+veebr+2012+047.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
<span class="st">Tänavate üleskaevamine tundub siin olema nagu mingi rahvussport. Selle asemel, et võtta üks jupp, teha see paari nädalaga korda ja minna siis järgmise lõigu kallale, võetakse korraga terve tänav üles ja siis järgmiste aastate jooksul vaadatakse, mis saama hakkab. Töö tegemise kiirus on sealjuures müstiline. Kui need mehed lasta Järvevana tee ristmikku ümber ehitama, siis järgmise 20 aasta jooksul sinna asja poleks. Graafikust mahajäämine pole siin mingi traagika - võetakse lihtsalt silt, kuhu valmimise tähtaeg on kirjutatud ja kirjutatakse sinna uus kuupäev. Protseduuri korratakse vastavalt vajadusele. Vahemärkusena olgu öeldud, et sama kehtib ka majade ehitamisel/remondil. Copenhagen International School'i direktor üritab vägisi rahulikku hääletooni hoida, kui ta räägib kooli akende vahetusest, mis pidi olema lõpetatud juba eelmise aasta augustiks, kuid mille kohta sel nädalal saadetud kirjas sai öelda "tundub, et tunneli lõpus hakkab vist valgus paistma".</span><br />
<span class="st">Meenub, et eelmisel aastal vahetult enne Kopenhaagenisse tulekut pidin korra Ülemiste keskusest läbi sõitma. Just sel ajal leidis aset miski spordiüritus ja sellega seoses oli Ülemiste viadukti alt kulgevatest ridadest üks kinni pandud. Tekkinud olid ummikud, kus autojuhid pidid paarkümmend minutit ootama, enne kui läbi said. Sellest tõusis hiljem meedias selline kisa, et järgmistel aastatel seda võistlust enam korraldada ei lubata. Seda hoolimata asjaolust, et ummikut ei põhjustanud mitte spordiüritus, vaid Sikupilli keskuse juures toimunud liiklusõnnetus. Kopenhaageni linnaisad on aga leidnud, et just kesklinn on kõikvõimalike spordi- ja terviseürituste korraldamise jaoks ideaalne koht. Nii võetakse linna tuiksoon (ütleme meie mõiste siis Vabaduse väljak koos ümbritsevate tänavatega) ja pannakse paariks päevaks lihtsalt kinni. Autode jaoks muidugi. Jalakäijad, jalgratturid ja ühistransport saavad ikka läbi. Üritusi toimub nii keskmiselt paar korda kuus. Autoga inimene istub kõrvaltänaval ummikus ja mõtleb, et kas järgmise kilomeetri suudan ma väheke kiiremini läbida kui viimasele kulunud pool tundi või läheb aeglasemalt. Tavaliselt on viimane variant õige. </span><br />
<span class="st">Tänavate sulgemise tippsaavutus oli möödunud aasta sügisel, kui Taani võõrustas jalgratta MM-i. Umbes nii kuu aega teatas Kopenhaageni linn ette, et varsti paneme kogu kesklinna koos sinna suunduvate tänavatega nädalaks kinni. Lisaks olid hõlmatud ka äärelinna alad ja paar eeslinna. Vähe sellest, et suuremasse osasse linnast ei pääsenud sel ajal autoga, ei liikunud sinna ka ühistransport ja (oh pühaduseteotust!) isegi jalgrataste jaoks olid mõned kohad suletud. Siis võeti küll ajakirjanduses sõna, et see on liig mis liig, aga see sumbus linnaisade kiitvasse ülistuslaulu sellest, kuidas nüüd ikka Kopenhaagen kenasti pildis oli. Loodetavasti said nad siis kõvasti turiste juurde, sest linnaelanike rahulolu nad oma tegevusega kindlasti ei suurendanud.</span><br />
<span class="st"><br /></span><br />
<span class="st">Kõike eelnevat silmas pidades on eriti hämmastav, kui kallis on taanlase jaoks auto omamine. Võite ju mõelda, et mis tal viga - Saksamaa odavad autod sealsamas naabruses, ostku oma põhjamaiselt kõrge palga eest kasvõi kolm tükki korraga. Ja ostabki. Ainult et kolme auto hinna eest saab taanlane ühe auto. Nimelt peab taanlane auto enda riigi registrisse kandmiseks maksma riigilõivu ei rohkem ega vähem kui 180% (ükssada kaheksakümmend protsenti) auto hinnast. Ehk siis 10 000 eurot auto eest välja käinud taanlane peab riigile maksma veel 18 000 eurot riigilõivuna. Bensiini ostab taanlane umbes kaks korda kõrgema hinna eest kui eestlane, kindlustus on kordades kallim kui Eestis, parkimistrahvid tõsteti sel aastal 88 euro peale... Ainult parkimistasud on sarnased Tallinna omadele. </span><br />
<span class="st">Nii et jah, kallis on see auto omamine. Aga kõrged hinnad on ka ühed nendest asjadest, millega siin harjuma peab. </span><br />
<span class="st">Sellest aga juba mõnel teisel korral.</span>Heikkihttp://www.blogger.com/profile/06498146162411492891noreply@blogger.com1